KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Janar Jäätma, Monika Laatsit ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 01.07.2022, Tallinn Haldusasja number 3-22-1185 Haldusasi Politseija

) § 361 lg 2 p-de 1 ja 4–7 alusel. PPA märkis taotluses kokkuvõtlikult järgmist: 1) isik on Ameerika Ühendriikide (USA) kodanik, kes on sündinud XX.XX.XXXX; X 3-22-1185 2) isik esitas 08.11.2017 teisele isikule kuuluva Iiri kodaniku isikutunnistuse, et saada Euroopa Liidu isikukood ja omandada tähtajaline elamisõigus Eesti Vabariigis. Isik pani sellega toime karistusseadustiku (KarS) § 349 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Isik on korduvalt Iiri kodaniku isikutunnistuse alusel taotlenud Eesti ID-kaarte alates 08.11.2017. Isik on enda sõnul seitse IDkaarti kaotanud ja ühe tagastas, kuna muutis nime; 3) isik kasutas teise isiku identiteeti, et luua teise isikuna esinemise teel teadvalt ebaõige ettekujutus ja kahjustada teist isikut; 4) isik peeti 26.05.2022 kell 11.05 48 tunniks kinni kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 217 lg 3 p-de 1, 3 ja 4 alusel. Isik taotles pärast kinnipidamist varjupaika. Isik peeti 27.05.2022 kell 16.40 kinni

§ 361lg 2 p-de 1 ja 4–7 alusel; 5) isiku sõnade kohaselt lahkus ta USA-st 2013.

a-l ja ta taotles rahvusvahelist kaitset

1. al Islandil, millest viimane keeldus. Isik esitas kriminaalmenetluses rahvusvahelise kaitse taotluse selleks, et vältida tema riigist väljasaatmist. Ta elab Eestis
2. a-st alates; 6) isikul puuduvad isikut tõendavad dokumendid. Tema isikusamasus tuvastati USA kodaniku passi koopia ja tema enda ütluste alusel. PPA-l on kinnitus isiku identiteedi kohta USA-lt; 7) isik taotles temale mittekuuluva Iiri kodaniku isikutunnistuse alusel Eestist Euroopa Liidu kodaniku elamisõigust ja elamisõiguse kaarte alates 08.11.2017 (

§ 361lg 2 p 4; väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (VSS) § 68 p 2).

Kriminaalmenetluses tekkis isikul reaalne oht, et ta saadetakse riigist välja ning selle takistamiseks esitas ta rahvusvahelise kaitse taotluse (

§ 361lg 2 p 5).

Isik esitas PPA-le teadlikult valed andmed ja teda on USA-s kriminaalkorras karistatud (

§ 361lg 2 p 6).

Isik on elanud Iirimaal ja omanud elamisluba õppimiseks. Ta taotles Islandil 2015. a-l varjupaika. Kuna isikul puudub reisidokument, ei ole teda võimalik 48 tunni jooksul üle anda. Vastutava liikmesriigiga on vaja läbida kooskõlastusprotseduur. Seega on isikut õigus kinni pidada ka

§ 361lg 2 p 7 alusel.

1. PPA jäi halduskohtu istungil taotluse juurde. PPA selgitas, et isik oli varjupaigataotleja ka Saksamaal. Islandil väidetavalt keelduti kaitse andmisest. Isik on väitnud alkoholiprobleeme ja võib käituda ettearvamatult.
2. Puudutatud isik ei eitanud kohtuistungil valedokumentide kasutamist. Ta on olnud õiguskuulekas, ta ei ole kogu Eestis viibimise aja jooksul korrarikkumisi toime pannud ega ole karistatud. Isik väidab, et on muusik. Islandil
3. a-l varjupaika ei antud, sest tal ei olnud esitada tõendeid. Isik vaidlustas Islandi otsuse, kuid kolis Soome ja võttis Islandil taotluse tagasi. Asutas Soomes plaadifirma ja taotles elamisluba. Kuna kolis Eestisse, jäi seal elamisloa menetlus pooleli. Kui ta kinni peetakse, ei oleks tal enam võimalust heategevuslikku tööd teha. Tal tuleks rikkuda muusikalepinguid, ta kaotaks need, jääks ilma sissetulekust ja tööst, mida on seni teinud. Kinnipidamise kahjud oleksid suured. PPA ei ole läbi töötanud tema esitatud dokumente. Dokumendid selgitavad, miks ta vajab rahvusvahelist kaitset. Ta saaks taotleda USA saatkonnast passi. Tema isik on tuvastatud. Leebemate järelevalvemeetmete korral võiks ta käia end ette näitamas ja saaks oma kohustusi edasi täita. Passi enne ei saa, kui ei osta lennupileteid USA-sse vahemaandumisega nt Islandil. Ta ei saa põgeneda, kuna tema pass on USA saatkonnas, praegune isikut tõendav dokument on kehtetuks tunnistatud ja selle kohta on andmebaasides olemas teave. Ta soovib vabatahtlikult Islandile lahkuda ja seal uuesti varjupaika taotleda. Ta oli veebruaris 2018 Berliinis ja andis seal vabatahtlikult politseile valedokumendid üle ja kinnitas, et ta ei ole see isik. Temalt võeti sõrmejäljed, kuid edasi temaga ei tegeletud. Kuigi ta ei olnud USA-s varem korrarikkumisi toime pannud, määras kohus ta informaatoriks ja ta saadeti kõrgema turvalisusega kinnipidamisasutusse. USA vanglasüsteemis 2

§ 361lg 2 p 1 alusel.

Isik on tuvastatud USA kodaniku passi koopia, tema ütluste ja sõrmejälgede kaudu. Identiteeti kinnitab ka USA vastus Saksamaa ametivõimude päringule. PPA ei ole põhjendanud, et tal oleks jätkuvalt kahtlusi menetlusaluse isiku isikusamasuses; 2) isikut ei saa kinni pidada

§ 361lg 2 p 6 alusel.

Kuigi isik on pannud oma päritoluriigis toime kuriteo ja selle eest ka vanglakaristust kandnud, samuti on ta kasutanud Euroopas valeidentiteeti ja valedokumente, ei ole praegusel juhul põhjendatud, kuidas kahjustaks tema vabaduses viibimine jätkuvalt Eesti riigi julgeolekut või avalikku korda. Eeldada võib, et isikult on valedokumendid ära võetud ja nende osas on tehtud andmebaasidesse vajalikud märked. Kuigi ei ole välistatud, et isik võib hankida uued valedokumendid, ei ole PPA sellele võimalusele viidatud ega seda avaliku korra rikkumisena välja toonud. PPA mainis istungil isiku alkoholiprobleeme, kuid ei ole viidanud sellega seotud korrarikkumistele; 3) isikut ei saa kinni pidada

§ 361lg 2 p 4 alusel.

Arvestades asjaoluga, et isik on varem taotlenud varjupaika teistelt Schengeni konventsiooni liikmesriikidelt (Island ja Saksamaa) ning elanud ja viibinud varem teistes Schengeni liikmesriikides (Iirimaa ja Soome), on alust arvata, et Eesti ei ole selleks liikmesriigiks, kes peaks hakkama isiku rahvusvahelise kaitse taotlust sisuliselt lahendama; 4) isikut on õigus kinni pidada

§ 361lg 2 p-de 5 ja 7 alusel.

Usutav on, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse tema väljasaatmise vältimiseks või edasilükkamiseks. Kui isikul olnuks tegelikult rahvusvahelise kaitse vajadus, oleks ta jäänud Islandile oma rahvusvahelise kaitse menetluse tulemust (sh vaidlustamise tulemust) ära ootama, mitte lahkunud teistesse riikidesse. Selle asemel hankis isik endale valeidentiteedi ja -dokumendid, reisis nende abil ebaseaduslikult Euroopas ringi ja asus seaduslikku alust omamata Eestisse elama. Ka Eestis elades ei püüdnud isik kordagi varem rahvusvahelist kaitset taotleda, vaid esitas sellise taotluse alles siis, kui PPA tuvastas, et isik kasutab valedokumente, mistõttu ootas isikut ees riigist väljasaatmine. Sellises olukorras rahvusvahelise kaitse taotlemine ei jäta usaldusväärset muljet, et isik vajab ka tegelikult varjupaika. Lisaks ei suutnud isik kohtuistungil usutavalt selgitada, miks tal ei ole võimalik oma riigilt teda väidetavalt ohustavate moslemirühmituste eest kaitset saada. Arvestades USA suurust, ei ole usutav, et isikul ei oleks vajadusel võimalik oma elukohta või nime muutes endale turvalist elu tagada. Arusaamatud on isiku selgitused, et ta pannakse USA-sse naastes uuesti vanglasse. Isiku enda selgituste kohaselt on ta vanglakaristuse ära kandnud ja vabastatud. Isik ei ole arusaadavalt põhjendanud, miks ei soovi USA ametivõimud talle kaitset tagada; 5) arvestades isiku varasemat elukohta Iirimaal ja varjupaiga taotlemist Islandil, on põhjust arvata, et isiku esitatud varjupaigataotlust peab hakkama lahendama mõni teine Schengeni liikmesriik ja isik tuleb selleks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määruse nr 604/2013 alusel üle anda. Selleks, et isiku üleandmine saaks kiiresti ja tõrgeteta toimuda, peab isik tegema PPA-ga koostööd (sh hankima isikut tõendava dokumendi) ja olema PPA-le üleandmise menetluseks kättesaadav. Isikust lähtub põgenemisoht ja ta võib hakata edasisest menetlusest kõrvale hoidma, seda takistama ja end varjama. Isiku põgenemisohtu näitab see, et 3

§ 361

lg 2 p-de 1, 4 ja 6 alusel; 2) isikut ei saa kinni pidada ka

§ 361

lg 2 p-de 5 ja 7 alusel; 3) Islandil lükati isiku taotlus tagasi põhjusel, et isikul ei olnud võimalik nõutavaid dokumente esitada. Ta ei pidanud menetluse tulemust ära ootama; 4) isik ei pidanud Eestis kaitset taotlema, sest ta elas Eestis turvalises keskkonnas; 5) isik selgitas kohtuistungil, miks ta ei saa USA-st kaitset moslemikogukonna eest; 6) selgusetuks jääb, mille alusel saab järeldada, et tema taotlust hakkab menetlema mõni teine riik. Isik esitas taotluse Eestile. Island lükkas taotluse tagasi; 7) Islandilt lahkumine ei kinnita põgenemise ohtu. Isik töötab ja elab Eestis. Asjaolu, et isikut on varem karistatud, ei oma tähendust; 8) isik ei esitanud taotlust väljasaatmise vältimiseks. Kaebajast lähtuvaid asjaolusid pole hinnatud; 9) halduskohus pole selgitanud, millisest riigist isik ilma loata lahkus; 10) täidetud ei ole Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määruse (EL) nr 604/2013 (Dublini III määrus) art 28 p-des 1 ja 2 sätestatud tingimused; 11) kaebajast lähtuvate asjaoludega pole arvestatud; 12) PPA pole taotluses käsitlenud kaebajaga seotud asjaolusid ega neid välja selgitanud; 13) isiku suhtes on võimalik kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Isik saab elada kindlaksmääratud elukohas. Tegemist pole proportsionaalse meetmega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4

§ 36lg 2 p-dele 1 ja 4–7, sh VSS § 68 p-le 2.

1 7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et isiku vabadust ei saa piirata

§ 362lg 2 p 1 alusel.

PPA enda seisukoha kohaselt on isik tuvastatud ning edaspidiseid toiminguid selles küsimuses pole tarvis teha. 8. Halduskohtu hinnangul ei olnud

§ 361

lg 2 p 4 eeldused täidetud, kuna isik on varem taotlenud varjupaika Islandil ja Saksamaal ning elanud Iirimaal ja Soomes. Seetõttu ei olnud halduskohtu hinnangul alust arvata, et Eesti peaks hakkama isiku taotlust sisuliselt lahendama. 8.1.

§ 361

lg 2 p 4 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise aluseks olla vajadus selgitada välja rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Sätte eesmärk on tagada, et isik oleks PPA-le menetlustoimingute tegemiseks (sh ärakuulamiseks) kättesaadav. Kuna praegusel juhul on rahvusvahelise kaitse menetlus alles algusjärgus, siis on ilmne, et PPA-l tuleb teha mitmeid menetlustoiminguid, mis eeldavad rahvusvahelise kaitse taotleja isiklikku osavõttu.

§ 361

lg 21 kohaselt käsitatakse muu hulgas

§ 361

lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb VSS §s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. Seejuures näevad

§ 361

lg 21 ja VSS § 68 ette üksnes asjaolud, millest mõni peab põgenemisohu jaatamiseks vältimatult esinema, kuid selle ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 18; 19.06.2019 määrus nr 3-19- 415, p 16; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). 8.

1. PPA taotluses on isiku põgenemise ohtu seostatud VSS § 68 p-s 2 nimetatud asjaoluga. VSS § 68 p 2 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui isik on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel. PPA taotluses märgitud asjaolud lubavad järeldada, et kuna isik on esitanud Eestis viibimisaluse saamiseks valedokumente, lähtub isikust VSS § 68 p 2 mõttes põgenemise oht. Lisaks eeltoodud asjaolule – isik on korduvalt kasutanud teise isiku isikutunnistust, et viibida Eesti, sh Schengeni territooriumil – lubab isikust lähtuvat põgenemise ohtu jaatada ka asjaolu, et ta ei ole olnud paikne. Nimelt nähtub taotluses kajastatud ja kohtuistungil esitatud teabest, et isik on pärast Islandil olemist viibinud Saksamaal, Iirimaal, Soomes. Seega on isik vajadusel muutnud kergesti oma asukohta. Probleemide ilmnemisel on tõenäoline, et isik võib seda uuesti teha. Lahkumise tõenäosust võib suurendada ka see, et isiku suhtes on alustatud kriminaalmenetlus. Isik on Eestis viibinud
2. a-st alates, kuid rahvusvahelise kaitse taotluse esitas alles pärast kriminaalmenetluse alustamist. Üksnes asjaolu, et isik on viibinud väidetavalt
3. a-st Eestis, ei tähenda seda, et ta oleks Eestiga tihedalt seotud, arvestades tema eelnevaid liikumisi ühest riigist teise. Schengeni territooriumil ühest riigist teise riiki liikumine ei ole raskendatud. 5

§ 361lg 2 p 4 alusel kinni pidada.

PPA pole kohtuleteatanud , et ta kavatseks esitada või on juba esitanud mõnele konkreetsele riigile tagasivõtmispalve isiku üleandmisemenetluse läbiviimiseks Dublini III määruse tähenduses (

§ 21lg 1 p 6; Dublini III määrus art 28).

Kuna praeguses menetlusetapis pole see küsimus üheselt selge, ei ole välistatud ka see, et Eestil siiski tuleb asuda taotlust sisuliselt lahendama. Praeguses etapis on seega vaja tagada, et isik oleks PPA-le edaspidiste otsuste tagamiseks kättesaadav. Kui PPA peaks alustama isiku üleandmismenetluse ja esitama teisele riigile tagasivõtmispalve, ei ole alust isikut

§ 361

lg 2 p 4 alusel kinni pidada ning sellises olukorras tuleb vajadusel kinnipidamise alust muuta. Praegu aga sellise olukorraga tegemist pole. 8.4. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et isikut on õigus kinni pidada

§ 361lg 2 p 4 alusel.

9. Halduskohtu hinnangul on õigus paigutada isik kinnipidamiskeskusesse

§ 361lg 2 p 5 alusel.

9.1.

§ 361

lg 2 p 5 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Selle normiga on Eesti õigusesse üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded, art 8 lg 3 punkt d. Direktiivi art 8 lg 3 punkt d lubab rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada siis, kui ta peetakse kinni Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel sätestatud tagasisaatmiskorra kohaselt tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks ning asjaomane liikmesriik saab objektiivsete kriteeriumite alusel, sh selle alusel, et tal on juba olnud võimalus saada juurdepääs varjupaigamenetlusele, põhjendada, et on piisavalt alust arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist. 9.

1. Direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu punktis d nimetatud kinnipidamise alus sõltub seega kahest kumulatiivsest tingimusest: ühelt poolt on vaja, et rahvusvahelise kaitse taotlejat peetaks juba väljasaatmise eesmärgil kinni direktiivi 2008/115 IV ptk alusel, ja teiselt poolt, et objektiivsete kriteeriumide alusel on piisavalt alust arvata, et taotleja on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes selleks, et lükata edasi või nurjata tagasisaatmisotsuse täideviimist (Euroopa Kohtu 03.06.2021 määrus asjas nr C-186/21, p 36). Teist tingimust saab põhjendada objektiivse kriteeriumi abil, milleks on muu hulgas asjaolu, et isikul oli juba võimalus varjupaigamenetluseks (viidatud Euroopa Kohtu otsus, p-d 37–40). 9.
2. Praegusel juhul peeti isik kinni kriminaalmenetluses kriminaalmenetluse toimingute tagamiseks, mitte aga riigist lahkumise eesmärgil. Isikut ei ole direktiivi 2008/115 IV ptk-s loetletud alustel kinni peetud, mistõttu ei ole õige tugineda

§ 361lg 2 p-s 5 nimetatud alusele.

Kuna isikut on siiski õigus kinni pidada

§ 3616

§ 361lg 2 p 5 alusel.

10. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et PPA taotlus ei võimalda järeldada, et isikut oleks õigus paigutada kinnipidamiskeskusesse riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmise vajaduse ehk

§ 361lg 2 p 6 alusel.

Halduskohus toob põhjendatult esile, et kuigi isik on pannud oma päritoluriigis toime kuriteo ja selle eest ka vanglakaristust kandnud, ning ta on kasutanud valeidentiteeti ja valedokumente, ei ole põhjendatud seda, kuidas isiku vabaduses viibimine jätkuvalt Eesti riigi julgeolekut või avalikku korda kahjustaks. 11. PPA taotluse alusel pole võimalik järeldada, et isikut oleks õigus paigutada kinnipidamiskeskusesse

§ 361

lg 2 p 7 alusel ehk tema üleandmiseks Dublini III määruses sätestatud korras, kui esineb isiku põgenemise oht. PPA taotlusest ei nähtu, et ta kavatseks esitada konkreetsele riigile tagasivõtmispalve isiku üleandmiseks Dublini III määruse tähenduses. Üksnes selline hüpoteetiline võimalus ilma konkreetse menetluseta ei ole piisav, et isikut kinni pidada viidatud alusel.

1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuna esineb põgenemisoht, pole hetkel alust kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Seejuures puudub isikul kehtiv dokument, mida saaks hoiule võtta. Tõenäoliselt ei tõkestaks see praeguses esialgses menetlusetapis isiku liikumist ühest riigist teise. Isiku esialgset kahekuust kinnipidamist, mis on tarvis asjaoludes täiendava selguse saamiseks, ei saa hetkel pidada taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalseks meetmeks. Esialgne kinnipidamine toimubki piiratud teabe ja teistsuguse ohuprognoosi alusel kui edasised kinnipidamised. Küll aga peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et isiku pikemaaegne kinnipidamine kui kaks kuud nõuaks tunduvalt kaalukamaid argumente, kui need, mis on esitatud praeguses taotluses. Isik on Eestis viibinud
2. a-st alates, mis lubab järeldada, et ta omab Eestis sidemeid määral, mis võimaldaksid tal saada Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise ajal iseseisvalt hakkama. Isik on halduskohtu istungil avaldanud valmidust taotleda USA saatkonnast kehtivat reisidokumenti, mis omakorda muudaks võimaliku isiku kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaja pikendamise praegustel asjaoludel kaheldavaks. Vajadusel tuleb PPA-l tagada isikule saatkonnast reisidokumendi taotlemise võimalus, misjärel saaks isik ise otsustada oma edasiste sammude üle, sh selle üle, kas tal esineb tegelik soov taotleda rahvusvahelist kaitset kaitse saamise või muul eesmärgil. Kui isik peaks soovima Eestis viibida muul eesmärgil, on selleks ette nähtud teised võimalused (nt viisa või muu elamisõigus) kui rahvusvahelise kaitse taotlemine.
3. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus isiku määruskaebuse rahuldamata, kuid muudab halduskohtu määruse põhjendusi. (allkirjastatud digitaalselt) 7