lg 2 järgi lühimenetluses Prokurör Helen Kiviloo Süüdistatav V.U Ik XXX, elukoht xxxx, Eesti Vabariigi kodanik, keskeriharidus, ei tööta, kriminaalkorras korduvalt karistatud, viimati Harju Maakohtu 05.04.2017.a otsusega KarS §
MS § 238 lg 2 alusel vangistusega 2 kuud, vabanes 02.06.2017.a karistuse ärakandmisel, karistus kustumata Kaitsja Leelo Viil RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 173 lg 1 p 1; 175 lg 1 p 4,9; 237; 238 lg 1 p 3; 238 lg 2 ; 256-4; 256-5; 311 ja 313 Tunnistada süüdi V.U KarS §
MS § 238 lg 2 kohaselt V.U-le mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 2 (kaks) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva. Kohaldada V.U suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist ning karistuse algust arvata alates kinnipidamisest 04.06.2017.a. KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista V.U-lt riigituludesse menetluskulud sundraha 352,50 eurot ja menetluskulud 120 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et kriminaalmenetluse kulud summas 472,50 eurot tuleb tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates igakuiste maksetena esimesel 11 kuul igakuiselt 39,40 eurot ja viimasel 12. kuul 39,10 eurot. Kriminaalmenetluse kulude esimene makse tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, järgmised maksed tasuda iga järgneva kuu viimaseks kuupäevaks. Kriminaalmenetluse kulude tasumiseks vajalik makseinfo koos viitenumbri ja selgitusega edastatakse kohtuistungi järgselt kätteandmise võimatusel makseinfona süüdimõistetu postiaadressile või kinnipidamiskohta. Makseinfo viitenumbri saab ka Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleist või e-toimikust. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT V.U on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema isikuna, keda on 05.04.2017 Harju Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-17-3398 süstemaatilise varguse katse toimepanemises süüdi mõistetud ja karistatud, jätkas varguste toimepanemist ja uuesti 04.06.2017 kella 10.35 ajal viibides Vesivärava 37 asuvas Torupilli Selveri kaupluses võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil Selver AS-le kuuluva meeste lintvöö maksumusega 6,99 eurot ja pediküüritangid maksumusega 3,29 eurot, seega kokku kaupa maksumusega 10,28 eurot, millega möödus kassadest jättes kauba eest tasumata, kuid tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna ta oli kinni peetud turvatöötaja poolt. Seega V.U pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt, see on KarS §
Süüdistatav V.U tunnistas ennast kohtuistungil esitatud süüdistuses täielikult süüdi. Kahtlustatavana ülekuulamisel selgitas V.U, et läks 04.06.2017.a enne lõunat kauplusesse Torupilli Selver, kauplusesse sisenemisel läks tal püksirihm katki ning V.U varastas kaupluse teiselt korruselt püksirihma, ka varastas ta kosmeetikaosakonnast küünetangid, millelt eelnevalt 3 eemaldas hinnasildi. Kassadest möödus ta kauba eest maksmata, seejärel pidas turvamees ta kinni ja leidis tema juurest varastatud kaubad. V.U kahetses juhtunut (tl 12-13). Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süüd tunnistavad ütlused ning kontrollinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, sealhulgas tunnistaja Xxxx ütlusi ja kirjalikke tõendeid (Selver AS avaldus 04.06.2017.a., kahtlustatavana kinnipidamise protokoll, karistusregistri väljatrükk ja Harju Maakohtu 05.04.2017.a otsus V.U süüditunnistamise ja karistamise kohta KarS § 199 lg 2 p 9 § 25 lg 2 järgi), leiab, et V.U süü KarS §
Selver AS avalduse kohaselt varastas isik 04.06.2017.a Tallinnas, Vesivärava 37 asuvast Torupilli Selverist pediküüritangid, väärtusega 3,29 eurot ja meeste lintvöö, väärtusega 6,99 eurot, kokku kaupu 10,28 euro väärtuses. Rikutud kaup tagastati kauplusele. Selver AS taotles enda tunnistamist tsiviilhagejaks (tl 2), kuid loobus tekitatud kahju väikese ulatuse tõttu tsiviilhagi esitamisest (tl 14). Turvatöötajast tunnistaja Xxxx ütluste kohaselt oli ta 04.06.2017.a tööl Torupilli Selveris ning nägi kella 10.33 paiku, kuidas meesterahvas võttis riiulilt meeste lintvöö ja pani selle jope taskusse, seejärel võttis meesterahvas pediküüritangid, läks tualettruumi ning kella 10.42 läbis kassad, jättes kauba eest tasumata. Tunnistaja kutsus meesterahva turvaruumi, kus meesterahva juurest leiti rikutud kaup – pediküüritangid ja lintvöö (tl 5). Kahtlustatavana kinnipidamise protokolli kohaselt peeti V.U kahtlustatavana varguse katse toimepanemises kinni 04.06.2017.a. kella 10.42 ajal Tallinnas, Vesivärava 37 (tl 10-11). Karistusregistri väljavõttest ja Harju Maakohtu 05.04.2017.a kohtuotsusest nähtub, et viimati karistati V.U KarS § 199 lg 2 p 7 ja 9 järgi, seega paneb süüdistatav vargusi toime süstemaatiliselt (tl 16- 19). Kriminaalasjas kogutud riimuvate tõenditega (tunnistaja ütlused ja kirjalikud tõendid) on täielikult leidnud tõendamist, et V.U isikuna, keda on varem korduvalt karistatud võõra vara salajaste varguste eest, püüdis 04.06.2017.a varastada Selver AS-le kuuluvat kaupa, tegutsedes tahtlikult. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt on varguste toimepanemine kujunenud V.U elustiiliks. Riigikohus on asunud seisukohale, et KarS § 199 lg 2 p 9 kontekstis tuleb elustiili mõiste sisustamisel arvestada iga üksikjuhtumi asjaolusid. Püsiva sissetuleku hankimine on eluviisi kindel tunnus, kus isik on motiveeritud toime panema uusi vargusi. Eluviisi võimaliku tunnusena on vaadeldav ka olukord, kus isikul on lihtsalt harjumus varastada. Need isikud ei varasta selleks, et ära elada, vaid selleks, et neil on lihtsalt nii kombeks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-66-13). Kriminaalasja materjalidest nähtub, et V.U on korduvalt karistatud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi (viimati 05.04.2017) ning ka peale viimase karistuse (vangistuse) kandmiselt vabanemist 02.06.2017.a jätkas ta varavastaste kuritegude toimepanemist. Seega pani V.U toime võõraste vallasasjade äravõtmise katse võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt ja tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 25 lg 2 - 199 lg 2 p 9 järgi. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 199 lg 2 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. Kohus leiab, et rahaline karistus ei oleks V.U poolt täidetav, sest ta ei tööta ja tal puuduvad võimalused rahalise karistuse tasumiseks. V.U on 8 kehtivat väärteokaristust. Teda on karistatud ka 4 rahatrahvidega, mis on valdavalt tasumata. Ka on V.U 4 kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Viimati karistati teda Harju Maakohtu 05.04.2017.a otsusega KarS §
MS § 238 lg 2 alusel vangistusega 2 kuud, mille kandmiselt ta vabanes seoses karistuse ärakandmisega 02.06.2017.a. Juba paari päeva pärast peale karistuse kandmiselt vabanemisest jätkas V.U varavastaste kuritegude toimepanemist. Kuna V.U on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, sealhulgas ka reaalse vangistusega, ei ole karistuse eripreventiivset eesmärki silmas pidades põhjendatud sellise isiku karistamine rahalise karistusega. On ilmne, et V.U ei ole enda jaoks karistustest mingeid järeldusi teinud, ka varasemad karistused, sealhulgas vangistus, ei ole mõjutanud teda loobuma süütegude toimepanemisest. Arvestades V.U isikut ning asjaolu, et ta on oma käitumisega näidanud, et ta ei ole suuteline vabaduses õiguskuulekalt elama, tuleb teda karistada vangistusega. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus asjas nr 3-1-77-11, p 11). Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad, tekitatud varaline kahju ei ole suur, tsiviilhagi ei ole esitatud ning kuritegu jäi katsestaadiumi. Kohus leiab, et V.U võib karistada sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt lühema vangistusega. Kaitsja taotles mõistetava vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kohus leiab, et karistuse eesmärkide saavutamist ei ole võimalik tagada mõistetava vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel või asendamisel üldkasuliku tööga. Riigikohus on asunud seisukohale, et nii isiku karistusest tingimisi vabastamine kui ka vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03). Käesolevas asjas ei ole tuvastatud selliseid erandlikke asjaolusid, milliste puhul saaks väita, et mõistetud vangistuse reaalne ärakandmine ei ole otstarbekas. Riigikohus on asunud seisukohale, et selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust, peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. Kohus leiab, et ei esine asjaolusid, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. V.U on korduvalt karistatud kriminaalkorras. Harju Maakohtu 08.11.2016.a otsusega karistati teda KarS § 199 lg 2 p 9 järgi vangistusega 2 kuud ja 8 päeva, mis asendati üldkasuliku tööga 68 tunni ulatuses. Üldkasuliku töö tegemise tähtajaks määrati 4 kuud, kuid V.U pani vaid mõne nädala möödumisel kohtuotsuse kuulutamisest üldkasuliku töö tegemisega kaasneval katseajal toime uue varavastase süüteo. Varavastaste kuritegude toimepanemist jätkas V.U ka peale Harju Maakohtu 25.11.2016. a otsusega KarS §
25 lg 2 järgi mõistetud liitkaristuse - vangistus 4 kuud 8 päeva – kandmiselt vabanemist. Viimase, so Harju Maakohtu 05.04.2017.a otsusega mõistetud karistuse (vangistuse) kandmiselt vabanes V.U 02.06.2017.a ning juba 04.06.2017.a pani ta toime järjekordse varavastase kuriteo. Seega on ilmne, et varasemad karistused, sealhulgas üldkasuliku töö kohaldamine, ei ole V.U suhtes oma eesmärki täitnud. Eeltoodud andmed annavad piisavalt alust arvamuseks, et V.U on isikuks, kes süstemaatiliselt paneb toime varavastaseid kuritegusid ning on oma käitumisega korduvalt näidanud, et ei ole suuteline vabaduses õiguskuulekalt elama, seega tuleb teda karistada reaalse vangistusega. Juhindudes KrMS § 130 lg 4¹ kohaldab kohus V.U karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist. suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või 5 Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb süüdimõistetul KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitada menetluskulud. Menetluskuludeks käesolevas kriminaalasjas on sundraha 352,50 eurot ja menetluskulud 120 eurot. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. V.U ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis annaks alust veendumuseks, et tema varaline seisund tervikuna ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda täies ulatuses. Samal ajal ei ole kohtu hinnangul V.U vara, mille arvelt koheselt menetluskulusid tasuda, seega peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude tasumise osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, so määrata sundraha hüvitamine ositi 12 kuu jooksul. Eha Popova Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.