Obsah (8)

§ 663§ 667§ 70§ 75§ 69§ 372§ 173§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 24.08.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-7358 Tsiviilasi X hagi Y vas

) § 371 lg 1 p 2 alusel, mille kohaselt kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. Kostja ei ole Eesti kodanik. Kohtualluvuse kindlakstegemiseks tuli kohaldada Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingut õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-perekonna- ja kriminaalasjades. Õigusabilepingu artikli 21 p 1 alusel on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Lepingupoolte kohtud arutavad asju ka muudel juhtudel, kui selleks on poole kirjalik nõusolek (artikli 21 p 2). Hagiavalduse kohaselt oli kostja elukoht Venemaal. Seega tuli hagejal pöörduda hagiga Venemaa kohtusse. Eesti kohtus oleks võimalik asja arutada, kui selleks oleks kostja kirjalik nõusolek. Kostja nõusolek puudus. Määruskaebus

1. Hageja palus määrus tühistada ja saata asi tagasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Maakohus leidis valesti, et asi ei allu Eesti kohtule. Pooled sõlmisid abielu ja elasid koos Eestis. Poolte abielu lahutati 2013 Eesti kohtus ja sel ajal elas hageja Eestis ning kostja Venemaal. Ühisvara jagamise nõue jäi ekslikult välja abielulahutuse asjast. Vaidluse esemesse kuulus üks kinnistu, mis oli hageja ainuomand ja asja lahendamise seisukohalt oli määravaks vaid kostjale makstava hüvitise suurus, st tuli määrata kinnistu turuhind. Õigusabilepingu kohaselt tuleks praeguses asjas kohaldada Eesti õigust. Ühisvara jagamisel Eesti kohtus saaks kostja samasuguse õiguskaitse nagu iga Eesti kodanik ning tema õigused ei oleks mingilgi määral vähem kaitstud. Hagi esitamine Venemaa kohtusse tooks kaasa olukorra, milles hagejal oleks oma õigusi väga raske kaitsta ning sel juhul peaks Venemaa kohus hakkama ühisvara jagama Eesti õiguse kohaselt. Hagejale oleks selline olukord koormav. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest liiga kergekäeliselt ja ei teinud mitte ühtegi toimingut selleks, et selgitada välja, kas kostja tõepoolest elab Venemaal ja ei ole nõus asja arutamiseks Eesti kohtus. Maakohus küsis hagejalt hagi venekeelset tõlget, millest lähtuvalt tekkis hagejal ootus, et kohus vähemalt üritab kostjaga kontakti võtta ja küsida tema seisukohta kohtualluvuse osas. Tõlgete küsimisega tekkis hagejale suur kulu. Kohus pidi menetlusse võtmise otsustamisel tegema mõistlike pingutusi oluliste asjaolude tuvastamiseks. Praegusel juhul tugines kohus õigusabilepingule ilma, et oleks selle kohaldamise alused välja selgitanud. Menetluse edasine käik
2. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis kaebuse rahuldamata ning edastas selle läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule

§ 663lg 5 alusel.

Ringkonnakohtu seisukoht 5. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et vaidlustatud määrus tuleb

§ 667lg 2 alusel tühistada ja asi saata maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Määruskaebus rahuldatakse. 6. Maakohus peab hagi menetlusse võtmise otsustamisel kontrollima kohtualluvust.

§ 70

lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus.

§ 70

lg 2 näeb ette, et asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Seejuures kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut

§ 70

lg 4 järgi üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või Euroopa Liidu määrustes. Välislepingud ja Euroopa Liidu määrused on

1. osa ees prioriteetsed (vt ka Riigikohtu 29.03.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-17, p 13; Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne.
2. osa sissejuhatuse p 3.1.b–d, lk-d 399 ja 400). 2
3. Praeguse juhul tuleb asja rahvusvaheline kohtualluvus teha kindlaks Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel 26.01.1993 sõlmitud lepingu „Õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades“ (edaspidi „õigusabileping“) sätete põhjal (vt nt Riigikohtu 21.03.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-19080, p 8). Õigusabilepingu art 21 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui sama leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Endiste abikaasade vahel peetava varavaidluse kohta ei sisalda õigusabileping kohtualluvuse osas erisätet. Kuigi hageja on ekslikult kohtualluvuse määramisel rääkinud kohaldatavast õigusest, ei ole see praeguses menetlusstaadiumis kohane.

§ 75

lg-st 1 tuleneb kohtule kohustus kontrollida rahvusvahelist kohtualluvust omal algatusel, st kas avalduse võib esitada Eesti kohtule. Kohtualluvus on

§ 69

lg 1 esimese aluse järgi isiku õigus ja kohustus kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus.

1. Maakohus jättis hagi menetlusse võtmata, leides, et hagi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi Eesti kohtule. Maakohus leidis, et õigusabilepingu art 21 lg 1 kohaselt on asja pädev lahendama Venemaa kohus, kuivõrd kostja elukoht on Venemaal. Õigusabilepingu art 1 kohaselt kohaldub õigusabileping juhul, kui kostja on Venemaa kodanik. Lisaks ei esitanud hageja kohtule õigusabilepingu art 21 lg-s 2 sätestatud poolte kirjalikku kokkulepet, mille olemasolu annab võimaluse lepingupoolte kohtule arutada asju ka muudel juhtudel, kui selleks on poolte kirjalik nõusolek.
2. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu määrus hagi menetlusesse keeldumisest ei ole vaatamata eeltoodud aluste esinemisele põhjendatud ja on ennatlik.
3. Kohus peab menetlusse võtmise otsustamisel tegema mõistlike pingutusi oluliste asjaolude tuvastamiseks. Maakohtul on võimalik teha täiendavaid toiminguid, sh vajadusel koguda tõendeid ja küsida ka hagejalt täiendavaid andmeid selleks, et selgitada nõuetekohaselt välja kohtualluvus. Kuigi kohtul on õigus, mitte kohustus

§ 372

lg 3 kohaselt enne hagi menetlusse võtmise otsustamist pooled ära kuulata (sh küsida kostjalt seisukohta asja lahendamise kohta Eesti kohtus), võib see osutuda praeguse vaidluse asjaolusid arvestades vajalikuks.

1. Maakohus peab kaaluma ka hageja huve, nagu oli maakohus teinud poolte abielu lahutamisel (2-12-19750), kogudes asja lahendamiseks hageja kaasabil täiendavaid tõendeid. Ka selle hagiavalduse esitas hageja Pärnu Maakohtule ja kohus lahendas 19.07.2013 otsusega vaidluse. Abielulahutuse asjas tugines hageja asjaoludele, et ta abikaasa elab alates 2001 Venemaal ja on Vene kodanik. Kostja andmetes ei märkinud hageja muudatusi võrreldes abielulahutuse avaldusega, kuigi kaebuse p-s 10 on ta esitatud tõendamata kahtlusi.
2. Maakohus on praeguses asjas nõudnud hagejalt hagiavalduse ja -materjalide tõlkimist, millega seoses kandis hageja tema selgitusel märkimisväärset tõlkekulu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis aga samas tähelepanuta, et hagiavaldus on esitatud puudustega, kuivõrd hageja ei pruugi saavutada praeguse hagiga taotletavat tulemust. Hageja esitas ühisvara jagamise nõude ja palus jätta kinnisasi tema ainuomandisse. Üksnes võimalikust positiivsest kohtuotsusest ei piisa, et kinnistusamet teeks kinnistusraamatusse selle alusel kande. Tehtav kohtuotsus peaks asendama kostja tahteavaldust (nõusolekut) kinnistu hagejale jätmiseks (kinnistu jagamiseks) hageja soovitud kujul. Tahteavalduse (nõusoleku) saamise nõude aluseks on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5, mis sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu.
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohus saab eelnimetatuid toiminguid läbi viies kaaluda ka hageja huve, eelkõige seda, et Eestis asuva vara kuuluvuse vaidlus tuleb varem või hiljem igal juhul lahendada. Vaidlusaluse varaeseme asumine Eestis ja kostja varasem siinne elukoht 3 võivad koos muude asjaoludega anda aluse teha erand käesolevas määruses märgitud õigusabilepingus toodud alustest. Seda tuleb maakohtul vajaduse korral kontrollida ja kaaluda. 14.

§ 173

lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 15.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 372

lg 5 esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata. (allkirjastatud digitaalselt) 4