Obsah (5)

§ 339§ 326§ 318§ 247§ 35

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2015. a, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-5786 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kart

§ 339lg 2 mõistes. Kohus on E. Jõhve Kar

S § 214 ja § 323 järgi süüdi tunnistanud, kuid ei ole kontrollinud süüdistuses toodud teokirjelduse ega faktiväidete õigsust. E. Jõhve märgib, et olenemata sellest, et otsus tehti kokkuleppemenetluses, mis on lihtmenetlus, oli kohtul kohustus välja selgitada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse ning selleks tuli kohtul analüüsida tõendeid, mida aga antud juhul ei tehtud. E. Jõhve sõnul ei ole faktiväiteid juba eeluurimisel piisavalt kontrollitud ning süüdistusega on loodud kohtule ebaõige ettekujutus, mis on vastuolus tegelikult tuvastatud asjaoludega. Siinkohal toob E. Jõhve välja vaid mõned näited, millest nähtub, et süüdistuses esitatud faktiväited ei ole tõendatud. 4.

1. Näiteks on prokuratuur meelevaldselt E. Jõhvet süüdistanud U.U õhutamises panna suhtlusportaali Facebook üles fotod, kus tunnistajate näokujutised olid asetatud kitsede peadele ja kus neid määratleti vägivalla sihtmärkidena. E. Jõhve väitel sai tema nimetatud fotode ülaspanemisest teada alles mitu nädalat hiljem kirja teel. Samuti ei vasta tõele süüdistuses toodu, et U.U, S. U.U ning I. Reinmaa läksid K.M. koduhoovi temalt raha välja pressima E. Jõhve õhutusel, mida viimasele süüks arvatakse. Nimelt on eeluurimisel tuvastatud, et K.M. kutsus ise U.U enda juurde koduhoovi, et lahendada nendevaheline probleem K.M. pere keskel. Lisaks ei ole tõendatud, et K.M. koduhoovis U.U, S. U.U ja I. Reinmaa poolt raha väljapressimine üldse toimus. K.M. poolt sinna olukorda fikseerima kutsutud H.G. i ütlused seda ei kinnita. Perekond M. ütluste usaldusväärsuse toimunu kohta saab seada kahtluse alla, kuna nad ei teatanud asetleidnud kuriteost koheselt, s.o 10.
2. a vaid seda tehti alles 10.10.
3. a. Tõendatud ei ole ka süüdistuses märgitud asjaolu, et E. Jõhve organiseerimisel ja eeluurimisel tuvastamata viisil said U.U ja S. U.U enda valdusesse kriminaalasjas E. Jõhve vastu tunnistusi andnud tunnistajate ütluste protokollide ülesvõtted, mida U.U ja S. U.U kasutasid eesmärgiga sundida tunnistajaid ütluste eest raha maksma. E. Jõhve sõnul väitis temale esialgselt määratud kaitsja, et prokuratuur on keelanud teha toimikust koopiaid ja anda toimikut süüdistatavale 3 tutvumiseks. E. Jõhve sai toimiku enda kätte alles 01.
4. a. Seega ei saanud ta kuidagi 06.
5. a saata toimikust kellelegi väljavõtteid. Kriminaalasja eeluurimise lõpus, s.o 06.
6. a kuulis E. Jõhve, et keegi olevat teinud toimikutest pilte ning mingid ütlused on kellelgi olemas olnud. Puuduvad tõendid, et tema just seda tegi. Süüdistatav märgib, et ta ei ole kunagi tahtnud tunnistajatelt raha välja pressida, nagu see süüdistuses kirjas on ja milles teda süüdi on tunnistatud. Kannatanud on andnud eeluurimisel ainult ühepoolseid ütlusi, jättes rääkimata kogu tõe. E. Jõhve sõnum neile on olnud see, et nad toetaks ja aitaks tema peret, nii rahade kui ka muu abiga, näiteks transpordi või muu sellisega, ajal kui tema ise vangis on. Konkreetset nõuet raha maksmiseks ei ole kellelegi esitatud, eriti veel sunniviisiliselt või ähvardusega tekitada tervisekahjustusi või avaldada häbistavaid andmeid. Muu hulgas on meelevaldne süüdistuses esitatud väide, et E. Jõhve on ähvardanud K.M. t raha maksmata jätmise korral avaldada temast Viljandi linnas häbistavaid andmeid. Sellist lauset pole keegi talle öelnud, veel vähem kirjutanud. E. Jõhve poolt K.M. le saadetud kirjast ei loe välja ähvardust. Isegi, kui esineks ähvardus, siis ähvardamine ei ole KarS § 214 järgi väljapressimise koosseisu tunnus. KarS § 214 tekstis nimetatakse vägivalla kasutamist mitte sellega ähvardamist. K.M. suhtes vägivalla toimepanemine ei ole tõendatud. Agressiivne kirjapilt/hääletoon ja käskiv kõneviis ei saa olla väljapressimise kooseisu tunnuseks. Süüdistuses ei ole välja toodud ka ühtegi fakti, mille alusel pidanuks kannatanud K.M. ja H.L. uskuma, et raha mittemaksmisele võib järgneda füüsilise vägivalla kasutamine süüdistatavate või kriminaalse taustaga isikute poolt. Kannatanud võisid küll hirmu tunda, kuid süüdistuses ei ole välja toodud, mis selle väidetava hirmu põhjustas. Muu hulgas ei ole näidatud süüdistatavate konkreetseid kriminaalseid tegusid. Nimetatud asjaolusid arvestades on E. Jõhve hinnangul teinud kohus nö tehnilise kohtuotsuse kinnitamise, kontrollimata faktiliste asjaolude tõendatust ja lähtudes vaid prokuratuuri poolt esitatust. Kriminaalmenetlus on algusest saadik toimunud kallutatult kannatanute kasuks. Süüdistatavatele ei ole antud võimalust tõendada ennast õigustavaid asjaolusid ja teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid. 4.
7. E. Jõhve on ka seisukohal, et kohus on temale ebaõigesti mõistnud karistuse. Tema arvates on ühtsest terviklikust süüteost välja rebitud väljapressimise episood ning mõistetud selle eest vangistus. Tegelikult oleks pidanud see neelduma eelneva kriminaalkaristusega. E. Jõhve on varasemalt süüdi tunnistatud Tartu Maakohtu 17.02.
8. a otsusega kriminaalasjas nr 1-14-5282 KarS §§-de 184 lg 2 p 1,2 ja § 185 lg 2 p 2 järgi. Varasemas ja käesolevas menetluses uuritud kuriteod olid toime pandud sisuliselt samal ajavahemikul, seega oleks tulnud asju menetleda ühes menetluses. Asjade eraldi lahendamisel on süüdistatavale mõistetav karistus rangem, kui see oleks olnud asjade ühes menetluses menetlemisel. 4.
9. Eeltoodu alusel palub E. Jõhve ringkonnakohtul maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tunnistada teda esitatud süüdistuses õigeks. Juhuks, kui ringkonnakohus leiab, et kokkulepe on olulistes küsimustes vastuoluline, ebaselge ning kirjeldatud puuduseid ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, taotleb E. Jõhve maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist. 4.
10. E. Jõhve taotleb, et asja juurde võetaks tõendina tema poolt K.M. le saadetud kiri (Pakend nr 2KM, asub V.80 ümbrikus), mis tõendab süüdistatava faktiväiteid. 4.
11. 02.12.
12. a esitas E. Jõhve ringkonnakohtule apellatsiooni lisana taotluse võtta asja juurde ka tunnistaja R.M. poolt saadetud kiri, mida pole eelnevalt uuritud. 4 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13. Ringkonnakohus, tutvunud E. Jõhve apellatsiooni ja sellega vaidlustatud maakohtu otsusega, leiab, et süüdistatav E. Jõhvel puudub apellatsioonis tõstatatud küsimuste osas apellatsiooniõigus, mistõttu tuleb apellatsioon

§ 326lg 2 p 3 alusel jätta läbi vaatamata.

5.1.

§ 326

lg 2 p 3 kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile, kui apellatsiooni on esitanud isik, kellel ei ole sama seadustiku § 318 järgi apellatsiooniõigust. Käesoleval juhul apellatsiooniga vaidlustatud Tartu Maakohtu 23.09.2015. a otsus on tehtud kokkuleppemenetluses.

§ 318

lg 4 näeb ette, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on sama seadustiku

1. peatüki
2. jao sätete, s.o kokkuleppemenetluse sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega, s.o kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole antud juhul apellatsioonis välja toodud ega põhjendatud

§ 318

lg-s 4 sätestatud asjaolusid, mis annaksid süüdistatavale kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale apellatsiooniõiguse. 5.2. Sisuliselt vaidlustab E. Jõhve apellatsiooniga kokkuleppes kirjeldatud faktiliste asjaolude tõendatust. Nimetatud asjaoludel kokkuleppemenetluses tehtud otsuse vaidlustamiseks seaduses apellatsiooniõigust aga ette nähtud ei ole. Kriminaalkolleegium selgitab, et kokkuleppemenetluse erisus seisnebki selles, et kohtumenetluse pooled lepivad enne asja kohtulikku arutamist kokku nii teo faktilistes asjaoludes kui ka sellistel asjaoludel toimepandu õiguslikus kvalifikatsioonis. Seega kohtumenetluses eeldatakse, et kokkuleppes fikseeritud asjaolud on tõendatud. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-70-12 korranud juba ka varasemates lahendites avaldatud seisukohta, et kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel ei vähenda kuidagi kohtu rolli õigusemõistmisel ja kohtul tuleb ka selles menetluses eelnevalt tuvastada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, kas selle teo on toime pannud süüdistatav, kas see tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Samuti peab kohus muude kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste hulgas lahendama küsimuse ka sellest, kas süüdistatav on talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. Riigikohus on leidnud, et nende küsimuste lahendamine ei saa aga toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt. Apellatsioonis esitatud asjaoludest ei nähtu maakohtu poolt otsuse tegemisel

1. peatüki
2. jaos sätestatud kokkuleppemenetluse reeglite ega ka

§ 339

lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mille esinemine võiks

§ 318lg 4 järgi anda otsuse peale apellatsiooni esitamise õiguse.

Asja materjalide kohaselt on maakohus kinnitanud kohtuotsusega prokuröri, süüdistatavate ja nende kaitsjate vahel sõlmitud kokkuleppe. Seega ei ole kohtul kriminaalasja materjalide ja süüdistatavate küsitlemise pinnalt tekkinud kahtlust

§-s 306 sätestatud asjaoludes, muu hulgas selles, et leidsid aset teod, milles süüdistatavaid süüdistatakse, et teod on toime pannud süüdistatavad, tegemist on kuritegudega, mis on kvalifitseeritavad kokkuleppes toodud alustel, et süüdistatavad on süüdi kuritegude toimepanemises, samuti, et põhjendatud on mõista süüdistatavatele kokkuleppes märgitud karistus jne. Maakohus ei ole kõiki neid asjaolusid otsuses 5 käsitlenud, kuid nagu juba eespool märgitud, ei ole see kokkuleppemenetluse eripärast tulenevalt ka nõutav. Maakohtu kohtunik on

§ 247

lg 2 kohaselt kohtuistungil (tl 33, 33p) pärast prokuröri poolt ette kantud kokkuleppe ülevaate ärakuulamist, küsinud süüdistatavatelt, sh süüdistatav E. Jõhvelt, kas nad on kokkuleppest aru saanud ja kas nad nõustuvad sellega. Süüdistatavad, sh süüdistatav E. Jõhve, on kinnitanud, et kokkulepe on neile arusaadav ja kokkuleppe sõlmimine oli nende tõeline ja tegelik tahe. E. Jõhve ei ole apellatsioonis välja toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et ta ei sõlminud kokkulepet vabatahtlikult või oli selleks kuidagi mõjutatud. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-8111 märkinud, et süüdistatava kokkuleppe sõlmimise tahet ei saa pidada tõeliseks esmajoones siis, kui süüdistatav on eksimuses kokkuleppe sisu või õiguslike tagajärgede osas või kui süüdistatavat on mõjutatud kokkulepet sõlmima pettuse, ähvarduse või muu vägivallaga või kui süüdistatav ei olnud kokkulepet sõlmides otsustusvõimeline. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esine. E. Jõhve väited selle kohta, et talle ei olnud kriminaalmenetluses tagatud kaitseõigus ning ta oli kokkuleppega nõus vaid teadmatusest, on põhjendamatud. Asja materjalidest nähtub, et E. Jõhvele on asja kohtueelses menetluses määratud riigi õigusabi korras kaitsja, kes on täitnud kaitsekohustust kuni maakohtus asja arutamise lõpuni.

§ 35lg 2 alusel oli E.

Jõhvel süüdistatavana muu hulgas õigus tutvuda kaitsja vahendusel kriminaaltoimikuga, sh toimikus olevate tõenditega. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et E. Jõhve on sõlminud prokuröriga kokkuleppe, avaldades selleks oma tõelist tahet, leppides kokku teo faktilistes asjaoludes ja ka nendel asjaoludel toimepandu õiguslikus kvalifikatsioonis.

§ 318

lg 4 järgi ei ole süüdistataval faktiliste asjaolude tõendatuse vaidlustamiseks apellatsiooniõigust. 5.3. Lisaks faktiliste asjaolude tõendatusele, teeb E. Jõhve apellatsioonis etteheiteid temale mõistetud karistusele. Nimelt leiab E. Jõhve, et temale mõistetud karistus oleks pidanud neelduma eelneva kriminaalkaristusega. Kriminaalkolleegium leiab, et ka nimetatud karistust puudutav väide ei anna süüdistatavale apellatsiooniõigust. Tulenevalt

§ 318

lg 4 teise lause kolmandas alternatiivis sätestatust on süüdistataval kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale apellatsiooniõigus, kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-12-15 selgitanud, et

§ 318

lg-s 4 sätestatu all peetakse eeskätt silmas olukorda, kus kohus on kokkuleppemenetluses karistust mõistes väljunud talle seadusega antud kaalutlusruumi piiridest. Sellise juhtumiga on tegemist näiteks siis, kui karistusseadustiku eriosa säte, mille järgi isik süüdi tunnistatakse, ei näe üldse ette seda liiki karistust, mis isikule on mõistetud, või kui mõistetud karistus ületab asjakohase sanktsiooni ülemmäära. Antud juhul ei sisalda apellatsioon eelnimetatud karistust puudutavaid asjaolusid, mis

§ 318lg 4 järgi võiks süüdistatavale anda apellatsiooniõiguse.

5.4. Eeltoodu alusel ning juhindudes

§ 326lg 2 p-st 3 ja § 318 lg-st 4 jätab ringkonnakohus E.

Jõhve apellatsiooni läbi vaatamata. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 6 Mati Kartau