4-13-4108/2

Väärteoasi nr.4-13-4108 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.juunil 2013.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-13-4108 Kohtukoosseis Kohtunik Orvi Tali Tõlk Aleksandra Krasnošlõk Väärteoasi P.K väärteoasi Liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi. Menetlusalune isik P.K isikukood XXX, elukoht: XXX, töötab L OÜ. Kohtuvälise menetleja esindaja Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo esindaja Hannes Küünarpuu RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada P.K Liiklusseaduse 227 lg 4 järgi ja mõista karistuseks arest 4 (neli) päeva. Karistuse, s.o. aresti kandmise alguseks lugeda tema kinnipidamine 21.06.2013.a. kell 18:50 KarS § 50 lg 1 p 2 ja Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 3 alusel kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 6 (kuueks) kuuks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Liiklustalitusmenetlus Väärteoasja arutamisel tegi kohus kindlaks: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Lõuna politseijaoskonna poolt on 21.06.2013.a. koostatud väärteoprotokoll AB 1304947 selle kohta, et P.K 21.06.2013 kella 18:44 Paldiski mnt 90, Haabersti linnaosa, Tallinna linn, Harju maakond juhtis mootorsõidukit kiirusega 170+/-6 km/h teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 70 km/h. Ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 94 km/h. P.K rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid, pannes sellega toime LS § 227 lg 4 järgi ettenähtud väärteo. Kohus selgitab, et Aleksandra Krasnošlõk on koosseisuline tõlk, ning ta on andnud ametivande ja on teadlik kriminaalkaristusest teadvalt valesti tõlkimise eest. Kohus teeb teatavaks arutatava väärteoasja nimetuse, tuvastab isikusamasuse, teeb teatavaks oma nime. Kohus selgitas 22.06.2013.a. istungil menetlusaluse isiku õigusi ja kohustusi (VTMS § 19 järgi). Õigused arusaadavad. Kohtuväline menetleja õiguste selgitamist ei vajanud, vaid oli teadlik enda õigustest. Taandusi ja taotlusi ei olnud. Menetlusalune isik P.K kohtuistungi protokolli koostamist ei soovinud ning tunnistas end kohtuistungil toimepandud väärteos täielikult süüdi ja seletas, et kõik väärteoprotokollis toodu on õige ja jääb menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis toodu juurde. Kahetseb väga. Tõepoolest ületas kiirust, tahtis sõita koju naise ja lapse juurde. Saab aru, et tegi väga valesti ning ilmselt peab hobist loobuma, kuna mootorrattaga ei ole võimalik aeglaselt sõita. On karistatud varem kiiruse eest. Karistus on liiga karm nii aresti päevade arvu näol kui ka lisakaristus. Kohtuvälise menetleja esindaja kohtuistungi protokolli koostamist ei soovinud ja jäi protokollis toodu juurde ning leidis, et P.K ´it tuleks karistada LS § 227 lg 4 järgi arestiga 15 päeva. Karistuse kandmise algus alates tema kinnipidamisest. Eelnevast karistusest ei ole teinud järeldusi, vaid jätkab samalaadsete väärtegude toimepanemist. Juhtimisõiguse äravõtmist kohaldada 6 kuuks. Tegemist on väga raske ja ohtliku väärteoga. Kohus, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid, analüüsinud neid kogumis, leiab, et isiku süü temale inkrimineeritud väärteos Liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi on tõendamist leidnud ja seda peale tema poolt süü omaksvõtuga kohtuistungil ka väärteoprotokollis tooduga ( t lk.3); liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga, millega tuvastatud lubatust suurem sõidukiirus (t lk.4, 4 pöördel); menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolliga, millega tunnistab end süüdi temale inkrimineeritud väärteos (t lk.5); Maanteeameti Liiklusregistri väljavõte, millest nähtub, et isikul on olemas juhtimisõigus (t lk.12); teatisega, millest nähtub temale määratud eelnevad karistused ( t lk.11) ning toimiku teiste materjalidega. Vastavalt toimepandule tuleb isikut karistada. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad, karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. P.K ´ile karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada P.K ´it edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus, et P.K ´it ei ole võimalik karistada rahatrahviga ning teda tuleb karistada arestiga arvestades temale inkrimineeritud väärtegu ja süü suurust. P.K ´i kahetsus ei anna kohtule alust ning ei ole piisav lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, süü suurusest, et talle karistuse mõistmisel kohaldada rahatrahvi. Karistuse mõistmisel P.K ´ ile peab arvestama ka kohaldatava karistuse nii üld- kui ka eripreventiivset mõju. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Samuti on karistuse mõistmisel üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Kohus märgib, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud teole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Kvalifikatsiooni LS § 227 lg 4 puhul tuleb silmas pidada, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamisel on oluline vahe, kui suurelt lubatud sõidukiirust ületati. Käesoleval juhul on tuvastatud, et P.K ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 94 km/h võrra. P.K ´i näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust. P.K ´i on varem karistatud samasuguse väärteo eest, kuid isik jätkab samalaadsete väärtegude 2 toimepanemist, seega asub kohus seisukohale, et menetlusalune isik ei ole teinud eelnevast karistusest vastavaid järeldusi, vaid jätkab väärtegude toimepanemist. Rahatrahv ei omaks ilmselgelt P.K ´i suhtes kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses, seega peab kohus vajalikuks mõista arest, kuid seda lühiajaliselt, arvestades, et varem isikut arestiga karistatud ei ole. Samas leiab kohus, et karistus tuleks täitmisele pöörata koheselt alates isiku kinnipidamisest ja seda eripreventiivsetel kaalutlustel. Kohtuväline menetleja palus kohaldada ka lisakaristust, s.o. juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks. Kohus märgib, et lisakaristuse mõistmine peab toimuma KarS § 56 alusel ja vastama karistuse eesmärkidele. Seda põhimõtet on toonitanud ka Riigikohus oma lahendites, nt 3-1-1-63-12. Riigikohtus oma lahendites on järjepidevalt väljendanud seisukohta, et isiku karistamisel korduvalt samalaadsete tegude eest tuleb isikult üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-10-03 RT III 2003, 5, 53, p 7, Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05 - RT III 2005, 24, 248, p 50, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-2006 - RT III 2006, 15, 137, p 9). Käesoleval juhul peab kohus vajalikuks kohaldada isiku suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, kuna isikut on varem karistatud samalaadse süüteo toimepanemise eest, kuid seda miinimummääras 6 kuuks. Kohus juhindus Karistusseadustiku § 48; Liiklusseaduse § 227 lg 4, lg 5 p 3 järgi; Väärteomenetluse seadustiku § 95-105; § 107- 111 sätetest. Kohtunik 3