lg 5 nõuet, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav
Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanem politseileitnant Kairi P karistas N.S ’t väärteoasjas nr. 2302,11,014348 koostatud otsusega, juhindudes KarS § 56 lg-st 1,
S 50 lg 1 p 2 alusel
224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega neljaks kuuks. Harju Maakohtule esitatud kaebuses palutakse tühistada kohtuvälise menetleja otsus täies ulatuses ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kuna kaebaja leiab, et tema teos puudub
lg 2 sätestatud süüteokoosseis ning kohtuväline menetleja on rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust. Kaebuses leitakse, et kohtuväline menetleja on jätnud väärteo inkrimineerimisel üle kuulamata menetlusaluse isiku poolt esitatud tunnistajad, kuid selle asemel kuulanud täiendavalt üle politseiametnikud K. P ’u ja P. E . Kaebaja on seisukohal, et viimase ütlused kajastavad tegelikke asjaolusid valesti. Menetleja leiab, et kaebaja poolt nimetatud tunnistajate ülekuulamine ei ole vajalik, sest nad ei viibinud menetlusaluse isikuga koos samal ajal sõidukis. Kaebuse kohaselt tõendab alkomeetri näit menetlusaluse isiku teos
lg 2 kohase väärteo objektiivse tunnuse esinemist, kuid jätab subjektiivse tunnuse olemasolu arvesse võtmata ning seetõttu oleks kohtuväline menetleja pidanud tuvastama vähemalt kaudse tahtluse, sest vastasel juhul tekib vastuolu KarS § 2 lg 2 sätestatuga. Kaebuse järgi, N.S kinnitab, et tal puudus mootorsõiduki juhtimise ajal alkoholijoove ning väärteotoimikus puuduvad igasugused tõendid, mis viitaksid subjektiivse tunnuse olemasolule. Puuduvad tõendid selle kohta, kas N.S pidi ette nägema
Seega on antud väärteoasjas täielikult tõendamata subjektiivsete tunnuste esinemine N.S teos. Kaebuse kohaselt on samuti oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust, kuna kohtuväline menetleja ei pidanud vajalikuks üle kuulata tunnistajaid, kes olid esitatud tõendamaks alkoholi mittetarvitamise fakti, vältides sellega osade tõendite uurimist ja menetlusaluse isiku väidete kontrollimist ning rikkudes menetlusaluse isiku kaitseõigust ja kaldunud kõrvale väärteoasja lahendamise põhimõtetest. Lisaks sellele ei selgitatud menetlusalusele isikule ei enne ega pärast alkoholikoguse mõõtmist tema õigusi. Hiljem on muudetud väärteoprotokolli esialgselt märgitud tõendusliku alkomeetri numbrit, mistõttu ei ole arusaadav millise alkomeetriga menetlusalusel isikul alkoholikogust mõõdeti ja kas mõõtetulemus on jälgitav. N.S laiab, et väärteoprotokolli koopia läbi kriipsutamine tunnistab karistuse määramise õiguspärasuse tühiseks. Kaebus kohaselt, kohtuväline väärteomenetleja on rikkunud in dubio pro reo põhimõtet ning tõlgendanud kõik kahtlused menetlusaluse isiku kahjuks. Kohtuistungil jäid kaebuse esitaja ja tema kaitsja kaebuse juurde. Kaebuse esitaja selgitas, et viibis talgutel, kus pakuti õunamahla, laual oli mitu ühesugust kannu. Ühesse neist valas A. V alkoholi ja tarvitas seda õunamahlaga. Samasuguses kannus oli õunamahl, lõpuks oli laual kaks kannu. Kaebuse esitaja leidis, et enda teadmisel ta alkoholi ei tarvitanud, kuid talle võis sattuda 2 kann, milles oli ka alkoholi. Ta lisas, et oli kontrollimisel täiesti kindel, et ei ole alkoholi tarvitanud. Enda sõnul juhtis ta hilisemalt pärast politsei poolt sõiduki juhtimiselt kõrvaldamiselt sõidukit, kuna oli jätkuvalt veendunud, et ole alkoholi tarvitanud. Kaebuse esitaja kaitsja leidis, et ei ole usaldusväärselt tuvastatud
lg 2 kohase väärteo koosseisu, ei selle koosseisu objektiivseid ega ka subjektiivseid tunnuseid. Kaitsja hinnangul on kogutud tõendid ühekülgsed, vastuolulised, samuti ei ole tekkinud kahtlusi tõlgendatud menetlusaluse isiku kasuks. Subjektiivse külje osas märkis kaitsja, et kohtuvälisel menetlejal tulnuks isiku karistamisel tahtliku väärteo toimepanemise eest tuvastada vähemalt kaudne tahtlus või ettevaatamatu väärteo korral ettevaatamatus vähemalt hooletuse vormis. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et puudub alus väärteootsuse tühistamiseks ning palus jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Esindaja leidis, et väärteo toimepanemine N.S poolt on tõendatud, tuvastatud joove on fikseeritud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis, järgitud on mõõtemetoodikat. Kohtuvälise menetleja sõnul on süüteo toimepanemine tõendatud tunnistajate ütlustega, õigused ja kohustused tehti menetlusalusele isikule teatavaks, ta kinnitas seda ka ise oma allkirjaga. Kohus kohtuistungil uuris järgmisi tõendeid: Kohus kuulas lisaks kaebuse esitajale üle tunnistajad: V M , A V , A S , P R , K P , P E . Vastavalt Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohale, ei pea kohus vajalikuks ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses (vt ka RKKKo 3-1-1-22-10, p 8.1). Kirjalikest tõenditest uuriti: - kohtuvälise menetleja 07.11.2011.a. otsust väärteoasjas 2302,11,014348 (tl 9-11, 44; väärteotoimik tl 26-27)); - väärteoprotokolli (tl 25, väärteotoimik tl 1); - tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli koos lisaga (tl 31; väärteotoimik tl 3-4); - sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsust (tl 32, väärteotoimik tl 5); - karistusregistri väljavõtet (tl 58, väärteotoimik tl 28); - kõnede väljavõtet (tl 114); - alkohoolse joogi väljaprinti (tl 115); - mõõtemetoodikat MM 04-2010 “Etanooli massikontsentratsiooni mõõtmine väljahingatavas õhus“ (tl 116-121); - mõõtevahendi taatlustunnistusi nr TTRC-11/00022 ja nr TTRC-1/00082 tõendusliku alkomeetri Lion Intoxilyzer 8000 nr 80-004517 kohta (tl 65, 66). Kõigi nimetatud tõendite avaldamist pidasid pooled lubatavaks. Kohtu järeldused: Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et esitatud kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et väärteoasja tühistamiseks kaebuse esitaja seisukohtade põhjal puudub alus. Kaebuse esitaja oma kaebuses ja kohtus väitis, et ta ei juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis teadlikult, alkohol võis tema joogi sisse sattuda juhuslikult. 3 Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et N.S juhtis väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas mootorsõidukit ning allutati seal joobeseisundi tuvastamise protseduurile, seda on möönnud nii N.S ise ning kinnitanud kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad P. R , K. P ja P. E . Kaebusest, kaebuse esitaja ja tema kaitsja seisukohtadest tulenevalt on vaidlusalusteks küsimusteks see, kas N.S juhtis mootorsõidukit joobeseisundis teadvalt, kas joobeseisundi tuvastamisel järgiti mõõtemetoodikat ja selgitati menetlusalusele isikule tema õigusi ning kas kohtuväline menetleja on tuvastanud õigesti sündmuse asjaolud ja kõiki asjaolusid väärteootsuse tegemisel arvesse võtnud. Kohus märgib esmalt, et vastavalt Riigikohtu poolt väljendatud seisukohale, ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (RKKKo 3-1-1-29-05, p 5). Kohus seda ka tegi ja täpsustas tunnistajate ülekuulamisega tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis ja väärteoprotokollis fikseeritut. N.S alkoholijoove on fikseeritud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis, mille on koostanud kohtus tunnistaja üle kuulatud P E (tl 30). Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt oli joobeseisundi tuvastamisele allutatud isikuks N.S , kasutati tõenduslikku alkomeetrit, Lion Intoxilyzer 8000 nr 80-004517, selle lugemiks oli 0,50 mg/l kohta, laiendmääramatuseks 0,05 mg/l ning mõõtetulemuseks 0,45 mg/l. Protokoll on korrektselt täidetud, mõõtmine on teostatud pädeva mõõtja (P. E ) poolt ning sellest nähtub, et N.S on oma allkirjaga kinnitanud tõendusliku alkomeetriga joobeseisundi tuvastamise korraga tutvumist, sh seda, et tal on õigus sellest keelduda, mille järel toimub alkoholijoobe tuvastamine vereproovi uuringuga. Kohus märgib siinkohal, et N.S andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et on töötanud kriminaalpolitseis ning töötas sündmuse ajal Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametis (kes on samuti väärtegude menetlejaks), seega pidi ta ka töökogemusest tulenevalt suhtuma erilise hoolikusega allkirjastatavatesse dokumentidesse ning mõistma tema poolt antava kinnituse õiguslikku tähendust. Õiguste tutvustamist ja selgituste andmist kinnitas ka kohtuistungil menetlustoimingute osas üle kuulatud tunnistaja P. E (tl 129130). Tunnistaja sõnul selgitas ta, et tõenduslikku alkomeetrisse puhumise korral ei saa nõuda ekspertiisi. Tunnistaja sõnul puhus N.S teise korraga alkomeetrisse ära ning kuna puhumiskatse õnnestus, polnud seega uute, täiendavate puhumiskatsete tegemine vajalik (tl 129). Tunnistaja P. E sõnul ei saanud tõenduslikus alkomeetris olla eelmise puhuja näitu, sest see on tehniliselt võimatu, kuna seade nullib enne puhumist ära ning tuleb alustada uuesti andmete sisestamist (tl 130). Kohus peab tunnistaja P. E seletusi tõendusliku alkomeetri kasutamise ja menetlusalusele isikule tema õiguste kohta usaldusväärseteks. Kohtul puudub alus kahelda mõõtmist teostanud tunnistaja P. E poolt kohtuistungil antud ütlustes, need on kooskõlas ka teiste kogutud tõenditega. Nii nähtub asjaolu, et tõenduslik alkomeeter oli enne puhumist ära nullitud ka tõendusliku alkomeetri väljatrükist, mille kohaselt on sooritatud nii seadme diagnostika, standardkontroll, kui iga mõõtmise eel sooritatud nullimine (tl 30). Seega tuleb asuda seisukohale, et mõõtetulemus on jälgitav ning isik sooritas kaks õnnestunud puhumist, millest läks arvesse väiksema mõõtetulemusega katse, mille tulemuseks oli laiendmääramatust arvestades 0,45 mg/l. Kaebuse esitaja kaitsja esitas kohtuistungil etanooli massikonsentratsiooni mõõtmismetoodika (politsei siseakt) MM 04-2010 ja väitis, et seda rikuti. Kohus ei ole antud metoodika rikkumist tuvastanud. Tunnistaja P. E ütlustest nähtub, et esimene puhumine ebaõnnestus, tõenduslik alkomeeter seda ei fikseerinud ega väljastanud mõõtetulemust, misjärel tunnistaja sisestas uuesti andmed ja teostas mõõtetsükli (2 puhumist), pärast mida aparaat väljastas tulemuse dokumentaalselt (tl 130). Kuna esimese puhumise järel tulem ei fikseerunud, ei saa seda puhumist pidada antud metoodika punkti 6.4.3.3 mõtte kohaselt mõõtetsükliks. Seega teostati vaid üks mõõtetsükkel ja seda antud metoodika nõudeid järgides ja seda kahe õnnestunud puhumisega. 4 Mõõtevahendi taatlustunnistustest nähtub, et tõenduslik alkomeeter Lion Intoxilyzer 8000 nr 80004517 oli taadeldud nii kõnealuse sündmuse ajal, kui hilisemalt (tl 65, 66). Kaitsja väitis, et on ebaselge, millise alkomeetriga joove tuvastati, antud alkomeetri tehnilised näitajad, sh number on aga fikseeritud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis ja selle aparaadi väljatrükis, millistel on kaebuse esitaja allkirjad, mistõttu puudub kahtlus antud näitajates. Kohtu hinnangul ei nähtu ka teistest väärteoasja materjalidest asjaolusid, mis annaksid alust rääkida menetluslikest rikkumistest. Kohus möönab, et väärteoprotokollis esineb parandusi, kuid need on tehtud selleks, et viia väärteoprotokollis kajastatu vastavusse teiste väärteoasja materjalidega ning tehtud parandused ei ole sisulist laadi ning on osapoolte poolt allkirjastatud. N.S on väärteoprotokolliga sh selles tehtud parandustega tutvunud 20.09.2011.a. (tl 25). Samuti leidis kohtus tuvastamist see, et menetlusalune isik on ka väärteoprotokollis kinnitanud õiguste ja kohustustega tutvumist (tl 25 pö). Vastulause esitas N.S 04.10.2011.a., seega oli ta teadlik väärteoprotokolli sisust ja parandustest. Kohus peab vajalikuks märkida, et tunnistajate poolt N.S alkoholilõhna tundmine või mittetundmine ei ole antud juhul tõendina kasutav, ei isikut süüstava ega õigustava asjaoluna. Lõhnataju on eri inimestel erinevalt arenenud ning ei võimalda teha objektiivseid järeldusi alkoholijoobe esinemise kohta, objektiivselt on antud juhul alkoholijoobe esinemine tõendatud teiste tõenditega, sh tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga. Kohtu hinnangul on eeltoodut arvesse võttes leidnud tõendamist see, et menetlusalusele isikule selgitati tema õigusi tõendusliku alkomeetriga joobeseisundi tuvastamisel, järgitud on mõõtemetoodikat, mõõteseade oli taadeldud ning see, et N.S tuvastati alkoholijoove 0,45 mg/l väljahingatavas õhus. Järgnevalt analüüsib kohus kaebuse esitaja ja tema kaitsja poolt esitatud väiteid selle kohta, et N.S ei olnud teadlik temal esinenud alkoholijoobest, samuti ei tarvitanud ta teadlikult alkoholi. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad A. V , V. M ja ka kaebuse esitaja on kinnitanud, et sündmusele eelnenud koosviibimisel tarvitas alkoholi A. V , kes jõi viina segatuna õunamahlaga. Tunnistaja A. V ja menetlusaluse isiku poolt kohtuistungil antud ütlustest ilmneb, et A. V valas viina laual olnud kannu, laual oli ühesuguse välimusega, identseid kanne mitu, ühes kannus oli viin segatuna õunamahlaga. Kohus märgib siinkohal, et kaebuse esitaja kinnitas kohtuistungil, et teadis sellest, et ühes neist sarnastest kannudest on alkohol (tl 71). Seega tulnuks tal teades, et ta peab asuma hilisemalt sõidukit juhtima ka eriliselt hoolikalt jälgida seda, millisest kannust ta jooki tarvitab. N.S oleks olnud võimalik paluda joodava puhta õunamahla selgeks eristamiseks endale köögist ka teistsugune anum. Kohus leiab, et olukorras, kus tekkinud kahtlused tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks, tuleb antud juhul asuda seisukohale, et N.S on talle etteheidetava teo toime pannud ettevaatamatusest. Kohus peab võimalikuks, et N.S võis ekslikult juua õunamahla asemel viinaga segatud õunamahla. Niisamuti saab võimalikuks pidada, et N.S väljahingatavas õhus tuvastatud alkoholisisalduse (0,45 mg/l) korral, ei pruukinud ta õhtusel ajal, pärast pikemat füüsilise töö tegemist aru saada alkoholijoobega kaasnevatest tajutavatest tunnustest (väsimus, uimasus, vähenenud reaktsioonikiirus jmt). Kohus viitab, et tulenevalt KarS § 15 lg 3 on väärteona karistatav nii tahtlik, kui ettevaatamatu tegu, seega ei sõltu antud teo eest ettenähtav vastutus subjektiivse koosseisu täpsest tuvastamisest. Kohtu hinnangul pidanuks N.S tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema, et võis ka tahtmatult tarvitada alkoholiga segatud mahla ning olla sellest tingituna ka alkoholijoobes. Kaebuse esitaja rikkus hoolsuskohustust. Eeltoodud põhjusel leiab kohus, et N.S on etteheidetava väärteo toime pannud ettevaatamatusest hooletuse vormis. 5 Kohus asub seisukohale, et N.S poolt
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud.
lg 5 (sõiduki juhtimine joobeseisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholi 0,10 milligrammi või rohkem) rikkumine on õigesti kvalifitseeritud
lg 2 (sõiduki juhtimine isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi) järgi. Karistamisel on lähtutud KarS § 56 sätetest. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega N.S-ile määratud põhikaristus, rahatrahv summas 800 eurot on põhjendatud.
lg 2 näeb sanktsioonina ette põhikaristusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümneks kuuks. Antud juhul tuvastati N.S alkoholijoove 0,45 mg/l väljahingatavas õhus, mis jääb
Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja otsuses ettenähtud karistusmäär jääb samuti keskmise määra lähedale ning on seega kooskõlas toimepandud väärteo raskusega. Lisakaristust puudutavalt nõustub kohus täielikult kohtuvälise menetleja otsuses toodud põhjendusega selle kohta, et sõiduki juhtimine seisundis, kus lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga – selles seisundis liiklema asudes seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Kohtuväline menetleja on oma otsuses seega põhjendatult leidnud, et lisakaristuse kohaldamine on vajalik, lähtuvalt õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus märgib siinkohal, et olukorras, kus raskete liiklusalaste rikkumiste toimepanemine ühiskonnas on sage, tuleb karistuse määramisel lähtuda ka üldpreventiivsetest kaalutlustest, mistõttu tuleb väljendada selget hoiakut, et raskemate rikkumistega kaasnevad ka rangemad karistused. Karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamine peab tagama selle, et isik ei asuks toime panema uusi süütegusid. Kohtu hinnangul omab liiklusalaste süütegude eest mõistetavate karistuste puhul just juhtimisõiguse äravõtmine tugevat mõju eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks, kuivõrd juhtimisõiguse äravõtmist vahetult kogev liiklusnõudeid rikkunud isik asub uue samalaadse karistuse kartuses väiksema tõenäosusega uusi taolisi rikkumisi toime panema. Kohus peab vajalikuks peatuda ka kohtuistungil N.S ja tunnistaja A. S ütlustega kinnitust leidnud asjaolul, mis puudutab menetlusaluse käitumist pärast sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist. Nimelt selgus, et N.S, olles varasemalt kõnealuse väärteosündmusega seoses kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt, kutsus enda kasutuses olevat sõidukit ära viima A. S , kuid jõudes sihtkoha lähedale (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kontor), asus N.S ise uuesti sõidukit juhtima, et see tööandja garaaži parkida. Antud asjaolu iseloomustab kohtu hinnangul ilmekalt N.S hoolimatut suhtumist õiguskorda. Kohusetundliku käitumise korral hoiduks isik, kellel on vaid mõni aeg varem tuvastatud alkoholijoove, koheselt uuesti sõidukit juhtimast. Kohus märgib, et antud juhul ei saanud ka ajaline vahe N.S poolt uuesti sõiduki juhtimisele asumisest olla kuigi suur, kuna üldteada on asjaolu, et Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kontor asub Tallinnas Pärnu mnt-l, väärteoasja materjalidest nähtuvalt peeti N.S politsei poolt kinni selle lähistel – Järvevana teel. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuste tühistamiseks ka karistuse osas. N.S kaitsja taotlus kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks tuleb jätta VTMS §-st 23; § 38 lgst 1, KrMS § 175 lg-st 1 ja § 180 lg-st 1 lähtuvalt rahuldamata ning jätta see kulu N.S kanda. Kohus märgib ka, et kaitsja poolt esitatud taotlus kaitsekulude hüvitamiseks on ekslik koondsumma osas (1909,20 eurot), kuivõrd taotlusele lisatud arvetest nähtuvalt väljastati neid kokku väiksemas summas (1891,20 eurot). Kohus juhindub VTMS § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156. 6 Merle Parts Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.