Obsah (5)

§ 227§ 15§ 50§ 2§ 45

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. märtsil 2020. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-20-345 Kohtukoosseis Kohtunik Peet Tei

) § 15 1 lg 1 p 1 rikkudes mootorsõidukit Volvo V70 registreerimisnumbriga XXX kiirusega 144+/-9 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 45 km/h.

1. PPA Lõuna Prefektuuri 08.01.
2. a otsusega väärteoasjas nr 2780,19,014635 (tl-d 35-36, tervikuna vt tl-d 5-7) karistati M.R selle teo eest

§ 227lg 3 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks.

3.1 M.R esitas nimetatud otsuse peale kaebuse Tartu Maakohtule (tl-d 1-4). 3.2 Ta ei vaidlusta enda poolt toime pandud väärtegu. Samas ei ole ta nõus sellega, et kohtuväline menetleja on süüteo lugenud keskmisest raskemaks ning tema süü suureks. M.R selgitab, et ta sõitis Tallinn-Tartu-Luhamaa mnt

1. km-l 2+1 sõidureaga teel, kus tema liikumise suunas oli kaks sõidurida ning vastassuuna sõidureaga turvapiire. Ta liikus teises sõidureas. Tegu ei olnud möödasõiduga, vaid möödumisega samas suunas esimesel sõidureal sõitnud veoautost. Temperatuur oli +5°, teekate kuiv ja nähtavus hea. Suveajal on sel teelõigul lubatud piirkiirus 100 km/h (projekteerimisel lubatud sõidukiirus 110 km/h). Ta lisas kiirust, kuna hindas, et kiirusest 90 km/h ei pruugi piisata, et turvaliselt mööduda veoautost, mis sõitis 83 km/h, sest kaherealine tee võis hakata lõppema. Seejuures kinnitab M.R, et nii enne kui ka pärast seda sõitis ta lubatud piirkiirusega, kiirust lisas selleks, et turvaliselt veoautost mööduda, sest hiljem, 1+1 sõidureaga teel oleks see ohtlik olnud. Võib-olla oleks möödumine olnud turvaline ka natuke väiksema kiirusega sõites, kuid tema soov oli sõita turvaliselt ja ta ei soovinud reastuda tagasi veoauto jaoks ohtlikult lähedale esimesse ritta. Eelnevast tulenevalt hindab M.R oma tegu pigem vähemohtlikuks. 3.3 M.R märgib, et tunnistab ja kahetseb piirkiiruse ületamist, ning lubab, et midagi sarnast enam ei juhtu. Samas märgib ta sedagi, et on alates
2. a professionaalne autojuht ega ole selle aja sees põhjustanud ühtegi liiklusavariid. See näitab, et ta käitub tavaliselt

-i kohaselt, on liikluses ettevaatlik, tagab liikluse sujuvuse ja väldib igati ohte. Lisaks ei ole ta 25 a jooksul kordagi istunud rooli alkoholi tarbinuna. 3.4 Veel selgitab M.R, et ta on alates

1. a algusest töötu. Ta otsib tööd ning käib individuaalse tööotsimiskava kohaselt kursustel ja Valgas Töötukassas personaalsel nõustamisel. Töö, mida ta oskab, on seotud otseselt autodega sõitmisega ning lähiajal planeeris ta sel alal uuesti tööle asuda. 3.5 Eelnevast tulenevalt leiab M.R, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on liiga range, piisaks, kui talt võetaks juhtimisõigus ära 1 kuuks. 4.1 Kohtuväline menetleja ei nõustu kohtule antud kirjalikus seisukohas (tl-d 29-30) otsuse muutmisega. 4.2 M.R ületas sõidukiirust suures ulatuses ning tahtlikult, pannes reaalsesse ohtu teised kaasliiklejad, kes videosalvestiselt nähtuval olid kasutamas sama teelõiku. Lisaks on M.R kehtiv karistus 11.10.
2. a, s.o kõigest 2 kuud varem toime pandud samasuguse rikkumise eest ning see ilmestab tema hoiakuid ja suhtumist liikluskeskkonda. 4.3 Karistuse muutmiseks ei saa põhjust anda ka see, et M.R on juhtimisõigust vaja Töötukassas nõustamistel käimise tõttu. Isikul on võimalus kasutada ühistransporti. Tema elukohast ca 900 m kaugusel on bussipeatus, mida päevas teenindab mitu bussiliini. 2
3. Kohtumenetluse pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses (vt tl-d 27-28, 30). Kohtu seisukoht
4. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses – kohus on PPA Lõuna Prefektuurile kui kohtumenetluse teisele poolele saatnud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
5. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
6. Seega kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat. 9.

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt on asulavälisel teel teel suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h.

§ 15

lg 2 p 1 ja lg 5 järgi võib Maanteeamet või teeomanik olenevalt liiklus- ja teeoludest, ohutusest ja sõiduki kategooriast asulavälisel teel

§ 15

lg 1 p-s 1 nimetatud suurimat lubatud sõidukiirust vähendada või

§ 15

lg 4 alusel suurendada kuni 120 km/h.

§ 50

lg-st 1 tulenevalt peab juht järgima

§-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust. 10.

§ 227sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest.

Nii tuleneb sealt, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 km/h karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut (

§ 227

lg 1), sõidukiiruse ületamise eest 21–40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni (

§ 227

lg 2), sõidukiiruse ületamise eest 41–60 km/h rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni (

§ 227

lg 3) ning sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni (

§ 227lg 4).

1. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et 11.12.
2. a kella 17.22 ajal juhtis M.R Tartu maakonnas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt
3. km-l, s.o asulavälisel teel mootorsõidukit Volvo V70 registreerimisnumbriga XXX. See on üheselt tõendatud kiirusemõõturi kasutamise protokolli (vt tl 33) ning politseisõiduki pardakaamera salvestisega. Ka menetlusalune isik ei ole seda asjaolu vaidlustanud (vt tema ütlused tl 32).
4. Nagu märgitud eespool, on asulavälisel teel suurimaks lubatud sõidukiiruseks reeglina 90 km/h. Kiirusmõõturi kasutamise protokoll (tl 33) kinnitab, et teelõik, kus M.R sõidukit juhtis, ei kuulunud erandkiirusega teelõikude hulka, vaid sealgi oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks

§ 15lg 1 p 1 järgne 90 km/h.

1. Juba viidatud kiirusemõõturi kasutamise protokollist selgub seegi, et M.R-i sõiduki puhul näitas kiirusemõõtur maksimaalseks lugemiks 144 km/h (vt tl 33 pöördel). Kuna protokollist nähtub seegi asjaolu, et kiiruse mõõtmiseks kasutati Stalker DSR 2X DP019596, 3 millega kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks oli +/-9 km/h, siis on tõendatud, et lõplikuks mõõtmistulemuseks ning seega ka M.R-i poolt juhitava sõiduki lõplikuks kiiruseks kujunes 135 km/h.
2. Seega ületas M.R

§ 15

lg 1 p 1 rikkudes lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 45 km/h ning järelikult olid tema käitumises

§ 227lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivse külje tunnused. 15.1 Karistusseadustiku (Kar

S) § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Seejuures paneb isik teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. 15.2 Menetlusaluse isik väitis oma ütlustes (vt tl 32) ning kordas üle veel ka kaebuses (vt tl 3), et ta lisas kiirust, kuna hindas, et kiirusest 90 km/h ei pruugi piisata, et turvaliselt mööduda veoautost, mis sõitis 83 km/h, sest kaherealine tee võis hakata lõppema. Sellest võib järeldada, et M.R teadis, et ta ületab suurimat lubatavat kiirust. Veel enam, ta seadiski eesmärgiks lubatud liikumiskiiruse olulise ületamise, kuna vastasel juhul ei oleks ta saanud eessõitvast sõidukist võimalikult kiiresti mööda sõita. Järelikult subjektiivsest küljest tegutses M.R

§ 227lg-s 3 sätestatud väärteokoosseisu toimepanemisel kavatsetult Kar

S § 16 lg 2 mõttes.

1. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et M.R kuulub oma teo eest karistamisele.
2. Nagu märgitud,

§ 227

lg-le 3 vastavalt karistatakse sõidukiiruse ületamise eest 41–60 km/h rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Kohtuväline menetleja on M.R-ile karistuseks kohaldanud juhtimisõiguse äravõtmise 4 kuuks.

1. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on M.R-ile määranud kohase karistuse ning põhjendab seda järgnevalt.
2. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
3. M.R-i tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. Ehkki kohtuväline menetleja on oma otsuses leidnud, et M.R-i karistust kergendavaks asjaoluks on kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 järgi, siis kohus seda ei leia. Tõsi, nii kohtuvälisele menetlejale saadetud selgituses kui ka kohtule esitatud kaebuses on M.R toimepandu üle kahetsust väljendanud (vt vastavalt tl-d 8 ja 4). Samas näitab enda käitumise jätkuv õigustamine (nt sellega, et soovis turvaliselt mööduda veoautost, mis sõitis 83 km/h, sest kaherealine tee võis hakata lõppema) ning teo ohtlikkuse väiksemana näitamine, et tegelikult M.R ei tunne, et ta käitus valesti, ega järelikult ka kahetse oma tegu sisimas. 4
4. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et M.R-i süü on suur. Esiteks suurendab M.R-i süüd tema enda suhtumise intensiivsus teosse, st see, et ta pani oma teo toime tahtluse kõrgeima astmega, s.o kavatsetult. Teiseks suurendavad M.R-i süü suurust tema teo asjaolud. Nimelt tuleb arvestada sellega, et menetlusalune isik ületas kiirust 45 km/h võrra Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt-l, st ühel Eesti suurimatest maanteedest, kusjuures politseisõiduki pardakaamera salvestis tõendab, et kiiruse ületamise ajal liikus samal teelõigul mitmeid teisi sõidukeid. See tähendab, et M.R rikkus liiklusreegleid, kui teel oli suur liikluskoormus. Lisaks ületas ta kiirust pimedal ajal, mis ilmselgelt raskendas nähtavust, eriti kui arvestada, et tegu oli asulavälise teega, kus ei olnud tehisvalgustust. Eelnev tähendab, et M.R-i tegevusest lähtuv oht oli tavapärasest suurem ning seda ei vähendanud oluliselt seegi, et tee, millel ta kiirust ületas, kujutas endast kuiva sirget asfaltkattega teed 1+2 sõidurajaga teelõigul, kus oli vastassuunalisi sõidusuundi eraldav põrkepiire (vt politseisõiduki pardakaamera salvestis ning kiirusmõõturi kasutamise protokoll).
5. Asjakohane ei ole menetlusaluse isiku osutus sellele, et ta ei sooritanud möödasõitu, vaid möödus samas suunas esimesel sõidureal liikunud veoautost. Esiteks ei muuda see, kas tegu oli möödasõidu (

§ 2

p 44) või möödumisega (

§ 2p 45), praegusel juhul õiguslikku hinnangut tema teole ja selle ohtlikkusele.

Lisaks ei ole see väide ka õiguslikult pädev, sest hinnates tema teo tehiolusid koostoimes

§ 45

lg 8

-ga 1, mis sätestab, et kui asulavälisel teel on pärisuunavööndis mitu tähistatud sõidurada, siis tohib vasakpoolseid radasid kasutada ainult juhul, kui parempoolsed on hõivatud, sai tegu olla üksnes möödasõiduga.

1. Kohus ei leia, et M.R-i teo ohtlikkust oleks oluliselt vähendanud ka tema ca 35 aasta pikkune juhtimisstaaž professionaalse autojuhina. Menetlusaluse isiku tegu oli ohtlik eeskätt valitud sõidukiiruse tõttu. Üldteada on, et nõnda kiiresti liikuv sõiduk ei suuda ohu ilmnemisel puhtalt füüsikaliste mõjude tõttu vajalikult kiiresti seisma jääda, kuna tema pidurdusteekond on pikk. Ka on juhul, kui toimub liiklusõnnetus, kiirust ületava sõiduki jääkkiirus suurem ning seeläbi kasvab ka võimalike vigastuste hulk ning raskusaste nii juhile kui kaasliiklejatele. Seega ei ole käesoleval juhul määravaks mitte niivõrd juhi subjektiivsed omadused kui objektiivsed loodusseadused.
2. Ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb M.R-i poolt toime pandud üleastumisse suhtuda rangelt. Mootorsõiduki juhtimine lubatud sõidukiirust ületades on väga levinud, kuid samas ohtlik rikkumine, sest isegi väheolulisele piirkiiruse ületamisele võib järgneda raskete tagajärgedega liiklusõnnetus, kus rikkujale lisaks võivad saada kannatada ka need liiklejad, kes liiklevad kehtestatud reegleid järgides. Seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et sellist käitumist ei sallita.
3. Mis puudutab karistuse eripreventiivseid eesmärke, siis pani M.R oma väärteo toime ajal, mil tal oli juba kehtiv karistus kiiruseületamise eest

§ 227

lg 2 järgi, kusjuures see rikkumine leidis aset kõigest 2 kuud enne käsitletavat väärtegu (vt karistusregistri väljatrükk tl 34). Uus kiiruseületamine, mis sedapuhku tuli kvalifitseerida lausa

§ 227

lg 3 järgi, näitab, et toonane karistus, s.o rahatrahv üle selle keskmise määra ei ole M.R-ile ilmselgelt vajalikku mõju avaldanud. Ta ei teinud sellest vajalikke järeldusi ega parandanud oma liikluskäitumist. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja ei ole toiminud ülemääraselt, kui on karistuseks võtnud M.R-ilt 4 kuuks juhtimisõiguse ära. Lisaks M.R-i võimalikule mõjutamisele tagab see kindamini selle, et liiklus meie ümber on mõne aja jooksul ohutum. 5

1. Menetlusaluse isiku vastuväited (vt kohtuotsuse p 2.4) ei ole sellise kaaluga, et välistaksid juhtimisõiguse äravõtmise. Kohus möönab, et ilmselgelt tekitabki juhtimisõiguse äravõtmine isikule ebamugavusi nii eraelus kui ka tööalaselt. Samas selliste kitsendute kaudu jõuavadki karistuse eesmärgid isikule kõige selgemini teadvusesse. M.R-i argumentide veenvust jaatades ei oleks isikutelt, kes elavad maapiirkondades ning vajavad juhiluba ka oma tööülesannete täitmiseks, üldse võimalik juhtimisõigust karistusena ära võtta. See aga ei ole seadusandja mõte. Lähtuda tuleb ennekõike ikkagi isiku ohtlikkusest ning sobivast sekkumisvahendist selle vähendamiseks.
2. Eelnevast tulenevalt jätab kohus M.R-i kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Peet Teidearu Kohtunik / / 6