lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: E V, ik: xxx, elukoht: xxx Kirjalik menetlus VTMS § 120 lg 1 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta E Vi kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivmenetleja Triinu Riigori 09.05.2022 otsusele nr 2302,22,005011 EVi karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivmenetleja Triinu Riigori 09.05.2022 otsus nr 2302,22,005011 EVi karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et menetlusalune isik 16.04.2022 kella 12.02 ajal juhtis Reidi teel, Narva mnt ja UusSadama tn vahel, liikudes Uus-Sadama tn suunas Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakonnas mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,44 mg/l kohta. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu ning pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse Seoses toimepandud väärteoga olen nõus rahatrahviga, mis on tasutud, kuid ei ole nõus 3 kuulise juhtimisõiguse äravõtmisega. Mul on xxx ja vajan liikumiseks autot. Olen eelnevalt saatnud ka vajalikud dokumendid, kus võib olla ei kajastu nii suur autoga liikumise vajadus kahjus. Aga kuna jalgsi liikuda on pikki vahemaid mulle väga valus ja vaevaline, selleks vajangi autot. Mul on ka välja antud xxx autole. Loodan teie mõistvale suhtumisele. Ei soovi osaleda kohtuistungil. /Allkirjastatud käsikirjaliselt/ 16.05.2022 E V Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kaebuses maakohtule EV soovib vaidlustada kohtuvälise menetleja, Politsei- ja piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 09.05.2022 otsuse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise osas põhjusel, et on xxx ja vajab liikumiseks autot, sest jalgsi pikkade vahemaade läbimine on valus ja vaevaline. Kohtuväline menetleja tutvunud E V kaebusega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kohtuvälise menetleja otsusega määrati EVile (V) liiklusseaduse (LS) § 69 lg 3 õigusnormi rikkumise eest karistuseks LS § 224 lg 2 alusel rahatrahv 125 trahviühikut (500 eurot) ja liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse ära võtmine kolmeks kuuks. Vastavalt Karistusseadustiku (KarS) § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust lisakaristusena ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Riigikohtu 2 otsusest 3-1-1-58-14, p-dest 8-9 tulenevalt, peab liikumispuude olemasolu üldjuhul tõendama menetlusalune isik. Kohtuvälises menetluses esitas isik Eesti Töötukassa 08.06.2020 töötasu hüvitamise määramise otsuse nr xxx, millest nähtub, et xxx taotluse alusel oli kaebuse esitajale määratud perioodil 01.05.2020 – 31.05.2020 töötasu hüvitis suuruses 483.43 eurot. Samuti esitati Eesti Töötukassa töövõime hindamise otsus nr xxx, millise kohaselt on kaebuse esitaja töövõime hinnatud perioodil 23.01.2022 – 22.01.2025 xxx. Töövõime hindamise otsusele oli lisatud xxx 05.12.2019 koostatud dokumendipõhine töövõime hindamise eksperthinnang, millisest nähtub ekspertarsti A K kaebuse esitajale pandud diagnoosid ning eitav hinnang taotleja (E V) töötamist välistavatele seisunditele. Juba viidatud Riigikohtu otsuse punktides on kirjutatud: Puue ja töövõimetus on erinevad seisundid, millest ühe tuvastamine ei tähenda iseenesest teise olemasolu. Töövõimetus tuvastatakse erinevalt puudest riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 5 p 2 ja §-de 14 jj alusel. Kui puuet hinnatakse raskusastmete järgi (PISTS § 2 lg 21), siis osalist töövõimetust määratakse protsentides (RPKS § 14 lg 1 p 2 ja § 16 lg-d 5 ja 6). Siit tuleneb ka õiguslik järelm, et üksnes osalist töövõimetust kinnitavate tõendite esitamine ei ole võrdsustatav puude tuvastamisega KarS § 50 lg 2 tähenduses. Harju Maakohus, lähtudes muuhulgas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-st 152 esitas Sotsiaalkindlustusametile järelepärimise E V terviseseisundi kohta ning 27.05.2022 saadud vastusest nähtub, et E V esitas 23.11.2019 Eesti Töötukassale ühistaotluse töövõime hindamiseks ja puude raskusastme tuvastamiseks. Sotsiaalkindlustusameti 12.12.2019 otsusega nr XXX taotluse esitajal puude raskusastet ei tuvastatud. Seega ei ole kohtuväline menetleja otsuses lisakaristuse määramisega materiaalõiguse vastu eksinud. Kuna E. V ei ole kaebusega Harju Maakohtule esitanud täiendavaid selgitusi või seisukohti, mis puudutaks ja mõjutaks tema süü suurust või teo asjaolusid, siis ei ole ka kohtuvälisel menetlejal enam täiendavalt midagi lisada ning karistuse mõistmise aluste hindamise osas ning süü suuruse küsimuses jääb kohtuväline menetleja 09.05.2022 koostatud otsuses viidatu juurde, kuid peab vajalikuks täiendavalt lisada, et Harju maakonna piires on ühistranspordi kättesaadavus ja taristu kvaliteet hea. Seda näitlikustab asjaolu, et kaebuse esitaja elukoha - xxx - lähistel, aadressil xxx, on ühistranspordipeatus, mis on ühenduses Tallinna kesklinnaga. Lisaks jääb kohtuvälisele menetlejale arusaamatuks, mida peaks tõendama antud väärteoasja lahendamise juures 08.06.2020 Eesti Töötukassa töötasu hüvitamise määramise otsus, kuivõrd hüvitamisele kuuluva töötasu periood jääb kahe aasta tagusesse aega ning taotluse on esitanud xxx ning sellise taotluse sisuks on märgitud Vabariigi Valitsuse (VV) 17. novembri 2016.a. määruse nr 130 „Tööhõiveprogramm 2017-2020“ § 191 , milline sätestab, et töötasu hüvitist makstakse töötajatele, kelle tööandja tegevus on erakorralistest asjaoludest tulenevalt märkimisväärselt häiritud. Selliseks tavapäraseks häireks võib olla mitmeid asjaolusid, näiteks kui ettevõtjal pole kokkulepitud mahus tööd anda või kui töötajate töötasu on vähendatud. Lisaks tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et töötajale, kes on terve kalendrikuu, mille eest hüvitist taotletakse, haiguslehel või tasustamata puhkusel, hüvitist ei maksta. Seega ei saa ettevõtte poolt kaks aastat tagasi esitatud taotlus olla seotud ka menetlusaluse isiku tervisliku seisundiga. Töötasu määramise otsuse ajendiks olevat ettevõtte taotlust ei ole aga kaebuses esitatud töötukassa otsusega lisatud. Kaebuse esitamisel ei ole menetlusalune isik ka selgitanud, mida 08.06.2020 otsusega tõendada tahetakse. Lähtudes eelpool toodust asub kohtuväline menetleja seisukohale, et E V’ile määratud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja taotleb kohtult VTMS § 132 lg 1 alusel jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas 3 Kaebuse esitaja on kohtule saadetud kaebuses märkinud, et kaebuse esitaja ei soovi osaleda kohtuistungil. Taolisest avaldusest saab järeldada, et kaebuse esitaja on nõus kirjaliku menetlusega. Samuti nõustus kirjaliku menetlusega ka kohtuväline menetleja oma kohtule esitatud vastuses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Siinkohal juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et kirjalikus menetluses tugineb kohus vaid kohtule esitatud ja väärteotoimikus olevatele tõenditele ning täiendavaid tõendeid ei kogu. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lg 3 näeb ette ka lisakaristuse kohaldamise võimaluse. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 16.04.2022 kell 12.04 kuni 12.08 E Vi seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 9510 EE ARKM0086, mis oli taadeldud (taatlemistunnistuse nr TTRC-21/00178). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,50 mg ja 0,49 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,44 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja R J, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,44 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni kell 12.02 ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,44 mg/l. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääkidega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra 0,44 mg/l, mis on enam kui neli korda rohkem, siis teadis menetlusalune isik kohtu arvates täiesti kindlalt 4 oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Menetlusaluse isiku enda sõnade kohaselt kestis alkoholitarvitamine peaaegu hommikuni, kuid siiski otsustas juba lõuna ajal autorooli istuda. Taoline asjaolu viitab üheselt sellele, et menetlusalune isik asus mootorsõidukit juhile keelatud seisundis juhtima teadlikult ja tahtlikult, s.o eesmärgipäraselt, s.o seadis süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise oma eesmärgiks ja teadis, et see süüteokoosseisule vastav asjaolu ka saabub ning seega on süütegu toime pandud kavatsetult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida ta on ka ise tunnistanud. Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,44 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivmenetleja Triinu Riigor, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Vastavalt LS § 224 lg 3 p 1 võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule väärteo eest määranud rahatrahvi alla LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja lisakaristust kohaldati sanktsiooni alammääras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,44 mg/l. Selline määr on veidi alla LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse 5 konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Hinnates E Vi süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust mõõdetavate suuruste puhul hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,44 mg/l kohta. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on keskmine. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud tahtlikult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Lisaks vastavalt menetlusaluse isiku selgitustele, oli alkoholitarbimine kestnud peaaegu hommikuni, kuid kuna puudus alkomeeter, otsustas isik siiski asuda sõidukit juhtima. On üldteada asjaolu, et alkohol ei välju organismist vaid mõne tunniga ja menetlusalune isik pidi aru saama, et lõunaks ei olnud ta veel kaine, seega näitab liiklusesse asumine menetlusaluse isiku vastutustundetut käitumist ning sellisel juhul on süü hinnatav üle keskmise määra. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja lahendi tegemisel arvestanud kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid kohtuvälises menetluses tuvastatud ei ole ning neid ei tuvastanud ka kohus. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt, saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Kohus leiab, et antud juhul menetlusalune isik ei soovinud aduda iseendast tulenevat ohtu nii iseendale kui teistele liiklejatele ning seega rikkus teadlikult liiklusnõudeid, seejuures ühte olulisemat juhile kehtestatud keeldu. Kaebuse esitajale inkrimineeritud väärtegu näitab seda, et kaebuse esitaja suhtub oma juhi kohustustesse ja juhile kehtestatud keeldudesse ükskõikselt. Eeltoodust nähtuvalt, arvestades menetlusaluse isiku üle keskmise süüd, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on proportsionaalne toimepandud väärteoga ja kohus loodab, et selline karistus täidab nii üld- kui ka eripreventiivse eesmärgi, sundides kaebuse esitajat liiklusnõudeid täitma korrektsemalt ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud keskmisena. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine 6 juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,44 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 sätestatud määra keskmise lähedane määr. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem kehtiv karistus LS § 224 ettenähtud väärteo eest, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et on selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus juba eelpool leidis, on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, sõiduki juhtimise keelu rikkumine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Piirmäära oluline ületamine tuleneb juba sellest, et tegemist on LS § 224 lg-ga 2, kuid juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäärade puhul on karistusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine nii põhi- kui lisakaristusena. Arvestades aga asjaolu, et menetlusalune isik tarbis peaaegu hommikuni alkoholi teadmises, et ta asub peagi sõidukit juhtima, peale mida enda sõnade kohaselt ootas küll, kuid otsustas siiski kella 12.00 ajal asuda sõidukit juhtima, siis näitab selline käitumine ka hoolimatut suhtumist oma teosse ja teistesse liiklejatesse. Kohus leiab, et ei ole eluliselt usutav, et varahommikust lõunani ootamise järel leidis menetlusalune isik, et tal ei esine alkoholijoobe tunnuseid ning ta tervislik seisund lubab tal liikluses juhina osaleda. Seega on lisakaristuse määramise eeltingimused täidetud. Menetlusalune isik palub oma kaebuses lisakaristust mitte kohaldada ja juhiload alles jätta, kuna on osalise töövõimega ja vajab liikumiseks autot ning tal on pikkade vahemaade jalgsi läbimine väga valus ja vaevaline. Menetlusaluse isiku kaebuses toodud põhjendused, miks tal juhtimisõigust kindlasti vaja on, olid talle teada juba enne süüteo toimepanemist ja need ei tekkinud pärast kohtuvälise menetleja otsuse tegemist, kuid ometi ei takistanud need põhjendused tal teo toimepanemist ning need asjaolud ei ole aluseks lisakaristuse tühistamiseks. Käesoleval juhul tegi kaebuse esitaja oma valiku, seades esiplaanile alkoholi tarvitamise ja juhile kehtivate keeldude eiramise, milline käitumine oli kaebuse esitaja teadlik valik ning sellist valikut tehes pidi kaebuse esitaja kui juhtimisõiguse saanud isik arvestama ka temale kahjulike tagajärgede saabumisega. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on 7 lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kaebuse esitaja on edastanud mitmeid tema terviseseisundit tõendavaid dokumente, kuid kõige ajakohasem seoses antud rikkumisega on Eesti Töötukassa 05.12.2019 töövõime hindamise otsus, mille kohaselt on E Vil , kestusega 5 aastat, perioodil 23.01.2020-22.01.2025. Väidetavalt on menetlusalusele isiku autole väljastatud ja tema jaoks on auto kasutamine elutähtis. Siinkohal kohus viitab lisakaristuse kohaldamise keelule ehk KarS § 50 lg 2 kohaselt ei saa mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kuivõrd kaebuse esitaja kohtule enda puuet tõendavat dokumentatsiooni esitanud ei ole, tegi kohus järelepärimise Sotsiaalkindlustusametile, et välja selgitada, kas EVil on tuvastatud puude raskusaste. Sotsiaalkindlustusameti 27.05.2022 vastuse kohaselt EV esitas 23.11.2019 töötukassale ühistaotluse töövõime hindamiseks ja puude raskusastme tuvastamiseks ning SKA 12.12.2019 otsusega nr xxx E Vil puude raskusastet ei tuvastatud. Seega, kuivõrd töövõime ja puude raskusaste on erineva sisuga asjaolud ega ole võrdsustatud, puuduvad antud juhul asjaolud, mis keelaksid E Vi osas lisakaristuse kohaldamist. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üldja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel väärteootsuses kohaldatud määras. Seejuures on lisakaristust kohaldatud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras ning kergemat lisakaristust nii või teisiti kohaldada ei saaks. Seega vastavad kohaldatud põhikaristuse alla keskmise määr ja lisakaristuse miinimummäär kaebuse esitaja süüle, kaebuse esitaja isikule ning on ka eeldatavalt küllaldased preventiivsete eesmärkide saavutamiseks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ja muutmiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.