1-21-6213/35

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2022, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-21-6213 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kohtuasi Mikhail Gromovi süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. märtsi 2022 otsus Apellatsiooni esitaja Mikhail Gromovi kaitsja advokaat Andrei Matvejev Süüdistatav Mikhail Gromov Isikukood 38309013713, elukoht teadmata, Venemaa kodakondsus, töökoht puudub, varem kriminaalkorras karistatud, tõkend puudub, kahtlustatavana peeti kinni 28-
3. märts 2018 Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andreas Kangur Süüdistatava kaitsja advokaat Andrei Matvejev RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu
4. märtsi 2022 otsus muutmata ning Mikhail Gromovi kaitsja apellatsioon rahuldamata. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Sven Sillar Narva osakonna kasuks 324 eurot, sh käibemaks 54 eurot, advokaat Andrei Matvejevi poolt Mikhail Gromovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Mõista Mikhail Gromovilt apellatsioonimenetluse kulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 324 eurot. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. 1 Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Mikhail Gromovit süüdistatakse selles, et tema
5. märtsil 2018 kell 14.30 paiku lõi Narva linnas Tiimanni 2 maja ees S.V. it rusikaga ning seejärel peksis maha kukkunud kannatanut jalgadega keha ja pea piirkonda. Oma tegevusega tekitas M. Gromov kannatanule roidemurrud vasaku kopsu vigastusega, mille tõttu arenes välja vasakpoolne veri-õhkrind, õhkkeskseinand nihkega paremale ning vasaku kopsu kollaps, mis põhjustas kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse. Sellise tegevusega pani M. Gromov toime tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustas ohu elule, s.o KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeriva kuriteo. Maakohtu otsus
6. märtsi 2022 otsusega tunnistas Viru Maakohus M. Gromovi süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning mõistis talle karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Viru Maakohtu
7. juuli 2017 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 1 aasta 5 kuu 28 päeva vangistuse võrra ja mõistis M. Gromovile liitkaristuseks 5 aastat 5 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus M. Gromovi kinnipidamise aja 28-
8. märts 2018, s.o 2 päeva, karistusaja hulka ning luges tema kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat 5 kuud 26 päeva vangistust. Lahendades kriminaalasja ilma süüdistatava M. Gromovi osavõtuta, leidis maakohus järgmist. KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaselt võib kriminaalasja erandlikult arutada süüdistatava osavõtuta, kui ta on kohtukutse kätte saanud, tema asukohta ei suudeta tuvastada, on küllaldane alus arvata, et ta hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale, tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning ilma temata on kohtulik arutamine võimalik. Kohus leidis, et käsitletaval juhul on kõik KrMS § 269 lg 2 p 2 toodud alused M. Gromovi suhtes kriminaalasja arutamiseks ilma isiku osavõtuta täidetud. Viru Maakohtu
9. oktoobri
10. a määrusega anti süüdistatav kohtu alla. Kohtulik arutamine toimus 21-
11. veebruaril
12. Kohtuistungitele süüdistatav M. Gromov ei ilmunud. Samuti ei teavitanud süüdistatav kohut mitteilmumise põhjustest. Kohtu poolt uuritud tõenditest tuleneb, et M. Gromov elab juba enam kui 3 aastat Venemaal Leningradi oblastis, tema täpne asukoht/aadress on teadmata ning M. Gromov ei kavatse naasta Eestisse. Isik tunnistas ka ise
13. märtsil 2018 kahtlustatavana ülekuulamisel, et töötab ja elab Sankt-Peterburis, kuid lubas esimesel nõudmisel ilmuda menetleja juurde. Süüdistatav on kahtlustatavana üle kuulatud, seega on ta teadlik, et tema suhtes on menetluses kriminaalasi. Eesti politsei andmetel ei ole M. Gromov 2018 novembrist peale Eesti riiki sisenenud. 2 Seega kinnitavad tõendid üheselt, et süüdistatav Eesti Vabariigis ei ela ega asu ning et ta on asunud elama Venemaale. Kohus tuvastas et süüdistatav oli teadlik kohtuistungi toimumise aegadest. Süüdistusakt ja kohtukutse koos hoiatusega, et istungile ilmumata jätmisel võidakse asja arutada ilma süüdistatava osavõtuta, on KrMS § 165 lg 4 korras M. Gromovile kätte antud elektronposti kaudu, millele M. Gromov andis kirjaliku kinnituse
14. veebruaril
15. Prokuröri poolt kohtule esitatud memorandumist nähtub, et
16. veebruaril 2022 helistas M. Gromov prokuratuuri ja andis teada, et tema Eestisse kohtusse tulla ei kavatse. Eeltooduga luges kohus tuvastatuks, et M. Gromov on kohtukutse koos hoiatusega, et kui ta kohtusse ei ilmu, siis võidakse kriminaalasi läbi vaadata tema juuresolekuta, kätte saanud. Ta oli teadlik kohtuistungi toimumise ajast ja kohast, kuid kohtuistungile ta ei ilmunud. Kohtu arvates on M. Gromovi leidmiseks tehtud kolme aasta jooksul nii kohtu kui prokuröri poolt mõistlikke pingutusi ning käesoleval ajal on kohtulik arutamine ilma tema osavõtuta võimalik. Süüdistatava võimalikku viibimist Eestis on politsei korduvalt kontrollitud, kuid see ei ole kinnitust leidnud. Asjaolu, et M. Gromov hoiab teadlikult kohtmenetlusest kõrvale ja ei ole ka varasemalt kohtuistungitele ilmunud, on kinnitust leidnud Viru Maakohtu määrusega kriminaalasjas nr 118-
17. Määruse kohaselt ei ilmunud M. Gromov
18. novembril 2018 kohtuistungile ja maakohus kuulutas M. Gromovi tagaotsitavaks ja valis tema suhtes tõkendiks vahistamise. Nimetatud määrust ei ole suudetud täita. Arvestades asjaolu, et M. Gromov ei ilmunud
19. ja
20. veebruaril 2022 kohtuistungitele, seda, et ta ei ela menetlejale teada antud aadressil, ta on Eesti Vabariigist lahkunud ning ta vastas talle saadetud kutsele, et tema kunagi Eestisse tulla ei kavatse, on alust arvata, et M. Gromov hoiab teadlikult kohtmenetlusest kõrvale. Kohus asus seisukohale, et käesoleval juhul on süüdistatav ise otsustanud, et tema oma põhiõigust, võtta osa kohtulikust uurimisest, kasutada ei soovi. M. Gromov teab, et tema suhtes menetletakse kriminaalasja, ta on teadlik kohtuistungi toimumise aegadest, kuid ei ole kohtuistungile ilmunud. Oluline on seegi, et M. Gromov on eeluurimisel ütlusi andnud, s.t on selles asjas omapoolset seisukohta avaldanud. Tal on olnud kaitsja juba sellest momendist alates, mil ta andis kahtlustatavana ütlusi. Süüdistatava kaitsja osales ka kohtuistungitel ning seega on tagatud M. Gromovi kaitse- ja edasikaebeõigus. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus võimalikuks kohaldada KrMS § 269 lg 2 p-s 2 sätestatud erandit ja arutaski kriminaalasja süüdistava osavõtuta, avaldades tema kohtueelsel menetlusel antud ütlused vastavalt KrMS § 294 p-le
21. Kohus, kõrvutades uurituid tõendeid ning hinnanud neid oma siseveendumuse kohaselt asus seisukohale, et süüdistatav M. Gromovi süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi on tõendamist leidnud. Kinnitust on leidnud, et M. Gromov lõi
22. märtsil 2018 kell 14.30 paiku, Narva linnas Tiimanni 2 maja ees S.V. it rusikaga ning seejärel peksis maha kukkunud kannatanut jalgadega keha piirkonda. Oma tegevusega tekitas M. Gromov kannatanule roidemurrud vasaku kopsu vigastusega, mille tõttu arenes välja vasakpoolne veri-õhkrind, õhkkeskseinandi nihkega paremale ning vasaku kopsu kollaps, mis põhjustas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. 3 Kohus leidis, et süüdistus tugineb oluliselt S.V. i ütlustele, millised on M. Gromovi tegude osas ainus otsene tõend ning seepärast pidas kohus oluliseks pöörata süvendatud tähelepanu kannatanu ütluste usaldusväärsusele. Kohus, tuginedes tunnistajate, kannatanu ja süüdistatava ütlustele, asus seisukohale, et puudub vaidlus selles, et S.V. , O.A. , M.Z. ja süüdistatav M. Gromov tutvusid omavahel baaris ööl vastu
23. märtsi 2018, kus tarvitati koos alkoholi. Pärast baari sulgemist sõideti kannatanu üürikorterisse Tiimanni tänavale, kus tarvitati kuni hommikuni alkoholi ning räägiti juttu. Väljaspool vaidlust on seegi, et hommikul sõitsid S.V. il külas olnud isikud ära M.Z. juurde, kus M.Z. avastas, et tema võtmed on kadunud ja arvas, et S.V. võttis need. M. Gromov ja O.A. sõitsid mingi aja möödudes tagasi S.V. i juurde võtmete järele. Kohus leidis, et O.A. olemasolu kohta sündmuskohal ja tema tõukamise osas, on S.V. i mälupilt vale, sest see ei haaku O.A. ütlustega ja kiirabikaardis kajastatuga. Kiirabikaardist nähtub, et kiirabi kutsuja nägi, kuidas toimus kaklus ning et pärast seda jooksid mees ja tütarlaps Partisani tänava poole. Samuti nähtub kiirabikaardist, et kannatanu oli alkoholijoobes ja tema suhtes oli kasutatud vägivalda. Nimetatust järeldas kohus, et alkoholijoobe ja saadud kehavigastuste tõttu võisid kannatanul olla osalised mäluprobleemid. Seetõttu jättis kohus tõendikogumist kõrvale S.V. i ütlused tema ja O.A. vahel toimunu osas ja luges tõendatuks, et Tiimanni tn 2 maja juurde tulid M. Gromov ja O.A. , neil tekkis konflikt S.V. iga ning S.V. tõukas O.A. t. Seejärel läks M. Gromov S.V. i juurde ja lõi teda. Kohus tuvastas mõningase vastuolu kannatanu ja tunnistaja O.A. ütluste vahel ka osas, mis põhjusel ja kes konflikti alustas ning miks M. Gromov üldse S.V. it lõi. O.A. väitis, et M. Gromovi tegu oli tingitud S.V. i käitumisest, s.o O.A. solvamisest ja tõukamisest. Kohus leidis, et kuigi on tuvastamist leidnud O.A. tõukamine S.V. i poolt, ei ole kohtus tõsikindlalt leidnud tõendamist, et M. Gromov peksis kannatanut O.A. pärast. S.V. i ütluste kohaselt tuli M. Gromov tema juurde ja küsis temalt võtmete kohta, kuid ta ütles, et ei tea neist midagi ja et temal kadus rahakotist raha ära. Seejärel nimetas M. Gromov teda rotiks ja lõi teda. Ka O.A. kinnitas, et M. Gromov läks pärast seda kui teda tõugati S.V. i juurde M võtmete pärast. Nimelt võtmete pärast S.V. i juurde minemist kinnitasid kohtu arvates ka M.Z. ütlused, mille kohaselt nii O.A. kui M. Gromov rääkisid talle, et süüdistatav kakles Sergeiga, kuna too ei tahtnud võtmeid tagasi anda ja need tuli jõuga ära võtta. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et isegi kui kannatanu tõukas eelnevalt O.A. t, ei oma see tõukamine antud süüdistuse kontekstis tähtsust. Kohtu arvates leidis tuvastamist, et rünnet S.V. i vastu alustas M. Gromov ja tegi seda olukorras, kus kannatanu teda ei rünnanud ega käitunud viisil, mis annaks aluse tõsikindlaks veendumuseks, et kannatanu kavatses M. Gromovit või tunnistajat O.A. t rünnata. Kohus pidas S.V. i sellekohaseid ütlusi (tema kedagi ei rünnanud, kui M. Gromov teda lõi) usaldusväärseteks, sest need riimuvad ka tunnistaja O.A. ütlustega. Tunnistaja on kinnitanud, et pärast O.A. tõukamist, oli S.V. lahkumas ja M. Gromov läks S.V. il juurde. O.A. oli neist umbes 10-30 meetri kaugusel. 4 Eeltoodut arvestades puudus kohtu arvates alus kahtluseks, et S.V. võinuks rünnata tunnistajat või süüdistatavat ning kanntanu käitumisest ei ole võimalik tuletada vahetult eesseisvat rünnet, mida pidanuks M. Gromov tõrjuma. Kohus leidis, et kannatanu ütluste usaldusväärsust tema peksmise kohta M. Gromovi poolt kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid. Kiirabikaart ja patsiendikaart tõendavad, et
24. märtsil 2018 kell 14.22 kutsuti kiirabi Tiimanni tänav 2 maja ette seoses sellega, et üks umbes 30-aastane meesterahvas, kellel on nägu verine, palub kutsuda abi. Kannatanuks oli S.V. , kellel tuvastati valud rinnakorvis vasakul ja vasaku kulmu piirkonnas põrutushaav koos veritsusega, rinnakorvil marrastused, hematoomid. Roiete, rinnaku ja lülisamba rinnaosa murd. Seda, et S.V. il esinenud vigastused on saadud peksmise tagajärjel, mitte kukkumisest kinnitas kohtu arvates ekspertiisiakt nr 18E-IDI0026, millest nähtub, et S.V. il esines haiglasse saabumisel põrutushaav vasaku kulmu piirkonnas, marrastused ja nahaalused verevalumid rindkere piirkonnas; vasaku VIII, IX, X roide murd keskmisel ja tagumisel kaenlajoonel vasaku kopsu vigastusega, mille tõttu arenes välja vasakpoolne veri-õhkrind, pneumomediastiinum keskseinandi nihkega paremale ning vasaku kopsu kollaps, pehmete kudede õhkemfüseem. Ekspertarvamuse kohaselt on roiete murd vasaku kopsu vigastusega suure tõenäosusega tekkinud mitmest löögist tömbi piiratud pinnaga esemega (näiteks kängitsetud jalaga) rindkere piirkonda. Kohus leidis, et tunnistajate O.A. ja M.Z. ütlused, kiirabikaart, patsiendikaart, isiku läbivaatluse protokoll koos fototabelitega, isiku ekspertiisiakt – kinnitavad S.V. i ütlusi peksasaamisest süüdistuses märgitud ajal ja kohas. Seega on S.V. i sellekohased ütlused usaldusväärsed. Tuvastatud kokkulangevused annavad põhjust uskuda S.V. i ütlusi selle kohta, kuidas tema peksmine konkreetselt toimus. Kohtu arvates on S.V. ütlusi andes olnud kogu menetluse käigus järjekindel. Nimetatut tõendab see, et ristküsitluse käigus ei tõusetunud vajadusest avaldada vastuolude tõttu S.V. i varasemaid ütlusi. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et puudub alus kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses selles osas, et M. Gromov lõi S.V. ile ühe korra rusikaga rindkeresse ning seejärel peksis maha kukkunud kannatanut jalgadega keha piirkonda. APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes palub Viru Maakohtu otsuse M. Gromovi süüditunnistamises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi täielikult tühistada ja M. Gromov talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Alternatiivselt leiab kaitsja, et M. Gromovi tegu oleks võimalik kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi. Apellatsioonis leiab kaitsja esmalt, et asja läbivaatamine maakohtu poolt ilma isiku juuresolekuta rikub jämedalt ja raskelt tema õigusi, s.h õigust kohtulikust arutamisest osa võtta. Kaitsja arvates KrMS § 262 lg 2 p 2 on esitatud rangelt piiratud loetelu, millal võib kriminaalasja läbi vaadata ilma süüdistatava juuresolekuta. Kaitsja arvates peavad esinema kõik eeltoodud õigusnormis loetletud eeldused selleks, et kohus võiks asja läbi vaadata ilma süüdistatava juuresolekuta. 5 Käesoleval juhul oli kohtul ja ka prokuratuuril olemas andmed süüdistatava elukoha kohta. Kaitsja arvates see asjaolu, et süüdistatav ei nõustunud saabuma Eestisse kohtumenetluses osalemiseks, ei anna alust läbi vaadata temale esitatud süüdistust ilma tema juuresolekuta. Käesoleval juhul on prokuratuur tuvastanud süüdistatava asukoha. Väidetavalt on kohtukutse süüdistatavale kätte toimetatud. Samas see, et prokuratuur tegi mõistlikke jõupingutusi selleks, et kaasata süüdistatavat menetlusse, on tuvastatav vaid prokuratuuri poolt
25. veebruaril 2022 kohtuistungil antud seletuste alusel. Ka ei ole kinnitust leidnud, et M. Gromov oleks temale arusaadavas keeles saanud kätte süüdistusakti. Kaitsja leiab, et eeltoodud minetuste tõttu ei olnud asja läbivaatamine ilma süüdistatava juuresolekuta õiguslikult põhjendatud. Kohtuotsuse sisulisi põhjendusi vaidlustades leiab kaitsja järgmist. Kaitsja leiab, et kriminaalasjas on vaidlus selles, millal kannatanu sai pea vigastusi ja mis toimus kannatanuga trepikoja ukse ees. Puudub vaidlus selles, et O.A. ja kannatanu vahel tekkis konflikt. Kohus luges tuvastatuks, et
26. märtsil 2018 Tiimanni tn maja ees tekkis M. Gromovi ja S.V. i vahel sõnavahetus. Sõnavahetuse käigus läks M. Gromov S.V. ile kallale ja peksis S.V. it jalgade ja rusikaga. Süüdistatava ja tunnistaja ütlustest tulenevalt provotseeris kannatanu ise konflikti. Ka kohus on asunud seisukohale, et rünnet alustas S.V. . Kaitsja arvates on esmalt asjassepuutuv nn teoprovokatsiooni instituut, mille all peetakse silmas olukordi, kus isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt (nn tahtlik provokatsioon) või põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe lihtsalt õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega (nn süüline provokatsioon) (täpsemalt vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
27. aprilli
28. a otsus asjas nr 1-20-3535/52 p-d 16-17). Praktikas on rõhutatud sedagi, et provokatsioon võib avalduda ka pikaajalises ning süstemaatilises käitumises (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
29. veebruari
30. a otsus asjas nr 3-1-1-1-15, p 11.1) ning on eraldi toonitatud tarvidust anda vajadusel hinnang ka kannatanu enda rollile sündmustikus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
31. oktoobri
32. a otsus asjas nr 3-1-1-86-04, p 10). Kaitsja leiab, et ööl vastu
33. märtsi 2018 S.V. i korteris asteleidnud sündmused, s.h M.Z. võtmete kadumine, kutsusid esile O.A. ja M. Gromovi ärrituse. Samas tuli kannatanu trepikojast välja ja hakkas solvama ja ründama O.A. t. Samuti alustas kannatanu rünnet O.A. vastu. Kohus, hinnates antud olukorda viitas üksnes kannatanu ütlustele, mille kohaselt kannatanu ei ole süüdistatavat rünnanud, sh solvanud või agressiivsust üles näidanud. Kohus on jätnud tähelepanuta O.A. ütlused, mille kohaselt kui O.A. palus kannatanul tagastada M.Z. võtmed, hakkas kannatanu O.A. t solvama. Seejärel, tõrjudes S.V. i rünnet, lõi M. Gromov S.V. it ühe korra rindkere või õla piirkonda. Kohus aga eelistas kannatanu ütlusi tunnistaja ja süüdistatava ütlustele. Kohus viitas otsuses ekspertiisiaktile nr 18E-IDI0026 ja kiirabikaardile. Kaitsja arvates tõendavad nimetatud tõendid üksnes seda, et saabudes haiglasse rääkis kannatanu sellest, et teda peksti. Kaitsja leiab, et ekspert ei saanud tuvastada täpsemat vigastuse tekkemehhanismi (kas see on saadud löömise või kukkumise tagajärjel). Seejuures tunnistajad on väitnud, et ööl vastu
34. märtsi 2018 kukkus kannatanu maha ja sai vigastusi. 6 Kaitsja arvates seisneb süüdistatavale etteheidetav tegu üksnes selles, et ta lõi kannatanut paar korda. Seejuures löömine leidis aset selleks, et tõrjuda kannatanu rünnet O.A. vastu. Enne seda leidis aset provokatsioon kannatanu poolt. Provokatsioon seisnes selles, et kannatanu öösel varastas M.Z. võtmed ja raha. Antud olukorras ei ole küll täiesti õigustatud kannatanu löömine süüdistatava poolt, kuid tegemist võib siiski olla KarS § 121 lg-s 1 ettenähtud kuriteoga, mitte kuriteoga, mis vastab KarS § 118 ettenähtud tunnustele. Lähtudes eeltoodust leiab kaitsja, et süüdistatav tuleb süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi õigeks mõista. Kirjalikud seisukohad
35. aprilli 2022 määrusega andis ringkonnakohus menetlusosalistele võimaluse esitada omapoolseid kirjalikke seisukohti. Prokuratuur leiab
36. mail 2022 apellatsioonile esitatud vastuväidetes, et kaitsja etteheited KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaldamise osas on alusetud. Maakohus on hoolikalt analüüsinud ning viidanud konkreetsetele kirjalikele tõenditele, millest nähtub, et süüdistatav on kätte saanud nii asjakohaste hoiatustega kohtukutse kui süüdistusakti, on aga samas ka selgesõnaliselt nii telefonitsi prokuratuuri töötajatele kui elektronposti teel väljendanud, et Eestisse tulla ei kavatse. Teisisõnu – M. Gromov oli teadlik, et kriminaalasja Eestis arutatakse, ta teadvalt ja pika aja vältel hoidus menetlusest kõrvale, vältides kontakte Eesti ametivõimudega; tal oli võimalus oma kohtuasja arutamise juures olla ja oma õigusi teostada, kuid ta otsustas oma õigusi mitte kasutada. Selles olukorras on ainetu rääkida süüdistatava põhiõiguste „jämedast ja raskest rikkumisest“. Kaitsja viide, et süüdistatava asukoht justkui oleks teada ja seega KrMS § 269 lg 2 p 2 rakendada ei saa, pole asjakohane. Esiteks ei suutnud politsei ja prokuratuur hoolimata oma jõupingutustest välja selgitada M. Gromovi asukohta Leningradi oblastis Venemaal. Seetõttu kaitsja väide, et M. Gromovi asukoht oli kindlaks tehtud, ei kõla kokku asjas kogutud materjalidega. Teiseks aga pole ka asukoha kindlakstegemise võimatus tingimus, millele saaks tugineda süüdistatava põhiõiguste rikkumist väites. Nõue süüdistatava kohustuslikuks kohtus osalemiseks pole nimelt üksnes süüdistatava põhiõiguste tagamise vajadusest tingitud, vaid on samamoodi suunatud avalikkuse ja kannatanu huvide kaitsmisele ja kohtuprotsessi käigus asjaolude õige väljaselgitamise tagamisele. Maakohus on oma otsuses põhjalikult selgitanud, kuidas ta tõendeid hinnates jõudis järeldusele, et M. Gromov S.V. ile eluohtlikud tervisekahjustused tekitas. Kaitsja väited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Teoprovokatsiooni puutuvalt märkis prokuratuur, et kaitsja on teoprovokatsioonina käsitlenud ühelt poolt M.Z. võtmete väidetavat varastamist öösel (selle kohta, et S.V. oleks kelleltki midagi varastanud, tõendeid kohtuasjas ei ole ja tegu oli vaid O.A. oletusega), teisalt aga ka S.V. i poolt O.A. tõukamist vahetult enne seda, kui M. Gromov S.V. ile kallale läks. Kogu jutt teoprovokatsioonist on prokuratuuri arvates asjakohatu, kuna teoprovokatsiooni küsimus tõusetub ka kaitsja enda viidatud Riigikohtu praktika kohaselt hädakaitseseisundi ja 7 hädakaitsetegevuse lubatavuse hindamise kontekstis. Käesolevas kohtuasjas ei ole keegi kordagi hädakaitseseisundile viidanud ning see oleks ka asjaolusid arvestades põhjendamatu. Sel hetkel, mil M. Gromov S.V. ile kallale läks, üritas too tunnistaja O.A. jutu järgi oma maja trepikotta siseneda ja mingit õigusvastast rünnet sooritamas ei olnud. Eeltoodule tuginedes leiab prokuratuur, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.
37. mail 2022 esitas kaitsja avalduse milles jääb apellatsioonkaebuses esitatud nõuete ja põhjenduste juurde ning ei soovi esitada täiendavaid seisukohti. RINGKONNKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud apellatsiooni ning esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et Viru Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Maakohus on veenvalt ja kõiki kahtlusi välistavalt põhistanud, miks annavad kogutud tõendid aluse järeldada, et M. Gromov on toime pannud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõnealuste põhjendustega täielikult ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata. 20 aprillil 2022 koostas Tartu Ringkonnakohus määruse, millega määras lahendada kriminaalasi kirjalikus menetluses ning andis menetluspooltele õiguse esitada taandusi kohtukoosseisu vastu ning esitada omapoolsed kirjalikke seisukohti. Nimetatud määrus saadeti ka M. Gromovile ja seda tehti e-posti aadressi „XXX“ kaudu. Nimetatud e-posti aadressilt on M. Gromov suhelnud Viru Maakohtuga seoses tema kohtuasja lahendamisega I astme kohtus (vt nt II kd tl 85). M. Gromov ei ole kinnitanud Tartu Ringkonnakohtu
38. aprilli 2022 määruse kättesaamist. Seega puudub ringkonnakohtul informatsioon selle kohta, kas M. Gromov on teadlik tema kriminaalasja arutamisest Tartu Ringkonnakohtus kirjalikus menetluses. Eeltoodust tulenevalt tuleb kolleegiumil vastata küsimusele, kas ringkonnakohtul on ülalkirjeldatud olukorras kriminaalmenetluslik alus M. Gromovi kaitsja apellatsiooni arutamiseks. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Riigikohtu määruse nr 1-19-8852 kohaselt on menetlusdokumendi kättetoimetamisel kohaldatav analoogia korras kutse kättetoimetamise kord. Nimetatud määruse punkt 25 järgi on KrMS § 165 lg 4 kolmandast lausest tulenevalt kutse kättesaamise kinnitamata jätmisel õiguslik tähendus vaid juhul, kui kutse on saadetud menetleja poolt välja selgitatud elektronposti aadressile (vt määrus nr 1-19-7121). Kui aga kutse saadetakse isiku enda avaldatud e-posti aadressile, eeldatakse selle kättesaamist saatmise päeval. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on Eesti Vabariigi õiguskaitseorganid saanud M. Gromovi e-posti aadressi „XXX“ INTERPOL-i kaudu. Arvestades M. Gromovi soovimatust teha koostööd õiguskaitseorganitega tema kriminaalasja arutamisel on taoline asjade käik ringkonnakohtu arvates ka igati mõistetav. 8 Samas on prokuratuur nimetatud e-posti aadressi kasutades saanud kontakti M. Gromoviga edastades süüdistatavale elektroonilisel teel nii kohtukutse, süüdistusakti kui ka selle tõlke. M. Gromov on nimetatud e-posti aadressilt prokuratuurile ka vastanud. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd M. Gromov on e-posti aadressil „XXX“ talle saadetud menetlusdokumendid kätte saanud, seda omapoolsete vastustega kinnitades, siis tuleb e-posti aadressi „XXX“ vaadelda kui tema enda poolt õiguskaitseorganitele avaldatud e-posti aadressi. Tartu Ringkonnakohus saatis
39. aprillil 2022 kohtumääruse M. Gromovi e-posti aadressile, „XXX“ . Ülaltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et ringkonnakohtu
40. aprilli 2022 määrus tuleb lugeda M. Gromovile kättetoimetatuks alates selle saatmisest M. Gromovile. Nimetatust tulenevalt oli M. Gromov teadlik tema kriminaalasja arutamisest ringkonnakohtus ning tal oli võimalik esitada nii taandusi kohtukoosseisu vastu kui ka esitada omapoolseid seisukohti ja taotlusi, mida aga M. Gromov ei ole pidanud vajalikuks teha. Seega, kuivõrd ringkonnakohus loeb ringkonnakohtu
41. aprilli 2022 määruse M. Gromovile kättetoimetatuks, on ringkonnakohtul seaduslik alus tema kriminaalasja arutamiseks kirjalikus menetluses ja seda vaatamata sellele, et M. Gromov ei ole kinnitanud ringkonnakohtu 20 aprilli 2022 määruse kättesaamist. Apellatsioonis vaidlustab M. Gormovi kaitsja maakohtu otsustust lahenda kriminaalasi KrMS § 269 lg 2 p 2 alusel erandlikult ilma süüdistatava M. Gromovi osavõtuta. Kaitsja leiab, et kuivõrd prokuratuurile ja kohtule oli teda süüdistatava elukoht, siis ainuüksi see, et M. Gromov ei soostunud Eesti Vabariiki kohtuistungile ilmuma, ei anna alust arutada talle esitatud süüdistust ilma tema juuresolekuta. Kaitsja arvates on kohus, leides, et M. Gromovi leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi, tuginenud vaid prokuröri poolt kohtuistungil antud seletustest. Ka ei ole süüdistatav kinnitanud, et ta oleks talle vene keelde tõlgitud süüdistusakti kätte saanud. Ringkonnakohus kaitsja etteheidetega ei nõustu. Esmalt leiab ringkonnakohus, et eksitav on kaitsja väide, nagu oleks M. Gromovi elukoht prokuratuurile ja maakohtule teada. Ringkonnakohtul ei ole põhjust kahelda prokuratuuri ja maakohtu väidetes, et M. Gromovi elukoht ei ole nimetatud asutustele teada.
42. oktoobril 2021 koostatud õiendi kohaselt on M. Gromov
43. novembril 2018 ületanud Eesti Vene piiri Venemaa Föderatsiooni suunas.
44. oktoobri 2021 seisuga ei ole M. Gromov EestiVabariiki tagasi tulnud.
45. veebruaril 2019 INTERPOL-ist saadud vastuse kohaselt on M. Gromovi viibimine Venemaal registreeritud.
46. oktoobril 2021 võeti ühendust M. Gromovi sugulastega Eestis ning selgus, et süüdistatav sugulastega ei suhtle ning sugulased M. Gromovi elukohta ei tea ( II kd tl 19). Ka prokuratuuri ja M. Gromovi dokumenteeritud suhtlusest nähtuvalt on M. Gromoviga saadud kontakt vaid telefoni ja e-posti teel. Samas pole M. Gromov ka elektroonilise suhtluse käigus avaldanud oma elukoha aadressi. Seega ei kinnita ükski kriminaalasjas kogutud tõend, et prokuratuurile või kohtule oleks teda M. Gromovi elukoht. Ringkonnakohtu arvates on kaitsja vastupidine väide kummastav, sest kuigi kaitsja väidab, et M. Gromovi elukoht on teada, ei ole kaitsja M. Gromovi elukoha aadressi avaldanud ei maaega ringkonnakohtule. 9 Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on igati põhjendatult leidnud, et M. Gromovi elukoht Venemaa Föderatsiooni territooriumil ei ole õiguskaitseorganitele teada. Ringkonnakohtu jaoks on mõistetamatu kaitsja etteheide, mille kohaselt ei ole aru saada, milliseid jõupingutusi tegi prokuratuur tagamaks M. Gromovi osavõttu kohtuistungist. Kriminaalasjas on üheselt tuvastatud, et alates
47. novembrist 2018 elab Venemaa kodanik M. Gromov Venemaa Föderatsioonis. Suhtluskanalid temaga kontakti saamiseks õiguskaitseorganitele puudusid. Suhtluskanalite puudumise tõttu on prokuratuur püüdnud välja selgitada M. Gromovi kontaktaadressi ning on selleks pöördunud INTERPOLI poole. Nimetatud organisatsiooni abil saadi M. Gromovi kontaktandmed ning saadud elektrooniliste kontaktide kaudu on süüdistatavaga ka suheldud (nt edastatud M. Gromovi poolt kasutatud e-posti aadressile kohtukutse, süüdistusakt, selle tõlge). Suhtlusest on üheselt selgunud, et M. Gromov ei kavatse vabatahtlikult kunagi Eestisse naasta, s.o M. Gromov hoiab tahtlikult kõrvale kohtumõistmisest. Ringkonnakohtu jaoks on mõistetamatu, mida peaksid Eesti Vabariigi õiguskaitseorganid veel tegema, et tagada M. Gromovi osavõtt kohtuistungist. Nimetatut väites on ka kaitsja jäänud apellatsioonis üldsõnaliseks ega ole esile toonud ühtki toimingut mida saanuksid õiguskaitseorganid veel teha, et tagada M. Gromovi osavõtt kohtuistungist. Igati põhjendamatu on ringkonnakohtu arvates ka kaitsja etteheide, nagu poleks teada, kas M. Gromov on kätte saanud vene keelde tõlgitud süüdistusakti. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on M. Gromovile
48. veebruaril 2022 väljastatud e-posti aadressile „XXX“ vene keelde tõlgitud süüdistusakt. Ülalpool on ringkonnakohus juba selgitanud menetlusdokumendi kättetoimetamise korda ja seetõttu ei pea seda enam vajalikuks siinjuures korrata. Kuivõrd vene keelde tõlgitud süüdistusakt saadeti M. Gromovi e-posti aadressile mille ta ise on menetlejale andnud, siis tuleb eeldada, et M. Gromov on selle kätte saanud
49. veebruaril 2022, mil see süüdistatavale saadeti. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on kriminaalmenetluslikult igati põhjendatult arutanud kriminaalasja M. Gromovile esitatud süüdistuses ilma tema osavõtuta. Vaidlustades maakohtu otsuse põhjendusi, millistele tuginedes kohus tunnistas M. Gromovi süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, peab kaitsja esmalt oluliseks nn teoprovokatsiooni instituuti, viidates seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi mitmetele otsustele. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks kaitsja viide teoprovokatsioonile ning ka viited Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustele. Kriminaalasjas 1-20- 3535 käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium hädakaitseprovokatsiooni, s.o olukorda kus isik kutsub ise esile teise isiku ründe ning nimetatud kohtuotsuses analüüsitakse kas isikul, kes ründe esile kutsus (süüliselt või tahtlikult) on õigus hädakaitsele. Asjades otsus nr 3-1-1-1-15 ja otsus nr 3-1-1-86-04 käsitleb kolleegium KarS § 115 ettenähtud kuriteokoosseisu. Mil viisil nimetatud otsustes kajastatud järeldused seostuvad M. Gromovile etteheidetava teoga ei ole apellatsioonis kajastatu alusel ringkonnakohtu arvates võimalik mõista. 10 Apellatsioonist on võimalik aru saada, et kaitsja arvates provotseeris S.V.
50. märtsi 2018 öösel oma käitumisega, (hakkas M.Z. t ahistama, kadunud olid ka viimase korteri võtmed, millised O.A. arvates võttis ära S.V. ) O.A. t ja M. Gromovit ning seetõttu olid nad
51. märtsil 2018 kell 14.30, kui läksid võtmeid tagasi küsima, ärritunud. Seega siis provotseeris S.V. M. Gromovit oma öise käitumisega niivõrd, et M. Gromov ründas samal päeval kell 14
52. S. Vt rusikas käega ning jalgadega. Provokatsioon tähendab Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt midagi tahtlikult esile kutsuma, kedagi ässitama. Ringkonnakohus leiab, et S.V. i oletatavat käitumist
53. märtsi 2018 öösel, ei saa kuidagi vaadelda kui süüdistatava provotseerimist kuriteo toimepanemisele
54. märtsil 2018 kella 14.30 paiku. Isegi kui oletada, et S.V. võttis ära M.Z. korterivõtmed (M.Z. väitel võisid need ka välja kukkuda (II kd tl 40 p)), ei anna kannatanu taoline käitumine kuidagi alust vaadelda tema tegevust kui tahtlikku soovi kutsuda esile M. Gromovi rünne enda vastu. Ringkonnakohtu arvates oli tegemist tavalise, pidutsemise käigus juhtuda võiva olmeprobleemiga. Seega puudub ringkonnakohtu arvates S.V. i käitumises igasugune provokatsioon. Isegi kui hüpoteetiliselt nõustuda kaitsjaga, et S.V. provotseeris M. Gromovit, jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks, kuidas S.V. i öine käitumine peaks kaitsja arvates vabastama M. Gromovi vastutusest tema poolt toimepandu eest. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et M. Gromov lõi tahtlikult S.V. it rusikas käega ning korduvalt jalaga, tekitades oma käitumisega ohu S.V. i elule. Seega täitis M. Gromov KarS § 118 lg 1 p 1 ettenähtud kuriteokoosseisu ja tema käitumine on süüline, s.o isik oli teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja oli võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima. Süülisele käitumisele järgneb aga ka vastutus. Ringkonnakohtu arvates oleks juhul, kui S.V. i tegevust
55. märtsi 2018 öösel saaks tõepoolest vaadelda teatava provokatsioonina, võimalik seda arvestada üksnes S. Gromovile karistuse mõistmisel KarS § 57 lg 2 mõttes. Apellatsioonis ei ole kaitsja M. Gromovi õigeksmõistmist KarS § 28 lg 1 alusel taotlenud, kuid väitnud apellatsiooni põhjendustes, et süüdistatav lõi S.V. it põhjusel, et tõrjuda viimase rünnet O.A. vastu. Juhul kui kaitsja sellekohane väide leiaks kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes kinnitust, s.o S. Gromov kaitses ründaja (S.V. i) eest kellegi teise (O.A. ) õigushüvesid, tuleks kaaluda, kas M. Gromovi käitumises ei esine õigusvastasust välistavat asjaolu KarS § 28 lg 1 mõttes (vt RKKKo otsus nr 1-19-8083). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja ülalesitatud väide ei ole aga kriminaalasjas kinnitust leidnud. Maakohus on otsuses lugenud tuvastatuks, et S.V. tõukas
56. märtsil 2018 kella 14.30 paiku O.A. t. O.A. ütluste kohaselt kohtusid nad S.V. iga uuesti
57. märtsil 2018 kella 14.30 paiku kui nad koos M. Gromoviga läksid M.Z. kortserivõtmeid ära tooma. Ta märkas S.V. it maja sissekäigu juures ja küsis temalt korterivõtmeid. S.V. hakkas teda solvama ja ajal kui tema S.V. ist eemaldus tuli viimane tema juurde ning lükkas teda. Ta kukkus ja sai õlale haiget. Seejärel tuli M. Gromov tema juurde teda aitama. S.V. aga eemaldus maja sissekäigu juurde. Sellel hetkel kui ta kukkus, oli ta maja sissekäigust 10 või enama meetri kaugusel. 11 O.A. ütluste kohaselt järgnes M. Gromov S.V. ile pärast tema aitamist maja sissekäigu juurde (II kd tl 43 p). Seega tuleneb O.A. ütlusest üheselt, et pärast tunnistaja tõukamist S.V. eemaldus O.A. st ning liikus maja sissekäigu suunas. S.V. i taoline käitumine annab ringkonnakohtu arvates aluse järeldusele, et S.V. O.A. t enam ei rünnanud, s.o O.A. vastane rünne S.V. i poolt oli lõppenud. Nimetatust sai ilmselgelt aru ka S. Gromov, sest ta ju nägi S.V. eemaldumist O.A. st ning S.V. i liikumist maja sissekäigu suunas. S.V. eemaldumine O.A. st pärast viimase tõukamist annab aluse järeldusele, et õigusvastane rünne O.A. vastu oli S.V. i poolt lõppenud. Seega puudub alus väiteks, nagu tõrjunuks M. Gromov S.V. it korduvalt lüües, viimase vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet O.A. vastu. Apellatsioonis püüab kaitsja seada kahtluse alla maakohtu otsustust, et S.V. il esinenud vigastused põhjustas M. Gromov, väitega, et kohtumeditsiini ekspert pole tuvastanud vigastuste tekkemehhanismi (kas vigastused on saadud kukkumisel või löömisel). Ringkonnakohus leiab, et taolist väites ei ole kaitsja põhjalikult tutvud kohtumeditsiini ekspertiisi aktiga. Ekspertiisakti kirjeldavas osas on ekspert selgitanud, et kuivõrd ravidokumentides puudub vasaku kulmu piirkonnas lokaliseeruva põrutushaava morfoloogiliste tunnuste täpne kirjeldus, siis ei ole võimalik tuvastada nimetatud vigastuse täpsemat tekkemehhanismi. Samas on ekspert avaldanud, et roiete hulgimurd mitmel kõrvuti kulgeval anatoomilisel joonel on iseloomulik olukorrale, kui rindkerele avaldatakse mitmekordset mehhaanilist mõju piiratud pinnaga esemega (näiteks löögid kängitsetud jalaga selili või kõhuli lamavas asendis inimese rindkere piirkonda. Selline murd ei ole iseloomulik olukorrale, kui inimese rindkerele avaldatakse mehhaanilist mõju piiramata pinnaga esemega (näiteks kukkumine lamava isiku peale) (I kd tl 73). Seega tuleneb kohtumeditsiini aktist, et vaid S.V. il esinenud kulmuvigastuse tekkemehhanismi ei ole ekspert suutnud tuvastada. Küll aga on ekspert üheselt tuvastanud S.V. il esinenud eluohtlike kehavigastuste tekkemehhanismi ning sellega välistanud võimaluse nagu oleksid need saadud kukkumisest. Pealegi ei ole M. Gromovit süüdistatudki S.V. ile kulmuvigastuse tekitamises. Menetluskulu Kaitsja A. Matvejev esitas taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 324 euro suuruses summas, sh käibemaks 54 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja apellatsiooni koostamisele kokku 300 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 270 eurot, millele lisandub käibemaks 54 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamise nõue on kooskõlas „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras“ sätestatud kulude hüvitamise ulatusega. 12 Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht kooskõlas maakohtu otsuses kajastatuga. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lgst 1 ning justiitsministri
58. juuli
59. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 270 eurot milles sisaldub käibemaks 54 eurot. Tulenevalt KrMS § 185 lg 2 tuleb menetluskulu jätta M. Gromovi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 13