lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Raul Annuka, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: N.J , ik: XXX, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Rahuldada N.J-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 14.09.2020 otsusele nr 2317,20,008463 N.J-i karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja osas. 2. Tühistada Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 14.09.2020 otsus nr 2317,20,008463 N.J-i karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja osas, jättes muus osas vaidlustatud otsuse muutmata ja tühistamata.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles, et N.J juhtis 25.08.2020 kella 09:06 paiku Tallinn-Paldiski tee
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. LS § 227 lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, s.o kuni 1200 eurot, arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras ning lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära alammääras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 61 km/h, s.o peaaegu kaks korda rohkem lubatust ja liikluskorraldusvahendil näidatust ning arvestades menetlusaluse isiku enda ütlusi, et ta oli koolitusele hilinemas ning ületas seetõttu kiirust, teades millises ulatuses ta seda teeb, on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult ning menetlusalune isik seadis süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks teadmises, et see ka saabub, s.t väärtegu on toime pandud eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulavälisel teel lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 61 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõuet ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 4 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 24 kuuks. 4 LS § 227 lg 5 p 3 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuni kaheteistkümne kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 4 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise kui mõõdetava suuruse puhul sõltub süü suurus üldjuhul numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 4 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 61 km/h kiiremini kui lubatud, on see oluliselt kiiremini kui suurim lubatud piirkiirus ning lubatud suurimat sõidukiirust on ületatud enam kui pooleteise kordselt. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Kui aga isik käitub sellisel viisil teadlikult, siis kujutab ta teistele liiklejatele ohtu juba oma mõttelaadilt, mille ta realiseerib ka liikluses ning sellise käitumisega põhjustab ta ohu juba teadlikult. Arvestades lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra ja seda, et ületati LS § 227 lg 3 järgi vastutust ettenägevat piirmäära 60 km/h vaid vähesel määral, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisena. Kohtuväline menetleja ei ole karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid tuvastanud. Kahetsust avaldas menetlusalune isik esmakordselt kohtule edastatud kaebuses ning ka kohtuistungil. Kohus leiab, et avaldatud kahetsust ei saa kergendava asjaoluna arvestada automaatselt, vaid menetleja peab selle kahetsuse siiruses veenduma. Kohus ei pea menetlusaluse isiku kahetsust võimalikuks siirana võtta ega arvestada seda avaldatud kahetsust kergendava asjaoluna, mis võiks mõjutada põhi- või lisakaristuse määra. Eelkõige võtab kohus aluseks kaebuse esitaja objektiivse käitumise väärteo toimepanemisel. Menetlusalune isik peeti väärteo toimepanemiselt kinni lubatud sõidukiiruse märkimisväärse ületamise eest. Selline käitumine näitab üheselt tema üleolevat ja negatiivset suhtumist õiguskorda ning tema suhtumist liikluskorda ja ohutusse, samuti teadmisesse teo keelatusest. Isikule koostatud väärteoprotokollist ei nähtu menetlusaluse isiku kahetsust. Kahetsust on menetlusalune isik avaldanud alles kohtule esitatud kaebuses. Seega on kahetsus tekkinud pärast karistamisotsusest teadasaamist. Kohtu arvates on kahetsus kantud vaid ühest eesmärgist ja selleks on karistuse kergendamine, ehk lisakaristuse tühistamine kaebemenetluses. Kaebuses välja toodud süüd vähendavaid asjaolusid aga kohus arvesse võtta ei saa. Väited, et kiiruseületamine toimus koolitusele kiirustamise tõttu, ei ole ei süüd vähendavad ega asjakohased. Kohtu hinnangul ei ole isik, kellel on koolitusele jõudmine mõneminutilisest võimalikust hilinemisest olulisem, kui iseenda ning kaasliiklejate elu, tervise ja vara kaitse, sobiv mootorsõidukit juhtima. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt algas tal koolitus kell 9.00, kuid ta peeti kinni kell 09.06, s.t ajal, mil koolitus oli juba alanud ja ta ei oleks õigeaegselt kohale jõudnud ühelgi juhul, sõltumata sõidukiirusest. Sellele teadmisele vaatamata pidas ta vajalikuks sõidukiirust ületada. Kui kaebuse esitaja oleks ka jõudnud koolituse lõpuks kohale, et oleks ta koolitusel antud teadmisi saanud omandada, s.t kohtu arvates puudus kaebuse esitajal igasugune vajadus lubatud sõidukiirust ületada, sest ta ei oleks saanud oma eesmärki täita. Kui juht ületab sõiduki kiirust olulisel määral lubatust, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja – ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ning tagada kõigi kaasliiklejate turvalisus. Selline käitumine seab ohtu nii liiklusnõudeid teadvalt eirava juhi enese kui ka kõik samal teelõigul liikuvad kaasliiklejad. Kohtu hinnangul saab sellises ulatuses piirkiiruse ületamist toime panna ainult teadlikult ja tahtlikult, eesmärgipäraselt, seega kavatsetult. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kellelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Kaebuse esitanud isiku 5 väärteoasja materjalidest nähtuvalt kaebuse esitaja juhi elementaarsemaid kohustusi täita ei soovinud. Piirkiiruse ületamisega niivõrd märkimisväärses ulatuses nagu seda on 61 km/h näitab juhi ükskõiksust ja hoolimatust liiklusnõuete täitmisesse. Sellisel sõidukiirusel ei ole mootorsõiduki juht võimeline ootamatult teele ilmunud takistuse ees sõidukit ei peatama ega sellest takistusest ka ohutult ümber põikama. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et karistusregistri väljavõttest nähtub, et menetlusalusel isikul kehtivaid karistusi ei ole. Arvestades suurt piirmäära ületamise määra kui ka hoolimatut suhtumist oma teosse, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras määratud põhikaristus on süüle vastav ja on proportsionaalne nii toimepandud väärteoga kui ka preventiivsete eesmärkidega ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta. Edasi lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitajale etteheidetava süü suurus on proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Kohus leiab, et kaebuse esitaja kujutab endast liikluses ohtu, kuivõrd ta peab vajalikuks 90 km/h alas juhtida sõidukit kiirusega mitte vähem kui 151 km/h, et mitte koolitusele hiljaks jääda. Kohus leiab, et kui isik ei pea vajalikuks kohandada juhitava sõiduki kiirust vastavalt kehtestatud ja üheselt arusaadavale kiiruse piirangule ega pea valeks ületada lubatud sõidukiirust nii suurel määral, siis näitab kaebuse esitaja käitumine seda, et ta suhtub juhile kehtestatud elementaarsesse keeldu üleolevalt ja teisi ohustavalt. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt võib juhtimisõigust lisakaristusena ära võtta ka esmakordse rikkumise puhul kui kehtestatud piirmäära on ületatud oluliselt või kui seda on tehtud korduvalt või rikkumisega kaasnevad ka teised nõuete rikkumised või on näidatud hoolimatut suhtumist teosse. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud piirmäära ületanud oluliselt ning teo iseloomu arvestades on menetlusalune isik näidanud ka hoolimatut suhtumist oma teosse ning pelgalt rahatrahv ei suuda kohtu hinnangul menetlusalust isikut mõjutada õiguskuulekusele. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse mõneks ajaks liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. 6 Kaebemenetluses on menetlusalune isik osutanud sellele, et juhtimisõigus on tal vajalik seoses tööl käimisega. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui kaebuse esitajale on tööl käimisega seonduvalt juhtimisõigus vajalik, siis peab ta ka kõik tegema selleks, et tal see juhtimisõigus oleks ja säiliks. Lisakaristus kaotaks oma eesmärgi, kui seda ei saaks kohaldata kõigi nende isikute suhtes, kes vajavad juhtimisõigust seoses töökohustuste ja igapäevaste toimetuste täitmisega. Ainuke erand on sätestatud KarS § 50 lg-s 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit liikumispuude olemasolu kohta. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi kaebuse esitaja teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad ja eeldatav töökoht säiliks. Süüks arvatud väärteo toimepanemise ajal oli menetlusalusele teada tööl käimiseks juhtimisõiguse vajalikkus ja see ei tulnud talle üllatusena, kuivõrd menetlusalune isik elas samas kohas ja ka töötas samas kohas nii enne kui ka pärast väärteo toimepanemist. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Lisaks on kaebuse esitaja palunud määrata rahatrahvi tasumine ositi kuna menetlusalusel isikul ei ole võimalik koheselt rahatrahvi täies ulatuses tasuda. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ühe aasta jooksul. Seega saaks rahatrahvi ositi määramist kohaldada vaid juhul, kui kohtuväline menetleja või kohus teeb esimese karistusotsuse. Sellest tulenevalt saab eelmärgitud sätte sõnastusest järeldada, et rahatrahvi ositi tasumise määramist saab teha vaid mõjuvatel põhjustel. Seega peab menetlusalune isik esitama ka põhjused, mis peavad olema mõjuvad, et nende pinnalt otsustada rahatrahvi ositi tasumise põhjendatus. Käesoleva juhul ei ole menetlusalune isik kohtule mingeid dokumentaalseid tõendeid oma majandusliku seisundi kohta esitanud, s.t kaebuse esitaja ei ole selliste mõjuvate põhjuste olemasolu tõendanud. Kuigi kohtule vastavaid tõendeid ei esitatud, siis arvestades trahvisumma suurust ja menetlusaluse isiku taotlust, leiab kohus, et on võimalik menetlusalusel isikul siiski võimaldada trahv tasuda 6 kuu jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse sisu osas tühistamiseks ja muutmiseks, kuid kohus peab võimalikuks põhikaristuse täitmise tähtaja osas otsus tühistada ja muuta ning uue otsusega määrata rahatrahvi tasumine ositi. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.