Obsah (9)

§ 657§ 407§ 434§ 420§ 651§ 2§ 162§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2022, Tartu Tsiviilasja number 2

§ 657

lg 1 p 2 alusel osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning teha selles osas uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada. 7.

§ 407

lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole

§ 407

lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus

§ 407

lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (

§ 407

lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (

§ 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (

§ 420lg 1 teine lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse põhjendatust ja seaduslikkust vaidlustatud osas, s.o osas, milles hagi jäeti rahuldamata (

§ 651lg 1).

1. Ringkonnakohtus selgitab, et lepingust tulenev viivisekokkulepe, mille kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras (teenusetingimuste p XIV; tl 7 pöördel), on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei ole viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Ringkonnakohus selgitab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu
2. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult, kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat 4 ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. See ei välista võimalust kohustatud isiku taotlusel viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendada. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses määras ning intressimäär on 41,9% aastas (arvelduskrediidilepingu p II „põhitingimused“, tl 8). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingu tingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud leping oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Enne
3. novembri 2019 lepingu sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra
4. mail 2019, mis oli panga teate järgi 19,37%. Kostja poolt sõlmitud lepingust nähtuv kulukuse aastamäär 41,9% ei ületa viidatud keskmist kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohtu poolt tsiviilasjades nr 3-2-1-25-16 ja 3-2-1-66-05 tehtud otsustes väljendatud seisukohtadest, millele maakohus on tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna nendes asjades puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras.
5. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja viivisenõuded on õiguslikult põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu lahend kõnealuses osas tühistada. Kuivõrd ringkonnakohus ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (

§ 407

lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi

§ 407

lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata, siis

§ 657lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue sisulise lõpplahendi.

Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia (

§ 2) seisukohalt mõistlik.

Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja maakohtu otsuse tegemise seisuga (

1. veebruar 2022) sissenõutavaks muutunud viivise ja alates
2. veebruarist 2022 sissenõutavaks muutuva viivise põhivõlalt 1895,64 eurolt 41,9% aastas kuni põhivõla tasumiseni. Hageja nõuab VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi
3. augustil 2020 sissenõutavaks muutunud tasumata põhinõudelt 1895,64 eurolt viivist lepingu järgi intressimääraga võrdses määras, s.o 41,9% aastas. Viivis tasumata põhivõla tasumisega viivitamise eest alates
4. augustist 2020 kuni maakohtu otsuse tegemiseni
5. veebruaril 2022 on 1193,85 eurot (viivitatud päevade arv 549). Kostja ei ole menetluses viivise vähendamist taotlenud (VÕS § 113 lg 8 ja § 162).

§-st 367 lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates otsuse tegemisest sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks lepinguga ettenähtud intressimääras (41,9% aastas). 10. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Kuna ringkonnakohtu lahendi tulemusena rahuldatakse hagi täies ulatuses ning kulud tuleks

§ 162

lg 1 alusel jätta kostja kanda, puudub alus maakohtu määratud menetluskulude jaotuse muutmiseks. 5 11. Apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud kostja kanda (

§ 171lg 1).

Hageja ei ole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Asja materjalide kohaselt tasus hageja apellatsioonkaebuselt riigilõivu 280 eurot. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga

§ 174lg 1 tähenduses ning kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.

(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke 6 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks