KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2022, Tallinn Kohtuasja nu

) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Maakohus jättis menetluskulud 69,86% ulatuses kostja ja 30,14% ulatuses hageja kanda ning määras kindlaks hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse. Maakohtu tagaseljaotsuse põhjenduste on kostja ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingu lepingutingimus, millega pooled lepivad kokku, et viivise määr on 40,90% aastas, tühine. Kokkulepitud viivisemäär on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja ületab seadusjärgset määra rohkem kui kolm korda. Ainuüksi asjaolu, et pooled on tarbijat ebamõistlikult kahjustavas viivisemääras kokku leppinud, ei muuda viivisele kohalduvat määra kehtivaks. Ebaproportsionaalselt suure viivise määramine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus viivise nõude

§ 113lg-s 1 sätestatud viivisemäära järgi (8% aastas).

Kuivõrd maakohus tuvastas, et poolte vahel kokkulepitud viivisemäär on tühine, jättis kohus rahuldamata hagis esitatud nõude, mille kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista viivis alates

1. jaanuar
2. a kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgses määras 40,90% aastas. Maakohus 2 mõistis kostjalt eeltoodud viivise välja

§ 113lg-s 1 sätestatud viivisemäära järgi (8% aastas).

Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu tagaseljaotsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 405,34 eurot ja põhinõudelt 1765,17 eurot alates
2. jaanuarist 2022 arvestatava viivise nõude

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas rahuldamata.

Hageja palus tühistatud osas saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Hageja palus määrata menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Hageja leidis, et Riigikohus on

§ 415

lg 1 tõlgendamisel leidnud, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Lepingu põhitingimuste kohaselt on intressimäär 40,90% aastas. Lepingu tingimuste p VI 4 sätestab, et juhul, kui klient ei täida lepingust tulenevaid maksekohustusi (välja arvatud intressi maksmine) tähtaegselt, on klient kohustatud maksma võlausaldajale viivist hinnakirjas sätestatud määras tähtaegselt tasumata summalt. Hinnakirja alusel on viivise määr aastas lepingus fikseeritud intressimäär. Kostja on sõlminud lepingu krediidikulukuse määraga 59,28% aastas. Alates 31. maist 2020 oli Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,52% (20,52% x 3 = 61,56%). Eeltoodust tulenevalt ei ületanud lepingu sõlmimise hetkel krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega ei ületa krediidikulukuse määr lubatavat määra. Tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole

§ 42lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ja maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada TsMS § 646 ja § 656 lg 2 alusel apellatsioonkaebuse põhjal ning saata asi TsMS § 657 lg 2 kohaselt samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
2. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata hageja viivisenõude. Sellest tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ülejäänud osas.
3. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus põhjendamatult jätnud kostjalt välja mõistmata viivise määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus eksis materiaalõiguse normide kohaldamisel, kui ei mõistnud hagiavalduse esitamiseni välja viivist seadusjärgset määra ületavas osas ja piiras lisanduva viivise määra

§ 113lg 1 teise lause määraga.

8.

1. Kostja on võlausaldajaga sõlminud
2. detsembril 2020 lepingu nr 4614645802, mille järgi on intressimäär 40,90% aastas. Lepingu osaks olevate teenusetingimuste p VI 4 sätestab, et 3 juhul, kui klient ei täida lepingust tulenevaid maksekohustusi (välja arvatud intressi maksmine) tähtaegselt, on klient kohustatud maksma võlausaldajale viivist hinnakirjas sätestatud määras tähtaegselt tasumata summalt. Hinnakirja järgi on viivise määr aastas lepingus fikseeritud intressimäär. 8.
3. Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses tarbija kaitseks ettenähtud erinorm viivisemäära kohta.

§ 415

lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Sellest tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud

§ 113lg-s 1.

Hageja on asjakohaselt viidanud Riigikohtu seisukohale, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12;
3. jaanuari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16). 8.
5. Praegusel juhul on tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär 40,90% aastas, mis on suurem kui

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Seega kuulub kohaldamisele

§ 113

lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada määras, mis võrdub lepingus ette nähtud intressimääraga. Maakohus ei ole tuvastanud, et intressimäär oleks tühine või et krediidileping oleks tervikuna tühine. Riigikohus on (tarbija)krediidilepingu tühisuse aluseks pidanud eelduslikult olukorda, kus krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Kuna käesolevas asjas sellised eeldused puuduvad, ei ole alust pidada krediidilepingut tühiseks ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 alusel. 8.4. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud

§ 42

lg-s 3.

§ 42

lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 42lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Maakohus on viidanud Riigikohtu

1. mai
2. a tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud määrusele. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei kohaldu viidatud määruses avaldatud Riigikohtu seisukohad, kuivõrd kõnealuses asjas ei olnud tegemist tarbijakrediidilepinguga. Samuti ei olnud viidatud asjas pooled lepingus kokku leppinud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et tarbijakrediidilepingutele on kehtestatud erisused viivisemäära osas ning ebaõigesti leidnud, et intressimääras viivise nõudmine on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et ebamõistlikuks

§ 42

lg 3 p 5 mõttes ei saa pidada sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmanda lause alusel saab tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada

§ 42

lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja

§ 42lg 1 alusel tühiseks, nagu märkis ka hageja.

8.5. Kolleegium märgib lisaks, et

§ 415

lg 1 esimene lause koosmõjus

§ 113

lõike 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on 4 võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. 8.6.

§ 113

lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (vt nt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 19). Praegusel juhul ei ole kostja taotlenud viivise vähendamist.
3. Neil põhjendustel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja viivis määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale ning sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas (vt nt Riigikohtu
4. detsembri
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-14, p 18). Ringkonnakohus ei saa tühistatud osas ise uut lahendit teha, kuivõrd vaidlustatud lahend on tagaseljaotsus ja TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamisel saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus leiab, et kui tagaseljaotsus on vaidlustatud üksnes osaliselt, saab selle ka tühistada üksnes osaliselt ja saata tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 646 alusel võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Kuivõrd praegusel juhul tuleb apellatsioonkaebuse põhjal maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada ning ringkonnakohus ei saa puudust ise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2), puudub menetlusökonoomilistel kaalutlustel vajadus teise poole seisukohta küsida.
6. Arvestades, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt viivise välja mõistmata jätmise osas ja saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi menetluskulude jaotuse ja TsMS § 174 lg 6 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele. (allkirjastatud digitaalselt) 5