← Eesti

2-21-13656/73

Obsah (5)§ 119§ 145§ 118§ 116§ 137

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Ele Liiv ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 8. juuli 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-13656 Kohtuasi X avaldus alaeal

§ 119kohaselt otsustusõiguse üleandmisega.

  1. aastal puudus laps Viimsi koolist põhjuseta 98 korda. Seega pandi laps temast olenemata põhjustel olukorda, kus ta ei saanud täita koolikohustust. Menetluses on tõendamist leidnud, et laps ei saanud käia koolis lapse ema ühepoolse otsuse tõttu. 10.
  2. Vanemate erimeelsuste tõttu lapse viibimiskoha määramise osas hooldusõiguse teostamisel on takistatud lapse koolis käimine ning hariduse omandamine. Vanemad ei ole lapse viibimiskoha määramise osas suutnud teostada ühiselt lapse hooldusõigust ning ei ole selles ka kohtumenetluse ajal üksmeelele jõudnud. Eelneva tõttu pidas maakohus põhjendatuks lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise õiguse osas ning anda hooldusõigus viibimiskoha määramise õiguse osas Eesti Vabariigi piires üle lapse isale. 10.
  3. Lapse vanemate vahel on olnud erimeelsused lapse hariduse küsimustes juba alates
  4. aastast. Lapse ema ei pidanud vajalikuks lapse käimist senises lasteaias Viimsis, vaid otsustas ühepoolselt viia lapse tasulisse päevahoidu ning panna lapse Pärnus eelkooli. Lapse isa leidis, et kooliks ettevalmistamiseks on oluline, et laps käiks riikliku programmiga lasteaias. Laps käis tegelikkuses lasteaias ainult siis, kui oli isa juures ja isa teda sinna viis. Lapse ema valitud eelkoolis käis laps isa esitatud teabe kohaselt ainult ühe kuu. Maakohtu hinnangul võib lasteaias käimine olla lapsele kooliks ettevalmistamisel vajalik. Menetluses esitatu kohaselt ei ole laps
  5. õppeaastal saanud korralikult koolis käia ning seda ema tõttu. Lapse ema ei ole seega
  6. aastal pidanud lapse koolis käimist oluliseks ning on põhjusetult takistanud lapsel hariduse omandamist. Maakohtu hinnangul võib siiski eeldada, et lapse ema mõistab lapse kooliskäimise vajalikkust ning suudab lõpetada lapse õiguste rikkumise ja koolis käimise takistamise. Seetõttu ei ole põhjendatud ema hooldusõiguse lõpetamine lapse haridusküsimustes ning isale selles osas ainuhooldusõiguse andmine. Kuid põhjendatud on isale lapse koolivaliku osas otsustusõiguse andmine. 10.
  7. Isa taotles ühise hooldusõiguse lõpetamist ka lapse tervise küsimustes, kuna leidis, et vanemate konfliktsete suhete tõttu on keeruline selles valdkonnas ühist hooldusõigust teostada. Ka lapse ema soovis saada tervise küsimustes lapse ainuhooldusõigust, sest ema hinnangul ei nõustu isa järgima lapse tervisega seotud erinõudeid. Lapse ema välistas 12.12.2018 e-kirja kohaselt lapse toiduvalikust kõik piimatooted, kõik loomse päritoluga toidud, kõik rafineeritud toiduained, musta tee sünteetilise pakitee, kohvi, kõik kondiitri- ja leiva-, saiatooted, kartuli, taimsed toiduõlid. Sellise toiduvalikuga ei ole vähemalt osaliselt tagatud lapsele tervislik ja mitmekülgne toitumine. Ema selgitas oma e-kirjas, et lapse haiguste puhul soovib ema lähtuda alternatiivsetest ravimeetoditest, jättes arsti ettekirjutuse täitmata. Ema peab õigeks ka lapsele soodalahuse jootmist. Vanemate kirjavahetusest ajavahemikul 11.10.2019 – 18.11.2019 selgub, et
  8. aastal sündinud laps ei olnud
  9. a oktoobrini käinud hambaarsti juures. Maakohtu menetluses esitatud teabest ei ilmnenud, et lapse ema ajutine pöördumine Jehhoova tunnistajate usu poole oleks lapse tervisele kahju tekitanud.
  10. a aprillis olid vanematel eriarvamused seoses lapse allergiaga nisu- ja piimatoodetele. Viimastel aastatel esinenud erimeelsuste kohta ei ole maakohtule teavet esitatud. Eelneva põhjal järeldas maakohus, et praegusel hetkel ei ole alust eeldada, et lapse ema ei nõustu lapse tervise huvides arsti poole pöörduma või takistab 10 2-21-13656 lapse isal arsti poole pöördumist. Seni ei ole ühise hoolsudõiguse teostamise tõttu jäänud lahendamata ükski lapse tervisega seotud oluline küsimus. Seega ei ole tõenäoline, et ema või isa võivad ühise hooldusõiguse teostamisel lapse tervist kuidagi kahjustada. Vastuolude tekkimise korral saab pöörduda kohtusse lapse tervist puudutava konkreetse olulise küsimuse reguleerimiseks otsustusõiguse andmisega

§ 119kohaselt.

Ühise hooldusõiguse korral on mõlemal vanemal lapse tervist puudutavates erakorralistes olukordades kohustus viivitamatult reageerida (

§ 145lg 2).

Neil asjaoludel jättis maakohus rahuldamata vanemate taotlused ühise hooldusõiguse lõpetamsieks tervise küsimustes. 10.8. Maakohus sedastas, et vanemate suhted on konfliktsed ning need ei ole paranenud ka kohtumenetluse ajal. See on avaldanud halba mõju lapsele. Praegune olukord käib lapsele vaimselt ja emotsionaalselt üle jõu, mida peegeldab Viimsi kooli edastatud teave lapse käitumisprobleemide kohta. Lapse normaalse emotsionaalse ja füüsilise arengu ning seda toetava elukorralduse huvides on, et vanemad tunnustaks teineteist võrdsete vanematena ning arutaksid lapsesse puutuvaid küsimusi teadmises, et mõlemad vanemad soovivad lapsele parimat. Vanemate suutmatuseks ühist hooldusõigust teostada tuleb pidada ka olukorda, kus vanemad ei suuda lahendada lapsega seotud küsimusi alaliste pingeteta ja erimeelsusteta. See ei ole kooskõlas

§ 118

lg 1 tuleneva põhimõttega, et vanemad teostavad lapse suhtes ühist hooldusõigust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Eelnevat arvestades rahuldas maakohus osaliselt isa avalduse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha määramise õiguse osas Eesti Vabariigi piires ning andis hooldusõiguse selles osas lapse isale. Ema avalduse jättis maakohus rahuldamata. Muudes valdkonades säilitas maakohus vanemate ühise hooldusõiguse. Selline lahendus aitab tagada mõlema vanema võrdse osalemise lapse elus. Kuna vanematel säilib ühine hooldusõigus viibimiskoha määramise õiguse osas väljaspool Eestit, võib kumbki vanem lapsega välisriiki reisida mõlema vanema nõusolekul. Lapse parimates huvides on see, kui mõlemal vanemal säilib võimalikult suures ulatuses lapse hooldusõigus.

§ 145

lg-te 1-3 alusel on mõlemale vanemale tagatud hooldusõiguse teostamine vastavalt sellele, kumma vanemaga koos laps suhtluskorra alusel viibib ning suhtluskord ei ole takistuseks lapse eest hoolitsemisel. 10.

  1. Maakohus leidis, et lapsega suhtlemise korra osas võivad vanemad alati omavahel kokku leppida, samuti muus lapsega seotud elukorralduses. Praegusel juhul ei ole põhjendatud vanemate perenõustamiseks kohustamine, kuna perenõustamine annab tulemusi vaid siis, kui mõlemad vanemad seda tõsiselt soovivad. Vanemad võivad perenõustamisel omal algatusel osaleda, kui nad on selleks valmis. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
  2. Ema esitas määruskaebuse, milles palub Harju Maakohtu
  3. novembri
  4. a määruse tühistada ja teha uue määruse. Kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada, saata asi uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Lahendada koos hooldusõiguse muutmisega ka lapse ja vanema vaheline suhtluskord. 11.
  5. Maakohus on jätnud oma lahendis tähelepanuta ema avalduses esitatud selgitused suhtluskorra kohta ning ei ole põhjendanud, miks ta suhtluskorraga seotud asjaolusid määruses ei käsitle. Samuti ei ole selge, kuidas peaks olema lapse huvides see, kui samaaegselt kehtib uus hooldusõiguslik korraldus, kuid jäi kehtima vana suhtluskord. Maakohus ei ole teinud seaduslikku ja põhjendatud lahendit
  6. augusti
  7. a määrusega kehtestatud suhtluskorra suhtes. Viidatud suhtluskord ei saa eluliste asjaolude muutumise tõttu tänases olukorras enam kehtida (olukorras, kus lapse viibimiskoha ja koolivaliku saab otsustada lapse isa). 11 2-21-13656 11.
  8. Ema pakkus kompromissina välja, et hooldusõigus võiks jääda muutmata ning muuta kehtivat suhtluskorda selliselt, et lapse viibimiskoht on ema elukoht ning emal on lapse haridusasutuse (kool) ja huviringide osas ainuotsustusõigus. Laps suhtleb isaga üle nädala nädalavahetustel reedest pühapäevani. Laps sõidab Pärnu ja Viimsi vahet liinibussidega. Mõlemad vanemad veedavad lapse koolivaheaegadel lapsega aega võrdselt (50/50). Laps veedab
  9. detsembri–
  10. detsembri üle aasta erineva vanemaga.
  11. aastal veedab laps jõulud emaga. Kui laps viibib ema juures, käib ema vajadusel lapsega arsti juures ning kui laps viibib isa juures, teeb seda isa. Lapse haigestumisel jätkub graafikujärgne suhtluskord, v a juhul, kui last ei ole võimalik teise vanema juures edasi ravida või teise vanema juurde transportida. Isal on õigus veeta lapsega aastas kolm graafikuvälist päeva lapsega sünnipäevadel osalemiseks. Isa annab kasutatud graafikuväliste päevade osas lapse emale vastu vabad päevad vastavalt lapse ema soovile. Vanem ei pea võimaldama sünnipäevaks vaba päeva ega vastu vaba päeva, kui teisel vanemal on plaanid, mida ei ole mõistlikult võimalik muuta (tõendatud planeeritud reis). Isa teatab graafikuvälisest päevast 7 päeva ette. Vanemad rangelt järgima lapse tervisega seotud ettekirjutusi, sh toitumiskava/menüüd ning tegema selles osas igakülgset koostööd. Vanemad lepivad kokku, et kummalgi vanemal on teise vanema eraldi kirjaliku nõusolekuta õigus lapse koolivaheaegadel reisida Euroopa Liidu riikides. 11.
  12. Laps ei ole emast kunagi kaks nädalat eemal olnud, mis juhtuks siis, kui laps jääb elama Viimsisse. Seni on laps harjunud emast eemal olema ühe nädala. Kuid juba selle ajaga tekib tal ema järele igatsus. Laps on emale helistanud ning soovinud koju tulla ning palunud, kas ta saab iga päev hommikuti Pärnust Viimsisse kooli sõita. Lapsele on emast eemalolek vastuvõetamatu. See on lapse tervist kahjustav. Riigikohus on kohtuasjas nr 2-16-5794 märkinud, et varasema lahendi muutmine seoses lapse elukorraldusega, eriti vahetult eelmise kohtuasja järel, nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja lapse huve arvestades eriti kaalukaid asjaolusid. Vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine peab olema lapse huvides. Maakohus ei ole praegusel juhul esile toonud neid „eriti kaalukaid asjaolusid“, mis oleksid aluseks lapse elukorralduse täielikuks muutmiseks ja sisuliselt lapse emalt äravõtmiseks ning lapse isa uude perre elama panemiseks. Lapse koolikohustuse täitmine on oluline, kuid selles ei ole vanemad suutnud kokku leppida ning selles ei ole süüdi üks vanem. Ema muutis oma elukohta ning soovib panna lapse Pärnu XXX kooli. Isa keeldub seda lubamast. Maakohus ei analüüsinud ega selgitanud, miks Viimsi kool on lapsele parem kui Pärnu XXX kool. Maakohtu põhjendus on, et kui laps käib juba Viimsi koolis, siis see ongi õige. Maakohus jättis arvestamata vanemate kokkuleppe, et laps elab emaga ning ka selle, et emal on õigus Eestis vabalt elukohta valida. 11.
  13. Lapse ema ei ole esitanud kohtumenetluses eksitavaid andmeid. Ema esitas maakohtule Pärnu XXX koolist saadud info, mille kohaselt kool kinnitas lapse õppekoha Arno ekeskkonnas. Laps ei oleks pääsenud
  14. septembril Pärnu XXX kooli aktuselegi, kui tema õppekohta poleks kinnitatud. Pärnu XXX koolist väljastati lapsele kõik kooliaastaks vajaminevad õppevihikud. Lapsevanemad on vastastikku koolikohti tühistanud ning XXX kool on isa tühistamisavaldust arvestanud, kuid Viimsi kool ei ole ema tühistamisavaldust arvestanud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks isa puhul ei saa nõusolekut (Mai koolis õppimise kohta) enam eeldada, kuid ema puhul see seisukoht ei kehti. 11.
  15. Maakohus ei ole põhjendanud, miks jättis tähelepanuta Viimsi valla ettepaneku lahendada hooldusõigus käesolevaks õppeaastaks ning vanemate suunamise perelepitusteenusele. 11.
  16. Praeguseks on selge, et lapse huvides ei ole enam Pärnu XXX kooli viimine. Viimsi kooli tugimeeskonna ja laste psühholoogiga on olnud arutluse all, et lapse võiks jätta selleks õppeaastaks koduõppele ning seejärel otsustada lapse kooli ja elukohavalik. Viimsi kool on selgitanud, et lapse koduõppele jätmise otsustab Rajaleidja spetsialistide meeskond. Laps tuleks esmalt sinna suunata. Kuna lapsele parim on veel väljaselgitamsiel, siis ei saa praegusel hetkel rääkida püsivatest otsustest lapse elukoha ja kooli kohta. Laps on seni harjunud suurema osa 12 2-21-13656 (2/3 ajast) veetma emaga. Seega pole teada, kuidas järsk elukorralduse muudatus võib last mõjutada. Lapse ainsad vanavanemad elavad Pärnus. Lapsel on nendega lähedane suhe. Viimsis elades võõrduks laps vanavanematest. Lisaks tuleb lapsel Viimsisse elama asudes loobuda judo trennist Pärnus ja ellujääjate trennist. Maakohtule on edastatud ka tõendeid lapse tervise halvenemise kohta isa juures oldud ajal. Kuni terviseprobleemidele ei ole seletust, ei saa teha jäävaid otsuseid lapse elukoha kohta. 11.
  17. Lapse ema on nõus kompromissi korras sellega, et laps jääb käesolevaks õppeaastaks tema juurde elama ja Viimsi kooli, kui see on lapse tervise seisukohalt kinnitust leidnud Rajaleidja ja psühholoogide külastamise järel. Selleks ei peaks võtma ühelt vanemalt ära lapse kooli ja elukoha valiku määramise õigust. Laps on täna sisse kirjutatud isa elukohta ning ta on Viimsi kooli nimekirjas. Lastekaitsel tuleb kohtuda lapsega uuesti olukorras, kus tema senine suhtluskord on vanemate vahel ümber pööratud. 11.
  18. Enne lapse püsiva elukorralduse ümberpööramist tuleb taastada vanematevaheline suhtlemine, et vanemad leiaksid lapse huve puudutavates küsimustes üksmeele. Lapse uue kooliaasta algus ning elukoht peaksid sõltuma lapse tervise taasutmisest ning vanemate vahelise koostöö saavutamisest. Lapse isa seisukoht ema määruskaebusele
  19. Lapse isa ei nõustu lapse ema määruskaebuse väidetega suhtluskorra lahendamise asjaolude kohta. Lapse ema on jätnud mainimata, et praeguse asja menetlusega paraleelselt on algatatud menetlus
  20. augusti
  21. a määrusega kindlaksmääratud suhtluskorra muutmiseks (tsiviilasi nr 2-21-17237). Nimetatud tsiviilasja menetlus on peatatud kuni praeguses asjas lahendi jõustumiseni. Seega ei saanud ega pidanud maakohus praeguses asjas vanemate ja lapse vahelist suhtluskorda puudutavaid küsimusi lahendama. Isa nõustub maakohtu seisukohaga, et menetluse jooksul on vanemad suutnud suhtluskorra osas kokkuleppeid teha, mida tõendab ka ema kohtule esitatud kirjavahetus (määruskaebuse lisa 2). Õige ei ole ema väide, et vanemad ei ole suhtluskorra määrusest erinevat lapsega suhtlemise korda kokku leppinud.
  22. juulil 2020 leppisid vanemad kokku, et senise kehtiva suhtluskorra alusel hakkab laps viibima kummagi vanema juures selliselt, et laps veedab ühe nädala isaga ning kaks nädalat emaga. See tähendas, et laps on isaga vähemalt 1/3 kuust või enam. Selline suhtluskord kehtis poolteist aastat ja mõlemad pooled täitsid seda. Nüüd, kui maakohus jättis lapse viibimiskoha määramise õiguse isale ning isal on õigus valida lapse õppeasutus ühekordse otsustusõigusena, tegi lapse ema
  23. detsembril 2021 ettepaneku, et laps võiks viibida kooli ajal isaga ning vaheaegadel ja teatud nädalalõppudel emaga vähemalt seni, kuni asjas pole lõplikku lahendit. See võimaldab lapsel täita koolikohustust, mis ei olnud ema tõttu võimalik terve sügis-talvise perioodi. Vanemad leppisid lapsega suhtlemise korra osas kokku, et ajavahemikul 24.12.2021–07.01.2022 on laps emaga (jõuluvaheaeg). Pärast vaheaega kehtib kokkuleppele, et kooli ajal on laps Viimsis isa juures ning käib üle nädala nädalavahetustel ema juures Pärnus. Suvise vaheaja veedab laps võrdselt kummagi vanemaga. Seega on vanematel lapsega suhtlemise korra osas ajutine kokkulepe olemas. Ema on kirjavahetuses isaga nõustunud, et lapse koolikohustuse täitmise tagamiseks on vajalik, et ta elaks õppeaasta jooksul alaliselt isaga. Isa hinnangul suhtub laps praegusesse olukorda väga rahulikult ning talle meeldib isa juures. 12.
  24. Lapse isa hinnangul on kooli tugiteenused lapse toetamiseks piisavad ning mingit eriabi ega spetsialisti tuge laps ei vaja. Vanemad suhtlevad kooliga väga tihedalt ning usalduslikult ja lapse klassijuhataja on andnud teada, et lapsel läheb koolis hästi, ta on rõõmsameelne, heatujuline ja positiivselt meelestatud. See hinnang on oluliselt erinev võrreldes
  25. septembril 2021 kooli antud hinnanguga ning kinnitab, et kui laps sai tagasi klassikollektiivi ning järjepidevale õppetööle, paranesid oluliselt tema meeleolu ja õpimotivatsiooni. 13 2-21-13656 12.
  26. Isa ei nõustu ema väitega, et maakohus on lapse elukorraldust kapitaalset muutnud ning lapse emalt sisuliselt äravõtnud. Lapse põhiline elukoht jäi samaks, samuti koolikoht, sõbrad, trennid ja huviringid. Kui maakohus oleks rahuldanud ema avalduse, siis oleks elukorralduses toimunud olulised muudatused. 12.
  27. Õige ei ole ema väide, et vanemad on vastastikku koolikohti tühistanud. Ema esitas vahetult enne
  28. a õppeaasta algust Viimsi koolile taotluse lapse koolist väljaarvamiseks ning taotluse lapse Pärnu XXX kooli nimekirja arvamiseks. Kummalgi avaldusel ei olnud isa nõusolekut, sest isa isegi ei teadnud ema avaldustest. Ühepoolse avalduse alusel ei saa taotleda lapse kooli nimekirjast välja arvamist, kuna teisel hooldusõiguslikul vanemal on samuti otsustusõigus. Lapse isa teatas Pärnu XXX kooli esindajale, et ei ole nõus lapse uue kooli nimekirja vastuvõtmisega, kuna laps on juba teise kooli nimekirjas. 12.
  29. Isa hinnangul ei ole perelepituse abil võimalik lahendada küsimust, kummas linnas laps elab. 12.
  30. Ema ettepaneku osas jätta laps koduõppele põhjendusel, et see sobiks vanematele nende elukorralduse toetamiseks, leidis isa, et see ei ole lapse huvides. Sotsiaalsus ning eakaaslastega lävimine on lapsele sama vajalikud nagu õppetöös osalemine. Koduõppele jäämiseks on vajalikud kaalukad lapsest endast tulenevad põhjused. Lapse ema soovib jätta last koduõppele, kuna see on emale kõige mugavam. Koduõpe ei ole mõledav ka põhjusel, et see tähendaks, et ka isa juures viibimise ajal viibiks laps koduõppel. See eeldaks, et vanemal on ressurss, võimekus ja oskus last koduõppel õpetada, suunata ja aidata. Igapäevalselt tööl käival vanemal sellist võimalust pole. Ka lapse ema on teatanud, et kavatseb tööle minna, mistõttu ei ole mõledav, et vanemad last koduõppel õpetaksid. Lapse esindaja seisukoht
  31. Lapse esindaja leidis, et ema määruskaebus ei ole põhjendatud. Maakohtu määrus on tehtud lapse huvides. Menetluses esitatud asjaoludest lähtudes ei pidanud lapse ema koos lapsega Pärnusse kolimisel silmas lapse parimaid huve. Tegemist oli lapse ema isikliku sooviga ning see ei olnud lapse huvidega kooskõlas ega arvestanud lapse ja lapse isa õigust koos olla ja suhelda. Maakohus muutis vanemate ühist hooldusõigust nii vähe kui võimalik andes isale ainuhooldusõiguse üksnes lapse viibimiskoha määramise õiguse osas ning hariduse küsimustes ühekordese otsustusõiguse koolivaliku osas. Lapse huvides on osaleda Viimsi kooli õppetöös, käies seal füüsiliselt kohal. Lapse koduõppele jätmine peab olema väga põhjendatud ning kaaluma üles hüve, mida tagab lapsele klassikaaslastega suhtlemine ja sotsialiseerumine. Praegusel juhul ei ole selliseid kaalukaid põhjendusi menetluses esile toodud. Lapse esindaja nõustub, et hooldusõiguse muudatuste tõttu on vaja üle vaadata ka senine suhtluskord, kuna sisuliselt elab laps nüüd isa juures ning ema elab teises linnas.
  32. Pärnu linna esindaja ei toetanud ema määruskaebust. Lapse ema on määruskaebuses rõhutanud vajadust tagada lapsele stabiilne elukorraldus, kuid lapse ema soovitud elukorraldus tooks lapse elus kaasa suured muudatused elukeskkonna ja kooli vahetamise näol. Vanematel on suured erimeelsused ning kumbki vanem ei ole valmis oma arusaamadest taganema. Lapse isa on lapse hooldusõiguse teostamisel käitunud vastutustundlikumalt ning järginud seaduses sätestatud hooldusõiguse põhimõtteid. Pärnu linna esindaja nõustub maakohtu määruses määratud viisil lapse hooldusõiguse küsimuse lahendamisega. Ema määruskaebuses taotletud viisil suhtluskorra lahendamine ei ole praeguse asja asjaolusid arvestades võimalik. Ema pakutud kompromiss ei lähtu lapse huvidest. Ettepanek jätta laps käesolevaks õppeaastaks koduõppele ja seejärel otsustada lapse kooli ja elukoha valik pole lapse huvides, vaid lähtub ema enda huvidest. Kuna lapse vanemad ei jõudnud menetluse jooksul lapse ühise 14 2-21-13656 hooldusõiguse teostamise osas kokkuleppele ning ei olnud valmis last kahjustamata hooldusõigust ühiselt teostama, tuli hooldusõigust lapse huvidest ja vajadustest lähtuvalt muuta.
  33. Viimsi valla esindaja kohtus
  34. jaanuaril 2022 lapsega. Vestlusel rääkis laps, et talle väga meeldib Viimsi koolis õppida, laps nimetas seda maailma parimaks kooliks. Laps tunnistas, et on kurb, et näeb oma ema vähe ning et kui ta oleks ema juures, oleks ta osaliselt koduõppel. Laps ei osanud vastata küsimusele, et kui ta elaks ema juures ja et siis tuleks ka kooli vahetada, et kas siis talle meeldiks selline elukorralduse muudatus. Laps selgitas, et talle ei meeldi igal nädalavahetusel Pärnu ja Tallinna vahet sõita ning ta eelistaks seda teha üle nädala nädalavahetustel olenemata sellest, kumma vanema juures ta viibiks. Lapse isa rääkis, et laps on emale aeg-ajalt helistanud, mis näitab, et laps igatseb ema järele. Isa sõnul arvab laps, et koduõppel olles ei pea ta eriti pingutama. Isa leidis, et just praegu on laps sellises vanuses, kus teda tuleb suunata ja juhendada, et ta õpiks iseseisvalt õppima ja saaks aru vastutusest kooliasjade korras hoidmisel. Isa kinnitas, et on valmis lapse soove arvestama ja leidma lapsele toimiva lahenduse, kuid see ei ole mõislik enne käimasoleva kooliaasta lõppu. Vestlusest lapse emaga selgus, et laps helistab emale igapäevaselt ning vestlused kujunevad mitme tunni pikkuseks. Lapse ema rääkis, et viimasel korral Pärnust ema juurest ära minnes ütles laps, et tunneb end iga kord halvasti, kui peab ema juurest ära minema. Ema sõnul on lapsel koolis käitumisega probleeme ning laps on kurtnud halba enesetunnet koolis. Laps peaks lõpetama õppeaasta Viimsi koolis, kuid pärast seda minema ema juurde Pärnusse. See on ema sõnul ka lapse soov. Viimsi valla esindaja hinnangul on vanemad võimelised praeguses asjas kompromissile jõudma ning Viimsi vald on valmis vanematele pakkuma võimalust osaleda pereteraapias või soovi korral suunama vanemad perelepitusse.
  35. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  36. Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu
  37. novembri
  38. a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ema määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-iga 659 muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrust tuleb üksnes täpsustada ema menetluskulude jaotuse osas. Praeguses asjas on määratud riigi õigusabi korras esindaja nii lapsele kui lapse emale. Emale on antud riigi õigusabi kohustuseta see hüvitada. Maakohus ei ole ema menetluskulude jaotuse osas määruses seisukohta võtnud. Ringkonnakohus saab selle vea parandada, täiendades maakohtu määruse resolutsiooni viimast punkti ema menetluskulude jaotuse osas määrates, et emale riigi õigusabi korras määratud esindaja menetluskulud jäävad samuti riigi kanda.
  39. Esmalt lahendab ringkonnakohus taotluse võtta vastu täiendavaid tõendeid. 18.
  40. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Kohus võtab TsMS § 238 lg 1 kohaselt vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. TsMS § 236 lg 3 kohaselt peab menetlusosaline tõendi esitamisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada. 15 2-21-13656 18.
  41. Mõlemad vanemad esitasid määruskaebemenetluses täiendavaid tõendeid. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtule esitatud tõendid asjakohased ja ringkonnakohus võtab need asja lahendamisel aluseks.
  42. Määruskaebuse väidete kohaselt on maakohus jätnud tähelepanuta ema avalduses esitatud väited suhtluskorra kohta ning ei ole põhjendanud, miks ei käsitle suhtluskorraga seotud küsimusi. Ei ole selge, kuidas on lapse huvides olukord, kus kehtib uus hooldusõiguslik korraldus, kui kehtima jäi vana suhtluskord. Ema pakkus kompromissina lahendust, mille kohaselt jääb kehtima senine hooldusõigus, kuid muuta tuleb suhtluskorda. Ema leidis, et lapsele on emast eemalolek keeruline ja tervistkahjustav.
  43. Hooldusõiguse ja otsustusõiguse osas selgitab ringkonnakohus järgmist. 20.
  44. Perekonnaseaduse (

) § 137 lg 1 esimese lause kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sama sätte lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

§ 119

esimese lause kohaselt, kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. 20.

  1. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu
  2. veebruari
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, punkti 28 teine lõige). Seega peavad vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel nähtuma määrusest kohtu kaalutlused. Hooldusõigusliku vanema õigus määrata lapse viibimiskohta ja suhtlusringkonda hõlmab mh ka vanema õigust määrata, kus ja kellega koos laps elab, ning see loob ühtlasi eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks (Riigikohtu
  4. veebruari
  5. a. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 24). Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus (vt Riigikohtu
  6. veebruari
  7. a. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 30). Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust (

§ 116

, § 118, § 143 lg-d 1-21) võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 19 teine lõik). Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (

§ 119

) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (

§ 137) kaudu (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5.

jaanuari

  1. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p 14). 20.
  2. Otsustusõiguse saamiseks (

§ 119

) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse 16 2-21-13656 küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 16 kolmas lõik).
  3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul seaduses sätestatud kaalutlusõigust valesti teostanud ning diskretsiooni piire ületanud. Maakohus on avaldaja hooldusõiguse piiramisel pidanud eelkõige silmas lapse huve ning tõendeid kogumis hinnates leidnud, et lapse huvides on anda lapse viibimiskoha määramise osas hooldusõigus isale. Vanemate menetluses esitatud teabest nähtub, et lapse isa on püüdnud tagada lapsele stabiilset elukorraldust, säilitades talle võimaluse käia pärast vanemate lahkuminekut edasi kodukoha lasteaias. Ka koolivaliku osas lähtus isa põhimõttest, et lapse elus ei oleks liiga suuri muudatusi, kuna ka kooli asukoht on selles vallas, kuhu registreeriti lapse elukoht tsiviilasjas nr 2-18-6488 vanemate vahel sõlmitud kompromissiga. Maakohus on Riigikohtu juhistest lähtudes muutnud vanemate hooldusõigust minimaalselt, rahuldades isa avalduse üksnes viibimiskoha osas ning andes koolivaliku osas isale üksnes otsustusõiguse. Muus osas ei ole maakohus vanemate ühist hooldusõigust piiranud. Hooldusõiguse piiramisel on maakohus kolleegiumi hinnangul tuginenud sellele, et lapse viibimiskoha määramise õiguse osas olid vanematel sellised erimeelsused, mis takistasid vanematel selles osas ühise hooldusõiguse teostamist. Lapse isa on menetluses esile toonud, et lapse ema ei ole taganud lapsele stabiilset elukohta, vahetades oma elukohta iga poole aasta tagant ning elades vaheldumisi Pärnus, Viimsis ja Tallinnas. Ainuke püsiv elukoht on lapsel olnud isa juures. Ringkonnakohus nõustub, et kindel kodu on lapsele, eriti algklassilapsele, turvatunde loomise seisukohast oluline. Ema senine elukorraldus ei veena ringkonnakohut, et ema mõistab, kuidas pidevad elumuutused võivad lapse vaimset tervist mõjutada. Määruskaebusele lisatud kirjavahetus, kus lapse õpetaja kirjeldab ühe nädala jooksul lapse kohanemist kooliga, kinnitab, et laps vajab ka õppetöös stabiilsust ning just kindel rutiin ja võimalus stabiilselt koolis käia loob lapsele kindlustunde ja positiivse meeleolu ning õpimotivatsiooni (II kd, tl 34). Sama kinnitab ka isa määruskaebuse vastusele lisatud
  4. detsembri
  5. a kiri lapse klassijuhatajalt, kes kinnitab, et lapsel läheb koolis hästi, ta on rõõmus ja töötab tunnis kaasa, samuti on paranenud suhtlemine klassikaaslastega (II kd, tl 71). Kirjavahetus on pärineb ajast, mil laps hakkas püsivalt koolikohustust täitma.
  6. Vastuseks avaldaja määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 22.
  7. Ringkonnakohus ei nõustu ema seisukohaga, et maakohus on jätnud ema suhtluskorraga seotud väited oma määruses tähelepanuta ning analüüsimata. Maakohus on leidnud, et suhtluskorra osas võivad vanemad alati omavahel kokku leppida ning ringkonnakohtu hinnangul viitab vanemate võimekusele seda teha ka isa määruskaebuse vastusele lisatud kirjavahetus, milles vanemad arutavad suhtlemise korraldust lapse kooliskäimise ajal ajavahemikus
  8. a detsember ning pärast jõuluvaheaega õppeaasta lõpuni ning suvevaheajal (II kd, tl 68-70). Seega on vanematel suhtluskorra osas ajutised kokkulepped olemas. Ringkonnakohus järeldab, et ema on menetluse jooksul mõistnud, et tema ülesanne vanemana on tagada lapsele koolikohustuse täitmine ning seda saab teha ainult isaga koostööd tehes. 22.
  9. Nõustuda ei saa ema määruskaebuses pakutud kompromissiga, mille kohaselt lapse hooldusõigust ei tuleks muuta, vaid muuta tuleks ainult suhtluskorda selliselt, et lapse viibimiskoht on ema elukohas ning emal on lapse haridusküsimustes ainuhooldusõigus. Arvestades ema soovi elada Pärnus, tooks selline kompromiss kaasa suured muudatused lapse elukorralduses, mis ei oleks kooskõlas ka ema määruskaebuses viidatud Riigikohtu lahendiga tsiviilasjas nr 2-16-5794, kus Riigikohus on leidnud, et varasema lahendi muutmiseks peavad olema kaalukad põhjused. Viidatud lahendis leidis Riigikohus sarnaselt praegusele asjale, et kuna vanemate vahel olid suured erimeelsused laste viibimiskoha määramise õiguse osas, siis tuli selles osas anda hooldusõigus ühele vanematest. Kuna praeguses menetluses on ema 17 2-21-13656 leidnud vahetult enne kooliaasta algust, et ta soovib lapsega Pärnusse kolida, siis tuli maakohtul lapsele stabiilse elukorralduse tagamiseks anda lapse viibimiskoha määramise õigus isale. Just see muudatus hooldusõiguses võttis arvesse lapse huvisid, kuna lapse põhiline kodu ja ka koolikohustuse täitmine on seotud isa viibimiskohaga. Ema taotlus viia kogu oma elukorraldus ja lapse elukoht lapse varasemast elukohast mitme sõidutunni kaugusele teise Eesti otsa ei arvesta lapse õigusega suhelda mõlema vanemaga ning isa õigusega oma lapsega suhelda. Lapse ema pidi arvestama, et Pärnu ja Viimsi vaheline vahemaa on nii suur, et see ei võimalda jätkata mõlema vanema ja lapse suhtlust tavaks saanud määral. 22.
  10. Ringkonnakohus mõistab ema meelehärmi selle üle, et laps tunneb ema järele igatsust ning ei ole harjunud emast rohkem kui nädala eemal olema. Kuid ema unustab siinjuures, et elukohavahetus on olnud tema enda soov ning selle tagajärjeks ongi see, et emal on lapsega keerulisem vahetult suhelda. Isa menetluses esiletoodust nähtub, et kui vanemad kolisid lahku, oli isa eesmärk ja huvi toetada ema selles, et ema leiaks vanemate ja lapse ühisele elukohale lähemal asuva elukoha. Ema ei ole menetluses esile toonud ühtegi selget lapse huvidest lähtuvat põhjust Pärnusse kolimiseks. Samuti ei ole ema selgitanud endast lähtuvaid mõjuvaid põhjuseid Pärnusse kolimiseks peale selle, et seal elavad kõik tema ja lapse lähedased sugulased. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole lähedaste sugulaste elukoht Pärnus piisavalt kaalukas põhjus kogu lapse senise elukorralduse muutmiseks. 22.
  11. Lapse ema on pakkunud ühe lahendusena praegusele olukorrale võimalust, et laps võiks jääda koduõppele ning seejärel otsustada lapse elukoha ja kooli valik. Ema ei ole oma ettepanekut ühegi tõendiga täiendanud. Ringkonnakohtu hinnangul eeldab koduõpe kaalukaid lapsest tingitud põhjuseid, nt asjaolu, et lapsele on sotsialiseerumine keeruline või et talle ei sobi õppimine suures kollektiivis. Praegusel juhul on lapsega suhelnud valdade esindajad leidnud, et laps on heade sotsiaalsete oskustega. Seda on kinnitanud ka lapse klassijuhataja. Kolleegium nõustub lapse isaga, et koduõpe on vanema jaoks suur vastutus ja kohustus, mida täiskohaga töö kõrvalt on keeruline täita. Üksnes selleks, et laps saaks veeta rohkem aega emaga, ei ole kolleegiumi hinnangul lapse koduõppele suunamine põhjendatud. Ema ei ole määruskaebuses esile toonud ka tervisega seotud asjaolusid, mis viitaksid vajadusele suunata laps koduõppele. Ema on üksnes üldsõnaliselt leidnud, et lapse elukoht peaks sõltuma lapse tervise taastumisest ning vanemate vahelise koostöö saavutamisest. Kuna ema ei ole koduõppe kaalumiseks ühtegi tõendit ega kaalukat asjaolu esile toonud, et ole kolleegiumil võimalik ema vastavat ettepanekut hinnata ja selle kohta seisukohta võtta.
  12. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et maakohus on vanemate hooldusõiguse muutmise otsustamisel kõiki menetluses esiletoodud asjaolusid põhjalikult kaalunud ning maakohtu määruse muutmiseks pole alust. Menetluskulude jaotus
  13. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Arvestades vaidluse asjaolusid, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta määruskaebuste menetlusega seotud menetluskulud poolte endi kanda, v.a lapsele ja emale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi osutanud advokaatide tasutaotlused lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) 18 2-21-13656 Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt 19

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.