Obsah (14)

§ 407§ 657§ 434§ 420§ 651§ 2§ 173§ 162§ 175§ 171§ 174§ 150§ 445§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2022, Tartu Tsiviilasja number 2

§ 407lg 6).

Hageja nõuded on põhjendatud põhivõla, intressi ja sissenõudmiskulude väljamõistmise osas. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 ning tuvastas, et lepingu tüüptingimuses sätestatud viivisemäär 40,16% aastas ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ja on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel tühine. Seega tuleb sissenõutavaks muutunud viivise arvutamisel lähtuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast. Järelikult kuulub hagi rahuldamisele 1491,21 euro osas, s.o põhivõlg 1250 eurot, intress 124,09 eurot,

1. novembri 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 87,12 eurot ja sissenõudmiskulud 30 eurot. Rahuldamisele kuulub hageja edasiulatuva viivise nõue. Maakohus jättis menetluskulud 82% ulatuses kostja kanda ja 18% ulatuses hageja kanda (s.o proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega). Maakohus leidis, et hageja esindaja ajakulu on põhjendatud 2 tunni ulatuses, kuna tegemist ei ole keerulise asjaga ning hagiavaldus on koostatud tüüpvormil. Seega on hageja vajalikud ja põhjendatud kulud on kokku 465 eurot (riigilõiv 225 eurot ja esindajakulu 240 eurot), millest 82% on 381,30 eurot. Kostjal kindlaksmääratavad kulud puuduvad. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata, menetluskulud osaliselt hageja kanda ning vähendati hageja esindajakulusid. Hageja palub teha uue otsuse, millega hagi täies ulatuses rahuldada ja hageja menetluskulude nõue tervikuna rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus on ebaõigesti vähendanud hageja viivisenõuet VÕS § 113 g 1 teises lauses sätestatud määrani. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, milles pooled tarbijakrediidilepingus intressimäärana kokku lepivad. VÕS § 415 lg 1 esimene lause 3 viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätetatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimääras. Hageja jääb oma seisukoha juurde, et sissenõutavaks muutunud viivisenõue määraga 40,16% aastas on põhjendatud. Kuivõrd maakohus jättis hagi ebaõigesti osaliselt rahuldamata, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Samuti on maakohus eksinud hageja esindajakulude põhjendatuse hindamisel. Tegemist ei olnud tavapärase „masshagiga“. Esindaja ajakulu 4 h oli põhjendatud. Samuti on mõistlik tunnitasu 120 eurot. Maakohus pole arvestanud kõigi hageja esindaja õigusabitoimingutega.
3. Kostja (vastustaja) apellatsioonkaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja maakohtu otsus tühistada

§ 657

lg 1 p 2 alusel osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning teha selles osas uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Sellega seonduvalt muudab ringkonnakohus poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata osas, milles hageja vaidlustab hageja esindajakulude vähendamist. 8.

§ 407

lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole

§ 407

lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus

§ 407

lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (

§ 407

lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (

§ 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (

§ 420lg 1 teine lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse põhjendatust ja seaduslikkust vaidlustatud osas, s.o osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja vähendati hageja esindajakulusid (

§ 651lg 1).

1. Ringkonnakohtus selgitab, et
2. septembril 2020 sõlmitud lepingust tulenev viivisekokkulepe, mille kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras (üldtingimuste p 7.1, dtl 33), on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei ole seda viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). 4 Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Ringkonnakohtu selgitab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu
3. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult, kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Eeltoodu ei välista võimalust kohustatud isiku taotlusel viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendada. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses määras ning
4. septembri 2020 lepingus on intressimäär 40,16% aastas (dtl 23). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 40,16% aastas. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud leping oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Enne lepingu sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra
5. mail 2021, mis oli panga teate järgi 18,68%. Kostja poolt sõlmitud lepingust nähtuv kulukuse aastamäär 54,99% ei ületa viidatud keskmist kulukuse määra enam kui kolm korda. Maakohtu viidatud Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tulenevaid juhiseid ei saa käesoleva asja lahendamisel kohaldada, kuna selles asjas polnud poolte vahel kokkulepet intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras.
6. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõuded on õiguslikult põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu otsus viiviste suuruse osas tühistada. Kuivõrd ringkonnakohus ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (

§ 407

lg 1), vaid osas, milles maakohus on jätnud hagi

§ 407

lg 6 alusel sisulise otsusega rahuldamata, siis

§ 657lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue lõpplahendi.

Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomiaga kooskõlas (

§ 2

). Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagi tervikteksti esitamise seisuga (

1. november 2021) sissenõutavaks muutunud viivise. 5 Hageja nõuab
2. septembri 2020 lepingu alusel
3. detsembril 2020 sissenõutavaks muutunud tasumata põhinõudelt (1250 eurot) viivist intressimääras 40,16% aastas kuni
4. novembrini
5. Alates
6. novembrist 2021 nõuab hageja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja esitatud viivisearvestus (dtl 85) on korrektne. Kokku on sissenõutavaks muutunud viivis perioodil
7. detsember 2020 –
8. november 2021 437,34 eurot (viivitatud päevi 318). Järelikult tuleb nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses viivise vähendamist taotlenud (VÕS § 113 lg 8 ja § 162).
9. Kuivõrd ringkonnakohtu lahendi tulemusena rahuldatakse hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus

§ 173lg 3 esimese lause alusel maakohtu määratud menetluskulude jaotust.

Hagi täies ulatuses rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta

§ 162lg 1 alusel jätta kostja kanda.

Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega vähendati hageja esindaja ajakulu 4 tunnilt 2 tunnile. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

§ 175

lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust praegusel juhul õiguspäraselt teostanud ning piisava põhjalikkusega kontrollinud hageja esindaja töö mahtu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esindaja ajakulu on põhjendatud 2 tunni ulatuses. Tegemist on n-ö tüüphagiga, mille põhitekst on välja töötatud korduvaks kasutamiseks ning mille õiguslikud põhjendused on suures osas trafaretsed. Samuti ei ole hagiavaldusele lisatud tõendite maht suur ja vaidluse sisu õiguslikult keeruline. Arvestades võrdlemisi kõrget tunnihinda (120 eurot), võib eeldada esindaja suuremat efektiivsust ajakulu kasutamisel. Esindajakulu 240 eurot vastab tsiviilasja keerukusele ja mahule ning on seega põhjendatud ja vajalik. Samuti on hageja menetluskuluna maakohtus põhjendatud riigilõiv 225 eurot. Järelikult kuulub maakohtu menetlusega seoses kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 465 eurot. 12. Apellatsioonkaebuse sisulise rahuldamise tõttu tuleb jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud kostja kanda (

§ 171lg 1).

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud apellatsioonimenetluses kokku 690 eurot, s.o 210 eurot riigilõiv ja 480 eurot esindajakulu. Hageja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 210 eurot, s.o 70 eurot enam (vt 16. veebruari 2022 menetlusse võtmise määruse põhjendusi). Seega on põhjendatud ja vajalik menetluskulu 140 euro ulatuses, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele (

§ 174lg 1).

Enamtasutud riigilõivu tagastab kohus menetlusosalise avalduse alusel (

§ 150lg-d 1 ja 4).

Hageja esindaja on osutanud apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 4 tundi tunnihinnaga 120 eurot järgmiste toimingutena: otsusega tutvumine ja analüüs (1 h) ja apellatsioonkaebuse koostamine, lisa komplekteerimine ja kohtule esitamine (3 h). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 1 tund (

§ 175lg 1).

Apellatsioonkaebus on küll mahukas, kuid keskendub kokkuvõttes ühele kitsale õiguslikule küsimusele. Põhiseisukohad oleks esindaja saanud kaebuses välja tuua oluliselt lühemalt. Sarnaselt maakohtule esitatud hagiga on apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus. Kaebuse sisuline osa kattub sama hageja poolt mitmes teistes tsiviilasjas esitatud apellatsioonkaebustega. Seega on apellatsioonimenetluses põhjendatud esindaja kuluks 120 eurot. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks apellatsioonimenetluse menetluskulude katteks väljamõistmisele 260 eurot. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse määrata kindlaks kohtulahendi täitmise kord selliselt, et kostjal tuleb kanda menetluskulud Julianus Inkasso OÜ pangakontole nr EE147700771000526428 viitenumbriga 713127966 (

§ 445lg 1).

6 Samuti kuulub rahuldamisele hageja taotlus mõista kostjalt välja viivis menetluskuludelt alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 177lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke 7 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks