Obsah (7)

§ 106§ 227§ 15§ 50§ 242§ 127§ 201

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. veebruaril 2020. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-20-24 Kohtukoosseis Kohtunik Peet T

) § 15 lg 1 p 2 rikkudes mootorsõidukit Volkswagen Passat registreerimisnumbriga XXX kiirusega 88+/3 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 35 km/h. Lisaks sellele 1 rikkus F.A

§ 106

lg-t 3, kuna tema juhitaval sõidukil puudusid ees ja taga algaja juhi tunnusmärgid.

1. PPA Lõuna Prefektuuri 18.12.
2. a otsusega väärteoasjas nr 2780,19,014104 (tl-d 29-30) karistati F.A nende tegude eest karistusseadustiku (KarS) § 63 lg 1 alusel

§ 227lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks.

3. F.A esitas selle otsuse peale kaebuse Tartu Maakohtule (tl-d 2, 11). Ta ei vaidlusta enda poolt toime pandud väärtegu, vaid märgib, et kahetseb seda väga. Samas palub F.A kohut, et talle määrataks karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise asemel rahatrahv, mida ta saaks tasuda maksegraafiku alusel. Ta jäi detsembris koondamise tõttu töötuks ning uue töökoha saamiseks oleks juhiloa olemasolu väga oluline. Ka on juhiluba oluline, kuna tema kodu asub 15 km linnast väljas. Kui ta kaotab juhtimisõiguse, siis oleks igapäevane liikumine raskendatud ka tema naisel ning 1,4 aastasel lapsel. 4.1 Kohtuväline menetleja ei nõustu kohtule antud kirjalikus seisukohas (tl-d 19-24) otsuse muutmisega Kaebuses toodud argumendid on samad, mis kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses. Seega leiab kohtuväline menetleja endiselt, et kergemaliigilise karistuse ehk rahatrahvi kohaldamine ei ole võimalik. 4.2 Esiteks on menetlusalust isikut juba varasemalt karistatud samalaadse liiklusalase süüteo toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega minimaalses määras ehk 1 kuuks, kuid ta on jätkanud

-i nõuete tahtlikke eiramisi. Teiseks tingib koormavama karistuse kohaldamise menetlusaluse isiku süü, mida tuleb hinnata suureks, kuna linnaruumis sisuliselt maanteekiirusel sõitmisega võivad varem või hiljem kaasneda traagilised tagajärjed. 4.3 Karistuse muutmiseks ei saa põhjust anda ka see, et menetlusalusel isikul on juhtimisõigust vaja pere ja tulevikus tehtava töö tarvis. Rikkumise toimepanemise ajal oli F.A juhtimisõiguse kaotamise kogemus juba olemas ning tõenäoliselt tajus ta ka juhtimisõiguse vajalikkust, ent hoolimata sellest ei loobunud süütegu toime panemast. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks, eriti situatsioonis, kus isikul on kaks kehtivat karistust samalaadse süüteo eest. Lisaks ei sega 4 kuu pikkune juhtimisõiguse kaotamine menetlusalust isikut täitmast tulevikus tema plaani saada C-kategooria juhtimisõigus, kuid selle teostamiseks on vajalik liiklusalaste hoiakute ümberkujunemine, mida omakorda võimaldab politsei määratud karistus. 4 kuud on piisav aeg, et teha mõnda teist tööd ning liigelda ühistranspordiga ja seeläbi kõige selgemalt tajuda juhtimisõiguse vajalikkust. Mis puudutab pere vajadusi, siis leiab kohtuväline menetleja, et tegemist pole tõsiseltvõetava argumendiga. Juhtimisõigus ei ole riiklik garantii, vaid teatud tingimuste täitmisel saadava võimalusega lahendada mugavamalt oma transpordivajadusi. Menetlusaluse elukohal, mis kaebuse kohaselt asub XXXX, on suurepärane ühistranspordiühendus Tartu linnaga. XXXX on olemas ka meditsiiniteenus, kauplus jm eluks vajalik. F.A ja tema pere elulaad muutub küll mõneti ebamugavamaks, kuid mitte talumatuks ega seaks neid inimesi väljapääsmatult keerulisse olukorda. 4.4 Kokkuvõtvalt leiab kohtuväline menetleja, et kohaldatud karistus vastab toimepandud teole, isiku süüle, kuid samas arvestab endiselt isiku kahetsust ning vajadust juhtimisõiguse osas. 5. Kohtumenetluse pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses (vt tl-d 11, 23). 2 Kohtu seisukoht 6. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses – kohus on PPA Lõuna Prefektuurile kui kohtumenetluse teisele poolele saatnud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 7. VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. 8. Seega kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat. Väärtegu

§ 227

lg 2 järgi 9.

§ 15

lg 1 p 2 kohaselt on asulasisesel teel suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h.

§ 15

lg 2 p 2 ja lg 5 järgi võib kohalik omavalitsus või teeomanik olenevalt liiklus- ja teeoludest, ohutusest ja sõiduki kategooriast asulasisesel teel

§ 15

lg 1 p-s 2 nimetatud suurimat lubatud sõidukiirust vähendada või

§ 15

lg 4 alusel suurendada kuni 90 km/h.

§ 50

lg-st 1 tulenevalt peab juht järgima

§-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust. 10.

§ 227sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest.

Nii tuleneb sealt, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 km/h karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut (

§ 227

lg 1), sõidukiiruse ületamise eest 21–40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni (

§ 227

lg 2), sõidukiiruse ületamise eest 41–60 km/h rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni (

§ 227

lg 3) ning sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni (

§ 227lg 4).

1. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et 23.11.
2. a kella 15:47 ajal juhtis F.A Tartu linnas Jaama tänaval, s.o asulasisesel teel mootorsõidukit Volkswagen Passat registreerimisnumbriga XXX. See on üheselt tõendatud LaserCam4 Leo166 salvestise ja selle väljatrükiga (vt tl-d 32-33) ning politseisõiduki pardakaamera salvestisega. Ka menetlusalune isik ei ole temale etteheidetavale rikkumisele esitanud ühtki vastuväidet (vt tema ütlused tl 31).
3. Nagu märgitud eespool, on asulasisesel teel suurimaks lubatud sõidukiiruseks reeglina 50 km/h. LaserCam4 Leo166 salvestis ja selle väljatrükk (tl 32-33) kinnitab, et tänavalõik, kus F.A sõidukit juhtis, ei kuulunud erandkiirusega teelõikude hulka, vaid sealgi oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks

§ 15lg 1 p 2 järgne 50 km/h. 13. Juba viidatud Laser

Cam4 Leo166 salvestisest ning selle väljatrükist nähtub seegi, et F.A sõiduki puhul näitas kiirusemõõtur maksimaalseks lugemiks 88 km/h (vt tl 32). Kuna kuni 100 km/h liikuva sõiduki paigalt mõõtmisel on kiiruse väärtuse laiendmääramatuseks +/3 km/h (vt Vabariigi Valitsuse 16.06.

1. a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele” lisa 1), siis 3 järelikult tuleb lõplikuks mõõtmistulemuseks ning ka menetlusaluse isiku poolt juhitava sõiduki lõplikuks kiiruseks lugeda 85 km/h.
2. Seega ületas F.A

§ 15

lg 1 p 2 rikkudes lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 35 km/h ning järelikult olid tema käitumises

§ 227lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivse külje tunnused. 15.1 Kar

S § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. 15.2 Menetlusalune isik väitis oma ütlustes, et ta kiirustas talverehve ostma ning mõtlematult sõitis lubatust kiiremini (vt tl 31). Kui lisada siia teo tehiolud – äratuntavalt linna piirides lubatust 35 km/h kiiremini, s.o pea maanteekiirusel sõitmine – kohtule kahtlust, et menetlusalune isik teadis, et ta mitte ainult ei ületa suurimat lubatavat sõidukiirust, vaid et ta ületab seda oluliselt, sest kiiruste nii suur vahe, nagu on väärteomenetluses tõendamist leidnud, on sõitjale endale füüsiliselt selgesti tajutav, selleks ei pea kiirust spidomeetrilt jälgima. Kui F.A sellele vaatamata oma sõidukiirust ei vähendanud, siis võib väita, et ta ka tahtis või vähemalt möönis sellise kiirusega sõitmist. Järelikult subjektiivsest küljest tegutses ta

§ 227lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu toimepanemisel vähemalt otsese tahtlusega.

Väärtegu

§ 242

lg 1 järgi 16.

§ 106

lg 3 kohaselt peab autol, mida juhib esmase juhiloa omaja või sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud juht, olema ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk. Selle nõude rikkumise eest karistatakse

§ 242lg 1 järgi rahatrahviga kuni 20 trahviühikut.

1. Liiklusregistri kohaselt omab F.A alles esmast juhiluba. Samas nähtub LaserCam4 Leo166 salvestiselt ja selle väljatrükist (vt tl-d 32-33), samuti politseisõiduki pardakaamera salvestisest, et 23.11.
2. a kella 15:47 ajal, kui F.A juhtis Tartu linnas Jaama tänaval mootorsõidukit Volkswagen Passat registreerimisnumbriga XXX, polnud sellele taha nähtavale kohale algaja juhi tunnusmärki asetatud. Kuna menetlusalune isik ei ole temale ette heidetud rikkumisele esitanud ühtki vastuväidet, vaid on oma süüd tunnistanud (vt F.A ütlused tl 31), siis tuleb lugeda tõendatuks seegi, et tema sõidukil puudus algaja juhi tunnusmärk ka ees.
3. Järelikult rikkus F.A

§ 15

lg 1 p-le 2 lisaks veel

§ 106

lg-t 3 ning tema käitumises oli olemas

§ 242lg-s 2 toodud väärteo objektiivse koosseisu tunnused.

Kuivõrd F.A oli ilmselgelt teadlik ühelt poolt sellest, et tal on alles esmane juhiluba, teiselt poolt aga sellest, et tema poolt juhitaval sõidukil ei ole ette ja taha nähtavale kohale paigutatud algaja juhi tunnusmärke, siis subjektiivsest küljest pani ta ka selle teo toime vähemalt otsese tahtlusega. 19. Kohus ei tuvastanud kummalgi juhul õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalune isik F.A kuulub nende tegude eest karistamisele. 20. Nagu märgitud,

§ 227

lg-le 2 vastavalt karistatakse sõidukiiruse ületamise eest 21–40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni.

§ 242lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 20 trahviühikut.

Kuna F.A 4 väärteod olid toime pandud ühe teoga, määras kohtuväline menetleja talle KarS § 63 lg 1 kohaldades karistuseks

§ 227lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmise 4 kuuks.

1. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on F.A-le määranud kohase karistuse ning põhjendab seda järgnevalt.
2. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 23.1 F.A tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. KarS § 57 järgseks karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus menetlusaluse isiku kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3), mis nähtub tema ütlustest (vt tl 31). Kohtul puudub alus kahelda selle kahetsuse puhtsüdamlikkuses, eriti kuna isik on seda väljendanud koheselt pärast tegu, kuid on veel üle korranud nii kohtuvälisele menetlejale esitatud vastuväites (vt tl 34) kui kohtule esitatud kaebuseski (vt tl 2). 23.2 Eelnevale vaatamata tuleb nõustuda aga kohtuvälise menetlejaga, et F.A süü on suur ja seda eelõige teo asjaoludest lähtuvalt. Nimelt jäi tema juhitud sõiduki liikumiskiirus vaid napilt alla

§ 227lg-s 2 sätestatud kiiruse ülempiiri.

Tuleb arvestada sellegagi, et F.A ületas kiirust Tartus, s.o ühes Eesti rahva- ja liiklusrohkemas linnas, kusjuures LaserCam4 Leo166 salvestis ja selle väljatrükk (vt tl-d 32-33), samuti politseisõiduki pardakaamera salvestis tõendavad, et kiiruse ületamise ajal liikus samal teelõigul ohtralt teisigi sõidukeid. Lisaks oli tegu tänavalõiguga, kus oli mitu reguleerimata ülekäigurada. Kõige selle juures tuleb arvestada, et F.A näol oli tegu isikuga, kel oli alles esmane juhiluba ning kelle oskused sõiduki valitsemisel ei olnud seetõttu ilmselgelt veel vilunud, seejuures esmase juhi tunnusmärke, mis oleksid teistele liikluses osalejatele andnud märku tema vähesest kogemusest ja oleksid tema suhtes kutsunud üles suuremale ettevaatlikkusele, menetlusalune isik sõidukile paigaldanud ei olnud. Eelnev tähendab, et F.A tegevusest lähtuv oht oli tavapärasest suurem, ning seda ei vähendanud oluliselt seegi, et tee, millel ta kiirust ületas, kujutas endast sirget ja laia asfaltkattega tänavat, mis oli sel ajal kuiv (vt politseisõiduki pardakaamera salvestist). Lisaks tuleb F.A süü suuruse määratlemisel arvestada tema enda suhtumise intensiivsusega teosse, st sellega, et ta pani oma teo toime tahtlikult (vähemalt otsese tahtlusega). 24. Ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb F.A poolt toime pandud üleastumisse suhtuda ülima rangusega. Mootorsõiduki juhtimine lubatud sõidukiirust ületades on väga levinud, kuid samas ohtlik rikkumine, ning seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et sellist käitumist ei saa sallida. 25.1 Mis puudutab karistuse eripreventiivseid eesmärke, siis pani F.A oma väärteod toime ajal, mil tal oli juba kehtiv karistus kiiruseületamise eest. Seegi karistus oli määratud talle

§ 127lg 2 järgi.

Ka kohtuväline menetleja on oma karistuse valikut paljuski sellest faktist lähtuvalt õigustanud. Samas nähtub karistusregistrist, et nüüdseks on F.A-le varasemalt

§ 127lg 2 järgi määratud karistus kustunud. 25.2 Riigikohus on märkinud alljärgnevat: „Karistusregistri seaduse (Kar

RS) § 5 lg 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või 5 väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Erandid eeltoodud üldreeglist on sätestatud KarRS § 5 lg-s

1. Viidatud loetelus ei ole sätestatud erandit, mis lubaks isikule karistuse mõistmisel tema varasema karistatuse tuvastada kustunud karistusandmetele toetudes. Samuti kaugeneks mõistetava karistuse eripreventiivses tähenduses individualiseerimisel registrist kustutatud karistusandmetele toetumine KarS § 56 lg 1 aluseks olevast teosüü põhimõttest ja karistuse preventiivsetest eesmärkidest, kuna kustunud karistuste arvestamine jätaks tähelepanuta isiku vahepealse õiguskuuleka käitumise.“ Ning riigikohus jätkab: „Kuna kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse peale asja arutama asuv maakohus lahendab asja VTMS § 123 lg 2 kohaselt täies ulatuses (ab ovo, de novo), saab maakohus isikule karistust mõistes eripreventiivsete kaalutluste all isiku varasema karistatuse tuvastada vaid maakohtu otsuse tegemise hetkel kehtivatele karistustele toetudes. Eeltoodu kehtib ka juhul, kui maakohtu otsus mõistetud karistuse osas kaebemenetluses tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks: ka sel juhul saab asja arutama asuv maakohus karistuse mõistmisel eripreventiivsete kaalutluste raames isiku varasema karistatuse tuvastada vaid uue otsuse tegemise hetkel kehtivate karistuste alusel. Maakohtu poolt isikule karistuse mõistmisel eripreventiivsete kaalutluste raames otsuse tegemise hetkeks arhiveeritud karistustele toetumine on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena VTMS § 175 p 1 ja § 149 p 2 mõttes.“ (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.10.
2. a otsus väärteoasjas nr 4-17-5471, p-d 26-27.)
3. Seega, kui kohtuvälisel menetlejal oli õigus oma otsust tehes tugineda F.A varasemale karistamisele

§ 227

lg 2 järgi ning teha selle põhjal järeldusi menetlusaluse isiku meeluse kohta eripreventiivses mõttes, siis kohtul käesolevalt sellist õigust enam ei ole.

1. Samas on seda, kas isik võib tulevikus taas samasuguse rikkumise toime panna, võimalik prognoosida mitte üksnes varasematest rikkumisfaktidest ning nende eest mõistetud karistustest, vaid ka isiku muudest käitumuslikest teguritest (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või teda ennast iseloomustavatest asjaoludest (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.12.
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-122-13, p 11).
3. F.A meelsuse iseloomustamiseks tuleb arvestada sellega, et tegu on esmase juhiloa omanikuga, seega isikuga, kel on olnud võimalus liikluses juhina osaleda alles lühikest aega. Samas on teda juba kehtivalt karistatud

§ 201

lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt, kellelt on mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud. Ning nüüd tuleb taas temaga seoses toimetada väärteomenetlust, kusjuures käesolevas menetluses saab talle ette heita mitte üht, vaid kahte rikkumist: kiiruseületamisele lisaks ka

§ 106lg 3 rikkumist.

Eelnev näitab, et F.A kas ei ole aru saanud liiklusreeglite järgimise vajadusest või siis ei suuda/ei taha end nendele allutada. On selge, et mõlemal juhul kujutab ta liikluses jätkuvat ohtu.

1. Sellest tulenevalt ei ole kohtuväline menetleja reageerinud liiga karmilt, kui võttis F.A-lt juhtimisõiguse 4 kuuks ära.
2. Menetlusaluse isiku vastuväited (vt kohtuotsuse p 3) ei ole sellise kaaluga, et välistaksid juhtimisõiguse äravõtmise. Neile on veenvalt vastanud juba kohtuväline menetleja (vt kohtuotsuse p 4.3) ning kohus ei pea vajalikuks neid argumente siinkohal enam üle korrata. Kohus möönab, et ilmselgelt tekitabki juhtimisõiguse äravõtmine isikule ebamugavusi nii eraelus kui ka tööalaselt, kuid õige on ka kohtuvälise menetleja seisukoht, et selliste kitsendute kaudu jõuavadki karistuse eesmärgid isikule kõige selgemini teadvusesse. F.A 6 argumentide veenvust jaatades ei oleks isikutelt, kes elavad maapiirkondades ning vajavad juhiluba ka oma tööülesannete täitmiseks, üldse võimalik juhtimisõigust karistusena ära võtta. See aga ei ole seadusandja mõte. Lähtuda tuleb ennekõike ikkagi isiku ohtlikkusest ning sobivast sekkumisvahendist selle vähendamiseks.
3. Eelnevast tulenevalt jätab kohus F.A kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Peet Teidearu Kohtunik / / 7