KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. veebruar 2012, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-8788 Kohtukoosseis Urmas Reinola, Meelika Aava,
§ 266lg 2 p 3 järgi; I.I süüdistuses Kar
S § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi; Aleksei Potašenko süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 ja KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi; T.A süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi; E.T süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi; I.L süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7,
§ 266lg 2 p 3 järgi ning E.H süüdistuses Kar
S § 199 lg 2 p 7, 8, 9 ja KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi lühimenetluses. Süüdistatav E.T (ankeetandmed Harju Maakohtu toimikus), süüdistatava kaitsja adv Leelo Viil Apellatsiooni esitaja RESOLUTSIOON
- Harju Maakohtu
- novembri 2011 otsus E.T süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi jätta muutmata.
- Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
- veebruaril 2012 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Harju Maakohtu
- novembri 2011 otsusega lühimenetluses tunnistati E.T KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi süüdi ja karistati tähtajalise vangistusega 7 kuud, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks tähtajaline vangistus 4 kuud 20 päeva. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistus, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aeg 07.03.2011 - 26.07.2011, s.o 4 kuud 20 päeva karistusaja hulka ning loeti mõistetud karistus ärakantuks. Menetluskuludena mõisteti E.T-lt riigituludesse välja määratud kaitsjale makstud tasu 354,74 eurot, sundraha 417,03 eurot ja määratud kaitsjale kriminaaltoimikust koopiate tegemise kulu 42,51 eurot. OÜ Megakraft kasuks mõisteti E.T-lt ja E.H-lt solidaarselt VÕS § 138 lg 1; § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel välja 2068 eurot. Vaidlustatud otsusega tunnistati süüdi veel U.P KarS § 199 lg 2 p 7,
§ 266lg 2 p 3 järgi, I.I Kar
S § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi, A. Potašenko KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 ja KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi, T.A KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi, I.L KarS § 199 lg 2 p 7,
§ 266lg 2 p 3 järgi ning E.H süüdistuses Kar
S § 199 lg 2 p 7, 8, 9 ja KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi, kuid nende suhtes apellatsioonimenetlust ei toimu. E.H määruskaebuse temalt menetluskulude väljamõistmise osas jättis Tallinna Ringkonnakohus 25.01.2012 määrusega rahuldamata.
- E.T-le oli esitatud süüdistuses selles, et tema, olles varem toime pannud süstemaatiliselt vargusi, mille eest teda karistati Harju Maakohtu 12.04.2010 otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, uuesti jätkas süstemaatiliste varguste toimepanemist: tungis isikute grupis koos E.H-ga võõra vallasasja äravõtmise eesmärgil, Harku vallas Harjumaal AS Harku Karjäär kuuluvasse angaari ja varastasid sealt OÜ-le Megakraft kuuluvat vara (rehvid, metallvalamu) kokku 3420 euro väärtuses: valamu väärtusega 20 eurot ja 56 autorehvi väärtusega 52 eurot/tk, 4 veoautorehvi mõõtudega 315/80/225 väärtusega 80 eurot/tk ja 2 veoautorehvi mõõtudega 295/80/22 väärtusega 80 eurot/tk. Seega E.T , võttes ära võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, süstemaatiliselt, sissetungimisega ning isikute grupis, pani toime varguse, s.o KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
- Maakohus, tulenevalt eelkõige E.H ütlustest ja ütluste olustikuga seostamise protokollis kajastatust, leidis, et E.H üksinda ei olnud suuteline rehve välja toimetama ning keegi pidi teda abistama. E.H hilisemate ütluste kohaselt pani ta varguse toime koos E.T-ga. Kohus leidis, et kahtlustatav ei peaks selliste teadvalt valede ütlustega raskendama ei enda ega kõrvalise isiku olukorda, kuivõrd selleks puudub igasugune alus. E.H ennast ja E.T süüstavad ütlused riimuvad tunnistaja A. Zabrovskaja ütlustega sündmuste kohta ööl vastu 07.03.
- Et E.T vabanes Harju Maakohtu 12.04.2010 otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi mõistetud karistuse ärakandmiselt 12.11.2010 ning uue teo pani ta toime vähem kui nelja kuu möödudes, tegi kohus järelduse, et süüdistatava jaoks on varguste toimepanemine muutunud põhiliseks elatusvahendite hankimise viisiks ja elulaadiks ning taoline käitumine on hinnatav varguse toimepanemisena süstemaatiliselt KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes. Ühine tegutsemine süüteo toimepanemisel viitab ühise kuritegeliku eesmärgi saavutamisele ja kooskõlastatud tegevusele, milles igal osalejal oli oma teopanus, mis viis eesmärgi saavutamisele. Sellest järeldas kohus, et taoline käitumine on hinnatav süüteo toimepanemisena grupis KarS § 199 lg 2 p 7 mõttes. Veel leidis kohus, et E.T käitumist ei saa hinnata kaasaaitamisena, kuivõrd isegi juhul, kui E.T oleks ainult aidanud ära viia varastatut E.H elukohta, siis varastatud rehvide äraviimisel võõralt territooriumilt ei tegutse isik kaasaaitajana, vaid otseselt murrab omaniku valduse vallasasja üle ja kehtestab nende vallasasjade üle oma valduse ning toimetab varastatu territooriumilt välja. Kuivõrd süüdistatav tungis võõrale territooriumile territooriumi valdaja loata, mida võib järeldada ka territooriumile sisenemise viisist ja kellaajast, siis leidis kohus, et taolist käitumist tuleb hinnata omavolilise sisenemisena ning sissetungimisena KarS § 199 lg 2 p 8 mõttes.
- Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav E.T ja tema kaitsja adv. L. Viil. 4.
- Süüdistatav E.T aotleb apellatsioonis enda õigeksmõistmist ja hüvitise maksmist ebaseadusliku kinnipidamise eest ajavahemikul 7.03.2011 – 26.07.2011 ning kõikide tema vastu 2
(5)esitatud hagide tühistamist. Apellandi motiivide kohaselt ei ole kohtus leidnud kinnitust tema osavõtt vargusest, tema süüdimõistmine põhineb üksnes kaaskohtualuse E.H vastuolulistel ütlustel, millega ei saa arvestada. Apellant leiab, et süüdimõistev otsus tema suhtes tehti tema vahi all pidamise õigustamiseks. 4.
- Süüdistatava E.T kaitsja palub otsus E.T süüditunnistamises tühistada ja teha uus otsus, millega E.T õigeks mõista. Menetluskulude palub apellant jätta riigi kanda. Apellant leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, andmata hinnangut vastuoludele tõendite kogumis, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Apellandi väidetel põhinevad kohtu järeldused ebausaldusväärsetel tõenditel ning kohus on otsuse tegemisel tuginenud peamiselt süüdistatava E.H kohtueelses menetluses kahtlustatavana 08.03.2011, 18.03.2011 ja 03.06.201 antud diametraalselt erinevatele ütlustele. Viidates Riiigikohtu praktikale (nt RKKKo nr 3-1-1-52-06) tulnuks E.H ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kaitsja arvates ei nähtu kohtuotsusest, milliste tõendite põhjal saab järeldada süüdistatavate samaaegset viibimist OÜ Megakraft territooriumil ja nende poolt varguse ühist ja kooskõlastatud toimepanemist. Viidates mitmetele kaastäideviimist käsitlevatele Riigikohtu lahenditele (nt RKKKo 3-1-1-23-10 nr 3-1-1-101-05 , ), leiab kaitsja, et otsusest ei nähtu, milline E.T käitumisakt võiks olla käsitletav tema individuaalse teopanusena E.H või mõlema süüdistatava poolt ühiselt taotletava tagajärje saavutamisse. Kaitsja möönab, et isegi kui lugeda tõendatuks, et E.T aitas E.H rehvid ära viia kohast, kuhu E.H oli need eelnevalt vedanud, võib E.T selline tegevus olla hinnatav üksnes E.H poolt varastatud rehvide edasitoimetamisena, mitte aga varguse grupiviisilise toimepanemisena. E.T tegevust ei saa hinnata ka kaasaaitamisena varguse toimepanemisele, kuna E.H oli rehvid OÜ Megakraft territooriumilt 40 m kaugusele vedades juba omaniku valduse murdnud ja seega kuriteo lõpule viinud.
- Apellatsioonide kohta esitatud kirjalikus vastuses leiab prokurör, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaalasja materjalide ja apellatsioonide väidetega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.
- Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta E.T talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab. 3
(5)Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Kaitsja apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida kaitsja esitas esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata 8. Kohtukolleegium ei nõustu apellantide seisukohaga E.H ütluste ebausaldusväärsusest ja etteheitega kohtule selles, et kohus oleks pidanud need kui ebausaldusväärsed üldse kõrvale jätma. Apellatsioonis viidatud Riigikohtu otsustes avaldatud seisukohti ei saa käesolevas asjas kohaldada, kuivõrd tegemist ei ole analoogiliste kaasustega. Mõlemad kaitsja apellatsioonis viidatud Riigikohtu lahendid (nr 3-1-1-52-06 ja nr 3-1-1-89-06) ja süüdistatava ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmist puudutavad Riigikohtu lahendid selliselt nagu kirjeldab apellant, käsitlevad kõik võistlevat kohtumenetlust. Võistlevas kohtumenetluses kehtib reegel, kus tunnistaja, kannatanu või süüdistatava poolt kohtus ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsust hindab kohus tulenevalt sellest, kas need ütlused on jätkuvalt samad, mida sama isik on andnud kohtueelses menetluses. Kui isik on oma ütlusi muutnud ja ta ei suuda neid veenvalt põhjendada, jätab kohus selle isiku ütlused, kui ebausaldusväärsed, kõrvale. Kõikides sellesisulistes Riigikohtu lahendites on kohtu seisukohtade põhjendamisel viidatud KrMS-i paragrahvidele, millised reguleerivad kohtulikku arutamist maakohtu üldmenetluse asjades. Lühimenetluses kohaldatakse üldmenetluse KrMS § 293 sätteid vaid siis, kui toimub süüdistatava ülekuulamine (KrMS § 237 lg 5). Käesoleval juhul on tegemist lühimenetlusega, millega E.T nõustus ning enda ülekuulamist kohtus ei taotlenud (V kd, tlk 29-33). Seega on E.T kaitsja poolt Riigikohtu otsustele tehtud viited sisutud ja nendes otsustes väljendatud Riigikohtu seisukohad käesolevas asjas asjassepuutumatud. Toimiku materjalidest nähtuvalt avaldati maakohtus m.h. ka kõik kaitsja poolt apellatsioonis nimetatud E.H poolt kohtueelses menetluses antud ütlused. Tulenevalt KrMS § 3051 lg 2 sätestatule, oli kohtul seega õigus hinnata ka kõiki E.H poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi kogumis teiste kogutud tõenditega ja otsustada, milliseid ütlusi eelistada. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-127-06 p-s 6 selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse p 11 asjas nr 3-1-1-88-06 RT III, 2006, 37, 311). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel. Kohtukolleegium leiab, et käesolevas asjas on maakohus otsuses põhjendanud, miks peab ta just neid E.H ütlusi, kus E.H väidab, et pani kuriteo toime koos E.T-ga usaldusväärsemaks (kohtuotsuse lk 35). Kohtu järeldus tõendite eelistamisel põhineb kõigi tõendite põhjalikul analüüsil ja nende kogumis hindamisel. Lugedes otsuse põhjendusi, on lugejale arusaadav, et E.H ütlusi E.T osavõtu kohta vargusest ei saa hinnata rõõnana. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-94-04 p-des 10-11 täpsustanud, millele tuleb täiendavalt pöörata tähelepanu situatsioonides, kui ainukeseks süüstavaks tõendiks on kaaskohtualuse ütlused: Üldpõhimõttena kehtib, et situatsioonides, kus on ainult nö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis. Üksik tõend tuleb koos teiste teada olevate asjaoludega paigutada nö üldhinnangusse. Siinkohal on oluline tähtsus ka kohtualuse enese käitumisel kogu 4
(5)menetluse vältel, tema poolt valitud kaitsetaktika analüüs erineval ajal antud ütluste hindamise alusel, ütluste muutmise ajalised asjaolud ning nende seos kaaskohtualuse ütluste kujunemisega. Alles kogu tõendusliku baasi alusel saab otsustada selle üle, kas isik on süüdi või mitte. Ka siis, kui ühestki tõendist iseseisvalt ei piisa selleks, et käsitleda konkreetset isikut antud süüteo toimepanijana, on võimalik, et asjaolud kogumis koos ühe tõendiga võivad kohtul kujundada vastava veendumuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et eriti juhtumitel, kui kaaskohtualuse ütluste näol on tegemist ainukese süüstava tõendiga, tuleb arvesse võtta kõik motiivid, miks võib konkreetne isik anda kaaskohtualust süüstavaid ütlusi. Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased - põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud. Küll on aga tõsiseltvõetavad argumendid, et kaaskohtualune võib rõõna tulemusena kergendada enda karistust või saab või on saanud selle tulemusel mõne muu endale kasuliku soodustuse nagu vabastamine vahi alt eeluurimise ajal, või on tõstatatud kahtlus, et ta püüab sellega varjata teisi süüteo toimepanijaid. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole tuvastanud ühtegi asjaolu, mis annaksid alust kahtluseks lugeda E.H antud ütlused E.T suhtes rõõnavateks ja antud soovist E.T süüdi mõista. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et E.T viibis E.H kolm päeva külas, vaenulikke suhteid nende vahel tuvastatud ei ole, seega võib üheselt väita, et välistatud on E.T rõõnamine E.H poolt isiklike suhete pinnalt. Maakohus on seega tulnud põhjendatud järeldusele, et E.T on vaidlusaluse rehvide varguse toimepanija ja andnud tema käitumisele ka õige juriidilise hinnangu, leides, et E.T tegutses kaastäideviijana. E.T kaitsja seisukoha, et E.T ei tunginud AS-le Harku Karjäär kuuluvasse angaari ega varastanud sealt OÜ-le Megakraft kuuluvat vara, on maakohus otsuses ümber lükanud, pidades usaldusväärseteks E.H ütlusi, milles ta kirjeldab kuriteo toimepanemist koos E.T-ga, s.h. katusekruvide lahtikeeramist. Just nendele E.H ütlustele rajaneb maakohtu seisukoht, et E.T oli varguse toimepanemisel samuti AS Harku Karjäär territooriumil ning tema teopanus oli oluline (kõrvaldas koos E.H-ga angaari sisenemiseks vajalikud takistused) ja tassis territooriumilt välja rehve. Kaitsja seisukoht, et E.T E.H poolt varguse toimepanemise ajal AS Harku Karjäär territooriumil ei viibinud, ei tulene asja materjalidest. Seega nõustub kohtukolleegium täielikult maakohtu otsuse põhjendustega E.T käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. 9. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu 1. novembri 2011 otsus E.T süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi on seaduslik ja põhjendatud, apellatsioonide põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 1. novembri 2011 otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Urmas Reinola Meelika Aava Pavel Gontšarov 5
(5)