← Eesti

1-22-4069/5

1-22-4069 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

  1. august
  2. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-22-4069

(22730000113)Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlustatud kohtulahend Riigiprokuratuuri
  1. juuni
  2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X (isikukood XXXXXXXXXXX) esindaja Ljudmila Tamar (XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta X (X) esindaja Ljudmila Tamari määruskaebus Riigiprokuratuuri
  3. juuni
  4. a määrusele rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. 22.04.
  6. a esitas X (X) esindaja Ljudmila Tamar Põhja Ringkonnaprokuratuurile kuriteokaebuse kriminaalmenetluse alustamiseks Y OÜ ning tema juhatuse liige C käitumise seaduspärasuse kontrollimiseks kriminaalmenetlus vähemalt KarS § 209 järgi järgmistel asjaoludel: - 19.01.2021 (?) esitas X Pärnu Maakohtule hagi Q vastu abielu lahutamise ja ühisvara jagamise nõudes (tsiviilasi nr X-XX-XXXX). Q esitas vastuhagi ühisvara jagamise nõudes - Pärnu Maakohtu 10.09.2015 otsusega rahuldati mõlemad hagid osaliselt ning lõpetati ühisomand seisuga 19.01.2012 abikaasade ühisvarasse kuulunud varaesemetele ja õigustele - Tallinna Ringkonnakohtu 11.04.2016 määrusega lõpetati tsiviilasja menetlus kompromissiga, mille alusel kohustus Q maksma X-le enamsaadud ühisvara arvel hüvitist viie aasta jooksul kokku 250 000 eurot, millest esimene makse pidi toimuma hiljemalt 01.10.
  7. Pooled leppisid kokku ka selles, et keeld AS W 400 aktsia käsutamiseks jääb kompromissi täitmise tagamiseks kehtima - 16.05.2016 sõlmis Y OÜ ja Q poeg Z W AS-i 15 % aktsiate müügilepingu müügihinnaga 280 000 eurot ja tasumise tähtajaga 30.06.2016 1 1-22-4069 - 16.05.2016 sõlmisid Y OÜ ja Q käenduslepingu, mille kohaselt kohustus Q tagama Z-ga sõlmitud müügilepingu täitmist vastutuse piiriga kuni 420 000 eurot - 05.10.2016 Harju Maakohtu tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXX Y OÜ hagi rahuldati täielikult, mõisteti Q-lt Y OÜ kasuks 420 000 eurot ja menetluskulud 3400 eurot - kompromissis kokku lepitud tähtaegadel raha mittelaekumisel esitas X 20.10.2016 ja 06.10.2017 täitmisavaldused. Kuna kohtutäitur teatas vara puudumisest, millele saaks pöörata nõue, esitas X 14.12.2017 Pärnu Maakohtule Q pankrotiavalduse (tsiviilasi nr X-XX-XXXX). Maakohtu 12.03.2018 määrusega kuulutati Q pankrot välja. Q ei olnud varade nimekirja esitamisel pankrotihaldurile avaldanud, et tema suhtes on olemas jõustunud kohtuotsus kohustusega 423 400 eurot - 20.03.2018 esitas X pankrotimenetluses nõudeavalduse Q vastu summas 243 220,76 eurot. 10.05.2018 esitas pankrotihaldurile nõudeavalduse Y OÜ, mille kohaselt on Y OÜ nõudeks vastavalt Harju Maakohtu 05.10.2016 otsusele 423 400 eurot. Nõue moodustab ca 64% kõikidest nõuetest ja seega omab samas ulatuses õiguse nõude rahuldamisele pankrotivarast (mille tõttu väheneb X nõude rahuldamise ulatus) - 13.10.2018 esitas pankrotihaldur Harju Maakohtule hagi Y OÜ vastu käenduslepingu kehtetuks tunnistamise nõudes (tsiviilasi nr X-XX-XXXX). 17.11.2020 otsusega tunnistas Harju Maakohus tagasivõitmise korraks kehtetuks Y OÜ ja Q vahel 16.05.2016 sõlmitud käenduslepingu. Kohtuotsus jõustus 03.08.
  8. - 18.08.2021 koostas ja avaldas pankrotihaldur Q pankrotimenetluses jaotusettepaneku, millele esitas 27.08.2021 vastuväited Y OÜ.
  9. 21.01.2022 jättis Pärnu Maakohus Y OÜ vastuväited rahuldamata. 04.02.2022 esitas Y OÜ kohtule määruskaebuse, samuti esitas vastuväited 07.12.2021 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul, kuna otsuse tegemisel pankrotihaldur temale hääli ei määranud. Kokkuvõttes, Y OÜ juhatuse liige C on: 1) loonud 16.05.2016 käenduslepingu sõlmimisega Q-ga viimasele näiliku rahalise kohustuse (suure summa puhul lühike maksmise tähtaeg), mida keegi ei kavatsenud täita, 2) kohustuse planeeritud rikkumisel pannud koheselt oma nõue ka kohtus maksma saavutades tagaseljaotsust; 3) saadud kohtuotsus oli mõeldud X nõude rahuldamise võimaluste vähendamiseks, mille tõttu seda ei esitatud ja sellest ei räägitud pankrotimenetluse algatamisel Q avalduse alusel, sest selle pankrotiavalduse ja ühtlasi kohustusest vabastamise avalduse esitamise eesmärgiks oli läbi pankroti vabaneda võlgnevusest X-le üldse; 4) kohtuotsus oli käiku lastud X algatatud pankrotimenetluses, kui Y OÜ esitas oma nõude, mis tulenes käenduslepingust; 5) C ei loobunud Y OÜ võlausaldaja staatusest ka pärast käenduslepingu kehtetuks tunnistamist, soovides jätkuvalt osalemist pankrotimenetluse toimingutes ja vaidlustades toiminguid, kus Y OÜ-d enam ei aktsepteeritud. Tema tahe saada pankrotimenetluses nõude esitamise kaudu varalise kasu on ilmselge. Riigikohus on lahendi nr 1-19-7473 p 43 selgitanud, et kui pankrotistunud isiku võlausaldaja või viimase esindaja esitab võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude, mille alusetust ta teab, on see üldjuhul karistatav KarS § 209 järgi. X on sel juhul kannatanu, sest varalise kasu saamine oli planeeritud tema varalise õiguse vähendamise arvel.
  10. 05.05.
  11. a teatisega jättis Põhja ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel. 2 1-22-4069
  12. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustas 15.05.
  13. a X esindaja, kes taotles kriminaalmenetluse alustamist.
  14. 01.06.
  15. a määrusega jättis riigiprokurör esitatud kaebuse rahuldamata, märkides, et jagab ringkonnaprokuratuuri seisukohta kriminaalmenetluse aluse puudumises ning ka kaebuses Riigiprokuratuurile pole esitatud selliseid uusi asjaolusid, mis tingiksid menetlusotsuse tühistamise. Kaebaja vandeadvokaadist esindaja on nii kuriteokaebuses kui kaebuses Riigiprokuratuurile taotlenud kriminaalmenetluse alustamist „vähemalt“ KarS § 209 järgi. Seega pole tegemist „prokuratuuri poolt määratletud kvalifikatsiooniga“, nagu kaebuses ekslikult väidetakse. Ühelegi muule võimalikule KarS eriosa paragrahvile, mis antud juhul võiks kaalumisele tulla, kaebustes ei viidata. Arvestades, et kaebuse koostajaks on juriidilisi eriteadmisi omav vandeadvokaat, saab sellest järeldada vaid üht – ükski teine KarS eriosas sätestatud süüteokoosseis kaebaja hinnangul kaalumisele ei tule ning riigiprokurör nõustub sellega. Ühtlasi tuleb selgitada, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine tähendab seda, et hinnatud pole mitte ainult kuriteokaebuses (-teates) märgitud koosseisu esinemist/puudumist, vaid ka muid esineda võivaid koosseise. Kui aga ükski muu kuriteokoosseis kuriteokaebuses esitatud asjaolude pinnalt kohaldamisele ei tuleks, neid ka sisuliselt teates ei analüüsita. Ehk siis ringkonnaprokuratuur on kriminaalmenetlust alustamata jättes asunud põhjendatult seisukohale, et antud juhul puudub mistahes KarS eriosas sätestatud süüteokoosseisule viitav teave. KarS § 209 näeb ette kriminaalvastutuse teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Kelmuse objektiivne koosseis moodustub petmisest, mille tulemusena kannatanu teeb varakäsutuse ning saab varalist kahju (etteruttavalt märkides, kõnealusel juhul saaks rääkida vaid kelmuse katsest). Petmine on tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine, mille tagajärjel teine inimene satub eksimusse ja teeb varakäsutuse. Teisisõnu, kui eksitavad faktid oleksid olnud kannatanule enne tehingu sõlmimist teada, poleks ta varakäsutust teinud. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus (vähemalt kaudset) tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Lisaks sellele peab süüdlane looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega. Et hinnata teiste kelmuse koosseisu tunnuste esinemist ja vajalikku põhjuslikku seost, tuleb esmalt tuvastada pettustegu ehk tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine. Hindamaks kelmuse koosseisutunnuste esinemist, tuleb menetlusotsustuse vastuvõtmisel hinnata neid asjaolusid, mis esinesid väidetava pettusteo toimepanemise ajal. Pettusteoks saaks antud juhul olla Y OÜ poolt 10.05.2018 pankrotihaldurile esitatud nõudeavaldus, mille kohaselt on Y OÜ nõudeks vastavalt Harju Maakohtu 05.10.2016 otsusele 423 400 eurot. Kuid siinkohal tuleb arvestada, et nõude pankrotihaldurile esitamise ajal oli selle aluseks seadusjõus kohtulahend - 05.10.2016 Harju Maakohtu tagaseljaotsus tsiviilasjas nr X-XX-XXXX, millega Y OÜ kasuks mõisteti Q-lt F välja 420 000 eurot ja menetluskulud 3400 eurot. Alles 17.11.2020 otsusega tunnistas Harju Maakohus tagasivõitmise korraks kehtetuks Y OÜ ja Q vahel 16.05.2016 sõlmitud käenduslepingu ning kohtuotsus jõustus 03.08.
  16. Kohus luges nõude aluseks olnud käenduslepingu PankrS § 110 lg 1 p 3 alusel tagasi võidetavaks, kuna 1) tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, 2) võlgnik (Q) kahjustas tehingu tegemisega (käenduslepingu sõlmimisega) teadlikult võlausaldaja(te) (X) huve ning 3) tehingu teine pool (Y OÜ esindaja) teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. Samas kohus ei teinud kindlaks, et tehingu teisel poolel (Y OÜ esindajal) esines tahtluse intensiivsem vorm - selge teadmine „teadma pidamise“ asemel. Lepingu tagasivõidetavuse eeldused on leebemad kui KarS § 209 kohaldamiseks 3 1-22-4069 nõutav – tehing on pankrotimenetluses tagasi võidetav ka siis, kui nõude esitaja pidi teadma võlausaldajate huve kahjustavast iseloomust, seega piisab hoolsuskohustuse rikkumisest. Kelmuse puhul on aga vaja tuvastada, et võlausaldaja oli teadlik, et nõue on alusetu, seega on vaja menetluse alustamiseks viiteid otsesele tahtlusele sh ka rikastumiskavatsusele. Ainuüksi see, et kohtuotsusega on kindlaks tehtud, et võlausaldaja esitatud nõue on tagasivõidetav, ei tähenda, et võlausaldaja esitas teadlikult alusetu nõude. Seejuures väärib tähelepanu, et C esitas kohtulikult kontrollitud nõude, kuivõrd käenduslepingu õiguslikku perspektiivikust hindas maakohus, ning asjaolu, et kohus lahendas hagi tagaseljaotsusega, seda järeldust ei muuda. Väita, et võimaliku kelmuse (katse) ettevalmistamine algas juba 16.05.2016 müügilepingu ja käenduslepingu sõlmisega, on meelevaldne. Puuduvad igasugused seda kinnitavad asjaolud ja neid pole esitanud ka kaebaja ise - ehk mis annaks aluse väita, et C-l
  17. a mais oli selge teadmine, et müügilepingu teine osapool (täisealine Z) ei suuda võetud kohustust täita ega Q täitmist tagada. Selleks peaks tõsikindlalt olema näiteks tõendatud, et C-l oli olemas täielik ülevaade nende varalisest seisust, võimaluse puudumisest kohustuse täitmiseks laenu võtta jne. Midagi sellist materjalidest ei nähtu. Kaebuses viidatud asjaolu, et olukorras, kus pärast käenduslepingu kehtetuks tunnistamist pankrotihaldur ega kohus ei tunnistanud enam Y OÜ õigusi saada oma nõue pankrotimenetluses rahuldatud, on viimane jätkanud oma õiguste eest võitlemist, pole samuti käsitletav kelmusena. KrMS § 6 näeb ette, et menetluse alustamine on kohustuslik kuriteo asjaolude ilmnemisel ja juhul, kui ei esine kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid või asjaolusid, mis tingiks kriminaalmenetluse lõpetamise. KrMS § 199 lg 1 p 1 nimetab esimese menetlust välistava asjaoluna kriminaalmenetluse aluse puudumise, nähes ette, et kui kuriteo asjaolud ei ole sedastatavad, ei või kriminaalmenetlust alustada. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Antud juhul nõustub riigiprokurör ringkonnaprokuratuuriga, et kuriteole viitav teave puudub. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.09.2010 lahendi 3-1-1-60-09 kohaselt „kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis) /…/ ja tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline.“
  18. Riigiprokuratuuri määrusele esitas 04.07.
  19. a kaebuse X esindaja Ljudmila Tamar, kes palub Riigiprokuratuuri määrus tühistada ja alustada X 22.04.
  20. a avalduses toodud asjaoludel kriminaalmenetlust. Riigikohus on oma lahendites (sh nr 3-1-1-60-10) selgitanud, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Riigiprokuröri arvates pidi nimetama kuriteoteates või kaebuses kõikvõimalikud kuritegude koosseisud X esindaja, mitte kuriteoteadet kontrolliv prokurör. Kaebaja arvates selline seisukoht on ekslik ning sellest järeldub, et ringkonnaprokurör ei olegi muude koosseisude tunnuseid kuriteoteate menetlemisel kontrollinud. Lisaks on riigiprokurör omistanud ebaõige tähenduse Y OÜ hagis tsiviilasjas nr X-XX-XXXX tehtud tagaseljaotsusele. Prokurör on ebaõigesti leidnud, et tagaseljaotsus tähendab haginõude kohtulikku kontrolli ja seda olukorras, kus kostja ei ole hiigelsuurele nõudele vastuväiteid esitanud ja hageja Y OÜ ei ole isegi üritanud oma nõuet esitada põhivõlgniku vastu (ning tänaseks on nõue aegunud). Prokuröril ei tekkinud kahtlusi, et tagaseljaotsus on vaid osa kelmuse skeemist, mida on 22.04.2022 kuriteoteates koos tõenditega üksikasjalikult kirjeldatud, mis pidi kahjustama X kui võlausaldaja huve ja jätma teda vähemalt 64% nõude rahuldamisest. Kelmuse skeem on selgelt nähtav ka kirjeldatud toimingute ajalisusest. Prokurör on täiesti kõrvale jätnud Harju Maakohtu 17.11.2021 otsuse tsiviilasjas nr X-XX-XXXX, milles 4 1-22-4069 on maakohus tuvastanud vajalikud asjaolud, sh ka seda, et Y OÜ juhataja oli teadlik, et aktsiate ostja Z ei ole maksevõimeline. Kas C tegutses otsese või kaudse tahtlusega, peab välja selgitama kriminaalmenetlus. Prokuröri arvates käenduslepingu kehtetuks tunnistamine tagasivõitmise korras ei tähenda alusetut nõuet, mis esitati Q pankrotimenetluses. X esindaja prokuröriga ei nõustu. Pankrotiseaduse § 110 kohaselt võib tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks tehingu, mis juba tegemise ajal, st algusest peale kahjustas võlausaldajate huve, sõltumata ajast, millal tehing kehtetuks tunnistati. Kohtud on tsiviilasjas nr X-XX-XXXX (pankrotiasi) leidnud, et „vaatamata jõustunud tagaseljaotsusele on Y oma nõudeõiguse võlgniku pankrotimenetluses tervikuna kaotanud, kuna nõude aluseks olev käendusleping on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud. Y-l ei ole õigust saada pankrotivarast väljamakseid, tema tunnustatud nõudest tulenevad õigused on lõppenud ja teda ei saa jaotusettepaneku koostamisel võlausaldajana arvestada“. Riigikohus on oma lahendi nr 1-19-7473 p 43 mh selgitanud, et „lepingu ebatavaliselt kahjulikud tingimused võib olla kaudne argument, mis kinnitab laenulepingu näilikkust ja varjatud tehingu olemasolu. Siiski võib ka teise tehingu varjamiseks näiliku laenulepingu sõlmimine, samuti mingi muu tehing, mis on suunatud tegelike tehingute ja õigussuhete varjamisele, olla käsitatav KarS § 384 lg 1 mõttes koosseisupärase teona. Seda näiteks juhul, kui kõnesoleva tehinguga loodud õigusnäivus (kaas)põhjustab selle, et võlgnikul jäävad õigel ajal astumata asjakohased sammud enda kahjustatud varalise seisundi taastamiseks. Kolleegium märgib sedagi, et kui pankrotistunud isiku võlausaldaja või viimase esindaja esitab võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude, mille alusetust ta teab, on see üldjuhul karistatav KarS § 209, mitte § 384 lg 1 järgi.“ Y OÜ on sõlminud käenduslepingu aktsiate müügiks hinnaga 380 000 eurot, mis on aktsiate tolleaegset väärtust arvestades ebamõistlikult suur, kuid summa suurus oli valitud selleks, et blokeerida pankrotimenetluses teiste võlausaldajate nõudeid. Käenduslepingu kehtetuks tunnistamise menetluses ei suutnud Y OÜ esindaja usaldusväärselt selgitada, kuidas müügisumma kujunes. Kuriteoteates kirjeldatud skeemist nähtub, et Y OÜ on 2012 aastal omandanud 60% aktsiatest hinnaga 38400 eurot ning nimetatud summat ise ei maksnud (maksis Q). 2016 aastal „müüb“ Y OÜ 15% aktsiatest tudengile Z-le (Q poeg) aga hinnaga 380 000 eurot ning maksmist Z-lt ei nõua. Tegemist on näiliku tehinguga, mis oli suunatud algusest peale X võlausaldaja huvide kahjustamiseks (isegi kui see tunnistati kehtetuks hiljem). Näilik tehing on tühine. Petmine algaski hetkest, kui Y OÜ oli saavutanud tagaseljaotsuse nõudes, mis oli esitatud näilikust tehingust tulenevalt ja seega oli alusetu. Tagaseljaotsust ei kavatsenud keegi täita (Q) ega sundtäitmiseks esitada (Y OÜ). Q enda poolt pankrotimenetluse algatamisel 2017 aastal Harju Maakohtus (et X ei saaks sellest teada) ei ole Y OÜ ega Q sellest nõudest ajutisele pankrotihaldurile teatanud. Y OÜ tuli oma nõudega välja aga X 2018 aastal algatatud pankrotimenetluses (Q võttis oma pankrotiavalduse tagasi), luues menetlusosalistel läbi kohtuotsuse ebaõige ettekujutuse nõude seaduslikkuse kohta. Ebaõige on prokuröri järeldus, et Y OÜ ei kavatsenud X arvel saada varalist kasu, sest Y OÜ oleks pankrotivarast väljamaksete tegemisel saanud sellest 64%, mida tegelikult ei olnud tal õigust saada, vaid seda pidi saama X. Prokurör heitis maakohtule ette, et tagasivõitmise vaidluses ei teinud kohus kindlaks, et tehingu teisel poolel (Y OÜ esindajal) esines tahtluse intensiivsem vorm - selge teadmine „teadma pidamise“ asemel. Lepingu tagasivõidetavuse eeldused on leebemad kui KarS § 209 kohaldamiseks nõutav – tehing on pankrotimenetluses tagasi võidetav ka siis, kui nõude esitaja pidi teadma võlausaldajate huve kahjustavast iseloomust, seega piisab hoolsuskohustuse rikkumisest. Kelmuse puhul on aga vaja tuvastada, et võlausaldaja oli teadlik, et nõue on alusetu, seega on vaja menetluse alustamiseks viiteid otsesele tahtlusele sh ka 5 1-22-4069 rikastumiskavatsusele. Kummaline on, et prokurör eeldas ka kriminaalmenetluse aluseks olevate asjaolude tuvastamist tsiviilkohtu poolt. Tsiviilkohus kriminaalmenetlust ei asenda. Pärast käenduslepingu kehtetuks tunnistamist pankrotihaldur ega kohus ei tunnistanud enam (vaatamata tagaseljaotsusele) Y OÜ õigusi saada oma nõue pankrotimenetluses rahuldatud, kuid Y OÜ on kõik need seisukohad vaidlustanud, seega soovinud, et tema nõue ja X varaliste õiguste kahjustamine jätkuks. X hinnangul on Y OÜ sellisel käitumisel kelmuse kaitse tunnused. Kriminaalmenetluse ajendi ja aluse olemasolul riigi karistusõiguslik sekkumine ei ole välistatud ka siis, kui konflikti aluseks on tsiviilõiguslik vaidlus ning hinnang asjasse puutuvale õigussuhtele antakse kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 11, n 1-20-8130 p 16). Seega pidi prokuratuur analüüsima kõiki aspekte ja faktilisi asjaolusid, mida kuriteoteates esitati (neid pole vähe), ning kahtluse korral kriminaalmenetlust alustama. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  21. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 01.06.
  22. a määruse muutmiseks.
  23. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Menetluse alustamata jätmise vaidlustamise puhul peab ringkonnakohus üksnes kontrollima, kas esineb piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Vaid isiku subjektiivne arvamus selle kohta, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks või kellelegi kahtlustuse esitamiseks.
  24. Kaebaja märgib, et riigiprokuröri arvates pidi nimetama kuriteoteates või kaebuses kõikvõimalikud kuritegude koosseisud X esindaja, mitte kuriteoteadet kontrolliv prokurör. Kaebaja arvates selline seisukoht on ekslik ning sellest järeldub, et ringkonnaprokurör ei olegi muude koosseisude tunnuseid kuriteoteate menetlemisel kontrollinud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ning viitab vaidlustatud määruses selgitatule, kus riigiprokurör üheselt märgib: kriminaalmenetluse alustamata jätmine tähendab seda, et hinnatud pole mitte ainult kuriteokaebuses (-teates) märgitud koosseisu esinemist/puudumist, vaid ka muid esineda võivaid koosseise. Kui aga ükski muu kuriteokoosseis kuriteokaebuses esitatud asjaolude pinnalt kohaldamisele ei tuleks, neid ka sisuliselt teates ei analüüsita. Ehk siis ringkonnaprokuratuur on kriminaalmenetlust alustamata jättes asunud põhjendatult seisukohale, et antud juhul puudub mistahes KarS eriosas sätestatud süüteokoosseisule viitav teave. Seega on riigiprokurör ringkonnakohtu hinnangul põhjalikult selgitanud kaebuse esitajale, kuidas kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel prokurör võimalikke kuriteokoosseise hindab. Seejuures on riigiprokurör küll ka märkinud, et kuivõrd advokaadist esindaja ei ole toonud täiendavalt välja ühtegi kuriteokoosseisu, millele tema hinnangul kuriteoteates esitatud asjaoludel võiks isiku tegevus veel vastata, leiab riigiprokurör, et seega on menetlus jäetud õigesti alustamata. See aga ei tähenda seda, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel ei oleks ringkonnaprokurör kaalunud kuriteoteates avaldatu pinnalt 6 1-22-4069 muid koosseise ning et kaebaja peaks olema see, kes peaks tooma välja kõik võimalikud kuriteokoosseisud. Pigem järeldab riigiprokurör selle seisukohaga, et kuna kaebaja ei ole enda poolt toonud välja ühtegi täiendavat koosseisu, nõustub ta menetlejaga selles, et neid käesoleval juhul ei esine. Ringkonnakohus nõustub, et kuivõrd prokuröride tehtud otsustustele esitatud kaebustes ei too välja kaebaja omalt poolt täiendavalt ühtegi süüteokoosseisu, millele kuriteoteates avaldatud tegevus võiks vastata, siis sisuliselt saab selle pinnalt asuda arvamusele, et ka kaebaja hinnangul neid ei ole.
  25. Kaebaja hinnangul on riigiprokurör omistanud ebaõige tähenduse Y OÜ hagis tsiviilasjas nr X-XX-XXXX tehtud tagaseljaotsusele. Nimelt on kaebaja seisukohal, et nimetatud tagaseljaotsus on vaid osa kelmuse skeemist ning prokurör on tema hinnangul jätnud arvesse võtmata Harju Maakohtu 17.11.
  26. a otsuse tsiviilasjas nr X-XX-XXXX. Ka see etteheide ei vasta Riigiprokuratuuri määrusest nähtuvale. Nimelt on riigiprokurör selgitanud just 17.11.
  27. a kohtulahendi nr X-XX-XXXX valguses, et ainuüksi see, et kohtuotsusega on kindlaks tehtud, et võlausaldaja esitatud nõue on tagasivõidetav, ei tähenda, et võlausaldaja esitas teadlikult alusetu nõude ning et lepingu tagasivõidetavuse eeldused on leebemad kui KarS § 209 kohaldamiseks nõutav. Seejuures märgib kaebaja, et prokuröri sellekohane seisukoht on kummaline, kuna prokurör eeldas ka kriminaalmenetluse aluseks olevate asjaolude tuvastamist tsiviilkohtu poolt. Sellekohane kaebaja järeldus ei vasta aga tõele. Märkida tuleb, et kaebaja on ise kogu kriminaalmenetluse alustamise otsustamise protsessi jooksul viidanud läbivalt erinevatele tsiviilasjades tehtud lahenditele põhjendades nendes toodud kohtute seisukohtadega seda, miks käesoleval juhul esineb C tegevuses kelmuse koosseis. Prokurör on vaid neid seisukohti analüüsinud ja toonud välja, miks ta ei nõustu sellega justkui annaks tsiviilkohtumenetluses avaldatu automaatselt aluse ka kriminaalmenetluse alustamiseks. Seejuures ei viita riigiprokurör kordagi sellele, justkui peaks tsiviilkohtumenetluses olema kriminaalmenetluse alustamise asjaolud olema tõsikindlalt tuvastatud.
  28. Kaebuse esitaja märgib, et selle, kas C tegutses otsese või kaudse tahtlusega, peab välja selgitama kriminaalmenetlus. Prokurörid on aga leidnud, et käesoleval juhul ei esine kuriteoteates andmeid, mis annaks aluse piisavaks kahtluseks, et C tegevus võiks täita kelmuse (või mõne muu kuriteo) koosseisu, mistõttu pole ka alust hindamaks seda, millise tahtluse vormiga isik tegutses. Kuigi kaebuse esitaja rõhutab, et kuriteotunnuste ilmnemisel tuleb alustada kriminaalmenetlust, tuleb siinkohal märkida, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel peab algne kuriteosündmust käsitletav teave olema niivõrd täpne, et selles on võimalik sedastada kõik menetluse alustamiseks vajalikud kuriteotunnused. Kriminaalmenetlust ei saa alustada eesmärgiga alles selle teostamise kaudu asuda neid tunnuseid süüdlase tegevusest otsima. Seda on rõhutanud ka Riigikohus, märkides, et ei saa eitada, et ka juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamisega võidakse ühiskonnas valitsevate hoiakute tõttu isikuid stigmatiseerida. Seetõttu tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline (RKKK 3-1-1-60-10). Nõustuda tuleb kaebaja seisukohaga, et kriminaalmenetluse ajendi ja aluse olemasolul riigi karistusõiguslik sekkumine ei ole välistatud ka siis, kui konflikti aluseks on tsiviilõiguslik vaidlus ning hinnang asjasse puutuvale õigussuhtele antaks kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Siiski käesoleval juhul selline olukord praegusel hetkel esitatud andmete pinnalt puudub ning tegemist on eelkõige ikkagi tsiviilõigusliku vaidlusega ja X-l on võimalus oma õigusi tsiviilmenetluses kaitsta.
  29. X esindaja ei nõustu prokuröriga ka selles, et käenduslepingu kehtetuks tunnistamine tagasivõitmise korras ei tähenda alusetut nõuet. Oma seisukohta põhjendab kaebaja viitega PankrS §-le 110 ning tsiviilasja nr X-XX-XXXX lahendis väljatoodule, kus tõdetakse, et kuna käendusleping on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud, on Y OÜ oma nõudeõiguse võlgniku pankrotimenetluses vaatamata jõustunud tagaseljaotsusele tervikuna kaotanud. 7 1-22-4069 Sisuliselt kinnitab aga kaebaja poolt viidatu seda, et nõude aluseks olev leping on kehtetuks tunnistatud, mistõttu on sellest tulenevad õigused lõppenud, kuid see ei ole siiski aluseks pidada esitatud nõuet automaatselt alusetuks.
  30. Kaebaja selgitab, et Y OÜ on 2012 aastal omandanud 60% aktsiatest hinnaga 38400 eurot ning nimetatud summat ise ei maksnud (maksis Q). 2016 aastal müüs Y OÜ 15% aktsiatest tudengile Z-le (Q poeg) aga hinnaga 380 000 eurot ning maksmist Z-lt ei nõua. Seega leiab kaebuse esitaja, et tegemist on näiliku tehinguga, mis oli suunatud algusest peale X võlausaldaja huvide kahjustamiseks (isegi kui see tunnistati kehtetuks hiljem) ning on seega tühine. Sellise järelduse näol on aga tegemist kaebaja enda poolt antud hinnanguga asjade käigule. Oma seisukoha kinnitamiseks ei ole kaebaja viidanud ühelegi tõendile, mis tema vastavat järeldust toetaks. Nagu ringkonnaprokurör selgitas, oli nõue, mille OÜ Y C kaudu esitas, tagasivõidetav ja kohus tunnistas selle kehtetuks. Nõue põhines 16.05.
  31. a OÜ Y ja Q vahel sõlmitud käenduslepingul. Ringkonnaprokurör märkis, et mõlemad tehingud on õiguslikult võimalikud ja pole viiteid selle kohta, et Q tegi näiliku tehingu. Samuti nagu ka puuduvad viited selle kohta, et tehing võis olla muul põhjusel algusest peale tühine.
  32. Kaebuses esitatud seisukoht sellest, et pärast käenduslepingu kehtetuks tunnistamist pankrotihaldur ega kohus ei tunnistanud enam (vaatamata tagaseljaotsusele) Y OÜ õigusi saada oma nõue pankrotimenetluses rahuldatud, kuid Y OÜ on kõik need seisukohad vaidlustanud, seega soovinud et tema nõue ja X varaliste õiguste kahjustamine jätkuks. X hinnangul on Y OÜ sellisel käitumisel kelmuse katse tunnused. Asjaolu, et Y OÜ on kohtute seisukohad vaidlustanud, ei anna kuidagi alust arvamuseks, et see kinnitab isiku tegevuses kuritegelikku käitumist, vaid isikul on seadusest tulenev õigus oma seisukohti esitada ja kohtulahendeid vaidlustada. Seda on asjakohaselt märkinud oma lahendis ka riigiprokurör.
  33. Ringkonnakohus rõhutab, et vaid asjaolu, et kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohtadega, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul pole ei kuriteokaebuses ega kohtule esitatud kaebuses toodud välja konkreetseid faktilisi asjaolusid, mille pinnalt saaks sedastada kuriteotunnuste esinemise, mistõttu on menetluse alustamata jätmine olnud seaduslik ja põhjendatud ning Riigiprokuratuuri määrus õiguspärane.
  34. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg 5 p-st 1, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 01.06.
  35. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.