1-16-6704/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2017 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-6704 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kriminaalasi K.I süüdistuses KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja)
2. veebruari 2017 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav K.I kaitsja advokaat Andres Veski Prokurör Süüdistatav Ringkonnaprokurör Terje Aleksašin K.I isikukood XXX; elukoht XXX; töökoht XXX OÜ, rehvitehnik; varem kriminaalkorras karistamata, tõkendit kohaldatud ei ole. RESOLUTSIOON
3. Jätta Tartu Maakohtu
4. veebruari 2017 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
5. Maksta riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Sirje Must kasuks 144 eurot, sealhulgas käibemaks 24 eurot, advokaat Andres Veski poolt süüdistatav K.I-le apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
6. Välja mõista K.I-lt menetluskulu 144 eurot Eesti Vabariigi kasuks kaitsjale makstud tasu katteks
7. K.I-lt väljamõistetud summa tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsusele lisatud makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
8. märtsil 2017 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
9. märtsist
10. Maakohtu otsus
11. Tartu Maakohtu 02.02.2017 otsusega tunnistati K.I süüdi KarS § 120 lg 1 järgi ja karistati 3 kuu pikkuse vangistusega. Samuti tunnistati K.I süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja karistati 11 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõisteti K.I-le liitkaristuseks 1 aasta vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata ja täitmisele pööramata, kui K.I ei pane 1 aasta ja 6 kuue kuu pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.
12. K.I süüdistatakse KarS § 121 lg 2 p 3 järgi selles, et: - ööl vastu 28.11.2015, kesköö paiku, Võru linnas XXX trepikojas haaras K.I A.V. il käega lõuast ja pigistas tema nägu, põhjustades kannatanule füüsilist valu; - 28.11.2015 kella 13-14 paiku Võrus XXX korteris haaras ühe käega T.K. il kaelast kinni ja teise käega lõi talle kaks korda näkku, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja kaelale kriimustusi; -04.12.2015 kella 22.00 paiku Võru maakonnas Võru vallas XXX E.R. i elukohas viskas kohviga täidetud kruusiga A.V. ile rindkere piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ning punetuse ja valulikkuse rinna piirkonnas.
13. Samuti süüdistatakse K.I KarS § 120 lg 1 järgi selles, et tema ööl vastu 28.11.2015, kesköö paiku, Võru linnas XXX trepikojas A.V. i kehalise väärkohtlemise käigus ähvardas teda tapmisega, öeldes A.V. ile, et „tapab kõigepealt tema ära ja seejärel iseenda, kuid teistele ta teda ei anna“, millise ähvarduse täideviimist, arvestades K.I varasemat ahistavat ja vägivaldset käitumist, oli kannatanul alust karta.
14. Maakohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et K.I ähvardas 28.11.2015 kesköö paiku Võru linnas XXX trepikojas A.V. i kehalise väärkohtlemise käigus tapmisega, öeldes A.V. ile, et „kui mina sind ei saa, siis ei saa mitte keegi, ma tapan su ära“. Maakohtu hinnangul on KarS § 120 lg 1 alusel kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine tõendamist leidnud kannatanu A.V. i ja tunnistajate T.K. i, K.H. i ja R.L. a ütlustega (otsus lk 11-14). Maakohus ei pidanud usaldusväärseteks süüdistatav K.I ja tunnistaja E.R. i ütluseid, kuna need ei haaku ei kannatanute ega teiste tunnistajate ütlusega (otsus lk 11). Maakohus leidis, et ähvardades A.V. i tapmisega, samal ajal kannatanut kaela piirkonnast pigistades, oli kannatanul alust võtta K.I ähvardust tõena ja karta oma elu ning tervise pärast. Ähvardamisele ja kehalisele väärkohtlemisele eelnenud sündmuste mõjul oli kannatanul alust K.I karta. Sündmust, st kannatanu kaela piirkonnast pigistamist, nägi pealt tunnistaja T.K. , kes käskis kannatanu 2 lahti lasta. Tunnistaja kuulis ka seda, kuidas K.I lubas A.V. i ära tappa ja tunnistajale tundus see päris tõsise ähvardusena. Tunnistaja K.H. kinnitab, et A.V. oli endast väljas, nuttis, ei julgenud magama minna ja palus tunnistajal ööseks enda juurde jääda. Tunnistaja S.S. teab, et A.V. kartis süüdistatavat. Eeltoodu alusel jõudis maakohus järeldusele, et tegemist on iga keskmise mõistliku inimese seisukohalt reaalse tapmisähvardusega. K.I täitis oma tegevusega KarS § 120 lg-s 1 sätestatud objektiivse koosseisu, pannes ähvardusega kannatanu oma elu ja tervise pärast hirmu tundma. Maakohus ei tuvastanud K.I tegevuses õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. Maakohtu hinnangul pani K.I ähvardamise toime vähemalt kaudse tahtlusega.
15. Süüdimõistmist ja karistamist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ei ole vaidlustatud. Esitatud apellatsioon
16. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K.I kaitsja advokaat A. Veski, kes taotleb Tartu Maakohtu 02.02.2017 otsuse osalist tühistamist ja K.I õigeks mõistmist KarS § 120 lg 1 järgi.
17. Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning andnud tõenditele väära hinnangu. Analüüsides ööl vastu 28.11.2015 kannatanu A.V. i kehalise väärkohtlemise ja ähvardamise episoodi, asus maakohus seisukohale, et usaldusväärseks ei saa pidada süüdistatava ja tunnistaja E.R. i ütlusi, põhjendades seda asjaoluga, et kuna süüdistatav ja E.R. on olnud elukaaslased ja neil on ühine laps, siis on tunnistaja sellest asjaolust tuginevalt andnud ütlusi süüdistatava kasuks. Maakohtu selline järeldus on meelevaldne. E.R. andis ütlusi asjaolude kohta, mis eelnesid K.I-le esitatud süüdistuses kirjeldatud kuriteoepisoodidele ning ka järgneval hommikul toimunule. E.R. kirjeldas detailselt seda, kuidas nad kannatanu A.V. i poolt siirdusid ööklubisse Bevega ja et tema teismeline tütar jäi A.V. i lapsi hoidma. Samuti seda, et nad käisid koos K.I-ga hommikul A.V. i pool, et oma tütar sealt ära tuua.
18. Maakohus ei ole neid ütlusi usaldusväärseks pidanud, kuna tunnistaja K.H. ja kannatanu A.V. neid asjaolusid ei kirjelda. Oluline on siin juures rõhutada, et sellel õhtul olid A.V. ja K.H. juba enne ööklubisse minekut alkoholijoobes ja seetõttu ei pruugi tunnistaja K.H. kõiki üksikasju täpselt mäletada. A.V. i käest aga nende asjaolude kohta ei küsitud, kuna K.I ja E.R. i viibimine enne ööklubisse minekut ja järgmisel hommikul A.V. i pool selgus alles E.R. i ütlustest. Ei ole ühtegi põhjust, miks peaks E.R. andma kohtule teadvalt valeütlusi K.I kasuks. Ühise lapse olemasoluga seda põhjendada ei saa, seda enam, et E.R. i poolt ütluste andmise ajal ei olnud K.I ja E.R. enam elukaaslased ning nende suhted ei olnud enam nii head kui aasta varem. Kaitsja on seisukohal, et pigem on usutavad just E.R. i ütlused, mis on detailsed, loogilised, sarnased K.I ütlustega, kuigi lähevad vastuollu K.H. i ütlustega.
19. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga selles, et K.I ütlused pole usaldusväärsed ka seetõttu, et ta ei rääkinud sellest, et nad kõik läksid sõbralikult baari ja keegi kedagi ei ähvardanud. K.I keeldus sisuliselt ütluste andmisest kohtueelsel uurimisel, öeldes, et ta ei soovi üldse midagi nendest asjadest rääkida. Selline ütlustest keeldumine oli kohtueelsel uurimisel K.I valik ja õigus ning ei ole temale mingilgi moel etteheidetav ega saa olla aluseks võetud tema maakohtus antud ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmisel.
20. Selleks, et isik ähvardamises süüdi tunnistada, peab ähvardus olema veenev ja kannatanul peab olema alus karta ähvarduse täideviimist. Maakohus ei ole siinkohal tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et A.V. il oli tõepoolest alust karta ähvarduse täideviimist. Kaitsja on seisukohal, et isegi juhul kui ähvardamine aset leidis, ei ole millegagi tõendamist leidnud 3 asjaolu, et A.V. seda tõsiselt võttis ja tundis ohtu oma elule. Seda kinnitab ilmekalt ka asjaolu, et ainult mõni päev hiljem,s.o 04.12.2015 läks A.V. kutsumata külalisena E.R. i ja K.I ühisesse elukohta, kus ta käitus K.I suhtes provotseerivalt. Ei ole vähimalgi määral usutav, et kannatanu, kes tundis K.I ähvardusest sellist hirmu, et pidas ähvarduse täideviimist tõenäoliseks, oleks omal soovil läinud korterisse, kus väidetav ähvardaja elab, teades et ähvardaja seal viibib. Prokuröri kirjalik seisukoht
21. Prokurör leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsuse palub ta jätta muutmata. Maakohus on põhjalikult analüüsinud kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütluste usaldusväärsust ning leidnud, et süüdistatava ja tunnistaja E.R. i ütlusi 28.11.2015 sündmuste kohta ei saa pidada usaldusväärseteks. Samuti on kohus põhjendanud, miks oli kannatanul alust karta ähvarduse täideviimist. Kaitsja arvates näitab kannatanu minek 04.12.2015 E.R. i elukohta, et ta ei võtnud süüdistatava ähvardusi tõsiselt. Prokurör sellega ei nõustu, sest kannatanu sõnul kutsus E.R. teda enda poole kohvi jooma ning kannatanu ei teadnud, et ka süüdistatav viibib E.R. i juures. Ringkonnakohtu seisukoht
22. Ringkonnakohus, tutvunud kohtuotsuse, selle aluseks olevate kohtuistungite protokollide ning toimiku materjalidega, apellatsiooni ja selle kohta esitatud kirjaliku seisukohaga, nõustub täielikult maakohtu põhjendustega K.I süüdimõistmise osas. Kuna kolleegium peab maakohtu otsust õiguslikult korrektseks, jääb lahend muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
23. Vaidlust ei ole selles, et tegemist on KarS §-de 121 ja 120 reaalkogumiga, sest kannatanu suhtes pandi esmalt toime kehaline väärkohtlemine ning järgnevalt ähvardati teda tappa. Kohtupraktikas on leitud, et tapmisega ähvardamise korral on ähvarduses sisalduv ebaõigus piisavalt suur, et mitte võimaldada ähvardamise kui järeldelikti neeldumist põhideliktis – kehalises väärkohtlemises (vt RKKKo nr 3-1-1-92-07 p 6.3).
24. Ringkonnakohus märgib, et ainukeseks vaieldavaks asjaoluks antud juhul on see, kas kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist. Maakohus leidis, et oli alust karta, kaitsja aga leiab, et ei olnud. Mis puutub selle tuvastamisse, kas kannatanul oli alust karta tapmise ähvarduse täideviimist, siis selles osas tuleb kohtupraktika kohaselt vastavad asjaolud eraldi tuvastada. Sellisteks asjaoludeks võivad nt olla ähvardusega kaasnevad teod, süüdlase isikuomadused ja varasem käitumine jne. Ähvarduse veenvuse hindamisel tuleb lisaks kannatanule lähtuda ka objektiivsest kõrvalseisjast, st ähvardus peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule inimesele (vt RKKKo nr 3-1-1-59-11 p 9.
25. ja 10.2).
26. Ringkonnakohus võtab selle küsimuse lahendamisel aluseks kohtuistungite protokollidest tulenevad sellekohased tõendid. Nendeks on järgmiste isikute ütlused: 1) kannatanu A.V. , 2) sündmust pealt näinud ja ähvardust kuulnud T.K. , 3) R.L. p, kes ootas õues ja kellele T.K. juhtunust koheselt rääkis, 4) K.H. , kes mõni aeg hiljem jõudis kannatanu juurde ja kes talle juhtunust rääkis, 5) S.S. , kellele kannatanu hiljem rääkis, et endiselt kardab süüdistatavat, 6) E.R. , kelle arust kannatanu ei kartnud süüdistatavat ja suhtles temaga järgmisel hommikul rahulikult edasi ning 7) süüdistatav ise, kes väidab, et mingit ähvardamist tema poolt ei olnud.
27. Kannatanu A.V. i ütlustest (lk 19 pöördel-23) nähtub, et peale seda kui süüdistatav tema suhtes vägivallateo toime pani, ütles ta, et „kui mina sind ei saa, siis ei saa mitte keegi, ma tapan su ära“. Selle peale kannatanu läks endast välja ja arvestades eelnevaid ahistamisi ei tundunud see niisama ütlemine, vaid oli hirmutav. Kuna süüdistatava käitumine oli eelnevalt olnud selline, et 4 ta peab igal juhul saama oma tahtmise, siis kannatanu tundis reaalset hirmu tapmise ähvardusega seoses.
28. Kannatanu T.K. i ütlustest (lk 23-25 pöördel) nähtub, et ta nägi pealt kui süüdistatav A.V. i kaelast pigistas, hoidis teda vastu uksepiita ja ütles, et tapab A.V. i ära. Seda nähes ja kuuldes T.K. karjus süüdistatavale, et lõpeta ära ning süüdistatav lasigi A.V. i lahti ning jooksis trepikojas ülespoole. T.K. nägi, et A.V. kardab süüdistatavat, sest ta juba eelnevalt baarist põgenes süüdistatava eest.
29. Tunnistaja R.L. a ütlustest (lk 30-31 pöördel) nähtub, et ta viis A.V. i autoga baarist koju, kuna süüdistatav kannatanut baaris terroriseeris. A.V. läks oma trepikotta ja tunnistaja ning T.K. nägid, et süüdistatav läks talle järele. Kuna kannatanu oli neile autos öelnud, et kardab süüdistatavat, sest ta võib kannatanule kallale minna, siis T.K. läks neile trepikotta järele, et kallaletungi ära hoida. Paari minuti pärast T.K. tuli majast välja ja ütles, et süüdistatav läkski kannatanule kallale.
30. Tunnistaja K.H. i ütlustest (lk 57-60 pöördel) nähtub, et ta on A.V. i sõbranna ja teab, kuidas süüdistatav A.V. i viimasel ajal pidevalt ahistas, kuna nende suhe oli lõppenud. Samuti nägi ta pealt, kuidas süüdistatav ööl vastu 28.11.2015 baaris A.V. i mitu korda vastu tema tahtmist üles tõstis ja kinni hoidis. Neil tekkis omavahel sõnavahetus ja A.V. tahtis kiiresti ära koju minna. R.L. p ja T.K. viisidki A.V. i autoga koju. Kui nad baari tagasi tulid, siis T.K. rääkis talle, et oli pealt näinud, kuidas süüdistatav trepikojas kannatanut kägistas ja teda vastu seina surus. Tunnistaja viidi autoga kannatanu juurde ja ta nägi, et kannatanu kaelal olid punased jäljed ja põsk oli punane. Kannatanu rääkis talle, et süüdistatav tuli kallale. Ta oli endast väljas, nuttis, ei julgenud magama minna, sest süüdistatav istus trepikojas. Ta kartis, et süüdistatav võib korterisse tulla.
31. Tunnistaja S.S. i ütlustest (lk 27-30) nähtub, et A.V. hiljem rääkis talle, et süüdistatav on tema suhtes korduvalt vägivaldne olnud ja seetõttu ta kardab teda siiani. Ta ei julge isegi lapsi lasteaeda viia, sest ei tea, kust süüdistatav võib välja hüpata.
32. Tunnistaja E.R. i ütlustest (lk 33-36) nähtub, et ta ei tea, mis ööl vastu 28.11.2015 kannatanu trepikojas juhtus, kuid järgmisel hommikul läks ta koos süüdistatavaga kannatanu korterisse. Nad jõid seal kohvi ja kõik oli rahulik. Tunnistaja arust kannatanu küll süüdistatavat ei kartnud. Sellest, et süüdistatav oli tookord trepikojas kannatanule kallale tulnud, rääkis kannatanu tunnistajale alles tükk aega hiljem.
33. Süüdistatav K.I andis ähvardamise episoodis ütlusi (lk 60 pöördel-62, 64 pöördel, 66), mille kohaselt ta ei löönud ega ähvardanud kannatanut tapmisega, nad lihtsalt vestlesid omavahel rahulikult.
34. Maakohus ei pidanud E.R. i ja K.I ütlusi usaldusväärseteks (MK otsuse lk 11), sest need ei haaku ülejäänud tunnistajate ütlustega. Maakohus leidis, et kuna nad on elukaaslased ja neil on ühine laps, siis E.R. andis sellest tulenevalt ütlusi süüdistatava kasuks. K.I tuli alles maakohtus välja versiooniga, et nad kõik koos läksid baari, keegi kedagi hiljem ei ähvardanud ning järgmisel hommikul joodi sõbralikult koos kohvi. Maakohus leidis, et kui see kõik nii oli, siis pidanuks süüdistatav seda juba eeluurimisel rääkima. Kuna ta aga tegi seda alles aasta aega hiljem maakohtus, siis see versioon ei ole usutav.
35. Maakohus ei tuvastanud ühtegi põhjust, miks peaksid A.V. , T.K. , R.L. p ja K.H. andma süüdistatava vastu valeütlusi. Tunnistajad põgusalt tundsid süüdistatavat ja ei ole tuvastatud, et neil oleks tema vastu vihavaenu. Seetõttu luges maakohus eelnimetatud isikute ütlused usaldusväärseteks (MK otsuse lk 11).
36. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja leiab, et A.V. i ütlusi kinnitavad tunnistajad T.K. , 5 R.L. p, K.H. ja S.S. . Seega on eeltoodud isikute ütlustega ümber lükatud kaitsja väide, et maakohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et A.V. il oli tõepoolest alust karta ähvarduse täideviimist. Samuti on ümber lükatud kaitsja seisukoht, et isegi juhul kui ähvardamine aset leidis, ei ole millegagi tõendamist leidnud asjaolu, et A.V. seda tõsiselt võttis ja tundis ohtu oma elule. Maakohus tuvastas, et kannatanul oli alust karta tapmise ähvarduse täideviimist. Sellisteks asjaoludeks olid ähvardusega kaasnenud vägivallategu, süüdlase isikuomadused ja tema varasem käitumine. Ähvardus tundus reaalne ka keskmisele mõistlikule inimesele, s.o antud juhul T.K. ile, K.H. ile ja S.S. ile.
37. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jääb Tartu Maakohtu 02.02.2017 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
38. K.I kaitsja advokaat A. Veski esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest tasu väljamõistmiseks. Kaitsja taotleb tasu kokku 3 tunni eest 144 eurot, sh käibemaks 24 eurot. Kriminaalkolleegium peab kaitsjatasu selles ulatuses põhjendatuks ja rahuldab kaitsja taotluse. KrMS § 185 lg-st 2 tulenevalt jäävad menetluskulud süüdistatava kanda, sest apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend. allkirjastatud digitaalselt Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus 6