lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu on võimalik toime panna ka abikaasa suhtes. Kuigi kohus möönis, et kannatanu ei käitunud süüdistatavaga abielus olles korrektselt, ei täheldanud maakohus, et Kaia-Triin Tammearu tegevust õigustanuks mõni süüdistatava või tema kaitsja poolt esitatud asjaolu. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et oma abikaasa ahistav jälitamine KarS § 1573 lg 1 järgi on võimalik. Veelgi üldisemalt: ka toimiv abielu ei tähenda seda,
Tegelikult ei tähenda abielus olemine seda, et ühel osapoolel on õigus sekkuda teise poole eraellu viimast pidevalt näiteks kontrollides, jälitades jne. Apellant tõstatas üldistatult küsimuse - kui kaugele võib inimene oma abielu päästmise nimel minna, s.o millised käitumisaktid on aktsepteeritavad ja milliseid võiks (kui üldse) käsitleda kuriteona KarS § 1573 lg 1 järgi. Lisaks rõhutas kaitsja, et süüdistatava käitumine on reaktsioon X pidevatele provokatsioonidele. Ringkonnakohus märgib, et puudus sisuline vaidlus selles, et X ja Kaia-Triin Tammearu olid süüdistuses näidatud ajavahemikul teatud perioodi vältel veel abielus. Nimetatud asjaolu on tõendatud nii kannatanu kui süüdistatava ütlustega. Samas nähtub ringkonnakohtu arvates kriminaalasjas esitatud tõenditest, et arusaam lähisuhte lõppemisest on kannatanul ja süüdistataval kardinaalselt erinev ning see asjaolu on võimaliku teoprovokatsiooni valguses ringkonnakohtu hinnangul oluline. Kannatanu rääkis kohtus, et otsus süüdistatavast lahku minna küpses mitu aastat (kd I tlk 119), soovist lahutada andis ta naisele teada detsembris 2018 (kd I tlk 119), avalduse abielu lahutamiseks andis ta sisse 18.02.2019 ning kohtuotsus abielu lahutamise kohta jõustus detsembris 2019 (kd I tlk 118 pöördel). Kuigi kannatanu nimetas Kaia-Triin Tammearut maakohtus selgesõnaliselt oma eksabikaasaks (kd I tlk 118 pöördel), polnud süüdistatav seevastu maakohtuski veel kindel, et tema suhe X-ga on lõppenud (kd I tlk 175). Käesolevas asjas on tõendatud, et süüdistatava ja kannatanu abielu lõppes juriidiliselt 17.12.2019 kui jõustus Harju Maakohtu 18.10.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-19-2587 (kd II tlk 15-16). Harju Maakohus rahuldas X hagi abielu lahutamiseks 18.10.2019 ning märkis otsuses, et abielu lõpeb päeval, mil kohtuotsus jõustub. Otsuse põhjendustes märkis kohus, et X jäi kohtuistungil vaatamata pooltele antud n.ö järelemõtlemisajale hagiavalduse juurde. Kohus lahutas abielu vaatamata Kaia-Triin Tammearu seisukohale, et hagi on mehe hetkeline ja emotsionaalsest seisundist tingitud käik. Kohus ei pidanud võimalikuks jätta abielu lahutamata, sest abielu ei saa taastada ilma mõlema poole tahteta. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma kannatanu ja süüdistatava abielulahutuse jõustumine tähtsust, sest abielusuhete faktiline lõppemine ja abielu juriidiline lõpp kaks eri asja. Abielu lõpeb faktiliselt siis, kui üks osalistest deklareerib nii endale kui teisele, et omavahelisi suhteid 15 parandada pole võimalik ning tema enam nii jätkata ei soovi. Abielu juriidiline lahutamine on reeglina ainult üks ja tegelikult ka formaalne osa lahkuminekuprotsessist. Sarnaselt kaitsja ja maakohtuga möönab ringkonnakohus, et abielu lahutamine ei peaks olema kergekäeline ja kaalutlemata samm. Seda enam olukorras, kus peres on kasvamas ühised, alaealised lapsed. Eeltoodu tõttu ei ole ühele või teisele poolele tegelikult ette heidetav, kui üritatakse abielu päästa. Samas on ringkonnakohtu hinnangul võrdlemisi ilmne, et abi- ja kooselu saab turgutada (ja see on edukas) üksnes siis, kui seda meelt on mõlemad pooled. Juhul, kui üks enam mingil põhjusel jätkata ei soovi, siis teda selleks vastu tahtmist sundida ei saa. Ringkonnakohus nendib kannatanuga nõustuvalt, et inimesel on õigus oma elule ja samuti selle jätkamisele kaaslasega, kelle inimene on ise valinud. Inimesed abielluvad ja paratamatu reaalsus on see, et kõik abielud ei kesta elu lõpuni. Eesti kultuuriruumis on siiski tavapärane, et osa sõlmitud abielusid lahutatakse kas mõlema poole ühisel või ühe abielupoole otsusel. Abielu säilitamine ei saa olla omaette eesmärk ka juhul, kui peres kasvavad alaealised lapsed. Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et apellandi väited kannatanupoolse võimaliku teoprovokatsiooni kohta on ainetud. Kriminaalasjas ei viita ükski tõend sellele, et kannatanu oleks sihilikult ja teadlikult süüdistatavat õrritanud. Ringkonnakohus leiab, et hoopis süüdistatav pole läbivalt aktsepteerinud oma eksmehe soovi tõmmata ühisele elule joon alla. Kriminaalasjas esitatud tõenditest nähtub, et süüdistatav on pidanud X käitumist tujuks, tuurideks, millekski mis läheb kohe üle, sest see on tingitud süüdistatava eripärast jms (vt süüdistatava ütlused kd I tlk 175, 176, 176 pöördel, 177 pöördel, 178, 182). Süüdistatav läheb isegi nii kaugele, et paneb kannatanule isetahtsi diagnoose (kd I tlk 159, kd I tlk 161). Süüdistatav pole kordagi vaadanud näkku lihtlabasele tõele: X ei soovinud abielu jätkata ning see soov oli läbimõeldud ja siiras. Ringkonnakohus märgib, et süüdistatava suhtumine kannatanusse meenutab vägisi seda nagu oleks täisealine mees poolearuline või lapseealine kes ise ka ei tea, mis talle hea on. Küll aga näib seda teadvat kannatanu: ainukene hea ja õige asi X elus on abielu temaga. Süüdistatav jätab täielikult tähelepanuta selle, et kõik kannatanu käitumisaktid – abielu lõpetamisest rääkimine, lahutushagi kohtusse esitamine, hagi juurde jäämine, püüd luua uusi suhteid, soov, et süüdistatav jätaks ta rahule nii kodus kui sealt väljapool – viitavad oma järjekindluses ja kogumis sellele, et X ei tahtnud oma lähisuhet kannatanuga jätkata. Inimlikult võib mõista olukorda millest kannatanu end leidis: kuivõrd lahutusprotsess ei toimunud kokkuleppel, siis paratamatult tähendas see kannatanu jaoks nii harjumuspärase elukorralduse lõppu kui ka seda, et abikaasa jätab ta maha. Olla maha jäetud, mitte maha jätja on inimesele tõenäoliselt märksa frustreerivam. Kahtlemata tekib sellisel juhul soov teist poolt ümber veenda. Samas pole süüdistatav mõistnud lihtsat elutõde, mida avaldas kohtus X ema – vägisi ennast kalliks teha ei saa. Abieluks, selle taastamiseks ja jätkamiseks on siiski vaja kahte inimest. Üksinda, ilma teise poole tahteta, abielus olla ei saa. Ringkonnakohus nendib, et n.ö ühepoolne abi- ja kooselu jätkamine, mida on läbivalt taotlenud kannatanu (kasvõi seeläbi, et ta vaidles lahutushagile vastu, kaebas edasi maakohtu otsuse, mille alusel tema abielu lahutati ja lõppeks keeldus välja kolimast ka kannatanu emale kuuluvatest eluruumidest, olles seda ringkonnakohtule arusaadavalt teinud alles siis, kui pärast edasikaebevõimaluste ammendumist jõustus vastav kohtulahend) ei ole aktsepteeritav. Ringkonnakohus ei tea, mille tõttu kujunes kannatanul selline (eksi)arvamus, et X ise ka täpselt ei tea, mida ta tahab. Kogutud tõenditest saab järeldada, et kannatanu teadis vägagi hästi, et tema süüdistatavaga koos oma eluteed enam jätkata ei soovi. 16 Lisaks ei ole tõendatud, et kannatanu oli oma soovides heitlik: jah, X kinnitas, et otsus küpses mitu aastat, sest ta ei leidnud endas julgust ja mõtles laste peale (kd I tlk 119). Kuigi X viitas, et ta veetis 2018/2019 aastavahetuse Riias koos Kaia-Triin Tammearuga, arutamaks kokkulahku teemasid (kd I tlk 130 pöördel) puudub tegelikult vaidlus selles, et juba veebruaris 2019 kolis ta tunnistaja C juurde (kd I tlk 130 pöördel). Pärast suhte purunemist naasis mees koju, kuid tundis oma sõnul juba paari päeva pärast, et lahutusega tuleb edasi liikuda (kd I tlk 130). Kaitsja esitas kohtule tõendina kirjavahetuse, kinnitamaks seda, et süüdistatav ja kannatanu proovisid oma abielu päästa (kd II tlk 17-20). Samas peetakse kirjavahetust terapeudi, süüdistatava ja kannatanu vahel, eesmärgiga leida kohtumiseks sobiv aeg, novembris 2019 ehk ajal, mil maakohus oli abielu juba lahutanud. Kannatanu ja süüdistatav andsid nõustamise eesmärgi kohta erinevaid ütlusi: Kaia-Triin Tammearu selgitas (kd I tlk 176 pöördel), et nad tahtsid oma abielu taastada, kuid kannatanu sõnul oli teraapia eesmärgiks leppida kokku lahutusejärgne elukorraldus (kd I tlk 130). Arvestades seda, et detsembris 2019 läks kannatanu Rootsi suusareisile ilma süüdistatavata ning viimast ei olnud kunagi reisiseltskonda arvatud (vt tunnistaja W ütlused kd I tlk 146 pöördel-148), on ilmne, et süüdistatava jutt terapeudi külastamisest abielu päästmise eesmärgil ei tarvitse olla tõde. Ringkonnakohus ei mõista, mida pidanuks kannatanu tegema või kuidas käituma olukorras kus ta oma abielu jätkata ei soovinud. Elama hambad ristis edasi koos inimesega, kellega ta enam koos elada ei soovinud? Jätma oma elu elamata ja suhted talle meeldivate inimestega loomata, kui naine lahutusega nõus ei ole ja keeldub välja kolimast? Olukorras kus juriidiline protsess võib võtta aastaid? Kohus ei näe, et X oleks kannatanut provotseerinud. Kannatanu oli naisele proovinud selgitada, et ta soovib abielu lahutada ja teha seda vastastikusel kokkuleppel, andnud viimase saavutamata jätmisel lahutushagi kohtusse ning jäänud selle juurde. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatav ei provotseerinud kannatanut vaid üritas jätkata oma elu ilma süüdistatavata, kuid viimane keeldus tunnistamast väga lihtsat tõsiasja – tema abielu sai läbi, sest abikaasa ei näinud enam võimalust koos jätkata. Pehmelt öeldes on küüniline tõdeda, et inimesel puudub absoluutselt igasugune õigus luua uusi tutvusi ja suhteid ajal, mil eelmine kaaslane keeldub kangekaelselt ja ühepoolselt suhet lõpetamast ning see õigus tekib alles siis, kui on olemas jõustunud kohtuotsused selle kohta, et abielu on lahutatud ning eks peab eluruumid ebaseaduslikust valdusest vabastama. Eeltoodu tõttu jääb ringkonnakohtu hinnangul täielikult tagajärjetuks kaitsja argumentatsioon, mis puudutab võimaliku teoprovokatsiooni. Käsiloleva kaasuse asjaolud ei kattu mingilgi moel apellatsioonis viidatud kohtupraktikas käsitletud kaasustes tuvastatud asjaoludega. Apellantide väited selle kohta, et X on kriminaalmenetlust ja valesid kasutanud selleks, et lapsed ema elust välja tõrjuda ja emast n.ö võõrandada ehk võõrutada, ei kannata ringkonnakohtu arvates samuti kriitikat. Tõsi on see, et lapsed jäeti käesolevas kriminaalasjas kohtusse kutsumata ja seega üle kuulamata olukorras, kus nad ilmselt teadsid nii mõndagi tõendamiseseme asjaoludest. Samas on fakt, et antud kaasuse asjaolusid silmas pidades oli laste kaasamata jätmine igakülgselt nende huvides: kriminaalasjas uuritud tõenditest nähtub, et lapsed on pidanud olema aastapäevi tunnistajaks piinlikuvõitu situatsioonidele, kuidas kannatanu on üritanud oma abielu „päästa“. Ringkonnakohus leiab vastupidiselt apellantidele, et ema on teinud kõik endast oleneva selleks, et lapsed ei sooviks temaga suhelda. Esitatud tõendite pinnalt tuleb nõustuda prokuröriga selles, et süüdistatav ei seadnud mitte kordagi esikohale laste huvisid vaid Kaia-Triin Tammearu keskendus ümber X keerlemisele ja viimase eraeluliste ettevõtmiste igakülgsele nurjamisele. 17 Ringkonnakohtule arusaadavalt on süüdistatava ja kannatanu ühised lapsed vanuses 10.a ja 15.a. Sellises vanuses lapsi ei ole võimalik ühe vanema poolt teisest meelevaldselt eemaldada. Vähemalt 15.a teismeline on juba sedavõrd iseteadlik, et valib ise kas ta eraldi elava vanemaga suhtleb või mitte. Kriminaalasjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et isa oleks keelanud lastel emaga suhelda või mustanuks ema igakülgselt eesmärgiga, et lapsed ei sooviks enam emaga suhelda. Märkimist väärib, et eelnimetatud asjaolude tõendamiseks võinuks süüdistatav kaaluda või kasutada võimalust laste kohtus küsitlemiseks, kuid seda millegipärast ei tehtud. Kannatanu ütlused selle kohta, et eluruumide eraldamisel jättis ta lastele võimaluse minna igal hetkel ema juurde on tõesed – nn liblikatüüpi lukk, mida saab avada nähtub nt kd I tlk 163 asuvalt fotolt. Seda, et laps ise ei soovi emaga suhelda ilmestab vast kõige paremini foto Ä nutiseadmest (kd I tlk 64). Kriminaalasjas uuritud tõendite pinnalt saab järeldada vaid üht: lastel oli ema käitumise pärast piinlik ning järelikult ei saa välistada, et kannatanu on ise oma käitumise läbi loonud olukorra kus lapsed ei soovi temaga suhelda. Samas on selge, et sedagi lihtsat tõsiasja süüdistatav millegipärast ei mõista. V Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma otsuses põhjendatult leidnud, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed põhjusel, et need riimuvad tunnistajate ütlustega ning kohtule esitatud kirjalike tõenditega. Kohtule esitatud tõendite pinnalt ei saanudki maakohus ringkonnakohtu arvates jõuda vastupidisele järeldusele. Isikuliste tõendiallikate ütlusi tervikuna ja kogumis hinnates tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et X ja tunnistajate ütlused on oma sisult riimuvad ning kooskõlas ka kohtule esitatud kirjalike tõenditega (kd II tlk 86 pöördel). Ringkonnakohus nendib, et käesolevas asjas on kannatanu ja tunnistajad (C, Z, Y, Q ja W) oma ütlustes kirjeldanud üht ja sama: kannatanu X soovis ühisele elule Kaia-Triin Tammearuga joone alla tõmmata, süüdistatav kannatanu otsusega ei leppinud ning üritas vastu X tahtmist ühist elu jätkata. Tähelepanu väärib asjaolu, et tunnistajad C ja Z olid eri aegadel kannatanuga lähisuhtes, kohtulikul uurimisel ei tuvastatud, et naised oleksid olnud tuttavad või sõbrannad. Ometigi on nad süüdistatava käitumist kirjeldanud sarnaselt ja sealjuures kannatanuga riimuvalt. Õige on maakohtu märkus, et tunnistaja Y ütlustest ei nähtu mittemingisugust vaenu süüdistatava suhtes, pigem on kannatanu ema kurb, et noorte elu läks nii nagu ta on läinud. Süüdistatava käitumist kirjeldab kannatanu ja tunnistajatega sarnaselt täiesti asjasse puutumatu tunnistaja, politseinik Q – viimase ütlused jäävad küll süüdistuse piiridest osaliselt välja, kuid ülejäänud isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsuse hindamisel on neid võimalik kasutada. Paraku tuleb tõdeda, et see kuidas kirjeldas Q süüdistatava käitumist (kd I tlk 148149 pöördel) ja arusaamu, ühtib kannatanu (ja ülejäänud tunnistajate) mitte süüdistatava ütlustega. Kaitsja väitel illustreerib kannatanu ütluste ebaõigsust fakt, et tunnistajad tajusid süüdistuses kirjeldatud olukordi reeglina vähem häirivana kui kannatanu. Maakohus on kohaselt viidanud, et kannatanu oli kaaslased kutsunud erinevatele üritustele ning tal oli Kaia-Triin Tammearu käitumise pärast väga piinlik ka kolmandate isikute ees (kd II tlk 87). Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et X ja tunnistajate erinevad reaktsioonid on adekvaatsed: olenemata sellest kas ja kui palju Kaia-Triin Tammearu käitumine tunnistajaid häiris on selge, et inimene, kelle elu segamisele korduvalt ja järjepidevalt keskendutakse, tunnebki end veidi enam häirituna kui tunnistajad, kelle igapäevaelu osaks süüdistuses kirjeldatud stseenid ja vahejuhtumid olid veidi vähesemal määral. 18 Ringkonnakohus nendib, et Kaia-Triin Tammearu on oma tegusid eitanud (nt vilistlasball detsembris 2018); leidnud, et kannatanu valetab (läbivalt); märkinud, et ta pidi erinevatel põhjustel viibima kannatanuga samades kohtades (vilistlasball mais 2019, XXX tantsukooli episood septembris 2020); öelnud, et kannatanu käitus valesti, kui läks teiste kaaslastega või inimestega kusagile kus nad on kahekesi käinud või plaaninud minna (2019 reisid Korsikale ja Rootsi Kuningriiki), soovinud olla oma lapsega (06.11.2020 episood kinos Solaris ja 29.11.2019 episood Lauluväljakul), olnud seisukohal, et üksnes paberil abielus olles ongi normaalne meest katsuda ja kallistada, kui teine seda ei taha. Paraku ei riimu Kaia-Triin Tammearu ütlused teiste asjas kogutud tõenditega, rääkimata sellest, et süüdistatava kaitseversioon on võrdlemisi ebajärjekindel ja vastuoluline: ühelt poolt toob süüdistatav välja eelnevalt loetletud selgitusi ja õigustusi, kuid teiselt poolt on tema kaitsetaktika üles ehitatud sellele, et eesmärk pühitseb abinõu ja sel põhjusel oli kõik süüdistuses esitatu vältimatult vajalik abielu päästmiseks. Järgnevalt esitab ringkonnakohus oma seisukohad apellatsiooniväidete kohta kuriteosündmuste ajalises järjekorras. Sissejuhatavalt tuleb tõendite hindamisel märkida seda, et Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-14-14, p 718 ja 1-16-6115/67, p 28). Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud (nt RKKKo nr 1-20-1301, p 14; 1-18-1247/58, p 33; 3-1-1-64-16, p 6 jpt), et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus eriti põhjalikult motiveerima otsust, milles teeb süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse. Apellatsioonikohtul tuleb sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (RKKKo-d nr 120-1301/35, p 14, 1-19-10157, p 7). Käesolevas asjas ei tuvastanud ringkonnakohus vigu, mis annaks põhjust jõuda maakohtu järeldustest tõendite ja süüküsimuse osas kardinaalselt teistsugustele järeldustele. Apellatsioonides ei esitata argumente, mida maakohus poleks juba käsitlenud. Ringkonnakohus jätab maakohtu põhistused KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses täies mahus kordamata, lisades järgnevalt oma põhistused. 01.12.2018 episood (Tartu Ülikooli vilistlasball Vanemuise teatris): Esmalt heideti Kaia-Triin Tammearule ette seda, et ta füüsiliselt jälitas ja ahistas X 01.12.2018 Vanemuise Teatris toimunud Tartu Ülikooli vilistlasballil. Kaia-Triin Tammearu hoidis X-l viimase tahte vastaselt ümbert ja käest kinni ning järgnes kannatanule sinna kuhu kannatanu parasjagu läks. Maakohus on otsuses refereerinud isikuliste tõendiallikate (süüdistatav, tunnistaja C ja kannatanu) ütlusi ning järeldas, et kuigi klassikaliselt oli tegemist ebamugava situatsiooniga – abielumees läks ballile teise kaaslasega, mitte oma abikaasaga – oli see ahistamise jälitamise algus, sest selle ainsa juhtumi peale poleks X ilmselgelt riigi poole pöördunud, kuigi Kaia-Triin Tammearu käitumine ei jäänud viisakuse piiridesse - s.o X palus Kaia-Triin Tammearul lahkuda, kuid süüdistatav jätkas oma tegevust nii nagu X oma ütlustes kirjeldas. Eeltoodust järeldab kohus, et nimetatud episoodis luges maakohus usaldusväärseks otsuses kajastatud kannatanu ütlused. 19 Kaitsja hinnangul ei kinnita tunnistaja C ütlused süüdistusversiooni: tunnistaja ei tõenda seda, et süüdistatav hoidis kannatanul viimase tahte vastaselt ümbert ja käest kinni ning käis neil järgi, üritas X tantsima kutsuda jms. Kaitsja märkis, et 01.12.2018 episoodi kohta andsid süüdistatav ja kannatanu diametraalselt erinevaid ütlusi, tunnistaja C ütlused kannatanu versiooni ei toeta. Kaia-Triin Tammearu on oma apellatsiooni p 9.1 samuti viidanud lahknevustele kannatanu ja tunnistaja C kohtus antud ütlustele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et 01.12.2018 episoodis on kannatanu X ütlused usaldusväärsed. Kannatanu selgitas kohtus (kd I tlk 119), et ta oli 01.12.2018 Vanemuise teatris Tartu Ülikooli ballil koos C-ga, X väitel oli tema vaates suhe Kaia-Triin Tammearuga problemaatiline (kd I tlk 118 pöördel-119). Süüdistatava ütluste järgi oli ta varem vilistlasballidel käinud koos X-ga – peotants oli nende ühine hobi, kuid 2018.a ballile läks ta teise kaaslasega, F-ga, sest X otsustas sinna minna C-ga ja järelikult tuli tal leida teine kaaslane (kd I tlk 178). Vastuseks prokurörile märkis süüdistatav, et F-ga tutvus ta samal päeval Tartus. Ballile pidi ta algselt minema lapsepõlvesõbraga, kuid viimane hüppas viimasel hetkel alt ära (kd I tlk 181 pöördel). Tunnistaja C selgitas, et tema teada oli X suhe problemaatiline (kd I tlk 170) ning enne suhte algust kannatanuga käis ta viimase kutsel 01.12.2018 Tartu Ülikooli vilistlasballil. Ringkonnakohus märgib, et järelikult teadis Kaia-Triin Tammearu enne 01.12.2018 balli, et X läheb ballile teise kaaslasega. Kannatanu ja tunnistaja ütlustest saab järeldada, et X jaoks oli suhe abikaasaga tupikus. Ringkonnakohtu hinnangul otsustas KaiaTriin Tammearu nimme ballile minna. Vaidlus puudub selles, et sellel ajal jagasid süüdistatav ja kannatanu ühist eluaset ning neil olid ühised alaealised lapsed. Järelikult oli naisel mehe käikudest piisavalt hea ülevaade – sama eluruumi jagades pole võimalik oma käike varjata. Fakt, et süüdistatava sõnul oli vilistlasballi väisamine kujunenud tema ja süüdistatava traditsiooniks, tähendab seda, et Kaia-Triin Tammearule ei valmistanud ülearu raskusi välja mõelda, kuhu X kavatseb 01.12.2018 minna. Arvestades seda, et Kaia-Triin Tammearu arvates polnud kohtuistungi toimumise ajakski veel (vaatamata jõustunud lahutusele) selge kas tema ja kannatanu suhe ikkagi on läbi (vt kd I tlk 178) on eluliselt usutav, et Kaia-Triin Tammearu läks ballile veendumaks kas ja kui siis kellega on tema abikaasa vilistlasballil. Esile tõstmist väärib antud juhul ka asjaolu, et kannatanule teadaolevalt ei olnud Kaia-Triin Tammearu Tartu Ülikooli vilistlane (kd I tlk 120), s.o järelikult ei kannustanud süüdistatavat ballile minema soov kohtuda endiste ülikoolikaaslastega. Tõsi, ballil toimunu osas on kannatanu ja tunnistaja C ütlused mõnevõrra lahknevad: kannatanu selgitas, et Kaia-Triin Tammearu hakkas neil järgi käima, kuid C sõnul ilmus Kaia-Triin Tammearu ootamatult välja, ta nägi naist ja kannatanut suhtlemas ning õige pea läksid nad kannatanuga ballilt minema. Ringkonnakohus nendib, et süüdistatava versiooni toimunust – mitte midagi erilist ei juhtunud, X oli oma kaaslasega ja tema oma kaaslasega – ei ole võimalik jaatada kahel põhjusel: esiteks pole eluliselt usutav, et naine kes ilmselgelt armukadedusest ajendatuna järgneb oma abikaasale ballile teise linna, piirdub peol olles abikaasa ja tolle kaaslase eemalt jõllitamisega. Teiseks pole kriminaalasjas esitatud tõendite pinnalt ammugi usutav, et Kaia-Triin Tammearu suutis jääda suhtluses kannatanuga rahulikuks, soliidseks ja eemal viibivaks. Kriminaalasjas uuritud tõendid nende kogumis toetavad käesoleval juhul kannatanu ütlusi, sest tuleb nentida, et Kaia-Triin Tammearule on läbivalt omane aktiivsus, mitte passiivsus. Kolmandaks on ilmne, et C (vt kannatanu ja tunnistaja ütlused selle kohta, et neil tärkas 2019.a esimeses pooles lähisuhe) oli 20 konkreetsel hetkel kannatanu huviobjekt ning sellises olukorras teevad kõik inimesed endast oleneva, et vahejuhtum n.ö vaikselt ära klaarida. Viimast viisi tunnistaja tegelikult ju kirjeldabki ning eeltoodu selgitab, miks kirjeldas kannatanu situatsiooni ballil märksa mahlakamana kui tunnistaja. Kokkuvõtvalt ei ole maakohus ringkonnakohtu arvates teinud vigu, kui luges usaldusväärseks kannatanu, mitte süüdistatava ütlused. Vastuolud kannatanu ja tunnistaja ütlustes küll on, kuid neid on võimalik selgitada. Süüdistatava versiooni selles, et ta läks ballile, sest soovis lihtsalt tantsida ja aega veeta, paraku mitte miski ei toeta. mai 2019 episood (Tartu Ülikooli vilistlaspidu Ujula 4 Tartus): Kaitsja märkis apellatsioonis, et mais 2019 Tartus Ujula 4 toimunud Tartu Ülikooli vilistlaspeo puhul eeldas X Kaia-Triin Tammearult häirivat käitumist ja reageeris sel põhjusel üle. Kaitsja viitas, et kliendil oli Tartus viibimiseks põhjus – tal oli raamatuesitlus, süüdistatav ei läinud Tartusse eesmärgiga kannatanut jälitada. Järgmisel hommikul hotellis London toimunud hommikusöögil viibis lauas Kaia-Triin Tammearu alaealine laps ning pole ühtegi põhjust, miks ema ei võiks ühineda seltskonnaga kus on tema laps. Lisaks ei kinnita C ütlused süüdistusversiooni, mille järgi tegi Kaia-Triin Tammearu hommikusöögilauas negatiivseid kommentaare. Maakohus on ringkonnakohtu arvates põhjendatult viitega e-kirjavahetusele ja sõnumivahetusele (kd II tlk 81 pöördel) leidnud, et Kaia-Triin Tammearu initsieeris vilistlasürituse raames toimunud raamatuesitluse ise ja tegi seda millegipärast vahetult enne vilistlaspeo toimumist. Ringkonnakohus märgib, et ilmselgelt on raamatuesitlus ettekääne: kannatanu selgitas kohtus, et neil oli süüdistatavaga kokkulepe, et nende ühine laps on kõnealusel nädalavahetusel süüdistatavaga, kuid viimane teatas viimasel hetkel, et läheb Tartusse (kd I tlk 130 pöördel). Arvestades seda, et süüdistatav ilmselgelt teadis oma mehe harjumusi (nt on üritusi, mida inimene reeglina külastab ja naljalt vahele ei jäta, üks sellistest võib vabalt olla kohtumine endiste klassi- või kursusekaaslastega) on ringkonnakohtu hinnangul kohane järeldada, et süüdistatava eesmärgiks ei olnud raamatuesitlus. Süüdistatav viitas, et tal oli ebameeldiv näha peol abikaasat koos teise naisega. Vaidlus puudub ning kannatanu, süüdistatava ja C ütlustega on tõendatud, et mais 2019 elas kannatanu koos Cga. Olukorras kus süüdistatava enda väitel oli tal peol ebamugav näha oma abikaasat teise kaaslasega, tekib lihtne küsimus – miks siis üldse oli vaja oma mehe harjumusi teades sinna peole minna? Samuti on maakohus korrektselt järeldanud, et vilistlaspeo väisamine koos kaaslasega ei tee olematuks seda, mida heidab ette esitatud süüdistus ning mida kinnitasid ka süüdistatav ja tunnistaja C, s.o vilistlaspeol käis Kaia-Triin Tammearu peole koos läinud X-l ja C-l järgi ning häiris neid. Kõik puudutatud inimesed (sh süüdistatav) selgitasid, et lõpuks pidi sekkuma ürituse turvamees. Märkimist väärib asjaolu, et kaitsja esitatud lühisõnumivahetus Fga (kd II tlk 33) tõendab ringkonnakohtu arvates hoopis seda, et vaatamata vilistlaspeo väisamisele kaaslasega on viimane raskustes peolt Kaia-Triin Tammearu üles leidmisega, s.o peole võib minna koos ükskõik kellega, kuid see ei tähenda automaatselt seda, et seal ka koos aega sisustatakse. Kannatanu ja tunnistaja C ütlused ning kaitsja esitatud kirjalik tõend illustreerivad ilmekalt seda, millele süüdistatava aeg peol kulus. Väidetavale kaaslasele ilmselgelt mitte. Puutuvalt lapsega hommikusöögilauas aja veetmisesse märgib kohus, et kui lapse ema soovib lapsega koos aega veeta ja hommikust süüa, siis on see täiesti võimalik: ühine hommikusöök tuleb lapsega lihtsalt kokku leppida. Lapsega kvaliteetaja veetmine ei eelda seda, et tuleb tingimata pressida ennast lapse, mehe ja tema uue kaaslase lauda. Tunnistaja C ütlustega 21 on tõendatud, et Kaia-Triin Tammearu sõnum hommikusöögilauas oli selline, et temast nagunii lahti ei saa. Kannatanu ja tunnistaja C riimuvate ütlustega on täielikult ümber lükatud kõik versioonid selle kohta, et Kaia-Triin Tammearut huvitas laps. Samuti jääb arusaamatuks kaitsja väide, et tema klient ei teinud hommikusöögilauas negatiivseid kommentaare. Viimaseid kirjeldas oma ütlustes kannatanu. Arvestades seda, kuidas kirjeldasid eelmist õhtut tunnistaja ja kannatanu on ilmselge vale süüdistatava väide, et hommikusöögilauas räägiti üksnes neutraalset ja meeldivat juttu. Tunnistaja ja kannatanu mäletavad ühist hommikusööki veidi teisiti (vt tunnistaja ütlused kd I tlk 170 pöördel ja kannatanu ütlused kd I tlk 121). Kokkuvõtvalt ei näe ringkonnakohus, et käsitletud episoodis võimaldaks tõendid jõuda maakohtust erinevale seisukohale. Juuli 2019 episood (Korsika matkarada): Maakohus ei pidanud Kaia-Triin Tammearu ütlusi usaldusväärseks märkides, et kannatanu ja tunnistaja kirjeldasid riimuvalt, kuidas nad reisi Korsikale planeerisid. Maakohus ei uskunud Kaia-Triin Tammearu sõnu selles, et kohtumine matkarajal X-ga ja C-ga oli juhuslik. Maakohus märkis, et süüdistatav läks sihilikult Korsikale ja suundus matkarajale eesmärgiga kannatanu puhkus ära rikkuda. Ringkonnakohus nendib maakohtuga nõustuvalt, et süüdistuses märgitud ajal olid kannatanu ja C suhtes, seda kinnitasid nii kannatanu, tunnistaja kui ka süüdistatav. X ja C rääkisid mõlemad seda, kuidas nad tahtsid minna Korsikale matkama, üritasid oma plaane Kaia-Triin Tammearu eest varjata, kuid viimane sai kuidagi nende plaanidest teada ja ütles kannatanule, et rikub nende puhkuse ära (vt kannatanu ütlused kd I tlk 121 ja 121 pöördel, tunnistaja ütlused kd I tlk 171 pöördel). Ringkonnakohus märgib, et ütlused on riimuvad ning puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks peaks kannatanu ja tunnistaja valetama. Isegi kui nõustuda süüdistatavaga ja väita, et kriminaalasi on kannatanu kättemaks vms süüdistatavale, siis jääb arusaamatuks, miks peaks kannatanuga käesolevaks ajaks juba aastapäevad tagasi lahku läinud tunnistaja C kohtus valetama ning süüdistatavat mustama. Kaitsja hinnangul ei ole kannatanu ja tunnistaja ütlused usaldusväärsed, sest nad kirjeldavad kohtumist süüdistatavaga erinevalt. Ringkonnakohus tutvus kannatanu ja tunnistaja ütlustega (kd I tlk 121 ja 121 pöördel ja kd I tlk 171 pöördel, tlk 172 pöördel) ning erinevalt kaitsjast ei näe ringkonnakohus, et X ja C ütlused oleks diametraalses vastuolus. Kannatanu ütluste kohaselt matkas ta koos kaaslasega matkarajal, kui nägi kuidas keegi tema poole jookseb. Süüdistatav hüppas talle kaela, laulis itaaliakeelset laulu ja hakkas tegema solvavaid kommentaare. Tunnistaja märkis, et ta märkas ühel hetkel, kuidas heledates rõivastes inimene tormab nende poole, käed laiali ja huilgab. Kaia-Triin Tammearu jõudis neile lähemale ja hüppas X-le kaela. C selgitas, et seejärel nad vestlesid ca 10 minutit. Kokkuvõtvalt on kannatanu ja tunnistaja kirjeldanud kohtumist Kaia-Triin Tammearuga täiesti sarnaselt. Ringkonnakohus märgib, et seda kas tegemist on huilgamise või itaaliakeelse serenaadiga sõltub võrdselt nii esitajast kui kuulajast. Kaitsja märkis, et kannatanu sõnul ahistas süüdistatav teda füüsiliselt ja verbaalselt, kuid C hinnangul pidas süüdistatav neid kinni lühikest aega. Esiteks tuleb märkida, et keegi ei täpsustanud kohtuistungil kas kannatanu võis füüsilise ahistamise all silmas pidada seda, et Kaia-Triin Tammearu hüppas talle kaela – viimast kinnitavad nii kannatanu kui tunnistaja ning ringkonnakohtu hinnangul paigutub inimesele kaela langemine siis, kui seda ei soovita vastuvaidlematult soovimatu füüsilise kontakti alla. Teiseks ei täpsustanud keegi, kui kaua kannatanu hinnangul kohtumine matkarajal kestis. Kuigi tunnistaja ei avanud vestluse sisu on selge, et sündmus oli nii talle kui kannatanule šokeeriv – 22 seda kinnitasid mõlemad. Sealjuures nähtub kannatanu ja tunnistaja ütlustest, et nende jaoks polnud häiriv mitte vestlus vaid eelkõige tõsiasi, et keegi näeb nii palju vaeva nende üles otsimiseks, tuleb teise riiki järgi. Käesoleval juhul ei olegi tegelikult oluline mida süüdistatav kohtumisel ütles, vaid fakt, et ta ilmus Korsikale üksnes selle pärast, et seal oli X koos C-ga. Kaitsja heitis maakohtule ette seda, et kannatanu ja tunnistaja ütlused selle kohta, kuidas võis süüdistatav nende asukohast teada saada, olid erinevad. Ringkonnakohus märgib, et kannatanu sõnul pärineb tema teadmine tunnistaja C-lt, s.o X ise vahetult selle fakti kohta Korsikal teavet ei hankinud, vaid ta vahendas kohtus seda, mida talle rääkis tunnistaja C (kd I tlk 131 pöördel). Viimane selgitas, et Kaia-Triin Tammearu ise kirjeldas, kuidas ta käis erinevates kohtades küsimas, kas neid on kusagil nähtud. Ringkonnakohus nendib, et arvestades sündmuse ja kohtuistungi vahele jäänud ajavahemikku ning tõsiasja, et süüdistatav vahendas C-lt saadud teavet, on teatud erinevused isikute ütlustes loomulikud. Samas langevad kannatanu ja tunnistaja ütlused kokku selles, et neile teadaolevalt tegi Kaia-Triin Tammearu pingutusi nende võimaliku asukoha tuvastamiseks, s.o kohtumine matkarajal ei olnud juhuslik vaid planeeritud. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, et kõrvaldamata on kahtlus juhusliku kohtumise kohta. Kaitsja ei pidanud eluliselt usutavaks, et nii pikalt rajalt kellegi leidmine ja üles otsimine on võimalik. Oma väite kinnituseks esitas kaitsja maakohtule väljatrüki internetist, millelt nähtub kõnealuse matkaraja pikkus (kd II tlk 34). Ringkonnakohtu hinnangul ei pööranud kaitsja tähelepanu sellele, mida rääkisid kohtus kannatanu ja tunnistaja C. Kannatanu märkis, et rada, kus nad Kaia-Triin Tammearuga kohtusid, oli 7-10 kilomeetrit. Tunnistaja sõnul pidi Kaia-Triin Tammearu nende leidmiseks lahendama kaks küsimust: tegema kindlaks, kui kaugele nad on jõudnud ja aru saama, mis pidi nad liiguvad (kd I tlk 171 pöördel) Arvestades tunnistaja C ütlusi selle kohta, et Kaia-Triin Tammearu kogus nende viibimiskoha kohta kohalikelt teavet, ei ole ringkonnakohtu arvates viidatud kahele küsimusele vastuse saamine ülemäära keeruline. Silmas tuleb pidada ka seda, et kolmandad isikud on eelduslikult nõus lahkelt infot jagama matkaradadel kohatud inimeste kohta, kui ilmub välja keegi, kes väidab, et ta on matkakaaslastest maha jäänud vms. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud tegemist juhusliku kohtumisega: kannatanu ja tunnistaja kirjeldasid, kuidas nad proovisid minekut varjata, Kaia-Triin Tammearu sai nende plaanidest teada, lubas tulla puhkust rikkuma ja täitis oma lubaduse. Ringkonnakohus märgib, et kahtlemata ei saa juhuseid välistada, kuid siinkohal tuleb vaadata tervikpilti: käesolevas asjas on n.ö juhuslikke kohtumisi kogunenud piisavalt kriitiline mass väitmaks, et need ei saa olla juhuslikud. Absoluutselt asjasse puutumatu on kaitsja väide, et 2019.a koju tagasi kolides kasutas kannatanu Kaia-Triin Tammearu abi. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd süüdistatav elas viidatud ajal seal kuhu X naasis (oma ema majja) ja seega on mõistlik eeldada, et Kaia-Triin Tammearu oli kannatanu plaanidest teadlik. Seda, kas kannatanu palus ise abi või süüdistatav pakkus oma abi, keegi ei täpsustanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda abi kasutamine kolimisel seda, et kannatanu jaoks poleks olnud eelnev häiriv. Kaitsja esitas apellatsioonis väite, et kooskõlas KarS § 7 lg 1 p 1 ei ole Kaia-Triin Tammearut võimalik Eesti Vabariigis juulis 2019 Korsikal toime pandud teo eest vastutusele võtta. Eesti karistusseadus kehtib KarS § 7 lg 1 p 1 järgi väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eestis karistusseaduse järgi kuritegu, kui teo toimepanemise kohas on selline tegu karistatav või seal ei kehti ükski karistusõigus ning tegu on toime pandud Eesti kodaniku vastu. 23 Tõendamaks identset karistusnormi, esitas prokurör maakohtule Eesti Vabariigi poolt Prantsuse Vabariigile edastatud õigusabitaotluse ja sellele laekunud vastuse (kd I tlk 49-56). Bastia linna kriminaalkohus märkis oma 17.02.2021 vastuses, et Eesti Vabariigi 02.02.2021 päringus kirjeldatud teod võivad kvalifitseeruda prantsuse õiguse järgi endise abikaasa või elukaaslase moraalseks ahistamiseks. Prantsuse karistusseadustiku art 222-33-2-1 järgi „Abikaasa, ametliku või mitteametliku vabaabielu elukaaslase või kooselupartneri ahistamise eest korduvate väljaütlemiste või tegudega, mille eesmärk või tagajärg on viimase elutingimiste halvenemine, mis väljendub viimase füüsilise või vaimse tervise halvenemises, karistatakse vabadusekaotusega pikkusega kuni kolm aastat ja rahatrahviga summas suurusega kuni 45 000,00 eurot, kui need asjaolud põhjustasid täieliku töövõimetuse pikkusega kuni kaheksa päeva või millega töövõimetust ei kaasnenud, vabadusekaotusega pikkusega kuni viis aastat ja rahatrahviga suurusega kuni 75 000,00 eurot kui need asjaolud põhjustasid täieliku töövõimetuse pikkusega kauem kui kaheksa päeva või kui need teod on pandud toime alaealise juuresviibimisel ja pealtnägemisel. Samad karistused kehtivad ka juhul, kui sama kuriteo paneb toime ohvri endine abikaasa või ametliku või mitteametliku vabaabielu elukaaslane. Karistusi suurendatakse vabadusekaotuseni kuni kümneks aastaks ja rahatrahvini summas suurusega kuni 150 000,00 eurot, kui ahistamine on viinud ohvri enesetapuni või enesetapukatseni.“ Eesti Vabariigi karistusseadustiku § 1573 lg 1 järgi loetakse ahistavaks jälitamiseks teise isikuga korduva või järjepideva kontakti otsimine, tema jälgimine või muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumine, kui selle eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine, kui puudub KarS § 137 sätestatud süüteokoosseis. Ringkonnakohtu hinnangul on normid sisult identsed. Eesti Vabariigis on KarS § 1573 lg 1 sätestatud ahistamine kuriteona karistatav, kui teise isikuga otsitakse kontakti, teist isikut jälgitakse või sekkutakse muul viisil teise isiku eraellu viimase tahte vastaselt ning kirjeldatud tegevuse eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine. Sarnaselt Eesti Vabariigis kehtiva KarS § 1573 lg 1 on Prantsuse Vabariigis art 22233-2-1 kirjeldatud tegevus kuriteona karistatav, kui normis piiritletud isiku ahistamine ehk väljaütlemised või teod on korduva iseloomuga. Oluline erinevus on selles, et Eesti Vabariigi karistusseadustik ei sea võimalikule toimepanijale lisatingimusi – Eestis võib teo toime panna igaüks, Prantsusmaal võetakse viidatud sätte alusel vastutusele lähisuhtes olnud või olevad inimesed. Eeltoodu tähtsust ei oma: käesolevas asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus selles, et kannatanu ja süüdistatav olid juulis 2019 veel abielus, kuid see oli lagunenud – kannatanu elas koos teise naisega. Erinevalt KarS § 1573 lg 1 loetakse Prantsusmaal art 222-33-2-1 sätestatud tegevus kuriteoks, kui selle eesmärk või tagajärg on isiku elutingimuste halvenemine, mis väljendub viimase füüsilise või vaimse tervise halvenemises. Ringkonnakohus nendib, et nii Eestis kui Prantsusmaal on kaitstavaks õigushüveks inimese vaimne tervis. Prantsusmaal kehtivat normi grammatiliselt tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et seal on tõendamiseseme üheks asjaoluks tõsiasi, et puudutatud isiku vaimne või füüsiline tervis pidi halvenema. Samas ei ole oluline, et halvenemisega kaasneks töövõimetus – vastutusele saab võtta toimepanija ka juhul, kui ohvrile töövõimetust ei kaasnenud. Ringkonnakohtu hinnangul kaasneb KarS § 1573 lg 1 väljendatud võimaliku tagajärge – inimese hirmutamine, alandamine või muul viisil oluline häirimine – realiseerumisel vastuvaidlematult negatiivne muutus puudutatud isiku elutingimustes, s.o vaimses tervises. Identse karistusnormi eelduseks ei saa seada seda, et Eestis ja välisriigis kehtivad normide sõnastus kattub sajaprotsendiliselt. 24 Ringkonnakohus leiab, et Prantsusmaa Vabariigis on Kaia-Triin Tammearu tegu kuritegu Prantsuse karistusseadustiku art 222-33-2-1 järgi ning teo eest on Prantsusmaal karistuseks ette nähtud vabadusekaotus pikkusega kuni kolm aastat ja rahatrahv summas suurusega kuni 45 000,00 eurot. Vaatamata sellele, et õigusabitaotlusele laekunud vastus ei sisalda informatsiooni selle kohta, milline on Prantsusmaa karistusseadustiku art 222-33-2-1 järgi kvalifitseeritava kuriteo aegumistähtaeg, tuleb tõdeda,
lg 1 p 1 sätestatu eesmärgiks on kontrollida teo põhimõttelist karistatavust mitte seda, kas sellise teo eest oleks inimest veel võimalik välisriigis karistada. Eesti karistusseadustiku järgi ei ole tegu aegunud. Eeltoodu tõttu ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga selles, et Kaia-Triin Tammearut pole võimalik juulis 2019 Korsikal toime pandud teo eest vastutusele võtta. Detsember 2019 episood (Rootsi Kuningriigis toimunud suusareis) Kaitsja märkis apellatsioonis, et maakohus hindas tõendeid ühekülgselt. Kohus jättis tähelepanuta, et X läks reisile koos lastega, viimaste suhtes on süüdistataval ja kannatanul ühine hooldusõigus. Süüdistatav tegi jõupingutusi teise hotelli leidmiseks, seda ta ei leidnud ning Kaia-Triin Tammearul ei jäänud midagi muud peale koridoris ööbimise üle. Ringkonnakohtu hinnangul ei puutu kannatanu ja süüdistatava laste ühine hooldusõigus asjasse. Esiteks viitas kannatanu kohtus tõsiasjale, et ta käis üksi koos lastega välisreisidel varemgi. Teiseks saab täiesti tavapäraseks ja normaalseks pidada seda, kui lapsed reisivad kas ühe või teise vanemaga. Seda enam olukorras kus toimivat perekonda enam ei eksisteeri. Lapsed ei pea jääma meelelahutuseta, kui vanematel omavahel enam ei klapi. Maakohus on otsuses õigesti märkinud (kd II tlk 83), et kohtule esitatud kirjalikud tõendid, kannatanu ja tunnistaja W ütlused lükkavad ümber Kaia-Triin Tammearu väited selle kohta, et nad plaanisid reisi koos X-ga, kuid viimane otsustas viimasel hetkel ümber. Ringkonnakohus tutvus nii kannatanu, tunnistaja W ütlustega kui viimase esitatud broneeringuinfoga (kd I tlk 32-34) ning tõenditest nähtub vastuvaidlematult fakt, et Kaia-Triin Tammearu ei olnud kunagi reisiseltskonna hulka arvestatud. Kannatanu ütlustega ja asitõendi vaatlusprotokolliga (kd I tlk 19-20) on tõendatud, et süüdistatav hakkas ennast reisile jõuga kaasa pressima. Ringkonnakohus nendib, et kaitsja esitatud kirjalikust tõendist (kd II tlk 35-38) nähtub tõsiasi, et Kaia-Triin Tammearul õnnestus omale broneerida tuba ajavahemikuks 23.12.2019-27.12.2019, kuid süüdistatav tühistas broneeringu omal algatusel (vt hotelli vastus „oleme saanud teie taotluse 2948076610 tühistamiseks, anname endast parima, et leida teike lahendus, kuigi see on tasuline tühistamine“). Süüdistatav märkis kohtus, et ta oli sunnitud ööbima kannatanu hotellitoa ukse taga, sest broneeritud hotellis ööbimiseks pidanuks ta kasutama autot, mida X talle ei andnud. Ringkonnakohus märgib, et järelikult ei ole õige kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et KaiaTriin Tammearu ei leidnud teist hotelli. Puutuvalt süüdistatava selgitusse märgib ringkonnakohus, et tegemist on ilmselge ettekäändega: esiteks on hotelli külalistel võimalik tegeleda suusatamisega (tegevus, milleks Kaia-Triin Tammearu eelduslikult Rootsi läks) https://www.booking.com/hotel/se/ottsjo-fjallhotell.et.html?aid=333369&label=ottsjofjallhotellhPTi2FSPhK1G5P4dBSk2xAS589196161338%3Apl%3Ata%3Ap1%3Ap2%3Aac%3Aap%3 Aneg%3Afi%3Atiaud-1183547560987%3Akwd34524663363%3Alp9061552%3Ali%3Adec%3Adm%3Appccp%3DUmFuZG9tSVYkc2RlIy h9YcLgEXIAJSu2fIX5Olt3Yyo&sid=c8e23022830fc71aa75061ab66b034d1&dest_id=2532281;dest_type=Cty;dist=0;group_adults=2;group_children=0;hapos=1;hpos=1;no_rooms =1;req_adults=2;req_children=0;room1=A%2CA;sb_price_type=total;sr_order=popularity;sr 25 epoch=1653384953;srpvid=1dba437cfcab01b1;type=total;ucfs=1&#hotelTmpl), teiseks peaks Rootsiski ringkonnakohtule teadaolevalt autorenditeenus täiesti toimima ning kolmandaks oli süüdistataval võimalik oma lastega koos aega veeta ka enda poolt broneeritud hotellis. Ringkonnakohtu arvates on maakohus tõendeid hinnates jõudnud põhjendatult järeldusele, et Kaia-Triin Tammearu järgnes X-le Rootsi suusareisile sihilikult, eesmärgiga rikkuda ära kannatanu puhkus. Ringkonnakohus ei saa märkimata jätta, et kannatanu ja viimase reisiseltskonna hotellitoa ukse taga kangekaelselt „telkiv“ Kaia-Triin Tammearu unustas sealjuures elementaarse eneseväärikuse (vt foto kd I tlk 166) mõtlemata, kuidas võis tema käitumine mõjutada lapsi. Ringkonnakohtu hinnangul võis ema käitumine teismeliseikka jõudnud või jõudmas lastele valmistada parasjagu piinlikkust ning selgi põhjusel on täiesti kohatu viidata asjaolule, et kannatanu tegi kõik endast oleneva laste emast eemaldamiseks. Maakohtule esitatud õigusabipalve ja selle vastuse järgi (kd I tlk 37-48) on Kaia-Triin Tammearu tegu kuritegu ka Rootsi Kuningriigis, s.o KarS § 7 lg 1 p 1 sätestatud eeldused on täidetud. Oktoobri 2020 episood (XXX tantsukool) Ülalnimetatud episoodis ignoreeris maakohus kaitsja arvates kirjalikke tõendeid ja rajas otsuse vääralt kannatanu ja Z ütlustele. Kaitsja märkis, et kohtule esitatud tõendite kohaselt käis X koos C-ga XXX tantsukoolis ajavahemikul jaanuar – juuli
lg 1 võib hõlmata endas ka juhuseid, kus inimese ahistamine võib normi mõttes seisneda hoopis kolmanda isikuga mingisuguse teist mustava või häiriva teabe jagamises. Antud juhul ei saa eitada, et tegemist oli X tahte vastaselt tema eraellu sekkumisega – tegelikult ei eelda ega oota ükski inimene, et tema endine kaaslane hakkab uut väljavalitut kirjade, sõnumite vms kaudu pidevalt kummitama. Kaia-Triin Tammearu eesmärgiks oli nullida kõik X uued suhted selleks, et kannatanu pöörduks tema juurde tagasi. Selline käitumine on teise inimese häirimine muul viisil KarS § 1573 lg 1 mõttes. 29 VI Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt, et Kaia-Triin Tammearu teod on tõendatud ja soov päästa oma abielu ei õigusta tema käitumist. Ringkonnakohus jagab täielikult maakohtu lõppjäreldust selles, et Kaia-Triin Tammearu tegevus täidab KarS § 1573 lg 1 objektiivse teokoosseisu tunnused. Kannatanu märkis kohtus läbivalt, et süüdistatava tegevus oli häiriv, alandav, ahistav, segas tema eraelu ning tal tekkis hirm, mida Kaia-Triin Tammearu järgnevalt ette võtab või kust välja kargab. Asetades Kaia-Triin Tammearu käitumisaktid ajateljele on üpris ilmne, et süüdistatava tegevus halvaks iga inimese eraelu ning süüdistatava teguviis tekitab hirmu kõrvalseisjaski. Kaitsja ei nõustunud maakohtuga selles, et Kaia-Triin Tammearu pani KarS § 1573 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toime kavatsetult. Kaitsja märkis, et kliendi käitumises puuduvad KarS § 1573 lg 1 teokoosseisu subjektiivsed tunnused. Ringkonnakohtu arvates on maakohus oma seisukohta piisava põhjalikkusega motiveerinud. Otsuse lehel nr 17 (kd II tlk 87) on maakohus märkinud, et Kaia-Triin Tammearul oli teada kannatanu üldine päevarutiin, ta teadis X harjumusi ja viibimiskohti, omas ülevaadet mehe tutvus- ja suhtlusringkonnast ning sel põhjusel oli tal võimalik suhteliselt efektiivselt kannatanu eraellu tungida. Kõrvale ei saa vaadata sellest, et kannatanu kavandas oma tegevusi – nt pidi ta ostma välisreisidele pileteid. Maakohus on viidanud õigesti sellelegi, et kannatanu ning tunnistajate ütluste järgi oli süüdistatava eesmärgiks X oluline häirimine, et viimane tunneks end oma uute naistuttavate ees alandatuna ning need uued tutvused läbi kirjeldatud sekkumise läbi kaoksid. Märkimist väärib, et süüdistatav on seda ise ka avaldanud (vt kd I tlk 161). Ringkonnakohus nendib, et maakohus ei oleta vaid otsuses väljendatud seisukohad põhinevad üksnes kriminaalasjas esitatud ja uuritud tõenditel. Maakohus on otsuses jälgitavalt põhjendanud, miks moodustasid antud juhul üksikjuhtumid ahistavale jälitamisele omase süstemaatilise iseloomu ja jõudnud ringkonnakohtu arvates veatule järeldusele, et Kaia-Triin Tammearu tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 1573 lg 1 järgi. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga. Kannatanu poolt taotletud lähenemiskeelu jättis maakohus kohaldamata, seda apellatsiooni korras ei vaidlustatud. VII Järgnevalt lahendab ringkonnakohus kaitsja apellatsioonis tõstatatud küsimuse, mis puudutab mittevaralise kahju hüvitamist. Maakohus rahuldas 09.02.2022 otsuse alusel X nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks osaliselt, mõistes süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 200,00 eurot. Kaitsja leidis, et Kaia-Triin Tammearu tuleks täielikult õigeks mõista, mis tooks õiguslikult endaga kaasa tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise. Alternatiivselt on apellant seisukohal, et kannatanu nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb antud asjas jätta igal juhul rahuldamata, s.o ka siis kui ringkonnakohus ei rahulda kaitsja taotlust oma kliendi õigeks mõistmises KarS § 1573 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. Ringkonnakohtule arusaadavalt kohaldas maakohus apellandi arvates kannatanu nõudega osaliselt päri olles valesti materiaalõigust: kaitsja märkis apellatsioonis, et kooskõlas VÕS § 128 lg 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, kuid kannatanu ei ole oma hagis välja toonud asjaolusid, et temale on tekitatud viidatud normi mõttes mittevaralist kahju. Kannatanul väidetavalt tekkinud ajakulu, ürituse emotsiooni ja tema tuju rikkumine ei ole apellandi hinnangul käsitletav mittevaralise kahju hüvitamise alusena. 30 Prokurör leidis ringkonnakohtus toimunud istungil maakohtu seisukohaga nõustuvalt, et kuigi kannatanu kasutas oma hagis tagasihoidlikke väljendeid, mõjutas toimunu kannatanut väga. Prokurör viitas, et kannatanu ei ole jurist ning viimaste kohustus on sõnastada mittejuristi väljendused ümber ja viia kooskõlla asjas kogutud teiste tõenditega. Ringkonnakohus ei saa jätta märkimata, et prokuröri arusaam juristide kohustustest ei tarvitse olla vale, kuid siinkohal on otstarbekas meenutada järgmist. Kooskõlas KrMS § 381 lg 3 esitab kannatanu kriminaalmenetluses tsiviilhagi uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu KrMS § 225 lg 1 või § 240 p 4 sätestatud tähtaja jooksul; KrMS § 38 lg 4 järgi selgitab uurimisasutus või prokuratuur kannatanule tema õigusi, mh tsiviilhagi esitamise korda, tsiviilhagile esitatavaid põhilisi nõudeid, tsiviilhagi esitamise tähtaega ja selle möödalaskmise tagajärgi, samuti riigi õigusabi saamise tingimusi ja korda. Ringkonnakohus märgib, et tsiteeritud normide pinnalt saab järeldada vaid üht: tsiviilhagi esitamise kohustus uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu ning prokuratuurile pandud ülesanne selgitada vajadusel kannatanule tsiviilhagi vormi- ja sisunõudeid tähendab seda, et eeskätt prokuratuuri enda kohustus on sõnastada mittejuristi väljendused ümber ja viia kooskõlla asjas kogutud teiste tõenditega. Kuigi viidatud sätted räägivad ka uurimisasutusest ei ole ringkonnakohtu arvates prokuratuuril võimalik KrMS § 213 valguses omapoolset selgitamiskohustust täiel määral uurimisasutusele delegeerida. Järelikult peaks kehtiva regulatsiooni valguses prokuratuur seisma selle eest, et koos kriminaalasjaga liiguks kohtusse elementaarsetele nõuetele vastav tsiviilhagi. Käesoleval juhul möönis prokurör ringkonnakohtule arusaadavalt seda, et kannatanu on hagis oma nõuet mõnevõrra ebaõnnestunult põhistanud ning ringkonnakohtule jääb veidi mõistmatuks, miks ei pööranud prokurör võimalikele minetustele tähelepanu juba siis, kui kannatanu hagi prokuröri lauale jõudis. Ringkonnakohtu hinnangul väärivad kaitsja vastuväited tähelepanu. Maakohus märkis otsuses (kd II tlk 90 pöördel ja 91), et kannatanu ütluste järgi oli süüdistatava käitumine tema jaoks hirmutav, alandav ja solvav ning selline käitumine häiris oluliselt X. Lisaks kirjeldas kannatanu seda, kuidas ta pidi olema kogu aeg valvel, sest ta ei teadnud millised on Kaia-Triin Tammearu järgmised sammud. Kohus leidis, et loetletud põhjustel tuleb jaatada kannatanul moraalse kahju tekkimist. Hagi osalise rahuldamise ehk kannatanu küsitud summa vähendamise tingis otsuse järgi tõsiasi, et kannatanu omalt poolt provotseeris süüdistatavat – nt tõi naistuttavaid ühisesse koju. Kannatanu X on 09.12.2021 esitatud hagiavalduses põhistanud mittevaralise kahju nõuet järgmiselt: „Samuti on Kaia-Triin Tammearu tegevuse tagajärjel tekkinud mulle moraalne kahju, mis seisneb ajakulus lõhutu taastamiseks ning erinevate ürituste/koosviibimiste rikkumises minu jaoks. Ürituste osas, kus ta on mind ja minu kaaslasi jälitanud, on ta sellega rikkunud ürituse emotsiooni ja minu tuju“. Kohtus selgitas kannatanu, et mittevaralise kahju nõudele ei oska ta hinnangut anda. Kõik need ballid, kinos käimised, kõik need üritused olid tasulised ning ta ostis piletid eesmärgiga olla seal koos oma kaaslasega. Kui tullakse tahtlikult kohale, rikutakse need üritused ära ja seal ahistatakse, siis peaks sellel nagu mingisugune hinnalipik olema (kd I tlk 127 pöördel). Esmalt märgib ringkonnakohus, et kannatanu taotletud hüvitis 500,00 eurot hõlmab hagiavalduses kajastatu kohaselt ka mittevaralist kahju mis on seotud süüdistuses kajastatud episoodiga (uksesüdamike lõhkumine ajavahemikul 2020.a algusest kuni 02.12.2020) ja kuriteoga (KarS § 266 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistus) milles Kaia-Triin Tammearu on õigeks mõistetud. Järelikult tuleb X nõue mittevaralise kahju hüvitamises osaliselt, osas mis puudutab 31 ajakulu lõhutu taastamiseks, jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohus selgitab kannatanule, et tal on õigus esitada nõue selles osas tsiviilkohtusse, tsiviilkohtumenetluse korras. Teiseks on maakohus hagi mittevaralise kahju nõudes osaliselt rahuldades jätnud kõrvale hagi aluse ehk kannatanu poolt esitatud asjaolud selle kohta mis konkreetselt põhjustas talle tema arvates mittevaralist kahju ning kannatanu ristküsitluses antud ütlused, milles X selgitab otseselt nõudega seonduvat. Kaitsja loogika on õige selles, et maakohus pidanuks hagis esitatud nõude lahendamisel võtma aluseks hagiavalduses esitatud asjaolud. Kirjalikus hagiavalduses ja kohtus antud ütlustes keskendub kannatanu ürituste ja peotuju rikkumisele. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et X oleks oma hagiavaldust kooskõlas KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 376 kohtuliku arutamise käigus muutnud ning tuginenud sellele, et mittevaraline kahju kaasnes talle pideva häirimise, alandamise jms tõttu. Eeltoodud põhjusel tuleb tõdeda, et maakohus ei jäänud oma otsustuse põhistamisel esitatud hagiavalduses märgitud asjaolude raamidesse, hagis esitatud väited on käsitlemata. Ringkonnakohus märgib kaitsjaga nõustuvalt, et VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse VÕS § 134 lg 2 loetletud juhtudel - kahjustatud isikule tuleb mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral, s.o puudutatud isik ei pea nimetatud aluste esinemisel eraldi tõendama hingelise ja füüsilise valu olemasolu. Ringkonnakohtu hinnangul on nii esitatud tsiviilhagi kui kannatanu kohtus antud ütluste valguses põhjendatud kaitsja esitatud küsimus kas mittevaralise kahju katteks hüvitise välja mõistmist saab põhjendada ürituse ja emotsiooni rikkumisega või on siiski vajalik, et väidetav kannatanu näitab ära selle, et talle on põhjustatud psüühilist valu ja kannatusi? Ringkonnakohus jagab kaitsja seisukohta selles, et käesoleval juhul ei ole kannatanu nõue põhjendatud. Esiteks on kannatanu hagis esitanud väite, et Kaia-Triin Tammearu rikkus ahistava jälitamisega erinevad üritused ehk lihtsustatult öeldes kannatanu peotuju. Kannatanu kohtus antud ütlustest võib järeldada, et sisimas möönab X ka varalise kahju tekkimist ehk kõik need üritused, mille süüdistatav rikkus, olid tasulised. Nõuet varalise kahju ehk rikutud ja poolelijäänud ürituste piletikulu hüvitamiseks kannatanu esitanud ei ole. Teiseks on ringkonnakohus nõus apellandiga selles, et mittevaralise kahju jaatamiseks peaks tõendama veidi enamat. Iseenesest pole välistatud mittevaralise kahju tekkimine KarS § 157 3 lg 1 sätestatud kuriteo korral. Ahistava jälitamise tulemusel võib ohvril tekkida tervisekahjustus (näiteks ärevushäire, depressioon) või on ta sunnitud radikaalselt ja vastu oma tahtmist muutma oma senist elukorraldust (näiteks varem üritusi väisata armastanud inimene jääb koduseinte vahele). Mitte midagi sellist antud juhul ringkonnakohus ei tähelda. Erinevate koosviibimiste/ürituste emotsiooni ja kannatanu tuju rikkumine on kindlasti käsitletav kannatanu heaolu langusena, kuid antud juhul puuduvad tõendid selle kohta, et see oleks olnud drastiline ja püsiva iseloomuga. Samuti ei ole kriminaalasjas tõendatud fakt, et kannatanu muutis süüdistatava käitumise tõttu oma harjumuspärast elukorraldust. Vastupidi: näiteks olenemata sellest, et Kaia-Triin Tammearu ahistas kannatanut detsembris 2018 toimunud vilistlasballil ei loobunud kannatanu minekust vilistlaspeole, mis toimus mais 2019. 32 Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus kaitsjaga selles, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada. Kannatanu X nõue mittevaralise kahju väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata osas, mis see puudutab X-l mittevaralise kahju tekkimist nii süüdistatava poolt rikutud ürituste, emotsioonide kui tuju tõttu. Muus osas (s.o Kaia-Triin Tammearule KarS § 266 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistusega seotud ajakulu, mis seisnes lõhutud ukselukkude parandamises) tuleb hagi jätta läbi vaatamata. VIII Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 2, 3, 4, § 338 p 2 ning § 340 lg 2 p 2, 5 tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada mittevaralise kahju osalises välja mõistmises ja selles osas teha uus otsus; maakohtu otsuse põhiosa tuleb täpsustada (so süüdistust puudutavas osas etteheidet, et Kaia-Triin Tammearu pani talle süüks arvatavad teod toime ajavahemikul 2018.a detsembrist – 02.12.2020) ning jätta sellest osaliselt välja asjaolud (s.o mis puudutavad 31.12.2020, jaanuari ja juuni 2021 sündmusi). Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, siis rahuldab ta seega ka osaliselt kaitsja apellatsioonkaebuse. Kaia-Triin Tammearu apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. IX Kaia-Triin Tammearu kaitsja Kersti Põld esitas taotluse apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks kokku 450,00 eurot (sh käibemaks 75,00 eurot). Taotluse kohaselt on apellatsioonkaebuse koostamise ajakulu 285 minutit, istungiks ettevalmistamise ajakulu 71 minutit ning osalemine istungil 60 minutit. Viimase osas märgib ringkonnakohus, et 10.05.2020 kohtuistungi protokolli järgi algas istung kell 09.57 ja lõppes 10.21. Kohtuistung kestis seega 1h ja 24 min. Kaitsja esitas riigi õigusabi tasu taotluse enne kohtuistungit, istungi kestust prognoosides. Justiitsministri 26.07.2016 määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 6 lg 5 järgi on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise kriminaalasja kohtuistungil on 27,00 eurot iga poole tunni kohta. Järelikult tuleb suurendada kaitsja tasu istungist osavõtu eest 32,40 euro võrra (sh käibemaks 5,40 eurot). Ringkonnakohtu hinnangul olid kaitsja toimingud põhjendatud ja vajalikud, ajakulu mõistlik ning seega tuleb Advokaadibüroo Kersti Põld Tallinna osakonna vandeadvokaat Kersti Põllule makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Kaia-Triin Tammearule apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest määrata 482,40 eurot (sh käibemaks 80,40 eurot). Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt menetluskulud ringkonnakohtus riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 33
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.