← Eesti

2-21-119488/17

Obsah (19)§ 444§ 367§ 163§ 174§ 657§ 654§ 407§ 434§ 420§ 651§ 173§ 162§ 175§ 176§ 138§ 150§ 177§ 445§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-21-119488 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. mai 2022, Tartu Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parre

) 367 alusel ka viivist põhinõudelt (990 eurot) alates

  1. novembrist 2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.
  2. Kostja hagile ei vastanud. MAAKOHTU LAHEND
  3. Maakohus rahuldas hagi
  4. detsembri
  5. a tagaseljaotsusega osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 990 eurot, intressi 100 eurot 1 sendi, lepingutasu 10 eurot, sissenõudmiskulu 70 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 3

(10)87 eurot 43 senti ning viivise tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12. novembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 902 eurot 57 senti. Menetluskulud jättis maakohus 21% ulatuses hageja kanda ja 79% ulatuses kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja menetluskulude katteks välja 367 eurot 35 senti koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus tunnistas otsuse viivitamata täidetavaks. Otsuse kohaselt võib kohus teha tagaseljaotsuse

§ 444lg 3 järgi kirjeldava ja põhjendava osata.

Hageja nõuab kostjalt viivist lepingust I tekkinud võlalt 40,04% aastas ja lepingust II tekkinud võlalt 33,57% aastas. Lepingutes kokkulepitud viivisemäärad ületavad seadusjärgset viivisemäära rohkem kui kolm korda (vastavalt 5,01 ja 4,196 korda). Riigikohtu praktika kohaselt on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Seega on praegusel juhul tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava ja tühise tüüptingimusega. Järelikult tuleb kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ehk lepingust I tulenevalt 3. oktoobri 2020 kuni 11. novembri 2021 eest 70 eurot 8 senti ja lepingust II tulenevalt 12. oktoobri 2020 kuni 11. novembri 2021 eest 17 eurot 35 senti.

§ 367

ja hageja taotluse alusel tuleb kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhivõlalt alates 12. novembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni. Edasiulatuvat viivist koos sissenõutavaks muutunud viivisega ei saa nõuda suuremas summas kui põhivõlg. Seega tuleb edasiulatuvat viivist piirata põhinõude summaga. Hagi rahuldatakse ligikaudu 79% ulatuses. Hageja menetluskulud jäävad

§ 163lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 79% kostja kanda.

Arvestades nõude olemust ja seda, et kohus lahendab asja kirjalikus eelmenetluses istungit pidamata, on hageja põhjendatud menetluskulu 465 eurot, sh riigilõiv 225 eurot ja esindajakulu 240 eurot (2 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot (sh käibemaks)). Kostjalt tuleb seega hageja menetluskulude katteks välja mõista 367 eurot 35 senti. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. Hageja palub
  2. veebruaril 2022 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude lepingutes kokkulepitud intressimääras ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja hagi esitamiseks ajaks sissenõutavaks muutunud viivis lepingutes kokkulepitud intressimääras kokku 336 eurot 14 senti. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt võib hageja nõuda viivist lepingus kokkulepitud intressimääras. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Arvesse 4

(10)tuleb võtta, et VÕS § 415 lg 1 ei viita konkreetsele VÕS § 113 lg 1 lausele. Ka Riigikohus on leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama, et maksetega viivitamisel on tal VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause järgi kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega võib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause järgi lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, kui see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast. Praegusel juhul on tarbijakrediidilepingutes kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr. Ühtlasi on lepingutes kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud intressimäär. Seetõttu tuleb lugeda kohalduvaks viivisemääraks lepingus I kokku lepitud intressimäär 40,04% aastas ja lepingus II kokku lepitud intressimäär 33,57% aastas. Vastupidise tõlgenduse korral on võlgnikul soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. Seejuures peab viivisel olema kompensatsiooniline ja sanktsiooniline eesmärk. Samuti ei esine muid asjaolusid, mis viitaks viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. Kuna Riigikohus ei lahendanud 10. mai 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust ning selles asjas ei olnud pooled kokku leppinud intressi-, vaid üksnes viivisemääras, ei ole nimetatud asjas tehtud järeldustest võimalik käesolevas asjas lähtuda. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel. Kuivõrd tagaseljaotsuse tegemise eelduseks on asjaolu, et kostja ei ole hagile vastanud, ei saa kohus tagaseljaotsust tehes ise VÕS § 113 lg-t 8 kohaldada ega viivise suurust piirata. Kostja ei ole praegusel juhul taotlenud VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel viivise vähendamist. Maakohus on seega põhjendamatult piiranud viivise suurust. Maakohus on rikkunud

§ 174lg-t 1 ja § 436 lg-t 1, kui jättis menetluskulud 21% ulatuses hageja kanda.

Käesolevas asjas esitatud hagi ei ole n-ö massnõudega hagi. Lisaks ei ole maakohus võtnud arvesse ega hinnanud kõiki hageja poolt menetluses tehtud toiminguid. Hagejale õigusteenuse osutamisega kaasnenud ajakulu kolme tunni ulatuses 120 euro suuruse tunnitasuga oli põhjendatud ja vajalik. 5. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude väiksemas ulatuses kui 423 eurot 57 senti, ning teha uus otsus, millega hagi vastavas ulatuses rahuldada. Sellega seonduvalt muudab ringkonnakohus poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ning tühistab maakohtu otsuse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 654lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 5

(10)7.

§ 407

lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole

§ 407

lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus

§ 407

lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (

§ 407

lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (

§ 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (

§ 420lg 1 teine lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas).

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas, milles maakohus hagi tagaseljaotsusega rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.

  1. Ringkonnakohtus nõustub maakohtuga, et lepingutest tulenev viivisekokkulepe, mille kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras (lepingu I p 3, dtl 32; lepingu II p 3, dtl 40), on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei ole seda viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda.
  2. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Ringkonnakohtu hinnangul viitab VÕS § 415 lg 1 esimene lause ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. 6

(10)Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Praegusel juhul on lepingutes kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses määras. Lepingus I on intressimäär 40,04% aastas (dtl 30) ning lepingus II on intressimäär 33,57% aastas (dtl 38). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on mõlema lepingu puhul suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingutes ette nähtud intressimääras, s.o lepingu I puhul 40,04% aastas ja lepingu II puhul 33,57 % aastas. Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadest, millele maakohus on mh tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna selles asjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud lepingud oleksid VÕS § 4062 lg 1 alusel tühised. Enne lepingu I sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra 30. novembril 2019, mis oli panga teate järgi 20,61%, enne lepingu II sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra 31. mail 2020, mis oli 20,52% (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). Kostja poolt sõlmitud lepingust I nähtuv kulukuse aastamäär 49% ja lepingust II nähtuv kulukuse aastamäär 54,92% ei ületa viidatud keskmisi kulukuse määrasid enam kui kolm korda. 10. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu lahend kõnealuses osas tühistada. Ringkonnakohus leiab, et kuna ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (

§ 407

lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi

§ 407

lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata, siis

§ 657lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue sisulise lõpplahendi.

Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise. Hageja nõuab kostjalt lepingu I alusel VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi 3. oktoobril 2020 sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõlalt 790 eurolt viivist lepingu p 3 järgi intressimääraga võrdses määras, s.o 40,04% aastas. Viivis tasumata põhivõla 790 euro tasumisega viivitamise eest alates 3. oktoobrist 2020 kuni hagi esitamiseni (11. november 7

(10)2021) on 350 eurot 77 senti (viivisekalkulaator kättesaadav veebilehel http://www.viivisekalkulaator.ee/). Lepingu II alusel nõuab hageja kostjalt VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi
  1. oktoobril 2020 sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõlalt 200 eurolt viivist lepingu p 3 järgi intressimääraga võrdses määras, s.o 33,57% aastas. Viivis tasumata põhivõla 200 euro tasumisega viivitamise eest alates
  2. oktoobrist 2020 kuni hagi esitamiseni (
  3. november 2021) on 72 eurot 80 senti. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis kokku 423 eurot 57 senti. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses viivise vähendmist taotlenud (VÕS § 113 lg 8 ja § 162).
  4. Eelmärgitust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse osas, milles kohus rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude väiksemas ulatuses kui 423 eurot 57 senti. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata hageja muudele eelkäsitlemata hagi rahuldamist puudutavatele apellatsioonkaebuse väidetele.
  5. Maakohus jättis menetluskulud

§ 163lg-st 1 lähtudes 79% ulatuses kostja kanda ja 21% ulatuses hageja kanda.

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus

§ 173lg 3 esimese lause alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.

Hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust arvestades jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

13. Ringkonnakohus määrab

§ 174

lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses (

§ 174lg 1).

13.1. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidnud, et põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses oli 465 eurot (sh riigilõiv 225 eurot ja esindajakulu 240 eurot (sh käibemaks)). Apellatsioonkaebuses palub hageja mõista kostjalt välja menetluskulud välja kogu taotletud ulatuses, s.o riigilõiv 225 eurot ja esindaja kulud 360 eurot.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

§ 175

lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust praegusel juhul õiguspäraselt teostanud ning piisava põhjalikkusega kontrollinud hageja esindaja töö mahtu. Ringkonnakohus arvates on eelduslikult tegemist n-ö tüüphagiga, mille põhitekst on välja töötatud korduvaks kasutamiseks ning mille õiguslikud põhjendused on suures osas trafaretsed. Samuti ei ole hagiavaldusele lisatud tõendite maht suur ega vaidluse sisu õiguslikult keeruline. Sellest tulenevalt on hagiavalduse koostamiseks kuluv aeg tavapärasest väiksem. Seejuures ei ole kohtul õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Õigusabikulu 8

(10)suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Eelnevat arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väited alust sekkuda maakohtu kaalutlusotsustusse, mille kohaselt tuleb hageja esindaja toiminguid vajalikuks ja põhjendatuks pidada kokku kahe tunni ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja lepingulise esindaja tunnistasu 120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 13.
  1. Hageja esindaja esitas
  2. mail 2022 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid apellatsioonimenetluses 630 eurot. Menetluskulud koosnevad riigilõivust 150 eurot ja lepingulise esindaja kulust 480 eurot (käibemaksuta). Hageja esindaja on menetluskulude nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 4 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot. Hageja esindajal on kulunud järgmistele toimingutele kokku 4 tundi: tutvumine otsusega ja selle analüüs, apellatsioonkaebuse koostamine, selle lisade komplekteerimine ja kaebuse kohtule esitamine. Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176

lg 5) ning et ta on käibemaksukohustuslane (

§ 174lg 10).

Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindajakulu ringkonnakohtu menetluses põhjendatud osaliselt (

§ 175lg 1).

Nagu eelnevalt märgitud, on hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 120 eurot

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul aga ei vasta esindaja poolt apellatsiooniastmes hageja esindamisele kulutatud aeg (4 tundi) tsiviilasja keerukusele ja ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebusega seotud vajalike toimingute mahule. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 0,75 tunni ulatuses. Apellatsioonkaebuse koostamisele (sh maakohtu otsusega tutvumisele ja analüüsile) võis esindajal mõistlikult kuluda 45 minutit. Apellatsioonkaebus on küll mahukas, kuid keskendub kokkuvõttes ühele kitsale õiguslikule küsimusele. Põhiseisukohad oleks esindaja saanud kaebuses välja tuua oluliselt lühemalt. Sarnaselt maakohtule esitatud hagiga on apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus. Kaebuse sisuline osa kattub hageja poolt sama esindaja vahendusel mitmes teistes tsiviilasjas (nt asjades nr 2-21-124431, nr 2-21-112579 ja nr 2-21-109720) esitatud apellatsioonkaebustega. Eelnevat arvestades on apellatsioonimenetluses põhjendatud esindaja kuluks 90 eurot (0,75 tundi × 120 eurot). Asja materjalidest nähtuvalt on hageja apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu kokku 150 eurot. Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et on tasunud sellest 50 eurot menetluskuludelt. Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks põhivõlalt väljamõistmata viivise 336 euro 14 sendi osas, ei olnud hagejal vajalik tasuda eraldi riigilõivu menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vaidlustamisel. Seega on tasutud riigilõivust vajalik menetluskulu (kohtukulu) (

§ 138lg-d 1 ja 2, § 139 lg-d 1 ja 2) 100 eurot.

Enamtasutud riigilõivu tagastab kohus menetlusosalise avalduse alusel (

§ 150lg-d 1 ja 4). 9

(10)13.
  1. Arvestades ülalesitatud menetluskulude jaotust, tuleb kostjalt välja mõista hageja maakohtu menetluses kantud menetluskulude katteks 465 eurot (sh riigilõiv 225 eurot ja esindajakulu 240 eurot) ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude katteks 190 eurot (sh riigilõiv 100 eurot ja esindajakulu 90 eurot), s.o kokku 655 eurot. 13.
  2. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 13.5. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks (

§ 445lg 1).

Kostjal tuleb hageja kasuks välja mõistetud menetluskulud kanda Julianus Inkasso OÜ kontole nr EE147700771000526428 viitenumbriga

  1. 13.
  2. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (

§ 178lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.