← Eesti

1-16-1343/21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

  1. aprill 2017 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-1343 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kriminaalasi D.A süüdistuses KarS § 424 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
  2. veebruari 2017 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava D.A kaitsja advokaat Kalju Kutsar Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Milvi Väin Süüdistatav D.A. Isikukood: XXX, elukoht: XXX. Varem kriminaalkorras karistamata. Kaitsja Advokaat Kalju Kutsar RESOLUTSIOON
  3. Jätta Tartu Maakohtu
  4. veebruari 2017 otsus muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata.
  5. Määrata Advokaadibüroole Valge&Uiga makstava riigi õigusabi tasu suuruseks D.A-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 144 (sada nelikümmend neli) eurot, sh käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot.
  6. Mõista D.A-lt punktis 2 nimetatud menetluskulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 144 (sada nelikümmend neli) eurot, sh käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot.
  7. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik.
  8. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. 1 EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Tartu Maakohtu
  10. veebruari
  11. a otsusega tunnistati D.A süüdi karistusseadustiku (KarS) § 424 järgi selles, et tema
  12. augustil 2015 kell 08:15 paiku Valgas Transpordi ja Viljandi tänavate ristmikul juhtis suunaga Transpordi tänava poole sõiduautot Ford Mondeo reg nr XXX tekitades liiklusõnnetuse, kui sõitis otsa tänavavalgustuse postile. D.A juhtis autot alkoholijoobeseisundis. Alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,90 mg/l. Võttes arvesse laiendmääramatust 0,09 mg/l loeti lõplikuks tulemiks 0,81 mg/l. Mõõtmine toimus seadmega Dräger Alcotest 7110MK IIIEST ARAF-
  13. D.A rikkus liiklusseaduse § 33 lg 11 p 2 ja § 69 lg 2 p 1 nõudeid, mille kohaselt ei tohi juht olla alkoholijoobes.
  14. D.A karistati KarS § 424 järgi rahalise karistusega 200 päevamäära (päevamäära suurus 11,80 eurot) ehk summas 2360 eurot. KarS § 73 kohaselt jäeti rahaline karistus tingimisi kohaldamata ja täitmisele pööramata, kui D.A ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Lisakaristusena võeti D.A-lt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks alates kohtuotsuse jõustumisest. Lahendati ka menetluskuludega seonduvad küsimused. MAAKOHTU OTSUSE PÕHIMOTIIVID
  15. Süüdistatava D.A süü KarS § 424 järgi on leidnud tõendamist ja süüdistatav tuleb mõista süüdi.
  16. Vaidlus seisneb selles, kas süüdistatav oli talle etteheidetava teo toimepanemise ajal alkoholijoobes ja kui oli, siis kui suure joobega tegemist oli. 4.1 Süüdistatava ütlused ei haaku faktiliste asjaoludega, teiste asjas leiduvate tõenditega, on paljasõnalised ning tõendamata. 4.2 Tunnistajate B.O. , S.R. ja ütlused Keil MA OÜ territooriumil vahetult pärast avariid toimunud sündmuste käigust on täiesti kokkulangevad. Samas ei lange need kokku süüdistatava enese ütlustega. Kohus leidis, et ühtki põhjust, miks D.A praeguseks ekskolleegid, kes on asjassepuutumatud isikud, peaksid kohtule valetama
  17. augustil
  18. a toimunud sündmuste käigu kohta. Kohus luges tunnistajate ütlused usaldusväärseteks ning selle, kuidas ja millises seisundis süüdistatav saabus tööandja territooriumile, kaua seal viibis ning millisel trajektooril Keil MA OÜ territooriumil liikus. 4.3 Saamata abi OÜ Keil MA territooriumilt, suundus süüdistatav avariipaika, kuhu oli selleks ajaks saabunud politseiametnikud A. Poola ja T. Eelsaar. Nimetatud tunnistajate ütlused luges kohus usaldusväärseteks. 4.4 Süüdistatava kaitseversioon alkoholi tarvitamisest pärast avariid on paljasõnaline ja tõendamata. Versiooni, mille kohaselt tarvitas süüdistatav töö juures alkoholi peale avariid, ei kinnita ükski tõend peale süüdistatava enda ütluste. Süüdistatav ja kõik tunnistajad kinnitasid, et alkoholi tarvitamine töökohal ei ole lubatav ning tööruumides alkoholi ei leidu. Tunnistajad B.O. ja S.R. kinnitasid, et D.A olid ilmsed joobetunnused juba ettevõtte väravast sisenedes, s.o enne töökotta minekut. Tunnistajate kinnitusel ei olnud D.A 2 ettevõttesse saabumisel ka midagi käes. Süüdistatav vahetas riided kiiresti ning keegi tunnistajatest ei maininud, et D.A seisund oleks peale riiete vahetamist oluliselt muutunud. Kohus ei pidanud usutavaks, et isik võttis sündmuskohalt kaasa kilekoti seal olnud asjadega, aga jättis autosse rahakoti. Samuti, et kilekott tuli põue peita alkoholi varjamise eesmärgil. Maxima ja Selveri kilekotid ei paista selgelt läbi. 4.5 D.A ei väitnud avariipaika naastes politseinikele, et juhtis mootorsõidukit kainena, kuid tarvitas alkoholi pärast avariid. Iga mõistlik isik, kelle suhtes alustati süüteomenetlust, oleks juhul, kui ta oleks alkoholi tarvitanud pärast avariid, seda maininud politseiametnikule või protokolli selgitustesse. D.A seda ei teinud. Ta märkis politseiametnikule T. Eelsaarele, et oli terve öö joonud, samas ei maininud ta sõnagi, et tarvitas alkoholi pärast avariid. Ka esimesel kahtlustatavana ülekuulamisel ta seda fakti ei maininud, alles pool aastat hiljem täiendaval ülekuulamisel avaldas ta sellise versiooni. 4.6 Eesti Haigekassa poolt avaldatud andmetele ja nende järgi tehtud arvutustele ning politseiametnik T. Eelsaare ütlustele tuginedes leidis maakohus, et nii indikaatorvahendi tulemus kui ka tund hiljem tõendusliku alkomeetri tulemus on omavahel kooskõlas ning ei toeta süüdistatava väidet selle kohta, et ta tarbis alkoholi pärast avariid töö juures. 4.7 Süüdistatava ebaadekvaatsele seisundile avarii toimumise ajal viitavad nii tunnistajate kui ka süüdistatava enese ütlused. Kui D.A jõudis Keil MA OÜ territooriumile, siis ei olnud tema põhimureks mitte politsei informeerimine, vaid abilise leidmine, kes aitaks tal sõiduki avariipaigast teisaldada. Selline käitumine viitab sellele, et süüdistatav sai aru, et tema teol võivad olla rasked tagajärjed. Süüdistatav oli enda ütluste kohaselt eelmisel õhtul tarvitanud ohtralt alkoholi. Saunapeol, mis algas kell 7, tarbis ta 2-3 õlut ning hinnanguliselt veel pool liitrit rummi. Alkoholi tarvitamine lõppes öösel kella 3 ajal. Kell 8 istus süüdistatav autorooli. Kohus pidas eluliselt ebausutavaks, et sellist alkoholikogust on nelja tunniga võimalik n.ö „välja magada“. Ka tunnistajad kinnitavad, et kohe pärast avariid oli süüdistatav arusaadavalt joobes, kõndis taaruvalt, pilk seisis. Seega pidi ka süüdistatav endale aru andma, et tegelikult ei olnud tema seisund niivõrd lühikese aja möödudes selline, et oleks võimaldanud asuda sõidukit juhtima. 4.8 Vaidlus puudub selle üle, et D.A juhtis
  19. augustil 2015 kella 08:15 paiku Valgas Transpordi ja Viljandi tänavate ristmikul juhtis suunaga Transpordi tänava poole sõiduautot Ford Mondeo reg nr XXX, mida kinnitavad tunnistajad ning kirjalikud tõendid. Ka D.A ise ei eita auto juhtimist. 4.9 Kohtu hinnangul on ümberlükkamatult tuvastatud, et D.A oli mootorsõidukit juhtides joobeseisundis. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 mg alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus vähemalt 0,75 mg alkoholi. KarS § 424 järgi on karistatav mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, s.o LS § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud alkoholi piirmäära ületades. APELLATSIOON
  20. Otsusele esitas apellatsiooni D.A kaitsja advokaat K. Kutsar, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kohus on eksinud tõendite hindamisel ning ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõigust. 5.1 D.A tarvitas alkoholi pärast liiklusõnnetuse toimumist. Seega ei ole täidetud KarS § 424 eeldus, et D.A oli alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise ajal. 3 D.A võttis pärast kokkupõrke toimumist autost asjad, sh pooliku rummipudeli, mille ta pani töökoha territooriumile jõudes kilekotti ja hõlma alla. Tunnistaja B.O. nägi, et D.A saabus ettevõtte territooriumile, läks riietusruumi ja väljus sealt tööriietes. Seega mingi aja oli D.A tunnistajate nägemisulatusest väljas, mida kinnitavad ka tunnistajate S. R ja K.G. ütlused. Seega oli D.A võimalus pärast liiklusõnnetuse toimumist alkoholi tarvitada ning puudub alus kahelda tema ütlustes sellest, et ta tarvitas ettevõtte riietusruumis ca 125-130 gr rummi. Maakohus ei ole pööranud suurt tähelepanu tunnistajate B.O. ja S. R selgitustele, mille kohaselt oli D.A ettevõtte territooriumile jõudes kummalise käitumisega ning tunnistajatele jäi mulje, et ta on alkoholijoobes. Süüdistatav ei olegi eitanud, et ta tarvitas alkoholi eelneval õhtul ja öösel, mistõttu ei saa välistada, et ta ei olnud hommikuks täielikult kainenenud. Sellest aga ei saa järeldada, et ta oleks olnud alkoholjoobes sõiduki juhtimise ajal. 5.2 Asjakohatud on maakohtu etteheited, milles kohus leidis, et D.A väiteid alkoholi tarvitamise kohta hiljem, ei kinnita ükski tõend peale süüdistatava ütluste ning et süüdistatav ja tema kaitsja oleksid pidanud looma võimaluse taolise väite kontrollimiseks. Eluliselt on usutav, et D.A ei soovinud kaasasolnud alkoholi töökaaslastele näidata ning tarvitas seda teiste eest varjatult riietusruumis. Süüdistatava ütlustes ei saa kahelda selgi põhjusel, et maakohtu arvates oli D.A käitumine ebaloogiline. Tunnistajate S. R, B.O. ja K.G. ütlustest nähtuvalt oli D.A ütlustes nii mõndagi kummalist, mistõttu puudub alus kahelda tema väites, et ta unustas rahakoti autosse. Mõistetamatu on maakohtu etteheide, et süüdistatav ja kaitsja ei taotlenud üle kuulata seda isikut, kes tõi ettevõttest ära D.A riided. Arusaamatuks jääb, millest kohus järeldas, et riided tõi ära keegi kolmas, mitte aga D.A ise. Süüdistatava ütlused on tõendiks ning neid ei saa kõrvale jätta üksnes põhjusel, et kohtu arvates proovib süüdistatav end õigustada. 5.3 Väär on kohtu seisukoht, et D.A süüd tõendab asjaolu, et ta nõustus allkirjastama sündmuskohal vormistatud dokumente joobe tuvastamise ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise kohta ning politseiametnikele avaldamises, et ta oli alkoholijoobes. Sündmuskohale saabunud politseiametnikud A. Poola ja T. Eelsaar ei suutnud meenutada, mida süüdistatav neile täpselt ütles. D.A on selgitanud, et temalt küsiti, kas ta juhtis autot ning kas ta on tarvitanud alkoholi. Mõlemale küsimusele vastas ta jaatavalt, kuna ta oli sõidukit juhtinud ning vestluse toimumise ajaks ka alkoholi tarvitanud. Kuna tal tuvastati alkoholijoove, siis puudus alus vaidlustada sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsust. Arusaamatu on ka kohtu järeldus, et kuna D.A ei selgitanud sündmuskohal, et ta on pärast liiklusõnnetust tarvitanud alkoholi, siis möönis ta kuriteo toimepanemist. D.A puuduvad juriidilised teadmised. Temalt ei küsitud alkoholi tarvitamise aega, kogust jm detaile. Sündmuskohal D.A üle ei kuulatud ning olukorras, kus isik on põhjustanud liiklusõnnetuse ning tarvitanud alkoholi, ei saa eeldada, et ta suudaks sündmuskohale tulnud politseinikele kirjeldada üksikasju, millel võib olla edaspidises menetluses tähtsust. 5.4 Politsei tuvastas tõendusliku alkomeetriga, et
  21. augustil 2015 kell 09:24 oli D.A väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 0,81 mg/l kohta. Vaidlus puudub selleski, et liiklusõnnetus toimus samal päeval vähemalt 1 tund ja 20 minutit varem. Maakohus on ise hakanud Eesti Haigekassa poolt internetis avaldatud andmete põhjal tuvastama süüdistatava võimalikku joovet liiklusõnnetuse põhjustamise ajal. Sisuliselt on maakohus tuginedes kohtuistungil uurimata tõenditele asunud eksperdi rolli ning ebaselge metoodika põhjal tuvastanud süüdistatava võimaliku joobe. See ei ole asjakohane ega tõendina lubatav (vt ka RKKK 3-1-1-36-10, 3-1-1-110-09 ja 3-1-1-113-0). 4 5.5 Süüteo objektiivne külg näeb ette sõiduki juhtimise alkoholijoobe seisundis. Seega on asjakohatud kohtu arutlused millise marsruudi ja millistel kaalutlustel D.A
  22. augustil 2015 tööle sõitmiseks valis. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
  23. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega anti menetluspooltele võimalus esitada
  24. märtsiks 2017 oma kirjalikud seisukohad esitatud apellatsiooni osas. Kirjalikus seisukohas leiab ringkonnaprokurör, et kohtuotsus tuleb jätta muutmata. Kohtuotsus on põhjendatud, arvamuse kujunemine jälgitav ja seaduslik. Kohus on õigesti leidnud, et süüdistatava ütlused ei haaku faktiliste asjaoludega, teiste asjas kogutud tõenditega ning on paljasõnalised. Lisaks tõendusliku alkomeetriga tuvastatule on kohus arvestanud, et ka töökaaslased nägid ja kirjeldasid D.A purjusolekut. Kuna D.A käitus rahulikult ja allus menetlustoimingutele, on politseinikud teinud enne tõendusliku alkomeetri kasutamist avariiga seotud toimingud, mis selgitab mõõtetulemuse vähenemist. Kohus on õigesti arvestanud ka D.A käitumist kuriteosündmusele eelnenud ajal ehk siis alkoholi tarvitamisega pikema aja jooksul, millega on seotud ka tema poolt antud selgituste eluline mitteusutavus tööle sõitmise teekonna kohta. Kohus on õigesti märkinud sedagi, et aktiivse kaitsetaktika valimisel ei ole D.A ise teinud võimalikuks oma alibit kontrollida. Enne kohtuistungit ei ole räägitud kellegi teise poolt asjade äratoomisest ja seda isikut ei avaldanud D.A ka kohtus. Kaitseversioon esitati oluliselt pika aja möödumisel. Õigesti on kohus arvestanud ka sellega, et D.A ei ole sunnitud allkirjastama tema suhtes vormistatud dokumenti. Puudub alus arvata, et D.A ei saanud dokumentide sisust ja tähendusest aru. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
  25. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsuse ja sellele esitatud edasikaebusega leiab, et apellatsioon jääb rahuldamata.
  26. Taotluses süüdistatav D.A õigeks mõista toetub apellant soovile anda apellatsioonikohtul uus, maakohtust erinev hinnang kriminaalasjas kogutud tõenditele. Seoses sellega osundab esmalt kohtukolleegium kassatsioonikohtu seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-7705).
  27. Ringkonnakohus leiab, et maakohus hindas tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina põhjendas asjakohaselt, millistel põhjustel tõendikogum kinnitab maakohtu siseveendumust süüdistatava D.A süü tõendatuses talle esitatud süüdistuses. Ringkonnakohtu hinnangul esitatud apellatsioon ei sisalda endas selliseid kaalukaid argumente, mis veenvalt kummutaksid maakohtu sisukohaseid ning tõenditele tuginevaid järeldusi. Apellatsioonikohtul jääb seetõttu üle vaid nõustuda maakohtu otsustusega ja kõiki kohtu põhjendusi siinkohal üle ei korda. Nimetatud põhimõttest lähtudes toob 5 ringkonnakohus alljärgnevalt omapoolsed vastused apellatsiooni põhiväidetele seonduvalt süüdistatava õigeksmõistmise taotlusega.
  28. Hinnates tõendeid kogumis luges maakohus tuvastatuks, et 14.08.2015 kella 08:15 ajal juhtis D.A Valga maakonnas Valga linnas Viljandi –Transpordi ristmikul suunaga Transpordi tänava poole mootorsõidukit Ford Mondeo riikliku registreerimisnumbriga XXX joobeseisundis, täites sellega KarS § 424 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Lisaks tuvastas maakohus, et D.A pidi vähemalt võimalikuks pidama, et ta juhtis sõidukit joobeseisundis, mistõttu on tema käitumisele omistatav kaudne tahtlus.
  29. Apellant kinnitab, et vaidlus puudub selle üle, et eelmärgitud kuupäeval kell 09:24 tuvastati tõendusliku alkomeetri näiduga D.A väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 0,81 mg liitri kohta. Kuna nimetatud asjaolusid ei vaidlustata, siis ringkonnakohus neid puudutavaid tõendeid ei käsitle.
  30. Kaitsja leiab jätkuvalt, et eelnimetatud (joobe olemasolu) asjaolu ei tõenda seda, et süüdistatav oli alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise ajal, s.o 14.08.2015 kella 08:00 paiku. See tähendab, et jätkuvalt ollakse seisukohal, et D.A tarvitas alkoholi pärast liiklusõnnetuse toimumist. Sama kaitseversioon oli hinnata ka maakohtul, mille kohus otsuses analüüsitud tõenditega aga veenvalt kummutas ning ringkonnakohus nõustub maakohtuga.
  31. Vaidlus puudub asjaolus, et D.A, sõites oma sõiduautoga veidi peale 08:00 tööle, põhjustas liiklusõnnetuse, s.t sõitis otsa tänavavalgustuse postile ja lahkus sündmuskohalt politseid toimunust teavitamata.
  32. Apellatsioonis tuuakse välja süüdistatava selgitused avariikohalt lahkumise asjaolude kohta (võttis kaasa kilekoti vahetusriiete ja pooliku pudeli rummiga, läks töökohta, kus vahetas riided ja tarvitas alkoholi) ning kaitsja hinnangul puudub alus kahelda süüdistatava sellekohastes ütlustes.
  33. Maakohus analüüsis igakülgselt esitatud kaitseversiooni alkoholi tarvitamise võimalikkuse kohta pärast avariid töö juures ning tõenditele tuginevalt lükkas selle ringkonnakohtu hinnangul veenvalt ümber. Apellatsioonis toodud maakohtu järeldustega mittenõustuvad ja juba maakohus esitatud argumendid kohtu seisukohti ümber ei lükka.
  34. Veenmaks apellatsioonikohut süüdistatava D.A versiooni õigsuses osundatakse kaebuses tunnistajate S. R, B.O. ja K.G. ütlustele, mis kaebaja arvates kinnitavad süüdistatava ütlusi pärast liiklusõnnetust alkoholi tarvitamise kohta.
  35. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu ning leiab, et nimetatud tunnistajate ütlusest lähtuvalt vähimgi viide süüdistatava kaitseversiooni võimalikkusele puudub. Siinkohal ei hakka apellatsioonikohus veelkord täies mahus välja tooma eelnimetatud tunnistajate ütlusi, seda tegi juba maakohus (vt maakohtu otsuses lk 4-6), kuid mõningad asjakohased väljavõtted on siinkohal siiski vajalikud.
  36. Tunnistajad B.O. ja S.R. kirjeldasid ettevõtte parkla väravast nende poole suunduva süüdistatava olekut, mis oli nende hinnangul ebatavaline- silmad seisid, meeleolu ebatavaliselt positiivne, arvestades vahetult enne toimunud avariid, kõnnak liiga pehme. Tunnistajate hinnangul oli D.A ilmselgelt tugevas joobes. S.R. manitses süüdistatavat, et sellises olekus ei tohi tööd teha. Tavaliselt on D.A viisakas poiss, kuid sel päevas hakkas vastu (lk 67 jj, lk 70). Nimetatud tunnistajatega kokkulangevaid ütlusi andis ka tunnistaja K. G (lk 65jj). Tunnistaja lisas, et süüdistatav sõimas neid, et nad on halvad ja ei aita teda. Süüdistatav 6 lubas avalduse lauale panna sest kõik on vastikud. Lisaks on tunnistajad B.O. ja S.R. selgelt kinnitanud, et D.A käes midagi ei olnud. Seega on maakohus tunnistajate usaldusväärsed ütlused aluseks võttes põhjendatult järeldanud, et D.A oli juba tööle tulles ilmselgelt joobes.
  37. Süüdistatava versiooni kohaselt võiski ta olla veel jätkuvalt joobetunnustega, kuna eelnevalt ta tarvitas alkoholi, lõpetas tarvitamise kella 3 paiku öösel. Seega võis mingil määral olla ta joobes ning töö juures jõi n.ö peale. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt analüüsitud tõendid, s.t tunnistajate ütlused ei kinnita süüdistatava väidet, et peale avariid võttis ta autost kaasa kilekoti vahetusriiete ja pooliku alkoholipudeliga, samas aga unustas rahakoti autosse. Tunnistajad süüdistataval mingit kotti käes ei näinud. Süüdistatav väitis seepeale, et enne töö juurde jõudmist pani ta pudeli põue. Tõepoolest väidetavalt põues asuvate esemete olemasolu või puudumist tunnistajad kinnitada ei saa. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt ei viibinud süüdistatav töökoha siseruumides kaua, ning välja tulles mingit tema välist seisundimuutust tunnistajad ei täheldanud. Seega saab ka ringkonnakohus kogutud tõendite pinnalt asuda seisukohale, et süüdistatava versioon alkoholi tarvitamise kohta pärast avariid tööl, on ümber lükatud.
  38. Lisada tuleb sedagi, et süüdistatava versioonil puudub vähimgi selge eluline usutavus. Kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajate (süüdistatava kaastöötajate) ütlustest järeldub, et töö juures alkoholi ei tarvitata ning töö tegemine alkoholijoobes ei tuleks kõne allagi. Seega ei ole ka eluliselt usutav, et süüdistatav tarvitas alkoholi pärast avariid tööle jõudes, et seejärel asuda hiljem joobes olekus tööle. Lisaks kinnitas süüdistatav ise, et lahkus sündmuskohalt selleks et helistada politseisse, kuid millegipärast seda ei tee vaid hoopiski joob alkoholi ning kutsub töökaaslast appi autot ära vedama. Eluliselt usutavam oleks pigem see, kui autojuht jääb avarii järgselt sündmuskohale või siis töö juurde saabudes teavitab politseid, nii nagu süüdistatav väitis end soovinud teha, kuid millegipärast see eesmärk tööle jõudes on juba unustatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et süüdistatava D.A ütluseid ei toeta ükski kriminaalasjas kogutud tõend. Vastupidi, need on ümber lükatud teiste, otsuses põhjalikult analüüsitud tõenditega, mistõttu D.A ütlustele kohtuotsust rajada ei oleks seaduslik ega põhjendatud.
  39. Kaebaja ei ole maakohtuga nõus ka selles, et maakohtu arvates kinnitab süüdistust asjaolu, et D.A nõustus allkirjastama politseiametnike poolt sündmuskohal vormistatud dokumente joobe tuvastamise ning sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise kohta. Lisaks olevat ta avaldanud politseinikele, et juhtis sõidukit alkoholijoobes. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on eeltoodud viisil tõendeid hinnates toiminud õigesti. Politseiametnike A. Poola ja T. Eelsaare ütlustest järeldub selgelt, et süüdistatav tunnistas neile, et oli juhtinud autot alkoholijoobes ning sellises seisundis põhjustas avarii. Pärast avariid alkoholi tarvitamise kohta ei lausunud süüdistatav aga sõnagi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et iga mõistlik inimene oleks politseiametnikele koheselt öelnud, et tarvitas pärast avariid alkoholi, mitte ei tunnistaks oma süüd joobes juhtimises kui ta süüdi ei ole. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli pöördele on süüdistatav omakäeliselt märkinud, et tal selgitused puuduvad, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile mingeid omapoolseid selgitusi ei esitanud. Seega ühelegi sel ega ka järgneval päeval koostatud dokumendile vähimaidki selgitusi D.A ei esitanud (lk 23jj). Selleks, et end väidetava alusetu (sõiduauto joobes juhtimine) süüdistamise eest kaitsta juriidilise hariduse olemasolu 7 tingimata vajalik ei ole (kaebuses viidatakse süüdistataval juriidiliste teadmiste puudumisele). Siinkohal väärib märkimist, et prokuröri poolt maakohtus kohtuvaidlustes avaldatu kohaselt D.A ei rääkinud sõnagi pärast avariid alkoholi tarvitamise kohta isegi mitte esimesel kahtlustatavana ülekuulamisel, vaid alles ligi pool aastat hiljem täiendaval ülekuulamisel.
  40. Kõik eelnimetatud punktis toodud asjaolud kogumis toetavad ringkonnakohtu hinnangul süüdistuse versiooni D.A poolt sõiduauto juhtimisest joobeseisundis süüdistuses toodud ajal ja kohas.
  41. Vaidlus puudub selles, et 14.08.2015 kell 09:24 tuvastati tõendusliku alkomeetriga D.A väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 0,81 mg liitri kohta. Sellele mõõtmisele eelnes indikaatorvahendi kasutamine. Protokolli kohaselt tuvastati süüdistataval 14.08.2015 kell 08:37 väljahingatavas õhus alkoholijoove 1,02 mg liitri kohta. Seega tõendusliku alkomeetriga tuvastati D.A alkoholijoobe näit ca 47 minutit pärast indikaatorvahendiga mõõtmist. Maakohus tuvastas, et menetlustoimingute käigus toimus D.A kainenemine. Kasutades Eesti Haigekassa kodulehel avaldatud avalikke andmeid kainenemise keskmise aja kohta järeldas kohus, et D.A versioon alkoholi tarvitamise kohta ca 10-15 minutit enne indikaatorvahendisse puhumist ei ole tõene, kuna sellisel juhul ei oleks usutav kainenemise tunnuste ilmnemine.
  42. Kaitsja heidab maakohtule ette eeltoodud teabe kasutamist, leides, et kohus tugines uurimata tõendile ja asus eksperdi rolli. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt avaliku teabe kasutamine oma järelduste tegemisel, milleks ju Eesti Haigekassa kodulehel avaldatu ju vaieldamatult on, on lubatav. KrMS § 60 lg 1 kohaselt võib kohus kriminaalasja lahendamisel tugineda asjaoludele, mis on tunnistatud tõendatuks või üldtuntuks. Lõike 3 kohaselt üldtuntuks võib kohus tunnistada asjaolu, mille kohta saab kohus usaldusväärset teavet kriminaalmenetlusvälistest allikatest. Eesti Haigekassa on kriminaalmenetlusväline allikas, kelle poolt avaldatud teave on hinnatav usaldusväärsena. Seega võib eeltoodud allika poolt ametlikult ja avalikkusele kättesaadavalt avaldatut lugeda üldtuntud teabeks, mille kasutamine käesolevas kriminaalasjas on olnud lubatav. Samas tuleb märkida, et kohus ei ole oma järelduses tuginenud vaid Eesti Haigekassa avalikule infole, vaid kohtu seisukohti toetavad ka käesolevas kriminaalasjas üle kuulatud tunnistaja politseiametnik T. Eelsaare ütlused. Tunnistaja selgitas, et vahetult peale suure koguse kange alkoholi tarbimist on väljahingatavas õhus alkoholi näit väike ning nii suure joobe nii kiiresti tekkimine (nagu seda oli D.A) ei ole võimalik (lk 65).
  43. Kaebaja arvates ei oma mingit tähtsust asjaolu, millise marsruudi ja millistel kaalutlustel süüdistatav 14.08.2015 tööle sõitmiseks valis. Kohtu vastavad arutlused ei ole seega asjakohased. Ringkonnakohus nõustub, et tõepoolest otsest ning vahetut tõenduslikku tähendust D.A poolt valitud marsruut tööle sõitmiseks ei oma. Samas saab kohtuotsust lugedes selgeks, et maakohus on nimetatud asjaolule tähelepanu pööranud põhjendatult ja seda nimelt süüdistatava ütluste usutavuse seisukohalt. Süüdistatava selgituste kohaselt kiirustas ta tööle, kuid samas valis kohale jõudmiseks kaks korda pikema teekonna. Veel selgitas süüdistatav, et autodele ei meeldi lühikesed otsad ning pikema sõidu puhul saab mootor soojeneda. Siinkohal maakohus nõustus süüdistatavaga 8 mõningal määral, kuid kuna antud juhul toimus sündmus suvel, siis mootori soojendamise vajadus puudus. Seega on süüdistatava selgitused hinnanud maakohus ebaloogiliseks ning vaieldamatult nõustub sellega ka ringkonnakohus.
  44. Eeltoodut kokku võttes ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse D.A süüdimõistmises ja karistamises KarS § 424 järgi muutmata ning kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  45. Süüdistatava kaitsja advokaat K. Kutsar esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 144 euro suuruses summas, sh käibemaks 24 eurot. Taotluse kohaselt on kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks 3 tundi. Kokku taotleb kaitsja 144 euro (sh käibemaks 24 eurot) hüvitamist.
  46. Kriminaalkolleegium leiab, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg on põhjendatud.
  47. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ning § 21 lg-st 3 ja justiitsministri
  48. juuli
  49. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 6 lg-st 3, tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks kaitsjale määrata 144 eurot, sh käibemaks 24 eurot. Menetluskulud tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 185 lg 2 alusel süüdistatavalt riigi kasuks välja mõista. 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.