lg 1 näeb tõepoolest ette sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise põhikaristusena ja siinkohal võib iseenesest väita, et menetlejal on diskretsioon väärteo eest kohaldatavate põhikaristuste (
Siiski ka sellisel valikul peab menetleja kaitsja arvates juhenduma
lg-s 1 sätestatud karistamise alustest, sest vastasel juhul võiks väita, et menelejal on alati õigust kohaldada nt varem karistamata isiku suhtes aresti, kui vastav karistusnorm seda teiste põhikaristuste kõrval ette näeb (nii nagu näebki LS § 227 lg 3 põhikaristustena ette nii rahatrahvi, aresti, kui sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise). 2.
tühistada kohtuvälise menetleja väärteoasjas 2317,22,001932 Andrei Rešetnjak suhtes 06.04.2022 tehtud otsus põhikaristuse osas; 3.
Kaitsja leiab, et kohtuväline menetleja on õiguskorra kaitsmisel lähtunud vaid üldpreventatiivsetest eesmärkidest. Seda eeskätt seetõttu, et menetlusaluse isiku poolt toimepandud tegu on juhuslikku laadi ning puudub alus arvata, et kaebaja võiks olla jätkuvalt ühiskonnale ohtlik ja tema käitumises peegelduks lugupidamatus kehtivasse õiguskorda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses 3-1-1-59-15 öelnud, et iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. /…/ Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. (p 11). Kohtuväline menetleja leiab, et kaebaja pidi olema teadlik asjaolust, et liikleb asulasisesel teel, seda põhjusel, et isik elab väärteoprotokolli ankeetandmete kohaselt Tallinna linnas ning peaks omama aimdust, kus kulgevad orienteeruvalt linna halduspiirid. Lisaks on kiiruseületamise kohaks selline teelõik, mis pärast sõidutee ääres asuvat kergliiklusteed on kaetud elu- või ärihoonetega, andes indikatsiooni, et tegemist on asulasisese teega. Samas konstateerib kaebaja fakti, et ületas siiski lubatud sõidukiirust. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtuväline menetleja, et isik pani teo toime tahtlikult. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Tuginedes eeltoodule ja fikseeritud kiiruseületusele, mis jääb LS § 227 lg 3-s toodud vahemiku keskmisesse määra, on kohtuväline menetleja seisukohal, et isiku süüd saab seega hinnata keskmiseks.
lg-st 1 juhindudes arvestada lisaks ka veel eri- ja üldpreventiivsete kaalutlustega, s.o võimalust mõjutada isikut edaspidi seaduskuulekalt käituma ning õiguskorra kaitsmise huvisid. A. Rešetnjak´i karistusregistri väljatrükilt nähtub, et 25.04.2022.a seisuga menetlusalusel isikul kehtivad karistused puuduvad. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et arvestades karistuse üld- ning eripreventiivseid eesmärke on põhjendatud A. Rešetnjak´i suhtes kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmist. Eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana. Kujundada ning süvendada eneses õigeid ja ohutuid liiklusvõtteid jõudes seeläbi arusaamiseni ning see ka kinnistada, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ning vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul resoluutne tema õigusi ja vabadusi piirav tagajärg. Õiguskorra huvidest lähtuvalt tuleb rõhutada, et liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, ning oht tuleneb olukordadest, kus juhid ei täida neile seadusega pandud kohustusi. Menetlusaluse isiku puhul on karistuse määramisel silmas peetud asjaolu, et kogumis oleks tagatud võrdne kohtlemine nii eri- kui ka üldpreventatsiooni osas. Seega läbi eripreventatsiooni ongi võimalik tagada üldpreventatsiooni maksimumilähedane kaitse. Tuginedes eeltoodule ei peagi kohtuväline menetleja võimalikuks kaitsja poolt esitatud nõudega menetlusaluse isiku karistamisega põhikaristusena rahatrahviga üks neljandik maksimummäära ulatuses. 5 Kaebuses toob kaitsja välja, et juhtimisõiguse äravõtmine on võrreldes rahatrahviga sisult raskem ning põhjendamatult koormav karistus arvestades, et menetlusalusel isikul puuduvad varsemad kehtivad karistused. Selleks, et karistuse määra otsustamine ei oleks subjektiivne ega oleks mõjutatav muudest teguritest on karistusseadustik jaganud otsuse tegijale juhised, milledega tuleb karistuse määramisel arvestada. Karistuse määramisel arvestatakse süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid (RKKK 3-1-1-13-11 p 9). Õiguskorra huvidest lähtuvalt ei ole karistuse eesmärk anda isikule võimalus valida temale meelepärasem ja sobivam karistus. Karistus oma olemuselt ei peagi menetlusalusele isikule mugav olema. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses 3-1-1-59-15 öelnud, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kohtuväline menetleja on veendumusel, et juhtimisõiguse äravõtmine alla sanktsiooni keskmise määra, st 3-ks kuuks on kooskõlas karistuse määramise alustega. Lähtudes eelpool toodust asub kohtuväline menetleja seisukohale, et kaevatav kohtuvälise menetleja otsus on seaduslik ja A. Rešetnjak´ile määratud karistusena juhtimisõiguse äravõtmine on proportsionaalne tema süü suurusega. Kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on kooskõlas
lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning vastab teo toimepanemise raskusele ja omab kogumis isikule piisavat mõjusust, et oma liiklusalasest käitumist õiguskuulekamaks korrigeerida. Seega ülaltoodule tuginedes palub kohtuväline menetleja 06.04.2022.a koostatud otsus väärteoasjas 2317,22,001932 jätta VTMS § 132 p 1 alusel muutmata. Maakohtu seisukoht Menetlusalune isik on taotlenud asja läbivaatamist kirjalikus menetluses. Taolisest seisukohast saab järeldada, et kaebuse esitaja ei soovi kohtuistungist osa võtta. Samuti nõustus kirjaliku menetlusega ka kohtuväline menetleja oma kohtule esitatud kirjalikus seisukohas. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Siinkohal juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et kirjalikus menetluses tugineb kohus vaid kohtule esitatud ja väärteotoimikus olevatele tõenditele ning täiendavaid tõendeid ei kogu. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja kohtuvälise menetleja esindaja kirjaliku seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. VTMS § 133 kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja Andrei Rešetnjaki juhitud sõiduki xxxx registreerimismärgiga xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 17.03.2022 kella 12:34 ajal mõõteseadet UltraLyte LTI 20-20 100LR nr UX020606 (taatlustunnistus nr TTRS-21/00125). Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 103 km/h asulasisesel teel. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel 6 laiendmääramatust +/- 4 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 99 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 49 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja S. V., kasutades taadeldud mõõtevahendit (taatlustunnistus nr TTRS-21/00125), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 3 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust asulasisesel teel mitte vähem kui 49 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis asulasisesel teel sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 49 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 3 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A. H., kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni ning LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuust kuni 6 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära 1/4 määras. Sellest tulenevalt kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Menetlusaluse isiku ütlused, mille kohaselt ta ületas kiirust, kuna unustas, et on linnas, ei ole eluliselt usutavad, kuivõrd Vabaduse pst Naaritsa ja Raba tn vahel Nõmme linnaosas on tihedalt asustatud ning juhtimisõigusega isikule peaks olema üheselt arusaadav, kas ta liikleb asulasisesel või asulavälisel teel. Sellest arusaamist aitavad ka liikluskorraldusvahendid, millistelt saab juht teavet liikluskorralduse ja piirangute kohta. Kuivõrd vaidlusaluses kohas ei ole liikluskorraldusvahendeid, mis annaks informatsiooni selle kohta, et juht on jõudnud asuvälisele teele, kus on vastavalt liikluskorraldusvahenditele suurimaks sõidukiiruseks 90 km/h või enam, siis peaks iga juht ka aru saama sellest, et ta viibib asulas, kus on suurimaks lubatud sõidukiiruseks tavapäraselt 50 km/h kui liikluskorraldusvahend ei reguleeri teisiti. Kohtule teadaolevalt vaidlusaluses kohas suurimat lubatud sõidukiirust teisiti reguleeritud ei ole ja menetlusalune isik pidi oma tavateadmiste põhjal ka sellest aru saama. Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 49 km/h ei saanud menetlusalusele 7 isikule kuidagi jääda märkamata ja sellises ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust saab ületada vaid eesmärgipäraselt, siis on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 49 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 keeldu ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 3 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 3 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus sõltub mõõdetavate suuruste puhul valdavalt mõõdetud tulemuse, käesoleval juhul kiirusmõõturi numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 49 km/h kiiremini lubatust, on see oluliselt kiiremini kui suurim lubatud piirkiirus ning lubatud sõidukiiruse ületamise vahemikku 41-60 km/h arvestades on kiirust ületatud keskmise määra lähedases määras, ületades lubatud suurimat sõidukiirust kaks korda. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest või oma viibimisest asulas aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Kui aga isik käitub sellisel viisil teadlikult, siis kujutab ta teistele liiklejatele ohtu juba oma mõttelaadilt, kuivõrd sellise käitumisega põhjustab ta ohu juba teadlikult. Seejuures seadis menetlusalune isik ohtu mitte ainult enda elu ja tervise, vaid ka kasutusse võetud sõiduki omaniku vara ning kõik teised, kes samal teelõigul liikusid. Arvestades aga sõiduteega ristuvate kõrvalteede rohkust seadis menetlusalune isik ohtu ka kõik, kes võinuks samale teele välja sõita. Arvestades lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja lahendi tegemisel arvestanud kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid kohtuvälises menetluses tuvastatud ei ole ning neid ei tuvastanud ka kohus. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine asulasisesel teel tiheda liiklusega teelõigul. Kummastavad on ka menetlusaluse isiku ütlused, et ta ületas kiirust, kuivõrd ta ei arvestanud teeoludega ning oli unustanud, et viibib linnas. Liikluses osalev sõidukijuht peab just eelkõige arvestama teeoludega ja aru saama, kus ta liikleb ning tegema seda tähelepanelikult. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline 8 menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et lisaks eripreventiivsetele eesmärkidele ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistuse liik, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Väärteoasja materjalides leiduvast karistusregistri väljatrükist nähtuvalt ei ole menetlusalusel isikul kehtivaid väärteo- ega kriminaalkaristusi. Kohus leiab, et sellise asjaoluga on kohtuväline menetleja oma otsuses ka arvestanud, kuivõrd kehtivate karistuste olemasolul olnuks ilmselgelt ka karistus rangem, s.o vähemalt sanktsiooni keskmises määras. Menetlusaluse isiku kaitsja on kaebuses leidnud, et kuivõrd on tegemist varasemalt karistamata isikuga on põhikaristusena rahatrahv piisav, et mõjutada isikut edaspidi hoiduma väärtegude toimepanemisest, juhtimisõiguse äravõtmine ei ole absoluutselt vajalik ning antud karistus koormab isikut põhjendamatult rohkem kui rahatrahv. Riigikohus on leidnud, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, samas esmakordse rikkumise puhul saab sarnast rikkumist tulevikus pidada piisavalt tõenäoliseks juhul, kui rikkuja süü on suur: nt kui isik ületab piirmäära oluliselt, eksib muudegi liiklusnõuete vastu või suhtub toimepandud teosse hoolimatult (RKKKo 3-1-1-59-15, p 10). Antud juhul on tegemist küll loodetavasti juhuslikku laadi toime pandud süüteoga, kuid kohus leiab, et on arvestatud asjaoluga, et menetlusalune isik ületas piirkiirust mitte vähem kui 49 km/h ja seda asulasisesel teel, mis on piirkiiruse oluline ületamine, kuivõrd lubatud suurimat sõidukiirust ületati kaks korda ning samuti on menetlusalune isik antud ütlustega näidanud välja hoolimatut suhtumist oma teosse ja liikluskorda üldiselt. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu, tervise ja ohutuse näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Kui menetlusalune isik väidab, et juhtimisõigus on tema töö ja leib, siis peaks menetlusalune isik liikluses ka vastavalt käituma, s.o hoiduma liiklusnõuete eiramisest et säilitada juhtimisõigus. Menetlusaluse isiku käitumine liikluses näitab seda, et sellisel viisil leiba teenides ohustab ta teisi kaasliiklejaid ning teiste kaasliiklejate ohutuse huvides on menetlusaluse isiku kui juhi liiklusest mõneks ajaks kõrvaldamine vajalik, et kinnistada menetlusaluses isikus arusaama liiklusohutuse tagamise vajalikkusest. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on täiesti piisavad selleks, et kohaldada kaebuse esitaja suhtes põhikaristusena just juhtimisõiguse äravõtmist ning ei kaebuses esitatud väited ega väärteotoimiku materjalid ei anna alust teiseliigilise karistuse kohaldamiseks ega ka põhikaristuse vähendamiseks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.