Obsah (7)

§ 1046§ 134§ 1045§ 127§ 128§ 1043§ 115

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 11. jaanuar 2022 Tsiviilasja number 2-

§ 1046

lg 2 kohaselt ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Vaidlust ei ole, et korteriühistu ja hageja vahel olid konfliktid, mis olid seotud sissesõiduga hageja kinnistule. Konfliktid päädisid politsei, linnavalitsuse ja televisiooni kaasamisega. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja vara kahjustati. Vara kahjustamise korral on vara omanikul õigus pöörduda politseisse oma õiguste kaitseks. See, et kostja avaldas politseile, et võib-olla kahjustas hageja kostja vara konflikti tõttu korteriühistuga, ei ole õigusvastane tegu ega ka valeütlus. Politsei ülesandeks on tuvastada võimaliku väärteo koosseis ja toimepanija. Kohtuotsusest väärteoasjas nr XXXXXXX tuleneb, et politsei võttis omaks, et väärteoasja menetlemisel tehti hulgaliselt menetlusvigu. Väärteoasjas tehtud otsus tühistati seetõttu, et hageja tegu ei leidnud tõendamist ning väärteoasjas kogutud tõendid olid oluliste puudustega. Oluliseks tõendiks, mis ajendas väärteoasjas hagejale karistuse määramist, oli valvekaamera salvestis, millest oli näha, et hageja käsi oli suunatud auto poole, kuid ei olnud tuvastatav see, kas kontakt või puudutus toimus. Kodu puutumatuse rikkumist (läbiotsimine) ei saa omistada kostjale. Läbiotsimine toimus kohtu läbiotsimismääruse alusel. Kostjale ei saa omistada ka politsei muid menetlustoiminguid 4 (nt ülekuulamist) väärteoasja menetlemisel ning politsei otsusega mittenõustumisele järgnenud kohtumenetlust. Hagejale mittevaralise kahju tekkimine ei ole tõendatud. Hageja andis vande all ütlusi, et juba varasemalt avaldunud tervislikud probleemid süvenesid: tekkis stress, ärevus, õhupuudushood, mille põhjustas kostjapoolne teadvalt ebaõigete (valede) ütluste andmine väärteomenetluses. Maakohus suhtus hageja ütlustesse kriitiliselt, sest need on vastuolulised ning enamus hageja esindaja küsimusi hagejale olid suunavad. Hagejal oli võimalik esitada kirjalikke tõendeid asjaolude kohta, mida ta vande all olles avaldas (neuroloogiliste haiguste süvenemine, süstemaatiline kiirabi väljakutsumine, sh detsembris

1. a, kolme erineva ravimi tarvitamine, valuvaigistite tarbimine, pidev arstide juures käimine). Hagejal on juba varasemalt (töövõimetus 20 aastat) tuvastatud terviseprobleemid (artroos, bronhiaalastma), talle on määratud ravimid (sh valuvaigistid), mistõttu puudub alus seostada hageja tervislikke probleeme
2. aastal toimunud väärteomenetlusega (Eesti Töötukassa
3. jaanuari
4. a otsus (tl 36), patsiendikaart nr XXXXXXXX (tl 30–32)). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi, mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel, varalise kahju hüvitis 384 eurot, viivis seaduses sätestatud määras ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei oma hageja ja korteriühistu omavaheline konflikt käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Kostja nimetas oktoobris
6. a toiminud ülekuulamisel hagejat kahju tekitajaks. Kostja ei näinud ise pealt talle kuuluvale autole kahjustuste tekitamist. Kostja antud ütlused põhjustasid hageja suhtes väärteomenetluse algatamise. Väärteomenetluses tunnistajana ütluste andmisel tuleb lähtuda kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) 66 lg 3 teisest lausest, mis sätestab, et tunnistaja on ütlusi andes kohustatud rääkima tõtt. Seega on tunnistajal väärteomenetluses tõerääkimise kohustus ning kostja, viidates hagejale kui väärteo toimepanijale, ei rääkinud tõtt. Kostja vastutab hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest. Ebaõige on maakohtu järeldus, et kostjale ei saa omistada politsei menetlustoiminguid väärteoasja menetlemisel ning järgnenud kohtumenetlust. Kõikide menetlustoimingute läbiviimist põhjustas kostja tegevus, kui kostja viitas põhjendamatult hagejale kui väärteo toimepanijale. Seega just kostja poolt antud ütluste tõttu halvenes hageja tervis, kahjustati hageja mainet, rikuti hageja õigust kodu puutumatusele. Hageja on tõendanud mittevaralise kahju tekitamist. Maakohus jättis põhjendamatult hageja hingelised kannatused ja üleelamised tähelepanuta. Hagejal on probleeme liikumisel, muutustega kohanemisel, mistõttu ütluste andmine politseis ja kohtus oli talle koormav ja väsitav. Väärteomenetluse toimumise ajal oli hageja sunnitud korduvalt pöörduma arstide poole, sh kiirabiga
7. novembril 2019 vahetult pärast väärteomenetluse alustamist
8. oktoobril 2019 (hagiavalduse lisad 7–9). Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks hagejale tekitatud hingelist valu ja kannatusi hinnanud. Hageja
9. mail 2021 vande all antud ütlustest nähtub, et seoses tema suhtes antud süüstavate ütlustega süvenesid tal neuroloogilised haigused, tekkis kaalukaotus, kilpnäärme alatalitus, probleemid südamega. Lisaks pidi ta taluma pärast läbiotsimist negatiivset tähelepanu. Hagejal võimendusid üleelamiste tõttu varasemad terviseprobleemid, tekkis stress, ärevus, õhupuudushood jne. Maakohus leidis, et hagejale esitati suunavaid küsimusi. Hagejale suunavate küsimuste esitamise puhul oleks maakohus pidanud ise sellised küsimused kõrvaldama ning keelama 5 hagejal nendele vastata (TsMS § 262 lg 7). Kuna kohus seda ei teinud, tuleb lugeda küsimused lubatuks ning kohus ei saa ette heita suunavate küsimuste esitamist. Maakohus on jätnud tähelepanuta ega ole analüüsinud kohtuotsuses hageja poolt esitatud väiteid selle kohta, et põhjendamatult väärteomenetluse alustamine kostja ütluste alusel on isiku au teotav, kuna au teotamine tähendab isiku maine kahjustamist. Kostja käitumine on olnud vastuolus heade kommetega. Kostja pidi ütluste andmisel politseis arvestama, et sellega kahjustatakse hageja õigushüvesid.

§ 134

lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hageja palub arvestada, et kostjal puudus alus arvata, et hageja võis tema autot kriimustada, samuti et kostja tõttu elas hageja väga raskelt üle kogu väärteomenetlusega kaasnevat, hageja tervis halvenes, kostja ei ole hageja ees vabandanud ega üritanud korvata temale tekitatud kannatusi. 5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja hinnangul puudus alus ja eeldus hageja vande all ülekuulamiseks TsMS § 268 (kostja ei olnud nõus hageja ülekuulamisega vande all) ega ka TsMS § 2681 alusel. Isiklikud kannatused ja üleelamised ei ole need asjaolud, mis tuleb tuvastada poole ülekuulamisel vande all. Poole ülekuulamine vande all ei muuda isiku ütlusi temale tekitatud kannatuste ja üleelamiste kohta usaldusväärsemateks, kui poole tavalised seletused. Hageja ütlused on vastuolulised. Kostja käitumine ei olnud õigusvastane (

§ 1046lg 2) ja juba seetõttu puuduvad eeldused hageja kahjunõude rahuldamiseks.

Samuti ei ole hageja tõendatud objektiivse teokoosseisu elemente, s.o kahju, kostja õigusvastast tegu ja põhjuslikku seost teo ja kahju vahel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad hageja kanda.
2. Hageja esitas kostja vastu talle kostja poolt väärteomenetluses antud ütlustest põhjustatud mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise nõude. Hageja tugineb

§ 1045

lg 1 p-dele 4, 7 ja 8, mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu isikliku õiguse rikkumisega, seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega või heade kommete vastase tahtliku käitumisega.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 128

lg-te 1–3 ja lg 5 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. 8. Hageja heidab kostjale ette, et kostja poolt antud ütluste alusel algatati hageja suhtes väärteomenetlus ning selle tulemusena on hageja maine kahjustatud, hageja tervis halvenes (hagejale on sellega tekkinud mittevaraline kahju) ning hageja pidi kandma kohtuväliseid kulusid õigusabile (hageja varaline kahju).

§ 1043

järgi peab õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) teisele isikule (kannatanu) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse ning kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise (Riigikohtu 6

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-02, p 10;
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10). Vaidlust ei ole selles, et kostja auto kahjustamise järel algatati väärteomenetlus ning kostja andis selles menetluses tunnistajana ütlusi. Hageja hinnangul olid kostja ütlused ebaõiged, kuigi tal oli kohustus rääkida tõtt ning kostja pidi aru saama, et valeütluste andmisega tekitab ta hagejale kahju. 9.

§ 1045

lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Sama sätte lg 3 järgi ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekitamise eest. Seega on seadusest tuleneva kohustuse rikkumine seatud sõltuvusse rikutud sätte kaitse-eesmärgist, st igal konkreetsel juhul tuleb analüüsida, kas hageja kaitsmine ja temal tekkinud kahju ärahoidmine oli kostja rikutud sätte (kaitsenormi) eesmärk (Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13; 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasja nr 2-16-14655, p 14.1.) Kuna teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub kannatanul, siis peab hageja juhul, kui ta tahab tõendada kostja teo õigusvastasust

§ 1045

lg 1 p 7 ja lg 3 järgi, tõendama kostjat kohustava sätte olemasolu ning ka selle, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju eest, mille eest ta kostjalt hüvitist nõuab (Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 11). KrMS § 66 lg 3 teise lause kohaselt on tunnistaja kohustatud ütlusi andes rääkima tõtt. Ringkonnakohtu hinnangul võib nimetatud sätte kaitse eesmärk hõlmata ka neid isikuid, kelle suhtes on ütlusi antud. Praegusel juhul puudub aga alus asuda seisukohale, et kostja oleks oma varalisi õigusi kaitses käitunud hageja suhtes KrMS § 66 lg 3 rikkudes ja pahatahtlikult. Tunnistaja ülekuulamise protokollist (tl 12–15, tõlge tl 16) nähtuvalt ei ole kostja sõnaselgelt väitnud, et hageja on tema autot kriimustanud, vaid esitas oletuse, et selleks isikuks võib olla hageja. Ringkonnakohus leiab, et ka hageja viidatud väidetav erinevus kostja poolt vene keeles väljendatu ja ütluste eestikeelse tõlke vahel ei anna alust asuda seisukohale, et kostja viitas otseselt hagejale kui kahju tekitanud isikule. Kostja ei öelnud, et väärteo pani toime hageja. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega, et kostja poolt politseis antud ütlusi ei saa käsitleda õigusvastase teona. Kostjale tekitati auto kriimustamisega varaline kahju, kostjal oli õigus nõuda kahju hüvitamist aga ka kohustus avaldada kohtuvälisele menetlejale kogu temale teadaolev info. Ütluste andmisega väärteomenetluses kasutas kostja talle õiguskorraga tagatud võimalust oma rikutud õiguste kaitseks riigi poole pöörduda. Asja materjalide põhjal puudub alus asuda seisukohale, et kostja ei oleks tunnistajana ütlusi andes käitunud heas usus, seda ka arvestades asjaolu, et hilisemas kohtumenetluses ei osutunud hageja käitumine etteheidetavaks ning menetluse käigus on hagejale tekkinud ebameeldivusi (mh politseijaoskonnas käimist). Kuigi väärteootsuses on tõendina mh märgitud ka kostja ütlus, ei olnud kostja ütlused ka põhiliseks tõendiks hageja suhtes kohustava ja negatiivse väärteootsuse tegemiseks.
3. Kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine

§ 1045

lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saaks ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Õigusvastasuse tuvastamiseks

§ 1045

lg 1 p 8 järgi piisab sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju (Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16). Käitumise õigusvastasuse mõistmine tähendab seda, et isik saab aru oma käitumise heade kommete vastasusest. See 7 omakorda eeldab, et isik on teadlik nendest elulistest asjaoludest, mis toovad kaasa tema käitumise vastuolu heade kommetega. Praegusel juhul ei ole tuvastatud, et kostja käitumine oleks teadlikult olnud suunatud kohtuvälisele menetlejale hagejat kahjustavate ebaõigete andmete esitamisele. Kostja soov oli selgitada välja juhtunu asjaolud ning saada hüvitis tekitatud kahju eest, mitte hagejale kahju tekitamine. Kostja väljendas kahtlust, et kahju kostjale võis tekitada hageja, kuivõrd hageja kasutas varasemalt oma kinnistule pääsemiseks kohta, kus oli pargitud kostja auto.
3. Hageja leiab, et kostja poolt antud ütluste tõttu on rikutud hageja isiklikku õigust (

§ 1045

lg 1 p 4), kuna kahjustada sai hageja au ja väärikus ning rikuti hageja õigust kodu ja eraelu puutumatusele, kuivõrd väärteomenetluse käigus otsiti läbi hageja kodu. Õigus kodu puutumatusele on

§ 1045lg 1 p-s 4 nimetatud isiklik õigus.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et väärteoasjas läbiviidud läbiotsimist ei saa omistada kostjale. Läbiotsimine toimus kohtumääruse alusel ning kohtuvälise uurija ülesandeks on tuvastada teo toime pannud isik, seda kõikidele asjaoludele ja tõenditele tuginedes. Hagejal oli võimalik esitada vastuväiteid läbiotsimise läbiviimisele väärteomenetluses. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja oma õigusi väärteomenetluses kasutanud. Eespoolöeldut arvestades ei olnud kostja käitumine väärteoasjas ütluste andmisel ringkonnakohtu hinnangul õigusvastane.

1. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja tegevus ei olnud õigusvastane, siis ei ole ka olulised hageja väited, mis puudutavad kahju suurust.
2. Hageja soovis ka varalise kahju hüvitamist, s.o kohtuvälise õigusabi kulu hüvitamist 384 eurot. Maakohus ei ole hageja varalise kahju nõuet sisuliselt lahendanud, kuid jättis hagi tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebuses ei too hageja ka välja ühtegi sisulist vastuväidet varalise kahju rahuldamata jätmisega seoses, kuid taotleb uue otsusega varalise kahju väljamõistmist. Kohustuse rikkumisega tekitatud ja hüvitamisele kuuluv kahju hõlmab

§ 128

lg 3 järgi ka kulusid kahjuhüvitise saamiseks, mh kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Nõude aluseks on

§ 115

lg 1, täidetud peavad olema kahju hüvitamise nõude maksmapaneku üldised eeldused. Kuivõrd ringkonnakohus tuvastas eespool, et kostja ei ole hageja suhtes käitunud õigusvastaselt, siis ei vastuta kostja ka hagejale varalise kahju hüvitamise eest.

1. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust ja rahalist suurust maakohtu menetluses. Maakohus ei ole menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel diskretsiooniõigust rikkunud.
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulu 360 eurot (koos käibemaksuga). Kostja esindajal kulus kostja esindamisele ringkonnakohtus kokku 3 tundi, s.o maakohtu otsusega tutvumine ja selle analüüs, apellatsioonkaebusega tutvumine, selle analüüs, seisukoha kujundamine ja vastuse koostamine 2,5 tundi, mille eest palub kostja mõista välja 300 eurot ning hageja
3. novembri
4. a taotlusega tutvumine ja taotluse osas seisukoha esitamine ning menetluskulude nimekirja koostamine 0,5 tundi, mille eest palub kostja mõista välja 60 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja menetluskulud põhjendatud (TsMS § 175 lg 1). Kostja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuga) on mõistlik ning esindaja poolt apellatsiooniastmes kostja esindamisele kulutatud aeg 3 tundi vastab tsiviilasja keerukusele ja materjalide mahukusele. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) 8 (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest 9 Triin Uusen-Nacke