Kui tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina ei ole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-07 jt). Ükski uuritud tõend eraldivõetuna ega tõendid kogumis ei lükka käesoleval juhul ümber süüdistatava väiteid, et ta ei olnud kaubikus asuvatest sigarettidest teadlik ning ei ole seega temale inkrimineeritavat kuritegu toime pannud. Nimetatud asjaolu kinnitab in dubio pro reo põhimõtte rakendumist käesolevas kriminaalasjas. Kohus on õigesti ja põhjendatult osundas Riigikohtu juhistele selle kohta, et kui isik asub aktiivsele kaitsele, peab ta looma võimaluse oma versiooni kontrollimiseks. Vladislav Proseanoi on sellise võimaluse loonud. Ta on andnud põhjalikke ütlusi nii kohtueelses 3 menetluses kui ka kohtus. Ta on juba kinnipidamisel koheselt andnud ära oma telefoni ja ka telefoni paroolid, samuti võimaldanud telefonis salvestunud numbritele helistamist. Kui politseiametnikud helistasid pärast Vladislav Proseanoi kinnipidamist sellele numbrile, mis väidetavalt pidi kuuluma isikule, kes sigarettide veo tellis, siis keegi vastas, st see number toimis (mõistetavalt oli hiljem kättesaamatu, kuivõrd isik, kes telefonile vastas, sai eeldatavalt aru, et midagi on valesti). Lisaks on süüdistatav korduvalt nii kohtueelses menetluses kui kohtuistungil märkinud, et ta võib isikuid ära tunda. Vähemalt sõidukitega seotud isikute ja Yse fotod oleks võinud talle äratundmiseks esitada, kuid seda ei ole tehtud. Toimikust ei nähtu mingisugust rahvusvahelist koostööd selleks, et välja selgitada eeltoodud telefoninumbri kasutaja või kaubiku veo võimaliku tellija andmeid. Käesolevas asjas on teada mõlema sõiduki omanikud, kuid neid ei ole üle kuulatud. Seetõttu menetleja on võtnud a priori aluseks versiooni, et kuriteos süüdi on inimene, kes kinni peeti ja mingisuguseid muid võimalikke versioone ei ole üldse kontrollitud. Ometi oli Vladislav Proseanoi kinnipidamisel ilmselge, et tal puudus ligipääs kaubikusse, kust leiti maksumärgiga märgistamata sigaretid. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja Kunnar C selgitas, et tema isiklikult ei otsinud Vladislav Proseanoid ega sündmuskohta läbi, aga ta teab, et seda kindlasti tehti. Eeldatavalt vaadati läbi nii sõidukid, Vladislav Proseanoi isiklikud asjad ja ka kogu sündmuskoht. Kaubiku võtit Vladislav Proseanoil ei olnud ja seda ei leitud, mis kinnitab, et süüdistataval puudus võimalus mitte ainult käidelda sigarette, vaid ka näha, mis kaubikusse oli pandud. Nimetatud asjaolust nähtub, et süüdistataval puudus teadmine koosseisulistest asjaoludest. Riigikohus on väga palju kordi rõhutanud, et järeldusi subjektiivse koosseisu asjaolude kohta tehakse esma järjekorras objektiivse koosseisu asjaolude põhjal ja välise teopildi põhjal. Käesoleval juhul on kohus pidanud oluliseks asjaolu, et Vladislav Proseanoi väidetavalt vedas treileriga kaubikut, millel puudusid numbrimärgid ja neid numbrimärke mingil hetkel pandi jälle külge. Sellise tegevuse eesmärgiks pidasid prokurör ja kohus keerulisemaks või võimatuks teha kaubiku liikumise hilisem tuvastamine. Seejuures tuleb rõhutada, et kui isik soovib toime panna seadusvastase teo, siis eeldatavalt püüab ta võimalikult vähe äratada tähelepanu, liikuda ühest punktist teise kiiresti ilma igasuguste kõrvaliste tegevusteta. Kaubiku numbrite peale ja maha kruvimine on see selline tegevus, mis võib tähelepanu äratada ja see võtab aega. Välise teopildiga seonduvalt tuleb rõhutada, et Vladislav Proseanoi tegevus ei olnud mitte mingisuguselgi määral konspireeritud. Ta ei valinud vähese liiklusega trajektoore, ega aega, kus ta ei oleks kaameratesse võinud jääda. Ta ei varjanud treileri numbrimärke ega muutnud treileri ega kaubiku välimust. Videosalvestistest on näha, et Vladislav Proseanoi tegi rohkesti peatusi oma teel. Juba iseenesest see asjaolu, et tema liikumistee on niivõrd hästi salvestistest näha ja fikseeritud, näitab, et ta midagi ei varjanud. Seejuures tuleb arvestada, et Vladislav Proseanoi on Eestis varasemalt sarnase teo eest süüdi mõistetud ja ka eelmises kriminaaltoimikus olid tõenditeks videosalvestised, mistõttu oma kogemuste põhjal võis süüdistatav eeldada, et tema liikumine on kindlasti salvestatav ja hiljem tuvastatav. Mõlema tunnistaja – Urmas Muriku ja Kunnar Kerese ütlustest nähtuvalt oli Vladislav Proseanoi kinnipidamise järgselt sündmuskohal märkimisväärselt aktiivne aitamaks kaubikusse sisse pääseda ja püüdis luua võimalusi avada uksi. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt ei käitunud Vladislav Proseanoi sündmuskohal kahtlustäratavalt ja oli koostöövalmis. Vladislav Proseanoi näol on tegemist pika tööstaažiga autojuhiga. Puuduvad andmed selle kohta, et 20- aastase tööaja jooksul oleks tal varasemalt olnud mingisuguseid probleeme seaduste täitmisega, (välja arvatud eelmine kriminaalkaristus). Vladislav Proseanoi ei pruugi teadlik olla kõigist õigusaktidest, kuid tema töökogemusi arvestades oli ta teadlik sellest, et kui ta toimetab saajani rikutud pakendiga kauba, siis sellest tekivad probleemid ja kauba saaja ei pruugi kaupa üldse vastu võtta. Vedaja peab üldjuhul kontrollima veose sisu sellisel juhul, kui saatja seda nõuab ja vedajal on selleks mõistlikud vahendid, tavapraktikas vedaja või autojuht ei vaata pakendite sisse. Sellekohased süüdistatava ütlused on eluliselt usutavad. 4 Eeltoodut arvestades ei saa nõustuda Vladislav Proseanoi ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisega
lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt RKKKo nr 3-1-1-10-17, p 8). Kaitsja leiab, et süüdistatava ütlused on käesolevas kriminaalasjas kogu menetluse vältel olnud järjepidevad, usaldusväärsed, eluliselt usutavad ning neid tuleks kohtuotsuse tegemisel arvestada. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine on ühtlasi kaasa toonud süüdistatavale põhjendamatult raske karistuse mõistmise. Kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks süüdistatavale mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kaitsja leiab, et maakohus on süüdistatavale mõistnud karistuse, mis ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule ja võimalik on V.Proseanoile mõista tingimuslik vangistus. KarS § 74 ei sätesta, et tingimisi vabastamist võimaldab isikuga seonduv eriline või erandlik asjaolu. Karistusest tingimisi vabastamise korral peab kohus olema veendunud, et isik tulevikus ei pane kuritegusid toime ja tema puhul täidab karistuse eripreventiivse eesmärgi ka karistusest tingimisi vabastamine. Riigikohtu praktikast tulenevalt on uute kuritegude toimepanemist põhjust eeldada isikute puhul, kes on varem korduvalt kuritegusid toime pannud. Süüdistatava karistusandmetest nähtuvalt ei peaks tema puhul vangistuse reaalne ärakandmine olema eripreventiivsetel kaalutlustel vajalik, kuivõrd tal on varasemalt ühel korral kuriteo eest süüdi mõistetud. Kuivõrd Vladislav Proseanoi poolt varasemalt toimepandud kuritegu ning ka käesolevas asjas talle süüksarvatav kuritegu ei ole rasked, on KarS § 74 kohaldamine kooskõlas väljakujunenud karistuspraktikaga. Eelmise kuriteo eest mõistetava karistuse katseaeg lõppes 29.01.2022.a. Vladislav Proseanoi ei ole asotsiaalsete eluviisidega isik ning tal ei ole selliseid materiaalseid ega sõltuvusprobleeme, millega ta ei oleks võimeline toime tulema. Vladislav Proseanoi'l on pere ja lapsed, keda ta kasvatab ja peab ülal. Pereliikmed on Läti kodanikud ja on valmis Vladislav Proseanoi'ga koos Eestis elama. Vladislav Proseanoi osas ei ole eripreventiivsetel kaalutlustel vajadust saata teda reaalset vangistust kandma. Vladislav Proseanoi puhul on põhjendatud ja otstarbekas KarS § 74 kohaldamine, kriminaalhooldusega kaasnevad kohustused võivad tulemuslikult kaasa aidata karistuse eesmärkide saavutamisele. Arvestades, et süüdistatav on 7 kuud viibinud vahi all, ei oleks KarS § 74 ja 75 sätete kohaldamine Vladislav Proseanoi liiga leebe karistusõiguslik kohtlemine. Lisaks elektroonilise valve formaalsetele eeldustele, mille olemasolu kohtueelses menetluses kontrolliti 2022. aasta algul, on täidetud ka elektroonilise valve materiaalsed eeldused. Elektroonilise valve puhul ei saa ilmselt kohaldada lisakaristusena Vladislav Proseanoi'le KarS § 54 lg 1 alusel Eestist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga 7 aastaks. Kergem karistus ja elektroonilise valve kohaldamine on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Menetlusnormide oluliseks rikkumiseks on käesoleval juhul ka tõendite hindamise üldpõhimõtete järgimata jätmine, millele on eelpool osundatud. Riigikohus on märkinud, et kui kohus pole kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses analüüsinud ega kummutanud, siis on tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega (RKKKo nr 3-1-1-94-04; nr 3-1-1-92-11 jt). Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (
-1 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või - veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
5 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega 16.juunist 2022 määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 27.juunini
lg 3 alusel saaks või peaks tõlgendama süüdlase kasuks ja kuriteokoosseis ära langeks. Maakohus hinnates V. Proseanoi süüd ei ole rikkunud materiaalõigust ega kriminaalmenetlusõigust ja jõudnud põhjendatud järelduseni selles, et V.Proseanoi on süüdi. Süüdistatavale mõistetud karistus on seaduslik ja vastab kohtupraktikale. Maakohus märkis kohtuotsuses õigesti, et Vladislav Proseanoi on varem karistatud. Sealhulgas samaliigilise kuriteo eest. Vladislav Proseanoid on toimepandud kuritegude eest karistatud vangistusega 2 aastat, mis on jäetud tingimuslikult kohaldamata katseajaga kolm aasta. Sellest kandis ära kaks kuud ja katseaja lõpp oli 29.01.2022. 7 Samas pani ta taas talle võõras välisriigis tingimisi vabastamise katseajal toime teistkordselt uue samaliigilise kuriteo. Eelnev näitab, et eelmised karistused ei ole mõjutanud V. Proseanoid õiguskuulekalt käituma, ta on karistuse kandmise ajal jätkanud ebaseaduslikku tubakatoodete käitlemist. Seekord oli Vladislav Proseanoi käideldud sigarettide arv suurem. Seega V. Proseanoi käitumine on muutunud ohtlikumaks. Kohus ongi kohtuotsuse punktis 9.1 (lk 12) põhjendanud karistuse valikut. Muuhulgas leidis kohus, et ka karistuse üldpreventiivne eesmärk omab V. Proseanoile karistuse mõistmisel samuti tähtsust. Karistus peab andma selge signaali, et Eesti Vabariik ei dolereeri tubakatoodete ebaseaduslikku käitlemist ja on karistuspoliitikas järjepidev, iga järgmine karistus peab olema raskem eesmärgiga mõjutada isikut tulevikus uusi kuritegusid mitte toime panema. Kuritegudele järgneb karistus, see teadmine tugevdab inimestes üldpreventiivselt usaldust õiguskorra vastu. Kohus karistas V. Proseanoid reaalse vangistusega, kohtupraktika kohaselt sanktsiooni keskmises määras. Arvestatavaid põhjusi, miks peaks karistust kohaldama tingimuslikult, ei ole apellandil esitada. Tingimuslikult karistuse kohaldamine ei vasta V. Proseanoi isikule, kes teistkordselt paneb toime samaliigilise kuriteo taas samas välisriigis ja kestva katseaja jooksul. Apellatsioonis nimetatud põhjused ei ole sellised, mis saaksid kaasa tuua V. Proseanoile vangistuse tingimusliku kohaldamise. Kuigi seadusandja annab ühe alternatiivina karistamise katseajal uue tahtliku kuriteo toimepanemise eest ka tingimusliku karistusega koos elektroonilise valvega, siis antud juhul ei vastaks see KarS § 56 sätestatud karistamise alustele, sest ei mõjutaks süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ega kaitseks õiguskorra huve. Riigikohtu üldine karistuspoliitika näeb ette, et iga järgmine karistus on raskem kui eelmine. Eelmine karistus oli kahe aastane vangistus, selle korral on samaliigilise kuid raskema (sigarettide kogus suurem) kuriteo eest karistus kaks aastat kuus kuud. Eelmisel korral mõisteti karistus tingimuslikult. Sellel korral katseajal toimepandud samaliigilise kuid raksema kuriteo teo eest enam karistust tingimuslikult ei mõistetud, sest mittevabaduskaotuslik karistus ei ole avaldanud vajalikku mõju hoiduda uutest kuritegudest. Vajalikku mõju ei avaldaks ka elektrooniline valve, sest tegemist ei ole isikut väga tugevalt mõjutava karistusmeetmega, sest isegi eelmise karistuse kahekuuline eelvangistus ei suunanud V. Proseanoid õiguskuulekale teele. V. Proseanoi karistus - reaalne vangistus - vastab teo raskusele (edasitoimetamine Lätist Eestisse on piiriülene kuritegu), tema isikule (varem samaliigilise teo toimepanemine, kuriteo toimepanemine katseajal) ja õiguskorra huvidele (tarbijate kaitse ja inimeste tervise kaitse kontrollimata ainete suitsetamisel) nii Eesti Vabariigis kui ka terves Euroopas, kuna tegemist on Eesti Vabariigis igasuguste sidemeteta Euroopa kodakondsuseta, kuni juulini 2022 elamisloa alusel Läti Vabariigis elava Moldova kodanikuga. Ei ole kuidagi põhjendatav inimeste (V. Proseanoi pere) sisseränne Eestisse põhjusel, et nende karistust kandev isa on riigi poolt määratud elama Eestis, elektroonilise valvega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, apellatsiooniga seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alused puuduvad. ja esitatud Kaitsja leiab esmalt, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kohtukolleegiumi hinnangul sellist rikkumist ei esine. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist KarS-i üldosa sätete kohaldamisel ja seda nii süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmisel kui ka karistuse mõistmisel, konfiskeerimisotsuse tegemisel jms. Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud 8 karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende tehioludega, mis maakohtu otsusega tuvastatud on. See, kui apellandi arvates oleks kohus pidanud tegema süüdimõistva kohtuotsuse asemel õigeksmõistva otsuse, ei ole hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena. Karistuse mõistmisel materiaalõiguse enbaõige kohaldamise küsimust on Riigikohus pikalt ja põhjlikult vaaginud oma otsuses 1-19-4150 p-des 27 ja 28 ja selgitanud, et kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. Ka loetleb Riigikohus, mida kohtupraktika on senini käsitanud kaalutlusveana karistuse mõistmisel. Näiteks seda, kui kohus:
Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (
lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 mõttes.
lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad
Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (
) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Riigikohus selgitab : „kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi endal lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Kui ringkonnakohus asub maakohtu asemel ise esmakordselt süüdistuse väiteid hindama, ei ole võimalik edasikaebeõigust täies mahus realiseerida. Sel juhul ei ole maakohtu kõnealune viga apellatsioonimenetluses kõrvaldatav ja järelikult pidanuks ringkonnakohus maakohtu otsuse
Jättes eelkirjeldatud viisil toimimata, rikkus ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust
10 Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et Riigikohtu seisukoht puudutab süüdistuse väiteid, nende esmakordset hindamist ringkonnakohtus ja sellest tulenevalt võimalikku kaitseõiguse rikkumist. Praeguses kriminaalasjas räägib kaitsja aga kaitseargumentidest, mida väidetavalt ei ole maakohus kummutanud. Selles osas leiab kohtukolleegium, et maakohus on oma otsuses põhjalikult analüüsinud kõiki kaitseversioone ja on need kummutanud. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu nendega, ei tähenda aga seda, et rikutud on menetlusnorme. Maakohtu järelduste kujunemine on veenev ja tehtud järeldused on üldisi loogikareegleid arvestades ainuvõimalikud. Siinkohal on asjakohane tuletada meelde vee paar põhitõde, mis on välja öeldud samuti Riigikohtu poolt. Esiteks, kohtu kohustus on kummutada asjakohased kaitseväited. Millised väited on asjakohased, millised mitte, need on igal konkreetsel juhul erinevad. Praegusel juhul heidetakse süüdistatavale ette tubakatoodete käitlemisviisina edasitoimetamist. Süüdistatav on väitnud, et mingit Y, kes on olnud treileri varasem kasutaja, ta ei tunne. Arvestades neid asjaolusid aga ka seda, et maakohus tuvastas vastuvaidlematult, et süüdistatav oli suures koguses maksumärgita tubakatoodete edasitoimetamisel teadlik nende olemasolust, puudus igasugune vajadus hakata süüdistusele ette heitma seda, et ei ole kohtu ette tunnistusi andma toodud Y. Teiseks, kohtukolleegium juhib apellandi tähelepanu sellele, et
lg 2 kohaselt teeb kohus õigeksmõistva otsuse, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Ehk siis, kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumine sh ka oluline rikkumine maakohtu poolt, mida apellatsioonis püütakse väita, ei ole õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks. Selline rikkumine saab nagu varem öeldud kaasa tuua, kas kriminaalasja tagastamise maakohtule uueks arutamiseks ( § 339 lg 1 p 7 ja teatud asjaoludel § 339 lg 2) või ringkonnakohtu poolt rikkumiste kõrvaldamise (§ 339 lg 2). Õigeksmõistmise aluseks olevate asjaolude tuvastamine on tegelikult tõendite hindamine e just tõendite hindamisel tulemil selgub, kas on toime pandud kuritegu ja kes selle toime pani. Ülejäänud kaitsja poolt viidatud lahendid puudutavad olukordi, kus isik on mõistetud süüdi ühe kaudse tõendi alusel, olgu see siis kirjalik või suuline tõend. Samuti on Riigikohus selgitanud mitmes lahendis süütuse presumptsiooni olemust ja kohaldamist. Kohtukolleegium tunnistab, et nende lahendite seos praeguse kaasusega on enamasti hoomamatu või väga kunstlik ja kontekstist välja rebitud. Kohtukolleegium rõhutab sedagi, et viidatud lahendid räägivad siiski ühe kaudse tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastamise reeglitest e etteheidetud objektiivse käitumise tuvastamisest. Näiteks, kas ühe sõrmejälje alusel, mis on leitud tükk aega pärast kuriteosündmust e tapmist, on võimalik väita, et sõrmejälje nö omanik, on tapmise toime pannud. Praeguses kriminaalasjas on kuriteo objektiivset külge sisustavad faktilised asjaolud tuvastatud otseste tõenditega ja vaidlust ei ole selles, et süüdistatav vedas suures koguses maksumärgistamata tubakatooteid. Seega, kohtukolleegium on seisukohal, et kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendid ei tõsta mingilgi määral apellatsiooni argumenteeritust ja ei ole teejuhiks süüdistatava kasuks otsuse tegemisel. Kohtumenetluses vaieldakse selle üle, kas süüdistatav oli teadlik, et ta toob Eestisse tubakatooteid, mille toomine Eestisse on keelatud või mitte. Vastus sellele küsimusele rajaneb tõendite hindamise protsessil, mis tähendab, et kohus analüüsib kõiki kohtumenetluses vahetult uuritud tõendeid ja annab omapoolse hinnangu, millisele järeldusele on tõendite kogumi alusel jõudnud ning kuidas selline järeldus on kujunenud. Riigikohus on korduvalt selgitanud ja viimati oma otsuses 21.juunil 2022 1-20-2143, et apellatsioonikohus on kaebuse läbivaatamisel õigustatud hindama tõendeid ka maakohtust erinevalt ja jõudma tõendikogumi põhjal isiku süüküsimuses teistsugusele seisukohale. Kohtupraktikas on omaks võetud arusaam, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses 11 tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti üksikasjalikult põhjendama. Ringkonnakohus peab seejuures näitama, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang. Kohtukolleegium ei ole maakohtu otsuses selliseid vigu, mis annaks aluse süüdimõistva otsuse asemel õigeksmõistva kohtuotsuse teha, tuvastanud. Nagu kaitsja ise oma apellatsioonis kirjutab, siis Riigikohus on väga palju kordi rõhutanud, et järeldusi subjektiivse koosseisu asjaolude kohta tehakse esmajärjekorras objektiivse koosseisu asjaolude põhjal ja välise teopildi põhjal. Süüdistatav on oma teadmist selles, et ta veab keelatud kaupa eitanud. Tõendite hindamisel küsmuses käib vaidlus selles, kas uskuda süüdistatavat ja tema ütlused aluseks võttes teha õigeksmõistev kohtuotsus või tunnistada õigeks süüdistuse version toimunust, mis aga tähendas maakohtu jaoks seda, et süüdistatava ütlused tuleb motiveeritult tunnistada ebausaldusväärseteks. Maakohus valis kohtukolleegiumi arvates ainuõige tee ning leidis, et süüdistatava ütlused, millistega ta püüab veenda kohut, et ta ei teadnud, et tema veokoormaks on salasigaretid, tuleb jätta tõendite kogumist kõrvale, sest tegemist ei ole usaldusväärse tõendiga. Kaitsja ei nõustu sellise maakohtu seisukohaga, sest tema arvates on maakohus eksinud isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel reeglite vastu. Kaitsja väidab, et isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt RKKKo nr 3-1-1-10-17, p 8). Kaitsja leiab, et süüdistatava ütlused on käesolevas kriminaalasjas kogu menetluse vältel olnud järjepidevad, usaldusväärsed, eluliselt usutavad ning neid tuleks kohtuotsuse tegemisel arvestada.
lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Esiteks, kohtukolleegium osundab kaitsja poolt viidatud Riigikohtu otsusele 3-1-1-10-17 ja sellele samale p-le 8 ning väidab, et kaitsja on tsiteerinud Riigkohtu seisukohta poolikult ning kasutades sealt ainult nö süüdistatavale soodsamat osa ühest pikast lausest. Tegelikult väidab Riigikohus, et „ Tõendi usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel on kohtul võimalik muu hulgas hinnata, kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlustes on lahknevusi kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad.“ Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks viidata Riigikohtuniku Dr. iur. Paavo Randma artiklile, mis ilmus ajakirjas Juridica 2021/9 Isikulise tõendiallika usaldusväärsuse kontroll. Muuhulgas rõhutab autor, et oluliseks kriteeriumiks on kohtupraktikas järjekindlalt peetud ka ütluste elulist usutavust ehk seda, milline on asjaolu esinemise üldine tõenäosus, sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu üldiste loogikareeglitega. Kohtuotsus ei saa rajaneda eluvõõrastel argumentidel ning peab olema kooskõlas üldise elukogemuse ning ka kriminoloogiliste seaduspäradega; selles kriteeriumis võib seega näha isegi
§-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise piirangut. Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks pidamise kasuks. Artiklis on tehtud ka viited asjakohastele Riigikohtu lahenditele selles küsimuses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on vaidlustatud otsuses ja prokurör ringkonnakohtule esitatud põhjendustes pikalt ja põhjalikult peatunud nendel kaitseväidetel, millega apellatsioonis püütakse kummutada süüdistatava teadlikkust kõigi kuriteo objektiivsete asjaolude osas. Esitatud põhjendused on kooskõlas üldiste loogikareeglitega ja põhjendatult on lähtutud just elulise usutavuse faktorist. Mis puudutab süüdistatava ütlusi, millistele õigeksmõistva otsuse rajamist apellatsioonis taotletakse, siis kriminaalmenetluslik kogemus ja 12 kohtupraktika lubavad väita, et salakauba vedamisel on isiku tavapärane ja seadusega kaitstud huvi (PS § 22 lg 3) eitada seda asjaolu, et ta on veetava kauba sisust teadlik ning tõestamiskohustus lasub riigil. Valitseva ja kestva kohtupraktika kohaselt võib kohus otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Kohtukolleegiumi arvates kinnitab süüdistatava teadmist selles, et ta veab salasigarette tema enda käitumine ja seda ka muuhulgas pärast seda, kui oli politsei poolt kinni peetud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa need faktorid, milliseid kaitsja loetleb tahtlust välistavatena, kuidagi mõjutada süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmist. Süüdistatava käitumine ja selgitused kohe pärast kinnipidamist, mis hõlmavad muuhulgas võtme puudumist, saatedokumentide puudumist, politseitöötajatega lausa ühel lainel töötamist ja igasuguse konspiratsiooni vältimist, siis kohtukolleegium nõustub nii maakohtuga kui ka prokuröriga, et tegemist on lavastatud ja demonstratiivse käitumisega, mille eesmärgiks on mängida rolli, mis peaks kinnitama seda, et isik ei ole tekkinud olukorraga kohe kuidagi seotud. Eraldi väärib ära märkimist ka kaitseväide, mis puudutab süüdistatava käitumist kuriteo toimepanemise ajal e salakauba vedamise ajal enne kinnipidamist. Apellant väidab, et kui süüdistatav oleks teadnud, mida ta veab e et ta veab keelatud kaupa, oleks tema käitumine kogu vedamise kestel olnud konspiratiivne, mitte selline nagu see praegusel juhul oli. Kohtukolleegium rõhutab, et suur veok ei ole nõel ja peita seda maanteedel kaamerasilmade ja teedel olevate patrullide ning üldse liiklejate eest, on võimatu. Kui üks suur veok hakkab laveerima mööda metsateid, siis see koondab esiteks endale kordades suuremat tähelepanu, kui liikumine tavapärases stiilis e maanteedel. Teiseks on metsateedel suure sõidukiga laveerimine riskantne ka edasipääsu kindlustamise mõttes. Kindlam on jätta endast enesekindla ja reipa juhi mulje, mis peaks pigem viitama aususele, kui et välja näitama kuritegelikke eesmärke, kuid kõiki asjaolusid kogumis hinnatuna võib selline teopilt kinnitada hoopis vastupidist e just kuritegeliku käitumise tahtlust. Kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium, et nõustub kõigi maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja ka käesolevas menetluses prokuröri poolt esitatud seisukohtadega süüdistatava süü osas, leiab, et need kummutavad täielikult kaitseväited ja üle korrata neid käesolevas otsuses kohtukolleegium vajalikuks ei pea. Kohtukolleegium juba käsitles käesolevas otsuses eespool karistuse mõistmise küsimust ja põhjendas, miks ei saa nõustuda kaitseväidetega, et maakohus on karistuse mõistmisel ebaõigesti materiaalõigust kohaldanud või põhjendamise kohustust rikkunud. Apellandi peamine eesmärk - vabastada süüdistatav reaalse karistuse kandmiselt ja jätta tema suhtes tingimuslikult vangistus kohaldamata - on kohtukolleegiumi hinnangul ilmselgelt vastuolus karistuse mõistmise põhitõdedega. Kohtukolleegium selgitab, et seaduseandja tahe oli seadustada teistkordselt nö tingimisi karistamine vangistusega nendeks juhtudeks, kui tõesti isik paneb katseaja lõpus toime uue ja sisult teiseliigilise kuriteo. Nii on seadusemuudatuse juurde esitatud seletuskirjast välja loetav, et „Muudatuse eesmärk on regulatsiooni paindlikumaks muutmine – võib eeldada, et reeglina mõistab kohus katseajal toime pandud uue tahtliku kuriteo eest liitkaristuseks reaalse vangistuse. Võib aga esineda olukordi, mil isiku reaalselt vangi saatmine ei ole otstarbekas – nt kui tegemist on sisult eriliigiliste kuritegudega või kui kuritegude toimepanemisest on kaua aega möödas jms. https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/78433b29-8b2f-4281-a582-0efb9631e2ad. 13 Esiteks, süüdistatavale mõistetud liitkaristuse määr, mida apellatsioonis ei vaidlustata, on 4 aastat ja 4 kuud, mis tähendab seda, et isegi kui kohtukolleegium peaks võimalikuks katseajal toimepandud samasuguse kuriteo taas toimepanemise eest määrata liitkaristus tingimisi saaks see olla vaid koos elektroonilise valvega. Võimaliku katseaja pikkuseks arvestades vangistuse määra, on 4 aastat 5 kuud kuni 5 aastat. Arvestades aga seda, et elektroonilist valvet ei saa seaduse järgi kohaldada kauemaks, kui aasta, kataks see meede vaid väga väikese osa katseajast, mida ei saa lugeda piisavaks. Teiseks, kuritegu on toime pandud küll kolmeaastase katseaja lõpupoole, kuid see ei tähenda seda, et ajavahemik eelmise kohtuotsuse ja uue kuriteo toimepanemise vahel oleks sedavõrd märkimisväärne, et saaks öelda, et kuriteo toimepanemine oli juhuslikku laadi. Pigem viitab uue samasuguse kuriteo toime panemine sellele, et isikule ei avaldanud eelmine kord mõistetud tingimuslik karistus mingit mõju peale karistamatuse tunde tekkimise. Oluliseks faktoriks, mis selle kolme aasta jooksul hoidis süüdistatavat Eestist eemale oli lisakaristusena mõistetud sissesõidukeeld. Kolmandaks, uus e katseajal toimepandud kuritegu on sisuliselt nagu copypaste eelmisest ja see on oluline signaal sellest, et ilma reaalselt vangistust kandmata, inimene oma mõtlemismalle ei muuda ja tema jaoks prevaleerub kuriteoga raha teenimine õiguskuulekuse ees. Neljandaks, apellatsioonis esitatud taotluse mitteusutavust apellandi enda poolt kinnitab fakt, et kohtule ei ole isegi mitte esitatud elukoha aadressi, a) mille sobivust elektroonilise valve seadmete paigaldamiseks saaks üldse kontrollida, b) mille kasutamiseks on süüdimõistetul seaduslik alus või elukoha omaniku kirjalik nõusolek selleks; c) kohas elavad täisealised isikud on nõus elektroonilise valve seadmete paigaldamisega. Ehk siis kohtul puuduvad isegi eeldused kaaluda taotletud karistusotsuse tegemist. Kohtukolleegium möönab, et kui kohtul on tekkinud väga süvenenud veendumus selles, et reaalne vangistus karistusena toimepandu eest süüdlade isikut arvestades ei ole põhjendatud, saab apellatsioonikohus ka ise eelmenetluses pöörduda kaitsja poole sellise elukoha aadressi võimaliku olemasolu küsimuses nagu seda tegi Riigikohus kriminaalasjas 1-20-6745, kuid praegusel juhul kohtukolleegium selleks mingit alust ei näe. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 sätestatud karistuse mõistmise alustega ja karistuse tingimuslikuks kohaldamiseks alust ei ole. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ka lisakaristuse mõistmise osas. Apellatsioonis seda eraldi ka ei vaidlustata, vaid peetakse põhjendatuks lisakaristuse tühistamist juhul, kui süüdistatavale määratakse katseaeg koos elektroonilise valvega, mis eeldab just Eestis elamist. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi
ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
aprilli 2022 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil on esitanud ka taotluse hüvitada süüdistatavale apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabi kulud. Kaitsja kulutas apellatsioonimenetluses õiguabi andmisele kokku 3 tundi, mille eest on tasu 162 eurot ja koos käibemaksuga 194,40 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. Kuna
kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, siis tuleb menetluskulud süüdistatavalt välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt/ 14 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.