1-22-3305 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 10. juuni 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-22-3305 (21231601256) Kohtunik Sten Lind Vaidlustat

§ 207

lg 3 kohaselt võib kannatanu esitada Riigiprokuratuurile kaebuse kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia saamisest kümne päeva jooksul. Riigiprokuratuurile kaebuse esitamise korda selgitati kaebuse esitajatele ka menetlusotsuse resolutiivosas. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia tehti X-le avaliku e-toimiku vahendusel nähtavaks

1. märtsil 2022 ning kell 11.23 sai X sellekohase teavituse meilile. Seega sai X kaevatava määruse kätte
2. märtsil
3. Eelmärgitust tulenevalt hakkas kaebetähtaeg kulgema
4. märtsist 2022 ning kaebuse Riigiprokuratuurile esitamise viimaseks päevaks oli
5. aprill
6. Kaebus Riigiprokuratuurile on esitatud
7. aprillil 2022, seega kaebetähtaega rikkudes. Kaebuse lisana esitatud lennupiletite ekraanitõmmisest nähtub, et X lahkus
8. märtsil 2022 kell 21.20 väljunud lennuga Eestist Maltale ning saabus
9. aprillil 2022 kell 11.15 tagasi Tallinna. Seega ei olnud X Eestist ära mitte ajavahemikul
10. märtsist kuni
11. aprillini 2022, nagu märgitud kaebuses, vaid alates
12. märtsist (lisaks 2,5 tundi
13. märtsi hilisõhtust) kuni
14. aprilli 2022 ennelõunani. Riigiprokurör märkis ka seda, et kuna Põhja Ringkonnaprokuratuuri dokumendihaldussüsteemist nähtuvalt polnud
15. märtsil 2022 väljastatud X-le ühtki kirja, sh kõnealust määrust, palus riigiprokurör esitada Xl e-kirja saamise kinnituseks ekraanitõmmis oma elektronpostkasti sisendkaustast. Samuti palus riigiprokurör selgitada, millised asjaolud tegid X-l Maltal viibides võimatuks e-kirjade kättesaamise. X saatis prokurörile ekraanitõmmise tema meiliaadressile
16. märtsil 2022 kell 11.23 saabunud e-kirjast, milles teavitatakse e-toimiku vahendusel („Teade vastuvõtmist vajava dokumendi kohta asja nr 21231601256“) vastuvõtmiseks saadetud dokumendist. Riigiprokuröri küsimusele, kas ja miks oli välismaal viibimise ajal kaebajal võimatu e-kirju kätte saada, X ei vastanud, märkides, et seadusest tulenevalt ei ole tal kohustust selliseid dokumente kohe kätte saada. 2 1-22-3305
17. X esindaja Ilya Zuev esitas Riigiprokuratuuri
18. aprilli 2022 määruse peale ringkonnakohtule kaebuse, milles palub määrus tühistada ja kohustada Riigiprokuratuuri kaebust läbi vaatama. Kaebuse esitaja märgib, et ta ei nõustu prokuratuuri seisukohaga, et dokumendi saaja peaks saama dokumendi kätte samal päeval. Riigiprokuratuur on põhjenduses ära vahetanud mõisted „vastu võetud“ ja „välja saadetud“. Kaebuse esitaja rõhutab,

§ 207lg 3 kohaselt algab kaebetähtaeg hetkest, kui saaja on dokumendi kätte saanud.

Sätte täpne ja selge esitus ei võimalda seda teisiti mõista. Igasugused vabad tõlgendused on seaduserikkumine. Arutelu selle üle, miks dokumenti varem kätte ei saadud, ei oma tähtsust. Kuigi seadus seda ei kohusta, selgitas kaebaja Riigiprokuratuuri palvel oma kirjas, miks ta ei saanud dokumenti varem kätte. Põhjendused on mõistlikud ja objektiivsed. Lisaks ei saadetud saajale dokumenti, vaid see avaldati e-toimikus, mistõttu on selle kohene kättesaamine raske. Kriminaalasjas nr 1-19-8852 määras Riigikohus oma otsuses kindlaks suhtlusmeetmed, mis puudutavad ainult kliendi advokaadist või juristist lepingulist esindajat, kes viib oma tegevust läbi advokatuuriseaduse põhjal. X on eraisik ja tal ei ole mitte mingit kohustust õigeaegselt kirjavahetust saada. Sellest tulenevalt on prokuratuuri otsus põhjendamatu ja õigusvastane ning rikub X edasikaebeõigust. Seadus ei sätesta eraisikule siduvaid piiranguid ja ei saa öelda, et X rikkus edasikaebetähtaega. Kaebuses tuuakse välja ka seda, et

1. märtsil 2021 kaebas X kriminaalasjas nr 21230100122 Riigiprokuratuurile edasi analoogse Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruse. Tol korral toetas Riigiprokuratuur kaebust ja kohustas kaebust läbi vaatama (lisas 1 Riigiprokuratuuri
2. aprilli 2021 määrus). Ei ole vastuvõetav, et erinevates juhtumites lahendatakse sama asjaolu täiesti vastupidiselt. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole võimalik ette kujutada, et aegumistähtaeg hakkaks kulgema hetkest, mil dokument adressaadile saadeti ning et sellist praktikat kusagil rakendatakse. Arvestades 10-päevast lühikest edasikaebamise tähtaega, püüab Riigiprokuratuur luua ohtlikku pretsedenti, mille puhul oleks otsuse edasikaebamine väga keeruline või isegi võimatu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Riigiprokuratuuri
4. aprilli 2022 määruse tühistamiseks ja prokuratuuri kohustamiseks X esindaja kaebust läbi vaatama ei ole alust.
5. Kannatanu esindaja leiab,

§ 207

lg 3, mille kohaselt algab kaebetähtaeg määruse koopia saamisest, on täpne ja selge ning ainult ühte moodi mõistetav. Sellest, kuidas kaebuse esitaja KrMS § 207 lg-t 3 mõistab, annab aimu kaebuses olev viide TsMS § 314 lg-le

1. Nimetatud säte ütleb, et dokument loetakse elektrooniliselt kätte toimetatuks, kui saaja saadab kohtule dokumendi kättesaamise kohta kinnituse omal valikul kirjana, faksi teel või elektrooniliselt või avab dokumendi faili e-toimiku süsteemis, mille korral registreerib etoimiku süsteem kättetoimetamise kinnituse automaatselt. See käsitlus on ekslik. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei reguleeri kriminaalmenetlust, kriminaalmenetluses 3 1-22-3305 lähtutakse vastavalt KrMS § 381 lg-le 6 tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist üksnes tsiviilhagi menetlemisel ja sedagi ainult nende küsimuste lahendamisel, mida kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri. Ühes menetlusliigis kehtivad menetlusdokumentide saatmise ja kättetoimetamise põhimõtted ei ole teisele otse üle kantavad, kuivõrd erinevate menetlusliikide puhul võibki vastav küsimus olla sõltuvalt menetluse vajadustest erinevalt reguleeritud. Niisiis on kriminaalmenetluses tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile tuginemine põhjendamatu.
2. Nentida tuleb, et Riigiprokuratuuri määruses viidatud Riigikohtu
3. juuni 2019 määrus kriminaalasjas nr 1-19-705 ei anna vastust küsimusele, millal saab lugeda isiku määruse saanuks. Ekslik on kaitsja väide, et sellist määrust polegi olemas. Määrus on küll olemas, kuid seda ei ole avaldatud Riigi Teatajas ega Riigikohtu kodulehel. Tegemist on määrusega, millega jäeti läbi vaatamata Riigikohtule esitatud määruskaebus, kuna see esitati pärast kaebetähtaja möödumist. Selle määruse puhul tuleb arvestada, et määruskaebetähtaja arvestamise regulatsioon ei vasta täpselt uurimiskaebemenetluse omale. Määruskaebetähtaega hakatakse arvestama päevast, mil isik sai määrusest teada või pidi teada saama, KrMS § 207 lg 3 kohaselt hakkab kaebetähtaeg kulgema määruse koopia saamisest. Seega ei hinnanud Riigikohus seda, millal kaebuse esitaja sai määruse kätte, vaid seda, millal ta sai sellest teada. Teiseks tuleb märkida, et selles määruses ei ole mingisugust põhjalikku määruse elektrooniliselt teatavaks tegemise käsitlust.
4. Eelnev ei tähenda, et Riigikohtu praktikast ei leia selgitust, mis hetkest alates saab isikut lugeda elektrooniliselt teatavaks tehtud määruse saanuks. Seda on Riigikohus selgitanud
5. juunil 2020 kriminaalasjas nr 1-19-8852 tehtud määruses. Kõnealuses määruses asus Riigikohus seisukohale, et kui menetlusdokument saadetakse elektrooniliselt isiku enda avaldatud e-posti aadressile, eeldatakse selle kätte saamist saatmise päeval. Kannatanu esindaja arusaam, nagu käiks ses määruses öeldu vaid advokaadist või vähemalt lihtsalt juristist esindaja kohta, on ekslik. Määruse punkt 12, millele kaebuse esitaja viitab, ei sisalda Riigikohtu seisukohti, vaid selles on refereeritud ringkonnakohtu määrust. Ka asjaolu, et Riigiprokuratuur on kriminaalasjas nr 21230100122 lähtunud sellest, millal Xl oli päriselt võimalik määrus e-toimikus vastu võtta, ei anna alust järelduseks, et viidatud Riigikohtu määruses öeldu ei ole praegusel juhul kohaldatav. Kõnealuses Riigiprokuratuuri määruses leiti, et kuigi Riigikohtu määruses öeldu kehtib ka dokumendi n-ö tavainimese (eraisiku) puhul, tuleb arvestada, et eraisikutel pole seadusest tulenevat kohustust ega vajadust iga päev oma e-posti kontrollida. Ringkonnakohtu hinnangul on riigiprokurör nii küll deklareerinud, et lähtuda tuleb Riigikohtu seisukohast, kuid loonud seejärel lisatingimuse, mille kohaldamine tähendab Riigikohtu määruses öeldust kõrvale kaldumist. Seejuures ei ole toonases Riigiprokuratuuri määruses viidatud ühelegi normile, mis annaks alust kohelda professionaalseid ja mitteprofessionaalseid menetlusosalisi erinevalt. Ringkonnakohtu hinnangul on Riigiprokuratuuri seisukoht vastuolus Riigikohtu tõlgendusega ning põhjust on lähtuda just Riigikohtu seisukohast. Riigikohus ei ole oma argumentatsiooni, miks tuleb elektrooniliselt saadetud menetlusdokument lugeda saaduks saatmise päeval, sidunud sellega, kas tegemist n-ö 4 1-22-3305 professionaalse menetlusosalisega. Riigikohtu seisukoht lähtub analoogiast kutse kättetoimetamise korraga. Määruses on märgitud,

§ 165

lg 4 kolmandast lausest tulenevalt on vaja kutse kätte saamise kohta kinnitust vaid juhul, kui kutse on saadetud menetleja poolt välja selgitatud elektronposti aadressile; kui aga kutse saadetakse isiku enda avaldatud e-posti aadressile, eeldatakse selle kätte saamist saatmise päeval. Kutse saatmise regulatsioon, millele Riigikohus viitab, ei käi ainult lepinguliste esindajate kohta, vaid ükskõik millise kutse adressaadi kohta. Seega käib ka dokumendi saatmise regulatsioon ükskõik millise adressaadi kohta sõltumata isiku menetluslikust staatusest. Ka Riigikohtu kasutatud sõnastusest ei nähtu, et Riigikohtu hinnangul kehtib öeldu vaid kindlate menetlusosaliste puhul. Riigikohus on kasutanud avaraimat võimalikku terminit, öeldes, et kutse kätte saamist saatmise päeval eeldatakse, kui kutse „saadetakse isiku enda avaldatud e-posti aadressile“. Riigikohtu

1. oktoobril 2020 kriminaalasjas nr 1-20-2341 tehtud määruse kohaselt tuleb samast põhimõttest lähtuda ka juhul, kui määrus edastatakse adressaadile e-toimiku süsteemi vahendusel, sest isik saab e-posti teel teate määruse kohta. Riigikohus leidis, et e-toimiku süsteemi vahendusel edastatud dokumendi avamisega kaasnevad liigutused (nt ID-kaardiga autentimine) ei ole niivõrd koormavad, et need saaksid õigustada tähtaja alguse edasilükkamist kuni dokumendi tegeliku avamiseni. Riigikohus toonitas eraldi, et määruse kättesaamise kinnitamisel ei ole uurimiskaebemenetluses tähtsust, kuivõrd erinevalt KrMS § 165 lg-test 4 ja 41 ei räägi uurimiskaebemenetluse regulatsioon määruse kättetoimetamisest, vaid pelgalt koopia saamisest. Ka X-le tehti määrus nähtavaks e-toimikus ning X sai selle kohta e-posti teel teate. Riigiprokuratuur on märkinud, et e-posti aadressi XXX, millele X teate sai, oli ta ise menetlejale avaldanud. Sellele väitele ei ole kaebuses vastu vaieldud. Eelnevast tulenevalt sai X määruse siis, kui see tehti
2. märtsil 2022 e-toimikus nähtavaks ja tema kaebetähtaeg hakkas kulgema
3. märtsist
5. Mis puutub kannatanu esindaja arvamusse, et tähtaja kulgema hakkamine päevast, mil dokument adressaadile saadeti, on mõeldamatu, siis saatmise ja kättesaamise aja kokkulangemine on tingitud tõsiasjast, et erinevalt nt tavapostiga saadetust ei võtagi elektrooniliselt saadetud dokumendi adressaadini jõudmine aega. Vaidlus puudub ju selles, et X postkasti tuli teade e-toimikus olevast dokumendist samal päeval, kui dokument e-toimikusse lisati. Ringkonnakohtu hinnangul samastab kaebuse esitaja alusetult määruse koopia saamise ja sellega tutvumise. Isik on saanud elektrooniliselt edastatud või kättesaadavaks tehtud dokumendi siis, kui talle on loodud juurdepääs dokumendile (see on jõudnud tema postkasti või laetud elektroonilisse keskkonda, kuhu isikul on juurdepääs); see, kas ja millal ta dokumendiga tutvub, sõltub juba isikust endast. Kui isikul on mingi mõjuv takistus, mille tõttu ta ei saa dokumendiga tutvuda ja laseb seetõttu kaebetähtaja mööda, on võimalik taotleda kaebetähtaja ennistamist. Ringkonnakohus osutab, et ka posti teel saadetud dokumendi puhul on võimalik, et isik ei saa sellega tutvuda kohe, kui see on üle antud (nt kui isik ise on mingil põhjusel pikemat aega kodust eemal, kuid dokumendi võtab vastu pereliige). Ka sellisel juhul loetakse isik KrMS § 165 lg 2 kohaselt dokumendi kätte saanuks. 5 1-22-3305 Riigiprokuratuuri määrusest nähtuvalt on prokuratuur praeguses menetluses püüdnud välja selgitada, kas X-l oli mingi objektiivne takistus e-toimikus oleva määrusega tutvumiseks. Vastuses põhjendas X vaid seda, miks ta ei saanud määrusega tutvuda
6. märtsi 2022 hilisõhtust, kuid tema vastusest ei selgunud, miks ta ei saanud määrusega tutvuda 29.–
7. märtsil.
8. Eeltoodust tulenevalt on Riigiprokuratuur jätnud kaebuse põhjendatult läbi vaatamata. Seetõttu jätab ringkonnakohus KrMS § 208 lg-st 5 juhindudes Riigiprokuratuuri
9. aprilli 2022 määruse muutmata ning X esindaja Ilya Zuevi kaebuse rahuldamata. Kuivõrd ringkonnakohus ei anna sisulist hinnangut kriminaalmenetluse alustamata jätmise või menetlusest keeldumise õiguspärasusele, on ringkonnakohtu määrus edasikaevatav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. aprilli 2021 määrus kohtuasjas nr 1-20-8130, p 12). Allkirjastatud digitaalselt 6