1-14-9937/67

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-14-9937 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika F.M, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
2. septembri 2016 määrus süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu O.H ( , O.H isikukood XXX) lepinguline kaitsja Harland Paas, määruskaebus RESOLUTSIOON
4. Viru Maakohtu
5. septembri 2016 määrus jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Pärnu Maakohus 13.04.2015 otsusega tunnistas O.H süüdi KarS § 266 lg 2 p 1, 2 ja KarS § 263 lg 1 p-de 1, 2 järgi ning KarS § 63 lg 2, § 64 alusel mõistis talle liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 alusel suurendas kohus karistust Pärnu Maakohtu 21.08.2014 otsusega mõistetud 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse võrra ning liitkaristuseks moodustus 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel algas karistusaeg 25.08.2014 ja see lõpeb 25.08.
8. Viru Maakohus 09.09.2016 määrusega jättis O.H tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata, põhjendades vastavat otsustust alljärgmiselt. Kohus leidis, et O.H ei kuulu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisele olenemata sellest, et reaalset vanglakaristust kannab ta esimest korda. Isiku vabastamist mittetoetavad asjaolud kaaluvad üles tema vabastamist toetavad asjaolud (viimaste osas nimetas kohus ära kinnipeetavaga vanglas läbi viidud vestlused, sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ läbimise, eriala omandamise, O.H soovi muutuda ning tema vabanemisejärgsed elutingimused ja lähedaste toe). Tegemist on isikuga, keda on kriminaalkorras karistatud 4-l korral. Seega ei ole ta varasematest karistustest vajalikke järeldusi teinud. Kõik kuriteod on vägivaldsed. O.H on 7 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest paljud on määratud ebaviisaka ja üleoleva suhtumise eest ametnike suhtes. Sellest võib järeldada, et O.H ei ole ka vangistuses viibitud aja jooksul teinud oma tegudest järeldusi ning on jätkanud õigusrikkumiste toimepanemist. Isiku suhtlusringkonda kuuluvad kriminaalkorras karistatud isikud, samuti suhtleb ta oma kuriteokaaslasega, kes võivad talle negatiivset mõju avaldada, mis seisneb alkoholi tarvitamises ja sellest ajendatuna kuritegude toimepanemises. Kohus märkis, et vangla hindab O.H uue üldise kuriteo toimepanemise tõenäosuseks järgneva kahe aasta jooksul 56% ning vägivaldse kuriteo puhul 63%, milliste näol on tegemist kõrgete riskidega. Kuna uute kuritegude sooritamine lähiajal kinnipeetava puhul on tõenäoline, oleks tema ennetähtaegne vabastamine käesoleval hetkel ennatlik. O.H kontrollnõuetele allutamine käesoleval juhul ei suudaks vähendada uue kuriteo riski, kuna isik on varasemalt kriminaalhoolduse all rikkunud kontrollnõudeid ning pannud katseajal toime uue kuriteo. Prokuratuur ja vangla ei toeta samuti kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist. MÄÄRUSKAEBUS
9. Kohtumääruse peale esitas kaebuse O.H kaitsja Harland Paas, kes taotleb lahendi tühistamist. Edasikaebuse argumendid on järgmised. Kaitsja ei pea õigeks kohtu järeldust, nagu ei oleks O.H nüüdseks oma karistustest õigeid järeldusi teinud. Asjaolu, et ta ei teinud seda varem tingimuslikult mõistetud vangistustest, ei tähenda, et ta ei teinud seda vanglas viibides. Distsiplinaarkaristuste osas selgitas O.H , et pani need toime lühikese aja jooksul, mil ta oli stressis. Veel leiab kaitsja, et vangla hinnanguid uue kuriteo tõenäosuse suhtes peab olema võimalik nii kohtul kui kaitsjal kontrollida. Seda enam, et tegemist on arvuliselt/protsendina väljendatud suurusega (välistatud ei ole metoodika ebaõige kohaldamine või arvutusviga). Üha enam levib praktika, kus ennetähtaegse vabastamise menetluse tulemuse määrab sisuliselt vangla antud arvamus. Reeglina kasutab prokurör kirjaliku arvamuse andmise võimalust ja ise kohtuistungil ei viibi. Sellises olukorras on kohtul ja kaitsjal keeruline (kui mitte võimatu) kontrollida või vaidlustada vangla ja prokuratuuri seisukohtade õigsust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on põhjendatult jätnud O.H tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamata ning määruskaebuse argumendid vastupidisele positsioonile asumiseks mingitki alust ei anna. Kuivõrd esimese kohtuastme vastavad põhistused on asjakohased ning piisavad, apellatsioonikohus neid käesolevas lahendis üle ei korda, vaid rõhutab üksnes põhilisemat ning käsitleb kaitsja H. Paasi argumente.
11. Kõigepealt peab apellatsioonikohus vajalikuks märkida, et kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks peab kohtul KarS § 76 lg-s 4 sätestatud materiaalseid eeldusi kaaludes tekkima veendumus nii selles, et isik ei pane vabaduses toime uusi kuritegusid, kui ka selles, et ta suudab katseaja läbida edukalt. O.H puhul sellist positiivset tulevikuprognoosi aga teha ei saa. Nimelt viitavad kinnipeetava jätkuvale ohtlikkusele, samuti tekitavad kahtlusi tema suutlikkuses läbida katseaeg, tema korduv kriminaalkorras karistatus, varasemalt kriminaalhooldusnõuete rikkumine ja kuritegude sooritamine katseajal ning samuti tema vangistusaegne käitumine (s.o korduvad distsipliinirikkumised). Eelmärgitud teave kogumis ei võimalda kuidagi teha järeldust, et O.H karistuse eesmärgid on täidetud juba käesolevaks ajaks.
12. Määruskaebuse argumendid ringkonnakohut vastupidisele seisukohale ei veena. Tõsi, süüdimõistetu kannab oma esimest reaalset vanglakaristust, mille mõju peaks tõepoolest olema suurem kui tingimuslikult mõistetud karistusel. Samas, nagu juba märgitud, iseloomustavad O.H karistusaega mitmed distsipliinirikkumised, s.o ta ei ole korrektselt suutnud käituda ka vangla range järelevalve tingimustes. Mingeidki vabandavaid asjaolusid kriminaalkolleegium siinkohal 2 2 näha ei suuda. Kindlasti ei õigusta kinnipeetava poolt vanglaametnikele vastu hakkamist, ebaviisakat käitumist ega muidki rikkumisi kaitsja argument, et isik oli stressis. Samuti peab märkima sedagi, et üleastumised olid fikseeritud ajavahemikus mai-detsember 2016, mida ei saa kuidagi hinnata lühikese perioodina. Kui nüüd kaitsja ülejäänud argumente edasi vaadata, siis ole need suunatud mitte sellele, et veenda apellatsioonikohut O.H karistuse eesmärkide täidetuses, vaid neist selgub püüd seada kahtluse alla vangla koostatud riskihindamise tulemused, ühes sooviga näidata, et maakohtu otsustus baseeruski valdavalt just nimetatud iseloomustusel ja selles kajastatud riskiprotsentide arvnäitajatel. Kriminaalkolleegium kaitsjaga aga kuidagi ei nõustu. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et maakohus on KarS § 76 lg-s 4 nimetatud aspekte kaaludes põhjendatult ja õigesti võtnud muuhulgas arvesse ka vangla koostatud kinnipeetava iseloomustust, sealhulgas selles esitatud hinnangut O.H poolt uue kuriteo toimepanemise võimalikkuse ja tema ohtlikkuse kohta. Tõsi, iseloomustusest ei selgu riskiprotsentide konkreetset arvutuskäiku, kuid selles on selgitatud, milliseid asjaolusid selle saamisel arvesse võetud on. Samuti peab toonitama sedagi, et kõnealune iseloomustus (ja veelgi kitsamalt: selle iseloomustuse üks osa ehk riskiprotsent) on vaid üks tegur, mida maakohus O.H tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise üle otsustades arvestas. Ehk siis kohtu lõppotsustuse seisukohalt riskiprotsentide arvnäitajatel mingitki määravat tähendust olnud ei ole. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega ka selles, nagu sõltuks kohtute kaalutlusotsustuse tulemus kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise küsimuses vangla arvamusest. Vangla poolt väljastatud iseloomustus on vaid üks alusmaterjal, mida kohtud vaatavad ning mille põhjal KarS §76 lg-s 4 toodud asjaolusid sisustavad. Näiteks antakse maakohtule tutvumiseks ka kinnipeetava isiklik toimik ning samuti esitavad oma arvamuse kriminaalhooldaja ning muidugi ka prokurör. Viimane saab seda juhindudes KrMS § 432 lg-st 31 teha kas kirjalikult või kohtuistungil. Seejuures ei ole prokurör vangistusasutuse seisukohaga seotud.
13. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ Aarne Sarjas 3 /allkiri/ Maarika F.M 3 /allkiri/ Mati Kartau