Obsah (5)

§ 199§ 65§ 64§ 349§ 56

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 9. august 2017.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-5909 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Meelika Aava, Pavel Gontšarov Kriminaa

§ 199

lg 2 p 4 – § 25 lg 2 järgi lühimenetluses (kiirmenetluse korras) Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. juuni 2017.a. otsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatav U.P ja tema kaitsja Leelo Viil Süüdistatav U.P (ankeetandmed toimikus) Prokurör Maigi Simson Kaitsja Leelo Viil RESOLUTSIOON
2. Jätta süüdistatava U.P ja tema kaitsja Leelo Viili apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.
3. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole seoses vandeadvokaadi Leelo Viili poolt U.P-le kaitsjana apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot (sh käibemaks).
4. Välja mõista U.P-lt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, mis tuleb tasuda kohtumääruse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse U.P-le eraldi dokumendina. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. juuni 2017 otsusega mõisteti U.P süüdi

§ 199lg 2 p 4 - § 25 lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 6 kuud. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra ja karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust.

§ 65lg 2 ja § 64 lg 2 alusel moodustati liitkaristus Harju Maakohtu 23.

märtsi 2017 otsusega mõistetud karistusega ning U.P-le mõisteti liitkaristuseks 4 kuud vangistust ja rahaline karistus 150 päevamäära ehk 1500 eurot.

§ 64lg 2 alusel jäeti rahaline karistus täideviimisele iseseisvalt. Kr

MS § 130 lg 41 alusel valiti U.P suhtes tõkendiks vahistamine kuni otsuse jõustumise või karistuse ärakandmiseni. Karistusaja kandmise alguseks loeti U.P kinnipidamise aeg, s.o

1. juuni
2. Sama otsusega mõisteti U.P-lt välja menetluskuludena sundraha 352,50 eurot, mida võimaldati tal tasuda 12 kuu jooksul.
3. Apelleeritud, s.o karistuse mõistmise, osas olid maakohtu otsuse motiivid kokkuvõtlikult järgmised. Maakohus võttis arvesse, et

§ 199

lg 2 p 4 - § 25 lg 2 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Karistust kergendavaks asjaoluks luges maakohus süü puhtsüdamlikku ülestunnistust ja kahetsust. Süü suuruse osas arvestas maakohus, et U.P-le heidetakse ette ühte kuriteosündmust, kaup on rikkumata kujul kauplusele tagastatud. Samuti viitas maakohus süü suuruse hindamisel U.P tahtluse astmele, s.o kavatsetusele, tema varasemale kriminaalkorras karistatusele, sh varavastaste kuritegude toimepanemise eest, varasema katseaja ebaõnnestumisele ning reaalse vangistuse kandmisele. Maakohus tõi välja, et viimati karistati U.P Harju Maakohtu 23. märtsi 2017 otsusega

§ 349järgi rahalise karistusega, kuid teda on karistatud eelnevalt Harju Maakohtu 29.

detsembri 2015 otsusega

§ 199lg 2 p-de 4,8 alusel liitkaristusega, mis loeti kaetuks Harju Maakohtu 27.

oktoobri 2015 otsusega mõistetud 1 aasta 3 kuu ja 29 päeva vangistusega. Harju Maakohtu

1. veebruari 2016 määruse alusel vabastati U.P eelnimetatud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni
2. september
3. Harju Maakohtu
4. mai 2016 määruse alusel pöörati ärakandmata karistus täitmisele ning ta vabanes peale karistuse täielikku kandmist. Maakohus leidis, et varasemad karistused ei ole U.P

§ 56

lg 1 mõttes mõjutanud uutest kuritegudest hoiduma ning tal on kujunenud välja kuritegelik elustiil. Süüd toimepandud varguse katses hindas maakohus keskmisest väiksemaks. Maakohus jõudis eelneva pinnalt seisukohale, et eripreventiivselt ei ole põhjendatud kohaldada U.P suhtes rahalist karistust, kuivõrd sel puuduks mõju tema käitumisele. Süü suurust arvestades tuleb U.P maakohtu hinnangul karistada sanktsiooni alammäära lähedase reaalse vangistusega. Maakohus leidis veel, et kuna U.P on uue kuriteo pannud toime lühikest aega, s.o ca 6 kuu, möödudes pärast vangistusest vabanemist ning ajal, kui ta pidi täitma rahalist karistust, ei ole põhjendatud jätta temale mõistetud karistust tingimisi ning allutada teda kriminaalhooldusele. APELLATSIOONID

1. Süüdistatav U.P teatas maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist
2. juunil
3. Harju Maakohtu
4. juuni 2017 motiveeritud otsuse sai süüdistatav U.P kätte
5. juulil
7. juulil 2017 registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus määratud kaitsja L. Viili apellatsioon ning
8. juulil 2017 süüdistatava U.P apellatsioon, kes 2 mõlemad taotlevad maakohtu otsuse tühistamist karistuse osas ning kergema karistuse mõistmist. 3.
9. Süüdistatav märgib, et kahetseb siiralt, reaalse vangistusega kaasneb talle töö- ja elukoha kaotus ning muutub raskemaks trahvide maksmine. Palub võimalust seada enda elu korda ning olla oma tütre esimestel koolipäevadel tema kõrval. 3.
10. Kaitsja leiab, et süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastavat karistust ning maakohtu otsus kuulub tühistamisele KrMS § 338 p 4 alusel. Kaitsja toob välja kuriteo asjaolud, s.o tegu jäi katsestaadiumisse, puudub mitu kvalifitseerivat tunnust ja varaline kahju. Kaitsja hinnangul on U.P süü väike ja teda tuleb karistada minimaalmääras karistusega. Lisaks ei ole reaalne vangistus süüdistatava puhul eripreventiivselt vajalik ning toob kaasa talle kahjulikud tagajärjed, s.o kohandumise passiivse vanglaeluga. Süüdistataval ei esine sõltuvusprobleeme, ta soovib jätkata töötamist Soomes firmas I OY. Kuigi teda on kriminaalkorras korduvalt karistatud, siis kergemate kuritegude eest. Süüdistatav soovib edaspidi käituda seadusekuulekalt. Mida pikem on U.P vangistusaeg, seda problemaatilisemaks võib osutuda tema resotsialiseerumine pärast karistuse ärakandmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Kriminaalkolleegium, hinnanud apellatsioonide argumente ja taotlust mõistetud karistuse tühistamiseks ning kergema karistuse kohaldamiseks, arvestades kehtivat kohtupraktikat ning võimalikku tulemust, leiab, et esitatud apellatsioonid on ilmselgelt põhjendamatud ja need tuleb seetõttu jätta KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
12. Viidatud norm lubab ringkonnakohtul jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu. Riigikohtu väljendatud juhiste kohaselt lahendi 3-1-1-49-10 p-s 5 on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega, näiteks karistuse osas, ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta.
13. Süüdistatav ja tema kaitsja vaidlustavad maakohtu otsust üksnes karistuse osas, taotledes kergemat karistust. Kaitsja apellatsioonis taotletakse U.P-le uue karistuse mõistmist minimaalmääras, põhjendusel, et kuriteo asjaolusid arvestades ei vasta karistus tema süü suurusele. Maakohus on arvesse võtnud kõiki apellatsioonides nimetatud süü suurust mõjutavaid asjaolusid, sh kahetsust ja kuriteo asjaolusid, hinnanud U.P süü keskmisest väiksemaks ning karistanud teda karistusega määras, mis ei ole küll seaduses varguse katse eest ette nähtud miinimumääraks, kuid jääb sanktsiooni miinimummäära lähedale. Seega ei erine maakohtu otsus karistusmäära osas tegelikkuses oluliselt kaitsja poolt taotletavast karistusmäärast. Eelnevast tulenevalt on maakohus järginud karistuse mõistmisel

§ 56

lgs 1 sätestatud teosüü põhimõtet, s.o mõistetud karistus ei ületa maakohtu poolt tuvastatud U.P süü suurust. Maakohtu mõistetud karistusmäär ei hälbi mingil viisil ka kehtivast kohtupraktikast. Vajab märkimist, et U.P kui korduvalt karistatud isiku puhul, kellele senised karistused ei ole mõju avaldanud, on kohtupraktika pinnalt lubatav reageerida karistusmäära osas ka rangemalt kui üksnes süü suurusele vastavalt, kinnistamaks keelunormi kehtivust (vt nt RKKKo 3-1-1-26-03, p 5). Eelnevast tulenevalt ei saa esineda aluseid U.P-le mõistetud karistusmäära, s.o 6 kuu vangistuse, tühistamiseks ja vähendamiseks. 3 Seejuures on maakohus kohaldanud nõuetekohaselt lühimenetluse sätteid ja vähendanud nimetatud karistust kolmandiku võrra. 7. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonidest tulenevalt taotlevad nad U.P karistamist viisil, millega ei kaasneks vabadusekaotus, kuna see toob U.P-le kaasa negatiivsed tagajärjed. Maakohus on pidanud võimalikuks karistada U.P ainult reaalse vangistusega lähtuvalt U.P isikust ning võimalusest hoida teda edaspidi toime panemast uusi süütegusid.

§ 56

lg-st 1 tulenevalt tuli maakohtul arvestada karistuse mõistmisel ka eripreventiivseid eesmärke ning selliselt ei kaldunud maakohus kõrvale kehtivast karistuspraktikast. Reaalne vanglakaristus on U.P puhul vältimatuks tagajärjeks, kuna tema kuritegeliku käitumise muutmisel on ebaõnnestunud nii kohaldatud kergemad karistused (nt rahaline karistus), selle individualiseerimise meetmed (ennetähtaegsel vabanemisel ärakandmata vangistuse tingimisi kohaldamata jätmine) kui ka vanglakaristused. Kaitsja apellatsiooni väitest, et süüdistatavat on varem karistatud ainult kergemate kuritegude toimepanemise eest, tuleneb loogiliselt, et vaatamata varasematele karistustele on U.P jätkanud kuritegude toimepanemist ning need on muutunud käesolevat kuritegu arvestades raskemaks. Ka sellist seisukohta arvestades saab U.P puhul täiendavat kinnitust eripreventiivne vajadus reageerida tema kestvale karistamatustundele mitte senisest leebemal, vaid rangemal viisil. Korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuna olid U.P-le ka ettenähtavad apellatsioonides nimetatud negatiivsed tagajärjed, mis võisid kaasneda uue kuriteo toimepanemisega tema senisele elukorraldusele.

1. Ringkonnakohtul puuduvad maakohtu otsusele materiaalõiguslikud ning menetlusõiguslikud etteheited. Maakohus on esitanud selged seisukohad U.P-le reaalse vangistuse mõistmise kohta. Kohus on kohaldanud karistuse mõistmise põhimõtteid vastavalt seaduses toodud nõuetele ning asjas kogutud tõendite pinnalt kujunenud siseveendumuse järgi. Arvestades eelnevat, puuduvad apellatsioonidel kohtukolleegiumi hinnangul vähimadki eeldused selle rahuldamiseks, mistõttu tulevad need jätta KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
2. Määratud kaitsja L. Viil on esitanud taotluse määrata apellatsioonimenetluses apellatsiooni koostamise eest tasu suuruseks 1 tunni eest 40 eurot, millele lisandub 8 eurot käibemaksu. Kriminaalkolleegium leiab, et määratud kaitsja taotlus tuleb rahuldada ning riigi õigusabi tasu suuruseks tuleb lugeda kokku 48 eurot (sh 8 eurot käibemaks). Menetluskulu tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista U.P-lt. /allkirjastatud digitaalselt/ 4