lg 2 p-de 4,6,7,8 järgi ja
lg 2 p-de 1,3 järgi ning teda karistati kuritegude kogumi eest
lg 1 alusel 3 aasta pikkuse vangistusega.
Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 2 aastat 6 kuud ja 2 päeva vangistust.
a otsusega mõistetud karistus 3 aastat 6 kuud ja 13 päeva vangistust. Kohtuotsuste kogumis on Z.I karistus 4 aastat 6 kuud vangistust. Z.I karistusaeg algas 08.02.2012 ja lõpeb 08.08.
lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja
Oma otsustust põhistas kohus järgmiselt. 3.1 Esmalt tuvastas maakohus, et esinevad käitumiskontrolli kohaldamise formaalsed alused. 3.2 Järgmiseks asus maakohus seisukohale, et tuvastatavad on ka käitumiskontrolli rakendamise materiaalsed eeldused (
Z.I on varem korduvalt karistatud valdavalt varavastaste, aga ka vägivallaga seotud kuritegude toimepanemise eest. Talle on varasemalt korduvalt mõistetud vabadusekaotuslikke karistusi. Sellele vaatamata on Z.I jätkanud kuritegude toimepanemist. Kinnipeetav ei ole kinnitanud oma käitumisega väiteid, et soovib edaspidi elada õiguskuulekalt. Ehkki Z.I on tegelenud taasühiskonnastavate tegevustega, on tal käesolevalt 5 kustumata distsiplinaarkaristust. Süüdimõistetu õiguspärane käitumine vanglas on oluline näitaja, mis viitab karistuse tulemuslikkusele eripreventiivses mõttes. Z.I väärtushinnangutele ja hoiakutele ei ole ka viimane vangistus avaldanud positiivset mõju. Järelikult on endiselt suur oht, et ta jätkab vabaduses uute kuritegude toimepanemist. Ka vangla iseloomustusest nähtub, et Z.I peab möödapääsematuks neid rikkumisi, mis tulenevad tema vajadustest. 3.3 Keskkond, kuhu Z.I vabaneb, ei ole seaduskuulekat eluviisi toetav. Z.I puudub ka toetav sotsiaalvõrgustik. Puuduvad ka kokkulepped töökoha suhtes. Seega on vajalik ja põhjendatud Z.I suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine. Kriminaalhoolduse ajal osutatakse Z.I-le sotsiaalset kohanemist soodustavat abi ja teda abistatakse isiklike probleemide lahendamisel. Täiendavalt on Z.I võimalik läbida sotsiaalprogramme, et oma probleeme kaardistada ning nende ennetamise ja lahendamisega tegeleda. Kriminaalhooldus võiks Z.I puhul uue kuriteo toimepanemise riski mõningal määral maandada ning aitaks seeläbi kindlustada ühiskonna turvatunnet. 3.4 Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on Z.I võimalik saada pärast vabanemist tuba XXX. Seal esialgu peatudes on Z.I võimalus tegeleda endale sobivama püsiva elupaiga otsimisega, milles teda vajadusel saab abistada ka kriminaalhooldusametnik või kohalik omavalitsus. 3.5 Arvestades toimepandud kuritegude iseloomu ja isiku korduvat karistatust, tuleb Z.I allutada käitumiskontrollile 1 aastaks ja 6 kuuks. See aeg võimaldab Z.I piisavalt kontrollida, ent ei riivaks ülemääraselt tema vabadust. Et minimeerida uute kuritegude toimepanemise riski veelgi, tuleb talle panna lisakohustused. MÄÄRUSKAEBUSES ESITATUD TAOTLUSED 4. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse Z.I, kes taotleb kohtulahendi tühistamist ja käitumiskontrolli kohaldamata jätmist. Esmalt leiab kaebaja, et käitumiskontroll on vastuolus nii põhiseaduse (§ 20, § 35) kui ka euroopaliku õiguse põhialustega (EIÕK art 7 lg 1). Käitumiskontrolli tuleks määrata juba koos karistusega. Hilisema määramise korral kujutab see endast topeltkaristamist. Ehkki Riigikohus ei ole tunnistanud
põhiseadusega vastuolus olevaks, ei saa see kahetsusväärne pretsedent anda õigust jätkuvalt eirata põhiseaduse ja EIÕK sätteid. Tartu Maakohus on süüdlase pannud olukorda, kus tal ei ole võimalik vältida retsidiivsust. Nimelt soovib Z.I Eestist lahkuda, loobuda kriminaalsest tutvusringkonnast ning elatada end ausa tööga. Selleks soovib ta elama asuda venna juurde Hollandisse. Kohus aga on määranud elukohaks XXX ühiselamu, mille asunikest enamiku moodustavad kriminaalkorras karistatud isikud, kellest paljud on ühtlasi narkomaanid ja/või alkohoolikud. Samuti on raske kui mitte võimatu leida IdaVirumaal tööd. Selliselt on raske täita kohtu poolt pandud lisakohustusi. Kohus sisuliselt seab Z.I olukorda, kus ta peab hakkama toime panema uusi kuritegusid. 2 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED 5. Ringkonnakohus jätab Tartu Maakohtu määruse muutmata, kuivõrd leiab, et selles sisalduv otsustus kohaldada peatselt kinnipidamisasutusest vabaneva Z.I suhtes karistusjärgset käitumiskontrolli, on igati seaduslik ja põhjendatud. Kuna esimese kohtuastme vastavad põhistused on selged ning asjakohased, kriminaalkolleegium neid käesolevas lahendis täiel määral üle ei korda. Käsitlemist leiavad vaid määruskaebuses esitatud väited. 6. Esmalt selgitab apellatsioonikohus, et karistusjärgse käitumiskontrolli eesmärgiks on korduvaid (
lg 1) või vägivallaga seotud (
lg 2) kuritegusid toime pannud süüdlaste edasise retsidiivsuse ärahoidmine ning neile pikaajalise vangistuse kandmiselt vabanemisjärgse abi pakkumine. Tegemist on mittekaristusliku mõjutusvahendiga, mille formaalsed eeldused tulenevad juba viidatud
Formaalseid eeldusi kriminaalkolleegium praeguses määruses ei käsitle, kuivõrd esimene kohtuaste on seda edukalt juba teinud ning kohtu vastavaid argumente määruskaebuses kahtluse alla seatud ka ei ole. Vaidlustatud ei ole sedagi, et esinevad karistusjärgse käitumiskontrolli rakendamise materiaalseid aluseid. Küll aga on edasikaebuse esitaja rahulolematu, kuna leiab, et piiratakse tema põhiseaduslikke õigusi ning sisuliselt lükatakse teda uute kuritegude toimepanemisele. Johtuvalt määruskaebusest keskendub ringkonnakohus ainult selle väidetele, nõustudes ülejäänud osas maakohtu ammendava argumentatsiooniga. 7. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise materiaalseks aluseks on prognoos, et vabanev kinnipeetav võib vabaduses suure tõenäosusega toime panna uusi kuritegusid. Sellise tulevikuennustuse tegemisel peab kohus arvestama kuriteo asjaolusid, süüdimõistetu isikut, tema varasemat elukäiku ja käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine (
Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus, käsitledes kõiki
lg 1 p-s 3 loetletud asjaolusid kogumis, igati põhjendatult järeldanud, et vabanedes vangistusest võib Z.I hakata toime panema uusi kuritegusid. 8. Vaadates määruskaebuse argumente edasi, selgub kaebaja arvamus, et karistusjärgne käitumiskontroll rikub isiku põhiõigusi. Samuti leiab Z.I , et kohus sisuliselt paneb ta olukorda, kus uute kuritegude toimepanemine on vältimatu. Ringkonnakohus, eelmärgitud argumente kaalunud, nõustub Z.I-ga ühes, s.o selles, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine võib tõepoolest kitsendada isikute teatud põhiõigusi, sh õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29), samuti tema õigusi vabalt liikuda ja valida elukohta (PS § 34), aga ka tema õigust lahkuda Eestist (PS § 35). Samas jätab määruskaebuse esitaja siinjuures tähelepanuta olulise asjaolu, ehk siis – loetletud põhiõigused ei ole absoluutsed, vaid neid võib seaduses sätestatud juhtudel piirata teiste inimeste õiguste, vabaduste, elu ja tervise kaitseks ning üleüldisemas mõttes ühiskonna turvalisuse tagamiseks. Ehk teisisõnu, karistusjärgne käitumiskontroll täidab preventiivset eesmärki korduvkuritegude vähendamiseks, tagades seeläbi ühiskonna suurema turvalisuse ja teiste isikute põhiõiguste kaitse (nt PS §-des 16 ja 28 käsitletud õigused elule ja tervisele) ning nimetatud eesmärkide tähtsus õigustabki sellega kaasuva
Mingeidki muid meetmeid, mis soovitavat eesmärki sama efektiivselt täidaksid, ringkonnakohtu hinnangul ei esine. Siinjuures olgu veelkord ülekordavalt rõhutatud seegi, et vältimaks karistusjärgse käitumiskontrolli ebaproportsionaalset kohaldamist on
§-s 871 võimalikult täpselt piiritletud esmalt nende isikute ring, kelle puhul on selle meetme kohaldamine põhjendatud (s.o üksnes
lg-tes 1, 2 nimetatud isikud), teiseks käitumiskontrolli määramise miinimum ja maksimum tähtajad (s.o 12 kuud kuni 3 aastat) ning kolmandaks ka võimalused juba rakendatud kohustuste kergendamiseks või tühistamiseks. See, et kohus on esialgselt määranud Z.I elukohaks XXX , ei tähenda, et isikul ei oleks võimalik elukohta vahetada. Sellist 3 võimalust on Z.I-le ka määruses selgitatud. Ettevalmistusi sobivama elu- ja uue töökoha otsimiseks on Z.I võimalik alustada veel järelejäänud karistuse kandmise ajal. 9. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 leiab Tartu Ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ Maarika Kuusk /allkiri/ Aarne Sarjas 4 /allkiri/ Tiit Lõhmus
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.