) § 9 järgi on jäätmevaldaja jäätmetekitaja või muu isik, kelle valduses on jäätmed.
lg 1 kohaselt on jäätmevaldaja kohustatud käitlema tema valduses olevaid jäätmeid vastavalt kehtestatud nõuetele või andma need käitlemiseks üle selleks õigust omavale isikule. Betooni põik 2C OÜ on Betooni põik 2c kinnistule ladestatud jäätmete valdaja, kellel puudub jäätmeluba nende jäätmete kõrvaldamiseks või taaskasutamiseks. 2)
lg 4 järgi korraldab jäätmete käitlemise ja saastuse likvideerimise keskkonnajärelevalve asutuse ettekirjutuse alusel maa omanik, kellel kuuluval maal jäätmed või saastus asub, kui jäätmete või saastuse likvideerimisega ei ole võimalik keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt viivitada. Saastuse likvideerimisega ei ole võimalik enam viivitada. Betooni põik 2c kinnistu asub tiheasustuse piirkonnas. Objektilt lähtub tuleoht ning see võib põhjustada välisõhu saastumist ja ohustada inimese tervist. Tegemist on keskkonnaohuga keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 5 tähenduses. Kõnealusel kinnistul oli 07.06.2018 tulekahju, mille põhjuseks oli kinnistule ladustatud jäätmete süttimine. KKI-le on laekunud ka teateid naaberkinnistu omanikelt ja Tallinna Linnavalitsuselt, kes tunnevad muret jäätmetest tingitud keskkonnahäiringute (
S) § 23 lg-test 3 ja 4 ning § 28 lg-st 1. 3) Kui Betooni põik 2C OÜ ei täida tähtaegselt resolutsiooni p-s 1 märgitud kohustust, siis kavandab KKI KorS § 28 lg 2,
ning asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 11 lg 1 alusel asendustäitmist. Asendustäitmise kulude eeldatav suurus on 1 800 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Kui Betooni põik 2C OÜ täidab tähtaegselt üksnes resolutsiooni p 1, rakendab KKI sunniraha 500 eurot.
Alusetud ja paljasõnalised on väited, et Betooni põik 2c kinnistul asuvad jäätmed kujutavad endast keskkonnaohtu keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 22 mõistes või on tuleohtlikud. Vaideotsuses viitab vastustaja 01.05.2020 tehtud droonifotodele, millega kaebaja ei ole saanud tutvuda. KKI ei ole põhistanud, miks ei saa jäätmete likvideerimisega viivitada. Vaideotsuses viidatud vältimispõhimõte (KeÜS § 10) puudutab olukorda, kus keskkonnaohte on võimalik vältida. KeÜS § 10 sätestab, millistel puhkudel tuleb eesseisvat keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut taluda, kuid ei kohaldu olukorrale, kui keskkonnaoht juba eksisteerib. Kui KeÜS § 10 kohaldub, on Betooni põik 2c kinnistul asuvate jäätmete talumiskohustuse eeldused täidetud, sest sellele puudub mõistlik alternatiiv (jäätmete likvideerimine maksab ligikaudu 2 160 000 eurot, mis on rohkem kui kinnistu väärtus). Ka talumiskohustuse puudumine ei tähendaks veel, et jäätmete likvideerimisega ei saa viivitada. Lisaks ei ole kaebaja
28 lgs 1 sätestatud kohustust rikkunud (jäätmeid käidelnud), s.o puudub korrarikkumine. Vaideotsuse viited
Väitele, et jäätmete likvideerimisega ei saa enam viivitada, räägib vastu ka see, et 26.06.2018 ettekirjutus on olnud pikalt täitmata, kuid KKI ei ole kohaldanud asendustäitmist. 3) KKI-l puudus pädevus 03.08.2020 ettekirjutuse andmiseks. Selle faktiline tagajärg on Betooni põik 2c kinnistu võõrandamine Eesti Vabariigi kasuks, sest jäätmete likvideerimise kulud on suuremad kui kinnistu väärtus. Seega on kaebaja jaoks ainuke majanduslikult mõistlik lahendus kinnistust loobuda (asjaõigusseaduse (AÕS) § 126 lg 1). See võrdub sisuliselt sundvõõrandamisega, kuid sellise tagajärjega otsuse tegemine ei ole KKI pädevuses. 4) 03.08.2020 ettekirjutus ei ole proportsionaalne, sest jäätmete likvideerimine või asendustäitmise kulude katmine on kaebaja jaoks väga kallis, samas jäätmetest lähtuv keskkonnahäiring ei ole kuigi suur. 8. Keskkonnaamet (KKI üldõigusjärglane alates 01.01.2021) palus jätta kaebus rahuldamata. 3
Kinnistul paiknevatest jäätmetest lähtuv keskkonnaoht seisneb nende tuleohtlikkuses. Jäätmete põlemisel võib saastuda välisõhk ja kahjustuda inimese tervis. Seetõttu ei saa jäätmete kinnistult likvideerimisega viivitada. Samale järeldusele jõudis Tallinna Ringkonnakohus 06.11.2020 otsuses nr 3-20-785, kus arutati X kaebust seoses 26.06.2018 ettekirjutusega ja selle täitmata jätmise eest sunniraha määramisega. Tuleohtlike jäätmete olemasolu kinnitavad 26.06.2018 ettekirjutuse täitmise kontrollimise kohta koostatud protokollid. Ühel korral on tuleoht juba realiseerunud. Kuna jäätmed on ladustatud läbisegi, siis puudub jäätmeliikidest selge ülevaade. Seetõttu tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Jäätmed asuvad piirdeaiata välisterritooriumil, mistõttu võivad neile ligi pääseda ka kolmandad isikud ja näiteks jäätmeid süüdata. Tuulega võivad jäätmed kanduda naaberkinnistutele. Lisaks on jäätmed soodne elupaik närilistele ja putukatele. Kuna kinnistu asub Tallinnas suure elanike tihedusega piirkonnas, on piisavalt tõenäoline, et jäätmetest lähtuv tuleoht ja muud keskkonnahäiringud võivad põhjustada välisõhu saastumist ning ohustada inimese tervist, heaolu ja vara. Kinnistul leidis aset korrarikkumine ning kinnistul asuvatest jäätmetest tulenes oluline ja vahetu keskkonnaoht, mida ei saa taluda ja mis tuli viivitamata kõrvaldada. KeÜS § 10 kohaldub ka realiseerunud ohu puhul. Jäätmete kinnistul ladustamisele oli olemas mõistlik alteratiiv (taaskasutusse suunamine või kõrvaldamine). Kulukus ei tähenda ebamõistlikkust KeÜS § 10 tähenduses. Kaebaja on rikkunud
lg-st 1 tulenevat kohustust, sest tal ei ole luba kinnistul asuvate jäätmete käitlemiseks (kinnistul ladustamiseks) ja ta ei ole jäätmeid üle andnud isikule, kellel on luba olemas. 03.08.2020 ettekirjutuse sõnastus võinuks olla parem, kuid ettekirjutuse mõte oli, et jäätmete likvideerimisega on juba pikalt viivitatud ja see ei ole enam vastuvõetav. Vastustaja kohaldas 26.06.2018 ettekirjutuse täitmisele sundimiseks sunniraha. Asendustäitmist tuleb kaaluda siis, kui keskkonnaohu põhjustaja ega kinnistu omanik ei täida oma kohustust. 3) KKI-l oli pädevus ettekirjutuse tegemiseks (
S § 28 lg-d 1 ja 2). Kaebajat ei ole sunnitud kinnistut võõrandama. 4) 03.08.2020 ettekirjutus on proportsionaalne. Asendustäitmine on suunatud jäätmete üleandmisele sellekohast luba omavale isikule ning korrarikkumise kõrvaldamisele. Avalik huvi keskkonnaohu likvideerimiseks on kaalukam kui kaebaja huvi mitte kanda jäätmete likvideerimise kulusid. Kaebaja pidi kinnistut soetades 26.06.2018 ettekirjutuse täitmisest tulenevate kuludega arvestama ja võimalikud riskid peavad jääma tema enda kanda. 4
lg-t 1 sellega, et ei käitle jäätmevaldajana tema valduses olevaid jäätmeid vastavalt kehtestatud nõuetele ega anna neid käitlemiseks üle ka selleks õigust omavale isikule. 4)
Selle normi alusel võib ettekirjutuse teha juba siis, kui ohustava tegevusega võib piisava tõenäosusega kaasneda oluline oht inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale (vt ka KeÜS § 5). See oht ei pea olema realiseerunud.
lg 4 kohaldamiseks ei pea ka tuvastama, millise ohustava tegevuse tagajärjel konkreetne kahjulik tagajärg saabub ning millise aja jooksul. 03.08.2020 ettekirjutuses on selgitatud, et kinnistul jäätmete ladustamine võib tekitada keskkonnaohu ja -häiringu. Kinnistu asub tihedalt asustatud piirkonnas ja jäätmed on tuleohtlikud. Tulekahju võib põhjustada välisõhu saastumist ja ohustada inimese tervist. Jäätmete süttimise tõttu on kinnistul ühel korral juba tekkinud tulekahju (07.06.2018). Ka naabrid ja linnavalitsus on keskkonnahäiringute tõttu murelikud. Vastustaja on kaebusele vastates täiendavalt selgitanud, et kinnistule on ladustatud ehituslammutusprahi jäätmeid, mis sisaldavad rohkelt kilet ja plasti, töödeldud ja töötlemata puitu, kive ja pinnast, telliseid, tekstiili, juhtmeid, kummist voolikuid, torujuppe, plekki ja muud metalli, rehve, madratseid, vahtplasti, kipsplaate, saepuruplaate, isolatsioonimaterjali, suurjäätmeid (mööblijäätmeid), mootorsõidukite sisu (istmed jms), reklaamplakateid, plastist ja metallist anumaid, asfalditükke jm segajäätmeid. Jäätmed asuvad piirdeaiata välisterritooriumil, mistõttu ei ole välistatud 5
-st rikkuv tegevus pole lubatud ka tööstuspiirkonnas. 5) Ka 26.06.2018 ettekirjutuses oli selgitatud, et jäätmete ladestamine Betooni põik 2c kinnistul välistingimustes sellises mahus kujutab endast kõrgendatud keskkonnaohtu. Tallinna Ringkonnakohus leidis asjas nr 3-19-1582, et X-le
Ringkonnakohtu järeldused on asjakohased ka praeguses asjas. Kuna 03.08.2020 ettekirjutuse tegemise ajal ei olnud faktilised asjaolud muutunud, ei ole alust asuda seisukohale, et ca 2 aastat hiljem ei kujuta kinnistul jäätmete ladustamine enam kõrgendatud keskkonnaohtu ning jäätmete likvideerimisega pole vaja kiirustada või neid ei olegi tarvis likvideerida. Asjakohane pole kaebaja viide Tallinna Halduskohtu 05.05.2020 määrusele nr 320-785, millega halduskohus lahendas X esialgse õiguskaitse taotlust sunniraha rakendamise keelamiseks. 6) Keskkonda puudutavates küsimustes tuleb lähtuda KeÜS §-s 10 sätestatud vältimispõhimõttest, mille kohaselt tuleb keskkonnaohtu (st piisavalt tõenäolist olulist keskkonnahäiringut) vältida. Taluda tuleb vaid sellist keskkonnaohtu, mida põhjustav tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu, millel puudub mõistlik alternatiiv ning mille puhul võetakse ohu ja häiringu vähendamiseks vajalikud meetmed. Praegu ei ole tegemist olukorraga, kus keskkonnaohtu või -häiringut tuleks taluda, sest puudub avalik huvi jäätmete ladustamiseks kaebaja kinnistul ja sellele on olemas mõistlik alternatiiv jäätmete taaskasutusse või kõrvaldamisse suunamise näol. Talumiskohustust ei saa tuletada asjaolust, et X on 2019. a-l astunud samme tuleohtliku materjali kinnistult äraviimiseks. Ettekirjutuse tegemist ei ole põhjendatud üksnes tuleohuga ning teatud osas puitmaterjali äravedu ei tähenda, et kaebaja kinnistul välistingimustes sedavõrd suures mahus jäätmete ladestamine ei kujutaks endast jätkuvalt ohtu inimese tervisele ja varale või keskkonnale. 7) 03.08.2020 ettekirjutus on proportsionaalne. Selle eesmärk on ära hoida jäätmete ladestamisega kaasneda võivat negatiivset keskkonnamõju ning ohtu inimese tervisele. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks on asjakohane nõuda maaomanikult kinnistul ladustatud jäätmete likvideerimist. Ettekirjutus ei ole ebaproportsionaalne pelgalt jäätmete likvideerimise kulukuse tõttu, eriti kui kaebajal oli haldusmenetluses võimalus pakkuda välja alternatiivne tegevuskava, rääkida kaasa ettekirjutuse täitmise tähtaja osas jne. Kui kaebaja ise ei likvideeri jäätmeid, on proportsionaalne kohaldada asendustäitmist, sest see teenib samuti eespool nimetatud eesmärki. Avalik huvi on kaalukas ja kohustus pidi olema kaebajale kinnistut omandades ettenähtav. Ringkonnakohus selgitas asjas nr 3-19-1582, et ettekirjutuse täitmine oli võimalik ka X-l. Kaebaja saab ise valida, mil viisil ta ettekirjutuse täidab. Ettevõtlusega tegeledes tuleb arvestada sellega kaasnevate avalik-õiguslike kohustustega. 8) KKI-l oli ettekirjutuse tegemise pädevus (
S § 28 lg 1). Ettekirjutuse esemeks või tagajärjeks ei ole õiguslikult ega ka faktiliselt kinnistu sundvõõrandamine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 10. Betooni põik 2C OÜ esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. 6
Pelk jäätmete valdamine ei tee kaebajast jäätmete käitlejat, sest vastasel korral puuduks mõte
§-des 9 ja 13 neid mõisteid eristada.
annab ammendava loetelu tegevustest, mis liigituvad jäätmete käitlemiseks ning see ei hõlma jäätmete valdamist. 2) Kohus kohaldas vääralt HMS § 44 lg-t 1. Menetluse uuendamiseks puudus alus. Kohtu viidatud otsustest asjades nr 3-3-1-80-10 ja 3-12-340 ei saa järeldada, et haldusorgan võib haldusmenetluse uuendada omal algatusel. Otsus nr 3-3-1-80-10 puudutas olukorda, kus haldusorgan oleks pidanud menetluse uuendama või ettekirjutuse kehtetuks tunnistama adressaadi kasuks. Adressaadi õiguste kitsendamiseks on vaja volitusnormi. Otsuses nr 3-12340 oli tegemist taotlusega, mis ei täitnud HMS § 44 lg-s 1 sätestatud menetluse uuendamise tingimusi. Kaebaja ei ole vastustajale sellist taotlust esitanud. Kolmanda isiku taotluse alusel ei ole kaebaja suhtes menetluse uuendamine võimalik. 3) Kohus leidis ebaõigesti, et
Kõnealuse normi kohaldamise eeldus on viivitamatu vajadus keskkonnaohtu kõrvaldada. Kui pole võimalik ette näha, millal jäätmete ladustamisest tingitud oht realiseerub, siis ei olegi tegemist jäätmetega, mida oleks vaja viivitamatult kõrvaldada.
lg 4 kohaldamine oleks õigustatud nt juhul, kui on tuvastatud keskkonnale kahjulike ühendite lekkimine mõnest mahutist. Kohus laiendas selle sätte kohaldamisala mistahes keskkonnaohu esinemisele ja sisuliselt lõi jäätmete keskkonda viija kõrvale automaatse sekundaarvastutuse asjasse mittepuutuvale kinnistuomanikule. Saastajaks on N&B Sorteerimiskeskus OÜ ning kaebajalt ei saa nõuda tema kohustuse täitmist pelgalt põhjusel, et saastaja ise ei täida enda kohustust. Sellises olukorras peaks asendustäitmise läbi viima saastaja suhtes ja kulud temalt sisse nõudma. Kuna
Selle sätte laiendav tõlgendamine oleks vastuolus põhiseaduse §-ga 32, sest 03.08.2020 ettekirjutuse kehtima jäämise korral oleks kaebaja sunnitud kinnistu omandist loobuma. Vastustaja ja kohtu tõlgendus soodustab saastaja karistamatust ja paneb kinnistu omaniku haavatavasse olukorda. 4) Vaidlustatud ettekirjutus ei ole proportsionaalne. Kinnistul asuvate jäätmete kohesele likvideerimisele alternatiivide väljapakkumine ei ole kaebaja, vaid vastustaja ülesanne. Halduskohtu käsituse järgi on keskkonnakaitseline huvi alati mistahes muudest õigustest ja huvidest kaalukam. Selliselt on kaalutlusõiguse kasutamine näilik. Praeguses asjas on ühel pool hüpoteetiline süütamise või jäätmete lendumise oht, kusjuures see mõjutaks vaid kõrval asuvat ärimaad, kus ei ela inimesi. Kaebaja omandiõiguse riive on aga intensiivne. 5) KKI-l ei olnud pädevust 03.08.2020 ettekirjutuse tegemiseks, kuna selle faktiline tagajärg on kinnisasja sundvõõrandamine. Kaebaja omandas Betooni põik 2c kinnisasja tulu teenimise eesmärgil. Vaidlustatud ettekirjutusega kaasneb kaebajale 2 160 000 euro suurune kohustus, mis ületab kinnisasja väärtust. Seega on kaebaja jaoks ainuke mõistlik valik kinnistu omandist riigi kasuks loobumine (vrd Euroopa Inimõiguste Kohtu 28.10.1999 lahend asjas 28342/95, pd 76 ja 77). 11. Keskkonnaamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde. 1) Kaebajat saab pidada jäätmevaldajaks, kes on rikkunud
lg-st 1 jäätmevaldajale tulenevat kohustust anda jäätmed käitlemiseks üle sellekohast õigust omavale isikule. Kaebajat ei ole käsitatud jäätmekäitlejana. Kaebaja on
lg 1 rikkumise tõttu korrarikkuja, kellele võis teha ettekirjutuse rikkumise kõrvaldamiseks. 2) KKI-l oli õigus uuendada haldusmenetlus omal algatusel. Kaebaja saab halduskohtu viidatud kohtulahenditest valesti aru. Volitus kaebajale ettekirjutuse tegemiseks tuleneb
Igasugune keskkonnaoht on
lg 4 tähenduses selliseks keskkonnakaitseliseks kaalutluseks, mis ei võimalda saastuse või jäätmete likvideerimisega viivitada.
lg-s 4 ei ole selgelt viidatud keskkonnaohule, kuid sellest järeldub, et seadusandja soovis jätta võimaluse rakendada seda sätet ka keskkonnahäiringute puhul. Ei saa nõustuda, et
lg-t 4 saab kohaldada vaid ilmselgelt kiireloomulise jäätmete kõrvaldamise vajaduse puhul või kui saastajat ei õnnestu tuvastada. Kui oht on juba realiseerumas või realiseerub lähiajal (nt kaebaja viidatud lekkiv mahuti), on vaja reageerida kohe. Sellises olukorras on haldusorganil endal õigus ettekirjutust tegemata korrarikkumine kõrvaldada (KorS § 29 lg 1). Kuna keskkonnaohu realiseerumise aega ei ole reeglina võimalik täpselt kindlaks teha, tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest ja eeldada, et oht realiseerub pigem varem kui hiljem. KeÜS §-st 5 tulenevalt saab keskkonnaohuna käsitada olukorda, kus ohu realiseerumine on piisavalt tõenäoline, ohu realiseerumise aeg ei ole määrav. Praegusel juhul on vastustaja põhjendanud, et jäätmete ladustamisega kaasneb keskkonnaoht. Kuna KeÜS §-st 10 tulenevalt ei pea keskkonnaohtu taluma, järeldub sellest viivitamatu vajadus oht kõrvaldada.
lg 4 kohaldamine ei ole välistatud ka juhul, kui saastaja on tuvastatud.
Viivitamatu vajaduse korral saab jäätmete likvideerimiseks kohustada nii saastajat kui ka kinnistuomanikku. See täidab
Kaebaja pidi jäätmete likvideerimise kohustusega arvestama juba kinnistu soetamisel.
lg 4 kohaldamisel ei pea tuvastama keskkonnaohtu, vaid keskkonnakaitselistel kaalutlustel jäätmete või saastuse viivitamatu kõrvaldamise vajadust. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas asjas nr 319-1583, et see eeldus on täidetud. 4) Halduskohtu põhjendused seoses 03.08.2020 ettekirjutuse proportsionaalsuse ja KKI pädevusega on piisavad ja asjakohased. Kaebaja ei ole oma väiteid tõendanud. Kaebaja viidatud EIK lahendi asjaolud olid teistsugused. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg 2).
lg 4 (03.08.2020 kehtinud redaktsioonis) näeb ette, et kui saastajat ei ole kindlaks tehtud ühe aasta jooksul jäätmete keskkonda viimise asjas süüteomenetluse alustamisest arvates, samuti juhul, kui jäätmete ja saastuse likvideerimisega ei ole võimalik keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt viivitada, korraldab jäätmete käitlemise ja saastuse likvideerimise keskkonnajärelevalve asutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse või kohaliku omavalitsuse asutuse ettekirjutuse alusel maa omanik, kellele kuuluval maal jäätmed või saastus asub. Vastustaja ei tugine praeguses asjas asjaolule, et saastaja ei ole teada, vaid on lähtunud
16.
lg-s 4 nimetatud keskkonnakaitselisi kaalutlusi, mille tõttu ei saa jäätmete ja saastuse likvideerimisega viivitada, saab sisustada eeskätt keskkonnakaitse põhimõtete ja keskkonnahäiringu mõiste kaudu. KeÜS § 3 lg 1 kohaselt on keskkonnahäiring inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale, sh keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, heaolule, varale või kultuuripärandile. Keskkonnahäiring on ka selline ebasoodne mõju keskkonnale, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata.
tähenduses on keskkonnahäiring arvulise normiga reguleerimata negatiivne keskkonnamõju või negatiivne keskkonnamõju, mis ei ületa arvulist normi, nagu jäätmetest põhjustatud hais, tolm või müra; lindude, näriliste või putukate kogunemine; aerosoolide sisaldus õhus või jäätmete tuulega laialikandumine (
ÜS § 5) ning vähendamist vajava keskkonnahäiringu tekkimise võimalikkus keskkonnariskina (KeÜS § 4). Olulise keskkonnahäiringu tekkimist eeldatakse muu hulgas juhul, kui põhjustatakse oluline keskkonnamõju, sh kui seatakse ohtu inimese tervis ja heaolu (KeÜS § 3 lg 2 p 3 ja KeHJS § 22). KeÜS §-s 10 sätestatud vältimispõhimõtte järgi tuleb keskkonnaohtu vältida. Keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut tuleb taluda, kui tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu, puudub mõistlik alternatiiv ja keskkonnaohu või olulise keskkonnahäiringu vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed. KeÜS § 11 lg 1 sätestab ettevaatuspõhimõtte, mille järgi tuleb keskkonnariski kohaste meetmete võtmisega võimalikult suurel määral vähendada. KeÜS §-st 14 tuleneva hoolsuspõhimõtte järgi peab igaüks rakendama meetmeid oma tegevuse või tegevusetusega põhjustatava keskkonnahäiringu vähendamiseks sedavõrd, kuivõrd seda on mõistlik eeldada. 17.
lg 4 ei sea kinnistu omanikule ettekirjutuse tegemise eelduseks konkreetset lävendit, nt vahetu keskkonnaohu olemasolu ja selle kiire kõrvaldamise vajadus, nagu leiab kaebaja. Selgele lävendile ei ole viidatud ka
vastuvõtmist ja
Kinnistu omanikule
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.