← Eesti

2-21-126648/13

Obsah (17)§ 444§ 163§ 174§ 657§ 654§ 407§ 434§ 420§ 651§ 173§ 162§ 175§ 176§ 138§ 150§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-21-126648 Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2022, Tartu Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Par

) 367 alusel ka viivist põhinõudelt alates

  1. novembrist 2021 lepingujärgses määras (39,99%) kuni põhinõude tasumiseni.
  2. Kostja hagile ei vastanud. MAAKOHTU LAHEND
  3. Maakohus rahuldas hagi
  4. jaanuari
  5. a tagaseljaotsusega osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1968 eurot 37 senti, intressi 200 eurot 4 senti, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 116 eurot 92 senti ning viivise tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
  6. novembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 1968 eurot 37 senti. Menetluskulud jättis maakohus 17% ulatuses hageja kanda ja 3

(10)83% ulatuses kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja menetluskulude katteks välja 468 eurot 95 senti koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus tunnistas otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Otsuse kohaselt võib kohus teha tagaseljaotsuse

§ 444lg 3 järgi kirjeldava ja põhjendava osata.

Hageja nõuab kostjalt viivist lepingust tekkinud põhivõlalt 39,99% aastas. Riigikohtu praktika kohaselt on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgset viivisemäära. Seega on vähemalt eelduslikult tühine viivisekokkulepe, mille kohaselt täitmise tagamiseks kohaldatava viivise määr on suurem kui 24% aastas. Praegusel juhul nõuab hageja kostjalt viivist sellest kõrgemas määras (39,99%). Kuna kostja on tarbija, loeb kohus lepingus ette nähtud intressimäära kostjat kui tarbijat kahjustavaks. Seetõttu tuleb hagi lahendamisel kohaldada seadusjärgset viivisemäära. Põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivis 25. veebruarist 2021 kuni 22. novembrini 2021 seadusjärgses määras on 116 eurot 92 senti. Ka alates 23. novembrist 2021 saab viivisenõude põhivõla jäägilt seega rahuldada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, seda kuni põhivõla kohase täitmiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhivõla ulatuses. Hagi rahuldatakse ligikaudu 83% ulatuses. Hageja menetluskulud jäävad

§ 163lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 83% kostja kanda.

Kuna praegune asi ei ole õiguslikult keerukas, kostja ei ole kirjalikku vastust esitanud, kohus lahendab asja istungit pidamata, on hageja põhjendatud menetluskulu 565 eurot, sh riigilõiv 325 eurot ja esindajakulu 240 eurot (2 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot (sh käibemaks)). Kostjalt tuleb seega hageja menetluskulude katteks välja mõista 468 eurot 95 senti. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. Hageja palub
  2. veebruaril 2022 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude lepingus kokkulepitud intressimääras ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamiseks ajaks sissenõutavaks muutunud viivis lepingus kokkulepitud intressimääras 584 eurot 43 senti. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt sisaldub kokkuleppe intressi- ja viivisemäära suhtes lepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole viivisemäära kokkulepe tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Hageja võib nõuda viivist lepingus kokkulepitud intressimääras. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lgs 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Arvesse tuleb võtta, et VÕS § 415 lg 1 ei viita konkreetsele VÕS § 113 lg 1 lausele. Ka Riigikohus on leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama, et maksetega viivitamisel on tal VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause 4

(10)järgi kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega võib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause järgi lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäära, kui see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast. Praegusel juhul on tarbijakrediidilepingutes kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr. Ühtlasi on lepingutes kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud intressimäär. Seetõttu tuleb lugeda kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär 39,99% aastas. Vastupidise tõlgenduse korral on võlgnikul soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. Seejuures peab viivisel olema kompensatsiooniline ja sanktsiooniline eesmärk. Samuti ei esine muid asjaolusid, mis viitaks viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. Kuna Riigikohus ei lahendanud
  1. mai
  2. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust ning selles asjas ei olnud pooled kokku leppinud intressi-, vaid üksnes viivisemääras, ei ole nimetatud asjas tehtud järeldustest võimalik käesolevas asjas lähtuda. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel. Kuivõrd tagaseljaotsuse tegemise eelduseks on asjaolu, et kostja ei ole hagile vastanud, ei saa kohus tagaseljaotsust tehes ise VÕS § 113 lg-t 8 kohaldada ega viivise suurust piirata. Kostja ei ole praegusel juhul taotlenud VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel viivise vähendamist. Maakohus on seega põhjendamatult piiranud viivise suurust. Maakohus on rikkunud

§ 174lg-t 1 ja § 436 lg-t 1, kui jättis menetluskulud 17% ulatuses hageja kanda.

Käesolevas asjas esitatud hagi ei ole massnõudega hagi. Lisaks ei ole maakohus võtnud arvesse ega hinnanud kõiki hageja poolt menetluses tehtud toiminguid. Hagejale õigusteenuse osutamisega kaasnenud ajakulu nelja tunni ulatuses 120 euro suuruse tunnitasuga oli põhjendatud ja vajalik. 5. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude väiksemas ulatuses kui 584 eurot 43 senti, ning teha uus otsus, millega hagi vastavas ulatuses rahuldada. Sellega seonduvalt muudab ringkonnakohus poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ning tühistab maakohtu otsuse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 7.

§ 407

lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi 5

(10)lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole

§ 407

lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus

§ 407

lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (

§ 407

lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (

§ 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (

§ 420lg 1 teine lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes asja sisulise lahendamise osas, täpsemalt osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude lepingus kokkulepitud intressimääras. Muus osas, sh osas, milles maakohus hagi tagaseljaotsusega rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

  1. Ringkonnakohtus nõustub maakohtuga, et lepingust tulenev viivisekokkulepe, mille kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras (üldtingimuste p 7.1; dtl 51), on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus. Apellatsioonkaebuse kohaselt sisaldub viivisemäära kokkuleppe lepingu põhitingimustes ning oli seega lepingu sõlmimisel eraldi läbi räägitud (st mitte tüüptingimus). Lepingu sõlmimise asjaolusid arvestades on see hageja väide ringkonnakohtu arvates siiski ebausutav ning hagiavalduses ei ole hageja sellele ka tuginenud. VÕS § 35 lg 2 alusel tuleb eeldada, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda.
  2. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Ringkonnakohtu hinnangul viitab VÕS § 415 lg 1 esimene lause ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega 6

(10)viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses määras ning intressimäär 39,99% aastas (dtl 28). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 39,99% aastas. Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadest, millele maakohus on mh tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna selles asjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud leping oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Enne lepingu sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra 30. novembril 2018, mis oli panga teate järgi 20,01% (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). Kostja poolt sõlmitud lepingust nähtuv kulukuse aastamäär 49% ei ületa viidatud keskmist kulukuse määra enam kui kolm korda. 10. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu lahend kõnealuses osas tühistada. Ringkonnakohus leiab, et kuna ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (

§ 407

lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi

§ 407

lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata, siis

§ 657lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue sisulise lõpplahendi.

Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise. Hageja nõuab kostjalt lepingu alusel VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi 25. veebruaril 2021 sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõlalt 1968 eurolt 37 sendilt viivist intressimääraga võrdses määras, s.o 39,99% aastas. Viivis tasumata põhivõla 7

(10)1968 euro 37 sendi tasumisega viivitamise eest alates
  1. veebruarist 2021 kuni hagi esitamiseni (
  2. november 2021) on 584 eurot 43 senti (viivisekalkulaator kättesaadav veebilehel http://www.viivisekalkulaator.ee/). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses viivise vähendmist taotlenud (VÕS § 113 lg 8 ja § 162).
  3. Eelmärgitust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse osas, milles kohus rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude väiksemas ulatuses kui 584 eurot 43 senti. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata hageja muudele eelkäsitlemata hagi rahuldamist puudutavatele apellatsioonkaebuse väidetele.
  4. Maakohus jättis menetluskulud

§ 163lg-st 1 lähtudes 83% ulatuses kostja kanda ja 17% ulatuses hageja kanda.

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus

§ 173lg 3 esimese lause alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.

Hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust arvestades jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

13. Ringkonnakohus määrab

§ 174

lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses (

§ 174lg 1).

13.1. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidnud, et põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses oli 565 eurot (sh riigilõiv 325 eurot ja esindajakulu 240 eurot (sh käibemaks)). Apellatsioonkaebuses palub hageja mõista kostjalt välja menetluskulud välja kogu taotletud ulatuses, s.o riigilõiv 325 eurot ja esindaja kulud 480 eurot.

§ 175

lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lisaks tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt Riigikohtu 14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324, p 17 koos selles viidatud praktikaga). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

§ 175

lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust praegusel juhul õiguspäraselt teostanud ning piisava põhjalikkusega kontrollinud hageja esindaja töö mahtu. Ringkonnakohus arvates on eelduslikult tegemist tüüphagiga, mille põhitekst on välja töötatud korduvaks kasutamiseks ning mille õiguslikud põhjendused on suures osas trafaretsed. Samuti ei ole hagiavaldusele lisatud tõendite maht suur ja vaidluse sisu õguslikult keeruline. Sellest tulenevalt on hagiavalduse koostamiseks kuluv aeg tavapärasest väiksem. Seejuures ei ole kohtul õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. 8

(10)Eelnevat arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väited alust sekkuda maakohtu kaalutlusotsustusse, mille kohaselt tuleb hageja esindaja toiminguid vajalikuks ja põhjendatuks pidada kokku kahe tunni ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 13.
  1. Hageja esindaja esitas
  2. mail 2022 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid apellatsioonimenetluses 550 eurot (dtl 155). Menetluskulud koosnevad riigilõivust 190 eurot ja lepingulise esindaja kulust 360 eurot (käibemaksuta). Hageja esindaja on menetluskulude nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 3 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot ning teinud järgmised toimingud: tutvunud dokumentidega ja analüüsinud neid, koostanud apellatsioonkaebuse ja esitanud dokumendid kohtule. Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176

lg 5) ning et ta on käibemaksukohustuslane (

§ 174lg 10).

Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindajakulu ringkonnakohtu menetluses põhjendatud osaliselt (

§ 175lg 1).

Nagu eelnevalt märgitud, on hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 120 eurot

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul aga ei vasta esindaja poolt apellatsiooniastmes hageja esindamisele kulutatud aeg (3 tundi) tsiviilasja keerukusele ja ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebusega seotud vajalike toimingute mahule. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 0,75 tunni ulatuses. Apellatsioonkaebuse koostamisele (sh maakohtu otsusega tutvumisele ja analüüsile) võis esindajal mõistlikult kuluda 45 minutit. Apellatsioonkaebus on küll mahukas, kuid keskendub kokkuvõttes ühele kitsale õiguslikule küsimusele. Põhiseisukohad oleks esindaja saanud kaebuses välja tuua oluliselt lühemalt. Sarnaselt maakohtule esitatud hagiga on apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus. Kaebuse sisuline osa kattub hageja poolt mitmes teistes tsiviilasjas (nt asjades nr 2-21124431, nr 2-21-112579, nr 2-21-109720 ja nr 2-21-119488) esitatud apellatsioonkaebustega. Eelnevat arvestades on apellatsioonimenetluses põhjendatud esindaja kuluks 90 eurot (0,75 tundi × 120 eurot). Asja materjalidest nähtuvalt on hageja apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu kokku 190 eurot. Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et on tasunud sellest 50 eurot menetluskuludelt. Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks põhivõlalt väljamõistmata viivise 467 euro 51 sendi osas, ei olnud hagejal vajalik tasuda eraldi riigilõivu menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vaidlustamisel. Seega on tasutud riigilõivust vajalik menetluskulu (kohtukulu) (

§ 138lg-d 1 ja 2, § 139 lg-d 1 ja 2) 140 eurot.

Enamtasutud riigilõivu tagastab kohus menetlusosalise avalduse alusel (

§ 150lg-d 1 ja 4).

13.3. Arvestades ülalesitatud menetluskulude jaotust, tuleb kostjalt välja mõista hageja maakohtu menetluses kantud menetluskulude katteks 565 eurot (sh riigilõiv 325 eurot ja 9

(10)esindajakulu 240 eurot) ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude katteks 230 eurot (sh riigilõiv 140 eurot ja esindajakulu 90 eurot), s.o kokku 795 eurot. 13.4. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 13.5. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (

§ 178lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.