Ametlikud allikadriigiteataja.ee · EUR-Lex
Europaius
Eesti
ČeštinaDeutschFrançaisEspañolPolskiItalianoNederlandsÖsterreichBelgiquePortuguêsSvenskaDanskSuomiSlovenčinaIrelandMagyarLietuviųLatviešuSlovenščinaHrvatskiΚύπροςMaltiRomânăΕλληνικάLuxembourgБългарски
Eesti

1-21-442/77

Obsah (13)§ 209§ 320§ 384§ 3811§ 64§ 68§ 73§ 491§ 12§ 381§ 201§ 385§ 81

1-21-442 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. mai 2022. a Tallinn Kriminaalasja number 1-21-442 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, liikm

§ 209

lg 2 p 3, § 384 lg 1, § 3811 lg 2 ja § 320 lg 1 Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu

  1. septembri
  2. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Prokuratuur, süüdistatav Tarmo Killing ja tema kaitsja advokaat Marko Tammann Marek Soomaa ja Jürgen Hüva Kirjalik menetlus Tarmo Killing, elukoht: XXX; isikukood: 37205114212; Eesti Vabariigi kodanik; haridus: XXX; emakeel: eesti keel; töökoht: XXX Kriminaalkorras karistamata. Advokaat Marko Tammann Prokurörid Asja arutamise viis Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
  3. Jätta Pärnu Maakohtu
  4. septembri
  5. a kohtuotsus Tarmo Killingu suhtes muutmata ning prokuratuuri, süüdistatava ja tema kaitsja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
  6. KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista Eesti Vabariigilt KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu, s.o valitud kaitsja mõistliku suurusega tasu, Tarmo Killingu kasuks summas 2850 (kaks tuhat kaheksasada viiskümmend) eurot, mis kanda X arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXX.
  7. Kannatanu Y valitud esindaja advokaat A. Akerbergil apellatsioonimenetluses tekkinud osutatud õigusabi eest mõistliku suurusega tasu 2426,66 eurot, jätta KrMS § 185 lg 2 kohaselt Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Pärnu Maakohtu 21.09.2021 otsusega mõisteti Tarmo Killing õigeks

§ 209lg 2 p 3 järgi.

Mõisteti Tarmo Killing õigeks

§ 320lg 1 järgi.

Tunnistati Tarmo Killing süüdi

§ 384lg 1 järgi ning karistuseks mõisteti 2 (kaks) aastat vangistust.

Tunnistati Tarmo Killing süüdi

§ 3811

lg 2 järgi ning karistuseks mõisteti 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel suurendati raskemat karistust ning liitkaristuseks mõisteti 3 (kolm) aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 27.11 kuni 28.11.2019.a, s.o 2 (kaks) päeva ning määrati, et kandmisele kuulub 2 (kaks) aastat 11 (üksteist) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel jäeti kandmata vangistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui Tarmo Killing ei pane 4 (nelja)aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 491

alusel kohaldati Tarmo Killingule lisakaristusena ettevõtluskeeldu 2 (kaheks) aastaks. Lisakaristuse kohaldamise algust arvatakse alates kohtuotsuse jõustumisest. Rahuldati tsiviilhagid järgmiselt: 1) Rahuldati Q kaudu tsiviilhagi ning mõisteti Tarmo Killingult välja Q kaudu kasuks 39 652,78 (kolmkümmend üheksa tuhat kuussada viiskümmend kaks eurot ja 78 senti) eurot. 2) Rahuldati Y kaudu tsiviilhagi:

  1. a)mõisteti Tarmo Killingult välja Y kaudu kasuks põhinõue 750 650,09 (seitsesada viiskümmend tuhat kuussada viiskümmend eurot ja 9 senti) eurot;
  2. b)mõisteti Tarmo Killingult välja Y kaudu kasuks põhinõudelt viivis perioodil 06.01.2021.a kuni 20.09.2021.a summas 42 447,72 (nelikümmend kaks tuhat nelisada nelikümmend seitse eurot ja 72 senti) eurot;
  3. c)mõisteti Tarmo Killingult välja Y kaudu kasuks põhinõudelt viivis alates 21.09.2021.a kuni põhinõude 750 650,09 eurot tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. 3) Rahuldati AS F (registrikood: XXXXXXX) tsiviilhagi ning mõisteti Tarmo Killingult välja AS F kasuks 7541,16 (seitse tuhat viissada nelikümmend üks eurot ja 16 senti) eurot. Menetluskulude osas otsustati järgmiselt: 1) KrMS § 181 lg 1 alusel mõisteti Eesti Vabariigilt välja KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu, s.o valitud kaitsja mõistliku suurusega tasu, Tarmo Killingu kasuks summas 8856 (kaheksa tuhat kaheksasada viiskümmend kuus) eurot. KrMS § 180 lg 1 alusel jäeti ülejäänud valitud kaitsja tasu süüdimõistetu kanda. 2) KrMS § 175, § 179 ja § 180 lg 1 alusel mõisteti Tarmo Killingult välja menetluskuluna riigituludesse tunnistaja kulud 20,54 eurot ja sundraha 876 eurot, kokku 896,54 eurot. 3) KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel mõisteti Tarmo Killingult välja Y kasuks valitud esindaja mõistliku suurusega tasu summas 10 444 (kümme tuhat nelisada nelikümmend neli) eurot. 2. Kokkuvõtvalt Tarmo Killingut (ik 37205114212) süüdistatakse sama kannatanu suhtes kantuna samast tahtlusest samaliigiliste lepingute täitmisel

§ 209lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

See seisneb selles, et tema olles ajavahemikul 07.06.2006 kuni 06.11.2016 (Äriregistris kuni 14.11.2016) Osaühing (edaspidi ka OÜ) W (edaspidi Z OÜ) (XXXXXXXX, 2

(40)pankrotis, äriregistris alates 14.11.2016 ärinimega OÜ Z, äriregistris olev aadress kuni 14.11.2016.a XXX, alates 14.11.2016 aadress XXX) juhatuse ainuliige, seega ÄS § 180 lg 1 kohaselt osaühingut esindav ja juhtiv organ, sõlmis X-ga (edaspidi X ) kolm erinevat hankelepingut, mille alusel tehtavaid töid ei olnud tal plaanis lõpule viia, vaid peale X -lt rahade laekumist öelda lepingud ettekavatsetult üles ning saadud raha viia äriühingust välja saades sellest isiklikult kasu. Tarmo Killing osaühingu juhatuse liikmena tegi lühikese ajavahemiku jooksul mitu pakkumist X poolt välja kuulutatud hangetel. Teadlikult koostas ta oma pakkumised kardinaalselt teistsuguse ülesehitusega, kui seda on teinud teised pakkujad, s.t esmased projektides tehtavad tööd (ettevalmistus- ja kaevetööd; ettevalmistus- ja veejuhtme tööd) olid tema esitatud pakkumistes kõige kallimad tööd ning hiljem tehtavad tööd (nt tee ja tee-elementide ehitamine; teekatte rekonstrueerimine) olid odavamad. Sealjuures kõigil konkureerivatel pakkumistel olid tööde hinnad vastupidised. Kuna Tarmo Killingu esitatud pakkumised olid kõigil hangetel madalaima hinnaga, siis X tunnistas need võitjaks. Kuna X -l oli varasemast kokkupuude Tarmo Killinguga riigihankel (viitenumbriga 171983) Kotkapesa tee ja Rahingu tee rekonstrueerimine, kus ta alustas projektiga korrektselt ja projekti edenedes alustati ja teostati ka tööd lõpuni vastavalt hinnapakkumisele ja sõlmitud lepingule (hilisemalt selgus, et siiski oluliste puudustega), siis sellega lõi Tarmo Killing endast ja enda juhitud äriühingust X silmis usaldusväärse partneri mulje. Eelkirjeldatud viisil ülesehitatud pakkumistega ning kavatsusega jätta tööd sõlmitud lepingutes kokku lepitud mahus teostamata on Tarmo Killing tekitanud X -le varalist kahju teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Nimelt kuna vastavalt sõlmitud lepingule maksis X tööde eest peale nende teostamist, siis kuna Tarmo Killing teostas kõigis projektides üksnes n.ö ettevalmistavad tööd, mille ta oli hinnapakkumises märkinud kõige kallimateks töödeks, saavutas ta X -lt väljamaksed suuremas ulatuses, kui need teostatud tööd tegelikult väärt olid. Kuna Tarmo Killing lepingut lõpuni ei täitnud ja ülejäänud töid ei teostanud, pidi X sõlmima uue lepingu teise äriühinguga. Kuna enamus konkreetsele objektile planeeritud rahast maksti välja Tarmo Killingule tegelikult väheväärtuslike tööde eest ning uuele lepingupartnerile tuli tasuda tööde lõpuleviimise eest, siis tekkiski sellest X -le varaline kahju ulatuses, milles X pidi tegelikkuses projektide eest rohkem maksma, kui ta oleks maksnud Tarmo Killingu juhitud äriühingule, kui viimane oleks tööd vastavalt esitatud hinnapakkumistele nõuetekohaselt lõpuni teostanud. Kolme erineva töövõtulepingu (töövõtulepingud 3-2.6/18501623, 3-2.6/18501624, 3-2.6/18501630) kohaselt oli X poolt Z OÜ-le tööde teostamise eest makstavaks tasuks kokku 1 147 102,29 eurot (ilma käibemaksuta) ning selle summa eest pidi Z OÜ teostama kohaselt, kõigil kolmel objektil, kõik tööd. X maksis Z OÜ tasu välja kokku 1 009 542,06 eurot (summa ilma käibemaksuta). Seega on X tasunud Z OÜ-le rohkem kui 88% kõikide tööde maksumusest, kuid tööd jäid tegemata ning Z OÜ poolt lõpetamata tööde tellimiseks viis X läbi uued hankemenetlused, mille tulemusena sõlmis X uued töövõtu raamlepingud teiste äriühingutega. Kokku pidi X maksma 744 491,82 eurot rohkem, kui oleks tulnud maksta nende samade tööde eest Z OÜ-le, kui viimane oleks töövõtulepingud kohaselt täitnud. X, olles viidud eksimusse, et Tarmo Killingi juhtimise all olev äriühing viib töövõtulepingutes nimetatud tööd kogu ulatuses lõpuni, tasus Z OÜ AS-s Swedbank asuvale arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX ajavahemikul 14.06.2016-23.08.2016 kokku 1 211 450,47 eurot (koos käibemaksuga). Tarmo Killing, olles saanud enda äriühingu valdusesse X -lt laekunud summad, hakkas äriühingust raha välja viima. Nimelt, 11.08.2016 on Tarmo Killing avanud Küprose Keskpangas konto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Šotimaal registreeritud äriühingule Ä (äriühingu number XXXXXXXX). Nimetatud kontol on Tarmo Killingu täieõiguslik kasutamisõigus. Antud kontole on Tarmo Killingi poolt kantud Z OÜ AS-s Swedbank asuvalt arvelduskontolt nr 3
(40)XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX ajavahemikul 14.09.2016 kuni 01.11.2016 kokku 427 452.54 eurot. Seda summat saab pidada Tarmo Killingu isiklikuks kasuks, mida X -lt laekunud summad võimaldasid üle kanda välisriigis asuvale arveldusarvele, mille täieõiguslik kasutaja Tarmo Killing on. Ajavahemikul 11.03.2016 kuni 01.11.2016 on Tarmo Killingi poolt võõrandatud kõik äriühingule Z OÜ kuulunud sõiduautod ja töömasinad vastusooritust saamata. Ajavahemikul 30.06.2016 kuni 22.09.2016 on Tarmo Killing võõrandanud äriühingule Z OÜ kuulunud kinnistud ilma vastusooritust saamata. 01.11.2016 on Tarmo Killingi poolt müüdud varatuks tehtud äriühing Z OÜ Panamas asuvale äriühingule, millega Tarmo Killing üritas vabaneda vastutusest X -le tekitatud kahju osas. Tarmo Killing, olles viinud X eksimusse lepingute allkirjastamisega, mille kohaselt tema juhtimise all tegutsev äriühing Z OÜ (endine W OÜ) täidab sõlmitud lepingud kogu ulatuses, kuid jättis kohustuse otsitud põhjustel täitmata, tekitas X -le varalist kahju. 18.03.2016.a sõlmitud lepingu täitmisega hoidis Tarmo Killing X -d eksimuses, et ka teiste lepingutega ollakse valmis kõik tööd tegema. See andis X -le kindluse teha 19.04.2016, 20.04.2016 ja 04.05.2016 sõlmitud lepingute alusel tehtud tööde eest väljamakseid. Tarmo Killingu juhitud äriühingu tegemata tööde lõpetamiseks oli X sunnitud sõlmima uued töövõtulepingud, mille kohaselt pidi X maksma kokku rohkem 744 491,82 eurot, kui olukorras, kus tööd oleks viinud lõpuni Tarmo Killingu äriühing. Sellise tegevusega on põhjustatud X -le varalist kahju, sest X -l on tekkinud vajadus teha täiendavaid kulutusi tööde lõpetamiseks. Pankrotimenetluses on X nõudena tunnustatud nõue summas 750 650,09 eurot, mis kinnitab seda, et Tarmo Killingu esitatud tööde peatamise ja ülesütlemise avaldus ei olnud põhjendatud. Kuna Tarmo Killing muutis W OÜ varatuks, siis muutus X - oluliselt keerulisemaks tekitatud kahju eest hüvitise saamise. Tarmo Killingu varaliseks kasuks saab pidada summat, mida X pidi tasuma teistele töövõtjatele tööde lõpetamiste eest. Selles ulatuses pidi tema juhitud äriühing tegema vähem kulutusi ning see andis Tarmo Killingule võimaluse kanda Z OÜ arveldusarvelt 427 452.54 eurot enda kontrolli all olevale arveldusarvel Küprosel tegutsevas pangas.

§ 12(1) lg 1 p 2 kohaselt on suur kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot.

Seega pani Tarmo Killing toime samast tahtlusest kantuna teisele isikule varalise kahju tekitamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil suures ulatuses, s.o.

§ 209lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti süüdistatakse Tarmo Killingut (ik 37205114212) teadvalt äriühingu maksejõuetuse põhjustamises, mis seisnes selles, et tema olles ajavahemikul 07.06.2006 kuni 06.11.2016 (Äriregistris kuni 14.11.2016) Osaühing (edaspidi ka OÜ) W (edaspidi Z OÜ) (XXXXXXXX, pankrotis, äriregistris alates 14.11.2016 ärinimega OÜ Z, äriregistris olev aadress kuni 14.11.2016.a XXX, alates 14.11.2016 aadress XXX) juhatuse ainuliige, seega ÄS § 180 lg 1 kohaselt osaühingut esindav ja juhtiv organ, ÄS § 183 kohaselt osaühingu raamatupidamist korraldav isik ning pidi ÄS § 187 lg 1 kohaselt täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, kahjustas teadvalt kohustustevastaselt võlgniku Z OÜ varalist seisundit. Tulenevalt juhatuse liikme staatusest omas Tarmo Killing juurdepääsu Z OÜ AS-s Swedbank arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX alates 20.06.2006 kuni 22.06.2017. Konto e-kanali kasutaja oli Tarmo Killing alates 20.06.2006 kuni 22.06.2017. Samuti olid Tarmo Killingi nimele väljastatud konto juurde avatud kaart nr 5473720001571959 alates 02.07.2015 kuni 22.06.2017. 4

(40)Harju Maakohtu 21.06.2017.a. kohtumäärusega 2-17-5877 kuulutati välja Z OÜ pankrot. Pankroti aluseks olev võlanõue tuleneb asjaoludest, et 16.09.2016 saatis Tarmo Killing Z OÜ juhatuse liikmena X-le (edaspidi X ) töövõtulepingute ülesütlemisavalduse, milles teavitas X -d, et ütleb 19.04.2016 (nr 3-2.6/18501623), 20.04.2016 (nr 3-2.6/18501624) ja 04.05.2016 (nr 32.6/18501630) töövõtulepingud erakorraliselt üles. X teavitas võlgnikku 29.09.2016 vastuses ja nõudeavalduses, et ei tunnista 16.09.2016 töövõtulepingute ülesütlemisavaldust ja selles esitatud nõudeid. X nõudis 19.04.2016, 20.04.2016 ja 04.05.2016 töövõtulepingute täitmist ning andis võlgnikule nende täitmiseks täiendava tähtaja kuni 15.11.
  1. Nimetatud täiendav tähtaeg möödus tulemusteta. 18.03.2016 töövõtulepingu (nr 3-2.6/18510619) järgsete tööde valmimise ja tellijale üleandmise tähtpäev oli 01.09.
  2. Kuna tööd selleks ajaks ei valminud, siis andis X võlgnikule 18.03.2016 töövõtulepingu täitmiseks täiendava tähtaja kuni 30.09.
  3. Ka nimetatud täiendav tähtaeg möödus tulemusteta. X teavitas võlgnikku 29.09.2016 vastuses ja nõudeavalduses ka sellest, et nõuab arvates 05.08.2016 (k.a) võlgnikult 19.04.2016 töövõtulepingu järgsete tööde teostamisega viivitamise eest leppetrahvi 603,71 eurot päevas, 20.04.2016 töövõtulepingu järgsete tööde teostamisega viivitamise eest leppetrahvi 373,23 eurot päevas ja 04.05.2016 töövõtulepingu järgsete tööde teostamisega viivitamise eest leppetrahvi 743,74 eurot päevas. Kuna ka täiendavad tähtajad möödusid tulemusteta, siis tegi X võlgnikule 21.11.2016 ülesütlemisavalduse, nõudeavalduse ja tasaarvestusavalduse, milles avaldas, et ütleb töövõtulepingud erakorraliselt üles ja lepingud lõpevad kolme kalendripäeva möödumisel avalduse postitamise päevast. Nimetatud avaldus toimetati postiteenuse osutaja vahendusel võlgnikule kätte 23.11.
  4. X teavitas võlgnikku 21.11.2016 ülesütlemisavalduses, nõudeavalduses ja tasaarvestusavalduses ka sellest, et nõuab võlgnikult leppetrahvi kogusummas 198 790,20 eurot (II kd, tl 133jj). Kuna Z OÜ poolt oli projektidesse tasutud kokku garantiisummasid 125 374,41 eurot, siis see summa arvati maha võlgniku poolt tellijale tasumisele kuuluvast leppetrahvist 198 790,20 eurost, ning tasaarvestuse tulemusena jäi X -le võlgniku vastu leppetrahvi nõue kogusummas 73 415,79 eurot. 4.juunil 2020.a Z OÜ pankrotimenetluses 2-17-5877 tehtud kohtumääruse kohaselt on X tunnustatud nõue summas 750 650,09 eurot. Lisaks X nõudele on tunnustatud Eesti Vabariigi nõue Y (edaspidi MTA) kaudu summas 39 652,78 eurot ja AS F nõue summas 7541,16 eurot. AS F esitatud andmete kohaselt sõlmisid Osaühing W ja Aktsiaselts F 14.11.2012.a töövõtulepingu nr 175-6 Pärnu linnas Kivi tänaval vee-kanalisatsiooni- ja sadeveetorustike rekonstrueerimiseks. 2014.aasta sügisel ilmnesid OÜ W töös puudused, mida ei oldud nõus parandama. Sellest tulenevalt tellis Aktsiaselts F parandustööd D AS-lt. Parandustööd läksid maksma 7541,16 eurot. Kuna OÜ W ei hüvitanud puuduste kõrvaldamisega seotud kulutusi, siis esitas AS F 18.08.2017.a Z OÜ pankrotimenetlusse nõudeavalduse summas 7541,16 eurot. Lisaks on Z OÜ-l tasumata nõue Yle. Y esitatud andmete kohaselt oli pankroti väljakuulutamise kuupäeva seisuga OÜ Z maksuvõlg summas 39 652,78 eurot. OÜ Z kohustused olid järgmised: käibemaks summas 34 812,61 eurot, nõude tähtaeg 20.09.2016; maamaks summas 77,25 eurot, nõude tähtaeg 03.10.2016; intress 314,35 eurot, nõude tähtaeg 04.10.2016, intress summas 4448,57 eurot, nõude tähtaeg 31.07.
  5. Z OÜ 31.12.2015.a majandusaasta aruande, mis on Tarmo Killingu poolt digitaalselt allkirjastatud 03.03.2016, kohaselt oli äriühingul vara 694 703 euro väärtuses. Sellest käibevara raha ja pangakontod summas 72 392 eurot ning nõuded ja ettemaksed summas 188 836 eurot. Põhivarana maa väärtusega 28 469 eurot; masinad ja seadmed väärtusega 403 438 eurot ja muu materiaalne põhivara väärtusega 1568 eurot. 5
(40)Z OÜ 31.12.2015 majandusaasta aruande kohaselt oli äriühingul kohustusi kokku 360 230 euro ulatuses. Sellest lühiajalised kohustused 249 914 eurot ja pikaajalised kohustused 110 316 eurot. Z OÜ muudeti maksujõuetuks Tarmo Killingi poolt hiljemalt
  1. aasta III kvartaliks. Z OÜ muudeti Tarmo Killingi poolt varatuks järgnevalt: - Peale X poolt 24.05.2016 - 23.08.2016 Z OÜ AS-s Swedbank asuvale arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX töövõtulepingute aluseks tehtavate tööde eest ülekannete saabumist kokku summas 1 323 384,07 eurot, on Tarmo Killingi poolt kantud tema kontrolli all oleva äriühingu Ä (äriühingu number XXXXXXXX) Küprose Keskpangas olevale kontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX ajavahemikul 14.09.2016 kuni 01.11.2016 kokku 427 452,54 eurot. - Lisaks on Tarmo Killingu poolt välja võetud Z OÜ arvelduskontolt nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX AS-s Swedbank järgnevad summad kokku 13 500 eurot sularahas, mida ta oleks pidanud Z OÜ kohustuste tasumiseks kasutama. Sularaha väljavõtmised on toodud süüdistuses olevas tabelis. - Samuti on Tarmo Killingi poolt võõrandatud vastusooritust saamata vastavalt süüdistuses toodud tebelile Z OÜ-le kuulunud erinevad töömasinad ja sõiduautod. Aajavahemikul 11.03.2016 kuni 01.11.2016 on võõrandatud Z OÜ kuuluvaid sõidukeid, kuid äriühingu pangakontole laekumisi ei nähtu. Samuti ei nähtu Z OÜ kontolt sularaha sissemakseid. - Samuti on Tarmo Killingi poolt võõrandatud vastusooritust saamata Z OÜ omandis on olnud kaks kinnistut registrinumbritega 4002006 ja
  2. Kinnistu registriosaga nr 4002006
  3. juunil
  4. a Osaühing W võõrandajana ja OÜ G omandajana sõlminud hoonestatud kinnistu asukohaga Seljametsa tee 3, Paikuse alev, Paikuse vald, Pärnu maakond, registriosa nr 4002006 müügilepingu ja asjaõiguslepingu ning kinnistamisavalduse, mille on tõestanud Pärnu notar Irina Luih ja mis on kantud notari ametitoimingute raamatusse nr
  5. Müügihinnaks oli 28 400 eurot, mis pidi tasutama müüja poolt näidatud kontole kolme
(3)pangapäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest. Müügilepingu kohaselt müüdi Kinnistu koos oluliste osade ja päraldistega. Kinnistu asub ehitisregistri kohaselt rajatismüügi- ja parkimisplats (ehitisregistri kood 220662288) ja autoremondi hoone (ehitisregistri kood 120727100).
  1. juulil
  2. a kinnistusraamatu registriosa nr 4002006 II jakku kande nr 3 alla on kantud kinnistu omanikuna OÜ G. OÜ G üheks juhatuse liikmeks ja osanikuks on alates 17.05.
  3. a samuti Tarmo Killing. Z OÜ kontodel OÜ G poolt tasumist ei nähtu. Ekspertarvamuse nr 07/17GS kohaselt on kinnistu asukohaga Seljametsa tee 3, Paikuse alev, Paikuse vald, Pärnu maakond, registriosa nr 4002006 turuväärtus ligikaudu 130 000 kuni 160 000 eurot. Kinnistu registriosa nr 3737606 22.09.2016.a sõlmisid Osaühing W võõrandajana ja D omandajana kinnistud asukohaga Pärnumaa, Surju vald, Kikepera küla, Tiigimõisa, Mõisa ja Tiigi, registriosas nr 3737606 müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille on tõestanud Tallinna notar Lee Mõttus asendaja Eva-Ly Sepp ja mis on kantud notari ametitoimingute raamatusse nr
  4. Kinnistu koosneb 3 katastriüksusest:
  5. 75601:006:0119, maatulundusmaa 100%, Pärnumaa, Surju vald, Kikepera küla, Tiigimõisa, pindala 3,42 ha,
  6. 75601:006:0121, elamumaa 100%, Pärnumaa, Surjuvald, Kikepera küla, Mõisa, pindala 3758 m2;
  7. 75601:006:0122, veekogude maa 100%, Pärnumaa, Surju vald, Kikepera küla, Tiigi, pindala 3,32 ha. 6
(40)20.06.2017.a notariaalaktist nr 2321 nähtub, et D müüjana on võõrandanud kinnistu asukohaga Pärnumaa, Surju vald, Kikepera küla, Tiigimõisa, Mõisa ja Tiigi, registriosas nr 3737606 E-le, kes on Tarmo Killingu elukaaslase poeg. 22.09.2016.a müügi hinnaks oli kaksteist tuhat viissada (12 500) eurot, milline summa on lepingu kohaselt müüjale, s.o Z OÜ-le, tasutud sularahas enne lepingu sõlmimist ning Müüja esindaja kinnitab nimetatud summa kättesaamist oma allkirjaga käesoleval lepingul. Z OÜ kontodelt sularaha sissemakseid ei nähtu. Sama hinnaga on toimunud ka 20.06.2017.a müügitehing. Ekspertarvamuse nr 08/17GS kohaselt on kinnistu aadressil Pärnumaa, Surju vald, Kikepera küla, Tiigimõisa, Mõisa ja Tiigi, registriosa nr 3737606, turuväärtus ligikaudu 30 000 kuni 40 000 eurot. Pankrotivõlgnikust Z OÜ endine juhatuse liige Tarmo Killing olles teadlik äriühingu Z OÜ (endine W OÜ) kohustustest X , Y ja AS F ees, on teadlikult läbi vara põhjendamatu kinkimise ja välismaale paigutamise põhjustanud äriühingu maksejõuetuse. Seega Tarmo Killing Osaühing W (kehtiv Z OÜ) juhatuse liikmena pani toime võlgniku varalise seisundi teadva kohustustevastase kahjustamise, millega põhjustas võlgniku maksejõuetuse, s.o.

§ 384lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti süüdistatakse Tarmo Killingut (ik 37205114212) raamatupidamise kohustuse rikkumises. See seisnes selles, et Tarmo Killing olles 07.06.2006 kuni 06.11.2016 (Äriregistris kuni 14.11.2016) Osaühing (edaspidi ka OÜ) W (edaspidi Z OÜ) (XXXXXXXX, pankrotis, äriregistris alates 14.11.2016 ärinimega OÜ Z, äriregistris olev aadress kuni 14.11.2016.a XXX, alates 14.11.2016 aadress XXX) juhatuse ainuliige, pidi OÜ-s Z korraldama raamatupidamist ja finantsaruandlust. Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 180 lg 1 kohaselt on osaühingut esindav ja juhtiv organ juhatus. ÄS § 183 kohaselt korraldab osaühingu raamatupidamist juhatus. Z OÜ oli raamatupidamise seaduse (edaspidi RPS) § 2 lg 2 kohaselt raamatupidamiskohustuslane. Z OÜ (endine OÜ W) juhatuse liikmena Tarmo Killing rikkus teadvalt RPS §-s 4 sätestatut, mille kohaselt ta oli kohustatud korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, finantstulemusest ja rahavoogudest; dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid; kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites; koostama ja esitama majandusaastaaruande ning muud finantsaruanded raamatupidamise seaduses sätestatud korras; säilitama raamatupidamise dokumente. RPS § 12 lg 1 kohaselt peab raamatupidamiskohustuslane raamatupidamise algdokumente säilitama seitse aastat alates selle majandusaasta lõpust, kui majandustehing algdokumendi alusel raamatupidamisregistris kirjendati. Harju Maakohtu 21.06.2017.a. kohtumäärusega 2-17-5877 kuulutati välja Z OÜ pankrot. Z OÜ on võõrandatud Tarmo Killingi poolt 01.11.2016 Panama äriühingule Ö (XXXXX) mille volitatud esindaja on Eestis P. Juhatuse liikmeks määrati üldkoosoleku otsuse, mis on P poolt digitaalselt allkirjastatud 06.11.2016, p. 5 kohaselt B ja tema volitused kehtisid 1 kuu alates üldkoosoleku otsuse allkirjastamisest. Seega lõppesid B Z OÜ juhatuse liikmeks olemise volitused 06.12.2016 ning uut juhatuse liiget ei ole määratud. Pankrotiseaduse § 85 sätete alusel kohustati võlgnikku Z OÜ esitama andmeid vara ja võlgade kohta ning esitama raamatupidamise dokumente. 7

(40)Pankrotihalduri pooli edastatud teabenõudele vastas B, et talle ei ole kunagi nimetatud äriühingu raamatupidamist üle antud. Ka P ei ole teadlik Z OÜ raamatupidamisdokumentide asukohast. Tarmo Killing on 11.08.2017.a võlgniku vande andmisel öelnud, et saatis 40 kg Z OÜ dokumente Panamasse Ö (XXXXX) esindajatele läbi Eesti Posti nädal peale äriühingu müüki. Müük toimus 01.11.2016. Kellele ta saatis, seda ta ei mäleta. Samuti ei olnud tal enda väite tõendamiseks dokumente edastada. AS Eesti Post 23.09.2019.a vastuse kohaselt ei ole Tarmo Killing ajavahemikul 01.09.2016-01.12.2017.a postisaadetisi välisriikidesse saatnud. Samuti on Tarmo Killing võlgniku vande andmisel öelnud, et andis veebruaris 2017 Dubais tundmatule vene keelt kõnelevale isikule arvuti kõvaketta raamatupidamise andmetega. Tal ei ole esitada kõvaketta üleandmise-vastuvõtmise kohta akti. Kuna tegemist on olulise infokandjaga (väidetavalt asus kogu raamatupidamine sellel), siis ei ole eluliselt usutav, et see antakse üle suvalisele isikule ilma isikut tuvastamata ja selle kohta üleandmise akti vormistamata. Kuna Z OÜ uueks juhatuse liikmeks sai B, siis oleks Tarmo Killing pidanud andma äriühingu raamatupidamise dokumendid üle talle, mitte kellelegi teisele. Tarmo Killing varjab teadvalt ebaseaduslikult Z OÜ raamatupidamist olles elektroonilised raamatupidamisandmed üle andnud tundmatule isikule ning paberkandjal olevaid raamatupidamisdokumente ei ole seni pankrotihaldurile üle andnud, kuigi puuduvad tõendid, et ta oleks need kellelegi edastanud. Sellega on ta teadvalt rikkunud raamatupidamise kohustust. Arvestades asjaolu, et Tarmo Killingi tegevuse tulemusena puudub teadmine äriühingu raamatupidamisdokumentide asukohast, puudub võimalus pankrotis oleva äriühingu suhtes täies ulatuses läbi viia raamatupidamise revisjoni, siis seetõttu on oluliselt raskendatud ülevaate saamine pankrotis raamatupidamiskohuslase varalisest seisundist. Seega Tarmo Killing varjates teadvalt ebaseaduslikult Z OÜ (endine OÜ W) raamatupidamisdokumente, mille tulemusena on oluliselt raskendatud ülevaate saamine pankrotis oleva raamatupidamiskohuslase varalisest seisust, pani toime

§ 3811 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti süüdistatakse Tarmo Killingut (ik 37205114212) selles, et tema andis Harju Maakohtu Kentmanni 13 kohtumajas 11.08.2017 tsiviilasjas nr 2-17-5877 menetlusosalisena teadvalt vale võlgniku vande, milles kinnitas, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja äritegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. Tarmo Killing oli ajavahemikul 07.06.2006 kuni 06.11.2016 (Äriregistris kuni 14.11.2016) Z OÜ (endine OÜ W) juhatuse ainuliige. Harju Maakohtu 21.06.2017.a. kohtumäärusega kuulutati välja Z OÜ pankrot. Pankrotiseaduse § 86 lg 1 alusel kohustati võlgnikku Z OÜ endist juhatuse liiget Tarmo Killingut kohtus vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 198 lg 1 p 2 kohaselt on menetlusosalised hagita menetluses avaldaja ja muud asjast puudutatud isikud. TsMS § 475 lg 1 p 12

(2)kohaselt on hagita asi pankrotimenetluse algatamine, pankroti välja kuulutamine, võlausaldajate nimekirja kinnitamine ja pankrotimenetlusega seotud asjad, mida ei saa lahendada hagimenetluses. Teadvalt vale kulude arvestuse esitamine seisnes selles, et Tarmo Killing väitis, et on ostnud äriühingult Ä-lt ehitusmaterjale W OÜ jaoks. Tegelikkuses ostis ta vajalikud materjalid N AS-lt, mis nähtub W OÜ pangakontolt ja N AS-lt saadud dokumentidelt. Dokumentidel on näha millisele objektile need on tarnitud. 8
(40)Tegelikkuses on Tarmo Killing ise osalenud Ä-le (äriühingu number XXXXXXXX) Küprose Keskpangas arveldusarve nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX avamisel. Konto avati 11.08.
  1. Ajavahemikus 14.09.2016-01.11.2016 Tarmo Killingu poolt Z OÜ arveldusarvelt XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX kantud rahalisi vahendeid kokku summas 427 452,54 eurot on kasutanud Tarmo Killing enda olmekulutuste katteks. Z OÜ majandustegevuse tarbeks tehtud ülekandeid Ä Küprose Keskpangas olevalt kontolt XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX ei nähtu. Samuti on Tarmo Killing vande all teadvalt andnud vale seletuse, et ta ei tea, millal Ä asutati. See ei vasta tõele, sest Küprosel konto avamisel on esitatud Tarmo Killingu allkirja kandev taotlus, millel on märgitud Ä asutamiskuupäev. Ä kodulehe hoidmise eest tasus Tarmo Killing ise. Samuti on talle tagatud Küprosel avatud arveldusarve täieõiguslik kasutamine. Sellest nähtub märkimisväärne kontroll äriühingu tegevuse üle. Samuti on Tarmo Killing vande all teadvalt andnud vale seletuse selle kohta, et ta on Z OÜ raamatupidamisdokumendid üle andnud peale osaluse müüki. Äriregistri andmetel sai Z OÜ uueks juhatuse liikmeks alates 14.11.2016 B. Pankrotihalduri pooli edastatud teabenõudele vastas B, et talle ei ole kunagi nimetatud äriühingu raamatupidamist üle antud. Ka Z OÜ müügi Ö-ile vahendusega tegelenud P ei ole teadlik Z OÜ raamatupidamisdokumentide asukohast. Tarmo Killing on vande all öelnud, et saatis 40 kg Z OÜ dokumente Panamasse Ö (XXXXX) esindajatele läbi Eesti Posti nädal peale äriühingu müüki. Müük toimus 01.11.
  2. Kellele ta saatis, seda ta ei mäleta. Samuti ei olnud tal enda väite tõendamiseks dokumente edastada. AS Eesti Post 23.09.2019.a vastuse kohaselt ei ole Tarmo Killing ajavahemikul 01.09.2016-01.12.2017.a postisaadetisi välisriikidesse saatnud. Samuti on teavitanud Tarmo Killing pankrotihaldurit sellest, et andis Dubais veebruaris 2017 tundmatule vene keelt kõnelevale isikule arvuti kõvaketta raamatupidamise andmetega. See ei ole usutav, sest tal ei ole uutelt osanikelt ega juhatuse liikmetelt saabunud vastavat korraldust. Ka ei ole tal esitada kõvaketta üleandmise- vastuvõtmise kohta akti. Kuna tegemist on olulise infokandjaga ( kogu raamatupidamine asus seal), siis ei ole usutav, et see antakse üle suvalisele isikule ilma isikut tuvastamata. Seega pani Tarmo Killing toime menetlusosalise poolt tsiviilkohtumenetluses teadvalt valevande andmise (vale seletus ja vale kulude arvestuse andmine), s.o

§ 320lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

PROKURATUURI APELLATSIOON 3. Prokuratuur vaidlustab maakohtu otsuse T. Killingu õigeksmõistmise osas

§ 209

lg 2 p 3 ja

§ 320lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu (Kr

MS § 338 p 2). 3.1. Tarmo Killingu õigeksmõistmise osas

209 lg 2 p 3 järgi märgib prokuratuur järgmist. Maakohus on oma otsuse p-s 6 vaaginud kelmuse osas esitatud süüdistust ning jõudnud järeldusele, et käsiloleval juhul puuduvad kõik kelmuse koosseisu realiseerimiseks vajalikud tunnused – petmistegu, varakäsutus kannatanu poolt ning varaline kahju. Täiendavalt on maakohus eitanud ka varalise kasu eesmärki T. Killingu tegevuses. Prokuratuur nimetatud seisukohaga ei nõustu. 3.1.1. Maakohus leidis, et ei ole leidnud tuvastamist, millises asjaolus täpselt kannatanut X -d peteti. Prokuratuur on algusest peale olnud veendumusel, et käesoleval juhul on T. Killing eksitanud X -d 9

(40)sellega, et ta soovis sõlmitud töövõtulepinguid täita (19.04.2016 Saki tee; 20.04.2016 Parkisirge tee; 04.05.2016 Kõltsi teed), s.o süüdistataval puudus algusest peale valmidus sõlmitud lepingutes märgitud tööd lõpuni viia. Maakohtu otsuse p-s 6.1 on kohus märkinud W OÜ hinnapakkumuste kohta järgmist: „Seega ei olnud midagi tavatut ega ebamõistlikku sellest, et ettevõtja hinnastab odavamad tööd kallimalt, et seeläbi oleks piisavalt rahalisi vahendeid lepinguga võetud kohustuste täitmiseks“. Kohtu arutluskäigust ilmneb, et selline hinnapakkumine oli igati lubatud ning hanketingimusi järgiv ning et sellest ei ole võimalik midagi kannatanu eksitusse viimise kohta välja lugeda. Samas on kohus ekslikult lugenud tuvastatuks, et T. Killingu enda soov oli tekitada esitatud pakkumusega enda juhitud äriühingule rahavoog. Vaadates T. Killingu ütlusi ristküsitlusel, leiab kohtu poolt välja toodud väide tõepoolest kajastamist T. Killingu vastuses kaitsja küsimusele. Samas prokuröri küsimusele, miks sellise ülesehitusega pakkumine esitati, on T. Killing vastanud aga järgmiselt: „See oli selliselt antud momendil vajalik. Ei mitte midagi ette ei küsitud“. Edasi soovis prokurör T. Killingult konkreetsemalt teada, miks see ikkagi vajalik oli. T. Killingu vastus oli „Ma ei oska Teile selles suhtes põhjendatult seda nagu esitleda“ (11.06.2021 istungi protokoll, lk 18). Viimati mainitu valguses tõusetub prokuratuuri hinnangul kahtlus, kas T. Killingu väide rahavoo tekkimise vajalikkuse kohta on leidnud tõsikindlat tuvastamist. Tema antud vastused ei ole olnud järjepidevad ning praegusel juhul on kohus ilma täiendavaid selgitusi lisamata lugenud just nimelt kaitsjale antud vastuse hankepakkumuse ülesehituse osas tõendatuks. Prokuratuur on seisukohal, et selline kohtu järeldus ei ole põhjendatud. Oluline on siinkohal rõhutada veel seda, et mitmel juhul on kohus otsesõnu välja toonud, et T. Killingu väited ristküsitluses on olnud valed (nt otsuse lk 24 esimene lõik; lk 32 viimase lõigu viimane lause;

§ 320analüüsi juures on kohus tuvastanud, et pankrotimenetluses T.

Killingu poolt antud ütlused on valed, kusjuures nende väidete juurde jäi T. Killing ka kriminaalmenetluses). Ka praegune näide sisaldab endas vastuolu, mistõttu ei ole võimalik kohtu järeldust rahavoo tekkimise kohta tuvastatuks lugeda. Seega saab jõuda järeldusele, et T. Killing ei ole suutnud veenvalt esitada muude tõenditega haakuvaid selgitusi hankepakkumuse ülesehituse kohta. Prokuratuur jääb endiselt selle juurde, et kohe algusest peale oli T. Killingu soov saada võimalikult väikse töö ja kuludega kätte võimalikult palju raha, mis lõppastmes enda kasuks pöörata. Viimane on leidnud tõendamist ka maakohtu poolt maksejõuetuse tuvastamise juures otsuse p-s

  1. Maakohtu otsuse p-s 6.2 on leitud, et töö eelnev korrektne teostamine ning hankelepingute sõlmimiseks vajaliku tagatise andmine ei saa olla indikatsioon petmisteo tuvastatuks lugemisele. Tegelikkuses jääb nimetatud punkti lugedes kohtu selgitustest üldsegi mulje, nagu oleks prokuratuur käsitlenud seda asjaolu otseselt petmisteona. Prokuratuuri arusaamise järgi olid need käitumisaktid vältimatult vajalikud, et tekitada X -s piisav usaldus nii mahukate lepingute sõlmimiseks W OÜ-ga, ning olid samaaegselt vältimatuks tingimuseks töövõtulepingute sõlmimiseks. Prokuratuur soovib siinkohal veelkord rõhutada (sarnaselt oma süüdistuskõne p-s 12 märgitule), et need asjaolud on indikatsioonid, mis prokuratuuri hinnangul viitavad sellele, et T. Killingu soov oli algusest peale jätta töövõtulepingud lõpuni täitmata. Oluline on välja tuua, et suuremad tagatisrahad on T. Killing tasunud pärast seda, kui ta oli esimesed maksed X -lt kätte saanud. Jällegi, üksi võetuna ei nähtu sellises tegevuses midagi pahatahtlikku, kuid tervikpilti vaadates näitab see ilmekalt T. Killingu soovi saada kuritegelikul teel võimalikult suurt kasu võimalikult väikeste omavahendite arvelt. 3.1.
  2. Maakohus on p-des 6.3 ja 6.4 analüüsinud T. Killingu neid käitumisakte, mis olid aluseks

§ 384järgi esitatud süüdistusele, s.o kohustustevastaseid tegusid, millega T.

Killing muutis enda juhitava äriühingu W OÜ varatuks. Kohus nõustub nii nimetatud otsuse punktides kui ka otsuse varasemas osas sellega, et tuvastatuks saab lugeda, et alates 2016. aasta juunist on alustatud äriühingu varatuks tegemisega, kuid ei nõustu järeldusega, et need teod saaksid antud juhul olla indikatsiooniks sellest, et T. Killingul puudus paar kuud varem sõlmitud töövõtulepingute 10

(40)allkirjastamise hetkel tahtlus need lõpuni viia. Kohus on üllatavalt jõudnud järeldusele, et nimetatud vara äriühingust väljaviimine oli ajendatud hoopiski sellest, et T. Killingu sõnul soovis ta vältida pikka ja kulukat vaidlust X -ga töövõtulepingu täitmise üle. Maakohus on tuvastanud, et vaidlus lepingu täitmise üle, s.o X raha maksmise kohustus ning W OÜ tööde tegemise kohustus, tõusis päevakorda kõige hiljemalt 29.07.2016, kui X projektide eest vastutav M kirjutas T. Killingule ekirja. Enne seda ei olnud osapoolte vahel mingit vaidlust: W OÜ tegi tööd ning X maksis vastavalt esitatud aktidele arveid. Seda kinnitab ka asjaolu, et
  1. aasta juuli esimeses pooles esitatud aktide alusel tehtud tööde eest maksti ilma tõrgeteta. Samas on oluline toonitada asjaolu, et kõige selle taustal vähendas T. Killing oluliselt objektidel läbiviidavate tööde mahtu ja seal olevat tehnikat. Viimati mainitu valguses tekib vastuolu kohtu põhjendustes: põhimõtteliselt tuleb siit välja, et T. Killing nägi
  2. aasta juunis ette, et paari kuu möödudes tekivad tal X -ga vaidlused tehtud tööde eest tasumise osas. Antud ajal olid kõik osapooled rahul: tehti tööd ning toimusid ka maksmised ilma ühegi probleemita. Seega ei saa antud olukorras väita, et maksejõuetuse tekitamise toimingutel puudub igasugune seos petmisteo tahtlusega ning et need ei võimalda anda hinnangut isiku maksevalmidusele (töövõtulepingu täitmise tahtlusele) paar kuud varem. Edasi on kohus märkinud järgmist: „Seejuures ei ole T. Killingu poolt 04.08.2016 tööde peatamises midagi seletamatut, mis justkui viitaks ettekavatsetud teoplaanile. Põhjendatult võib jõuda järeldusele, et T. Killingul oli W juhatuse liikmena õigus VÕS § 111 lg 1 alusel keelduda omapoolsete kohustuste täitmisest kuni lepingu teine pool oli raha ära maksnud, millele W OÜ-l oligi lepingu järgi õigus. Fakt on see, et tellitud tööd on valmis tehtud, mille eest tuli maksta kokkulepitud tasu. Tahtlus jätta oma lepingulised kohustused täitmata tekkisid siis, kui X -ga tekkisid vaidlused“. See järeldus ei pea prokuratuuri hinnangul täielikult paika. Tõepoolest, W OÜ oli aktides märgitud tööd ära teinud, kuid tehtud tööde väärtus ei vastanud X poolt välja makstud summale. Prokuratuur on süüdistusaktis välja toonud ning kohus ei ole ka kahtluse alla seadnud asjaolu, et
  3. aasta augusti seisuga oli W OÜ saanud oma kontole 78% kogu kolme töövõtulepingu maksumusest, kuid reaalselt oli töid tehtud kogumahust hinnanguliselt vaid 15%. Viimast on kinnitanud tunnistaja M. Selles olukorras on igati mõistetav, miks X kõhkles raha väljamaksmisega. Tööd olid juba varasemalt järjest rohkem seisma jäänud ja augusti alguseks oli kogu tehnika minema viidud. Tagantjärele on selgunud ka tõsiasi, et T. Killing oli teinud ettevalmistavaid toiminguid vara äriühingust väljaviimiseks (asutatud oli F, nimetatud äriühingule oli avatud konto Küprosel, mis oli T. Killingu kontrolli all, ning osa W OÜ varast oli juba ilma vastusooritust saamata võõrandatud). Maksmisega viivitamine kestis ca 20 päeva. T. Killingu väited, et tema alltöövõtjad oleksid saanud uued tööotsad, mis tõttu ei olnud võimalik koheselt peale rahade laekumist jätkata, on alusetud. Tegemist on aktiivse kaitseväitega, mis on jäänud süüdistatava poolt täielikult tõendamata. Samuti ei kinnita seda süüdistatava poolt kutsutud tunnistajad. Tunnistajana üle kuulatud K OÜ esindaja U ütluste kohaselt maksis T. Killingu juhitud W OÜ tehtud tööde eest, kuid mingil põhjusel jäid objektil tööd pooleli. Ka teise tunnistaja N ütluste kohaselt ei olnud probleeme rahade laekumisega. Tunnistajate ütlustest ei selgu põhjust, miks töid lõpule ei viidud, ning samuti ei selgu, et alltöövõtjad oleksid loobunud töö tegemisest. Vaidluse tekitamine X -ga oli T. Killingu kalkuleeritud otsus, mis aitas tal lõppastmes kätte saada planeeritud kasu sõlmitud töövõtulepingutest. T. Killingu jaoks oli vajalik maksimeerida oma saadavat kasu, mistõttu ei soovinud ta rohkem tööd teha, kuna see oleks ära söönud tema pettuslikul teel saadava kasumi. Kokkuvõtlikult tuleb nõustuda kohtuga, et
  4. aasta augustis oli W OÜ tõepoolest õigustatud küsima ja ka saama selle rahasumma, mis X neile väikse viivitusega välja maksis. Tänaseks on siiski selge veel järgmine: see raha kanti koheselt edasi T. Killingu poolt Küprosel avatud offshore-kontole, äriühingu varatuks muutmine jätkus ning
  5. aasta septembris T. Killingu poolt algatatud töövõtulepingute ülesütlemine on loetud tühiseks. Oluline on siinkohal rõhutada, et tagasivaatavalt ei olnud T. Killingul õigust sellist summat endale jätta, kuna W OÜ poolt tehtud tööd ei vastanud saadud rahasummale. 11
(40)Otsuse p-s 6.5 on kohus veelkord rõhutanud asjaolu, et W OÜ-l oli õigus X -lt tasu maksmist nõuda, ning jõudnud järeldusele, et puudus kannatanupoolne varakäsutus, mis on kelmuse kirjutamata kohustuslik koosseisutunnus. Veelkord rõhutab prokuratuur, et antud ajahetkel oligi selle nõudmine W OÜ poolt õigustatud, kuna selline oli lepingu sõlmimisel kokku lepitud tasu. X aktsepteeris olukorda, kus vähem väärtuslikumate tööde eest küsitakse raha ette. Samas on ikkagi oluline välja tuua, et välja makstud raha ei vastanud tehtud tööde maksumusele. W OÜ sai ette kätte oluliselt rohkem raha kui ta oli selleks ajaks töid teostanud. Samas on kõiki asjaolusid tagantjärele kogumis hinnates selge, et lepingute mittetäitmise soov ei tekkinud T. Killingul mitte augustis 2016, vaid juba nende sõlmimisel. Otsuse p-s 6.6 ei ole kohus lugenud tuvastatuks varalise kahju tekkimist kannatanule X . Prokuratuur selle järeldusega ei nõustu. X -le tekitati antud juhul varaline kahju, mille põhjuseks oli T. Killingu poolt kannatanu eksimusse viimine sõlmitud töövõtulepingute täitmise osas. Õigusteoorias ega -praktikas ei ole välja kujunenud seisukohta, et varakäsutus peaks olema võrdeline tekitatud kahju või süüdistatava poolt saadud kasuga. Antud olukorras on kahju arvestamisel samuti maha arvatud see kasu, mille X töövõtulepingute osalise täitmise järel sai. Viimases kelmust puudutavas osas, s.o. p-s 6.7, on kohus eitanud ka varalise kasu eesmärki. Kuna tagantjärele hinnates on leidnud tuvastamist, et W OÜ-l ei olnud õigust saada nii suurt summat kui X neile välja maksis, siis summa, mis ei kulunud reaalselt X objektidele, ongi käsiloleval juhul T. Killingu varaline kasu. Jällegi ei saa antud juhul määravaks lugeda asjaolu, et augustis 2016 oli W OÜ õigustatud sellist summat saama. Määravaks peab antud juhul lugema seda, et T. Killing tegi kõigil objektidel ära ainult ettevalmistavad tööd kogumahus 15% ning sai nende eest raha 78% ulatuses objektide kogumaksumusest. Viimase aja Riigikohtu praktikast on silma jäänud oluline põhimõte, millest prokuratuuri hinnangul on maakohus käsiloleval juhul irdunud. Nimelt on Riigikohus korduvalt rõhutanud, et asja lahendamisel on oluline vaadata tervikpilti (viimati nt lahend nr 1-20-3046, kus süüdistuses kirjeldatud teo tõendatuks lugemise puhul võeti arvesse aastaid varem toimunud sündmusi, mis kõik leidsid kohtus tõsikindlalt tuvastamist). Sarnaselt oleks ka praegusel juhul pidanud kohus arvestama T. Killingu tegevust tervikuna, tuvastamaks, kas T. Killingule esitatud süüdistus kelmuses on tõendatud või mitte. Kokkuvõtlikult on prokuratuur seisukohal, et antud juhul on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ning selles osas kuulub maakohtu otsus muutmisele selliselt, et T. Killing mõistetaks talle

§ 209lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses süüdi.

3.2. Tarmo Killingu õigeksmõistmise osas

§ 320lg 1 alusel märgib prokuratuur järgmist.

Maakohtu otsusega leitakse

§ 320lg 1 süüdistuse osas, et T.

Killing on vande all kohtule ja pankrotihaldurile valetanud, mis täidab

§ 320lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu tunnused.

Samas leiab maakohus, et selle eest, et T. Killing ei teatanud pankrotihaldurile ja tsiviilasja läbi vaadanud kohtunikule sellest, et on W OÜ juhatuse liikmena teinud võlgniku varast põhjendamatuid väljamakseid ja ei tunnistanud üles võlgniku raamatupidamise varjamist, välistab põhiseaduse § 22 lg-st 3 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg (vt ka RKKKo 3-1-1-39-05 p 13jj). Selleks, et toimida süüdistuse kohaselt nõutaval viisil, s.t teavitada vara ja dokumentide varjamisest – pidanuks süüdistatav avaldama teavet, mis viidanuks suure tõenäosusega varem toime pandud pankrotikuriteole ja raamatupidamise kohustuse rikkumisele ning võimalik, et ka mõnele varavastasele süüteole (nt

§ 201, § 2172).

Seejuures ei põhjustanud süüdistatav täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli tema poolt eelnevate õigusvastaste ja süüliste tegudega juba tekkinud. Sel põhjusel leidis maakohus, et T. Killing tuleb

§ 320lg 1 järgi õigeks mõista (mutatis mutandis, RKKKo 3-1-1-85-10, p 21).

Sellise maakohtu seisukohaga ei saa prokuratuuri hinnangul nõustuda. Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et T. Killingule on vande andmise alguses selgitatud tema õigusi ja kohustusi, 12

(40)kaasa arvatud seda, et ta ei pea andma ütluseid enda lähedaste vastu. Nende asjaolude kohta on kohus ise süüdistatavalt ristküsitluse lõpus küsinud ja süüdistatav on nende kohta jaatavalt vastanud (11.06.2021 istungi protokoll, lk 39 lõpp ja lk 40 algus). Sellest nähtub, et T. Killingul oli teada, millised on tema võimalused. Samuti on oluline tähelepanu juhtida asjaolule, et T. Killingul oli tollel istungil kaasas juristist esindaja, kelle abi ta sai kasutada, ning kelle abi ta vande andmise protokolli kohaselt ka kasutas. Pankrotiseaduse sätted kohustavad võlgnikku vannet andma. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 259, mis sätestab ütluste andmisest keeldumise korra. Selles sättest nähtub selgelt, et tunnistaja peab andma kohtule teada, kui esineb asjaolusid, millega tunnistaja põhjendab enda ütluste andmisest keeldumist. Samast sättest nähtub, et kohus teeb selle kohta määruse, milles otsustatakse, kas esitatud põhjendused on õiguspärased või mitte. See on ajahetk, mil T. Killing oleks saanud kasutada privileegi ennast süüstavaid ütluseid mitte anda või vähemalt sellele viidata ning selles küsimuses kohtu seisukoha saada. Ta ei ole aga soovinud seda võimalust kasutada. Vande andmise protokollist ei nähtu, et ta oleks sellele isegi viidanud, kuigi kohus oli talle tema õigusi selgitanud ning tal oli võimalus juristist esindajaga nõu pidada. Enese mittesüüstamise privileegile ei ole kriminaalmenetluses tähelepanu juhtinud ei T. Killing ise ega tema kaitsja, mis annab kinnitust sellele, et tsiviilkohtus vannet andes sellist teemat ei tõstatatud ja et T. Killing on sellest õigusest teadlikult loobunud. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et kui tunnistaja, kellele on tema õigusi ja kohustusi selgitatud, otsustab kõigest hoolimata ütlusi anda, siis sellega on tunnistaja vabatahtlikult enda privileegidest loobunud. Selliselt on T. Killing ka vande andmisel käitunud. Siin ei saa tulla kõne alla, et tegu oleks eksliku ütluste andmisega, sest T. Killingule oli tema õigusi ja kohustusi selgitatud ning ta ei avaldanud teavet, mille keelu hoidja oleks keegi kolmas. T. Killing on andud ütlusi asjaolude kohta, mis puudutasid tema enda ja tema äriühingu tegevust, mis tähendab, et tema ise oli see, kes sai otsustada, kas ta soovib ütlusi anda või mitte. T. Killing on otsustanud seda teha. Prokuratuuri hinnangul ei ole käesoleval juhul määravaks ka asjaolu, et pankrotimenetluses kohustati T. Killingut vannet andma. Põhiseaduslik õigus mitte ennast süüstavaid ütlusi anda ei saa olla käsitletud kuidagi teisiti seetõttu, et tegu on vande andmisega pankrotimenetluses. Ka õiguskirjanduses on märgitud, et TsMS § 258, mis sätestab erandjuhud, mil tunnistajal ei ole õigust ütluste andmisest keelduda, on suure tõenäosusega seadusandja eksituse tõttu selliselt kirja saanud, ning põhiseaduslik õigus on selles osas siiski ülimuslik. Võttes aluseks seaduste hierarhia, on kõige tipus põhiseadus, mitte TsMS ja pankrotiseadus. Lisaks tuleb tähele panna, et TsMS asub seaduste hierarhias kõrgemal kui pankrotiseadus, sest vastavalt põhiseaduse § 104 lg 2 p-le 14 tuleb sellise seaduse vastuvõtmiseks saada Riigikogu koosseisu enamuse poolthääled, samas kui pankrotiseaduse puhul piisab poolthäälte enamusest. Sellest saab järeldada, et TsMS §-s 259 sätestatud kord kuulub kohaldamisele ka pankrotimenetluses, rääkimata põhiseadusest. Sellele mõttekäigule annab kinnitust ka seadusandja hiljutine muudatus pankrotiseaduse § 85 osas, kuhu on lisatud lg 4, mis seda teemat käsitleb. Siinkohal tuleb aga täpsustada, et prokuratuuri hinnangul ei hõlma selles lõikes nimetatud kirjalik nõusolek ütluseid, vaid pankrotimenetluses esitatud dokumentaalseid materjale, mille kohta võlgniku vannet antakse. Seega on võlgniku vande andmise protokoll lubatav tõend. Ei nähtu, et tsiviilkohus oleks rikkunud vande andmise korda, mis võiks välistada vande andmise protokolli kasutamise tõendina. Selliselt saab veenvalt asuda seisukohale, et olukorras, kus isik otsustab ütluseid anda, loobub ta vabatahtlikult enese mittesüüstamise privileegist ja on kohustatud sellisel juhul rääkima tõtt. Õiguste kasutamisel tuleb sellest selgelt teada anda. Ei ole mõeldav, et nende kasutamisest antakse teada endale sobival ajahetkel ja siis varasemalt antud ütlused muutuvad kasutuskõlbmatuks. Sellisele arusaamale annab toetust see, et TsMS-is on selleks ette nähtud eraldi kord. Ka KrMS § 34 on konstrueeritud selliselt, et isikule on teada, et kui ta otsustab ütluseid anda, siis võidakse neid kasutada tema vastu. KrMS § 288 lg 10 olukorras, kus tunnistaja keeldub ütluste andmisest tuginedes seaduslikule keeldumise alusele, aktualiseerub KrMS § 291 lg 13
(40)1 p 2, mis võimaldab kohtule üle anda tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused, kui ta on seal ütluseid andnud. Oma õiguse kasutamine tuleb maksma panna sellest teadasaamisel ja sellest loobumisel on omad tagajärjed. Teistsugusel tõlgendusel muutuks tsiviilkohtu poolt

§ 320

ja

§ 385

osas tehtav hoiatus küsitavaks, sest isegi, kui ütluseid andev isik valetab, ei saa neid sätteid rakendada, sest igal juhul sekkub enese mittesüüstamise privileeg kahtlustatavale või süüdistatavale sobival ajahetkel. Selline tõlgendus sisuliselt legaliseeriks tsiviilkohtule valetamise ja muudaks

§ 320

koosseisu kohaldamise selles kontekstis väga piiratuks või isegi võimatuks, rääkimata tsiviilkohtu autoriteedi vähendamisest, sest seadustega ei oleks tagatud kohtu hoiatustele mingeid tagajärgi. On vähetõenäoline, et seadusandjal oli kõnealuseid norme vastu võttes selline tahe. Käesoleval juhul on oluline rõhutada, et hetkel, kui T. Killing pankrotimenetluses vannet andis, ei olnud tema suhtes kriminaalmenetlust algatatud, mistõttu ei ole tegu olukorraga, kus riik oleks kasutanud võimalust sundida isikut ütluseid andma, et siis neid hiljem tema vastu ära kasutada. Enese mittesüüstamise privileegile viitamine oleks asjakohane olukorras, kus T. Killingule oleks esitatud süüdistus seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldumises. Sellist süüdistust ei ole talle esitatud. Selle kohta ei ole T. Killingut ka tsiviilkohus hoiatatud, mis haakub eespool kirjeldatud käsitlusega, et T. Killing oleks saanud tugineda enese mittesüüstamise privileegile ja keelduda ütluste andmisest. Vähemalt oleks ta pidanud seda küsimust tõstatama. Seetõttu ei ole prokuratuuri hinnangul asjakohane maakohtu viide Riigikohtu lahendile 3-1-1-39-05, sest sellest lahendist nähtub, et isikut süüdistati andmete esitamata jätmises, mille osas Riigikohus leidis, et seda ei saa eraldi süüdistusena isikule ette heita, kui ta ei anna välja ennast süüstavaid materjale. T. Killingu puhul on olukord vastupidine. Talle on tehtud etteheide vale vande andmises ehk aktiivses tegevuses, mitte millegi tegemata jätmises, et aidata kaasa andmete kogumisele. Kuna maakohus on leidnud, et

§ 320lg 1 koosseis on täidetud ning et T.

Killingut ei saanud süüdi mõista üksnes enesesüüstamise privileegi rikkumise vältimise tõttu, siis eelnevaid põhjendusi arvestades tuleks prokuratuuri hinnangul ringkonnakohtul T. Killing siiski

§ 320

lg 1 osas süüdi mõista ja karistada teda vangistusega, mida prokuratuur süüdistuskõnes taotlenud on. Kohus on veel märkinud, et T. Killingu poolt valevande andmine ei põhjustanud täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli tema poolt eelnevate õigusvastaste ja süüliste tegudega juba tekkinud. Prokuratuuri hinnangul on olukord vastupidine. T. Killingu täiendavad valed eksitasid pankrotimenetluse osapooli ning takistasid pankrotimenetluse kiiret lahendamist. Selle tagajärjel pidi pankrotihaldur tegema täiendavaid toiminguid tõe välja selgitamiseks ning nende täiendavate kulutustega vähenesid järk-järgult võlausaldajate võimalused oma nõuete rahuldamiseks. 3.3. Prokuratuur palub tühistada Pärnu Maakohtu 21.09.2021 otsus osaliselt ja teha uus otsus, millega tunnistada Tarmo Killing süüdi

§ 209

lg 2 p 3 alusel ning mõista talle karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust; tunnistada Tarmo Killing süüdi

§ 320

lg 1 alusel ning mõista talle karistuseks 1 aasta vangistust; Tarmo Killingu süüdimõistmisel

§ 209

lg 2 p 3 ja

§ 320

lg 1 alusel mõista Tarmo Killingule

§ 209

lg 2 p 3,

§ 384

lg 1,

§ 381

(1)lg 2 ja

§ 320

lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude eest liitkaristus

§ 64

lg 1 alusel üksikkaristustest raskema suurendamise teel ja mõista liitkaristuseks 4 aastat vangistust.

§ 73

lg-te 1 ja 2 alusel pöörata koheselt täitmisele 6 kuud vangistust, millest arvestada

§ 68

lg 1 alusel maha 2 päeva eelvangistuses viibitud aeg, mistõttu jääb koheselt ärakantavaks karistuseks 5 kuud ja 28 päeva vangistust. Ülejäänud karistus 3 aastat ja 6 kuud vangistust jätta

§ 73

lg-te 1, 2 ja 3 alusel täitmisele pööramata, kui Tarmo Killing ei pane 4 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu; Tarmo Killingu süüdimõistmisel

§ 209

lg 2 p 3 ja

§ 320lg 1 alusel jätta kaitsjatasu tervikuna Tarmo Killingu kanda. 14

(40)SÜÜDISTATAVA KAITSJA APELLATSIOON
  1. Süüdistatava kaitsja vaidlustab Pärnu Maakohtu otsuse täies ulatuses, märkides ära, et Pärnu Maakohtu
  2. septembril
  3. a kuulutatud otsuse resolutsioonile kallutas apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatama mitte niivõrd maakohtu poolt Tarmo Killingu käitumisele karistusõigusliku hinnangu vaieldavus, kuivõrd tsiviilhagide rahuldamine. Esitatud apellatsioonis kaitsja toob välja neli erinevat alternatiivset taotlust. Kaitsja sissejuhatavalt märgib, et kaitsja teatas kohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist
  4. septembril
  5. Järelikult oleks maakohus pidanud kohtuotsuse tervikuna (s.o motiveeritud otsuse) koostama hiljemalt
  6. oktoobriks
  7. Pärnu Maakohtu
  8. septembri
  9. a otsuse nr 1-21-442 kohaselt oli aga selline tähtaeg
  10. oktoober
  11. Maakohus lükkas kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemise tähtaja koguni kolmel korral (
  12. oktoobril 2021,
  13. novembril 2021 ja
  14. novembril 2021) edasi ning määras lõpuks uueks tähtajaks
  15. detsember 2021 kell 14:
  16. Kaitsja toob välja, et maakohus on kriminaalmenetlusõigust KrMS § 315 lg 8 tähenduses rikkunud, kui ei koostanud kohtuotsust tervikuna maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovi teatamisest alates 15 päeva jooksul. I . apellatsioonitaotluse alternatiiv 4.
  17. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet, mistõttu apellatsiooni taotluste esimese alternatiivina palub kaitsja Pärnu Maakohtu
  18. septembri
  19. a otsuse nr 1-21-442 tervikuna tühistada ning saata asi uueks arutamiseks maakohtule koos pädeva, s.o Lääne Ringkonnaprokuratuuri koosseisu kuuluva prokuröri poolt riiklikku süüdistuse esindamisega. Kaitsja leiab, et kriminaalmenetluses oluline rikkumine seisnes selles, et olukorras, kus kohtualluvus on Pärnu Maakohtus, siis riiklikku süüdistust saavad kohtus esindada Lääne Ringkonnaprokuratuuri prokurörid, kelleks pole Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurörid Jürgen Hüva ja Marek Soomaa. Kaitsja leiab, et asjaolu, kas konkreetsel prokuröril on konkreetses kriminaalasjas pädevust kohtus riiklikku süüdistust esindada või mitte, on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikkel 6 lg-s 1 sätestatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte esemelises kaitsealas. 4.
  20. Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude osas kaitsja taotleb süüdistatavale 6912 euro hüvitamist, mis arvestades kriminaalasja mahtu ning kaitsja poolt tõstatatud õigusküsimuste ringi ja nende valdavalt keskmisest keerukamat iseloomu on mõistliku suurusega. II. apellatsioonitaotluse alternatiiv 4.
  21. Kokkuvõtvalt palub kaitsja apellatsiooni taotluste teise alternatiivina ringkonnakohtul: 1). Tühistada Pärnu Maakohtu
  22. septembri
  23. a otsus Tarmo Killingu süüditunnistamises ja karistamises

§ 384

lg 1 ja

§ 3811lg 2 järgi.

2). Tühistada Pärnu Maakohtu

  1. septembri
  2. a otsus Eesti Vabariigi kaudu Y ja X ning AS F tsiviilhagide rahuldamise ja Tarmo Killingult kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise osas. 3). Lõpetada kriminaalmenetlus Tarmo Killingu süüdistuses

§ 384

lg 1 ja

§ 3811lg 2 järgi Kr

MS § 2742 lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. 4). Jätta Eesti Vabariigi kaudu Y ja X ning AS F tsiviilhagid läbi vaatamata. 5). Tühistada Pärnu Maakohtu

  1. septembri
  2. a otsus menetluskulude jaotuse osas, millega maakohus mõistis KrMS § 175, § 179 ja § 180 lg 1 alusel Tarmo Killingult välja menetluskuluna riigituludesse tunnistaja kulud 20,54 eurot ja sundraha 876 eurot, kokku 896,54 eurot ning KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel Y kasuks valitud esindaja mõistliku suurusega tasu summas 10 444 eurot. 6). Teha menetluskulude jaotuse osas uus otsus, millega mõista Eesti Vabariigilt Tarmo Killingu Tarmo Killingu kasuks välja kaitsjatasu 18 403 eurot ja 20 senti kriminaalasjas nr 1-21-422 valitud 15

(40)kaitsjale kohtueelses ja maakohtu menetluses makstud tasu katteks ning 6912 eurot apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks, milline kanda X arveldusarvele. 4.4. Kaitsja märgib, et seisukohal, et Tarmo Killingu tegu süüdistuses

§ 384

lg 1 järgi kätkeb endas jätkuvat süütegu

§ 81

lg 4 esimese lause mõttes, mistõttu tuleb aegumise tähtaega arvutada viimase teo (viimase osateo) lõpuleviimisest. Muudetud süüdistusest nähtuvalt toimus väidetava maksejõuetuse põhjustamist sisaldav viimane tegu (viimane osategu) 1. novembril 2016. Juba apellatsiooni esitamise ajaks on käsitletava kuriteo

§ 81

lg 1 p-s 2 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg möödunud, rääkimata selle apellatsiooni menetlemisest ja ringkonnakohtu poolt apellatsiooni põhjal kohtuotsuse tegemisest. Kuivõrd menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, kui see ületab süüdistuse sisuks oleva kuriteo aegumistähtaega, siis tuleb kriminaalmenetlus selles süüdistuses lõpetada. Selles süüdistuses kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu tuleb kõik tsiviilhagid jätta läbi vaatamata. 4.5. Süüdistuse osas

§ 3811lg 1 järgi kaitsja märgib, et süüdistuse kohaselt oli T.

Killing OÜ W (edaspidi Z OÜ) juhatuse liige 07.06.2006 kuni 06.11.

  1. Kuivõrd Tarmo Killing võõrandas Z OÜ
  2. novembril 2016, siis juba apellatsiooni esitamise ajaks on käsitletava kuriteo

§ 81

lg 1 p-s 2 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg möödunud, rääkimata selle apellatsiooni menetlemisest ja ringkonnakohtu poolt apellatsiooni põhjal kohtuotsuse tegemisest. Kuivõrd menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, kui see ületab süüdistuse sisuks oleva kuriteo aegumistähtaega, siis tuleb kriminaalmenetlus ka selles süüdistuses lõpetada. Kaitsja lisab ringkonnakohtule ka süüdistatava nõusoleku kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega süüdistuses

§ 384

lg 1 ja

§ 3811lg 1 järgi.

III. apellatsioonitaotluse alternatiiv 4.

  1. Kaitsja toob välja, et maakohtus kuulati üle mitmeid tunnistajaid. Tunnistajaid küsitles ka kaitsja. Samas ei võimaldanud maakohus süüdistatav Tarmo Killingul endal tunnistajatele küsimusi esitada. Süüdistatava õigust küsitleda tunnistajaid tunnustatakse tänapäeval nii menetlusõigusena kui ka menetluspõhiõigusena. Sõnaselgelt on see õigus sätestatud EIÕK artikkel 6 lg 3 p-s d, olles üldise õiguse õiglasele kohtumenetlusele spetsiifiline kaitseõigus. Kaitsja viitab Riigikohtu praktikale asjades nr. 3-1-1-86-06; 3-1-1-45-07; 3-1-1-73-07; 3-1-1-89-12 p 6,7,8; 3-4-1-1-04, p 18). Kaitsja leiab, et süüdistataval kaitsja olemasolu ei võta süüdistatavalt õigust küsitleda tunnistajaid ka isiklikult. Kaitsja märgib, et Riigikohus ei ole üheski lahendis väljendanud seisukohta või arusaama, et süüdistatav võiks tunnistajaid küsitleda ainult kaitsja vahendusel või et süüdistataval endal puudub tunnistajate küsitlemisõigus. Lähtudes eeltoodust on maakohus rikkunud KrMS § 339 lg 1 p-s 12 ja EIÕK artikkel 6 lg-s 1 sätestatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, mistõttu käesoleva apellatsiooni taotluste kolmanda alternatiivina palub kaitsja Pärnu Maakohtu
  2. septembri
  3. a otsuse nr 1-21-442 tervikuna (sh ka tsiviilhagide rahuldamise osas, sest maakohtu poolt süüdistatavalt tunnistajate küsitlemisõiguse äravõtmine puudutab ka tsiviilhagisid) tühistada. Kaitsja palub saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Kaitsja selgitab, et süüdistatava õigus küsitleda tunnistajaid tähendab olemuslikult faktiliste asjaolude tuvastamist. Kui süüdistatava õigust küsitleda tunnistajaid hakata realiseerima alles ringkonnakohtus (mis sisuliselt peaks tähendama kõigi tunnistajate teistkordset ristküsitlemist), tähendab eelmärgitu seda, et apellatsioonimenetluses hakatakse faktilisi asjaolusid tuvastama esmakordselt. Sellest tulenevalt leiab, kaitsja, et tema poolt nimetatud kriminaalmenetluse olulist rikkumist ei ole võimalik apellatsiooniastmes kõrvaldada. 4.
  4. Juhul, kui ringkonnakohus peaks eitama süüdistatava õigust küsitleda tunnistajaid KrMS §-le 2882 tuginedes, kaitsja palub tunnistada KrMS § 2881 lg 2 osas, mille järgi võib selles paragrahvis nimetamata juhul süüdistatav esitada tunnistajale küsimusi pärast ristküsitlust kohtu loal, kui 16

(40)taotluse rahuldamata jätmine kahjustaks oluliselt menetlusosalise huve, põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata. VI. apellatsioonitaotluse alternatiiv 4.8. Kaitsja leiab, et maakohus rikkus menetlusõigust, kui väljus süüdistuse piiridest Tarmo Killingu süüdimõistmisel ja karistamisel kuriteo toimepanemises

§ 384lg 1 järgi.

Nii algses süüdistusaktis ega ka muudetud süüdistuses ei ole välja toodud, millisest ajast ehk kuupäevast OÜ W võlausaldajatele – s.o X -le ja AS-le F – võlgu jäi. Seetõttu ei ole süüdistuse pinnalt võimalik tuvastada, mis ajast oli OÜ W käsitatav võlgnikuna

§ 384lg 1 mõttes.

Maakohus ei ole nendele kaitseväidetele tähelepanu pööranud, mistõttu ainuüksi seetõttu ei saa pidada Tarmo Killingu süüdimõistmist ja karistamist

§ 384lg 1 järgi seaduslikuks ega põhjendatuks.

Muudetud süüdistuse kohaselt muudeti Z OÜ maksujõuetuks Tarmo Killingi poolt hiljemalt 2016. aasta III kvartaliks. Muudetud süüdistuse kohaselt muudeti Z OÜ Tarmo Killingi poolt varatuks ka selle tõttu, et peale X poolt 24.05.2016 - 23.08.2016 Z OÜ AS-s Swedbank asuvale arvelduskontole töövõtulepingute aluseks tehtavate tööde eest ülekannete saabumist kokku summas 1 323 384,07 eurot, on Tarmo Killingi poolt kantud tema kontrolli all oleva äriühingu Ä Küprose Keskpangas olevale kontole ajavahemikul 14.09.2016 kuni 01.11.2016 kokku 427 452,54 eurot. Ometi lähtus maakohus Tarmo Killingu süüdimõistmisel ja karistamisel

§ 384

lg 1 järgi ka Tarmo Killingu poolt Ä Küprose Keskpangas olevale kontole pärast

  1. oktoobrit 2016 ehk pärast III kvartali lõppu kantud summadest. 4.
  2. Võlgnik

§ 384

lg 1 mõttes on võlasuhte (VÕS § 2 lg 1) kohustatud pool ehk isik, kellel on vähemalt üks võlausaldaja. Maakohus on ka ise sellest tõlgendusest lähtunud. Samas ei ole maakohus nimetatud tõlgendusest lõpuni kinni pidanud, kui väitis, et kohus ei nõustu kaitsja vastuväitega, et

§ 384

lg 1 karistatavuse eelduseks on ainult võlasuhtest (kaitsja rõhutus) tuleneva kohustuse olemasolu (vt Otsuse punkti 3.1.2). Kaitsja leiab, et kohtuotsus on seega vastuoluline. 4.10. Kaitsja leiab, et maakohus eksis tsiviilmateriaalõiguse kohaldamisel ning rikkus kriminaalmenetlusõigust seoses Tarmo Killingu süüdimõistmisel

§ 384

lg 1 järgi tsiviilasjas tehtud kohtulahendi põhjendavas osas tuvastatud asjaoludele tuginemisega. Maakohus märkis, et töövõtulepingute Z OÜ poolse täitmise tähtajaks oli 01.09.2016 ja 01.10.

  1. Z OÜ ei täitnud lepingulisi kohustusi, mistõttu on X on 29.09.2016 VÕS § 114 lg 1 alusel nõudnud kohustuste täitmist täiendava tähtaja jooksul, kuid ka see osutus tagajärjetuks, mistõttu ütles tellija X 21.11.2016 töövõtjaga Z OÜ töövõtulepingud üles (II kd, tl 92, 129). Edasi märkis maakohus, et Harju Maakohtu 14.06.2019 ja Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-1719109 on kohtud tuvastanud, et Z OÜ poolne 16.09.2016 lepingute ülesütlemine oli põhjendamatu (VII kd, tl 63-71). Sellest tegi maakohus järelduse, et seega on leidnud tõendamist asjaolu, et Z OÜ on rikkunud oma lepingulisi kohustusi, mistõttu oli Z OÜ-l võlgnevus T. Killingu kohustustevastase käitumise ajal hiljemalt 01.11.
  2. Kaitsja sellise järeldusega ei nõustu. Esitatud apellatsioonis kordab kaitsja tsiviilasjas nr. 2-1719109 läbi vaieldud argumente ning järeldab, et maakohus on eraõiguse valdkonnast tulenevatest materiaalõiguslikest momentidest mööda vaadanud, mistõttu seisukoht, justkui oleks tellija X 21.11.2016 töövõtjaga Z OÜ töövõtulepingud üles öelnud, on ekslik. Maakohus leidis, et Harju Maakohtu 14.06.2019 ja Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-19109 on kohtud tuvastanud, et Z OÜ poolne 16.09.2016 lepingute ülesütlemine oli põhjendamatu (VII kd, tl 63-71). Sellest tegi maakohus järelduse, et seega on leidnud tõendamist asjaolu, et Z OÜ on rikkunud oma lepingulisi kohustusi, mistõttu oli Z OÜ-l võlgnevus T. Killingu kohustustevastase käitumise ajal hiljemalt 01.11.
  3. Siit koorub kaitsja jaoks põhimõtteline ja fundamentaalne küsimus sellest, kas kriminaalmenetluses saavad ainuüksi kohtulahendi 17

(40)põhjendavas osas tuvastatavad faktilised asjaolud teises asjas samade poolte vahel olla kohustuslikud ning seda isegi siis, kui menetlusosalised teises asjas osaliselt tuginevad samadele faktilistele asjaoludele. Kaitsja viitab, et käesolevas kriminaalasja ei ole aga prokurör süüdistusaktis tsiviilkohtumenetluses tehtud jõustunud kohtulahendit, mille resolutsioonis oleks kohus tuvastanud OÜ W poolt X -ga
  1. aprillil 2016,
  2. aprillil 2016 ja
  3. mail 2016 sõlmitud töövõtulepingute erakorralise ülesütlemisavalduse tühisust või tunnistanud need kuidagiviisi lubamatust, ära nimetanud. Ka prokuröride ja X lepingulise esindaja poolt kohtule esitatud ja kohtu poolt vastu võetud Harju Maakohtu
  4. juuni
  5. a otsuse ega Tallinna Ringkonnakohtu
  6. jaanuari
  7. a otsuse nr 217-19109 resolutsioonides ei ole kõnealust asjaolu tuvastatud. 4.
  8. Maakohus leidis, et tunnistajad N ja U ütlused Ä poolt tarnitud kaupade vastuvõtmise kohta X teede ehitamiseks tuleb ebausaldusväärsetena tõendikogumist kõrvale jätta, sest need ei haaku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, mille kohaselt ei ole Ä kaupa müünud. Kaitsja märgib, et maakohus ei ole põhjendanud, millised tunnistajate N ja U ütlused, kuidas ja milliste teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ei haaku. Tagatipuks puudub Otsuses kõnealuste tunnistajate ütluse analüüs üldse. Seega on maakohus tunnistajate N ja U ütluste ebausaldusväärsetena tõendkogumist välja jätmisel ja nende ütluste analüüsimata jätmisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 4.
  9. Maakohus märkis, et kaitsja jättis kasutamata võimaluse D-le ristküsitlemiseks, sest ei soovinud tunnistajale küsimusi esitada; see-eest esitas kaitsja hiljem tõenditena: tsiviilasjas nr 2-1715902 Di poolt 22.11.2017 esitatud määruskaebuse ja W OÜ 21.09.
  10. a kassa sissetuleku orderi nr 32, mille kohus vastu võttis (V kd, tl 13). Maakohus lisas, et kaitsja väitel lükkavad need tõendid ümber D poolt kohtus tunnistajana antud „põhimõttelised ja resoluutsed ütlused.“ Maakohus märkis sedagi, et kassa sissetuleku orderilt nähtub, et selle alusel on väidetavalt 12 500 üle antud, kuid nii raha üleandja kui ka vastuvõtja eest on allkirja andnud T. Killing. D ei ole seda allkirjastanud. Maakohtu hinnangul ei kinnita kõnealune order vähimalgi määral raha reaalset liikumist, sest kui see oleks olnud nii, siis oleks sellel orderil ka D allkiri, mis kinnitanuks raha üleandmist. (Vt Otsuse punkt 3.3.4.) Kaitsja märgib, et maakohus on jätnud tähelepanuta, et kõnealuse kassa sissetuleku orderil on üksnes raamatupidaja – ehk praegusel juhul Tarmo Killingu, kes peamiselt W OÜ raamatupidamisega tegeles – allkiri. Kummati ongi õiguskäibes tavapärane, et kassa sissetuleku orderil on ainult raamatupidaja allkiri. Maakohtu kõnealune minetus annab tunnistust kas sellest, et kohtunik on olnud selle kriminaalasja lahendamisel kallutatud ja erapooletu või on tegemist lihtsalt pealiskaudsuse ja/või lohakusega õiguse mõistmisel. Kaitsja toob välja ka selle, et D vastas prokuröri küsimusele „Kas reaalselt toimus mingisugune raha liikumine?“, „Ei toimunud.“ (
  11. juuni
  12. a kohtuistungi protokoll, lk 28.) Ilmselgelt on D need ütlused diametraalses vastuolus kaitsja poolt
  13. juuni
  14. a istungil taotletud ning kohtu poolt vastu võetud tsiviilasjas nr 2-17-15902 D poolt
  15. novembril
  16. a esitatud määruskaebuses väidetuga ja W OÜ
  17. septembri
  18. a kassa sissetuleku orderiga nr
  19. Maakohus seda ilmselget vastuolu ei kõrvaldanud, vaid asus W OÜ
  20. septembri
  21. a kassa sissetuleku orderi nr 32 ebaõige hindamisega pigem süüdistatavat kallakut demonstreerima. Niisiis oleks maakohus pidanud tunnistaja D kohtus antud ütlused osas, kus tunnistaja vastas prokuröri küsimusele „Kas reaalselt toimus mingisugune raha liikumine?“, „Ei toimunud.“, kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja jätma. Olgu lisatud, et asjaoluga, et tunnistaja D on koostanud tsiviilasjas hagile vastuse, milles kinnitab raha maksmist, ei võimalda kaugele ulatuvaid järeldusi teha, sest see kajastab tema positsiooni tsiviilkohtumenetluses, ei saa eelkäsitletud diametraalset ja fundamentaalset vastuolu ületada ega kummutada (nagu seda püüdis teha maakohus). 18
(40)4.
  1. Esitatud apellatsioonis kaitsja taotleb määrata ringkonnakohtul ekspertiis, mille käigus eksperdil välja nõuda prokuröri poolt kohtule esitatud ja kohtu poolt vastu võetud
  2. köite lehekülgedel 65, 69, 74, 77 ja 78 paiknevate dokumentide originaalid ning selgitada, kas nimetatud dokumentidel on Tarmo Killingu allkiri ja kas Tarmo Killing on need dokumendid allkirjastanud. See taotlus oli esitatud ka maakohus, kuid jäi maakohtu poolt rahuldamata. Ei ole tõsiseltvõetav argument, et taotluse kõnealuste dokumentide originaaldokumentide väljanõudmiseks oleks tulnud esitada kohtueelses menetluses. Kohtumenetluses Tarmo Killing selgitas, et dokumentidel nähtuvad allkirjad on sarnased tema allkirjale, aga talle teadaolevalt ei ole ta sellistele dokumentidele allkirja andnud, kus ta oleks olnud antud ettevõtte 100 % kasusaaja või midagi taolist. 4.
  3. Kaitsja taotleb koguda ja ühtlasi võtta vastu M
  4. augusti
  5. a vastuskiri OÜ W lepingulisele esindajale. Kuivõrd OÜ W lepingute ülesütlemine seondub ka käsitletava süüdistusega (vt muudetud süüdistuse lehekülge 9), siis on oluline märkida, et nende lepingute üleütlemine tõukus asjaolust, et X sattus OÜ W poolt tehtud tööde eest tasumisega viivitusse. Asjaolu, et X sattus OÜ W poolt tehtud tööde eest tasumisega viivitusse, ei olnud ega saanud olla kuidagi OÜ W juhatuse liikme Tarmo Killingu poolt ettenähtav ega kontrollitav. Samuti ei ole asjas tuvastatud, et Tarmo Killing ja M oleksid selles osas kuidagi n-ö kokku mänginud. Maakohtus kuulati tunnistajana üle M. M X poolt OÜ W tehtud tööde eest tasumisega viivitusse sattumist kategooriliselt eitas, ehkki kaitsja küsis M selle väite tõepärasuses veendumiseks temalt seda mitu korda üle. Samas on M oma
  6. augusti
  7. a vastuskirjas OÜ W lepingulisele esindajale pärast vastavate asjaolude kirjeldamist kinnitanud, et „Seega mööname, et viivitasime tasumisega kuni 20 kalendripäeva.“ Kaitsja taotles maakohtus eelnimetatud vastuskirja, kui tõendi kohtult vastu võtmist. Maakohus jättis eelnimetatud taotluse viitega KrMS § 289 lg-tele 2 ja 3 rahuldamata. Kaitsja kordab oma taotluse nimetatud tõendi kogumiseks ning sellele hinnangu andmiseks. 4.
  8. Tarmo Killingule heideti ette ka

§ 3811lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemist.

Käsitletava süüdistuse kontekstis on juba prokurör esitanud süüdistusaktis tõendina Ö

  1. jaanuari 2019 vastuse uurimisasutuse
  2. jaanuari
  3. a e-kirjale koos tõlkega. Prokurör on selle tõendi kohta märkinud süüdistusaktis järgmist: „tõendab, et Ö. on kätte saanud kõik Z äridokumendid ning neil puuduvad pretensioonid eelmiste osanike/juhtide suhtes. Tõendab seda, et vastuses ei ole teavet, mida uurija on küsinud.“ Maakohus on eelnimetatud tõendi hindamisel nõustunud prokuröridega, et vastuses ei ole öeldud, et raamatupidamisdokumendid oleks kätte saadud. Kaitsja hinnangul on maakohtu poole tõlgendus meelevaldne. Kaitsja on kestvalt seisukohal, et keskmise mõistliku inimese arusaamast lähtuvalt hõlmavad sõnad „kõik äridokumendid“ ka firma raamatupidamisdokumente. Kaitsja leiab, et seega on ainuüksi eelviidatud O e-kirjaga tõendatud, et Tarmo Killing on W OÜ raamatupidamisdokumendid Panamale saatnud, s.t ta ei ole teadvalt raamatupidamisseaduse §-s 4 sätestatut rikkunud. Juba seetõttu ei olnud Tarmo Killingu süüdimõistmine ja karistamine

§ 3811lg 2 järgi seaduslik ja põhjendatud.

Olukorras, kus vastuses ei ole teavet, mida uurija on küsinud, oleks süüdistusfunktsiooni kandev prokuratuur pidanud kohtueelses menetluses andma uurijale suunise või korralduse selle asjaolu kohta täiendavate tõendite kogumiseks (nt suunised või korraldused teha Ö laekurile selgitavaid või täpsustavaid järelpärimisi). Prokuratuur seda aga ei teinud. Sellises olukorras ei pidanud süüdistatav enda süütust tõendama ning kõnealuses vastuses uurija poolt küsitud teabe tõendamata jätmise riski kandis tulenevalt põhiseaduse § 22 lg-st 2 ja KrMS § 7 lg-st 2 prokuratuur. Kaitsja möönab, et Tarmo Killing oleks võinud W OÜ raamatupidamisdokumentide üleandmisel olla hoolsam ja vormistada selle kohta vastavad dokumendid (üleandmis-vastuvõtmis akti). Samas ei pea äriühingu tegevjuht ka raamatupidamisdokumentide üleandmisel eeldama, et tal tuleb muu hulgas raamatupidamisdokumentide üleandmist temale seoses sellega hilisemalt osakssaavas karistusõiguslikus etteheites tõendada. Kaitsja leiab, et selles osas andis maakohus prokuratuuri tõendtele ebaõige hinnangu ning põhjendamatult pööras ümber põhjendamiskoormise. 19

(40)4.16.

§ 491

alusel otsustas maakohus Tarmo Killingule kohaldada lisakaristusena ettevõtluskeeldu 2 aastaks. Kaitsja leiab, et Tarmo Killingule lisakaristusena ettevõtluskeelu kohaldamine ei olnud põhjendatud ainuüksi seetõttu, et Tarmo Killing varasemalt pikaaegselt ettevõtlusega tegelenud isikuna ei ole juba puht objektiivselt võimeline ettevõtluses osalemise õigust omamata täitma sedavõrd suuri rahalisi kohustusi, mida maakohtu poolt kõikide tsiviilhagide rahuldamine talle kaasa toob. Maakohus on jätnud arvestama ka sellega, et ettevõtluskeelu paratamatuks järelmiks on isiku poolt loodud ettevõtlusega seotud äriliste sidemete katkestamine või pahatihti isegi nende pöördumatu läbilõikamine. 4.

  1. Esitatud apellatsioonis kaitsja taotleb X poolt esitatud tsiviilhagis sisalduva nõude osas aegumise kohaldamist. Kaitsja leiab, et TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud kolme aastase aegumistähtaja kulgemine tuleb lugeda alanuks
  2. augustil
  3. Kannatanu ehk praegusel juhul X esitas kriminaalmenetluses tsiviilhagi Tarmo Killingu vastu algselt
  4. jaanuaril 2021 ja hiljem, hagiavalduses esinevate puuduste tõttu täpsustatud hagiavalduse
  5. aprillil 2021, ehkki maakohtunik lähtus viimasest hagiavaldustest (vt
  6. juuni
  7. a kohtuistungi protokoll, lk 18). Nii või teisti on ilmne, et kannatanu ehk praegusel juhul X poolt kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi Tarmo Killingu vastu TsÜS § 150 lg 1 mõttes aegunud. TsÜS § 143 järgi võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsMS § 651 lg 2 kohaselt on poolel õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Kaitsja taotleb ringkonnakohtul nõude aegumist arvesse võtta. Kaitsja palub kohaldada X poolt
  8. aprillil
  9. a esitatud täpsustatud tsiviilhagis Tarmo Killingu vastu esitatud ja

§ 384

lg-s 1 nimetatud kuriteoga tekitatud kahju summas 750 650 eurot ja 9 sendi osas aegumist; jätta X poolt

  1. aprillil
  2. a esitatud täpsustatud tsiviilhagis Tarmo Killingu vastu esitatud ja

§ 384

lg-s 1 nimetatud kuriteoga tekitatud kahjunõue summas 750 650 eurot ja 9 sendi osas hagi aegumise tõttu rahuldamata. 4.

  1. Juhul, kui ringkonnakohus hagi aegumise argumendiga ei nõustu markeerib kaitsja olulisemad maakohtu rikkumised seoses X poolt Tarmo Killingu vastu esitatud tsiviilhagi õiguskäsitlusega ja selle rahuldamisega. Kaitsja märgib, et kohtul ei ole kohustust selgitada hagejale hagi eseme ja/või aluse muutmise vajadust, st seda, millise nõude või hagi aluste alternatiivne esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki. Hagimenetlus olemuselt võistlev ning selgitamiskohustus ei hõlma kohtu kohustust selgitada hagejale, mida viimane peab tegema selleks, et hagi saaks rahuldatud (sh seda, millise nõude või hagi aluste alternatiivne esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki). X poolt käesolevas kriminaalasjas algselt ehk
  2. jaanuaril
  3. a esitatud hagis palus hageja rahuldada nõude kahel alternatiivsel alusel: esiteks deliktilise vastutuse sätete (VÕS § 1043) alusel, ja teiseks alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1027 ja 1028) alusel. (Vt hagiavalduse p-te 2.1 ja 2.2.)
  4. märtsil
  5. Pärnu Maakohtus toimunud esimesel eelistungil selgitas kohus X lepingulise esindajale muu hulgas, et „Teine alternatiivne käsitlus, on see, et juhul, kui kohus ei peaks nõustuma sellega, siis on vähemalt deliktiline vastutus § 1045 lg 7 (kaitsja rõhutus) järgi.“ (
  6. märtsi
  7. a kohtuistungi protokoll, lk 16.) Seega selgitas maakohus X lepingulisele esindajale sisuliselt ka seda, millise nõude või hagi aluste alternatiivne esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki. Kaitsja leiab, et Riigikohtu praktika kohaselt on selline selgitamiskohustus lubamatu ning viitab maakohtuniku kallutatusele ning erapoolikusele. 4.
  8. Kaitsja leiab, et maakohus olukorras, kus kriminaalmenetluses esitas Tarmo Killingu vastu tsiviilhagi X , mitte Z OÜ pankrotihaldur, ja kohustuse täitmist nõuti otse endale, mitte pankrotis osaühingule, kohaldanud X hagi rahuldamisel ebaõigesti ennekõike PankrS § 35 lg 1 p-i 2 ja PankrS § 43 lg-t 1 TsMS § 631 lg 2 mõttes. Kuna käsitletava tsiviilhagi puhul ei ole tegemist nõudega, mis 20

(40)oli juba kohtu menetluses enne Z OÜ pankroti väljakuulutamist, siis ei saa olla tegemist olukorraga, mil pankrotihaldur võiks ja saaks astuda menetlusse oma ülesannetest tulenevalt võlgniku juhatuse liikme asemel. 4.
  1. Kaitsja üheks vastuväiteks maakohtus X poolt kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagile oli ka see, et tegemist on ühe ja sama võla osaliselt topelt nõudmisega. Pärnu Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-18-9506, kus Z OÜ pankrotihaldur MK on
  2. juunil
  3. a esitanud Pärnu Maakohtule hagiavalduse Tarmo Killingu vastu kahju summas 427 452 eurot ja 54 senti väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt tuleneb nõue sellest, et Tarmo Killing kandis perioodil 14.09.2016 - 01.11.2016 pankrotivõlgniku pangakontolt tema kontrolli all oleva offshore-ühingu Ä pangakontole hagis märgitud summa, kusjuures nimetatud nõude sisuks olev kahju kattub lõppastmes täielikult selle nõude sisuks oleva kahjuga, mida hageja nõuab käsitletava hagiavaldusega. Olukorras, kus maakohus X tsiviilhagi Tarmo Killingult X kasuks põhinõue 750 650 euro ja 9 sendi ulatuses rahuldas, tekkis situatsioon, kus pankrotivarasse laekub sisuliselt ühe ja sama kahju hüvitamise eest 1 178 102 eurot ja 63 senti (750 650,09 + 427 452,54) või 1 171944 eurot ja 36 senti (744 491,82 + 427 452,54). See viiks aga X alusetu rikastumiseni ja oleks ühtlasi vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Nii ei tohi kahju hüvitamine olla kannatanu rikastumise allikaks. 4.
  4. Vaidlust ei ole selles, et käsitletav tsiviilhagi võrsus X ja OÜ W vahelistest töövõtulepingutest. Kaitsja märgib, et maksejõuetuse põhjustamise läbi tekkinud kahju nõude õiguslik põhjendusena viitab X täpsustatud tsiviilhagis VÕS §-dele 1043, 1045 lg 1 p-le 7 ja 1045 lg 1 p-le
  5. Sellega seoses tuleb tähele panna, et VÕS § 1044 lg 2 kohaselt ei saa lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist kahju õigusvastase tekitamise sätete (VÕS § 1043 jj) alusel nõuda. Erandina saaks hageja nõuda töövõtulepingu teiselt poolelt ehk OÜ-lt W vaatamata lepingu rikkumisele VÕS § 1044 lg-te 2 ja 3 kohaselt kahju hüvitamist vaid siis, kui tekkinud kahju ärahoidmine ei olnud rikutud lepingulise kohustuse eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes või kui lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena põhjustati isiku surm, tekitati isikule kehavigastus või tervisekahju. Need eeldused aga käesoleval juhul täidetud ei ole. Seega VÕS § 1044 lg 2 kaudu ei kohaldu praegusel juhul kahju õigusvastase tekitamise sätted lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevale kahjule. X deliktiõigusliku nõude Tarmo Killingu vastu välistab ka see, et tulenevalt VÕS § 1043 lg-st 2 ja §-st 1045 räägime praegusel juhul ikkagi kahest erinevast juriidilisest isikust, s.o X -st ühelt poolt, ja OÜ-st W teiselt poolt. Nemad olid lepingulises suhtes. Mille alusel on võimalik praegu § 1043 alusel esitada nõuet Tarmo Killingu, kui füüsilise isiku vastu lepinguliste kohustuste täitmata jätmise eest, jääb kaitsjale arusaamatuks. 4.
  6. AS F esitas
  7. aprilli
  8. a täiendatud tsiviilhagi, milles palus Tarmo Killingult enda kasuks välja mõista 7541 eurot ja 16 senti. Teadupärast esitas AS F
  9. augustil
  10. a pankrotimenetluses nõude Z OÜ (kui juriidilise isiku), mitte Tarmo Killingu (kui füüsilise isiku) vastu. Kuivõrd AS F esitas hagi Tarmo Killingu (mitte OÜ W) vastu alles
  11. detsembril 2020, siis on see esitatud TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega rikkudes ehk hiljem. Seega oleks maakohus pidanud kaitsja eelosundatud taotluse nõude aegumise arvesse võtmiseks rahuldama ning sellest johtuvalt jätma AS F
  12. aprilli
  13. a täiendatud tsiviilhagi Tarmo Killingult 7541 euro ja 16 sendi nõudes rahuldamata. 4.
  14. Kaitsja esitas maakohtus ka AS F poolt kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi osas vastuväite, et tsiviilhagi on esitanud selleks mitteõigustatud isik. Maakohus olukorras, kus kriminaalmenetluses esitas Tarmo Killingu vastu tsiviilhagi AS F, mitte Z OÜ pankrotihaldur, ja kohustuse täitmist nõuti otse endale, mitte pankrotis osaühingule, kohaldanud AS F hagi rahuldamisel ebaõigesti PankrS § 35 lg 1 p-i 2 ja PankrS § 43 lg-t 1 TsMS § 631 lg 2 mõttes. 21
(40)4.
  1. Vaidlust ei ole selles, et pankrotimenetluses on AS F nõuet summas 7541 eurot ja 16 senti tunnustatud Z OÜ, kui juriidilise isiku vastu. AS F, esitades täpselt sama nõude Z OÜ juhatuse liikme Tarmo Killingu, kui füüsilise isiku vastu, nõuab ühte ja sama võlga topelt ehk kaks korda, s.o kõigepealt pankrotimenetluse raames Z OÜ-lt ja seejärel pankrotimenetluse väliselt eraldi ka Tarmo Killingult. Kohtule ei ole esitatud tõendit selle kohta, et AS F oleks Z OÜ pankrotimenetluses viimase vastu esitatud nõudest summas 7541 eurot ja 16 senti loobunud. Seega viiks AS F poolt ühe ja sama võla topelt ehk kaks korda nõudmine kõigepealt pankrotimenetluse raames Z OÜ-lt ja seejärel pankrotimenetluse väliselt eraldi ka Tarmo Killingult AS F alusetu rikastumiseni ning kohtleks AS-i F Z OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses eelistatult võrreldes teiste sama järjekoha võlausaldajatega. Kuivõrd maakohus AS F tsiviilhagi Tarmo Killingu vastu rahuldas, siis see viis AS F alusetu rikastumiseni ja ühtlasi kahju hüvitamise eesmärgist kõrvalekaldumiseni. Samuti leiab kaitsja analoogselt RKM tsiviilhagi rahuldamisega kohaldas maakohus valesti materiaalõigust, kui tugines VÕS §-dele 1043, 1045 lg 1 p-le 7 ja 1045 lg 1 p-le
  2. 4.
  3. Kaitsja leiab, et maakohus rikkus materiaal- ning menetlusõigust seoses AS F tsiviilhagis tõendamiskoormuse tähelepanuta jätmise ning asjakohaste võlaõigusseaduse normidega arvestamata jätmisega. Kaitsja märgib, et hageja ei ole töös esinenud puudusi tõendanud. Samuti ei ole hageja esitanud kohtule tõendit selle kohta, millest nähtuks, et hageja on andnud Z OÜ-le mõistliku tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Töövõtjalt kulutuste hüvitamise nõudmine eeldab seda, et tellija on enne nõudnud töövõtjalt õigustatult parandamist ja töövõtja ei tee seda mõistliku aja jooksul vastavalt VÕS § 646 lg 1,
  4. Praegusel juhul on need asjaolud täiesti tõendamata. Hageja poolt hagiavaldusega esitatud
  5. detsembri
  6. a arve ei võimalda kontrollida, kui palju hageja töödes tuvastatud väidetavate puuduste kõrvaldamine eraldi nii tööjõukulu kui ka materjalikulu osas maksis. Seetõttu ei ole kohtul põhimõtteliselt võimalik kontrollida ega hinnata puuduste kõrvaldamiseks tehtavate ehitustööde mahtu (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu
  7. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-62660, p 12.1). Kokkuvõtvalt ei ole maakohus eelviidatud menetlusõiguslikele ja materiaalõiguslikele momentidele tähelepanu pööranud, rikkudes oluliselt menetlusõigusnorme ja kohaldades ebaõigesti materiaalõigust. Kaitsja märgib, et Z OÜ pankrotimenetluses ei ole AS F nõuet summas 7541 eurot ja 16 senti Tarmo Killingu, kui füüsilise isiku vastu tunnustatud. Z OÜ pankrotimenetluses on tunnustatud AS F nõuet summas 7541 eurot ja 16 senti Z OÜ, kui juriidilise isiku vastu. 4.
  8. Kaitsja juhtis korduvalt maakohtu tähelepanu sellele, et AS F tsiviilhagi ei vasta seaduse nõuetele. Käsitletav tsiviilhagi ei vasta KrMS § 1541 lg 1 p-s 5 sätestatud nõuetele, seega sellist tsiviilhagi ei oleks olnud võimalik kohtul menetleda. Kui korrektne olla, siis kohus oleks pidanud selle hagi jätma ka selles osas käiguta ja andma võimaluse TsMS § 371 lg 1 p-s 9 loetletud puuduse kõrvaldamiseks. Hagiavalduse oluliseks vorminõudeks on ka TsMS § 363 lg 1 p 3, mille kohaselt hagiavalduses märgitakse lisaks menetlusdokumentide muudele andmetele tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse ja millise nõude näeb kriminaalasjas esitatud tsiviilhagidele ette
  9. veebruarist
  10. a kehtiv KrMS § 1541 lg 1 p
  11. Kaitsja nendib, et hageja ei saa loota või eeldada, et kriminaalmenetluse raames esitatud tsiviilhagi saab ta võrreldes tsiviilkohtus esitatava tsiviilhagiga kergekäelisemalt või pealiskaudsemalt maksma panna. See oleks ka vastuolus põhiseaduse §-s 12 sätestatud üldise võrdsuspõhiõigusega. Seega, maakohus, selle asemel, et jätta AS F tsiviilhagi eelosundatud puuduse tõttu käiguta ja anda AS-le F võimalus TsMS § 371 lg 1 p-s 9 loetletud puuduse kõrvaldamiseks, võttis KrMS § 1541 lg 1 p-s 5 sätestatud nõudeid eirates AS F tsiviilhagi menetlusse. 22
(40)4.
  1. Maakohtu rikkumine seoses Y tsiviilhagi esitamiseks õigustatud isiku määratlemisega. Kaitsja esitas maakohtus ka Y poolt kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi osas vastuväite, et tsiviilhagi on esitanud selleks mitteõigustatud isik. Maakohus olukorras, kus kriminaalmenetluses esitas Tarmo Killingu vastu tsiviilhagi Y, mitte Z OÜ pankrotihaldur, ja kohustuse täitmist nõuti otse endale, mitte pankrotis osaühingule, on kohaldanud Y hagi rahuldamisel ebaõigesti PankrS § 35 lg 1 p-i 2 ja PankrS § 43 lg-t 1 TsMS § 631 lg 2 mõttes. 4.
  2. Sarnaselt X nõudega vaidlust ei ole selles, et pankrotimenetluses on Y nõuet summas 39 652 eurot ja 78 senti tunnustatud Z OÜ, kui juriidilise isiku vastu. Y, esitades täpselt sama nõude Z OÜ juhatuse liikme Tarmo Killingu, kui füüsilise isiku vastu, nõuab ühte ja sama võlga topelt ehk kaks korda, s.o kõigepealt pankrotimenetluse raames Z OÜ-lt ja seejärel pankrotimenetluse väliselt eraldi ka Tarmo Killingult. Kohtule ei ole esitatud tõendit selle kohta, et Y oleks Z OÜ pankrotimenetluses viimase vastu esitatud nõudest summas 39 652 eurot ja 78 senti loobunud. Seega viiks Y poolt ühe ja sama võla topelt ehk kaks korda nõudmine kõigepealt pankrotimenetluse raames Z OÜ-lt ja seejärel pankrotimenetluse väliselt eraldi ka Tarmo Killingult Y alusetu rikastumiseni ning kohtleks Y Z OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses eelistatult võrreldes teiste sama järjekoha võlausaldajatega. Väärib lisamist, et juriidilise isiku pankrot ei tekita pankrotistunud juriidilise isiku ja selle juhtorgani liikme solidaarvastutust VÕS § 73 mõttes. Seejuures ei ole praegu tegemist ÄS § 187 lg 2 esimeses lauses nimetatud olukorraga, mille järgi juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Z OÜ-l (ja ka OÜ-l W) oli ainult üks juhatuse liige. 4.
  3. Kaitsja tõstatab küsimuse, kas Y nõuet oleks saanud üldse kriminaalmenetluse raames hagimenetluses esitada. Otsuses asjas nr 3-2-1-25-06 leidis Riigikohtu tsiviilkolleegium, et riik ei saa olemuselt maksunõuet esitada hagimenetluses. Maksunõue tuleb esitada haldusmenetluses, täpsemalt maksumenetluses. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 3-2-125-06, p 11.) Muu hulgas sellele samale tsiviilkolleegiumi lahendile viidates asus Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 seisukohale, et MKS § 41 lg 1 ega § 168, mis näevad ette maksualases kuriteos süüdi tunnistatud isiku vastutuse kuriteo tagajärjel tekkinud võõra maksuvõla eest, ei saa olla kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis esitatava nõude materiaalõiguslikuks aluseks. Seda seetõttu, et MKS § 41 lg 1 ja § 168 ei sätesta eraõiguslikku kahju hüvitamise alust, vaid näevad ette maksukuriteo toime pannud isiku avalik-õigusliku solidaarvastutuse maksukuriteo tagajärjel tekkinud võõra maksuvõla eest. Kolleegium selgitas, et maksukuriteo toimepanija vastu on võimalik esitada nõue MKS § 41 lg 1 või § 168 alusel üksnes maksumenetluses vastutusotsuse tegemisega, mitte hagi esitamisega tsiviil- või kriminaalasjas. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. jaanuari
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 38.) Kriminaalkolleegium on ka hilisemas praktikas kinnitanud, et kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis ei saa esitada maksunõuet (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. oktoobri
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-73-09, p-d 9-11). 4.
  10. Kaitsja märgib, et juhtis korduvalt maakohtu tähelepanu sellele, et Y tsiviilhagi (nagu teisedki eelviidatud hagid) ei vasta seaduse nõuetele. Maakohus, selle asemel, et jätta Y tsiviilhagieelosundatud puuduse tõttu käiguta ja anda Y-le võimalus TsMS § 371 lg 1 p-s 9 loetletud puuduse kõrvaldamiseks, võttis KrMS § 1541 lg 1 p-s 5 sätestatud nõudeid eirates Y tsiviilhagi menetlusse. SÜÜDISTATAVA APELLATSIOON 23
(40)5. Esitatud apellatsioonis süüdistatav vaidlustab maakohtu otsust enda süüditunnistamise ka karistamise osas

§ 384

lg 1 ning

§3811lg 2 järgi ning palub teha uue otsuse, millega teda õigeks mõista.

5.1. Süüdistuse osas

§ 384

lg 1 järgi esitab süüdistatav ajatelje, mis peab ringkonnakohtule näitama, et esimese võlasuhte tekkimisel 19.04.2016 oli tegelik vara 2812 € ja juhatuse liikme volituste lõppedes oli tegelik vara 312369,63 €, seega varad ei ole vähenenud. Sellest järeldub, et maksejõuetus puudub. 5.

  1. Süüdistatav leiab, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tugines maakohus ebausaldusväärsetele tõenditele. Süüdistatav leiab, et prokuratuuri poolt Ä pangakonto väljavõte, antud tõendi usaldusväärsus ja sellest tehtavad järeldused on valed. Puudub täpne ülevaade mida ja mille alusel õigusabi palvega taotleti. Samuti puudub Küprose uurimisasutuse poolt saadetud dokumentide nimekiri, et saaks neid hinnata üldse tõenditena. Hetkel on puudu pangale ülekannete tegemisel selgituseks esitatud arved ja lepingute koopiad, mis välistavad prokuratuuri poolse väite nagu oleks see olnud süüdistatava isiklik konto. Ei ole usutav, et pank neid arveid ja lepinguid ei saatnud. Süüdistatav ei ole käinud Küprosel ega ka Sankt Peterburis kontot avamas. Seetõttu, et süüdistatav selles firmas töötas ja ülekandeid tegi, teab ta kindlalt, et Küprose pank küsis iga tehingu kohta lepinguid ja arveid. Samuti dokumendil, millele on peale märgitud tegeliku kasusaajana Tarmo Killing puudub üldse allkiri, tähelepanuväärne on see, et kõigil teistel dokumentidel on kõigil kinnitus allkirjad kuid sellel ei olnud. See omakorda kinnitab süüdistatava arvamust, et keegi võis antud dokumente võltsida. Selleks ongi vaja dokumentidele teha eelnevalt ekspertiis ja väljastada kõik dokumendid mis antud õigusabi palvel Eesti politseile saadeti, et saaks neid käsitleda tõendina. Süüdistatav leiab, et meelevaldne on järeldus, nagu ta varjaks W OÜ raamatupidamisdokumente. Tema elukohas toimus läbiotsimine millest on näha, et neid ei ole süüdistatava juures. Teiseks esitas ta kohtule dokumendi tõendamaks, et saatis dokumendid Panamale. Menetleja on teinud päringu ja saanud vastuse, et kõik dokumendid on uute omanike käes seega ei ole usutav, et uurija antud vastuse peale neid välja ei nõudnud. Väide nagu oleks Tarmo Killing 2016 kevadel hakanud töö tehnikat müüma ja ettevõtet varatuks tegema on vale, sest enamus tehnikast anti üle pankrotihaldurile. Süüdistatav leiab, et ettevõttel ei olnud makseraskusi seisuga 30.09.2016, sest ettevõtte tegelik vara oli selle kuupäevaga 448726,6 €. 5.
  2. Süüdistatav leiab, et tema kaitseõigust rikuti sellega, kui maakohus keelas tal endal tunnistajatele küsimusi esitada. Maakohus pole teda ka hoiatanud, et ta ei saa küsitleda tunnistajaid, kes oleks võinud end sisse rääkida süüdistatava kasuks. 5.
  3. Süüdistatav leiab, et karistusseadustiku §3811 lg 2 järgi kvalifitseeritavad kuriteod ei ole leidnud tõendamist. Olemasolevate faktiliste tõendite pinnal on maakohus teinud üllatuslikud järeldused. Uurija B tegi küll päringu O-le, kuskohast sai vastuse, et puuduvad igasugused pretensioonid eelneva juhatuse vastu ja on saadud kõik äridokumendid. Ei ole esitatud ühtegi tõendit, et oleks üritatud neid dokumente välja nõuda. Sellest tõendist saame järeldada ainult seda, et raamatupidamine on Panamale kohale jõudnud. Raamatupidamise saatmise kohta ettevõtte uutele omanikele, peale ettevõtte võõrandamist ja peale minu juhatuse liikme volituste lõppemist on süüdistatav esitanud ühe juhuslikult säilinud Omniva tšeki. Raamatupidamist sisaldanud kõvaketta üleandmise asjaolusid on süüdistatav ka kohtumenetluses kirjeldanud. 24

(40)MENETLUS RINGKONNAKOHUS
  1. Ringkonnakohtus kriminaalasja lahendamiseks määratud kirjalikus menetluses jäid kõik apellandid oma kaebustes esitatud väidete ning taotluste juurde. Süüdistatav ning tema kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses täiendavate tõendite kogumise määramist. Prokuratuur ning kanntanud vaidlesid sellise taotluse rahuldamisele vastu. Ringkonnakohus jätab süüdistatava ja tema kaitsja taotlused apellatsioonimenetluses täiendavate tõendite kogumise määramisest rahuldamata, põhjendades oma seisukohti selles osas allpool otsuse punktides 18-
  2. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  3. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, prokuratuuri, süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonides ning poolte vastustes toodud väidetega, leiab, et esitatud apellatsioonide argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium märgib, et kuivõrd süüdistatava apellatsioonis toodud argumendid kattuvad suures osas kaitsja apellatsiooni seisukohtadega, siis vastab ringkonnakohus allpool kaitsja ja süüdistatava apellatsioonidele korraga.
  4. Esitatud apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 315 lg 8 tähenduses, kui ei koostanud kohtuotsust tervikuna maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovi teatamisest alates 15 päeva jooksul. Kohtukolleegium kaitsja sellise väitega ei nõustu, kuna kaitsja viidatud normi tuleb vaadelda koosmõjus KrMS § 3151 lg-ga 2, mille kohaselt kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamise ja kohtuotsuse pooltele kättesaadavaks tegemise aja muutmine tuleb vormistada määrusega, milles on märgitud kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamise või kohtuotsuse pooltele kättesaadavaks tegemise uus aeg. Määrus peab olema kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav hiljemalt sel kuupäeval, millele kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamine või kohtuotsuse pooltele kättesaadavaks tegemine oli algselt määratud. Apellant ei väida, et maakohus poleks pooltele kohtuotsuse kättesaadavaks tegemise uuest ajast nõuetekohaselt teatanud. Kuigi pabertoimikus vastavasisulisi kohtumäärusi ei leidu, on nähtuvalt Kohtute Infosüsteemist (KIS) maakohus kolmel korral oma põhistatud määrusega kohtuotsuse pooltele kättesaadavaks tegemise aja edasi lükanud ning selles määruses on märgitud kohtuotsuse pooltele kättesaadavaks tegemise uus aeg. Ringkonnakohus märgib, et kaitsja etteheide maakohtule on seda kummastavam, et kõigil kolmel korral on kohus põhjendanud otsuse tervikteksti pooltele kättesaadavaks tegemise aja muutmist kohtuniku haigestumisega. Vastuseks süüdistatava kaitsja apellatsioonkaebuse I. alternatiivile
  5. Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatu on kaitsja argumentatsioon sellest, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlust, nimelt süüdistatava õigust ausale ning õiglasele kohtumenetlusele, kui menetles kriminaalasja, mis saabus kohtualluvuse järgi teisest maakohust, kuid prokurörid, kelle tööpiirkonnaks ei ole Pärnu Maakohus, jäid samadeks. Kohtukolleegium märgib, et Prokuratuur on Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, seega täitevvõimu ametiasutus, mis osaleb kuritegude tõkestamiseks ja avastamiseks vajaliku jälitustegevuse planeerimises, juhib kohtueelset kriminaalmenetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse, esindab kohtus riiklikku süüdistust ning täidab muid seadusega prokuratuurile pandud ülesandeid. Prokuratuuri põhimääruse § 20 lg 3 kohaselt kui uuritava teo toimepanemise kohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui uuritavad teod pandi toime eri ringkonnaprokuratuuride tööpiirkondades, tagab kohtueelse kriminaalmenetluse seaduslikkuse ja tulemuslikkuse see ringkonnaprokuratuur, kelle tööpiirkonnas kuriteoteade registreeriti, kriminaalmenetlust alustati või jäeti alustamata. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest alustati praeguses kriminaalasjas menetlust Z 25
(40)OÜ (pankrotis) pankrotihaldur MK 11.06.2018 kuriteokaebuse alusel, mis oli adresseeritud ning registreeritud Põhja ringkonnaprokuratuuri Majandus- ja korruptsioonitegude osakonnas (kd II lk 1). Prokuratuur on kohtumenetluses täitevvõimu esindajana kõigest üks pooltest. Kaitsja argumentatsiooni põhjal jääb arusaamatuks, kuidas kohtumenetluses ühe poole esindaja isiku menetluse jooksul muutumatuks jäämine võib rikkuda süüdistatava õigust ausale ning õiglasele kohtumenetlusele. Kaitsja apellatsioonis toodud loogika kohaselt peaks kriminaalasja kohtualluvuse järgi edastamise tulemusena vahetuma kohustuslikus korras ka valitud kaitsja, mis võiks olla vaadeldav nii kaitseõiguse, aga ka ausa ja õiglase kohtumenetluse rikkumisena, kuna vastasel juhul kannataks poolte võrdsus. Kohtukolleegiumi veendumusel on konkreetses kriminaalmenetluses poolte esindamine samade juristide poolt sõltumata nende tavapärasest tööpiirkonnast suunatud kohtumenetluses just süüdistatava õiguste tõhusamale tagamisele, kuna pooli esindavad õigusspetsialistid on sellisel juhul paremini ette valmistatud, tunnevad süvitsi ja detailsemalt kohtumenetluses arutatava asja tehiolusid ning selliselt oskavad kohtus oma positsioone tulemuslikumalt kaitsta. Vastuseks kaitsja apellatsioonkaebuse II. alternatiivile
  1. Esitatud apellatsioonis toob süüdistatava kaitsja välja, et kriminaalasjas on möödunud mõistlik menetlusaeg, mistõttu kriminaalmenetlus kuulub lõpetamisele seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt König vs Saksamaa
  2. juuni
  3. a otsus, p-d 99 ja 111; Kudla vs Poola, p 124; Konashevskaya jt vs Venemaa
  4. juuni 2010.a otsus, p 42). Samade põhimõtete alusel on kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piiri üle otsustanud ka Riigikohus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-34-10, p 30; nr 3-1-1-14-31, p 31). Kaitsja apellatsioonis esitatud argumentatsioon, et kriminaalasjas apellatsiooni esitamise ajaks on süüdistatavale etteheidetud kuritegude

§ 81

lg 1 p-s 2 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg möödunud, ei oma mõistliku menetlusaja tuvastamisel tähtsust. Märkida tuleb, et T. Killingule etteheidetud kuritegude aegumistähtaeg on katkenud

§ 81lg 5 p 2 kohaselt, kui T.

Killing anti 21.04.2021 süüdistatavana kohtu alla. Esitatud apellatsioonis ei viitagi kaitsja, et T. Killigule inkrimineeritud kuriteod oleks aegunud enne, kui oli tehtud menetlustoiming (antud juhul kohtu alla andmine), mis katkestab aegumistähtaja kulu. Ringkonnakohus märgib, et menetletav kriminaalasi on keskmisest keerukam ja mahukam, millele viitab ka süüdistatava kaitsja oma tasutaotluse põhjendustes. Süüdistatav T. Killing on kriminaalmenetlusele esmakordselt allutatud 27.11.2019 (Kd V lk 198), kui isik peeti kahtlustatavana kinni ning tema elukohas teostati läbiotsimine. 21.04.2021 anti T. Killing süüdistatavana kohtu alla. Riigipoolseid viivitusi kriminaalasja eel- ja kohtulikul uurimisel pole ringkonnakohus tuvastanud ning nendele ei viita oma apellatsioonides ka keegi apellantidest. Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et kriminaalasjas ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud. Vastuseks kaitsja apellatsiooni III. alternatiivile 11. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja ning süüdistatava apellatsioonides toodud arutluskäiguga, et olukorras, kus maakohus ei võimaldanud süüdistataval endal kohtumenetluses tunnistajaid küsitleda, on tegemist kriminaalmenetluse olulise rikkumisega, millist ei ole võimalik kõrvaldada 26

(40)ka apellatsioonimenetluses. Samuti ei nõustu ringkonnakohus süüdistatava apellatsioonis toodud argumendiga, et olukord, kus tal ei võimaldatud tunnistajatele küsimusi esitada, oli talle ootamatu ning üllatuslik, seega tema ei saanud instrueerida kaitsjat esitada tunnistajatele selliseid küsimusi, mis toetaksid tema versiooni toimunust. Süüdistusaktist nähtuvalt taotles prokuratuur 7 tunnistaja väljakutsumist. Kaitseaktis taotles kaitsja 2 tunnistaja väljakutsumist kohtuistungile, mis rahuldati. Kohtuistungil ristküsitleti esimesena tunnistaja M 07.06.2021. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et süüdistatav oleks avaldanud soovi tunnistajale ise küsimusi esitada. Esmakordselt avaldas kaitsja süüdistatava soovi ise küsitleda tunnistaja MK juba enne MK ristküsitlemist (Kd VII lk 4). Nähtuvalt kohtuistungi protokollist oli antud küsimus põhjalikult poolte vahel läbi vaieldud nii enne kui ka pärast MK ristküsitlemist. Sarnaselt maakohtuga ei näe ringkonnakohus ühtegi põhjust, miks ei saanud süüdistatav esitada oma küsimused MK-le vandeadvokaadist kaitsja vahendusel. Kohtukolleegium märgib, et maakohtule etteheidetud olukorda oleks kaitsepool saanud ise vältida esimese astme kohtus, kui oleks taotlenud vaheaja tegemist või istungi edasilükkamist eesmärgiga võimaldada kaitsjal ja süüdistataval kooskõlastada küsimused selleks, et esitada süüdistatava küsimused kaitsja vahendusel siis, kui maakohus ei lubanud juba esimese tunnistaja ristküsitlemise järgselt süüdistataval endal tunnistajale küsimusi esitada. Sellekohaseid taotlusi kaitsja ega süüdistatav pole maakohtus teinud, samuti ei esitanud ühegi vastuväidet, kui kohus lubas ülekuulatud tunnistajatel KrMS § 287 lg 6 kohaselt saalist lahkuda. Selliselt on alusetu süüdistatava etteheide, et maakohus pole teda hoiatanud, et ta ei saa küsitleda tunnistajaid, mis oli temale üllatuslik ja ootamatu. Kohtukolleegium juhib tähelepanu tunnistajate ristküsitlemise osas kinnistunud praktikale, et konfrontatsiooniõiguse näol ei ole tegemist süüdistatava absoluutse õigusega. Seadusandja ongi KrMS § 2882 lg-s 2 ette näinud PS § 11 silmas pidades, et süüdistatav võib tunnisajale küsimusi esitada pärast ristküsitlust kohtu loal, kui taotluse rahuldamata jätmine kahjustaks oluliselt menetlusosalise huve. Tuleb märkida, et maakohtus oli süüdistataval vandeadvokaadist kaitsja olemas, kes lepingulise kaitsjana täitis T. Killingu kaitsjakohustusi juba eeluurimise staadiumist. Kaitsjale ja süüdistatavale oli väga hästi teada, milliseid ütlusi on tunnistajad eeluurimisel andnud ning millist asjaolu nende ütlustega prokuratuur tõendada soovib. Süüdistatav ise vahetult ei osale tunnistajate ristküsitlemises, vaid võib esitada küsimusi kohtu loal erandlikes olukordades, seega argument sellest, et süüdistatava poolt esitatavad küsimused olid kaitsetaktika osaks, on alusetu. Pealegi ei toonud kaitsja ega süüdistatav esitatud apellatsioonides välja, kuidas on süüdistatava huvid oluliselt kahjustatud olukorras, kus tema kõrval oli professionaalne kaitsja olemas, kuid süüdistatav ise ei saanud tunnistajatele nende ristküsitluse järgselt küsimusi esitada. Kaitsja argumendid sellest, et selliselt on rikutud EIÕK § 6 lg 3 ja PS § 11 nõudeid, jäävad üldsõnalisteks ja deklaratiivseteks. Väärib märkimist, et kaitsja poolt viidatud Riigikohtu otsus nr 3-1-1-43-10, p 41-44 mingil juhul ei jaata ega tunnusta süüdistatava õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Vastupidi, viidatud lahendis kritiseeritakse maakohut puuduliku menetluse juhtimise eest, kus maakohus võimaldas süüdistataval tunnistajatele vahetult küsimusi esitada, mis päädis olukorraga, kus kohtumenetluse poole pahauskne tegevus hakkas kohtumenetlust venitama. Kohtumenetluse poolte obstruktsionistlik tegevus ei tohi hakata dikteerima kohtumenetluse kulgu ega muuta kohut protsessiosaliste pantvangiks. Nähtuvalt praeguse kohtuasja istungiprotokollist avaldas vastavasisulist kartust maakohtus ka prokurör, kui palus jätta süüdistatava taotlus tunnistajate küsitlemiseks rahuldamata ning tõi välja, et kaitsepool ei osanud seletada kuidas süüdistatava õigused taotluse rahuldamata jätmise korral oluliselt kahjustada saavad. Kohtukolleegium leiabki maakohtuga nõustuvalt, et süüdistatavale oli kaitseõigus igakülgselt tagatud ning ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet pole rikutud. 27
(40)
  1. Tagajärjetuks jääb kaitsja taotlus jätta kohaldamata ning tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks KrMS § 2882 lg 2 osas, mille järgi võib selles paragrahvis nimetamata juhul süüdistatav esitada tunnistajale küsimusi pärast ristküsitlust kohtu loal, kui taotluse rahuldamata jätmine kahjustaks oluliselt menetlusosalise huve. Poole taotlusel põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise otsustamisel peab kohus juhinduma nn kontrollskeemist, mille kolmas kriteerium näeb ette1, et vaidlusalune norm peab mõjutama asja lahendust nii, et kohus peaks selle põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korras. Eeltoodu tähendab, et vaidlusaluse norm peab mõjutama kohtuotsuse resolutsiooni sisu. Põhiseaduslikkuse järelevalve saab üldjuhul olla õigustatud vaid sellise normi puhul, mille põhiseadusvastasuse korral peaks resolutsioon olema teistsugune kui selle põhiseaduspärasuse korral. Ringkonnakohus leiab, et vaidlusalune norm ei mõjuta kohtuotsuse resolutsiooni, kuna kaitsjal oli võimalus esitada tunnistajatele kõik küsimused, sh süüdistatava omad. Sellest tulenevalt ei hinda ringkonnakohus sätte vastavust põhiseadusele, kuna see ei ole asjassepuutuv. Vastuseks kaitsja apellatsiooni IV. alternatiivile
  2. Esitatud apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on väljunud T. Killigu süüditunnistamisel

§ 384lg 1 järgi esitatud süüdistusest, kui lähtus ka pärast 2016.

a III kvartali lõppu T. Killigu poolt Ä Küprose Keskpangas olevale kontole kantud summadest, kuna muudetud süüdistuse kohaselt muudeti Z OÜ maksejõuetuks T. Killingu poolt hiljemalt 2016. aasta III kvartaliks. Kohtukolleegium kaitsja sellise etteheitega ei nõustu ning leiab, et muudetud süüdistusest nähtub piisava selgusega T. Killingule

§ 384

lg 1 järgi etteheidetava tegevuse ajaperiood ning seda sisustavate käitumisaktide kronoloogia. Nimelt nähtub muudetud süüdistusest järgmine: Z OÜ muudeti maksujõuetuks Tarmo Killingi poolt hiljemalt

  1. aasta III kvartaliks. Z OÜ muudeti Tarmo Killingi poolt varatuks järgnevalt: - Peale X poolt 24.05.2016 - 23.08.2016 Z OÜ AS-s Swedbank asuvale arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX töövõtulepingute aluseks tehtavate tööde eest ülekannete saabumist kokku summas 1 323 384,07 eurot, on Tarmo Killingi poolt kantud tema kontrolli all oleva äriühingu Ä (äriühingu number XXXXXXXX) Küprose Keskpangas olevale kontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX ajavahemikul 14.09.2016 kuni 01.11.2016 kokku 427 452,54 eurot. Ilmselt peab kaitsja silmas, et maakohus väljus süüdistuse piiridest, kui tuvastas, et T. Killingu poolt ülekanded Ä Küprose Keskpangas olevale kontole leidsid aset ka 01.11.2016, mis ei ole enam
  2. a III kvartali lõpp, vaid IV kvartali algus. Rohkemalt kaitsja oma väidet ei põhista ega too välja ühtegi etteheidetavat ülekannet Ä-le, mis oleks tehtud 01.11.2016 või peale seda. Selliseid faktilisi asjaolusid ei lugenud maakohtu otsusest välja ka ringkonnakohus, mistõttu kaitsja argument süüdistuse piiridest väljumisest jääb paljasõnaliseks ja eksitavaks. Küll on aga maakohus käsitlenud põhjalikult T. Killigu poolt Ä Küprose Keskpangas olevale kontole Z OÜ-st välja kanditud rahaga isiklikel eesmärkidel ümberkäimist ka peale 01.11.2016, mis ei ole käsitatav süüdistuse piiridest väljumisena. Nimetatud tehinguid analüüsides jõudis maakohus põhjendatud järeldusele, et Ä kontole on kantud näiliste, s.o tegeliku majandusliku sisuta tehingute tulemusena raha selleks, et enda kontrolli all olevalt Ä pangakontolt maksta oma isiklike kulude eest, mida ei saa pidada korralikuks ettevõtja hoolsuseks. Selliselt analüüsis maakohus asjakohaselt tõendeid, mis sisustavad süüdistatava käitumist võlgniku juhtorgani liikmena.
  3. Kaitsja märgib, et süüdistusest ei nähtu võla tekkimise aeg ehk see, millisest ajast – kuupäevast OÜ W võlausaldajatele – X ja AS-le F võlgu jäi. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle argumendiga ning sedastab, et T. Killingule esitatud ning muudetud süüdistus sisaldab täpset kronoloogiat, mis ajahetkest käsitleb süüdistus võlasuhet tekkinuks kõigi kannatanutega. Nimelt on esitatud 1 https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/kolk_psjv_algatamine_kohtutes.pdf 28

(40)süüdistuses ammendavalt näidatud, et Harju Maakohtu 21.06.2017. a kohtumäärusega 2-17-5877 kuulutati välja Z OÜ pankrot, mis on

§ 384lg 1 järgi vastutuse eeldus.

Samuti on kronoloogiliselt välja toodud kõik võlanõuet sisustavad faktilised asjaolud, mis olid pankroti väljakuulutamise aluseks. Süüdistatavale oli seega täielikult tagatud võimalus sellise süüdistuse eest ennast kaitsta. 15. Nii süüdistatav kui ka kaitsja seavad kahtluse alla, et OÜ W (alates 14.11.2016 OÜ Z OÜ) näol oleks üldse tegemist võlgnikuga, mis on

§ 384lg 1 nõutav koosseisu element.

Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonide argumentatsioon osas, mis seab kahtluse alla faktiliste asjaolude tuvastamist jõustunud kohtulahendiga tsiviilkohtumenetluses, ei oma praeguse kriminaalasja õige lahendamise seisukohalt tähtsust. Sisuliselt üritab kaitsja vaidlustada tsiviilasjas jõustunud kohtulahendiga tuvastatud asjaolu, et tellija X on 21.11.2016 töövõtjaga Z OÜ-ga töövõtulepingud üles öelnud ning seda, kumb lepingupool on oma kohustusi rikkunud. Selline arutluskäik on edutu, kuna X nõude suurus on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2020 jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-17-19109, millega tunnustati resolutsiooni p 7 kohaselt Y (edaspidi X ) kaudu nõuet Z OÜ pankrotimenetluses 750 650,09 euro ulatuses. Z OÜ pankrotimenetluses on tunnustatud kannatanute X , Y ja F AS nõue, mis nähtub 04.06.2020 kohtumäärusest, millega kinnitati pankrotimenetluses jaotusettepanek. Pankrotimäärusest ja Harju Maakohtu 04.06.2020 poolt kinnitatud jaotusettepaneku põhjal selgub, et OÜ-l W oli kolm suuremat võlausaldajat: X tunnustatud nõue summas 750 650,09 eurot, Y summas 39 652,78 eurot ja AS F tunnustatud nõue summas 7541,16 eurot.

  1. Põhjendamatud on kaitsja argumendid seoses sellega, et maakohus jättis kaitsja poolt kohtumenetlusse väljakutsutud tunnistajate N ja U ütlused tõendikogumist kõrvale. Kaitsja poolt viidatud kohtupraktika tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kontrollimisest on asjassepuutumatu, kuna nimetatud tunnistajad pole eeluurimisel ütlusi andnud, olid esmakordselt üle kuulatud kohtuistungil, seega ei ole võimalik kõrvutada omavahel nende poolt erinevatel ajaetappidel antud ütlusi. Maakohus on aga veenvalt ning ammendavalt põhjendanud, et kaitsja taotlusel ülekuulatud tunnistajate ütlused ei haaku teiste kriminaalasjas uuritud tõenditega. Kaitsja ega süüdistatav pole maakohtu Ä-ga tehingute näilisuse osas põhjenduste vaidlustamiseks ühtegi sisulist argumenti esitanud. Lisaks maakohtu põhjendustele kaitsepoole tunnistajate ütlustele antud hinnangu osas, millistega ringkonnakohus nõustub täielikult ning ei pea vajalikuks neid korrata, märgib kohtukolleegium, et tunnistajate ütlusete sisuks oli Ä poolt tarnitud kaupade vastuvõtmise asjaolud X teede ehitamiseks. Tegemist on aktiivse kaitseväitega, millist proovitigi tõendada tunnistajate ütlustega. Ringkonnakohus märgib, et kuigi KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ülegi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, saab kaupade tarnimist Ä poolt tõendada eeskätt majandustegevust tõendavate algdokumentidega, milliseid aga ei esitatud. Maakohus ongi põhjalikult analüüsinud, et tunnistajate poolt kirjeldatud kaubatarned toimusid mitte Ä poolt, vaid N AS poolt, mis on tõendatud kohtule esitatud N AS arvetega 160996, 160958 ja 160756 W OÜ-le (V kd, tl 39-55). Maakohus on neid arveid võrrelnud W OÜ pakkumistega ning tegi õige järelduse, et samal ajal, kui X ehitustöid tehti, kasutati N AS-lt, mitte Ä poolt tarnitud ehituskaupa.
  2. Põhjendamatud on kaitsja apellatsioonis toodud etteheited seoses maakohtu poolt D ütlustele antud hinnanguga. Kohtukolleegium märgib, et konfrontatsiooniõigus tähendab võimalust pooltel kõrvaldada kõik neile teadaolevad võimalikud vastuolud nende versiooni ning tunnistaja ütluste vahel tunnistaja ristküsitlemise käigus. KrMS § 288 lg 9 p 2, 3 kohaselt võib kohtumenetluse pool ristküsitluse käigus esitada kohtule asitõendeid ja dokumente ning küsitleda päritolu ja omavahelise seoste kohta, võimaldada tunnistajal, kes ei mäleta tõendamiseseme asjaolusid, tutvuda dokumendi või muu esemega, mis võib aidata tunnistajal neid meenutada, olenemata selle dokumendi või 29

(40)eseme lubatavusest tõendida. Kaitsja ei soovinud tunnistajale küsimusi esitada ega vaielnud vastu, kui maakohus pidas võimalikuks ristküsitletud tunnistajal saalist lahkuda KrMS § 287 lg 6 kohaselt. Kohtukolleegium märgib, et tõendete esitamisel ning uurimisel on kindel menetlusseadustikust tulenev kord. Antud juhul on maakohus küll vastu võtnud kaitsja poolt esitatud tsiviilasjas nr 2-1715902 D poolt 22.11.2017 esitatud määruskaebuse ja W OÜ 21.09.
  1. a kassa sissetuleku orderi nr 32, kuid kaitsja minetas õiguse tunnistaja konfrontatsiooniks oma positsiooni kaitsmise huvides. Pool ei tohi kohtumenetluses esitada omapoolseid tõendeid temale sobival suvalisel hetkel ega teist poolt oma tõenditega üllatada. Nähtuvalt maakohtu otsusest ning kohtuistungi protokollist on sellele asjaolule kaitsja tähelepanu juhtinud ka maakohus. Antud juhul on alust asuda seisukohale, et kaitsja ei soovinud meelega seoses tema poolt hiljem esitatavate dokumentidega tunnistaja Dile küsimusi esitada, kuna kartis tunnistajalt saada kaitseversiooni mittetoetavaid vastuseid. Lisaks väärib märkimist, et esitatud apellatsioonis kaitsja ei väidagi, et maakohus ei ole tema poolt esitatud tõenditele hinnangut andnud. Maakohus on ka veenvalt põhistanud, miks ta leiab, et kaitsja poolt esitatud dokumendid ei lükka ümber tunnistaja D ütlusi sellest, et raha liikumist D-lt OÜ-le W pole toimunud. Kaitsja ei nõustu üksnes selle hinnanguga toomata välja mingeidki sisulisi vastuväiteid maakohtu põhjendustele. Kohtukolleegium märgib sedagi, et kaitsja poolt esitatud kassa sissetulekuorder oleks pidanud olema raamatupidamisdokumentide hulgas, mille varjamises T. Killingut praeguses asjas muu hulgas süüdistatakse ning millised kaitseversiooni kohaselt olid saadetud ettevõtte uutele omanikele Panamale.
  2. Kaitsja ja süüdistatav on esitatud apellatsioonides korranud oma taotluseid määrata ringkonnakohtul ekspertiis, välja nõuda prokuratuuri poolt maakohtule esitatud
  3. köite lehekülgedel 65, 69, 74, 77, 78 (kohtutoimik IV lk 12, 16, 21, 24, 25) paiknevate Küprose Pangale (Bank of Cyprus) esitatud dokumentide originaalid ning ekspertiisil selgitada, kas nimetatud dokumentidel on Tarmo Killingu allkiri ning kas Tarmo Killing on need dokumendid allkirjastanud. Kohtukolleegium märgib sissejuhatavalt, et maakohus on ammendavalt põhistanud oma seisukohta, miks ta leiab, et olukorras, kus maakohtule on esitatud õigusabipalve korras kogutud Küprose pädeva ametiasutuse poolt edastatud dokumendid, millised muuhulgas sisaldavad Küprose Panga poolt saadetud Eesti Energia AS arveid, mis on adresseeritud just Tarmo Killingu nimele (IV kd, tl 30-31), pangakonto avamisel on kasutatud Tarmo Killingu 14.07.2016 notariaalselt kinnitatud passikoopiat (IV kd, tl 32), puudub igasugune alus kahelda õigusabipalve korras edastatud dokumentide ning nendel olevate T. Killingu allkirjade ehtsuses. Oma sellise veendumuse kujunemist on maakohus põhistanud muuhulgas tuginedes tunnistaja pankrotihaldur MK ütlustele, mille kohaselt sellised isikustatud dokumendid nagu on T. Killingu nimele adresseeritud elektriarved, aitavad vältida olukorda, kus konto avanud isik saaks hiljem väita, et ta ei ole olnud konto avamise ja kasutamisega seotud. Kaitsja ega süüdistatav ei esitanud mitte ühtegi sisulist vastuargumenti maakohtu Küprose Pangas T. Killingu poolt allkirjastatud dokumentide ehtsuse tuvastamise arutluskäigu osas. Apellandid ei nõustu üksnes maakohtu järeldusega, et tegemist on ehtsate dokumentidega toomata välja süüdistusversiooniga konkureerivat kaitseversiooni või muud kontrollitavat argumenti, kuidas sellise sisuga dokumendid võisid olla esitatud Küprose Pangale ning miks nendel sisalduvad allkirjad ei pruugi süüdistatavale kuuluda. Kohtukolleegium märgib sedagi, et KrMS § 2861 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on kriminaalasjas tähtsust. Sama sätte lg 2 p 2 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest mh siis, kui tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada (Vt ka RKKKo nr 1-17-5769/47, p 9). Paljasõnaline ning oletuslikku laadi on kaitsja apellatsioonis toodud arutluskäik sellest, et olukorras, kus prokuratuur pidas kohtuistungil süüdistatava kahtlusi ja oletusi nimetatud dokumentide võltsituse osas põhjendamatuteks, ei oleks saanud mõistlikult eeldada, et samasisulisi kahtlusi oleks prokuratuur varasemalt kohtueelses menetluses aktsepteerinud. Selline kaitsjapoolne 30
(40)põhjendus ei ole oluliseks põhjuseks, miks ta ei saanud oma sellist taotlust varem esitada. Muid põhjendusi, miks kaitsja ning süüdistatav pole saanud varem taotleda täiendavate tõendite kogumist, esitatud apellatsioonidest ei nähtu. 19. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga rahuldamata ka kaitsja taotluse võtta vastu tunnistaja M 29.08.2016 vastuskiri OÜ W lepingulisele esindajale. Sellest kirjast nähtub, et M möönis, et X viivitas tasumisega kuni 20 kalendripäeva. Tunnistaja ristküsitlemisel eitas tunnistaja M aga kategooriliselt X poolt OÜ W tehtud tööde eest tasumisega viivitusse sattumist. Kaitsja seletab viidatud kaitseaktis nimetamata dokumendi toimikusse lisamise ning uurimise taotlemist asjaoluga, et kohtupraktikas on tavapärane, et

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.