← Eesti

1-17-2212/26

Obsah (12)§ 238§ 224§ 339§ 341§ 225§ 331§ 182§ 180§ 181§ 175§ 179§ 337

1-17-2212 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. august 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-2212 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikm

§ 238lg 2 alusel vähendada mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks 10 (kümme) kuud vangistust. Kar

S § 73 lg 1,3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui U.G ei pane 1 (ühe) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 2) Mõista U.G-lt AA kasuks välja 15 000 (viisteist tuhat) eurot mittevaralise kahju hüvitist ja 300 (kolmsada) eurot kannatanu õigusabi kulu. 3) Mõista U.G-lt riigieelarve tuludesse kriminaalmenetluse kulud: sundraha 705 (seitsesada viis) eurot, määratud kaitsjale määratud tasu 408 (nelisada kaheksa) eurot ja ekspertiisi tegemise kulu 84 (kaheksakümmend neli) eurot. 4) Eelmises punktis loetletud kriminaalmenetluse kulud tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele. Viitenumbri märkimine on kohustuslik.

  1. Prokuröri apellatsioon rahuldada.
  2. Määrata Advokaadibüroole Sempes OÜ makstava riigi õigusabi tasu suuruseks U.G-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 120 (ükssada kakskümmend) eurot, sh käibemaks 20 (kakskümmend) eurot ja jätta see riigi kanda. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. U.G anti
  4. märtsil 2017 kohtu alla süüdistatuna selles, et ta rikkus ettevaatamatusest liiklusnõudeid, millega tekitas inimesele raske tervisekahjustuse. Tema tegevus seisnes selles, et juhtides
  5. juulil 2016 sõiduautot Honda Civic, rikkus liiklusseaduse § 45 lg 1 sätteid sellega, et sõitis ta Järvamaal Pärnu-Rakvere-Sõmeru maantee 120-ndal kilomeetril vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku mopeediga. Liiklusõnnetuse käigus sai mopeedi tagaistmel istunud AA vasaku reie- ja sääreluu murrud ning rebimishaavad, mistõttu tema jalg tuli reiest amputeerida. Mopeedi juhtinud KA sai vasaku küünarliigese trauma.
  6. Pärnu Maakohtu
  7. mai
  8. a otsusega mõisteti U.G süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi süü tõendamatuse tõttu õigeks. Kohtu hinnangul ei ole ümber lükatud kahtlused selle kohta, et sõiduauto võis kalduda vastassuunavööndise rehvi purunemise tõttu. Nimelt oli pärast avariid sõiduauto vasak esimene rehv tühi, velg vigastatud ja asfaltkattega teel velje jälg. Kannatanu KA ütluste kohaselt oli U.G pärast avariid rääkinud, et tal juhtus midagi esirattaga. Sellisel juhul ei olnud U.G võimalik sõiduauto vastassuunavööndisse kaldumist vältida.
  9. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Prokurör taotleb mõista U.G-le KarS § 423 lg 1 järgi karistuseks vangistus 1 aastaks 3 kuuks, mida

§ 238lg 2 alusel vähendada ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks vangistus 10 kuuks. Kar

S § 73 alusel jätta karistus tingimisi kohaldamata, kui U.G ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikkukuritegu. Ühtlasi mõista U.G-lt välja AA kasuks 15 000 eurot mittevaralise kahju hüvitist ja 300 eurot kannatanu õigusabi kulu. Lisaks sellele peab U.G hüvitama sundraha ja kriminaalmenetluse kulud. 2

(9)Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole rehvi purunemisest U.G kahtlustatavana ülekuulamisel rääkinud. Tema ütluste kohaselt mäletab, et sõitis Ahulasse sisse, mis edasi juhtus, ei tea. Mingi hetk käis pauk. Ei tea, mispärast oli teisele poole kaldunud. U.G on ka väitnud, et ei oska öelda, et viga rehvis oleks olnud, suve alguses käis rehve tasakaalustamas. Seega, kui U.G sündmuskohal KA-le ütles, et tal juhtus midagi esirattaga, ei pruugi üldse tõele vastata ja seda ei arvanud ta tegelikult ise ka. Pigem on usutav U.G enda poolt ülekuulamisel välja pakutud variant, et ta võis olla väsinud, kuna eelmisel õhtul jõudis koju 11-12 ajal, kella 8 ajal hommikul hakkas Väätsale sõitma, kus tal oli 6 või 8 korvpallimängu. Sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks olevalt fototabelilt näha, et tegemist on sirge teelõiguga, nähtavus on hea. Purunenud sõidukite detailid asuvad U.G poolt juhitud sõiduki Honda vastassuunavööndis. Samuti on kirjeldatud kraapejälge, mille on jätnud sõiduauto purunenud vasakpoolne velg. Oluline on siinkohal märkida, et kraapejälg on alanud Honda vastassuunavööndis, mis tähendab seda, et rehv ei saanud puruneda enne, kui rolleriga kokku põrkas. Sõiduauto veljest on näha, et tükk on väljas, mistõttu on täiesti loogiline, et kokkupõrke tagajärjel purunes nii rehv kui ka velg. Kui rehv oleks purunenud enne, kui Honda vastassuunavööndisse jõudis, oleks jäänud kraapejälg ka Honda suunavööndisse, sellest oleks aru saanud ka U.G , kui sõiduk oleks juhitamatuks muutunud. Seda pole U.G aga väitnud. Tegelikkuses ei ole ta tähele pannud sedagi, et sõiduk vastassuunavööndisse kaldub, milles väljendubki U.G hooletus sõiduki juhtimisel. Kui kaitsja oleks versiooni rehvi purunemisest enne kokkupõrget välja toonud varem, kui kohtuliku vaidluse käigus, oleks saanud seda versiooni ka kontrollida. Saades kätte kriminaaltoimiku koopia

§ 224korras, seda küsimust kaitsjal ei tõusetunud.

Kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht, et asudes nö aktiivsesse kaitsesse tuleb selle tõestuseks esitada tõendeid või vähemalt luua reaalne võimalus oma väidete kontrollimiseks. Juhul, kui süüdistatav ei loo reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-120-03). Probleemi tõstatamine alles kohtulikes vaidlustes on lootuselt hiljaks jäänud. Avarii käigus purunenud rehvi osas ei ole mingit alust väita, et see purunes enne, kui rolleriga kokku puutus. Selleks ei pea pöörduma ekspertteadmiste poole, et tõdeda, et sõidukite kokkupõrkel tekivad sõidukitele vigastused. Lähtudes eeltoodust puudub alus rääkida, et liiklusseaduse § 45 lg 1 rikkumise võis põhjustada juhi kontrollile allumatu asjaolu ning kas ta oleks piisava tähelepanelikkuse korral saanud vältida vastassuunda kaldumise. Kannatanu KA sõnul olevat U.G kohale saabunud päästjatele öelnud avarii põhjuseks mingi muu põhjuse kui talle. Seega ei saa tõsiselt võtta ühtegi varianti, mis keegi kohapeal kuulis, vaid tuleb lähtuda U.G enda ütlustest, kes ei saanud arugi, kas ja miks ta vastassuunavööndisse kaldus ning sündmuskohal tuvastatud Honda ratta kraapejäljest, mis algas Honda vastassuunavööndis. Seetõttu ongi U.G teo toime pannud hooletusest, s.t ta ei pannud tähele, et kaldub vastassuunavööndisse, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. 4. Tallinna Ringkonnakohtu määrusega 27. juunis t 2017 määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti

322 lg 3 kohaselt seisukohtade esitamiseks aega

  1. juulini
  2. Oma seisukohad esitasid määratud tähtajaks U.G kaitsja vandeadvokaat M. Põbo ja kannatanu AA lepinguline esindaja M. Meristo-Dmitrijev. 3

(9)4.1 Kaitsja on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata, sest prokuröri apellatsioonis ei lükata ümber kahtlust, et sõiduauto kaldus vastassuunavööndisse rehvi purunemise tõttu. Kahtlused selle kohta olid tuvastatavad juba kohtueelsel uurimisel. 4.2 Kannatanu esindaja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja prokuröri apellatsiooni rahuldamist, sest kaitsja esitas väite rehvi purunemise kohta alles kohtuvaidluses. Puuduvad tõendid selle kohta, et sõiduauto kaldus vastassuunavööndisse rehvi purunemise tõttu. Tegemist on kaitsja paljasõnalise väitega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, prokuröri apellatsiooni väidetega ning kaitsja ja kannatanu esindaja seisukohtadega prokuröri apellatsiooni kohta, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele, kuna maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

5.1 Käesolev kriminaalasi vaadati süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel maakohtus läbi lühimenetluses.

§ 238

lg 1 p 2 kohaselt teeb kohus lühimenetluses nõupidamistoas prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse, kui kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt märkinud, et kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et kriminaalasja lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema

§ 238

lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. veebruari 2014. a otsus nr 3-1-1-1-14).

§ 238

lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saavad taotleda nii süüdistatav, kaitsja prokurör, kannatanu kui tsiviilkostja, kuid seda saab teha kohus ka enda initsiatiivil. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus mõistis U.G talle sitatud süüdistus õigeks, sest kohtueelsel uurimisel ei olnud läbi viidud liiklustehnilist ekspertiisi avarii põhjuse väljaselgitamiseks. Seega leidis maakohus sisuliselt seda, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kehtiv kriminaalmenetlusseadus aga lühimenetluses sellise kohtulahendi tegemist ei võimalda. Kui maakohus leidis, et vaja oleks läbi viia liiklustehniline ekspertiis, siis oleks ta pidanud

§ 238

lg 1 p 2 kohaselt koostama kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise määruse, mitte aga süüdistatava õigeks mõistma. Ringkonnakohus tunnistab selle rikkumise kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, sest sellega on kaasnenud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse tegemine. See aga ei too

§ 341

lg-st 3 tulenevalt kaasa kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, sest rikkumist on prokuröri apellatsiooni alusel võimalik kõrvaldada ringkonnakohtus. 5.2 Praeguse asja materjalidest nähtub, et prokuratuur esitas kaitsjale

§ 224

lg 1 kohaselt kriminaaltoimiku koopia.

§ 225lg 1 alusel oli kriminaaltoimiku tutvustamisest alates kaitsjal õigus esitada prokuratuurile kümne päeva jooksul taotlusi. Kaitsja ei ole praeguses asjas 4

(9)prokuratuurile taotlusi esitanud. Kaitsja ei ole esitanud ka kohtuliku uurimise käigus mingeid taotlusi. Kohtuliku uurimise käigus on ta väitnud vaid seda, et avarii võis toimuda tehnilise rikke tõttu. Alles kohtuvaidluste käigus avaldas kaitsja kahtlust, et avarii võis toimuda rehvi purunemise tõttu. Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis toodud seisukohaga, et kaitsja esitas sellise väite hilinenult. Kui süüdistatav otsustab end aktiivselt kaitsta, siis ta peab andma menetlejale võimaluse seda väidet kontrollida. Lisaks sellele peab selline kaitseväide millelgi põhinema. Praeguses asjas puuduvad igasugused viited selle kohta, et sõiduk kaldus vastassuunavööndisse rehvi purunemise tõttu. Kohtukolleegiumi hinnangul väärib erilist tähelepanu asjaolu, et süüdistatav U.G ei ole oma ülekuulamisel üldse mäletanud, et talle ligines vastassuunast mopeed kahe sõitjaga. Ometi on see asjaolu vastuoludeta tõendamist leidnud. Tegemist oli sirge teega ja päevase ajaga. U.G kuulis enda sõnade kohaselt mingit pauku ja arvas, et on vastu maanteeposti sõitnud. Ta nägi alles pärast sõiduauto peatamist, et motoroller ja kaks inimest on maanteekraavis. U.G ei ole rääkinud midagi sellest, et ta kaldus vastassuunavööndisse rehvi purunemise tõttu. Hoopis vastupidi – ta on öelnud, et rehvi purunemine ei saanud küll avarii põhjuseks olla, sest ta käis alles hiljuti rehve tasakaalustamas. Ta ütleb ka ise, et rehv oli kokkupõrke tagajärjel tühjaks läinud. Arvab, et kaldus vastassuunavööndisse, kuna oli öösel vähe maganud. Süüdistatava U.G ütlused on kooskõlas kannatanu AA ütlustega. AA ütlustest nähtub, et ta hüüdis motorollerit juhtinud KA-le, et tõmmaku kraavi poole, sest vastutulev sõiduauto sõidab neile muidu otsa. KA -l ei õnnestunud kokkupõrget vältida. Sõiduauto sõitis AA-le vasaku reie vastu. Jalg amputeeriti kuni puusani ja ta on töövõimetuks tunnistatud. Mopeedi juhtinud KA kinnitab kannatanu AA ütlusi avarii toimumise asjaolude kohta. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et purunenud sõidukite tükid asuvad vastassuunavööndis, sõiduauto esimene vasak rehv on katki ja veljest tükk väljas. Sõiduteel olev kraapejälg asub samuti vastassuunavööndis. Eeltoodust tuleneb, et sõiduauto rehv purunes alles motorolleriga kokkupõrke käigus. Kuna KarS § 423 koosseis kujutab endast materiaalset ettevaatamatusdelikti, siis tuleb koosseisu objektiivse külje raames tuvastada isiku vastutuse eeldused vastavalt ettevaatamatusdelikti tingimustele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 21. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-23-13 selgitanud, et liiklusnõudeid rikkunud ja ettevaatamatusest teisele isikule kahju tekitanud mootorsõidukijuhi käitumisele õiguslikku hinnangut andes tuleb lähtuda ettevaatamatusdeliktile kohalduvatest nõuetest. Tagajärjedeliktide korral moodustavad sarnaselt tahtliku süüteoga ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Sealjuures tuleb tähele panna, et ettevaatamatusdelikti mõttes eeldab tegu mingi objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine teo toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi nagu tahtliku süüteo korral. Selleks on esmalt tarvis küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, ei tähenda see tingimata seda, et isik tagajärje põhjustamise eest vastutab. Seejärel on vaja analüüsida, kas tagajärg on teo toimepanijale normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa isiku poolt tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks karistusõiguslikus mõttes. Näiteks saab tulenevalt kriminaalkolleegiumi varasemast praktikast öelda, et normatiivselt ei saa isikule omistada tagajärge juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires või kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-136-05, p 9 ja 20. novembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06, 5
(9)p 21). Peale selle võib tagajärje normatiivne omistamine isikule olla välistatud ka seetõttu, et kahju kannatanu asetas ise ohtu mõne enda õigushüve või tema hoolde usaldatud kolmandale isikule kuuluva õigushüve. Sellisel juhul pole põhjust tagada õigushüve kandjale tema õigushüve riigipoolset kaitset karistusõiguse abil. Sellest tulenevalt on kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. veebruari
  2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-205, p 8,
  3. oktoobri
  4. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-79-06, p 6 ja
  5. novembri
  6. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-85-12, p 6). Liiklusõnnetuste puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt juhul, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve. Praeguses asjas on tuvastatud, et U.G ei sõitnud teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel sõiduraja piirides, mitte oma sõidurajal, vaid sõitis vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastu sõitnud mopeediga. Seeläbi eksis U.G liiklusseaduse § 45 lg-s 1 sätestatud nõude vastu ja rikkus ühtlasi objektiivset hoolsuskohustust ettevaatamatusdelikti struktuuri tähenduses ning põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse mopeedi tagaistmel istunud AA-le. Seda seetõttu, et kui U.G oleks sõitnud oma sõidurajal, ei oleks ta vastu tuleva mopeediga kokku põrganud. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas U.G poolt AA-le põhjustatud eluohtlik tervisekahjustus on temale liiklusseaduse § 45 lg 1 järgi ka normatiivselt omistatav. Sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Praeguses asjas ei ole tuvastatud, et liiklusõnnetuses osalenud mopeedi juht oleks liiklusseaduse nõudeid eiranud. Hoopis vastupidi, ta püüdis liiklusõnnetust paremale teepervele sõitmisega vältida, kuid see ei õnnestunud. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et U.G oleks sõitnud vastassuunavööndisse teel olnud takistuse või rehvi purunemise tõttu. Eeltoodut arvesse võttes on U.G tegevuses täidetud KarS § 423 lg 1 objektiivne kooseis. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab KarS § 423 lg 1 koosseis ettevaatamatust nii sõiduki liiklus- või käitusnõuete rikkumise kui koosseisupärase teo suhtes kui ka sellega põhjustatud raske tervisekahjustuse või inimese surma põhjustamise suhtes. Koosseisu realiseerimiseks piisab, kui isik tegutses vähemalt hooletusega. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kohtukolleegium on seisukohal, et U.G pani kuriteo toime hooletuse vormis, sest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral sõiduauto juhtimisse oleks pidanud ta ette nägema, et võib kalduda vastassuunavööndisse ja põhjustada avarii tagajärjel raske tervisekahjustuse või inimese surma. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud käesoleval juhul puuduvad. Lähtudes eeltoodust tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse U.G õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi ja teeb uue otsuse, millega mõistab ta esitatud süüdistuses süüdi. 5.3 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatavale karistuse mõistmise küsimust. KarS § 423 lg 1 kohaselt karistatakse sõidukijuhi poolt ettevaatamatusest liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumise eest rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. 6
(9)KarS § 56 lg 1 kohaselt karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega.

§ 331lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires.

Seega ei või kohtukolleegium mõista U.G-le rangemat karistust, kui on taotlenud oma apellatsioonis prokurör. Prokurör leiab oma apellatsioonis, et käesoleval juhul on karistuse eesmärke võimalik saavutada süüdistatavale vangistuse mõistmisega alla sanktsiooni keskmist määra, mis jätta KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata, kui süüdistatav ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsiooni seisukohtadega, et karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus ning karistust raskendavad asjaolud puuduvad. U.G ei ole varem kriminaalkorras karistatud ega liiklusalaseid rikkumisi toime pannud. Tegemist on noore inimesega, kes praegu omandab keskharidust. Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium prokuröri karistusettepanekuga ja mõistab U.G-le KarS § 423 lg 1 järgi karistuseks 1aasta 3 kuud vangistust, mis kuulub

§ 238lg 2 alusel vähendamisele ja mõistab karistuseks 10 kuud vangistust. Kar

S § 73 lg 1,3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui U.G ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 5.4 Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsuses nr 3-2-1-19-08 on selgitatud, et VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest. VÕS § 130 lg 2 sõnastusest tulenevalt eeldatakse kehavigastuse või tervisekahjustuse korral rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Lisaks eelnevale on Riigikohtu tsiviilkolleegium
  3. jaanuari
  4. a otsuses nr 3-2-1-152-09 samuti märkinud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada ühegi tõendiga. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. 7

(9)Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et süüdistatav U.G pani ettevaatamatusest toime kuriteo, mille tagajärjel tekitati kannatanu AA-le raske tervisekahjustus. Mittevaralise kahju ulatuse määramisel tuleb arvesse võtta seda, et AA ise ei olnud talle tekitatud raske tervisekahjustuse põhjustamises vähimalgi määral süüdi. Kannatanule oli tekitatud reieluu lahtine luumurd, mistõttu operatsiooni käigus eemaldati jalg reiest saadik. Ta pidi seetõttu pikka aega kannatama nii vaimselt kui füüsiliselt. Siiani peab ta aga taluma elukorralduslikke muutusi ja vaimseid vaegusi, sest ta on jäänud jäädavalt invaliidiks ja kaotanud töövõime. Ta oli uuendanud just traktoristi load ja pidi asuma tööle, kuid nüüd on see võimatu. Kohtukolleegium on seisukohal, et arvestades senist kohtupraktikat analoogsete nõuete rahuldamisel, on kannatanu AA poolt esitatud tsiviilhagi moraalse kahju hüvitise nõudes summas 15 000 eurot põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 6. Järgnevalt peatub kohtukolleegium menetluskuludel. 6.1

§ 182

lg 5 esimene lause sätestab, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeõiguse läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise või kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu kannab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud riik. Kuna maakohus mõistis U.G talle esitatud süüdistuses õigeks, siis mõistis maakohus AA õigusabi kulu summas 300 eurot välja riigilt.

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse ja mõistab U.G talle esitatud süüdistuses süüdi, siis tuleb kannatanu AA õigusabi kulu hüvitada süüdistataval U.G . 6.2 Apelleeritud kohtuotsusega jäeti määratud kaitsja tasu 408 eurot ja isiku kohtuarstliku ekspertiisi kulu 84 eurot ja riigi kanda, sest

§ 181

lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik.

§ 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse U.G õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi täies ulatuses ja teeb süüdimõistva kohtuotsuse, siis mõistab kohtukolleegium määratud kaitsja tasu ja isiku kohtuarstliku ekspertiisi tegemise kulu välja süüdistatavalt. 6.3

§ 175

lg 1 p 9 kohaselt on menetluskulu süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 179

lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Kuna tegemist on menetluskuluga, mis ei ole materiaalses mõttes käsitletav karistusena, siis tuleb sundraha väljamõistmisel kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti. Riigikohtu kriminaalkolleegium on juhtinud sellele asjaolule kohtute tähelepanu 9. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-63-05, 12. detsembri 2008. a otsuses nr 3-1-1-46-08 ja 16. novembri 2010. a otsus nr 3-1-1-83-10. 8

(9)Kohtukolleegium kuulutab kohtuotsuse
  1. augustil
  2. Vabariigi Valitsuse
  3. detsembri 2015 määrusega nr 139 kehtestati alates
  4. jaanuarist 2017 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 470 eurot. Süüdistatav mõistetakse süüdi KarS § 423 lg 1 järgi teise astme kuriteos. Seega tuleb käesoleva kohtuotsusega U.G-lt välja mõista sundraha 705 eurot.
  5. U.G kaitsja vandeadvokaat M. Põbo esitas koos apellatsiooniga taotluse apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamiseks summas 120 eurot, sealhulgas käibemaks 20 eurot. Menetlustoiminguteks on taotluses märgitud maakohtu otsusega tutvumine ja apellatsiooni koostamine.

§ 175

lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 180

lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja kooskõlas

§ 175lg 1 p-s 4 ettenähtuga ning kuulub rahuldamisele.

Kohtukolleegium määrab Advokaadibüroole Semples OÜ makstava riigi õigusabi tasu suuruseks U.G-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 120 eurot, sealhulgas käibemaks 20 eurot. KarS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium teeb U.G suhtes

§ 337

lõikes 1 punktis 4 nimetatud lahendi, s.o tühistab kohtuotsuse ja teeb uue otsuse, siis jääb apellatsioonimenetluses määratud kaitsjale vandeadvokaat M. Põbole välja makstud tasu 120 eurot riigi kanda. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3 ja § 340 lg 4 p-st 3 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu

  1. mai
  2. a kohtuotsuse U.G õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi täies ulatuses ja teeb uue otsuse. Prokuröri apellatsioon kuulub rahuldamisele. 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.