1-16-3574/23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja

1. august 2016, Tallinn koht Kriminaalasja number 1-16-3574 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Urmas Reinola ja Orvi Tali Kea Lemming Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. august 2016, Tallinn Kriminaalasi R.S-i (R.S) süüdistuses KarS § 424 järgi Harju Maakohtu
3. juuni 2016 üldmenetluses Kaitsja Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatav Kaitsja otsus Rainer Amur R.S ik: XXX, varem kriminaalkorras karistatud, viibis eelvangistuses 04.10.2015 – 06.10.2015 (3 päeva). Toomas Bekker RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. juuni 2016 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-16-3574 R.S-i ( R.S) süüdistuses KarS§ 424 järgi muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. 1 KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista R.S-ilt Eesti Vabariigi kasuks 192.00 (ükssada üheksakümmend kaks) eurot apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega seotud kulude katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest, Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355 või NORDEA PANK EE
5. Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:
6. R.S süüdistatakse selles, et tema 04.10.2015 kella 17.00 ajal juhtis tahtlikult Sakus XXX tänaval kaupluse XXX juures mootorsõidukit Opel Zafira registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (1.22 mg/l). R.S rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 ja liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 nõudeid. R.S pani toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
7. Maakohus tunnistas R.S-i süüdi KarS § 424 järgi ja karistas vangistusega 2 (kaks) aastat. KarS § 68 lg 1 alusel arvas R.S-i eelvangistuse, 3 (kolm) päeva, (04.10.2015-06.10.2015) karistusaja hulka. R.S kandmata karistuseks luges 1 (ühe) aasta, 11 (üheteistkümne) kuu ja 27 (kahekümne seitsme) päeva pikkuse vangistuse. KarS § 74 lg 1, 3 alusel määras, et R.S kannab talle mõistetud vangistusest koheselt ära 1 (ühe) kuu pikkuse vangistuse. Ülejäänud, 1 (ühe) aasta, 10 (kümne) kuu ja 27 (kahekümne seitsme) päeva pikkuse vangistuse jättis tingimisi kohaldamata, juhul kui R.S ei pane 2 (kahe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu ning täidab katseajal KarS § 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid. 2 KarS § 78 p 1 alusel luges R.S katseaja kulgemise alguseks 30.06.
8. Kohaldas R.S-i suhtes tõkendit vahistamine. Isik vahistati kohtusaalis. Osaliselt täitmisele pööratud 1 (ühe) kuu pikkuse vangistuse alguseks luges isiku vahistamise päeva. APELLATSIOON:
9. Kaitsja loeb Harju Maakohtu 30.06.2016 otsuse ebaõigeks seetõttu, et R.S-i tegudes puudus KarS § 424 ettenähtud kuriteokoosseis. Viibides küll 04.10.2015 kella 17.00 ajal Sakus XXX tänaval kauplus XXX juures joobes olekus, ei juhtinud ta seal mootorsõidukit. R.S ei tunnistanud oma süüd ei kohtueelsel uurimisel ega kohtus. Süüdimõistetu ütluste kohaselt ei olnud ta 04.10.2015 alates Järvamaal Väätsa külast väljasõidul kuni Sakus XXX kaupluse juurde jõudmiseni autoroolis. R.S istus kogu sõidu ajal auto tagaistmel. Tema kõrval tagaistmel istus tunnistaja AS. Sõiduautot Opel Zafira reg.nr XXXXXX juhtis kogu sõidu kestel kuni selle peatumiseni Sakus XXX kaupluse parkimisplatsil tunnistaja RE. Nimetatud auto koos süütevõtmega oli auto omanik RE andnud 04.10.2015 üle tunnistajale RE-le süüdimõistetu koju viimiseks Harjumaale. Leiab, et R.S-i süüd ei tõenda politseitöötaja GN ütlused, sest nimetatud tunnistaja saabus sündmuskohale hiljem ja Opel Zafira roolis olnud isikut ei näinud. Apellant on seisukohal, et tunnistaja AM ütlused ei ole usaldusväärseks tõendiks kinnitamaks, et R.S juhtis 04.10.2015 Opel Zafira reg.nr XXXXXX. AM väitel nägi ta Opelit kaupluse ette sõitmas siis, kui ta tuli poest välja. Opel Zafira reg.nr XXX sõidus ei olnud midagi iseäralikku, mis oleks tõmmanud tähelepanu ei autole ega selle juhile. Seetõttu ei ole tõenäoline, et tunnistaja jälgis Opel Zafirat ning selle juhti ja talletas mällu juhi välimuse. Ka ei viidanud ükski märk sellele, et auto juht on purjus. Oleks tunnistajal niisugune kahtlus tekkinud, oleks ta koheselt kutsunud politsei. Seega autot juhtimas tunnistaja AM R.S ei näinud. Vahetu kontakt tekkis tal R.S-iga alles siis, kui Opel seisis ning süüdimõistetu oli auto tagauksest väljunud. R.S käitus AM suhtes ebaviisakalt, tulles purjus peaga tunnistaja auto juurde ja hakates temale maisitõlvikuid pakkuma. See vihastas tunnistajat ja üleelatud intsidendi järel tekkis tal väär ettekujutus, et purjus R.S juhtiski autot. Tegelikult R.S ei juhtinud sõiduautot Opel Zafira reg.nr XXXXXX, ei istunud auto juhi istmel ega väljunud auto juhipoolsest uksest. 3 Seda kinnitasid tunnistajad RE ja AS kategooriliselt Harju Maakohtu 08.06.2016 kohtuistungil. Tunnistajate kohtus antud ütlused on täielikus kooskõlas R.S-i nii kohtueelses uurimises kui kohtuistungil antud ütlustega. Kohus ei ole otsuses sedastanud, et nimetatud tunnistajad andsid kohtus valeütlusi. Nõustub kohtu seisukohaga, et tunnistajate poolt kohtueelses menetluses purjuspeaga ütluste andmine on kahetsusväärne ja taunitav, kuid see asjaolu ei mõjuta tunnistajate kohtus antud ütluste usaldusväärsust, sest ka politseile antud ütlustes tunnistajad ei väida, et R.S juhtis 04.10.2015 kella 17.00 paiku Sakus XXX XXX kaupluse juures mootorsõidukit Opel Zafira reg.nr XXXXXX. Ülaltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 , § 340 lg 2 p p 1 palub tühistada Harju Maakohtu 30.06.2016 kohtuotsus, teha uus otsus ja mõista R.S talle esitatud süüdistuses KarS § 424 järgi õigeks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTU ISTUNGIL:
10. Süüdistatav toetab kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja taotleb õigeksmõistva otsuse tegemist. Kaitsja jääb apellatsioonis esitatud väidete ja taotluse juurde. Palub maakohtu otsuse tühistamist ja uue, õigeksmõistva otsuse tegemist. Prokuröri arvamuse kohaselt on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Palub jätta maakohtu otsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED:
11. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja esitatud apellatsiooniga ning ära kuulanud menetlusosalised leiab, et esitatud apellatsiooni väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
12. Kaitsja on apellatsioonis taotlenud maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ja maakohtust erinevale järeldusele jõudmist ning vastupidise otsuse tegemist. Kolleegium peab vajalikuks viidata Riigikohtu juhistele tõendite hindamise osas ja nimelt on Riigikohus oma otsuses 3-1-1-100-15 sedastanud, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt 4 tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 6.
13. Maakohus on usaldusväärse tõendina käsitanud tunnistaja AM ütlusi ning on leidnud, et tunnistaja ütlused kinnitavad süüdistuses etteheidetavate tegude toimepanemist R.S-i poolt. Kaitsja leiab, et tunnistaja AM süüdistatavat autot juhtimas ei näinud ning tal tekkis pärast intsidenti süüdistatavaga, väär ettekujutus, et juhiks oli süüdistatav. Kolleegium leiab, et apellatsiooni väited ei anna alust jõuda tunnistaja ütluste usaldusväärsuse osas maakohtust erinevale seisukohale, kuna kaitsja on meelevaldselt hinnanud tunnistaja ütlusi ning on teinud tunnistaja kohtus antud ütlustega vastuolus olevaid ja oletuslikke järeldusi. Tunnistaja AM on kohtuistungil antud ütlustes( t.lk. 35-36) korduvalt kinnitanud, et Opel Zafira sõitis kaupluse ette siis kui tema kaupluse uksest väljus. Ta nägi juba siis selgelt isikut, kes Opelit juhtis ja selleks isikuks oli süüdistatav. Seejärel ka oma autosse jõudes nägi, et just süüdistatav avas juhipoolse ukse ja hakkas nendega valjusti rääkima. Kaks teist isikut, kes läksid kauplusse ja olid juhist nooremad, väljusid Opeli tagaustest. Tema arvates olid kõik kolm alkoholijoobes. Asjaolu, et tunnistaja ei märganud Opeli poe ette sõitmisel midagi, mis viitaks sellele, et juht on joobes ning sai aru, et Opeli juht on alkoholijoobes siis kui viimane tuli nende auto juurde maisitõlvikuid pakkuma, pole antud juhul oluline ega sea mingilgi määral kahtluse alla tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega ka sellest, et tunnistaja ütluse kui tõendi usaldusväärsust ei väära ka kaitsja poolt ebausutavaks hinnatud asjaolu, et tunnistaja Opeli juhti üldse vaatas ja meelde jättis. Nimelt on tunnistaja kohtuistungil usutavalt selgitanud, et ta on aastaid töötanud politseis, seejuures ka liikluspolitseis, mis tingis ka selle, et tunnistaja oli juhi isiku osas väga tähelepanelik. Tunnistaja ütlustega kooskõlas olevaks tõendiks on kohus seaduslikult hinnanud teabesalvestise vaatlusprotokollis kajastatu, mida on kohtulikul uurimisel ka vahetult uuritud ja helisalvestise kuulamisega protokollis kajastatut ka kontrollitud. Nimetatud tõendi seaduslikkust ja usaldusväärsust ei ole apellant vaidlustanud. 6.
14. R.S-i viibimine alkoholijoobes on maakohus lugenud tõendatuks tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja selle juurde lisatud väljatrükiga ning nimetatud tõendi usaldusväärust ning joobeseisundit pole apellatsioonis vaidlustatud. 6.
15. Kaitsja leiab, et R.S-i süüd ei tõenda politseitöötaja GN ütlused, kuna tunnistaja ei näinud Opel Zafira roolis olnud isikut. 5 Kolleegium leiab, et tunnistaja poolt antud ütlusi on kohus otsuses kajastanud ja on neid hinnanud usaldusväärseteks. Nii on tunnistaja kohtuistungi protokolli kohaselt andnud ütlusi, et sõiduautot juhtinud isiku tegi ta kindlaks häirekeskusele teatanud ja kohapeal oodanud isiku selgituste alusel. Tegi koha peal juhiga menetlustoiminguid ja seejärel viis ta politseijaoskonda. Juhiga koos olid sündmuskohal veel kaks nooremat meesterahvast, kes olid tema arvates samuti alkoholijoobe tunnustega. Kolleegiumil puudub alus anda tunnistaja ütlustele maakohtust erinevat hinnangut seda enam, et ütluste usaldusväärsust ei ole apellant kahtluse alla seadnud. KrMS § 66 lg 2 1 p 2 kohaselt on antud juhul tõendiks ka tunnistaja ütlused juhi isiku kohta kuna nimetatud teave saadi teiselt isikult vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta kui isik oli veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. 6.
16. Kohus on otsuses analüüsinud tunnistajate RE ja AS ütlusi. Kaitsja ei ole kohtu põhjendusi kummutanud, on vaid vastuolus kohtuotsuses märgituga, kohtule ette heitnud tunnistajate poolt valeütluste andmise järelduse tegemata jätmist. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks märkida, et teadvalt valeütluste andmise tuvastamine on iseseisva kriminaalmenetluse ese ning vaidlustatud kriminaalasja raames annab kohus vaid hinnangu isikuliste tõendite usaldusväärsusele. Maakohtu istungil( t.lk. 37-39) on prokuröri taotluse alusel ja vastuolude tõttu ütlustes, avaldatud mõlema tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Tunnistajatele on antud võimalus vastuoluliste ütluste andmise põhjuseid selgitada. Maakohus on otsuses nii ütlusi kui ka selgitusi analüüsinud ning on viimased lugenud ebaloogilisteks, ebausutavateks ning on tunnistajad RE ja AS kui tõendiallikad hinnanud ebausaldusväärseteks ja seetõttu nende poolt antud ütlused koguulatuses tõendikogumist välja jätnud. Erinevalt apellandi seisukohast, kolleegium selles osas mingeid menetluslikke minetusi ei tuvastanud. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt. Kolleegiumi hinnangul on maakohus neid hindamiskriteeriume järginud, lugenud põhjendatult tunnistajate RE, AS ja ka süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks ja jätnud tõendikogumist välja. Seejuures on kohus otsuses kirjeldanud, milles vastuolulisus seisneb ja põhjendanud, miks ta loeb need ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõikide põhjendustega. Maakohtu poolt isikuliste tõendite usaldusväärsuse analüüs on põhjalik ja kooskõlas kohtupraktikaga ja Riigikohtu lahendites sedastatuga ( 3-1-1-25-15) ning apellatsiooni väited kohtu põhjendusi ja järeldusi ümber ei lükka. 6.
17. Kolleegium leiab, et kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav kuna otsuses on ära näidatud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. 6 Seejuures on kohus kooskõlas KrMS § 312 p-s 2 sätestatuga põhjendanud, milliseid tõendeid ja miks kohus ei lugenud usaldusväärseks. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ja R.S-i suhtes õigeksmõistva otsuse tegemiseks.
18. Estatud apellatsioonis ei ole R.S-ile mõistetud karistust vaidlustatud ja karistust puudutavas osas pole mingeid taotlusi esitatud. Kohtuotsuse ja süüdistatava poolt antud selgituse kohaselt võeti ta maakohtus kohtuotsuse kuulutamisel vahi alla
19. juunil 2016 ja ta on oma osalise reaalse vangistuse ära kandnud. Karistuse osas peab kolleegium vajalikuks märkida, et kuigi maakohus on lugenud R.S-i poolt eelvangistuses viibitud 3 päeva kantud karistuse hulka, on kohus jätnud need reaalselt kandmisele kuuluva karistusmäära mõistmisel arvestamata. Samas on kohus eelvangistuses viibitud kolm päeva kandmata karistusest maha arvanud ning seega on lõppjäreldus kandmata karistuse määra osas õige.
20. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
21. juuni 2016 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
22. RÕS korras õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses kaitsjatasu hüvitamist apellatsiooni koostamise eest 2 tunni ulatuses, istungiks ettevalmistumise eest 1,5 tunni ulatuses ja kohtuistungil osalemise eest 1 tunni ulatuses, kokku summas koos käibemaksuga 216,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt taotluses näidatud apellatsiooni koostamise ja kohtuistungiks ettevalmistamise ajakulu saab pidada KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes põhjendatuks ning hüvitamisele kuuluvaks. Ringkonnakohtu istungil osalemise aja osas aga kuulub kaitsja taotlus rahuldamisele osaliselt kuna vastavalt kohtuistungi protokollile kestis istung 0.5 tundi. KrMS § 185 lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse kohtuotsus muutmata, jäävad menetluskulud isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Antud juhul on kaitsja esitanud apellatsiooni süüdistatava huvides, mistõttu jääb õigusabi osutamisega seotud kulu R.S-i kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 175 lg 1 p 4, § 185 lg 2, riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15.
24. a otsuse p-dest 16, 18, 19 rahuldab ringkonnakohus kaitsja õigusabi tasu taotluse osaliselt, so summas 192,00 eurot. 7 (allkirjastatud digitaalselt) 8