Obsah (7)

§ 657§ 552§ 5521§ 465§ 659§ 171§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Gea Lepik, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 26.07.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-19567 Kohtuasi X avaldus Y vastu ühi

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 5 2-21-19567 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 32. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

1. Maakohus jättis rahuldamata nii ema avalduse kui ka isa vastuavalduse. Maakohtu määruse on vaidlustanud isa osas, milles maakohus jättis isa vastuavalduse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ema ei ole maakohtu määrust vaidlustanud. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust üksnes isa vastuavalduse rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas.
2. Esmalt vastab ringkonnakohus määruskaebuses esitatud etteheidetele seoses väidetavate maakohtu menetlusõiguslike eksimustega.
3. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebusega selles, et maakohus jättis lahendamata isa lepingulise esindaja taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks ja jättis isa ärakuulamata tema vastuavalduse osas. Maakohus on 21.01.2022 määrusega määranud tähtaja menetlusosaliste, s.o ema, isa, lapse esindaja ja eeskosteasutuste esindajad, ärakuulamiseks. Maakohus küsis eelnevalt kõigilt menetlusosalistelt kohtuistungi edasilükkamise taotluse osas seisukohta. Ärakuulamisele ilmusid kõik kutsutud isikud, kellega 22.03.2022 kohtuistungi protokollist nähtuvalt arutati kohtuistungi edasilükkamise võimalust, menetlusosalised soovisid üksmeelselt ärakuulamist, sh isa vastuavalduse osas, ja kohus lahendas istungi edasilükkamise taotluse istungil, jättes selle rahuldamata (ajavahemikus 00:16:24 – 00:21:26).

§ 552

kohaselt teeb kohus alaealist puudutavas vaidluses koostööd valla- ja linnavalitsusega ning § 558 kohaselt kuulab vanemate õigusi puudutavas menetluses vanemad isiklikult ära.

ei näe ette kohustust kuulata ära vanemate lepingulisi esindajaid. Kohus ei ole lubanud isa täiendavalt ära kuulata koos viimase lepingulise esindajaga, nagu määruskaebuses on ekslikult leitud. Seega ei ole maakohus menetlusnorme ärakuulamise osas rikkunud. 36. Määruskaebuse esitaja ei ole ringkonnakohtule esitanud korrektset taotlust, kuid määruskaebuse tekstis sisaldub taotlus lapse ärakuulamiseks.

§ 5521

lg 1 kohaselt peab kohus kuulama ära vähemalt 10-aastase lapse.

§ 5521lg 3 järgi võib kohus lapse ärakuulamisest loobuda üksnes mõjuval põhjusel.

Maakohtus last ära ei kuulatud, kuna laps oli maakohtu menetluse ajal 9-aastane. Vaatamata sellele, et määruskaebemenetluse kestel on laps saanud 10-aastaseks, loobub ringkonnakohus lapse ärakuulamisest. Ringkonnakohus võtab seejuures arvesse asjaolu, et vaidluse all on üksnes lapse tervise küsimus, mitte näiteks viibimiskoht, mille puhul oleks põhjendatud lapse seisukohaga arvestamine. Ringkonnakohtu hinnangul võib praegusel juhul lapse aktiivne kaasamine kohtumenetlusse ja kontakt võõra inimesega tekitada täiendava pingeolukorra, mis koormab last psüühiliselt olukorras, kus teda tuleks pingetest säästa. Asjas on esitanud oma seisukohad kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajad, lapse esindaja, psühhiaatrid, psühholoog ja perearst, kellel on olnud vahetu kontakt lapsega, mille pinnalt on nad oma järeldused kujundanud. Eeltoodut arvestades, jääb isa taotlus lapse ärakuulamiseks ringkonnakohtus rahuldamata.

1. Lapse esindaja on seisukohas määruskaebusele juhtinud tähelepanu, et isa taotlused vastuavalduses ja määruskaebuses on vastuolulised. Isa esitas maakohtule 20.01.2022 vastuavalduse, milles taotles lapse suhtes lapse tervise küsimuses vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist ja isale selles osas ainuhooldusõiguse üleandmist. Määruskaebuses taotleb isa endale otsustusõigust lapse tervise küsimustes. Ringkonnakohus selgitab, et 6 2-21-19567 vanemate vaidluse korral on kohtul võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (PKS § 137) kaudu (Riigikohtu 05.01.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p 14). Otsustusõiguse saamiseks (PKS § 119) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada (Riigikohtu 19.05.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 16). Isa küll tugines vastuavalduses PKS §-le 119, mitte §-le 137, kuid nõude esitas viisil, kus palus lõpetada vanemate ühise hooldusõiguse lapse tervise küsimustes ning anda selles osas ainuhooldusõigus üle temale. Maakohus on selliselt esitatud nõuet ka menetlenud. Määruskaebuses soovib isa, et temale antaks üle kõikide lapse terviseküsimuste otsustusõigus. Ringkonnakohus märgib, et kõigi terviseküsimuste otsustamine kuulub vanemate hooldusõiguse hulka ja ringkonnakohus käsitab isa kaebust viisil, et ta taotleb vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist lapse terviseküsimustes ja selles osas hooldusõiguse isale üleandmist. Ringkonnakohus märgib, et otsustusõiguse küsimusena võiks olla käesolevas asjas käsitatav vanemate lahkarvamus lapsele tabletiravi kohaldamise osas, kuid sellist avaldust ei ole isa esitanud ja lisaks oleks tsiviilasja materjalidest nähtuvalt praegusel hetkel selles osas otsustusõiguse andmine isale ennatlik. Ringkonnakohus võtab seisukoha tabletiravi osas käesoleva määruse p-des 42 ja
3. Määruskaebuses heidab isa ette, et maakohus ei arvestanud oluliste asjaoludega, hindas tõendeid valikuliselt ja jättis täielikult hindamata lapse vajaduse meditsiinilise abi järgi. Ringkonnakohtu hinnangul jõudis maakohus õigele järeldusele, kui otsustas isa vastuavalduse rahuldamata jätta. Maakohtu määrus vastab

§ 465

lg 2 nõuetele, mh nähtuvad maakohtu määrusest põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis. Määruskaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist, sh oluliste asjaolude arvestamata jätmist või tõendite ebaõiget hindamist, ringkonnakohus ei tuvastanud. Kuna maakohus on ringkonnakohtu hinnangul kõigile esitatud väidetele piisava põhjalikkusega vastanud, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu määruse põhjendusi korrata (

§ 659ja § 654 lg 6).

Vastuseks määruskaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.

1. Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes tuleb piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus (Riigikohtu 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 30). Kui vanemad elavad lahus ning ema ja/või isa soovib ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetada, saab kohus PKS § 137 lg 2 p 2 järgi keelduda vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisest juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanematest ainuhooldusõiguse andmine on lapse huvidega vastuolus. Kuna lapse parimates huvides on see, et tal on vanemate lahuselu korral kaks hooldusõiguslikku vanemat ka pärast vanemate abielu või kooselu purunemist, tuleb hooldusõiguse vaidlust lahendades võimalusel eelistada ühise hooldusõiguse säilitamist ja üksnes juhul, kui on tõendatud, et lapse heaolu on ühise hooldusõiguse korral tagamata, kaaluda selle lõpetamist ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmist.
2. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (Riigikohtu määrus nr 3-2-1-159-15, p 28). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ületanud diskretsioonipiire ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetamata jätmisel, mistõttu kõrgema astme kohtul puudub alus maakohtu otsustusse sekkuda. 7 2-21-19567
3. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse seisukohaga, et vastuavalduse rahuldamata jätmine näitab praegusel juhul maakohtu otsustamatust ja vaidluse lahendamata jätmist. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, võib teatud juhtudel ka vanemate vaidluse korral olla lapse huvide kaitseks parimaks lahenduseks vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine. Isa seisukoht, et kohus võimaldab vastuavalduse rahuldamata jätmisega last kahjustaval tegevusel jätkuda, on isa nägemus olukorrast. Kohus peab arvesse võtma eelkõige lapse huve ja võimaldama mõlemal vanemal võimalikult maksimaalsel määral osaleda last puudutavate küsimuste otsustamisel. Praegusel juhul on maakohus vastuavalduse rahuldamata jätmisega otsustanud tungivalt suunata vanemaid lapse tervise huvides koostööle.
4. Lapse tervise osas ei ole hetkel probleemiks üldised tervist puudutavad küsimused, s.t lapsele on olnud tagatud juurdepääs kõigile terviseteenustele. Vaidlus on spetsiifiliselt taandunud sellele, kas lapsele on põhjendatud võimaldada medikamentoosset ATH ravi. Isa seisukohtadest järeldub, et tema hinnangul on lapse vaimse tervise heaoluks vajalik igal juhul ravimi manustamine. Asja materjalidest ei nähtu isa pingutust lapse ja ema regulaarse suhtluse taastamiseks, mida spetsialistid on igas seisukohas soovitanud. Maakohus on hinnanud menetlusosaliste ja menetlusse lapse huve kaitsma kaasatud isikute seisukohti, tõendeid ning nende usaldusväärsust kogumis. Lapse raviküsimuste osas kogus kohus arvamusi ja tõendeid spetsialistidelt ka omal algatusel. Kõik spetsialistid tõid oma arvamustes välja, et eelkõige peab lapse elust kõrvaldama negatiivsed tegurid, mis tema käitumist mõjutavad, ja toetama last mittemedikamentoossete ravimeetoditega. Üksnes isa valitud psühhiaater IS soovitab lapsel alustada koheselt ka medikamentoosse raviga, samas kui noorukitega tegelev psühhiaater AK leiab, et last on hetkel võimalik aidata pikaaegse traumateraapiaga ja lapse paranemine sõltub eelkõige tema vanemate toetusest ja suhtlusest. Õige ei ole määruskaebuse väide, et psühhiaater AKil puudus enne arvamuse andmist igasugune kokkupuude lapsega, mistõttu ei saa tema arvamust arvestada. 04.04.2022 seisukohast nähtuvalt käisid psühhiaatri vastuvõtul mõlemad vanemad koos lapsega. Maakohus ei saanud jätta asjas esitatud seisukohti arvestamata ainuüksi põhjusel, et isa nende seisukohtadega ei nõustu. Asja materjalid ei kinnita isa määruskaebuse väidet, et lapsel esinesid ATH sümptomid juba enne lasteaiaiga. Väidetavad raskused lasteaias kohanemisega on psühhiaater märkinud 03.11.2021 epikriisi isa ütluste alusel.
5. Praeguse vaidluse asjaolusid silmas pidades on tegemist just sellise olukorraga, kus lapsevanemad peavad ühise lapse tervise eest hoolitsemisel koostööd tegema. Omavahelised isiklikud erimeelsused ei anna ühele lapsevanemale alust pidada teist lapsevanemat ebapädevaks ja teda lapse elu oluliselt mõjutavatest otsustest kõrvale tõrjuda. Seda enam, et praeguses asjas on eranditult kõik spetsialistid rõhutanud, et lapse vaimse tervise ja heaolu toetamiseks on äärmiselt oluline mõlema vanema lähedus lapsega, nende toetus ja omavaheline suhtlus. Kuigi mõlemad vanemad kahtlemata soovivad oma lapsele parimat, ei käitu nad kahjuks omavahelises suhtluses lapse huve arvestavalt. Vanematel tuleb mõista, et nende käitumine mõjutab oluliselt lapse emotsioone ja psüühikat. Kiiduväärselt on mõlemad vanemad pidanud vajalikuks osaleda vastavates tugigruppides, et täiendada oma teadmisi ATH diagnoosi osas ja anda seeläbi endast parim lapse tervist puudutavates otsustes. Asjaolu, et isa on veendunud tema valitud psühhiaatri poolt pandud diagnoosis ja medikamentoosse ravi vajaduses ja ema mitte, ei õigusta automaatselt selles küsimuses otsustusõiguse isale üleandmist. Isa väidab määruskaebuses, et puudub põhjus uskuda, et lapse isa otsused lapse raviküsimuste osas oleksid last kahjustavad, erinevalt ema otsustest. Ringkonnakohtu hinnangul on emal, arvestades ravimi infolehte (ema 27.01.2022 seisukoha lisa 2) ja spetsialistide arvamusi, õigus sedavõrd olulise otsuse tegemisel kahelda medikamentoosse ravi vajaduses käesoleval hetkel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide põhjal võimalik väita, et ema otsus mitte nõustuda täiendava arvamuseta või uuringuta lapsele ravimit manustama, oleks praegusel hetkel lapse tervist kahjustav. Lapsele pandud esialgses diagnoosis 8 2-21-19567 ja sobivas ravis kahtlemine näitab samamoodi oma lapse tervisest hoolimist. Seetõttu on kohtule mõistetav ema mure lapsele sobiva toetuse ja ravimeetodi leidmisel.
6. Isa toob määruskaebuses õigesti esile, et kohus ei saa otsustada lapse ravi üle, kuid andes praeguses olukorras ainuhooldusõiguse lapse tervise küsimuses isale, kes on selgelt veendunud lapsele medikamentoosse ravi määramise vajaduses, võtaks kohus ühtlasi seisukoha lapse ravimeetodis. Psühhiaater IS on rõhutanud, et Medikinet XL ravimi manustamise otsuse langetamise vastutus lasub lapsevanemate õlul ning vajab nende omavahelist kooskõlastust, mis kinnitab, et tegemist on spetsiifilise ravimi ja kaalumist vajava otsusega, mille puhul teise vanema vaikivat nõusolekut ei saa eeldada. Seejuures märgib ringkonnakohus, et ema ei ole lapsele vajalikku ravi välistanud, vaid on soovinud lapsele pandud diagnoosi ja ravi osas täiendavaid arvamusi koguda.
7. Määruskaebuses märgib isa, et praegu rõõmsameelne laps võib siis, kui ta ravi ei saa, jääda paari aastaga eakaaslastest arengus maha. Maakohus järeldas asjas esitatud seisukohtade alusel põhjendatult, et laps saab koolis hakkama ning õpiraskusi ega käitumisprobleeme ei ole. Asja lahendades peab kohus arvestama ennekõike hetkeolukorraga, kuna tulevikus saabuvad asjaolud ei ole selgelt prognoositavad. Hetkel on spetsialistide soovitus alustada peresuhete parandamisest ja spetsialistid soovitavad tungivalt mõlemal vanemal osaleda lapse elus, s.t eelkõige tuleb lapse elust kõrvaldada negatiivsed tegurid, mis tema käitumist mõjutavad, ja toetada last mittemedikamentoossete ravimeetoditega. Lapsevanemad peavad lapse heaolu ja tervise nimel suutma tagada lapsele pingevaba kasvukeskkonna.
8. Arvestades, et mõlemad avaldused jäid maakohtus rahuldamata, jättis maakohus põhjendatult menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlusega seotud menetluskulud

§ 171

lg 1 järgi isa kanda, välja arvatud lapsele määratud esindaja kulu, mis jääb

§ 172lg 3 teise lause alusel riigi kanda.

Asja materjalidest ei nähtu, et teised menetlusosalised oleksid kandnud menetluskulusid, mida isa peaks hüvitama. (allkirjastatud digitaalselt) 9