) § 119 ning asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 11 lg 1 alusel asendustäitmise ja sunniraha seaduse alusel asendustäitmise läbiviimist. Asendustäitmise kulude eeldatav suurus on 1 800 000 (üks miljon ja kaheksasada tuhat) eurot + km. Samuti juhul, kui Betooni põik 2C OÜ täidab ettekirjutuse resolutsiooni punkt 1, aga ei täida ettekirjutuse resolutsiooni punktis 2 märgitud kohustust nõutud ajaks, siis rakendab KKI sunniraha summas 500 (viissada) eurot.
KKI on teinud tagantjärele katse enda volituse piiridest väljuda. 5) Kaebaja ei nõustu KKI-ga, et kuna kaebajale edastati 15.07.2020 e-kiri, millele kaebajale ei vastanud, oli kaebajale ärakuulamisõigus tagatud. Haldusakti adressaadil ei ole haldusmenetluses vaid õigus olla teadlik haldusmenetlusest, vaid ka õigus enda õigusi puudutavas menetluses olla ära kuulatud vastavalt HMS § 40 lg-le 1. Selleks peab selle isiku ka menetlusse menetlusosalisena kaasama. KKI ei ole kaebajat ettekirjutuse 574 menetluse vältel ära kuulanud ega ka selleks vastavaid ettepanekuid teinud. Samuti ei ole kaebajat ära kuulatud ettekirjutuse 574 menetlemise vältel antud haldusaktide, näiteks Betooni põik 2C OKP-de, osas. OKP-dega on KKI õiguslikult siduvalt tuvastanud need faktilised asjaolud, mille alusel ta ettekirjutuse tegi. Kaebaja ja P. Mickeviciuse isik ei lange kokku. 6) Ettekirjutuse tegemise eeldused ei ole täidetud. KKI pole põhistanud, millistel õiguslikel ja faktilistel alustel KKI leiab, et Betooni põik 2C asuvate jäätmete likvideerimisega ei saa viivitada
KKI väide, et Betooni põik 2C asuvad jäätmed on keskkonnaoht, on alusetu. KKI ei ole menetluse vältel võtnud seisukohta, et kõnealustest jäätmetest tulenev keskkonnamõju ületaks keskkonnataluvust, põhjustaks keskkonnas pöördumatuid muutusi või seaks ohtu kultuuripärandit KeHJS § 22 tähenduses. Paljasõnaline on KKI seisukoht, et kinnistul asuvad jäätmed on keskkonnaoht nende tuleohtlikkusest tingitult, st need võivad ohtu seada inimese tervise, heaolu või vara. Kaebaja ei ole tutvunud droonifotodega ja kaebajale ei ole võimaldatud nende kohta selgitusi anda. Pole nt selge, kuidas KKI droonifotode alusel selgitas, et kinnistul asuvad sõidukid on romusõidukid või kuidas hinnati muud kinnistul asuvad jäätmed tuleohtlikeks. Ei ole mõeldav, et pelgalt droonifotode visuaalse vaatluse tulemusena pannakse kaebaja kanda ca 2 miljoni euro suurune kohustus. KKI ei teavitanud P. Mickeviciust (ega ka kaebajat), et on viinud 01.05.2020 läbi objekti kontrolli. Arvestades, et 01.05.2020 seisuga kuulus kinnistu P. Mickeviciusele, vastab KKI tegevus eraviisilise jälitustegevuse koosseisule. KKI-l puudus õigus ilma P. Mickeviciust teavitamata teostada droonilend tema valduses oleva kinnistu kohal ja selle käigus fotosid teha. Õiguskord ei saa KKI-l lubada õigusvastaselt koguda andmeid ja neid kasutada enda menetluslike huvide edendamiseks. Sellest tulenevalt palub kaebaja kohtul keelduda KKI esitatud 05.05.2020 OKP-d ja sellega kaasnevaid droonifotosid tõenditena vastu võtmast. Kuna KKI-l puuduvad õiguspärased tõendid enda väite, et Betooni põik 2c kinnistul asub tule- ja keskkonnaohtlikke jäätmeid, tõendamiseks, tuleb ka sellekohased väited jätta tähelepanuta. 7) Iga keskkonnahäiring, mis liigituks keskkonnaohuks, ei ole selline, mille likvideerimisega ei saaks viivitada. Keskkonnaseadustiku üldosa seadus (KeÜS) §-s 10 sätestatud vältimispõhimõtte kohaldub situatsioonidele, milles on võimalik vältida keskkonnaohte ja sätestab mh millistel puhkudel tuleb eesseisvat keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut taluda, mitte ei kohaldu situatsioonidele, milles väidetav keskkonnaoht juba eksisteerib. Käesoleval juhul pole tegemist välditava tegevusega – jäätmed juba asuvad Betooni põik 2C kinnistul. Isegi kui KeÜS § 10 käesoleval juhul kohalduks, oleks Betooni põik 2c kinnistul asuvate jäätmete talumiskohustuse eeldused täidetud, sest sellele puudub mõistlik alternatiiv ja selle vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed. Kõnealuste jäätmete likvideerimine maksab hinnanguliselt 2 160 000 eurot ehk ilmselt rohkem, kui kinnistu ise väärt on ka ilma jäätmeteta – ainuüksi seetõttu on nende talumine mõistlikum, kui kohene ja täielik likvideerimine. Samuti on jäätmetest tuleneva häiringu vähendamiseks võetud kasutusele vajalikud meetmed – 10.07.2019 teavitas P. Mickevicius KKI-d, et tuleohtlik materjal on Betooni põik 2c kinnistult ära viidud. KKI ei ole hilisemalt tuvastanud, et kinnistul jätkuvalt asuks tuleohtlikke jäätmeid. 4
S § 5 lg 1 tähenduses. KKI pole seletanud, millist kohustust kaebaja rikkus. Ühtlasi ei käitle kaebaja mis tahes jäätmeid –
kohaselt on jäätmekäitlus jäätmete kogumine, vedamine, taaskasutamine ja kõrvaldamine, sh vahendaja või edasimüüja tegevus. Kõnealused jäätmed asuvad küll kaebaja valduses oleval kinnistul, aga kaebaja ei ole neid sinna kogunud, vedanud, neid taaskasutanud ega kõrvaldanud, ega tee nimetatud toiminguid ka kaebuse esitamise hetkel. Seega, kuna kaebaja ei käitle jäätmeid, ei saa talle ka ette heita jäätmete käitlemist vastuolus kehtestatud normidega. Vaidlusalused jäätmed toodi Betooni põik 2c kinnistule N&B Sorteerimiskeskuse OÜ poolt, st mis tahes toimingud jäätmetega tegi ka N&B Sorteerimiskeskus OÜ, mitte kaebaja. Kaebaja ei ole vaidlusaluseid jäätmeid kinnistule ladustanud ega ladestanud ning tal pole kavatsust viia nende suhtes läbi kõrvaldamistoiminguid ega taaskasutamistoiminguid. Kui jäätmete valdamine oleks samastatav nende ladustamisega või ladestamisega, kaoks vajadus nende terminoloogilisele eristamisele. Kaebajal ei ole kõnealuste jäätmete suhtes
S § 5 lg 3. 9)
lg-st 1 ei saa juhinduda hindamaks, milleks KKI saab kaebajat kohustada ning viide
KKI seisukoht, et Betooni põik 2C asuvate jäätmete puhul on nende pikaaegsama kinnistul viibimise tulemusel suurem tõenäosus, et neid ei saa enam korduv- ega taaskasutada, alusetu. KKI pole oma väites piiritlenud, milliste jäätmete puhul eelnev väide tõele vastab ega pole tõendanud, et säärased jäätmed kinnistul asuvad. Et 26.06.2018 ei olnud jäätmete likvideerimiseks viivitamatut vajadust, näitab asjaolu, et KKI pole menetluse vältel lähtunud kõnealuste jäätmete likvideerimisega viivitamise võimatusest. 03.08.2020 antud ettekirjutuse punkti III esimese lõike kohaselt ei saanud enam, st alles alates 03.08.2020 ja 751 päeva peale ettekirjutuse nr 574 andmist, viivitada jäätmete likvideerimisega. KKI ei ole eelnenud menetluse vältel pidanud Betooni põik 2c asuvatest jäätmetest tingitud keskkonnahäiringut selliseks, mille likvideerimisega ei saa viivitada ja viide sellele käesolevas menetlusstaadiumis on tagantjärele otsitud õigustus, millega üritatakse seletada ettekirjutuse nr 574 õiguspärasust. 10) KKI ei võtnud kasutusele asendustäitmist meetmena enne seda, kui P. Mickeviciusele edasine sunnirahade määramine muutus õiguslikult võimatuks, st ca 2 aastat peale esmase ettekirjutuse andmist ja üle pooleteise aasta peale sunnirahade ebatõhususe ilmnemist. KKI-l oli terve kõnealuse kahe aasta vältel võimalus käivitada asendustäitmine. Kui peaks vastama tõele, et kõnealuste jäätmete likvideerimine oli ettekirjutuse nr 574 tegemise ajal nii pakiline, poleks KKI tohtinud võtta kasutusele ebakindlaid ja ettekirjutuse adressaatide koostööst sõltuvaid meetmeid (st sunniraha), vaid koheselt rakendama asendustäitmist. 11) Kui KKI peab ettekirjutuse andmisel lähtuma jäätmete likvideerimisega viivitamise võimatusest, siis peab ta paratamatult andma hinnangu jäätmete likvideerimise ajalisele ulatusele ja seletama, milline talumatu tagajärg vahetult saabub, kui jäätmete likvideerimisega viivitatakse. Selleks peab KKI ka tuvastama, millal nimetatud tagajärg saabub.
lg-s 4 silmas peetavate keskkonnahäiringute puhul peab olemas olema vahetult eesseisev ja prognoositav olukord, mis on keskkonnakaitseliselt talumatu, vastasel juhul kaotab viivitamatus kui
S § 15 lg 4, mille kohaselt on asjast lähtuva ohu korral korrakaitse selle asja omaniku ülesanne. KorS § 15 lg 7 kohaselt on korrakaitse ülesanne ka kohustatud isiku õigusjärglasel, kui tegemist ei ole isikuga lahutamatult seotud kohustusega. Kuivõrd jäätmete kinnistult likvideerimise kohustus ei ole lahutamatult seotud konkreetse isikuga, vaid tuleneb isiku õiguslikust seisundist (kinnistu omanikuks olemine), siis on käesoleval juhul tegemist n-ö seisundivastutusega, mille puhul saab sisuliselt määratleda ettekirjutuse adressaadina kinnistu igakordse omaniku. 3) Kuna 17.05.2020 e-kirjas sisalduv info muutis 26.06.2018 ettekirjutuse õigusvastaseks, oli KKI-l kohustus taastada õiguspärane olukord. KKI-il oli selleks kaks võimalust. Esiteks tunnistada 26.06.2018 ettekirjutus P. Mickeviciuse suhtes kehtetuks, lõpetada menetlus ja alustada kaebaja suhtes uut menetlust. Või teiseks, uuendada menetlust ning muuta ettekirjutust, tunnistades see P. Mickeviciuse suhtes kehtetuks ja panna sellest tulenev kohustus kaebajale. KKI hinnangul oli käesoleval juhul põhjendatud viimasena nimetatud võimalus. Käesoleval juhul teavitas P. Mickeviciuse esindaja 17.05.2020 e-kirjaga KKI-d, et Betooni põik 2c asuva kinnistu omanikuks on Betooni põik 2C OÜ, st P. Mickevicius ei ole enam kinnistu 7
S-st. Seega ei nõustu KKI kaebaja väitega, et KKI on võtnud endale volituse teha kaebajale ettekirjutus lähtuvalt iseenda tuvastatud menetluse eesmärgist. 26.06.2018 ettekirjutuse eesmärgiks oli keskkonnaohu tõrjumine ja korrarikkumise kõrvaldamine. Nimetatud eesmärkide täitmiseks peab olema seaduspärane võimalus nõuda ettekirjutuse adressaadilt ettekirjutuse täitmist, mis mh eeldab, et 26.06.2018 ettekirjutuse tegemise ajal esinenud õiguslik ja faktiline alus ei ole ära langenud. Ka Riigikohus on rõhutanud, et järelevalveorgan peab olema veendunud, et tema poolt tehtud ettekirjutuse õiguslik ja faktiline alus ei ole ära langenud ning puuduvad alused ettekirjutuse muutmiseks või tühistamiseks. /…/ Haldusorgani selline kohustus ei sõltu sellest, kas ettekirjutuse adressaat on esitanud menetluse uuendamise taotluse või mitte (vt 21.02.2011 otsus nr 3-3-1-80-10, p 25). Kuna 26.06.2018 ettekirjutuse adressaat P. Mickevicius ei olnud alates 04.05.2020 enam kinnistu omanik, siis oli 26.06.2018 ettekirjutuse õiguslik alus tema suhtes ära langenud ning seega puudus seaduspärane võimalus nõuda temalt ettekirjutuse täitmist. Seega, ülalviidatud Riigikohtu lahendist ning HMS § 64 lg 1 lausest 2 ja § 64 lg-st 2 tulenevalt tuli KKI-l otsustada ettekirjutuse muutmise või kehtetuks tunnistamise üle kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Käesoleval juhul ettekirjutuse muutmise või kehtetuks tunnistamise kohustust või keeldu seadusest ei tulene. Võttes arvesse, et ettekirjutusega pandud kohustus tulenes seisundivastutusest ning pidades silmas HMS § 5 lg-st 2 tulenevat menetlusökonoomia põhimõtet, oli põhjendatud ettekirjutuse adressaadi muutmine ja ettekirjutuse jõusse jätmine. 7) KKI 15.07.2020 e-kirjas esitati kaebajale kavandatava ettekirjutuse resolutsioon ja peamised põhjendused. Lisaks viidati kaebaja isikulisele seosele 26.06.2018 ettekirjutuse adressaadiga ning sellest tulenevale informeeritusele haldusasjaga seotud asjaoludest ning ettekirjutuse põhjendustest. Samuti anti 15.07.2020 e-kirjaga kaebajale võimalus esitada kavandatava ettekirjutuse, sh ettekirjutuse täitmise tähtaja suhtes kirjalikke selgitusi, arvamusi, vastuväited, sh haldusmenetluse eesmärgi täitmisele suunatud võimalikke lahendusi ning võimalik tegevuskava. Seega oli tagatud ka kaebaja õigus olla ära kuulatud. Kaebaja ei kasutanud oma võimalust vastuväidete esitamiseks ega vastanud KKI 15.07.2020 kirjale. Kuivõrd kaebaja oli isikulise seose tõttu teadlik kõigist menetluse asjaoludest ja menetluse senisest käigust, sh menetluses tehtud haldusaktidest, siis oli tal võimalik esitada vastuväiteid ja arvamusi kõigi menetluses antud haldusaktide ja tehtud toimingute, sh ka objekti kontrollimise protokollide (OKP), osas. Seega oli kaebaja õigus ärakuulamisele tagatud kogu haldusmenetluses tehtud toimingute ja haldusaktide ulatuses. 8) Ettekirjutuse tegemise eeldused on täidetud. Ettekirjutuse ptk-st 3 nähtuvalt kujutavad kinnistule ladustatud jäätmed endast keskkonnaohtu, kuna on tuleohtlikud ning võivad põlemisel põhjustada välisõhu saastumist ja kahjustada inimese tervist. Jäätmete keskkonnaohtlikkus on põhjuseks, miks jäätmete likvideerimisega kinnistult ei ole võimalik viivitada. Samale järeldusele on jõudnud 06.11.2020 otsuses ka Tallinna Ringkonnakohus asjas nr 3-20-785, milles oli arutamisel P. Mickeviciuse kaebus KKI 26.06.2018 ettekirjutuse tühisuse ning sunniraha määramise teadete õigusvastasuse tuvastamiseks ning sunniraha rakendamise keelamiseks. 9
kohase jäätmevaldajana olema kinnistul olevate jäätmete liigist, hulgast ja päritolust, jäätmekäitluse seisukohalt olulistest omadustest ning jäätmetest tulenevast ohust tervisele, keskkonnale või varale. 9) Käesoleval juhul puuduvad KeÜS § 10 lg 1 lause 2 kohased eeldused, millest lähtuvalt tuleks kinnistul asuvatest jäätmetest tulenevat keskkonnaohtu taluda. KorS § 5 lg-st 3 kohaselt loetakse oht isiku tervisele või keskkonnale oluliseks ohuks. Ka on käesoleval juhul tegemist vahetu ohuga KorS § 5 lg 5 tähenduses, kuna korrarikkumine leiab
Seega on kinnistul asuvatest jäätmetest tulenev keskkonnaoht oluline ja vahetu oht, mida ei saa taluda ning mis tuleb seetõttu viivitamata kõrvaldada. Jäätmete ladestamisele kinnistul on olemas mõistlik alternatiiv nende taaskasutusse või kõrvaldamisse suunamise näol. Asjaolu, et viimane on kaebaja jaoks kulukas, ei muuda seda ebamõistlikuks KeÜS § 10 tähenduses. Samuti ei tulene P. Mickeviciuse 10.07.2019 e-kirjast, milles teavitatakse 720 m3 puitmaterjali kinnistult äraviimisest, et keskkonnaohu vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed. 01.05.2020 OKP-st nähtuvalt on kinnistul jätkuvalt rohkelt tuleohtlikke jäätmeid, lisaks ei ole kolmandate isikute juurdepääs neile kuidagi takistatud. 10) Õige ei ole ka kaebaja väide, et viide KorS § 5 lg-le 3 on kohatu, kuna käesoleval juhul ei ole kaebaja
lg-s 1 sätestatud kohustust rikkunud, kuivõrd ta ei käitle jäätmeid.
Vabariigi Valitsuse 08.12.2011 määruse nr 148 „Jäätmete taaskasutamis- ja kõrvaldamistoimingute nimistud“ (määrus nr 148) § 2 p 13 kohaselt on jäätmete taaskasutamistoiming mh jäätmete ladustamine mistahes taaskasutamistoiminguks, v.a eelladustamine jäätmete tekkekohas. Määruse nr 148 § 4 p-de 1 ja 15 kohaselt on jäätmete kõrvaldamistoiming mh jäätmete maapealne ladestamine ja ladustamine mistahes kõrvaldamistoiminguks, v.a eelladustamine jäätmete tekkekohas. Kuna käesoleval juhul võttis N&B Sorteerimiskeskus OÜ jäätmeid vastu kolmandatelt isikutelt ning ladustas need kinnistule, ei ole tegemist jäätmete eelladustamisega nende tekkekohas. Seega on jäätmete ladustamine kinnistul käsitletav jäätmete taaskasutamise 10
Kuivõrd kinnistul jäätmete ladustamiseks nõutav jäätmeluba puudub ning kaebaja ei ole jäätmeid üle andnud vastavat õigust omavale jäätmekäitlejale, rikub kaebaja
11) KKI ei ole viidanud vaideotsuses
lg-le 1 kui kaebaja kohustuse otsesele alusele, vaid oma seisukohta, et jäätmete likvideerimisega ei ole võimalik viivitada, toetavale argumendile.
lg 1 kohaselt on jäätmete kõrvaldamine kõige vähem eelistatud jäätmehooldusmeede ning sellele tuleks eelistada jäätmete kordus- või taaskasutamist. Mida kauem jäätmed kinnistul seisavad, seda suurem on tõenäosus, et nende omadused muutuvad ilmastikuolude, aja vms faktorite mõjul määral, mis ei võimalda neid enam korduv- ega taaskasutada. Kuivõrd
-ga kehtestatud kohustuste üheks eesmärgiks on
lg-st 1 tulenevalt mh tagada loodusvarada kasutamise tõhususe suurendamine, siis on võimalik
tulenevat põhimõtet kasutada ka
12) Õige ei ole kaebaja seisukoht, nagu ei oleks KKI menetluse vältel lähtunud kinnistule ladustatud jäätmete likvideerimisega viivitamise võimatusest ning tegemist on tagantjärele otsitud õigustusega. Menetluses 26.06.2018 tehtud ettekirjutusest nähtub, et ettekirjutusega kinnistu omanikule pandud jäätmete likvideerimise kohustuse aluseks on samuti
lg 4, mille kohaldamise üheks eelduseks on jäätmete likvideerimisega viivitamise võimatus. Samuti on 26.06.2018 ettekirjutuses toodud faktiliste asjaoludena välja samad asjaolud nagu vaidlustatud ettekirjutuses, s.o jäätmete tuleoht ja keskkonnaohtlikkus. Seega ei saa olla kahtlust, et KKI on pidanud jäätmete likvideerimisega viivitamist võimatuks ka 26.06.2018 ettekirjutuse tegemise ajal. Keskkonnaohu realiseerumata jäämine mingi perioodi jooksul (käesoleval juhul 2 aastat) ei tähenda, et keskkonnaoht ei realiseerugi ning jäätmete viivitamata kõrvaldamine ei ole vajalik. Eelneva põhjal on alusetu ka kaebaja väide, et kui KKI oleks pidanud jäätmete kinnistult viivitamatut likvideerimist vajalikuks, siis oleks ta kohe peale sunniraha ebatõhususe avaldumist käivitanud asendustäitmise protsessi. Esiteks ei olnud sunnirahade ebatõhusus üheselt selge. Ka kohus on 03.03.2020 otsuse p-s 32 haldusasjas nr 3-19-1582 asunud seisukohale, et on põhjendatud vastustajapoolne sunniraha rakendamine kaebaja ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks, kuna ettekirjutuse võimalikult kiire ja täielik täitmine on endiselt keskkonnaohutuse tagamiseks vajalik. Teiseks lähtus KKI KeÜS § 12 lg-st 1 ja
lg-st 4, mille koosmõjust tulenevalt on keskkonnaohu vältimise ja vähendamisega seotud kulude kandmise kohustus esmalt keskkonnaohu põhjustajal, seejärel maa omanikul ning alles siis kui kumbki eelmainitutest oma kohustust ei täida, tuleb kaaluda asendustäitmist. 13) KKI pädevus ettekirjutuse tegemiseks tuleneb
lg-st 1, mille kohaselt teostab riiklikku järelevalvet jäätmeseadusest tulenevate nõuete täitmise üle KKI. Käesoleval juhul on tuvastatud, et kaebaja rikub
S § 4 lg-st 1 tulenevalt avaliku korra hulka, on
S § 5 lg 1 tähenduses. Kaebaja kui kinnistu omanik on käesoleval juhul KorS § 15 lg 4 alusel avaliku korra eest vastutav isik. Seega oli KKI-l korrakaitseorganina pädevus teha kaebajale ettekirjutus korrarikkumise lõpetamiseks ja kinnistul asuvatest jäätmetest tuleneva ohu kõrvaldamiseks. Samuti on KKI-l eelnevast tulenevalt pädevus rakendada kohustuse täitmiseks asendustäitmist ja sunniraha. Ettekirjutuse näol ei ole tegemist omandiõiguse piiramisega, vaid korraldusega keskkonnaoht tõrjuda ja korrarikkumine lõpetada. Omandiõiguse piirang tuleneb
lg-st 1, mille kohaselt on kaebaja kohustatud tema valduses olevaid jäätmeid käitlema vastavalt kehtestatud nõuetele. Ettekirjutusest ei tulene sundi kinnistu võõrandamiseks. Asendustäitmise kui 11
lg-s 4 toodud eeldused ettekirjutuse tegemiseks, KKI-l puudus pädevus ettekirjutuse tegemiseks ning ettekirjutus on ebaproportsionaalne. 12. KKI 26.06.2018 ettekirjutusest nähtuvalt kohustati P. Mickeviciust Betooni põik 2c kinnistul ladustatud jäätmete likvideerimiseks
lg 4 alusel, mis võimaldab ettekirjutuse kinnisasja omanikule teha, kui jäätmete ja saastuse likvideerimisega ei ole võimalik keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt viivitada. Seega oli P. Mickeviciusele 26.06.2018 ettekirjutuse tegemine tingitud sellest, et jäätmete ladestamine tema omandis oleval kinnisasjal kujutab endast kõrgendatud keskkonnaohtu. Vastustaja on põhjendatult selgitanud, et keskkonnaoht lähtub konkreetsest kinnistust, mitte isikust. Seega, kui kinnistu omanik müüb kinnistu koos sellel ladustatud keskkonnaohtlike jäätmetega, saab pädev haldusorgan nõuda
Asja materjalidest nähtuvalt saatis P. Mickeviciuse esindaja 17.05.2020 KKI-le e-kirja, milles andis enda esindatava nimel teada, et kinnistusraamatusse on kantud Betooni põik 2c kinnistu omanikuna Betooni põik 2C OÜ. Vaidlust ei ole, et vastustaja käsitas eelviidatud e-kirja taotlusena menetluse uuendamiseks ja 26.06.2018 ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks P. Mickeviciuse suhtes. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul aga määravat tähtsust sellel, kas kõnealust e-kirja saab lugeda menetluse uuendamise taotluseks ja kas see oli sel juhul esitatud tähtaegselt või mitte. Kui haldusorganile selgub, et tema poolt tehtud ettekirjutuse õiguslik ja/või faktiline alus on ära langenud, tuleb tal seda muuta või see kehtetuks tunnistada, sõltumata sellest, kas ettekirjutuse adressaat on esitanud menetluse uuendamise taotluse või mitte (vt Riigikohtu 21.02.2011 otsus nr 3-3-1-80-10, p 25). Haldusorganil ei ole keelatud uute oluliste asjaolude ilmnemisel uuendada menetlust ka omal initsiatiivil. HMS § 44 eesmärk on reguleerida olukordi, kus haldusorganil on menetluse uuendamise kohustus, kuid muudel HMS § 44 lg-s 1 nimetamata alustel saab haldusorgan menetluse uuendamise üle otsustada diskretsiooni kasutades (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 20.02.2014 otsus nr 3-12-340, p 25). Kinnistusraamatu andmete kontrollimisel selgus KKI-le, et alates 04.05.2020 on Betooni põik 2c kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud Betooni põik 2c OÜ. Kuna 26.06.2018 ettekirjutus oli tehtud P. Mickeviciusele kui ettekirjutuse tegemise aegsele maaomanikule (
Mickevicius ei ole enam Betooni põik 2c kinnistu omanikuks ehk kinnistul ladustatud jäätmete valdajaks
tähenduses, oli tema suhtes ära langenud 26.06.2018 ettekirjutuse andmise õiguslik alus. Seega ei olnud vastustajal enam alust nõuda P. Mickeviciuselt 26.06.2018 ettekirjutuse täitmist ja esines alus tema suhtes ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks/haldusmenetluse lõpetamiseks. Seejuures oli vastustajal 13
lg-s 4 sätestatud eelduste jätkuva esinemise korral samasisuline ettekirjutus kinnistu uuele omanikule, s.o kaebajale. Vastustaja pidas praegusel juhul menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt põhjendatuks kaebaja suhtes uue haldusmenetluse alustamise asemel uuendada menetlust kinnistu omanikku puudutavas osas ning teha uuendatud menetluse raames kaebajale ettekirjutuse kinnistult jäätmete likvideerimiseks. Vastustaja on asjakohaselt põhjendanud, miks valiti menetluse uuendamine (isikute seotuse tõttu). Võib eeldada, et P. Mickeviciuse eesmärgiks oli kohustustest vabanemine ja tal puudus igasugune soov, et temaga seotud äriühing peaks kohustusi täitma. Viimatine soov ei saanud aga takistada haldusorgani initsiatiivil menetlust uuendamast ning võtta haldusorganilt kohustust täita oma ülesandeid. Isegi kui menetlus uuendati valel alusel (taotlust laiendavalt tõlgendades) ei saaks see kaasa tuua vaidlustatud ettekirjutuse tühistamist, kui sellega ei kaasnenud kaebaja menetluslike õiguste rikkumist ning ettekirjutus on ka sisuliselt õiguspärane. HMS § 58 kohaselt ei too iga menetlusviga kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist. 13. Kohus leiab, et kaebaja menetluslikke õigusi ei ole rikutud ainuüksi seeläbi, et KKI ei korranud 03.08.2020 ettekirjutuse tegemisel kõiki menetlustoiminguid. 13.1 Vaidlust ei ole, et Betooni põik 2C OÜ ainuosanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks on P. Mickevicius ehk Betooni põik 2c kinnistu eelmine omanik ja KKI 26.06.2018 ettekirjutuse adressaat. Vastustaja on kaebajale edastatud 15.07.2020 kirjas ja vaidlustatud ettekirjutuses põhjendanud, et ei pea vajalikuks kõiki menetlustoiminguid korrata, kuna kinnistu uus omanik on teadlik varasemast ettekirjutusest ning teab kõiki faktilisi asjaolusid. Kaebaja ei ole eeltoodule vastu vaielnud ega väitnud ka, et 03.08.2020 ettekirjutuse tegemise seisuga oleks kinnistul faktiline olukord muutunud, mis eeldaks menetlustoimingute kordamist. Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus kaebaja ainsaks juhatuse liikmeks on isik, kellele KKI koostas 26.06.2018 ettekirjutuse ning ettekirjutuse aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud (peale kinnistu omaniku isiku) ei olnud kaebajale 03.08.2020 ettekirjutuse tegemise ajaks muutunud, pidi kaebaja olema teadlik ettekirjutuse aluseks olevatest asjaoludest ja menetluse senisest käigust. Vastustaja on põhjendatult selgitanud, et osaühingu juhatuse liikme teadmise saab omistada osaühingule. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja juhatuse liige ei ole teadlik endale varasemalt koostatud ettekirjutuse aluseks olevatest asjaoludest ehk füüsilise isiku mälu talletab informatsiooni selliselt, et tegutsedes juhatuse liikmena ei ole see teave enam kättesaadav. HMS § 5 lg-s 2 sätestatud kohustust arvestades tuleb vastustajal vältida tarbetuid või korduvaid menetlustoiminguid – kuna asjas tähtsust omavad asjaolud olid juba välja selgitatud ja faktiline olukord kinnistul ei olnud vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajaks muutunud ning kaebaja pidi olema kursis haldusmenetluse käiguga, puudus vastustajal põhjendatud vajadus kogu haldusmenetluse uuesti läbiviimiseks pelgalt seetõttu, et P. Mickeviciuse asemel on kinnistu uue omanikuna ettekirjutuse adressaadiks sama isiku poolt juhitav äriühing. 13.2 Vaidlust ei ole, et KKI on andnud kaebajale 15.07.2020 kirjaga võimaluse esitada kavandatava ettekirjutuse suhtes kirjalikke arvamusi ja vastuväited, sh haldusmenetluse eesmärgi täitmisele suunatud võimalikke lahendusi ning võimaliku tegevuskava. Kuivõrd kaebaja pidi olema isikulise seose tõttu teadlik haldusmenetluse senisest käigust, siis oli tal võimalik esitada vastuväiteid ja arvamusi kõigi menetluse vältel antud haldusaktide ja tehtud toimingute osas. Vastustaja on kinnitanud, et kaebajal on alates 15.07.2020 menetluse uuendamise teate saamisest olnud täielik juurdepääs kõigile haldusmenetluse materjalidele, sh OKP-dele. Seega ei ole põhjendatud ega viita ärakuulamisõiguse rikkumisele kaebuses väidetu, et kaebajat ei ole eraldi ära kuulatud menetluse vältel antud haldusaktide või teostatud 14
14.1 Kaebaja leiab ekslikult, et ta ei ole
lg-s 1 sätestatud kohustust rikkunud, kuna ta ei käitle jäätmeid (st ta ei ole jäätmekäitleja). Praegusel juhul seisnebki
lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumine selles, et kaebaja ei käitle jäätmevaldajana tema valduses olevaid jäätmeid vastavalt kehtestatud nõuetele ega ole andnud neid käitlemiseks üle ka selleks õigust omavale isikule.
kohaselt peab iga jäätmevaldaja hoolitsema selle eest, et tema valduses olevad jäätmed jõuaksid vajalikku jäätmeluba omava jäätmekäitlejani. Vaidlus puudub, et kaebajal jäätmete käitlemiseks luba puudub, seega tal tuleb need üle anda vastavat õigust omavale isikule. Senikaua kui kaebaja seda teinud ei ole, rikub ta jäätmevaldajana
Eeltoodut ei väära asjaolu, et vaidlusalused jäätmed toodi Betooni põik 2c kinnistule N&B Sorteerimiskeskuse OÜ poolt, kuna nimetatud isik polnud kaevatava ettekirjutuse tegemise ajal enam jäätmevaldaja. Ka sõltumata eeltoodust on vastustajal õigus nõuda kaebajalt tema kinnistul ladustatud jäätmete likvideerimist ettekirjutuses viidatud
lg 4 alusel, kui keskkonnakaitselistest kaalutlustest tulenevalt ei ole võimalik jäätmete ja saastuse likvideerimisega viivitada. 14.2 Kohus ei nõustu kaebajaga, et
Ettekirjutuse tegemiseks viidatud alusel piisab juba ainuüksi sellest, et ohustava tegevusega võib piisava tõenäosusega kaasneda oluline oht inimeste elule, tervisele, varale või keskkonnale (vt ka KeÜS § 5). Ettekirjutuse tegemine ei eelda, et nimetatud oht peab eelnevalt olema 15
lg 4 kohaldamine eeldab tuvastamist, millal ohustava tegevuse tagajärjel konkreetne kahjulik tagajärg saabub. Kuna eluliselt võimatu on ajaliselt kindlaks määrata, millal jäätmete ladustamisest tingitud oht realiseerub ehk kardetud kahjulik tagajärg saabub (nt pole võimalik ette näha, millal võib mõni kõrvaline isik kinnistul ladustatud jäätmed süüdata, tuul jäätmed naaberkinnistule lennutada vms), muutuks kaebaja käsitlusega nõustudes
lg 4 kohaldamine ja seeläbi keskkonnaohtu kujutavate ebaseaduslike prügimägede kõrvaldamiseks kohaste meetmete rakendamine võimatuks. Maaomanikule ettekirjutuse tegemiseks esineb alus, kui asjaolusid arvestades võib ohu realiseerumist mõistlikult prognoosida ehk kahjulike tagajärgede saabumist võib pidada piisavalt tõenäoliseks. Vaidlustatud ettekirjutuses on piisavalt selgitatud, et kinnistul jäätmete ladustamise näol on tegemist keskkonnaohu ja –häiringu tekkimise võimalusega. Vastustaja on ettekirjutuses välja toonud, et territoorium asub suure elanike tihedusega piirkonnas ja tegemist on objektiga, mis võib tuleohutuse tõttu põhjustada välisõhu saastumist ja ohtu inimese tervisele. Muu hulgas on viidatud, et kinnistul toimus 07.06.2018 ladustatud jäätmete süttimisel tulekahju (OKP nr 1081034). Ettekirjutuse kohaselt on KKI-le laekunud teateid naaberkinnistutelt ja Tallinna Linnavalitsusest, kes tunnevad muret jäätmetest põhjustatud keskkonnahäiringutest ning ohust ümbruskonnale. Vastustaja on kaebusele vastates selgitanud, et kinnistule on ladustatud ehituslammutusprahi jäätmeid, mis sisaldavad rohkelt erinevat kilet ja plasti, töödeldud ja töötlemata puitu, kive ja pinnast, telliseid, tekstiili, juhtmeid, kummist voolikuid, torujuppe, plekki ja muud metalli, rehve, madratseid, vahtplasti, kipsplaate, saepuruplaate, isolatsioonimaterjali, suurjäätmeid (mööblijäätmeid), mootorsõidukite sisu (istmed jms), reklaamplakateid, plastist anumaid, metallist anumaid, asfalditükke jm segajäätmeid. Vastustaja on märkinud, et jäätmed asuvad kinnistu piirdeaiata välisterritooriumil, mistõttu ei ole välistatud ka kolmandate isikute juurdepääs neile (seega ka süütamine), samuti võivad jäätmed tuulega naaberkinnistutele laiali kanduda ning on soodsaks elupaigaks närilistele ja putukatele. Arvestades, et kinnistul on jäätmed ladustatud läbisegi (st puudub täpne ülevaade kõigist kinnistul olevatest jäätmeliikidest), ei saa välistada vastustaja poolt välja toodut, et jäätmekuhjad võivad sisaldada jäätmeid, millest aja või ilmastikumõjude toimel võib keskkonda sattuda ohtlikke aineid, mis saastavad pinnast ning õhku. Eelpool viidatud tagajärgede saabumise tõenäosust ei välista asjaolu, et kinnistu asub tööstuspiirkonnas. Lisaks, jäätmeseadust rikkuv tegevus pole lubatud ka tööstuspiirkonnas. 14.3 Juba kaebaja juhatuse liikmele (P. Mickeviciusele) 26.06.2018 tehtud ettekirjutuses oli selgitatud, et jäätmete ladestamine Betooni põik 2c kinnistul välistingimustes sellises mahus kujutab endast kõrgendatud keskkonnaohtu. Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 3-19-1582 asunud seisukohale, et
Mickeviciusele 26.06.2018 ettekirjutuse tegemise eeldused olid täidetud (vt 06.11.2020 otsus, p 14). Kuna kaebajale 03.08.2020 ettekirjutuse tegemise ajal ei olnud faktilised asjaolud muutunud, ei ole alust asuda seisukohale, et ca 2 aastat hiljem kinnistul jäätmete ladustamine enam kõrgendatud keskkonnaohtu ei kujuta ning nende likvideerimisega pole vaja kiirustada või veelgi enam, neid ei olekski tarvis likvideerida. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu viidatud ringkonnakohtu otsusega ja P. Mickevicius väidetavalt ei vaidlustanud kõnealust otsust üksnes põhjusel, et KKI oli tema suhtes haldusmenetluse lõpetanud, ei tähenda, et viidatud lahendile ei saaks käesolevas asjas tugineda või et selles toodud seisukohad oleks ekslikud. Tegemist on jõustunud kohtuotsusega, kus on muu hulgas leitud, et KKI-l oli õigus nõuda hetkel kaebajale kuuluval kinnistul ladustatud jäätmete likvideerimist maaomanikult
Küll aga on asjakohatu kaebaja viide Tallinna Halduskohtu 05.05.2020 määrusele nr 3-20-785. Viidatud määrusega halduskohus lahendas P. Mickeviciuse esialgse õiguskaitse taotlust 16
Igal juhul ei tule kohtul käesolevas asjas vaidlustatud ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel eelviidatud halduskohtu määrusest lähtuda. Pealegi ei ole vaidlust, et halduskohus on samas asjas 22.06.2020 tehtud määrusega tühistanud 05.05.2020 määruses rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu. Ühtlasi on Tallinna Ringkonnakohus 06.11.2020 otsuses asunud selgele seisukohale, et
lg 4 alusel Betooni põik 2c kinnistu omanikule ettekirjutuse tegemise eeldused olid täidetud ja seda sõltumata asjaolust, et P. Mickevicius oli 10.07.2019 teavitanud vastustajat tuleohtliku materjali kinnistult äraviimisest. 14.4 Keskkonda puudutavates küsimustes tuleb lähtuda KeÜS § 10 sätestatud vältimispõhimõttest, mille kohaselt tuleb keskkonnaohtu (st piisavalt tõenäolist olulist keskkonnahäiringut) vältida. Taluda tuleb vaid sellist keskkonnaohtu, mida põhjustav tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu, millel puudub mõistlik alternatiiv ning mille puhul võetakse ohu ja häiringu vähendamiseks vajalikud meetmed. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus keskkonnaohtu või -häiringut tuleks taluda, kuna puudub avalik huvi jäätmete ladustamiseks kaebaja kinnistul ja sellele on olemas mõistlik alternatiiv nende taaskasutusse või kõrvaldamisse suunamise näol. Ka ei saa talumiskohustust tuletada üksnes asjaolust, et P. Mickevicius on 2019. a astunud samme tuleohtliku materjali kinnistult äraviimiseks. Ettekirjutuse tegemist ei ole põhjendatud üksnes läbi tuleohu ning teatud osas puitmaterjali äravedu ei tähenda, et kaebaja kinnistul välistingimustes sedavõrd suures mahus jäätmete ladestamine ei kujutaks endast jätkuvalt ohtu inimeste tervisele, varale või keskkonnale. Arvestades pikaajalist jäätmete ladustamise aega ning vastustaja poolt välja toodud kaalutlusi, ei ole põhjendatud asuda seisukohale, justkui kinnistul ladustatud jäätmed võikski jätta likvideerimata. Vastustajal oli kohustus negatiivse keskkonnamõju ärahoidmiseks ja inimeste tervise kaitseks rakendada kohaseid meetmeid ning kohustada maaomanikku tema kinnistul asuvate jäätmete likvideerimiseks. Asjakohatu on kaebaja seisukoht, et vastustajal oli võimalus korraldada asendustäitmine, kui ilmnes P. Mickeviciuse suhtes rakendatud sunnirahade ebatõhusus – eeltoodu ei viita kuidagi jäätmete ladustamisest tingitud keskkonnaohu puudumisele ega tähenda, et kaebajalt ei saaks nõuda jäätmete likvideerimist
15. Kohus ei nõustu kaebaja käsitlusega ettekirjutuse ebaproportsionaalsusest. 15.1 Vaidlustatud ettekirjutuse eesmärk on Betooni põik 2c kinnistul jäätmete jätkuva ladustamisega kaasneda võiva negatiivse keskkonnamõju ning ohu inimeste tervisele ärahoidmine. Selle eesmärgi saavutamiseks on kohane nõuda maaomanikult kinnistul ladustatud jäätmete likvideerimist (jäätmete üleandmist keskkonnaluba omavatele jäätmekäitlejatele) ning vastustaja on seda vaidlustatud ettekirjutusega ka teinud. Ettekirjutust ei muuda ebaproportsionaalseks pelgalt asjaolu, et selle täitmine maksaks kaebaja hinnangul rohkem, kui kinnistu ise väärt on. Vastustaja on võimaldanud kaebajal esitada haldusmenetluse eesmärgi täitmisele suunatud võimalikke lahendusi ning võimaliku tegevuskava, samuti sai kaebaja esitada arvamust ettekirjutuse täitmise tähtaja osas. Kui kaebaja leiab, et tal ei ole reaalselt võimalik ettekirjutusega pandud kohustust määratud tähtaja jooksul täita, saab ta pöörduda omapoolsete ettepanekutega (tegevuskavaga) vastustaja poole. Kaebaja juhatuse liikmel oli sisuliselt võimalik kinnistult jäätmete järkjärgulist likvideerimist korraldada juba alates 26.06.2018 ettekirjutuse saamisest. Selle asemel on valitud vaidlemine eesmärgiga kohustusest vabaneda või lükata seda võimalikult kaugele. 17
lg-st 1, mis sätestas, et riiklikku järelevalvet
-st tulenevate nõuete täitmise üle teostavad KKI ja kohaliku omavalitsuse üksus või asutus. Vaidlustatud ettekirjutusega kohaldati kaebaja suhtes ühte riikliku järelevalve üldmeetmest, milleks on KorS § 28 lg 1 kohane ettekirjutus ja sunnivahendi kohaldamine. Pädeval korrakaitseorganil on ohu või korrarikkumise korral õigus panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus ning hoiatada teda haldussunnivahendite kohaldamise eest, kui isik ei täida kohustust hoiatuses määratud tähtaja jooksul. Praegusel juhul oli KKI-l korrakaitseorganina pädevus teha kaebajale ettekirjutus korrarikkumise lõpetamiseks ja tema kinnistul asuvatest jäätmetest tuleneva ohu kõrvaldamiseks, st jäätmete likvideerimiseks ja nende üleandmiseks vastavat jäätmeluba omavatele jäätmekäitlejatele. Samuti on KKI-l pädevus rakendada kohustuse täitmiseks asendustäitmist ja sunniraha. Ettekirjutuse esemeks ei ole sundvõõrandamine de jure ega tagajärjeks sundvõõrandamine de facto. (vt eelmine p 15.3) Ettekirjutuses on selgelt märgitud, millisel õiguslikul alusel KKI on kaebajale ettekirjutuse teinud ja milles seisneb ettekirjutusega kaebajale pandud kohustus. See, milliseid tagajärgi kaebaja näeb 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.