← Eesti

1-21-5344/32

Obsah (10)§ 313§ 180§ 238§ 175§ 61§ 7§ 233§ 338§ 337§ 185

1-21-5344 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. juuni 2022. a Tallinn Kriminaalasja number 1-21-5344 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, l

§ 313

lg 1 p 7 ja

§ 180

lg 3 tuleb apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud summas 259,20 eurot tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest vastava kuu viimaseks kuupäevaks 21,60 euro ulatuses. Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004) või Luminor Bank AS-is (a/a EE401700017002872300, a/a EE873300333499990003). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 6. jaanuari 2022. a otsusega lühimenetluses tunnistati Vladimir Los süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja mõisteti temale karistuseks 7 (seitse) aastat vangistust. Vladimir Los tunnistati süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja mõisteti temale karistuseks 5 (viis) aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ning mõisteti Vladimir Losile liitkaristuseks 11 (üksteist) aastat vangistust.

§ 238

lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning loeti Vladimir Losi poolt kandmisele kuuluvaks karistuseks 7 (seitse) aastat ja 4 (neli) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati Vladimir Losi karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 3 (kolm) päeva (09.11.2020-11.11.2020) ning loeti tema poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 7 (seitse) aastat, 3 (kolm) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel määrati, et Vladimir Losi karistusaja algust arvestatakse tema kinnipidamisest s.o 16.03.2021.a. Vladimir Losilt mõisteti

§ 180

lg 1 alusel menetluskuluna välja:

§ 175

lg 1 p 3 alusel surnu (ekspertiisiakt nr 20E-AOS0071/531) kohtuarstliku ekspertiisi kulud 285 eurot;

§ 175

lg 1 p 3 alusel DNA-ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 20E-GE1245) kulud 570 eurot;

§ 175

lg 1 p 3 alusel isiku kohtuarstliku ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 21E-AOI0061) kulud 84 eurot;

§ 175

lg 1 p 10 alusel lukuabi arved 175 eurot;

§ 175

lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu 1727,28 eurot;

§ 175lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 1635 eurot.

Määrati, et lähtudes

§ 313

lg 1 p 7 ja

§ 180

lg 3 tuleb menetluskulud summas 4476,28 eurot tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest vastava kuu viimaseks kuupäevaks selliselt, et esimesel

  1. kuul tuleb tasuda 373,02 eurot ja viimasel
  2. kuul tuleb tasuda 373,06 eurot.
  3. Vladimir Los on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et ajavahemikul 05.11.2020 kell 22.00 kuni 06.11.2020 kell 04.51 tekkis Tallinnas XXX asuvas korteris Vladimir Losi ja tema elukaaslase X vahel tüli ja kähmlus, mille käigus lõi Vladimir Los tahtlikult noaga X üks kord rindkere piirkonda. Vladimir Los teadis, et teist inimest noaga lüües võib saabuda surm ning ta vähemalt möönis sellise tagajärje saabumist. Oma tegevusega põhjustas Vladimir Los tahtlikult X-le torke-lõikehaava vasakul pool rindkere külgpinnal koos südame vasaku vatsakese ja vasaku kopsu ülasagara vigastusega, mis on eluohtlik tervisekahjustus ja mille tagajärjel kannatanu suri sündmuskohal. Lisaks tekitati ründe käigus kannatanule nahamarrastused vasaku kulmu piirkonnas ja vasaku silma ülalaul, mis ei ole eluohtlikud tervisekahjustused. 2

(16)Oma tahtliku tegevusega pani Vladimir Los toime teise inimese tahtliku tapmise, s.o KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse Vladimir Losi selles, et tema lõi tahtlikult 16.03.2021 täpselt tuvastamata kellaajal, kuid enne kella 13.00 Tallinnas XXX asuvas korteris Q korduvalt kätega pea ja näo piirkonda, millele Q vastas samaga. Seejärel võttis Vladimir Los noa ning lõi noaga tahtlikult Q vähemalt kaks korda, millest üks löök tabas kannatanut selga ja teine löök vigastas ennast noalöökide eest kaitsnud Q sõrme. Vladimir Los tegutses vähemalt otsese tahtlusega, s.t ta teadis, et teist inimest kätega lüües võivad tekkida tervisekahjustused ning ta teadis, et teist inimest noaga lüües võivad saabuda mistahes raskusega tervisekahjustused, s.h eluohtlikud tervisekahjustused, ning ta vähemalt möönis selliste tagajärgede saabumist. Rusikalöökidega põhjustas Vladimir Los tahtlikult Q-le kolju- ja näoluude hulgimurrud, traumaatilise kõvakelmealuse verevalumi ja pea pindmised hulgivigastused (verevalumid näol). Noalöökidega põhjustas Vladimir Los tahtlikult Q-le rindkere tagaseina lahtise haava traumaatilise õhk- ja veririnnaga, mis on eluohtlik tervisekahjustus, ja torkehaava parema käe pöidla piirkonnas, mis ei ole eluohtlik tervisekahjustus. Oma tegevusega pani Vladimir Los tahtlikult toime teisele inimesele raskete tervisekahjustuste tekitamise, millega põhjustati oht elule, s.o KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. SÜÜDISTATAVA KAITSJA APELLATSIOON 3. Süüdistatava kaitsja vaidlustab Harju Maakohtu otsuse täies ulatuses. Apellant on seisukohal, et maakohus ei ole V. Los’i KarS § 113 lg 1 ja § 118 lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistades õigesti kohaldanud materiaalõigust ning sellest tulenevalt vääralt kvalifitseerinud isiku poolt toime pandud teod. Maakohus on V. Los’i tegude subjektiivse koosseisu ja õigusvastasuse kindlakstegemisel tõendikogumi kui terviku hindamise kohustuse vastu eksinud ulatuses, mida tuleb pidada oluliseks kriminaalmenetluse rikkumiseks. Samas on kohus hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud

§ 61lg-s 2 sätestatut.

V.Los’ile mõistetud liitkaristus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. 3.1. Süüdistuse osas KarS § 113 lg 1 järgi märgib kaitsja, et KarS § 113 kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste tuvastamisel ignoreeris kohus täies ulatuses kaitsja argumente KarS § 115 kohaldamise kohta. Kaitsja leiab, et V. Los viibis X noaga löömise ajal kannatanupoolsest vägivallast ja solvamisest põhjustatud tugeva hingelise erutuse seisundis. Naine oli tülide algatajaks ning solvas ja kasutas V.Los’i suhtes füüsilist vägivalda nii vaidlusalasel õhtul kui ka varasemalt. Seda asjaolu kinnitavad nii ülekuulatud isikute kui ka V. Los’i ütlused. Asitõendi vaatlusprotokollist, milles on vaadeldud tunnistaja W mobiiltelefoni ja selles olnud helisalvestisi nähtub, et Vladimir räägib, et armastab X, nutab, kahetseb väga, et X on surnud, räägib, et ei taha elada, samas kirjeldab, kuidas X ründas teda esimesena noaga (hüppas noaga talle kallale), Vladimir võttis noa ära, siis naine hakkas teda peksma ning Vladimir lõi teda juhuslikult, imestab, et kas ta lõi nii kõvasti, et ta ei saanud alguses aru, et X on surnud, arvas, et ta lõi meelekoha millegi vastu ära. ((Ik lk 81-102) V. Los’i 09.11.2020.a kinnipidamisprotokollist nähtub, et isikul esinesid tervisekahjustused näol ja pea piirkonnas (Ik tl 142-154). Kuigi süüdistatav arvas, et nad on tekitatud Q poolt, ei ole välistatud, et osa neist võis olla tekitatud X poolt. Seega oli V. Los’i võime oma tegudest aru saada ja neid juhtida piiratud ning juhul, kui esineb tapmise subjektiivne külg, tuleb V. Los’i tegu kvalifitseerida KarS § 115 järgi. Vaidlustatud kohtuotsuses on märgitud, et lisaks tunnistab süüdistatav kuriteo toimepanemist ka puhtsüdamlikus ülestunnistuses (I kd tl 166-170), kus väidab, et lõi X noaga kõhtu. Teises puhtsüdamlikus ülestunnistuses räägib V. Los, kuidas ta magas diivanil ja ärgates hommikul kella 3

(16)viie paiku nägi, et X lamab põrandal ning, et X-l on oimukohas verine haav“(lk 13). Apellant juhib tähelepanu sellele, et kohus ei saanud tugineda V. Los’i puhtsüdamlikele ülestunnistustele, kuna need ei olnud süüdistusaktis tõendite loetelus, samas ei taotlenud pooled nende dokumentide avaldamist. 3.
  1. Tapmise subjektiivne külg on tahtlus, mis peab esinema kõigi objektiivsete tunnuste - surmav tegu, surm ja nendevaheline kausaalseos – suhtes. Kui kasvõi ühe tunnuse suhtes esineb ettevaatamatus, on tapmine välistatud. V. Los’il puudus igasugune tahtlus teo tagajärje suhtes, ehk ta ei pidanud võimalikuks, et tema tegu põhjustab kannatanu surma ning ei möönnud seda. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et V. Los’il esines X tapmise tahtlus mistahes vormis. Kohus leidis, et V. Los lõi kannatanut noaga rindkere piirkonda. Tegemist oli tugeva ühekordse löögiga, mille tagajärjel tekkis kannatanul rinnaõõnde ulatuv torke-lõikehaav vasakul pool rindkere külgpinnal koos südame vasaku vatsakese ja vasaku kopsu ülasagara vigastusega. Löögi tugevusele viitab ka haavakanali suund ülevalt vasakult alla paremale ehk et tegemist ei olnud lihtsalt lõikehaavaga või pindmise vigastusega, vaid V. Los lõi kannatanut jõuliselt ülevalt alla suunas ja tekitas sellega rinnaõõnde ulatuva haava. Kui V. Losi poolt noaga tehtud löök oleks olnud nõrk, siis ei oleks tekkinud niivõrd sügavat rinnaõõnde ulatuvat torke-lõikehaava koos südame- ja kopsuvigastusega. Nimetatu viitab sellele, et noahoop pidi olema niivõrd tugev, et kannatanu ei suutnud pärast lööki enam midagi teha. Apellant leiab, et viited löögi tugevusele on paljasõnalised ning oletuslikku laadi, ekspert ei ole vastavaid järeldusi teinud. Kannatanu suhtes kasutatud vägivald ei olnud intensiivne, tegemist ühekordse noalöögiga. V. Los’i ütlustest tuleneb, et kannatanu liikus teda noaga löömise ajal, seega võis see mõjutada nii löögi tugevust kui ka selle suunda. Kohus viitas ka sellele, et V. Losi poolt teo toimepanemiseks valitud vahend – nuga – on juba iseenesest ohtlik vahend, mis viitab muuhulgas V. Losi tapmistahtlusele. Riigikohus on korduvalt sedastanud, et isik peab võimalikuks ja möönab mistahes tagajärge, kui ta lööb noa või muu sarnase esemega südame või muude elutähtsate elundite piirkonda (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri 2014.a otsus asjas nr 3-1-1-128-06, p 7). Rindkeresse noaga löömisel sai V. Los aru, et selline löök võib vigastada kannatanu elutähtsaid organeid ja põhjustada muuhulgas kannatanule eluohtlikke tagajärgi (lk 14). Apellant leiab samale viidatud lahendile tuginedes, et asjaolu, et kuriteo toimepanemise vahendiks oli antud asjas nuga, ei tõenda automaatselt V.Los’il tapmistahe esinemist. Süüdistatav selgitas, et just kannatanu ründas teda esimesena selle noaga ning tema oli sunnitud seda naiselt ära võtma. Apellant ei nõustu maakohtu järeldustega, et V. Los’i käitumine pärast kuriteo toimepanemist kuidagi tõendaks tema esinenud tapmistahtlust. Ekspertiisiga on tuvastatud, et kannatanu ei olnud tõenäoliselt peale rindkere torke-lõikehaava tekitamist enam võimeline iseseisvalt toimima ning surm saabus minutites mõõdetava ajaperioodi jooksul peale rindkere torke-lõikehaava tekitamist (I kd, tl 52). Seega ei saanud süüdistatav osutada kannatanule mingit abi ning mõjutada sündmuste käiku, mh kiirabi kutsumine ei saanud juba olukorda päästa. V. Los’i käitumine pärast naise surma on seletatav hirmuga ja stressiga, mida mees tundis seoses toimunuga. Temast ei sõltunud juba kannatanu seisund. Mees oli esimene kord elus sellises olukorras ning on puhtinimlikult arusaadav, et ta ei teadnud, mida teha ja kartis vastutust, seega asus kõrvaldama teo toimepanemise jälgi. Selliselt on kaitsja arvates alusetud ja oletuslikku laadi on kohtu etteheited selle kohta, et juhul, kui X surm oleks olnud õnnetusjuhtum ja mitte tahtlik, siis poleks V. Los asunud kuriteojälgi kõrvaldama. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et lüües kannatanut noaga rindkerre südame piirkonda ei kontrollinud V. Los enam sündmuste edasist käiku ja möönis sellest tulenevalt noaga löömise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kaudse tahtlusega kannatanu X surma. Apellant juhib tähelepanu sellele, et V. Los ei löönud kannatanut rindkerre ega südame 4
(16)piirkonda. Löök tabas naise kaenlaaluse piirkonda, haav oli rindkere külgpinnal. Löömise hetkel liikus kannatanu, tema käed olid üleval, kuna ta tahtis V. Los’i lüüa, seega ei saa väita, et V. Los’il oli tahtlus lüüa kannatanut elutähtsa piirkonda ning ta möönis naise surma saabumist. Õigusvastasuse analüüsimisel asus maakohus ekslikult seisukohale, et V. Los olevat tuginenud sellele, et oli hädakaitseseisundis, kui lõi kannatanut noaga. Tegelikult ei ole süüdistatav seda väitnud ning kohtu järeldus, et V. Losi ütlused enesekaitse kohta ei vasta tõele, ei tugine kogutud tõenditele ning annavad märku sellest, et kohus on tõendeid valesti hinnanud. Kaitsja poolt oli tõstatatud küsimus provotseeritud tapmise kohta, kuid hädakaitsest X episoodis ei ole keegi rääkinud. Kaitsja märgib, et V. Los’i ütlused kannatanu noaga löömise asjaolude kohta olid järjekindlad, neid kinnitab ka tunnistaja W mobiiliga salvestatud vestlus, ekspertiisiaktiga tuvastatud asjaolud (haava asukoht, kannatanu võimalik asend löögi ajal ning etanooli sisaldus kannatanu veres) ning ka tunnistajate ütlused kannatanu provokatiivse käitumise kohta alkoholijoobes. Kohtu viited sellele, et tunnistajate Q ja Z ütlustega on tõendamist leidnud, et V. Los olevat rohkem kui 5 aastat tagasi X noaga löönud, on alusetud. Esiteks, pole tegemist tõendamiseseme asjaoluga. Teiseks, nimetatud isikute ütlused asjaolude kohta, mida nad ise ei näinud, ei saa olla antud juhul aluseks, et lugeda vastava fakti usaldusväärselt tuvastatuks. Kohus ignoreeris teiste tunnistajate ütlusi selle kohta, et kannatanu ise käitus pidevalt agressiivselt ja provotseeris tülisid süüdistatavaga. Samas kohtu järeldus, et V. Los käitus ise kannatanuga enne lööki provotseeritavalt ja agressiivselt, ei tugine kogutud tõenditele, tegemist on oletusega. Tunnistaja Q ütlustest nähtub vastupidine ehk V. Los ei vastanud füüsilise jõuga tunnistaja vägivallale. Seega lõi V. Los tahtlikult kannatanut noaga ühel korral, kuid ei sihtinud rindkere piirkonda. Löök oli juhuslik nagu ta rääkis tunnistajale W. Noahoop tabas kannatanut rindkere küljest kaenlaaluse alt (haav rindkere külgpinnal). Löömise hetkel liikus kannatanu, tema käed olid üleval, kuna ta tahtis V. Los’i lüüa. Seega vastava löögiga kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine toimus ettevaatamatusest. V. Los ei teadnud ega pidanud võimalikuks, et tema löök põhjustab kannatanu surma ega möönnud seda. Tunnistaja salvestatud vestlusest nähtub, et V. Los ei uskunud, et X võis surra, nuttis ja kahetses. Kannatanu löömisel oli V. Los’il tervisekahjustuse tekitamise tahtlus, mis oli esile kutsutud X vägivaldse ja solvava käitumisega. Isegi kui eeldada, et eluohtliku tagajärje osas esines süüdistataval tahtlus, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks eluohtlikku tervisekahjustust tekitades arvestanud võimaliku raske tagajärje - kannatanu surma saabumisega ning sellega ka nõustunud. V. Los on järjepidevalt eitanud tahtlust kannatanu tappa. Tal ei olnud selleks mitte ühtegi põhjust, tegemist on tema naisega, kellega koos elasid nad pikka aega ning keda ta armastas.

§ 7

lg 3 alusel kõik kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Seega leiab apellant, et V.Los pani toime kehalise väärkohtlemise ja kannatanu surma põhjustamise ettevaatamatusest ning tema tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 117 järgi. 3.3. Süüdistuse osas KarS § 118 lg 1 p 1 järgi apellant jääb seisukohale, et pole täidetud KarS § 118 lg 1 p-s 1 sätestatud süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused ning kannatanule tekitatud eluohtlik tervisekahjustus ei olnud süüdistatava tahtlusega kaetud. Kohus leidis, et kuivõrd V. Los lõi kannatanut noaga elutähtsasse piirkonda, siis pidi ta aru saama, et tema löök võib vigastada kannatanu siseorganeid ja põhjustada eluohtliku tagajärje. Kaitsja leiab, et maakohtu järeldused löögi tugevuse kohta on oletuslikku laadi ega tugine kogutud tõenditele. V. Los’il olid tuvastatud tõsised tervisekahjustused, mis kinnitab seda, et kannatanu kasutas tema suhtes intensiivselt füüsilist vägivalda. 5

(16)V.Los lõi kannatanut selja külje piirkonda vaid ühel korral, tema ei sihtinud elutähtsa organi, ta tegutses kiiresti, et lõpetada Q õigusvastast rünnet. Kohtuotsuses on märgitud, et tahtluse ulatumist raske tervisekahjustuseni kinnitab ka V. Losi teojärgne käitumine. V. Los ei osutanud kannatanule abi, ta ei helistanud kiirabisse, vaid istus tunnistaja F ütluste kohaselt sellel ajal, kui tunnistaja üritas kannatanu verejooksu peatada, voodi peal. V. Los jätkas alkoholi tarvitamist, ilma pööramata tähelepanu sellele, mis just juhtunud oli. Lisaks hakkas V. Los pärast kuriteo toimepanemist taaskord hävitama kuriteojälgi, vabanedes muuhulgas kuriteo toimepanemise vahendist – noast, mida ei suudetud käesoleva menetluse raames tuvastada. Apellant leiab, et kohtu eeltoodud järeldus on põhjendamata. V. Los’i käitumine pärast kaklust ei tõenda kuidagi tema tahtluse ulatumist raske tervisekahjustuseni. V. Los ei osutanud kannatanule abi ega kutsunud kiirabi, kuna ei tajunud (nagu ka teised kohalviibijad) vastavat vajadust. Kannatanu ei kukkunud ega kaotanud teadvust ning lahkus korterist iseseisvalt ja jätkas tunnistajatega alkoholi tarvitamist oma korteris (2.kd lk 110, tunnistaja B ütlused). Keegi kohalviibijatest ei saanud aru, et tegemist on raske vigastusega ega kutsunud kannatanule kiirabi. Kaitsja viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 03.05.2019.a otsuses asjas nr 1-17-5883 väljendatud seisukohtadele ning leiab, et täidetud ei ole KarS § 118 lg 1 p 1 subjektiivne koosseis. V. Los pidi KarS § 118 lg 1 p 1 subjektiivse koosseisu jaatamiseks vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et noaga löömisel selja piirkonda (torkehaav asus selja vasakus piirkonnas) tekitab ta kannatanule rinnaõõnde ulatuva vigastuse. Sellist tahtlust ega teadmist ei ole kogutud tõendite pinnal võimalik tuvastada. Riigikohus on korduvalt märkinud, et subjektiivse koosseisu tuvastamisel on oluline tähendus välisel teopildil ja süüdistatava enda ütlustel. Süüdistatav lõi kannatanut selja külje piirkonda vaid ühel korral, tema ei sihtinud elutähtsa organi, kannatanu ei kukkunud, teadvust ei kaotanud, lahkus korterist omal jalal ja jätkas alkoholi tarvitamist. Keegi kohalviibijatest ei saanud aru, et tegemist on raske vigastusega. V. Los kinnitas, et ei teadnud ega möönnud, et tema löök põhjustab nii rasket tagajärge, samuti on ta avaldanud kahetsust. Seega leiab kaitsja, et V. Los põhjustas oma tegevusega kannatanule eluohtliku seisundi hooletusest. Kuna V. Los’i tahtlus löögi sooritamisel ei hõlmanud rinnaõõnde ulatuva vigastuse põhjustamist, tuleb kõne alla tema tegevuse kvalifitseerimine KarS § 121 lg 2 p 1 järgi ja ettevaatamatusest toimepandud tagajärje järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk KarS § 119 lg 1 järgi ideaalkogumis. 3.4. Õigusvastasuse osas märgib kaitsja, et maakohus viitas õigesti sellele, et süüdistatava V. Losi sõnul tegutses ta kannatanut Q noaga lüües kaitsetahtest lähtuvalt, sest kui nende vahel tekkis kaklus, mille käigus nad üksteist lõid, siis tundis V. Los ühel hetkel, et Q on temast füüsiliselt tugevam ning ta võttis noa selleks, et Q hirmutada, et ta lõpetaks V. Losi suhtes ründe. Löök noaga oli tingitud sellest, et Q ei ehmunud ja jätkas süüdistatava löömist. Samas leidis kohus, et V. Los ei viibinud hädakaitseseisundis ning tema ütlused hädakaitse osas ei ole usaldusväärsed. Kaitsja leiab, et asjaolu, et V.Los’i ütlused tüli põhjuste ning korteris viibinud isikute kohta on vastuolus kannatanu ja tunnistajate ütlustega ei anna alust lugeda ebausaldusväärseteks isiku ütlusi täies ulatuses, sh konflikti käigu ja noaga löömise asjaolude osas. Nimetatud osas ei ole V.Los’i ütlused vastuolus kogutud tõenditega ning on kinnitatud mh tema läbivaatuse protokollidega. Kaitsja märgib, et maakohus ignoreeris täielikult V. Los’il tuvastatud ulatuslikke tervisekahjustusi. V. Los’i läbivaatuse protokollides on fikseeritud süüdistataval esinenud vigastused näol, pea piirkonnas ja kehal (III kd tl 11-44, 45-56), mis kinnitavad V. Los’i ütlusi selle kohta, et tema ja Q vahel oli kaklus. Kannatanu eitas aga järjekindlalt kaklust V. Los’iga, kuigi need ütlused on vastuolus nii kogutud tõenditega mõlemal mehel tuvastatud tervisekahjustuste kohta, kui ka tunnistajate ütlustega. Kohus pidas aga neid ilmselt tegelikkusele mittevastavaid kannatanu ütlusi usaldusväärseteks, V. Los’i ütlused ei ole aga kohtu arvates usaldusväärsed. 6
(16)Seega suhtus kohus süüdistatavasse eelarvamusega. Puuduvad alused süüdistatava ütlusi Q noaga ründamise asjaolude kohta ebausaldusväärseteks pidada. Samas ei ole Q ütlused toimunu kohta usaldusväärsed, kuna on vastuolus teiste kogutud tõenditega. Apellant on seisukohal, et esineb õigusvastasust välistav asjaolu, nimelt tegutses V. Los Q kahjustamisel hädakaitses. Arvestades juhtunu asjaolusid, tegutses V. Los Q noaga löömisel, kaitsetahtest lähtuvalt, kuna kannatanu oli temast füüsiliselt tugevam ning V. Los oli sunnitud haarama läheduses olnud noa ning lööma Q, et viimane lõpetaks süüdistatava löömist. V. Los ei ole kavatsetult või otsese tahtlusega teostanud hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele ega kavatsetult või otsese tahtlusega kannatanule ilmselt liigset kahju tekitanud.

§ 7

lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Seetõttu on välistatud V.Los’i vastutusele võtmine talle süüksarvatud teo eest. 3.

  1. Süüdistatavale karistuse mõistmise osas märgib kaitsja, et maakohus leidis õigesti, et isiku süü on keskmisest väiksem, V. Los on varem kriminaalkorras karistamata, siiralt kahetseb, tunnistab oma probleemi alkoholiga, soovib pöörduda arsti poole alkoholivastase ravi saamiseks, omab elukohta ja lähedaste toetust. Samas aga mõistis kohus liitkaristust üksikkaristustest raskeima suurendamise teel peaaegu täies ulatuses ning V.Los’ile on mõistetud karistuseks 11 aastat vangistust. Kaitsja leiab, et selline liitkaristus ei vasta V.Los’i tegevuse raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kuna tegemist on samalaadsete kuritegudega, siis on võimalik mõista liitkaristust, lugedes kergem karistus kaetuks raskeimaga või suurendada üksikkaristustest raskeimat, mõistes V.Los’ile kergema karistuse. Samas palub kaitsja V.Los’i tegevuse ümberkvalifitseerimise korral mõista talle kergem karistus. 3.
  2. Süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulude osas jääb apellant seisukohale, et DNAekspertiisi (ekspertiisiakt nr 20E-GE1245 - tl 134-141) maksumust 570 eurot pole põhjendatud süüdistatavalt välja mõista, kuna antud ekspertiisi käigus ei olnud kogutud asjakohaseid tõendeid antud asjas, sest pole tuvastatud teo toimepanemise vahendit. Vaatamata sellele, et Vladimir Los’i sissetulek vabaduses koosneb vaid sotsiaaltoetusest ja -abist, et tal puudub igasugune vara ning talle on mõistetud pikaajaline vangistus, ei jätnud kohus menetluskulud osaliselt riigi kanda. Apellant palub

§ 180lg 3 alusel jätta osaliselt kriminaalasjas tekkinud menetluskulud riigi kanda.

Samal põhjusel palub apellant jätta ka apellatsioonimenetluses tekkinud kulud riigi kanda. 3.

  1. Lähtudes eeltoodust kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 06.01.2022.a otsus kriminaalasjas nr 1-21-5344 ning teha asjas uus otsus millega:
  2. Tunnistada Vladimir Los süüdi X episoodis kergemas kuriteos ja mõista kergem karistus;
  3. Mõista Vladimir Los Q episoodis õigeks;
  4. Liitkaristuse moodustamisel KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega või üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõista Vladimir Los’ile kergem karistus;
  5. Jätta Vladimir Los’ilt esimese astme kohtus väljamõistetud menetluskulud osaliselt riigi kanda;
  6. Jätta apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda, nende väljamõistmise korral anda Vladimir Los’ile tasumiseks tähtaeg 12 kuud. PROKURATUURI VASTUS APELLATSIOONILE
  7. Prokuratuur kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtadega ei nõustu ning palub jätta apellatsiooni rahuldamata, kuna maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud. 4.
  8. Apellant vaidlustab Harju Maakohtu 06.01.2022 otsuse täies ulatuses, paludes tühistada Harju Maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega tunnistada V. Los süüdi X suhtes toimepandud kuriteo 7

(16)puhul kergemas kuriteos ja mõista kergem karistus ning Q episoodis palub apellant V. Losi õigeks mõista. Apellatsioonis on väljendatud seisukohta, et maakohus on ignoreerinud kaitsja argumente KarS § 115 kohaldamise kohta. Kannatanu oli ise tülide alustajaks, solvas ja kasutas V. Losi suhtes füüsilist vägivalda nii vaidlusalusel õhtul kui ka varasemalt, mistõttu viibis V. Los tugeva hingelise erutuse seisundis. Apellandi arvates oli V. Losi võime oma tegudest aru saada ja neid juhtida piiratud ning juhul, kui esineb tapmise subjektiivne külg, tuleb V. Losi tegu kvalifitseerida KarS § 115 järgi. Harju Maakohtus toimunud istungil ei esitanud kaitsja ühte kindlat seisukohta V. Losi poolt toimepandud teo kvalifikatsiooni osas, rääkides nii ettevaatamatusest kui ka provotseeritud tapmisest. Samu seisukohti on kaitsja korranud ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis. Süüdistataval ja tema kaitsjal on vaieldamatult õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone, kuid kohtupraktika ja seaduse mõtte kohaselt ei pea kohus otsust tehes peatuma kõikidel alternatiivsetel seisukohtadel, mis kohtusaalis kõlavad. Oluline on see, et kohtuotsusest oleks üheselt ja selgelt näha, millise teokirjelduse ja kvalifikatsiooni loeb kohus põhjendatuks ning on tarbetu hakata sama teksti veidike teise nurga alt uuesti ümber kirjutama. Näiteks kui kohus leiab, et tegemist on tahtliku tapmisega ning põhistab tahtluse olemasolu, ei ole vajalik ega ka otstarbekas hakata uuesti analüüsima, miks ei ole tegemist ettevaatamatusega, kuivõrd tahtluse tuvastamine välistabki ettevaatamatuse. Ka käesoleval juhul ei ole maakohus küll pikalt analüüsinud provotseeritud tapmise koosseisulist elementi (tugeva hingelise erutuse seisundi võimalikku esinemist), kuid kohtuotsust lugedes on kohtu hinnang ka sellele koosseisule siiski antud. Provotseeritud tapmisega ei ole tegemist siis, kui süüdistatav ise kutsub oma provotseeriva tegevusega esile kannatanu reaktsiooni. Maakohus on otsuses sõnaselgelt leidnud, et V. Los käitus enne X tapmist provotseerivalt, ta oli armukade ning esmalt süüdistas Q ning seejärel kannatanut. Maakohtu selline järeldus välistab provotseeritud tapmise. Siinkohal ei oma tähtsust ka apellandi poolt esile toodud asjaolu, et suheldes tunnistaja W-ga V. Los nuttis ja rääkis, et armastab X ja kahetseb, et X on surnud. Kahetsus ja nutmine ei tähenda tugeva hingelise erutuse seisundi esinemist. Samuti on kaitsja apellatsioonis ekslikult samastanud piiratud süüdivuse ja provotseeritud tapmise ning tahtluse küsimuse. Tegemist on aga kolme erineva deliktistruktuuri astmega. Seega ei lükka apellandi väited mingilgi viisil ümber Harju Maakohtu järeldust ja käsitlust tahtlikust tapmisest. 4.2. Apellandi hinnangul on maakohus lubamatult tuginenud V. Losi puhtsüdamlikele ülestunnistustele, kuivõrd need ei olnud nimetatud süüdistusaktis tõendite loetelus ja pooled ei taotlenud nende avaldamist. Kaitsjaga peab nõustuma, et süüdistusaktis ei olnud kajastatud puhtsüdamlikke ülestunnistusi tõendite loetelus. Samas ei muudaks puhtsüdamlike ülestunnistuste väljajätmine tõendite kogumist kohtu lõppjäreldust ega viiks kohtujäreldusi mittevastavusse faktiliste asjaoludega, kuivõrd V. Losi ütluste ebausaldusväärsuse on maakohus tuvastanud V. Losi ütluste kõrvutamisel teiste tõendite ning tema enda poolt ülekuulamisel väljendatu põhjal. 4.3. Apellant on asunud seisukohale, et V. Losil puudus tahtlus X surma osas ning ta ei möönnud selle saabumist. Apellandi hinnangul on kohtu viited noalöögi tugevusele paljasõnalised ning oletuslikud. Ühtlasi asub kaitsja seisukohale, et kuna surm saabus minutites mõõdetava ajaperioodi jooksul pärast noaga löömist, ei saanudki süüdistatav osutada kannatanule mingit abi ega mõjutada sündmuste käiku, mistõttu ei saa tema tegevusetust hinnata tapmistahtluse kinnitusena. Kaitsja on uuesti esitanud enda varasemad seisukohad, mistõttu on sisuliselt tegemist mittenõustumisega maakohtu otsusega. Maakohus on otsust tehes kaalunud ning põhistanud, miks kohtu hinnangul on tegemist tahtliku tapmisega, mitte mõne muu koosseisuga. Kaitsja viidetega, justkui oleks maakohtu järeldused noalöögi tugevuse osas oletuslikud, ei saa nõustuda, kuivõrd kohus tuginenud ekspertiisiaktile ning selgitanud, miks kohtu hinnangul oli tegemist tugeva löögiga. Kaitsjaga saab nõustuda, et noa kasutusele võtmine automaatselt ei tähenda tapmistahtluse olemasolu, kuid maakohus ei olegi otsust rajanud üksnes sellisele argumendile. Kohus on nuga kui teo 8
(16)toimepanemise vahendit käsitlenud ühe aspektina tahtluse tuvastamisel ning sidunud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, rikkumata seejuures menetlusnorme või materiaalõigust. Samuti on kohus välja toonud need asjaolud, millele tuginevalt kinnitab V. Losi teojärgne käitumine kohtu hinnangul tapmistahtluse olemasolu. Kui V. Los ei oleks tahtnud X tappa, oleks ta teinud kõik endast oleneva, et abi kutsuda ja seda võimalikult kiiresti. Seega ei anna apellatsioonis kajastatu alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega kvalifikatsiooni muutmiseks. 4.
  1. Viimaks leiab apellant, et V. Losi poolt toimepandud tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 117 lg 1 järgi. Apellandi eeltoodud väide haakub tahtluse küsimusega, mistõttu jääb üle vaid tõdeda, et maakohus on subjektiivset koosseisu analüüsinud ning toonud tõenditele tuginevalt välja konkreetsed asjaolud, mis kinnitavad V. Losil tapmistahtluse olemasolu. Samuti on kohus lugenud tõendatuks tahtluse ulatumise ka surmani. Apellatsioonis esile toodu ei kummuta kohtu järeldusi ning asjaolu, et kaitsja hindab tõendeid erinevalt ega nõustu maakohtuga, ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist. 4.
  2. Kaitsja leiab, et maakohus on ekslikult leidnud, et V. Los tugines hädakaitseseisundile, kuid tegelikult ei ole süüdistatav seda väitnud ning maakohtu käsitlus V. Losi ütluste ebausaldusväärsusest annab märku kohtu poolt tõendite väärast hindamisest. Kaitsja sellesisuline väide jääb tagajärjetuks, kuivõrd kohus on välja toonud V. Losi ütlused, kust kumab hädakaitseversioon. Asjaolu, et kaitsja või süüdistatav ise kohtusaalis seda versiooni ei esita, ei tähenda, et kohus ei peaks kontrollima deliktistruktuuri kõiki tasandeid, s.h võimalikku hädakaitseseisundit. Maakohus on igati õigesti ja põhjendatult analüüsinud ka õigusvastasust välistavat asjaolu ning sellele hinnangu andnud. 4.
  3. Q suhtes toimepandud kuriteo osas KarS § 118 lg 1 p 1 järgi puudus kaitsja hinnangul V. Losil tahtlus tekitada eluohtlikke tervisekahjustusi, kuna 1) kohtu järeldused löögi tugevuse osas on oletuslikud; 2) V. Losi käitumine pärast kaklust ei tõenda kuidagi tema tahtluse ulatumist ka raskete tervisekahjustusteni ning ta ei kutsunud abi, kuna ei saanud aru, et on vaja kiirabi kutsumist; 3) V. Los ei saanud aru, et noaga selja piirkonda lüües võib ta põhjustada rinnaõõnde ulatuva haava. Kaitsja hinnangul oleks õige kvalifikatsioon KarS § 121 lg 2 p 1 ideaalkogumis KarS § 119 lg-ga
  4. Apellandi eeltoodud väited on sisuliselt kaitsja mittenõustumine kohtu järeldustega. Maakohus on põhistanud ja välja toonud konkreetselt need asjaolud, millistele tuginevalt kohus tuvastas V. Losi tahtluse põhjustada eluohtlikke tervisekahjustusi. Kaitsja ei esita uusi väiteid, mida maakohus poleks juba analüüsinud, vaid kordab oma varasemat käsitlust ja versiooni, mille kohus on otsuses aga ümber lükanud. Apellant leiab, et V. Los tegutses hädakaitseseisundis ehk esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Kaitsja hinnangul on kohus vääralt lugenud V. Losi ütlused ebausaldusväärseteks ning ignoreerinud täielikult V. Losil tuvastatud ulatuslikke tervisekahjustusi. Kaitsja eeltoodud väide on alusetu, kuivõrd tõendid kinnitavad üheselt, et V. Los ei tegutsenud hädakaitseseisundis. Maakohus on välja toonud vastuolud V. Losi ütluste ja teiste kogutud tõendite vahel. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et kuivõrd V. Losi ütlused on väga suures osas vastuolulised omavahel ja ka teiste objektiivsete tõenditega, siis tema ütlused ei ole täies ulatuses usaldusväärsed. Siinjuures jätab kaitsja täielikult tähelepanuta ühe olulise aspekti, nimelt hakkas tunnistaja F sõnul esimesena füüsilist vägivalda kasutama justnimelt V. Los. Taolised ütlused haakuvad teiste tõenditega, s.h ütlustega selle kohta, et V. Los süüdistas Q oma naise tapmises, kinnitades V. Losi agressiivsust ning konflikti alustamist tema poolt. Apellatsioonis esile toodu ei kummuta kohtu järeldusi ning kaitsja mittenõustumine maakohtuga, ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist. Mingeid minetusi ega normide rikkumisi maakohtu otsusest ei nähtu. 9
(16)4.
  1. Kaitsja hinnangul ei vasta liitkaristus V. Losi tegevuse raskusele ja isikule. Kuna tegemist on samalaadsete kuritegudega, siis on võimalik mõista liitkaristus, lugedes kergem karistus kaetuks raskeimaga. Absorptsiooniprintsiip on tõesti üheks liitkaristuse mõistmise võimaluseks, kuid selle kohaldamine ei ole kohtule kohustuslik. Kohtul on õigus valida ja hinnata, millisele printsiibile tuginevalt kohus liitkaristuse moodustab, pidades silmas isiku süü suurust ja karistuse eesmärke. Kuigi tegemist on karistuste liitmisega sisuliselt samaliigiliste kuritegude eest, on kuritegude toimepanemisega riivatud erinevaid õigushüvesid, kannatanud on erinevad, V. Los ei teinud pärast X tapmist mingeid järeldusi vägivalla kasutamise osas, mistõttu on maakohus õigesti otsustanud, et kohaldamisele ei tule kergem karistuste liitmise viis, vaid liitkaristus tuleb mõista üksikkaristustest raskeima suurendamise teel. Ühtlasi ei ole kohus liitnud karistusi täies ulatuses ehk kohus on kaalunud V. Losi tegusid, tema isikut ning karistuse eesmärke, leides õiglase liitkaristuse olevat 11 aastat vangistust. Kokkuvõtvalt on maakohus nii X tapmist kui ka Q-le eluohtlike tervisekahjustuste tekitamist, s.h süüdistatava ütluste usaldusväärsust, tahtlust ja tegude toimepanemist puudutavaid asjaolusid, väga põhjalikult analüüsinud, sidudes isikuliste tõendiallikate ütlused teiste asjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega. Maakohus on apellatsioonis esitatud seisukohti kvalifikatsiooni osas otsust tehes juba käsitlenud, tõenditele tuginevalt hinnanud. Selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise, ei nähtu ka apellatsioonist. V. Losi enda ega tema kaitsja mittenõustumine kohtuotsusega ei muuda automaatselt kohtuotsust ebaseaduslikuks. Eelnevast lähtuvalt on Harju Maakohtu 06.01.2022 otsus seaduslik ja põhjendatud, samuti kooskõlas kohtupraktikaga, mistõttu puudub alus kohtuotsuse tühistamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava kaitsja apellatsioonis ning prokuratuuri vastuses toodud väidetega, leiab, et esitatud apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  3. Kohtukolleegium märgib sissejuhatavalt, et arutatav kriminaalasi oli prokuratuuri, süüdistatava ning tema kaitsja taotlusel lahendatud lühimenetluses. Kaitsja leidis 20.10.2021 toimunud eelistungil, et kriminaaltoimiku materjalid on piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluse korras ning vaidlus seisneb vaid selles, kuidas V. Losi tegevust kvalifitseerida. (Kd IV lk 11). Maakohus on sellise menetlusosaliste taotlusega nõustunud. Süüdistatav ei soovinud enda ristküsitlemist maakohtus, jäädes enda eeluurimisel antud ütluste juurde.

§ 233

lg 1; § 237 lg 4 kohaselt toimub kohtulik arutamine lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Lühimenetluse kohaldamise tulemusena minetas kaitsja võimaluse ristküsitleda kannatanuid ning tunnistajaid. Kohtukolleegium leiab, et arutatavas kriminaalasjas uuritud tõendite kogumist ei tõusetu maakohtu poolt kõrvaldamata jäänud vastuolusid ega kahtlusi, milliseid maakohus oleks pidanud tõlgendama süüdistatava kasuks. 7. Esitatud apellatsioonis palub kaitsja sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning põhitaotlusena X suhtes süüdistatava tegevuse kvalifitseerimist KarS § 115 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Kaitsja apellatsiooniga mittenõusutvalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on veenvalt põhjendanud kriminaalasjas uuritud tõendite kogumi hindamise põhjal oma siseveendumuse kujunemist. Apellatsioonis ei viitagi kaitsja ühelegi tõendile, mis oleks maakohtu poolt hindamata jäetud. Kaitsja ei nõustu vaid maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. 10

(16)Kohtukolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning tuli ainuvõimalikule järeldusele, et süüdistusversioon kaalub veenvalt üles kaitseversiooni sellest, et süüdistatav V. Los võis toime panna X provotseeritud tapmise KarS § 115 järgi või alternatiivselt tema surma põhjustamise ettevaatamatusest, mis on kvalifitseeritav KarS § 117 lg 1 järgi. Asjakohane on ka prokuratuuri märkus, et tapmistahtluse tuvastamise puhul surma põhjustamine ettevaatamatusest on välistatud, seega tahtluse tuvastamise järgselt ei pidanudki maakohus võimalikku ettevaatamatust vaagima. Samuti analüüsis maakohus põhjalikult ning asjakohaselt, miks V. Losi puhul on välistatud ka hädakaitseseisundis viibimine. Maakohtu seiskohti seoses V. Losil hädakaitseseisundi puudumisega X tapmise episoodi osas esitatud apellatsioonis ei vaidlustatagi. Kordamata maakohtu veenvaid põhjendusi V. Losi süüküsimuse ning tema X suhtes käitumisele antud juriidilise hinnangu osas, lisab ringkonnakohus vastuseks apellatsiooni väidetele järgmist.
  1. Kaitsja leiab, et maakohus ignoreeris kõiki asjaolusid, mille alusel oleks ta pidanud asuma seisukohale, et V. Los võis toime panna X provotseeritud tapmise. Tunnistajate ütlustest nähtub, et X oli tülide algatajaks ning võis olla vägivaldne. Kaitsja märkis, et V. Los’i 09.11.2020.a kinnipidamisprotokollist nähtub, et isikul esinesid tervisekahjustused näol ja pea piirkonnas (Ik tl 142-154). Kuigi süüdistatav arvas, et nad on tekitatud Q poolt, ei ole välistatud, et osa neist võis olla tekitatud X poolt. Ringkonnakohus kaitsja selliste argumentidega ei nõustu, kuna need ei tugine maakohtu poolt uuritud tõenditel. Maakohus tõi välja, et V. Losi 09.11.2020 kinnipidamise protokollist nähtub, et tema parempoolse silma all oli sinakas hematoom, vasakul pool ülahuule kohal haav pikkusega umbes 15 mm ja kõige laiemast kohast laiusega umbes 5 mm. Nimetatud haava ümbrus oli tumesinist värvi, mis parempoolse põse pool muutus kollakaks värvuseks. Vasakpoolse kulmu kohal, ninajuure pool, oli V. Losil haavand. Pealael, otsmikul pool, 3 haavandit. Oma 10.11.2020 kahtlustatavana antud ütlustes selgitas V. Los, et tema kinnipidamisel temal fikseeritud vigastused sai tema mõned päevad enne 06.11.2020, kui kakles naabriga kelle nimi on Ü. Kõik tema näos tuvastatud vigastused on tekitatud Ü poolt. (kd I lk 159) Selliselt vastas süüdistatav kategooriliselt ning ühemõtteliselt, et kõik temal 10.11.2020 fikseeritud kehavigastused olid tekitatud enne 06.11.2020 Ü, mitte aga X poolt ajavahemikul 05.11.2020 kell 22.00 kuni 06.11.2020 kell 04.
  3. Kohtukolleegiumi hinnangul puuduvad kriminaalasjas mistahes tõendid või kõrvaldamata kahtlused, mis lubaksid jaatada süüdisatava poolt X provotseeritud tapmist. Sellisteks tõenditeks ei ole tunnistajate C, Z ja W (W) ütlused sellest, et kui X ja V. Los olid purjus, siis kogu aeg kakeldi ning riieldi, tülide algatajaks oli alati X. Vastupidi - asjaolu, et kannatanu ja süüdistatava jaoks tülid ja kaklused olid ühisjoomingute käigus tavapärane nähtus, kummutab versiooni süüdistataval „äkki tekkinud tugevast hingelise erutuse seisundist“, kuna tülide ja vastastike solvangutega oldi harjunud. Riigikohus on provotseeritud tapmisega seonduvat temaatikat oma praktikas varasemalt põhjalikult käsitlenud. Ringkonnakohus peab paslikuks apellatsioonile vastuseks neid seisukohti praeguses otsuses korrata. KarS § 115 näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või 11
(16)tema lähedase isiku suhtes. Senises kohtupraktikas on selgitatud, et äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund tuvastatakse juhtumile tervikhinnangu andmise teel. See on toimepanija vastutust kergendav eriline isikutunnus (KarS § 24 lõiked 1 ja 3), mis iseloomustab tema psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo ajal. Toimepanija liikumapanevaks jõuks võib seejuures olla ka näiteks kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, solvumine, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Tegemist on nn kaasnevate emotsionaalsete reaktsioonidega, mis võivad esineda - ja sageli esinevadki - kõrvuti toimepanija suhtes toimepandud vägivalla- ja/või solvamisteost tingitud erutusseisundiga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund ei ole seega meditsiiniline patoloogia, vaid on emotsionaalne reaktsioon, mille tuvastamiseks küll võib, aga ei pea tingimata kaasama eksperti. Selline seisund on vahetu vastus isiku suhtes toimepandud vägivallale või solvamisele. Nii nagu KarS § 113, eeldab ka KarS § 115 subjektiivne koosseis seda, et toimepanija peaks vähemalt võimalikuks ja möönaks objektiivse koosseisu asjaolusid. Samuti on provotseeritud tapmine süüline, mis tähendab seda, et toimepanija on teo toimepanemise hetkel täiel määral võimeline aru saama enda teo keelatusest ja suudab oma käitumist sellele arusaamisele vastavalt ka juhtida (KarS § 34). (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-1-15, p 11.1 koos viitega.) Kannatanu esile kutsutud hingelise erutuse seisund peab olema eriline, millele osutab KarS § 115 koosseisukirjelduses kasutatud sõna „tugev“. See ei ole lihtsalt ehmatus, ärritus vms, vaid selle all tuleb mõista kannatanu vägivalla või solvamise tagajärjel tekkinud tugevat emotsionaalset reaktsiooni, mis pärsib oluliselt toimepanija võimet vahetult tapmisteo ajal kaalutletult ja adekvaatselt kannatanu ründele vastata. Teisiti öeldes kätkeb see juhte, mil toimepanija kontroll enda üle on kannatanu käitumise tõttu hetkeliselt vähenenud, välistamata ega piiramata reegeljuhtumil siiski isiku süüvõimet KarS §-de 34 ja 35 tähenduses. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit saab tuvastada eeskätt kannatanu ja süüdistatava käitumise kogumis hindamise põhjal. Erialakirjanduse põhjal võib nimetada mõningaid asjaolusid, mille olemasolu korral on põhjust kahtlustada toimepanijal teo ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit: näiteks isiku käitumise ebatüüpilisus, selle ootamatu ja äge avaldumine, juhuslikkus (nt löökide paljusus ja nende andmine huupi) ja lühiajalisus, samuti toimepanija välimuse eripära teo ajal (nt kahvatumine, hääle muutumine, käte värisemine jne), teojärgne käitumine (nt jõuetus) ning mäluhäired (vt selle kohta ka osutatud otsus nr 1-19-8038/67, p 18). Tugevat hingelist erutust võivad soodustada lisaks kannatanu provokatsioonile toimepanija isikulised eripärad (nt kalduvus impulsiivsusele), hetkeseisund (nt väsimus, kurnatus või stress, aga samuti joobeseisund (vt joobe kohta ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-10-13, p 10.1)) ning ealised iseärasused (nt alaealisus). (Vt T. Bachmann. Psühholoogia. Raamat juristile. Tallinn: Juura 2015, lk 179 jj.) Oluline on siinkohal siiski rõhutada, et tegemist on pelgalt näitlike tunnusmärkidega, mis võivad tugevamalt viidata hingelise erutuse seisundi esinemisele, mitte aga vältimatult tuvastamist vajavate eeltingimustega KarS § 115 kohaldamisel (RKKKo nr 1-18-10214/92, p 17-19). Praeguses kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et 05.11.2020 kuni kella 21.00ni V. Losi ja X korteris viibis tunnistaja Q, kes tarvitas koos nendega alkoholi ning kõrvalistest isikutest viimasena nägi X elusana. Tema juuresolekul mingit tüli V. Losi ja X vahel ei olnud. Küll aga hakkas V. Los süüdistama Q ja X selles, et nad magavad üksteisega ning muutus armukadedaks. Sellest tekkis tüli hoopis V. Losi ja Q vahel, kes enda ütluste kohaselt lõi V. Losi paar korda rusikaga näkku ning lahkus korterist. Järgmisel päeval teatas V. Los talle, et X-l oli süda haige ning ta on öösel surnud, V. Los ootas laibaauto saabumist (I kd tl 65-69). Süüdistatava enda eeluurimisel antud ning maakohtus uuritud ütlustest nähtub, et ta tunnistab X noaga löömist, kuid seletab, et just X haaras esimesena noa, vehkis noaga tema ees, V. Los võttis oma parema käega X paremast käest noa ära. Seejärel lõi X süüdistatavat mõlema lahtise käega kuskil 5 korda, mis oli tema jaoks ebamugav ning tema tundis natuke valu. See kõik ajas süüdistatava vihale, täpsemini see, et X vehkis noaga tema näo ees ja tahtis teda ära tappa. Seejärel 12
(16)lõi X süüdistatavat kätega näkku ja süüdistatav lõi oma paremas käes oleva noaga X ülakeha piirkonda. X käed olid sellel ajal üleval. (I kd tl 156-163). Kohtukolleegium märgib, et süüdistatav ei maininud midagi sellest, et 05.11.2020 õhtul oleks nende juures külas olnud Ü ning et nende vahel oleks toimunud konflikt või kaklus armukadeduse teemal. Nähtuvalt kahtlustatavana ülekuulamise protokollist väitis süüdistatav, et kõik temal fikseeritud kehavigastused on tekitatud Q poolt. Samas X poolt lahtise käega tekitatud väidetavad löögid tekitasid temale ebamugavustunnet ja veidi valu, kuid jälgi ei jätnud. Kohtukolleegium leiab, et uuritud tõenditega on üheselt tõendamist leidnud, et skandaalid ning kähmlused olid kannatanu ning süüdistatava vahel tavapärased, mis tähendab, et süüdistatav ja kannatanu ei kartnud vastaspoolest vägivalda ega vastastikke solvanguid. Tunnistaja Q ütlused selgitavad aga hoopis süüdistataval tekkinud motiivi vägivallaks kannatanu suhtes – nimelt hakkas süüdistatav kannatanut ning tunnistajat süüdistama intiimsuhetes ning muutus armukadedaks. Süüdistatava versiooni sellest, et enne surmava noalöögi tekitamist, kasutas vägivalda ainult kannatanu, lükkab ümber surnu X ekspertiisiakt nr 20E-AOS0071/531, mille kohaselt lisaks kannatanu surma põhjuseks olevale rindkere torke-lõikehaavale tuvastati nahamarrastused vasaku kulmu piirkonnas ja vasaku silma ülalaul. Ekspertarvamuse kohaselt torke-lõikehaav rindkerel ning nahamarrastused vasaku kulmu piirkonnas ja vasaku silma ülalaul võisid olla tekitatud orienteeruvalt samal ajal.
  1. X noaga löömise osas ilmestab süüdistatava kaitseversiooni ebausaldusväärsust ka tema kaalutletud ning külmavereline käitumine kuriteo toimepanemise järgselt, mis on abipakkuvaks kriteeriumiks tema kuriteotahtluse tuvastamisel. Ehkki isiku teojärgne käitumine võib teatud juhtudel tõepoolest anda teavet ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-7915, p 8), on see eeskätt siiski abipakkuv kriteerium, mis aitab tahtlust siduda isiku suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal (vt ka RKKKo 3-1-1-142-05, p 20). Nähtuvalt uuritud tõenditest ei maininud V. Los Häirekeskusele helistades ega kohale saabunud kiirabitöötajatele kordagi, et ta lõi X noaga. Kiirabitöötajad olidki süüdistatava poolt eksitusse viidud selliselt, et järeldasid, et kannatanu surm saabus loomulike põhjuste tagajärjel. Seejärel asus süüdistatav likvideerima kuriteojälgi, mis on maakohtu poolt põhjalikult analüüsitud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Ringkonnakohus leiab, et antud juhtumi ülalkirjeldatud tervikpilt ei luba jaatada süüdistataval esinenud äkki tekkinud tugevat hingelist erutust. Tunnistaja Q ütlustest nähtuvalt hakkas V. Los alusetult temale ja kannatanule ette heitma, et nende vahel võival olla intiimsuhted ehk süüdistatav ise mõtles konfliktiolukorra välja. Kohtukolleegium on seisukohal, et alkoholijoobes V. Los oma elukaaslast pekstes ning noaga rinda lüües tegutses armukadeduse taustal tekkinud ärrituses, seega puuduvad igasugused kahtlused, mis lubaksid jaatada kannatanu noaga löömisel süüdistataval esinenud tugevat hingelist erutust ning seega provotseeritud tapmist.
  2. Kohtukolleegium märgib, et isiku teotahtlus tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt nt RKKKo 3-1-1-34-12, p 12.2). Kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-46-15, p 9 ja RKKKo 3-1-1-10216, p 17). Välisele teopildile saab eluohtliku tervisekahjustuse tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustada võivast teost (nt korduvad löögid pähe); aga ka ühekordse teo ohtlikkuse (nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda) korral. Nimetatud juhtudel võib süüdistataval olla juba üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema vallandatud kausaalahela katkematu kulgemine võib päädida raske tervisekahjustuse koosseisupärase tagajärjega (nt ohuga elule). Kogumis uuritud tõenditega – eelkõige surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktiga, on välistatud, et kannatanu võis kuidagi kogemata noa otsa kukkuda või komistada. Selliseid asjaolusid ei too välja 13
(16)oma ütlustes ka süüdistatav. Surnul tuvastatud haavkanali suund on ülevalt vasakult alla paremale, mis välistabki noale otsa komistamise või kukkumise. Maakohus on ainuõigesti järeldanud, et lüües kannatanut noaga tugevalt rindkere südamepoolse külgpinda ja põhjustades sellega 7 cm sügava haava, pidas süüdistatav elulise kogemuse pinnalt vähemalt võimalikuks igasuguse tagajärje saabumist, pannes seega teo toime kaudse tahtlusega. Sarnaselt maakohtuga ei tuvasta ka ringkonnakohus asjaolusid, mis võimaldaksid V. Losil loota, et kannatanut noaga südamepiirkonda löömisel ei saabu kõige raskem tagajärg ehk X surm. Sellest tulenevalt on täiesti põhjendamatu kaitsja apellatsioonis toodud argument, et süüdistatava tegevus võis vastata kuriteo tunnustele KarS § 117 lg 1 järgi. V. Losi tegevus on õigesti kvalifitseeritud X tapmisena KarS § 113 lg 1 järgi.
  1. Süüdistuse osas KarS § 118 lg 1 p 1 järgi jääb apellant juba maakohtus avaldatud seisukohtade juurde ning ka selles episoodis sisuliselt soovib maakohtu poolt uuritud tõendikogumile teistsuguse juriidilise hinnangu andmist. Kaitsja toob põhiargumentidena välja, et maakohus ignoreeris täielikult V. Los’il tuvastatud ulatuslikke tervisekahjustusi, mis on tunnistuseks sellele, et V. Los viibis Q-ga kakeldes hädakaitseseisundis, V. Losil puudus kaitsja hinnangul tahtlus tekitada Q-le eluohtlikke tervisekahjustusi, V. Losi käitumine pärast kaklust ei tõenda kuidagi tema tahtluse ulatumist raskete tervisekahjustusteni. Kohtukolleegium kaitsja sellisete seisukohtadega ei nõustu ning märgib, et maakohus on need juba oma otsuses veenvalt kummutanud.
  2. Juhtides esitatud apellatsioonis tähelepanu sellele, et maakohus ignoreeris V. Losil tuvastatud ulatuslikke kehavigastusi, jätab kaitsja ise tähelepanuta, et kannatanu Q ning tunnistajate F ning Ä omavahel riimuvatest ütlustest nähtub, et tüli V. Losi ning Q vahel sai alguse sellest, et V. Los süüdistas Ü tema naise tapmises, mille peale Ü küsis kas V. Los on lolliks läinud, et miks tema peaks X ära tapma. Kannatanu Q ja tunnistaja F omavahel kooskõlas olevatest ütlustest nähtub, et esimesena lõi V. Los Ü-le rusikaga vastu nägu, seejärel vastas löögiga Q. Noaga löömist keegi kohal viibinud tunnistajatest vahetult ei näinud, kuid kõik nägid, et Q-l tuleb selja küljeosast verd. Kogumis uuritud tõendite põhjal tuvastas maakohus ainuõigesti, et konflikti ning vägivalla algatajaks oli V. Los. Kohtukolleegium märgib lisaks, et süüdistatava käitumine sellises olukorras on eriti küüniline, arvestades fakti, et just V. Los on oma elukaaslase tapjaks, kuid alusetult süüdistas selles kannatanut, otsides temaga konflikti. Lisaks kannatanul tuvastatud rindkere tagaseina torke- lõikehaavale tuvastati temal ka kolju- ja näoluude hulgimurrud, traumaatiline kõvakelmealune verevalum ja pea pindmised hulgivigastused ja torkehaav parema käe pöidla piirkonnas. Kõik Q-l esinenud vigastused võivad olla saadud 16.03.2021 lühikese ajavahemiku jooksul (Kd II lk 62). Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et torkehaav parema käe pöidla piirkonnas on saadud enesekaitse käigus. Selliselt on maakohus veatult tuvastanud, et V. Los lõi 16.03.2021.a enne kella 13:00 enda korteris aadressil XXX, Tallinn kannatanut Q korduvalt kätega pea ja näo piirkonda ning noaga selga. V. Losi tegevuse tagajärjel sai kannatanu mitmeid vigastusi, sealhulgas eluohtliku tervisekahjustuse. Kohtukolleegium leiab kaitsjaga mittenõustuvalt, et uuritud tõendite põhjal puudub igasugune alus väita, et V. Los võis tegutseda hädakaitseseisundis, nagu ta eeluurimisel väitis. Maakohus on sellise kaitseversiooni veenvalt ümber lükanud.
  3. Ükski kaitsja apellatsioonis esitatud argumentidest ei kummuta maakohtu järeldusi ka sellest, et V. Losi tahtlus ulatus saabunud raske tervisekahjustuseni, sest ta lõi kannatanut noaga just rindkerre, kus asuvad elutähtsad organid. Lisaks maakohtu põhjendustele V. Losi poolt raske tervisekahjustuse tekitamise subjektiivse koosseisu realiseerimise osas märgib ringkonnakohus, et sellistel asjaoludel kannatanut rindkere küljeossa ühekordselt noaga lüües, tuginedes oma varasemale X tapmise kogemusele, möönis süüdistatav ükskõik millise tagajärje saabumist Q jaoks. 14
(16)Tõsi, löök Q-le oli tekitatud rindkere tagumise külje alaossa, mis eristab seda varasemalt X-le tekitatud ühekordsest noalöögist südame piirkonda. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava poolt KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivse koosseisu realiseerimine on seega täielikku tõendamist leidnud.
  1. Kaitsja hinnangul ei vasta liitkaristus V. Losi tegevuse raskusele ja isikule, kuna tegemist on samalaadsete kuritegudega, seega on võimalik mõista liitkaristus, lugedes kergem karistus kaetuks raskeimaga. Ringkonnakohus kaitsja selliste argumentidega ei nõustu ning leiab, et süüdistatavale karistuse mõistmisel on maakohus täiel määral arvestanud nii kohtupraktikas paika pandud karistuse mõistmise põhimõtete kui ka kehtiva materiaalõigusega. Kuna esitatud apellatsioonis kaitsja tegelikult ei viitagi ühelegi maakohtu poolt tehtud materiaalõiguse kohaldamise võimalikule rikkumisele ega eksimusele kohtupraktika vastu, vaid lihtsalt konstateerib, et maakohus oleks võinud õigust kohaldada süüdistatava suhtes ka leebemalt, ei pea ringkonnakohus maakohtu põhjendusi põhi- ning liitkaristuse mõistmise osas vajalikuks korrata ning lisab vaid järgmist. Liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale (vt RKKKo nr 3-1-1-20-16, p 16). Praegusel juhul raskeim liidetavatest karistustest ei ole mõistetud selle sanktsiooni ülemmääras, seega maakohus kohaldas ainuõigesti karistuste liitmisel üksikkaristustest raskeima osalist suurendamist.
  2. Kaitsja poolt vaidlustatud süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulude osas ei nõustu ringkonnakohus kaitsja seisukohaga, et DNA-ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 20E-GE1245 - tl 134141) maksumust 570 eurot pole põhjendatud süüdistatavalt välja mõista, kuna antud ekspertiisi tulemusena pole tuvastatud teo toimepanemise vahendit. Ringkonnakohus leiab, et läbiviidud ekspertiis oli kriminaalasja õigeks lahendamiseks kahtlemata vajalik olenemata sellest, et tõendusteavet sellega ei saadud. Nähtuvalt ekspertiisiaktist on ekspertiis teostatud 10.11.2020 sündmuskoha vaatluse käigus võetud DNA proovide osas. Maakohtu poolt on õigesti tuvastatud, et süüdistatav on alates 06.11.2020 asunud kuriteojälgi likvideerima. Selliselt on loogiline ning ootuspärane, et uuritavatelt objektidelt otsitud DNA täisprofiili ei leitud. Kuna süüdistatav tunnistatakse talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ning kõnealune ekspertiis oli süüdlase tuvastamiseks kahtlemata vajalik, kuulub DNA-ekspertiisi maksumus 570 eurot väljamõistmisele süüdistatavalt. Vastuseks süüdistatava kaitsja apellatsiooni taotlusele süüdistatavalt väljamõistetud menetlusekulude summa osaliselt riigi kanda jätmise osas, leiab kohtukolleegium, et ka selles osas on apellatsioon edutu. Nimelt hüvitab

§ 180

lg 1 esimeses lauses märgitu kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Samuti võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi või nende tasumine ajatatakse. Kohtukolleegium märgib, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, st võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Süüdistatav ei ole menetluse jooksul esitanud tõendeid, mis annaks alust veendumuseks, et V. Losi varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda kogu oma vara arvelt. Riigikohus on oma määruse 3-1-1-105-12 p-s 7 märkinud, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Antud juhul ei 15

(16)oleks see aga võimalik, kuna nii süüdistatav kui ka kaitsja taotlesid kriminaalasjas lühimenetluse kohaldamist. Pealegi on maakohus menetluskulude väljamõistmisel arvestanud, et kohtuotsuse täitmine menetluskulusid puudutavas osas ühe kuu jooksul on selgelt raskendatud ning võimaldas V. Losil

§ 180lg 3 alusel tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul.

17. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega

§ 338

ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 06.01.2022.

a otsuse V. Losi suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 18. Süüdistatav Vladimir Losile õigusabi osutanud kaitsja vandeadvokaat Kristina Suvalova on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 259,20 eurot. Kaitsja tasutaotluses on menetlustoiminguteks märgitud tutvumine maakohtu otsusega ning selle analüüs, apellatsiooni koostamine, ning ajakuluks on näidatud kokku 240 minutit. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatava kanda. Allkirjastatud digitaalselt 16

(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.