lg 1, § 1043, § 1045 lg 1 p 2, § 134 lg 2, 5 § 128 lg 5 alusel mõisteti O.V-lt välja 5000 (viis tuhat) eurot VK-le tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. VK taotlus
S § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumises ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus ja nimelt selles, et 02.04.2016 kell 09.40 juhtis ta mootorsõidukit Citroen Berlingo registreerimismärgiga xxxxxx, liikudes Tallinnas mööda Tulika tänavat Endla tänava poolt Nõmme tee suunas, lähenes Tulika 50 juures asuvale reguleerimata ülekäigurajale, kuhu oli astunud jalakäija, et sõidutee ületada, ning sõitis jalakäijale VK-le otsa. Otsasõidu tagajärjel paiskus jalakäija VK mootorsõiduki kapotile, sealt aeglustava mootorsõiduki ette asfaldile ning lohises mootorsõiduki ees mootorsõidukiga kaasa kuni mootorsõiduki lõpliku peatumiseni 50 meetrit peale ülekäigurada kuni O.V oli jala piduripedaali tagant välja saanud ning pidurdanud. Otsasõiduga tekitas O.V jalakäijale VK-le raskeid tervisekahjustusi, s.t tervisehäire, mis kestab vähemalt 4 kuud. Kannatanu VK esitas tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas vähemalt 50000 eurot. Kohus leidis, et kannatanu kasuks tuleb mittevaraline kahju välja mõista, kuid mitte tsiviilhagis märgitud ulatuses. Oma seisukohta põhjendas maakohus järgmiselt. 2 Isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 16E-PõI0092 toodud eksperdiarvamusest nähtus maakohtule, et VK-l tuvastati pea, kehatüve ning parema ülajäseme ja mõlema alajäseme tömp trauma (peensoolekinnisti rebend koos ülemise kinnistiarteri haru vigastuse ja verevalumiga; parema labakäe ulatuslik naha- ja nahaaluskoe defekt koos kõõluste, lihaste ning luude vigastustega; pehmete kudede vigastused rindkerel ning põlvedel, nahamarrastused ja põrutushaavad pea piirkonnas), mis võisid olla tekitatud 02.04.2016 liiklusõnnetuse käigus. Ekspertiisiakti kohaselt ei ole VK tervisekahjustused eluohtlikud, kuid on pikaajalise kuluga – kestusega üle 4 kuu.
lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.
lg 2 kohaselt isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (
Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-116-12 leidnud, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kasvõi juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Maakohus võttis arvesse, et Riigikohus on koostanud kohtupraktika analüüsi teemal „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes
Käesoleval juhul on kannatanule põhjustatud raskeid kehavigastusi, mille tekitamine on omakorda kaasa toonud mittevaraline kahju ilmnemise. 4
lg 5 on sätestatud, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Maakohus on otsuses jõudnud järeldusele, et mittevaraline kahju tuleb küll kannatanule välja mõista, kuid kohus on kannatanu hinnangul mõistnud välja liiga madala kahjuhüvitise, milline oma olemuselt ei ole õiglane. Apellant on seisukohal, et kahjuhüvitise summa on kõiki asjaolusid kogumis arvestades ebaõiglane. Kohus ei ole hinnanud adekvaatselt kõiki
I0092 märgitule. Selle kohaselt on kohus refereerinud ekspertiisaktis toodud väidet, et kannatanule põhjustatud tervisekahjustused ei ole eluohtlikud, kuid on pikaajalise - kestusega üle 4 kuu. Eelnevalt nimetatud ekspertiisakt on koostatud 29.06.2016 seisuga. Pärast antud akti koostamist on kannatanud käinud veel mitmetel operatsioonidel (18.11.2016, 06.07.2017, 29.07.2017 jt). Iga operatsioon on tegelikkuses uus läbielamine ja kannatus. Kohtuotsuse tegemise hetkeks on kannatanule tehtud 6 operatsiooni. Siinkohal tuleb arvestada operatsioonide arvu kui ka nende kestvusega selleks, et hinnata adekvaatselt kannatanu vaimseid kannatusi ja hingelisi läbielamisi. Samuti selgitas kannatanu, et septembris 2017 aastal on planeeritud teha veel üks operatsioon, milline ei pruugi jääda viimaseks. Operatsioonide arvu vaadates saab järeldada, et ekspertiisaktis märgitud üle 4 kuu kestvus on pärast ekspertiisakti tegemist kestnud tegelikult 13 kuud ning sellega ei ole kannatuste jada veel lõppenud. Kannatanu on kohtuistungil muu hulgas andnud selgitusi oma tervisliku seisundi kohta. Kohus on arvestanud kannatanu selgitusi üksnes osaliselt. Kannatanu on operatsioonide osas selgitanud järgmist: „Kaks operatsiooni kestsid 8 tundi, mõned olid 4-5 tundi. See annab tunda. Töökohustusi proovisin, aga 50 % sain teha. Autoga ei saanud pikalt sõita. Töö on seotud turvateenistusega. Tegin oma töötajatega kaks korda nädalas trenni, see jäi ära ja mõjub ka kollektiivile. Pärast tänast istungit lähen ka arsti juurde”. Operatsiooni kestvust arvestades saab järeldada, et kannatanule tehtud operatsioonid olid raske iseloomuga, mis põhjustasid kannatanule suurt hingelist läbielamist. Kui võtta arvesse operatsioonide arvu ja välja mõistetud hüvitise omavahelist seost, siis on kohtu hinnangul iga operatsiooni läbielamise rahaliseks hüvitiseks üksnes 833 eurot. Kohus on leidnud, et väljamõistetud mittevaralise kahjuhüvitise suurused peavad vastama ühiskonnas üldisele heaolu tasemele. Sellest tulenevalt, kui nüüd asetades ennast kannatanu olukorda tekib õigustatult küsimus, kas keskmine inimene oleks nõus sellise rahalise hüvitise eest läbima vastava 8 tunnise operatsiooni ning kas see rahaline hüvitis vastaks keskmise inimese arvates õiglasele hüvitise suurusele. Vastus on siinkohal kindlasti eitav, mis tähendab seda, et välja mõistetud hüvitis on liiga madal. Kannatanu on samuti seisukohal, et kahjuhüvitise suuruse arvestamisel oleks kohus pidanud arvestama kannatanu läbielamisi kaheetapilisena. Esiteks tuleks hinnata kannatanu valu ja kannatusi autoga kokku põrkel (kannatanu lohises auto all, mille 5 tulemusena nahk tuli paremalt käelt koos lihaskoega maha). Teiseks tuleks hinnata kannatanu valu ja kannatusi pärast kokkupõrget ehk operatsioonide ja haiglaravi läbielamist. Riigikohus on samuti sedastanud, et mittevaralise kahju puhul tuleb kehavigastuste tekitamisel hinnata kannatanule tekkinud eeldatavat valu (3-2-1-85-08) Lisaks eelnevale on oluline ka arvestada sellega, kuidas on vastav kokkupõrge mõjutanud tema elukvaliteeti tervikuna. Kohus on selles osas leidnud, et liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustus ei toonud endaga kaasa olulisi piiranguid kannatanu elukorralduses ja igapäevases tegevuses. Selline kohtu seisukoht on väär ja põhjendamatu ning ei haaku kriminaalasjas esitatud tõendite ja selgitustega. Nimelt on kannatanu kohtuistungil selgitanud, et ta tegeles eelnevalt aktiivselt spordiga eriti poksiga. Sellise vigastuse tulemusena, kus isiku parema käsi on saanud väga suure trauma, ei saa enam rääkida poksi kui spordiala harrastamisest. Poks kui spordiala eeldab mõlema käes täielikku funktsioneerimist, mida kannatanul kahjuks enam ei ole. Kannatanu on sellega kaotanud võimaluse tegeleda antud spordialaga. Samuti on kannatanu istungil selgitanud, et ta tegi töötajatega kaks korda nädalas trenni ehk sisuliselt treenis kannatanu isiklikult oma turvameeskonda. Käesoleval juhul ei ole kannatanu enam võimeline selliseid treeninguid läbi viima, mis ühtlasi mõjub ka kollektiivile. Kehavigastuste raskusele viitab asjaolu, et kauaaegne liiklussüütegudega tegelev prokurör väitis, et selline liiklusõnnetus lõppeb tavapäraselt surmaga. Ainuüksi sellest võib järeldada, et kannatanule ei ole pelgalt põhjustatud kehavigastusi vaid otseses mõttes raskeid kehavigastusi, mille tulemusena ei pruugi kannatanu parema käe funktsionaalsus taastuda enam endisel kujul. Maakohus on otsuses ekslikult leidnud, et kannatanu ütluste põhjal ei saa järeldada, et ta ei saa kätt jäädavalt liigutada. Antud väide ei põhine ühelgi tõendil. Pigem on kannatanu selgitustest võimalik aru saada, et tema käsi ei funktsioneeri endisel viisil ja selle funktsioneerimine tulevikus on samuti küsitav. Sellele viitab juba ainuüksi septembrikuus 2017 aastal tehtav uus operatsioon. Operatsioonide maht näitab, et kannatanule ei ole suudetud raskete kehavigatuste tõttu taastada tema parema käes funktsionaalsust ning endiselt esinevad tal tervislikud probleemid, millised vajavad kirurgilist sekkumist. Apellant on seisukohal, et kohus ei ole hinnanud operatsioonide mahtu ja arvu, mille tulemusena on määranud ebaõiglaselt madala kahjuhüvitise summa. Kõiki eelnevaid asjaolusid kogumis hinnates ja püüdes tuvastada kannatanule põhjustatud valu suurust, tuleb kannatanule mõista välja suurem mittevaralise kahju hüvitis. Teine kahjuhüvitise määramise kriteerium on seotud kahju tekitaja käitumisega ja suhtumisega kahjustatud isikusse pärast rikkumist (
Maakohus on antud küsimuses leidnud, et kuna süüdistatav helistas pärast liiklusõnnetust kiirabisse, siis näitab selline käitumine süüdistatava kaastunnet. Kannatanu on aga seisukohal, et süüdistatav ei ole näidanud üles hoolivust ega seejuures ka kaastunnet. Nimelt ei ole süüdistatav kordagi pöördunud kannatanu poole selleks, et vähemalt küsida, kuidas viimane ennast tunneb. Isegi toimunud kohtuistungil ei pidanud süüdistatav vajalikuks paluda kannatanult andeks või veelgi enam küsida kannatanu tervisliku seisundi kohta. Selline süüdistatava suhtumine näitab paraku kohtu tuvastatust vastupidist. Süüdistatav ei ole kokkuvõttes tänaseni isegi elementaarselt palunud kannatanult juhtunu pärast andeks, arvestades veel asjaoluga, et ta põhjustas kannatanule väga raskeid kehavigastusi. Inimliku käitumise 6 puudumine näitab seda, et süüdistatavat ei huvita milline on olnud kannatanu olukord pärast avariid ja kas kannatanu kehavigastused on paranenud. Kirjeldatud suhtumine on kannatanule põhjustanud samuti hingelist üleelamist kuivõrd kannatanule on jäänud mulje, et süüdistatavat ei huvita üldse tema poolt põhjustatud negatiivsed tagajärjed. Sellist käitumist ei ole kohus jällegi hüvitise kindlaks määramisel arvestanud. Süüdistatava käitumine on kõike muud kui kaastundlik. Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) on seisukohal, et inimese vaimne tervis on üks osa kogu inimese tervisest. Kahjuks ei ole kohtupraktika pahatihti sellise lähenemisega arvestanud. Kohtupraktika kohaselt jääb tihti mulje, et inimese vaimne tervis on just kui mingi eraldiseisev üksus, mille tegevus ja staatus ei ole niivõrd olulised füüsilise tervise seisukohalt võttes. Apellant on seisukohal, et vaimne tervis on väga oluline osa inimese tervisest ja sellel tasandil kannatuste põhjustamisse tuleb suhtuda täie tõsidusega. Kannatanule ei ole kahju hüvitamise nõude esitamine rikastumise allikaks. Kahjuhüvitise summa peab kannatanu arvates muu hulgas vastama ka üleüldisele ühiskonna õiglustundele. Maakohus on kahjuhüvitist võrrelnud kuupalga alammääraga. Kannatanu arvates on elatustaseme argumendi kohaselt õiglane võrrelda kahjuhüvitist hoopis keskmise palga näitajaga. Keskmine palk näitab konkreetselt ühiskonna elatustaset. Keskmine brutopalk oli 2016 ja 2017 aastal üle 1000 euro. Kohus on kahjuhüvitise määramisel võtnud aluseks palga alammäära 6 kuu ulatuses 2016 aastal ja 2017 aastal, mille tulemuseks on saanud 5000 eurot. Kui aga lähtuda keskmisest palgast, mis näitab adekvaatsemalt elatustaset ühiskonnas, siis oleks selle arvestuse kohaselt kahjuhüvitise summaks vähemalt 12 000 eurot (12x1000 eurot). Sellisest arvutusest olenemata leiab apellant, et tema hingelised kannatused ja läbielamised peaksid rahalises vääringus vastama vähemalt poolele sellest, mida ta on esialgses tsiviilhagis nõudnud. Esialgse hagi kohaselt leidis kannatanu, et mittevaralise kahju hüvitis võiks olla hinnanguliselt vähemalt 50 000 eurot. Antud summa oma olemuselt ei ole tegelikkuses liiga kõrge, kui arvestada operatsioonide arvu, kestvust vigastuste mahtu ning asjaolu, et süüdistatav ei ole oma teos eest kordagi vabandust palunud. Sellise valu hindamisel tuleb ennast asetada kannatanu positsiooni ja küsida, milline summa oleks see, milline rahuldaks kannatanut arvestades seda kannatuste jada. Üheselt on arusaadav ja prognoositav, et keskmine mõistlik inimene ei oleks nõus läbima sellist kannatuste rada 5000 euro eest. Tõenäolisem on et sellise valu hind on pigem 50 000 eurot. Olenemata sellest on kannatanu seisukohal, et tema vaimsete kannatuste eest välja mõistetav hüvitis võiks olla vähemalt 25 000 eurot. Maakohus on hüvitise määramisel viidanud kohtupraktikale, kuid kannatanu leiab, et meile ei kehti pretsedendiõigus, mille tulemusena on iga kohtu instants vaba otsustama seaduse piires kõikide õigusküsimuste üle iseseisvalt. Kohtupraktika annab lihtsalt võimaluse prognoosida võimalikku lõpptulemust. See aga ei tähenda seda, et lõpptulemus peaks igal korral just selline olema nagu kohtupraktikas on eelnevalt otsustatud. Tsiviilõiguse maade eripära seisnebki selles, et kohtupraktika ei määra igavesi tingimusi vaid see muutub vastavalt vajadusele ja olukorrale. Kokkuvõttes on apellant seisukohal, et maakohus on jätnud osaliselt tõendeid hindamata ja seega rikkunud oluliselt menetlusnormi. Seejuures on kohus kohaldanud 7 vääralt ka materiaalõigusnormi. Kohus ei ole arvestanud kõikide
lg 5 sätestatud tingimustega, mis on viinud liiga madala kahjuhüvitise suuruse määramiseni. Apellant on seisukohal, et kõiki kaasuse asjaolusid arvestades tuleb kahuhüvitise summat mõistlikus ulatuses suurendada. Kannatanu hinnangu kohaselt võiks hüvitis olla vähemalt 25 000 eurot. Hüvitise määramisel taandub kõik sellele, et hüvitise suurus ei tohi riivata kannatanu ja keskmise inimese õiglustunnet. 5000 euro suurune hüvitis ei ole kooskõlas kannatanu hingeliste läbielamistega. Tallinna Ringkonnakohtu 5.septembri 2017 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 12.septembrini
MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes (RKTKo 3-2-1-19-08, p 13 ). Vaidluse esemeks saab seega olla vaid küsimus, kas maakohus on arvestanud kõiki asjaolusid, millega arvestamata jätmine võis kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb kolleegiumi arvates järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, kehavigastuse või tervisekahjustuse raskust, kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist, poolte majanduslikke jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada
lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust (vt Riigikohtu
Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses tehtud järeldustest üheselt väljaloetav, et liiklusõnnetuse tagajärjel saadud vigastuste tõttu on muutunud hageja elukvaliteet endisega võrreldes ning hageja peab kannatama valu. Need asjaolud andsid aluse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Maakohus on mittevaralise kahju suuruse hindamisel arvestanud ka nende asjaoludega, milliste arvestamist maakohtu poolt apellatsioonis eitatakse. 9 Esiteks peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. Raskete tagajärgedega liiklusõnnetuste puhul mõjutab rikkumise raskust kuriteole antud juriidiline hinnang ehk, kas liiklusnõuete rikkumine süüdlase poolt oli tahtlik või ettevaatamatu. Käesoleval juhul on süüdistatav mõistetud süüdi ettevaatamatusest liiklusnõuete rikkumises. Nõustuda ei saa apellatsioonis väidetuga, et maakohus on võtnud mittevaralise kahju hindamisel aluseks ekspertiisiaktis märgitu e arvestanud kahjuga 29.06.2016 seisuga samas, kui kohtuotsuse tegemise ajaks oli kannatanule tehtud juba 6 operatsiooni. Maakohus on tegelikult arvestanud asjaoludega, mis on välja toodud tsiviilhagis ja mida kannatanu rääkis kohtuistungil - hagejale on teostatud mitmeid operatsioone ja plaanitakse teostada veel mitu. Vaidlust selles, et iga operatsiooniga kaasneb valu, kannatused ja operatsioonide järgne ebamugavustunne jms, ei ole. Kuid ei ole alust väita, et maakohus ei ole kahju suuruse hindamisel seda arvestanud ning ainuüksi jagamistehe sellist väidet ei kinnita. Samuti ei nõustu kohtukolleegium apellandiga selles, et maakohus ei ole üldse arvestanud psüühilisi läbielamisi ja vaimse tervise kahjustust. Need vaimse tervise häired, mis kannatanul esinesid, on tsiviilhagis samuti märgitud, tsiviilhagi oli mittevaralise kahju nõude aluseks ja maakohus on ka seda oma otsuses tsiteerinud. Maakohus on jaatanud, et kannatanul esinesid unehäired, stress ja tugevad peavalud, hirmutunne ja ärevushäire. Nii on maakohus nõustunud sellega, et iga operatsioon ja taastumine on kannatus ning kannatanu hingelisi läbielamisi ei suuda täpselt hinnata keegi peale kannatanu enda. Seejuures ei saa nõustuda sellega, et vaimse tervise heaolu muutus on füüsilise tervise kahjustuse olemasolul eraldiseisev asjaolu. Mittevaraline kahju ongi nö tundekahju, kuna füüsilise isiku tervise kahjustumisega kaasnevad paratamatult negatiivsed kogemused, mis väljenduvad psüühilise kahjuna nagu antud juhul, s.o stress, hirm, unehäired, ärevushäired. Sümptomid, milliste olemasolule kannatanu viitab, on füüsilise trauma tagajärjel tekkinud emotsionaalset traumat iseloomustavad sümptomid ning nende esinemine kuriteo ohvritel, kellele on tekitatud füüsiline trauma, eeldatakse. Apellant viitab apellatsioonis mitmele sellisele Riigikohtu lahendile, millised on tehtud kohtuasjades, kus kahju kannataja e hageja füüsilist tervist ei ole kahjustatud ning seetõttu on just vaimne tervis eraldi vaatluse all (3-2-1-152-09; 3-2-1-19-08). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul ei saa rääkida sellest, et süüdistatav on oma suhtumisega toimunusse oluliselt mõjutanud füüsilise trauma tagajärjel kannatanul tekkinud psühholoogilise trauma süvenemist. Kannatanu väidab, et temal on raske taluda seda, et süüdistatav ei ole tema ees vabandanud ning see näitab hoolimatut ja ükskõikset suhtumist kannatanuga toimunusse. Maakohus märkis põhjendatult, et ei ole alust rääkida ükskõiksest suhtumisest süüdistatava poolt, sest ta kutsus sündmuskohal koheselt kannatanule kiirabi, mis tagas kannatanule kiire esmaabi. Süüdistatav on tundnud huvi kannatanu tervise vastu ka pärast liiklusavariid, helistades haiglasse raviarstile. Oluline on siinkohal ka rõhutada, et süüdistatav on oma süü omaks võtnud, ta ei ole kordagi süüdistanud kannatanut mingites liiklusnõuete rikkumises toimunud avariis ehk otsinud õigustust oma teole. Süüdistatav on võtnud vastutuse, ta ei ole vaidlustanud karistust ega ka mittevaralist kahju. Mittevaralise kahju hindamisel tuleb arvestada ka väljamõistetava hüvitise sissenõudmise tagajärgi kahju tekitajale, veendudes et kahju hüvitamine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Väljamõistetud kahjusumma 10 on kohtukolleegiumi arvates mõistlik ka süüdistatava majanduslikku olukorda arvestades. Süüdistatav on 100% töövõimetu pensionär. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud ja hüvitis mittevaralise kahju eest on vastavuses ühiskonna heaolu tasemega ning valitseva kohtupraktikaga. Maakohus on kahjuhüvitise suuruse hindamisel viidanud Riigikohtu värskele kohtupraktika analüüsile ning seda ei saa maakohtule ette heita. Kohtupraktika analüüside eesmärk on kohtupraktika ühtlustamine ning viidatud Riigikohtu kohtupraktika analüüsis vaidlusaluses küsimuses on üheselt avaldatud tunnustust kohtutele, kes on hüvitise suuruse määramisel lähtunud sarnastel asjaoludel varem tehtud kohtulahenditest. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et mittevaralise kahju hüvitised peavad olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad. Lähtudes eeltoodust ning arvestades ka senist kohtupraktikat, võib ringkonnakohtu hinnangul pidada mõistlikuks mittevaralise kahju suuruseks arutataval juhul maakohtu mõistetud 5000 eurot. Süüdistatava kaitsja adv. M.Viira on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 120 eurot. Kaitsja esitas kirjalikus apellatsioonimenetluses oma kirjaliku seisukoha esitatud apellatsiooni osas ja tal kulus kohtuotsusega ja apellatsiooniga tutvumiseks ning vastuse vormistamiseks kokku 2,5 tundi, mille eest taotletav tasu on koos käibemaksuga 120 eurot. Kohtukolleegium peab põhjendatuks õigusabi kulu 1,5 tunni eest. Süüdistatava kaitsja osales maakohtu istungil, kus sisuliselt oli vaidlus ainult mittevaralise kahju suuruses. Muudes küsimustes – süü, karistus – poolte vahel vaidlusi ei olnud. Kohtuvaidlustes kannatanu esindaja poolt esitatud väited ja süüdistatava kaitsja vastuväited apellatsioonimenetluse esemeks olevas vaidluses on kattuvad ehk kannatanu esindaja apellatsioonis esitatud väited olid täpselt samasisulised nagu kohtuvaidlustes ja süüdistatava kaitsja poolt apellatsioonimenetluses kirjalik seisukoht kattub tema seisukohaga maakohtus. Kaitsja poolt esitatud kirjalikus seisukohas, kus korratakse varasemaid vastuväiteid, on nende sisuline pikkus alla 1 lehekülje. Seega kuulub hüvitamisele 72 eurot (koos käibemaksuga). Vastavalt KrMS prg 185 lg-le 2 jäävad apellatsioonimenetluses menetluskulud isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Seega peab menetluskulud hüvitama kannatanu. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p-st 1, prg 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse O.V suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.