Obsah (16)

§ 444§ 438§ 163§ 174§ 657§ 654§ 407§ 434§ 420§ 651§ 173§ 162§ 175§ 138§ 456§ 150

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 17. juuni 2022 Tsiviilasja number 2-21

§ 444lg 3 alusel ei põhjendanud maakohus nimetatud nõuete rahuldamist.

Maakohus leidis, et hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue on põhjendatud üksnes osaliselt. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viivist intressiga samas määras ehk 39,73% aastas. Kuigi kostja ei ole hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväiteid viivisenõudele ja viivise määrale, on kohtul

§ 438

lg 1 alusel koosmõjus § 436 lg-ga 7 kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kostja ja Placet Group OÜ vaheline laenuleping on sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõistes. Placet Group OÜ tegutseb professionaalse laenuandjana, mis viitab lepingute tüüptingimustel sõlmimisele. Viivisemäära kokkulepe nähtub üldtingimuste p-st 7.

1. Seega ei olnud üldtingimustes sisalduv viivisekokkulepe poolte vahel eelnevalt eraldi läbi räägitud, leping sõlmiti tüüptingimustel, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Eelduslikult tuleb VÕS 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt nt Riigikohtu
2. novembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17). Eesti Panga teatel on VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud intressimäär olnud 0,00% alates
4. juulist 2016 kuni käesoleva otsuse tegemise ajani. Seega oli seadusjärgne viivise määr sellel perioodil 8% aastas (0,00% + 8%). Viivise määr 39,73% aastas ületab seadusjärgset määra peaaegu 5-kordselt. Seega on viivisekokkulepe praegusel juhul tühine. Riigikohus on leidnud, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. VÕS § 415 lg 1 4 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgset viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (vt Riigikohtu
5. jaanuari
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Samas aga asjaolu, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, ei välista Riigikohtu
7. novembri
8. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16 (p 17) toodud seisukoha kohaldamist. Ka olukorras, kus viivisemäär on ette nähtud tarbijakrediidilepingus intressimäärana, tuleb kohtu hinnangul kontrollida sellise viivisekokkuleppe kehtivust. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu
9. juuni
10. a tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud

§ 163lg 1 alusel 16% ulatuses hageja ja 84% ulatuses kostja kanda.

Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu tuleb riigilõiv 200 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. Maakohus pidas põhjendatuks maksekäsu kiirmenetluses kantud menetluskulude väljamõistmist kostjalt mitte enam kui 20 euro ulatuses. Arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust ning asjaolu, et tegemist on õiguslikult lihtsa tüüphagiga, poolte vahel ei olnud vaidlust ning asi lahendati tagaseljaotsusega, luges maakohus põhjendatud ja vajalikuks hageja õigusabikuluks 180 eurot (1,5 tundi). Seega on hageja põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks 400 eurot (200+20+180), millest tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele mõista kostjalt välja 336 eurot (0,84 x 400). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutnud viivise lepingus kokkulepitud intressimääras ning menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebuse kohaselt paikneb kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Hageja nõudis hagiavalduses viivist seadusjärgses määras. Seaduse alusel on hageja õigustatud viivist nõudma VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel sama suure viivisemäära alusel, nagu oli laenulepingus kokkulepitud intressimäär. Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivise määrast kõrgemas intressimääras, loetakse viivisemääraks lepinguline intressimäär. Tarbijakrediidilepingu puhul on võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis on lepingus kokku lepitud intressimäär (juhul, kui see on kõrgem, kui seadusjärgne viivisemäär, mis käesoleval juhul ka on). Seetõttu saab ja tuleb praegusel juhul lugeda kohalduvaks viivise määraks lepingus kokku lepitud intressimäär, s.o 39,73% aastas. Muid asjaolusid, mis viitaks vastava viivise kokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega, ei esine. Puudub alus lugeda krediidilepingut tühiseks ka TsÜS § 86 lg 1 alusel. 5 Viivisel on ja peab olema lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka sanktsiooniline eesmärk ning juhul, kui viivis oleks madalam lepingujärgsest intressimäärast, ei oleks viivis eesmärgipärane ega kallutaks võlgnikku oma kohustusi täitma. Viivise vähendamise aluseks peab tulenevalt VÕS regulatsioonist olema võlgniku vastav taotlus, mitte kohtu etteulatuv hinnang. Puudub vaidlus, et praegusel juhul ei ole kostja taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise vähendamist, mistõttu oli maakohtu otsus hagi osalise rahuldamata jätmisel ja viivise vähendamisel ennatlik. Tagaseljaotsuse tegemisel kohaldab kohus ise vaid õigust. Kuivõrd tagaseljaotsuse tegemise eelduseks on asjaolu, et kostja ei ole hagile vastanud, ei saa kohus tagaseljaotsust tehes ise VÕS § 113 lg 8 kohaldada ega viivise suurust piirata. Tagaseljaotsuse tegemisel ei ole võimalik kohaldada ka muid materiaalõiguse instituute, mille kohaldamiseks on vältimatult vajalik õigustatud isiku taotlus. Maakohus on rikkunud

§ 174lg-t 1 ning § 436 lg-t 1, jättes menetluskulud osaliselt poolte kanda.

Käesolevas asjas esitatud hagi ei ole õiguslikult lihtne tüüphagi. Hageja esindaja on tutvunud ja analüüsinud nõude aluseks olevaid dokumente, tellinud ja kogunud täiendavaid dokumente, neid analüüsinud, koostanud hagiavalduse, komplekteerinud hagiavalduse lisasid, esitanud dokumendid kohtule. Nimetatud toimingutele kulub aega, hageja esindaja ajakulu on põhjendatud. Kohtusse pöördumine oli vältimatu tulenevalt kostja tegevusetusest. Maakohus on ületanud diskretsioonipiire. 5. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hageja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamise seisuga (30. november 2021) sissenõutavaks muutunud viivise kokku 259 eurot 76 senti. Juhindudes

§ 654

lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 7.

§ 407

lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

§ 407

lg 6 järgi tehtav otsus ei ole tagaseljaotsus

§ 407

lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (

§ 407

lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (

§ 434

), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu osaliselt rahuldamata. Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (

§ 420lg 1 teine lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus jättis hageja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude osaliselt rahuldamata. Samuti vaidlustas hageja menetluskulude jaotust ja rahalist suurust. 6

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas, milles maakohus hagi tagaseljaotsusega rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.

1. Maakohus leidis, et lepingu üldtingimustes sätestatud viivisemäär, mis vastab intressimäärale, s.o 39,73% aastas, on tühine. Placet Group OÜ ja kostja vahel
2. detsembril 2019 sõlmitud laenuleping nr SR3493846 on VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu
3. jaanuari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Lepingust tulenev viivise kokkulepe on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.
5. Tarbijakrediidilepingus kokku lepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir. Detsembris
6. a oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,61% (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldamiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 61,83% aastas. Kostjale väljastatud krediidi kulukuse määr oli 55% (dtl 73). Kuivõrd lepingujärgne krediidi kulukuse määr ei ületa Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, ei ole leping VÕS 4062 lg 1 alusel tühine.
7. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et laenuandjal on õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses nimetatud intressimäärast lähtuvalt, intressimäär on 39,73% aastas, viivise määr on 0,11% päevas (laenuleping, dtl 61–62; üldtingimuste p 7.1., dtl 81). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 39,73% aastas. 7
8. Hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu lahend kõnealuses osas tühistada. Ringkonnakohus leiab, et kuna kohus ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (

§ 407

lg 1), vaid osas, millega maakohus on jätnud hagi

§ 407

lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu osaliselt rahuldamata, siis

§ 657lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse.

Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses viivise vähendamist taotlenud (VÕS § 113 lg 8 ja § 162). Hageja viivise nõue tuleb rahuldada. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hageja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamise seisuga (30. november 2021) sissenõutavaks muutunud viivise summas 259 eurot 76 senti (viivis 39,73% aastas põhinõudelt 828 eurot 63 senti alates 16. veebruarist 2021 kuni 30. novembrini 2021). 12. Maakohus jättis menetluskulud

§ 163lg-st 1 lähtudes 84% ulatuses kostja kanda ja 16% ulatuses hageja kanda.

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus

§ 173lg 3 esimese lause alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.

Hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamist arvestades jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus

§ 162lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidnud, et põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses on kokku 400 eurot, sh riigilõiv 200 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja esindajakulu 180 eurot (käibemaksuta). Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus vähendas põhjendamatult hageja esindaja kulu ning hageja põhjendatud ja vajalikuks esindaja kuluks maakohtu menetluses on 360 eurot (käibemaksuta).

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas (Riigikohtu
3. veebruari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hageja esindaja menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrates diskretsioonipiire ületanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et tegemist ei olnud keeruka vaidlusega. Ringkonnakohus märgib, et hageja on menetluses esitanud vaid ühe dokumendi, s.o hagiavalduse, mis ei ole mahukas ega sisalda õiguslikult keerulist analüüsi. Samuti ei ole hagiavaldusele lisataud tõendite maht ja sisu suur ega keeruline. Seega vastab maakohtu poolt määratud esindaja tasu 180 eurot 1,5 tunni eest tsiviilasja keerukusele ja olemusele.
5. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsiooniastmes riigilõiv 150 eurot ning lepingulise esindaja kulu 3 töötunni eest 360 eurot. Apellatsioonkaebuse hind käesolevas tsiviilasjas on 207 eurot 45 senti. Tsiviilasjas hagihinnaga kuni 350 eurot kuulub RLS § 59 lg 15 ja lisa 1 kohaselt tasumisele riigilõiv 100 eurot. Riigilõiv 100 eurot on vajalik menetluskulu (kohtukulu) (

§ 138lg-d 1 ja 2, § 139 lg-d 1 ja 2).

8 Hageja on tasunud riigilõivu kokku 150 eurot, sh 50 eurot menetluskulude rahalise kindlaksmääramise vaidlustamise eest. Ringkonnakohus leiab, et RLS § 59 lg 16, mis reguleerib riigilõivu suurust menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisel, kohaldub üksnes juhul, kui asjas tehtud sisulist lahendit apellatsioonkaebusega ei vaidlustata, sest

§ 456

lg 4 teise lause järgi ei jõustu kulude rahaline kindlaksmääramine, kui otsus mingis muus osas (sh nt kulude jaotus) vaidlustatakse.

§ 173

lg 3 näeb ette kõrgema astme kohustust muuta vajadusel ka menetluskulude jaotust juhul, kui ta muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb uue lahendi. Seega on apellatsioonkaebuselt tasutud 50 eurot riigilõivu ettenähtust rohkem. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 150

lg 1 p 1 ja lg 4 alusel on hagejal õigus taotleda enamtasutud riigilõivu (50 eurot) tagastamist. Hageja taotleb ka lepingulise esindaja kulu hüvitamist. Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Menetlusosalisele hüvitatavate esindaja kulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna

§ 175

lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab

§ 175

lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust (Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324, p 19). Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule. Kohus ei pea iga menetlusosalise esindaja tegevust analüüsima minutilise täpsusega, vaid piisab sellest, kui määratud menetluskulude suurus vastab osutatud õigusteenuse kvaliteedile, tsiviilasja keerukusele ning esitatud materjali mahukusele. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja ajakulu osaliselt ülepaisutatud ja ei kuulu täies ulatuses vastaspoolelt väljamõistmisele. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindajakulu ringkonnakohtu menetluses põhjendatud osaliselt (

§ 175lg 1).

Hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 120 eurot on

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta aga esindaja poolt apellatsiooniastmes hageja esindamisele kulutatud aeg (3 tundi) tsiviilasja keerukusele ja ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebusega seotud vajalike toimingute mahukusele. Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooniastmes on esindajakulude ajaline maht põhjendatud ja vajalik ühe tunni ulatuses. Apellatsioonkaebus keskendub kokkuvõttes ühele kitsale õiguslikule küsimusele. Põhiseisukohad oleks saanud kaebuses välja tuua oluliselt lühemalt. Sarnaselt maakohtule esitatud hagiga on apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus. Kaebuse sisuline osa kattub hageja poolt mitmes teistes tsiviilasjas (nt tsiviilasjades nr 2-21-124431, nr 2-21-128687 ja nr 2-21-109720) esitatud apellatsioonkaebustega. Eelnevat arvestades on apellatsioonimenetluses põhjendatud esindaja kuluks 120 eurot (1 tund × 120 eurot). Hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus on seega kokku 220 eurot (100 eurot riigilõiv ja 120 eurot esindaja kulu). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 9