← Eesti

1-20-3215/49

Obsah (11)§ 7§ 312§ 268§ 301§ 337§ 2681§ 10§ 180§ 182§ 181§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 27. aprill 2022 Kohtuasja number 1-20-3215 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Tiit Lõhmus Ko

§ 7

lg-st 2 tulenevalt ei saanud süüdistatavalt või tema kaitsjalt nõuda, et nad oleksid pidanud tõendama väiteid raha mõnele kolmandale isikule edastamise kohta.

  1. Ehkki kaitsja esitas taotluse asja lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, ei võtnud kohus selles osas mingit seisukohta.
  2. Pole tehtud kindlaks nn manifesteerimist, st tegevust, mille põhjal objektiivne vaatleja saaks väliselt tajutava teo põhjal järeldada, et teo toimepanija soovib käituda omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul. Et I. Kudriawcew oli tööülesannetega üle koormatud, ei saa talle ette heita raha viivitamatut üle andmata või tagastamata jätmist.
  3. Hambaarsti juures on meditsiiniõde. Hambaarstikabinetti võisid külastada kolmandad isikud.
  4. I. Kudriawcewile varalise vastutuse kohaldamine pole töölepingu seaduse (TLS) § 74 lg 4 kohaselt aegumise tõttu enam võimalik. Varalise vastutuse jaatamine eeldab TLS § 75 lg 2 p-de 1 ja 3 järgset kokkulepet.
  5. Hagi hüvitamine ei ole I. Kudriawcewile jõukohane. 4

(16)
  1. Menetlus on kestnud ebamõistlikult kaua. Kohus ei arvestanud seda isegi karistust mõistes. Kohusetundliku meediku süüdimõistmine pole avaliku menetlushuviga põhjendatud. Ebamõistliku menetlusaja tõttu tuleb I. Kudriawcewile mõista õiglane mittevaralise kahju hüvitis.
  2. Kohtuistungil jäi apellant apellatsioonis märgitu juurde. I. Kudriawcew toetas apellatsiooni. Prokuratuur palus jätta apellatsiooni rahuldamata. (IV) Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Ringkonnakohus peatub kõigepealt maakohtu otsuse kvaliteedil, toob siis välja faktilised asjaolud, annab juhtunule karistusõigusliku hinnangu, vaagib menetluse pikkusega seonduvat, lahendab tsiviilhagi ja teeb menetluskulusid puudutavad otsustused. Maakohtu otsuse kvaliteedist
  4. Ringkonnakohtu hinnangul on esimese astme otsuse kvaliteet nõrk.
  5. Kohus ei ole lõpuni järginud

§ 312

. 35.

§ 312

lg 1 esimene pool paneb kohtule kohustuse tuua ära kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud. Kuriteo asjaolude välja toomine peaks ringkonnakohtu hinnangul kujutama endast n-ö loo jutustamist: tuleks kirjeldada sündmust, mis kohtu hinnangul aset leidis (Riigikohtu sõnade kohaselt: karistusõiguslikult olulisi asjaolusid on vaja kirjeldada sidusa narratiivina (kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-18-158/266, p 100)). See sündmuse kirjeldus peaks olema võimalikult vaba juriidilistest hinnangutest: keskenduda oleks vaja faktidele, soovitatavalt kronoloogilises järjekorras. Seda lugu peaks jutustama nii, et see on asjast varem mitte midagi teadnud lugejale loogiliselt arusaadav. Seetõttu on vajadusel tarvis kirjeldada ka neid sündmusi, mis (vahetult) eelnesid kuriteole (nii ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-20-3046/33, p 33). Iseenesest on võimalik ka see, et kohus jätab sündmustiku kirjeldamata ja ütleb sõnaselgelt ära, et ta lähtub süüdistusaktis välja toodust. Selliselt talitamine võib aga olla problemaatiline. Esiteks on mõeldav, et kohtu hinnangul jäävad mõned süüdistuses esitatud faktilised asjaolud tõendamata. Teiseks võib kohus tuvastada sündmuse mõneti teisiti kui on kirjas süüdistuses: kohus ei või

§ 268

lg 5 kohaselt küll tugineda süüdistuses kirjeldatust oluliselt erinevatele asjaoludele, aga mõningal määral võib süüdistusest siiski kõrvale kalduda või süüdistuses välja toodut täpsustada. Kolmandaks on mõeldav, et kohtu hinnangul on mõned süüdistuses esitatud faktilised asjaolud ebaolulised ja ta jätab need tuvastamata. Viimaks ei saa jätta tähelepanuta, et mõnikord on süüdistusaktide kvaliteet kehv: Riigikohus on heitnud prokuratuurile korduvalt ette, et süüdistusaktid on koostatud raskesti jälgitavalt või (kohati) suisa jälgimatult (vt nt lahendid asjades nr 3-1-1-43-10, p 51 ja 3-1-1-14-14, p 634, 1-18-4590/82, p 34 või 1-18-158/266, p-d 97– 100). Käesoleva otsuse p-st 64 nähtuvalt on selles osas mõneti problemaatiline ka praeguses asjas koostatud süüdistusakt. 36. Pärast juhtunu esitamist peaks kohus näitama, mille alusel ta sellise sündmuse tuvastas ehk aset peaks leidma tõendite analüüs – nii, nagu nõuab eeskätt

§ 312p 1 teine pool, aga ka selle paragrahvi teine ja kolmas punkt.

Tõendite analüüs ei tähenda tõendite ükshaaval ära nimetamist ja sellele järgnevat märkust, et viidatud tõendite alusel on kuriteokoosseis tuvastatud. Tuleks hoopiski sisuliselt arutledes selgitada, miks tuvastab kohus sellise faktilise asjaolu, nagu ta tuvastab. Ilmselt oleks üldjuhul mõistlik analüüsida faktilisi asjaolusid kronoloogilises järjekorras. Tõendite analüüsi põhjalikkus sõltub konkreetsest asjast: mõnikord peab see olema väga pikk ja 5

(16)detailne, teinekord aga piisab põgusast viitamisest asjakohastele tõenditele (nt kui vaidlust ei ole ja tõendite vahel vastuolusid ei esine). 37. Kummastaval kombel ei näi

§-s 312 olema otsest regulatsiooni selle kohta, et kohtuotsuses tuleb välja tuua õiguslik hinnang ehk subsumeerida tuvastatud asjaolud mingi karistusnormi alla. On aga ilmne, et seda tegema peab: vastasel juhul poleks võimalik öelda, et tuvastatud sündmus kujutab endast kuritegu (mille eest on tarvis mõista karistus). Seetõttu peakski loo jutustamisele ja ära näitamisele, milliste tõendite alusel seda lugu jutustati, järgnema õiguslik analüüs (mis võib – jällegi – sõltuvalt asjast olla küllaltki napp või vägagi mahukas). 38. Kui kohus leiab õigusliku analüüsi põhjal, et tuvastatud sündmus (või: süüdistatava tegu) on võimalik paigutada mõne kuriteokoosseisu alla ning ei esine õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid, peaks järgnema karistuse mõistmine ja karistuse individualiseerimine (

§ 312

pd 4–6) ning muud (süüküsimust mitte puudutavad) otsustused (

§ 312p 7 jj.).

  1. Praegu loetletakse maakohtu otsuse lehekülgedel 3–5 üles tõendid ja tehakse neist lühikokkuvõte. Nagu eelnevast nähtub, ei ole sellisel iseseisval tõendite loetelul mõtet – selle asemel peaks toimuma tõendite sisuline analüüs näitamaks ära, mille alusel asjassepuutuvad faktilised asjaolud tuvastatakse (vt käesoleva otsuse p 36). Vt selle kohta ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 7.
  3. Millised faktilised asjaolud maakohus täpselt tuvastas, jääb kohati ebaselgeks. Nimelt on otsuses ka pärast lehekülgi 3–5 refereeritud mingeid tõendeid (nt tunnistajate ütlusi), ent pole aru saada, kas kohus neist tõenditest nähtuva asjaolu ka tuvastas (või nt ei pidanud ta mõnda tõendit mingil põhjusel usaldusväärseks).
  4. Näiteks ei too maakohus süüküsimust analüüsides kusagil üheselt arusaadavalt välja, kui palju sularaha mõni patsient I. Kudriawcewi kabinetti jättis. Alles tsiviilhagi lahendades (otsuse lk 11) näidatakse ära, et kokku maksid patsiendid I. Kudriawcewile 2260 eurot (J.B. 200 eurot, T.K. 500 eurot, V.A. 1400 eurot, V.V. 60 eurot ja D.S. 100 eurot).
  5. Veelgi kummalisem on olukord puutuvalt visiiditasudesse (vt käesoleva otsuse p 4). Süüküsimuse lahendamisel ei räägi maakohus süüdistuse sellest osast mitte midagi. See teema tuleb jutuks jällegi alles tsiviilhagi lahendamisel, kui kohus ütleb, et soostub prokuröriga, et visiite pole võimalik seostada ühegi patsiendiga ja selles osas pole hagi põhjendatud (otsuse lk 11). Nende visiiditasudega seonduvat oleks pidanud käsitlema ka süüküsimuse all. See käsitlus oleks pidanud lähtuma arusaamast, et prokurör visiiditasudega seonduvast süüdistusest loobus. Prokurör jäi küll süüdistuskõnes mõneti ebaselgeks, sest ei kasutanud „süüdistusest loobumise“ mõistet, ent sisuliselt ta seda tegi, sest ta viitas (isikuliste) tõendite puudumisele ja taotles I. Kudriawcewi süüdi tunnistamist vaid 2260 euro hambaravi eest tasutuga seoses (kd 1, tl 94 pöördel).

§ 301

lg 1 kohaselt teeb kohus prokuröri süüdistusest loobumise korral õigeksmõistva otsuse. Ringkonnakohus kõrvaldab selle vea: tühistab

§ 337

lg 1 p 4, § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu maakohtu otsuse I. Kudriawcewi visiiditasude omastamises õigeks mõistmata jätmises ja mõistab I. Kudriawcewi selles osas õigeks1. 1 Õigeks mõistmist ei peaks toimuma siis, kui visiiditasude omastamine oleks kujutanud endast ühte jätkuvat tegu hambaravitasude omastamisega – sest ühe käitumisakti (n-ö osateo) ära langemine ei muuda olematuks kuritegu kui sellist (vt Riigikoht kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-20-470/34, p 25). Ei saa välistada, et kui visiiditasude omastamine oleks tõesti aset leidnud, oleks see (st seda moodustavad käitumisaktid) olnud võimalik liita jätkuva kuriteo kontseptsiooni alusel neile käitumisaktidele, milles I. Kudriawcew süüdi tunnistatakse (vt jätkuvuse kohta käesoleva otsuse p 67). Selline oletus aga oluline olla ei saa: käesolevaga sarnases ebaselges olukorras (kas teod üldse 6

(16)
  1. Õiguslikku hinnangut objektiivse koosseisu kohta kohtuotsuses (sama hästi kui) ei ole. N-ö hea tahtmise korral võib välja tuua kaks kohta. Otsuse leheküljel 7 on selline lause: „Ülaltoodu alusel nõustub maakohus ringkonnaprokuröri seisukohaga selles osas, et KarS §201 lg.1 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis on käesolevas kriminaalasjas antud süüdistatava puhul täidetud“. Sellele lausele eelneb aga tõendite analüüs – ja see analüüs jätkub ka pärast osundatud lauset. Sisuliselt ütleb kohus seega üldsõnaliselt, et objektiivne koosseis on täidetud – koosseisuelementide kontrolli ta aga (isegi minimaalsel määral) välja ei too. Otsuse
  2. leheküljel on aga kohus öelnud nii: „Maakohus leiab, et nimetades oma kabinetis konkreetsed summad vajaliku hambaraviteenuse osutamise eest, võimaldades neid tasuda oma kabinetis sularahas ja jättes need osakonna kassasse edastamata, tegutses süüdistatav otsese tahtlusega“. Ehkki see lause on pandud kirja seoses subjektiivse koosseisuga, näib siit nähtuvat (esimest ja ainust korda) ka see, mida pidas kohus objektiivses mõttes koosseisuteoks (koosseisutegudeks): summade nimetamist, kabinetis tasuda võimaldamist, raha kassasse edastamata jätmist. Vt selle kohta käesoleva otsuse p 58 jj.
  3. Ka on tehtud (jämedaid) formaal-loogilisi vigu.
  4. Otsuse
  5. lehekülje ülaosas öeldakse, et ülaltoodu alusel tuleb I. Kudriawcew süüdi mõista. See peaks tähendama, et süüküsimuse kontroll lõppeb ja kohus asub mõistma karistust. Nii see aga ei ole: kohus hakkab hoopiski arutlema subjektiivse koosseisu, paari kaitseväite, õigusvastasuse ja süülisuse üle.
  6. Otsuse
  7. leheküljel öeldakse kõigepealt, et süüdistatav tegutses otsese tahtlusega. Seejärel aga märgitakse, et I. Kudriawcewi eesmärk oli pöörata sularahamaksed enda kasuks. Eesmärgi välja toomine viitab pigem mitte otsesele tahtlusele (KarS § 16 lg 3), vaid kavatsetusele (KarS § 16 lg 2) – ehk jääb mõnevõrra ebaselgeks kohtu seisukoht puutuvalt teo subjektiivsesse koosseisu.
  8. Otsuse
  9. lehekülje lõpus on selline lause: „Ülaltoodu alusel on maakohus seisukohal, et süüdistatav pani toime kuriteo KarS §201 lg.1 järgi otsese tahtlusega ning tuvastatud on nii kuriteo subjektiivne kui ka objektiivne külg“. Jääb arusaamatuks, miks toob kohus välja, et I. Kudriawcew pani teo toime otsese tahtlusega ja lisab seejärel, et tuvastatud on kuriteo subjektiivne külg. Tahtlike deliktide puhul tähendabki subjektiivne koosseis (külg) tahtlust ehk sisuliselt on ühte ja sama asja öeldud erinevaid sõnu kasutades kaks korda. Ka on kummaline see, et kohus viitab kõigepealt subjektiivsele koosseisule ja alles seejärel objektiivsele koosseisule – ehkki tegelikult tuleb kõigepealt kontrollida objektiivset ja alles seejärel subjektiivset koosseisu. Faktilised asjaolud
  10. Ringkonnakohtu meelest toimus niisugune sündmus. I. Kudriawcew töötas Ida-Viru Keskhaiglas hambaarstina. Ta pidi saama töötasu haiglalt, mitte otse patsientidelt – viimased pidid ravi eest tasuma haigla registratuuris. I. Kudriawcew aga otsustas, et ta küsib haigla administratiivtöötajate teadmata mõnelt patsiendilt tasu sularahas otse endale, et seda oma äranägemise järgi kasutada. Selle plaani tegigi I. Kudriawcew teoks. Ta küsis erinevatelt patsientidelt kokku 2260 eurot: -
  11. aasta suvel T.K. lt 200 eurot ja sama aasta septembris 300 eurot; -
  12. aasta sügisel V.V. ilt kaks korda 30 eurot, st kokku 60 eurot; -
  13. aastal V.A. ilt 1400 eurot; toimusid? kas need peaks olema tuvastatud jätkuva teo n-ö osateod?) tuleb

§ 301lg 1 kohaldada reservatsioonideta: isik on tarvis talle tehtud süüetteheites õigeks mõista. 7

(16)-
  1. aasta detsembris D.S. ilt 100 eurot; -
  2. aasta detsembris J.B. lt 200 eurot. Pärast seda kui I. Kudriawcew oli viidatud summad patsientidele teada andnud, panid patsiendid vastava hulga sularaha I. Kudriawcewi osutatud kohta (lauale, kapile või sahtlisse). Seejärel võttis I. Kudriawcew selle sularaha enda kätte ja läks sellega (tööpäeva lõppedes) haiglast minema.
  3. Eeskätt ilmneb see sündmus T.K. , V.V. i, V.A. i, D.S. i ja J.B. ütlustest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et need ütlused on usaldusväärsed. Kõigepealt on tunnistajate jutt loogiline. Nõustuda ei saa apellandi viitamisega olulistele vastuoludele tulenevalt V.A. i ja V.V. i nimetatud summade suurusest. On igati loogiline, et inimene ei mäleta, kui suure summa ta täpselt maksis, kuivõrd inimesed unustavadki mitme aasta taha jäävaid nende jaoks (võrdlemisi) ebaolulisi asju. Kõigiti korrektne on seesuguses olukorras võtta

§ 7lg-st 3 lähtuvalt aluseks väikseim nimetatud summa.

Ka polnud tunnistajatel põhjust valetada. On tõsi, et paar tunnistajat (eeskätt J.B. , aga ka T.K. – kd 1, tl 83 pöördel ja 84 pöördel) ei olnud ravi kvaliteediga rahul. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga (vt käesoleva otsuse p 23), et maakohtu otsus (vt käesoleva otsuse p 12) jääb selles osas mõneti arusaamatuks. Nimelt on teoreetiliselt võimalik, et keegi annab teise inimese osas süüstavaid ütlusi kättemaksuks selle eest, et too osutas talle mingit ebakvaliteetset teenust. Selline võimalus aga on tõepoolest vaid teoreetiline ja praegu pole mingit alust arvata, et J.B. ja T.K. otsustasid hakata aastaid pärast hambaravi I. Kudriawcewi peale valetama. Ammugi ei ole midagi sellist põhjust arvata seoses V.V. i, V.A. i ja D.S. iga. Valetamisele ei viita ka viis, kuidas tunnistajad rääkisid. Kui neil oleks olnud plaan valetada, ei oleks nad mitmete asjade osas viidanud mittemäletamisele: sellisel juhul oleks nad esitanud lihtsalt oma versiooni. Et nad mitmeid asjaolusid enam täpselt ei mäletanud (nt puutuvalt sündmuste toimumise aega), on aga juba ülal inimese mälu ebatäiuslikkuse kohta märgitust lähtuvalt igati loogiline.

  1. Pole otseseid tõendeid selle kohta, mis juhtus I. Kudriawcewi kabinetti jäetud rahaga. Seda on aga võimalik öelda juhtunu konteksti silmas pidades. Haigla esindaja kinnitusel ei viinud ükski arst sularaha registratuuri (kd 1, tl 71) ja haigla koostatud mitmed dokumendid kinnitavad samuti, et haigla ülal viidatud ravi eest raha ei saanud (kd 2, tl 13–24). Ainus loogiline võimalus on see, et I. Kudriawcew võttis selle raha enda kätte ja viis selle haiglast ära. Seda seetõttu, et just I. Kudriawcew palus patsientidel raha kabinetti jätta ja I. Kudriawcew jäi selle rahaga pärast patsiendi lahkumist kabinetti. Seda silmas pidades ei pea kolleegium usutavaks väidet, et raha võis ära võtta mõni kolmas inimene (sh nt I. Kudriawcewi assistent, haiglaõde või muu selline isik). Niisiis pole väär ka maakohtu seisukoht, et I. Kudriawcew oleks pidanud esitama mõne sellise kolmanda isiku teo kohta tõendeid. Nimelt on I. Kudriawcewi need väited paljasõnalised ega saa ümber lükata ülejäänud tõenditest ilmnevat äärmiselt loogilist versiooni: raha võttis endaga kaasa I. Kudriawcew. Eelöeldut ei lükka ümber väide, et kõnealune kabinet ei olnud mitte I. Kudriawcewi, vaid haigla oma – I. Kudriawcew töötas selles kabinetis. Karistusõiguslik hinnang
  2. Vastutus omastamise eest KarS § 201 lg 1 alt 1 järgi eeldab valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist.
  3. Sularaha kujutab endast kehalist eset ehk vallasasja (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-52-05, p 10.1).
  4. Võõras on vallasasi kellegi jaoks siis, kui see pole tema ainuomandis (vt nt Sootak – KarS. Kommentaar.
  5. trükk, § 199, komm 20.1). Enne seda, kui patsient raha oma käest ära pani, oli 8

(16)raha patsiendi ainuomandis. Raha ära panemise hetkel sai aga ringkonnakohtu hinnangul raha omanikuks haigla ja seda järgmistel põhjustel.
  1. Vallasomand tekib asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 kohaselt vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Seega peab viidatud sätte järgi olema vallasomandi tekkeks täidetud kaks eeldust: sõlmitakse nn asjaõiguskokkulepe ja antakse üle valdus.
  2. Asjaõiguskokkuleppesse puutuvalt on kõigepealt oluline, et patsiendid said (igati korrektselt) aru, et hamabaraviteenust osutas neile haigla. Seega soovisid nad tasuda ravi eest haiglale. Niisiis saab öelda, et raha kabinetti pannes avaldasid patsiendid soovi anda omand raha üle haiglale. Haigla omakorda aga avaldas soovi võtta raha vastu. Nimelt saab lugeda I. Kudriawcewit haigla esindajaks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 121 lg 2 järgi, mille kohaselt loetakse teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. I. Kudriawcew osutas haigla töötajana haigla majandustegevuse raames patsientidele hambaravi teenust. Seega tulenes talle TsÜS § 121 lg-st 2 ka volitus sõlmida haigla nimel selle teenuse osutamise eest tasu saamiseks asjaõiguslepinguid. Et haigla tegelikult ei olnud andnud I. Kudriawcewile õigust raha patsientidelt vastu võtta, rolli ei mängi – see võinuks TsÜS § 121 lg 3 kohaselt oluliseks osutuda vaid juhul, kui mõni patsient oleks sellest kitsendusest pidanud teadma (või suisa teadnud). Praegu aga patsiendid seda ei teadnud ega pidanudki teadma. Isegi kui kellelegi neist tekkis mingisugune kahtlus, kas sularahas arstile tasumine ikkagi on korrektne, ei saa seda kahtlust lugeda teadma pidamiseks I. Kudriawcewi raha võtmise volituse puudumisest: tegemist oli terviseprobleemidega inimestega, kes soovisid tasuda oma ravi eest ja võisid lähtuda sellest, et tasumise kord on selline, nagu neid ravinud arst neile selgitas. TsÜS § 116 lg-st 2 tuleneb, et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Seega tuleb eeldada, et I. Kudriawcew sõlmis asjaõiguslepingud haigla esindajana, mitte enda nimel. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mis selle eelduse ümber lükkaksid. Pole mingit põhjust arvata, et patsientide ja I. Kudriawcewi ühine tahe oleks olnud suunatud sellele, et anda raha I. Kudriawcewi isiklikku omandisse. Eeltoodu tähendab seda, et patsient ja haigla sõlmisid AÕS § 92 lg 1 järgse asjaõiguskokkuleppe: patsient avaldas raha lauale, sahtlisse või kapile panemisega soovi anda omand raha üle haiglale ja haigla avaldas läbi I. Kudriawcewi poolse palve jätta raha kabinetti soovi võtta see omand vastu.
  3. Ka toimus raha valduse üleandmine AÕS § 92 lg 1 tähenduses. Raha oma käest pannes lõppes patsiendi valdus raha üle, sest ta ei saanud enam edaspidi teostada selle raha üle tegelikku võimu AÕS § 32 mõttes. Tsiviilõiguslikus mõttes ei saanud raha uueks valdajaks aga mitte I. Kudriawcew, vaid haigla. Nimelt kohaldub sellises olukorras AÕS § 33 lg-s 3 reguleeritav nn valduse teenijaga seotud õiguslik fiktsioon: valdajaks ei ole isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes. Õiguskirjanduses on leitud, et läbi AÕS § 33 lg 3 luuakse valdajaks olemise võimalus neile isikutele, kes viivad oma tegevust ellu teiste kaudu; eelkõige on see oluline juriidiliste isikute jaoks (Paal – AÕS. Kommentaar. I köide, § 33, komm 3.3). Niisiis tekkis n-ö puhtfaktiliselt küll raha üle võimu teostamise võimekus I. Kudriawcewil, aga AÕS § 33 lg-s 3 sätestatud erinorm ei võimalda pidada I. Kudriawcewit tsiviilõiguslikus mõttes (AÕS § 32 alusel) raha valdajaks: ta sai pelgalt valduse teenijaks, samas kui valdajaks sai haigla. 9
(16)
  1. Eelöeldu ei tähenda seda, et I. Kudriawcew ei saanud raha valdajaks karistusõiguslikus mõttes, KarS § 201 lg 1 järgi. Õiguskirjanduses on viidatud sellele, et mõnikord valduse mõiste tsiviil- ja karistusõiguses erineb (Sootak – KarS. Kommentaar.
  2. trükk, § 199, komm 29.1). Seda seepärast, et ehkki AÕS § 32 kohase üldreegli järgi tähendab valdus tegelikku võimu asja üle, on tsiviilõiguses siiski mitmeid erandeid, mis seda faktilist valdusemõistet n-ö relativeerivad ja annavad valdusele normatiivse sisu – peale just viidatud valduse teenija (AÕS § 33 lg 3) on asjasse puutuv ka nn kaudse valdaja mõiste (AÕS § 33 lg 2). Karistusõigus aga peaks jääma võimalikult suurel määral faktilise valdusemõiste juurde, mille järgi tähendab valdus tegelikku võimu asja üle. Nii on see kasvõi juba PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletuspõhimõttest lähtuvalt. Mida abstraktsem (normatiivsem) mingi mõiste on, seda keerulisem on selle sisustamine (täpne määratlemine). Eriti problemaatiline on mõiste abstraktne sisustamine olukorras, kus see mõiste on üldkeeles või isegi õiguskeeles (vt AÕS § 32) üsna selge ja konkreetse tähendusega. Ehkki praegusega sarnastes olukordades langeks vastutus ära (valdust tuleks eitada), tähendaks faktilisest valdusemõistest eemaldumine pigem siiski valduse mõiste laiendamist ja seega ka karistusõiguse senisest (suuremat) kohaldatavust – ja see võiks endaga tuua kaasa nn ülekriminaliseerimise. Seetõttu tuleb leida, et ehkki tsiviilõiguslikus mõttes ei saanud I. Kudriawcew sularaha valdust, sai ta sellise valduse karistusõiguslikus tähenduses – sest ta sai faktilise võimu raha üle, st võis hakata sellega oma äranägemise järgi talitama
  4. Koosseisutegu on enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Seda tuleb mõista läbi nn manifesteerimisteooria: isik peab mingil väliselt tajutaval moel näitama (manifesteerima), et ta soovib hakata edaspidi käituma asja suhtes kui selle omanik (vt nt Sootak – KarS. Kommentaar.
  5. trükk, § 201, komm 6.1). Nagu käesoleva otsuse p-s 43 märgitud, viitas maakohus sellega seoses summade nimetamisele, kabinetis tasuda võimaldamisele ja raha kassasse edastamata jätmisele. Kõigepealt on see viide juba puhtformaalselt problemaatiline: jääb ebaselgeks, milline neist kolmest välja toodud alternatiivist maakohtu hinnangul koosseisutegu oli. Lisaks sellele on aga maakohtu seisukoht ka sisuliselt väär: ükski maakohtu välja toodud käitumisakt ei täida KarS § 201 lg 1 koosseisu.
  6. Summade nimetamine ei saa koosseisu täita juba seetõttu, et sel ajal ei olnud veel olemas kohast koosseisuobjekti (st I. Kudriawcewi valduses olevat võõrast asja).
  7. Kabinetis tasumise võimaldamisega seoses kehtib kõigepealt seesama: kuni tasumise lõpule viimiseni (st kuni hetkeni, mil patsient pani raha lauale) ei olnud I. Kudriawcewil raha üle valdust. Lisaks sellele on oluline, et tasumise võimaldamine kujutab endast tegevusetust: I. Kudriawcew ei võtnud midagi ette selleks, et takistada patsienti raha tema kabinetti jätmast. Tegevusetusega aga vähemalt üldjuhul omastamist toime panna ei saa, kuivõrd tegevusetuks jäädes ei näidata väliselt mõistetaval moel omanikuks saamise soovi (nii sisuliselt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-109-12, p 9).
  8. Raha kassasse edastamata jätmine on samuti tegevusetus ehk selle lugemine koosseisuteoks oleks eeltoodud põhjustel problemaatiline. Raha kassasse edastamata jätmisest saanuks rääkida ka nt olukorras, kus I. Kudriawcew oleks jätnud raha sinnasamma, kuhu patsient selle pannud oli (nt lauale, kapile või sahtlisse). Niisuguses olukorras oleks äärmiselt keeruline öelda, et I. Kudriawcew manifesteeris kuidagi oma soovi hakata rahaga oma äranägemise järgi toimetama. Seetõttu tuleb analüüsida, kas siiski ei tule kõne alla mõnda aktiivset tegu (tegevust), mida omastamiseks pidada. 2 Selline ühe ja sama mõiste erinev kasutamine juriidikas ei ole hea – see on küsitav juba formaal-loogilisest aspektist ja on problemaatiline ka õigusselgusse puutuvalt. Seetõttu oleks tervitatav, kui seadusandja muudaks KarS § 201 selliselt, et selles ei kasutataks enam mõistet „valdus“. 10
(16)
  1. Kõigepealt olgu välja toodud raha enda kätte võtmine. Esmalt võiks väita, et selle teoga I. Kudriawcew siiski omastamistahet (piisavalt selgelt) ei manifesteerinud – raha oma kätte võtmine oleks olnud tarvilik ka selleks, et viia raha haigla kassasse. Ka nt olukorras, kus mõni patsient oleks I. Kudriawcewi kabinetti pillanud kogemata oma mütsi ja I. Kudriawcew oleks pärast patsiendi lahkumist seda mütsi märgates selle oma kätte võtnud, ei saaks kõneleda sellest, et I. Kudriawcew manifesteeris oma soovi hakata mütsiga toimetama justkui selle omanik – mütsi ülesvõtmine oleks olnud tarvilik ka nt selleks, et müts veel haiglakoridoris olevale patsiendile viia või mütsi haigla registratuurilauda viimiseks (et mütsiomanik selle sealt hiljem välja küsida saaks). Siiski on küsitav, kas kontekstist tulenevalt on paralleeli tõmbamine I. Kudriawcewi praeguse teo ja maha pillatud mütsi oma kätte võtmise vahel kohane. Seda seetõttu, et raha oma kätte võtmisele eelnes I. Kudriawcewi (selgelt objektiivelt avalduval moel) esitatud palve patsiendile anda talle sularaha (ehkki ta oli teadlik, et ta ei tohi patsientidelt raha vastu võtta). Seetõttu võib olla põhjendatud öelda, et koosseisuteoks oli juba see, et I. Kudriawcew võttis raha enda kätte.
  2. Ent isegi kui raha enda kätte võtmist koosseisuteoks mitte pidada, oli selleks igal juhul rahaga haiglast ära minemine. Selle teoga sai n-ö objektiivse kõrvaltvaataja jaoks üheselt selgeks, et I. Kudriawcew ei kavatse seda raha haiglale üle anda, vaid tahab sellega hakata toimetama justkui omanik.
  3. Süüdistusaktis ei ole vähemalt üheselt arusaadavalt viidatud I. Kudriawcewi poolsele raha enda kätte võtmisele ja rahaga haiglast ära minemisest pole üldse juttu. Kuriteo asjaolude alajaotuses on sellega seoses asjasse puutuv niisugune lause: „Igor Kudriawcew võttis patsiente vastu, kuid ei vormistanud arvet ega suunanud patsiente kassasse tasuma, vaid nimetas summa kabinetis ja võttis teenuse eest tasu patsientidelt sularahas, mille omastas“. Süüdistuse sisu all tuuakse välja selline info: „Igor Kudriawcew võttis arvet esitamata teenuse eest tasu sularahas, mis pööras enda kasuks […]“. Seega on süüdistusaktis puutuvalt koosseisuteosse toodud ära mitte faktilised asjaolud, vaid õiguslikud terminid: „mille omastas“ (paragrahvi pealkiri) ja „mis pööras enda kasuks“ (paragrahvi tekst). Siiski tuuakse välja ka „sularaha võtmine“ – ehkki seda on pigem kasutatud n-ö katusmõistena kogu I. Kudriawcewi käitumise kirjeldamiseks. Niisiis on süüdistusakt koosseisuteo aspektist ebakvaliteetne. Seetõttu tekib küsimus, kas selline süüdistusakt välistab I. Kudriawcewi süüdi tunnistamise. Nimelt ei või kohus

§ 268

lg 5 ls 1 kohaselt süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Ringkonnakohus leiab siiski, et süüdistusakt ei ole sedavõrd puudulik, et see peaks tooma kaasa süüdimõistva otsuse tühistamise. Seesugune tagajärg saab kaasneda vaid siis, kui süüdistusakti pinnalt jääb väidetav sündmus olulises ulatuses ebaselgeks. Nii oleks see nt juhul, kui süüdistusaktis poleks olnud viiteid sellele, et I. Kudriawcew töötas haiglas, vaid oleks lihtsalt öeldud, et I. Kudriawcew võttis hambaarstina patsientidelt sularaha: niisugusel juhul poleks olnud võimalik mõista, et I. Kudriawcew tegi midagi võõra asjaga. Või nt juhul, kui poleks ära toodud ühtegi rahasummat: siis oleks süüdistuaktis kirjeldatud tegu võinud endast kujutada vähem kui 200 euro omastamist ehk poleks olnud tulenevalt KarS § 218 lg-test 1 ja 4 ning § 44 lg 2 ls-st 4 kuritegu. Praegu on aga n-ö baasfaktid ära toodud. Kontekstist tulenevalt saab mõista ka seda, et pärast patsiendilt raha saamist võttis I. Kudriawcew selle raha enda kätte ja läks sellega haiglast minema. 65. Eeltoodust tulenevalt on täidetud KarS § 201 lg 1 objektiivne koosseis: I. Kudriawcew pööras tema valduses olnud haiglale kuulunud 2260 eurot sularaha enda kasuks. 11

(16)
  1. I. Kudriawcew tegutses tahtlikult. Muu hulgas oli ta teadlik neist faktilistest asjaoludest, mis lubavad õiguslikus mõttes rääkida sellest, et sularaha kuulus haiglale: I. Kudriawcew teadis, et patsient pani sularaha tema kabinetti ja tegi seda seetõttu, et tasuda hambaravi eest.
  2. Mõneti segadust tekitav on maakohtu märkus, et I. Kudriawcew on süüdi viies kuriteoepisoodis (otsuse lk 9). See tõdemus viitaks justkui sellele, et I. Kudriawcew pani toime viis erinevat omastamist. Sellisel juhul oleks tulenevalt KarS § 218 lg-test 1 ja 4 ning § 44 lg 2 lsst 4 neist viiest omastamisest kuriteod vaid niisugused, kus I. Kudriawcew pööras enda kasuks üle 200 euro. Kui selliseid omastamisi oleks vähemalt kaks, oleks tegemist korduva omastamisega KarS § 201 lg 2 p 1 mõttes. Nii siiski ei ole: I. Kudriawcew sooritas vaid ühe jätkuva omastamise. Seda seetõttu, et üksikuid n-ö rahavõtmisi ei eraldanud teineteisest kuigivõrd pikad ajavahemikud, kannatanu oli kogu aeg üks ja sama (haigla), üksikaktid olid sarnased (puutumus hambaravi eest makstud rahaga) ja I. Kudriawcew arvestas juba esimest korda raha võttes, et ta teeb seda (soodsa võimaluse avanedes) edaspidigi.
  3. Eeltoodust tulenevalt täitis I. Kudriawcew KarS § 201 lg 1 koosseisu. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole. Niisiis on I. Kudriawcewi KarS § 201 lg 1 järgi omastamises süüdi tunnistamine õige. Ka ei saa öelda, et materiaalõiguslikust aspektist oleks I. Kudriawcewile mõistetud rahaline karistus liiga karm – ja sellele ei viidata ka apellatsioonis (karistuse kergendamise kohta puutuvalt menetluse kestvusse vt all). Menetluse pikkus
  4. Kaitsja heidab maakohtule õigesti ette seda, et too ei võtnud mingit seisukohta seoses menetluse kestvusega. Kaitsja esitas menetluse selle ebamõistliku kestvuse tõttu lõpetamise taotluse juba
  5. septembril 2021 (kd 1, tl 61–67) ja tuletas kohtule seda taotlust meelde ka oma kaitsekõnes
  6. oktoobril 2021 (kd 1, tl 91 ja 95–96). Kohus oleks pidanud selle taotluse osas seisukoha kujundama.
  7. Menetluse liiga pikale kestvusele viitas kaitsja ka apellatsioonis ja ringkonnakohtu istungil. Kaitsja taotluse pinnalt jääb mõneti ebaselgeks, millisest hetkest tuleb tema hinnangul menetlusaja kulgemist arvama hakata. Siiski näib, et kaitsja peab mõõduandvaks tegude toime panemise aega, sest oma taotluse
  8. punktis viitab ta sellele, et „viimane episood“ toimus
  9. aasta detsembris. Ringkonnakohus sellist arusaama ei jaga. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-114-14 on selgitatud järgmist. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt algab Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-s 1 viidatud „mõistliku aja“ kulg kriminaalasjades isiku „süüdistamisega“. See võib olla asja kohtusse jõudmisele eelnev kuupäev, näiteks vahi alla võtmise aeg, isikule tema süüdistamisest ametlikult teatamise aeg või kohtueelse uurimise alustamise aeg. „Kriminaalsüüdistust“ EIÕK art 6 lg 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas „[kahtlustatava] seisundit mõjutati oluliselt“. Praeguses asjas selgitas prokurör ringkonnakohtu istungil, et I. Kudriawcew kuulati kahtlustatavana üle
  10. märtsil
  11. Ka I. Kudriawcew ise kinnitas seda ja selgitas, et just sellega seoses saigi ta kriminaalmenetlusest teadlikuks. Seega on menetlus kestnud I. Kudriawcewi jaoks mitte alates kuriteo toime panemisest (st alates
  12. või
  13. aastast), vaid alates
  14. aasta märtsist, st natuke enam kui kolm aastat. Lisaks tuleb arvestada seda, et käesolev otsus ei jõustu koheselt. On võimalik, et selle peale esitatakse kaebus (kaebused). Ringkonnakohus lähtub sellest, et otsus on seaduslik ja Riigikohus võimalikku kaebust (kaebusi) menetlusse ei võta. Menetlusse mittevõtmise määrus tehakse eeldatavasti paari (mõne) kuu pärast. Niisiis saab prognoosida, et menetluse kogukestuseks kulgeb I. Kudriawcewi jaoks vähem kui kolm ja pool aastat. 12
(16)
  1. Vähem kui kolme ja poolt aastat ei saa menetluse kestvuse kontekstis iseenesest väga pikaks ajaks lugeda – nt on Euroopa Inimõiguste Kohus pidanud probleemseks pigem üle viie aasta kestnud menetlusi. Siiski on võimalik seegi, et ebamõistlikult pikk on ka alla viie aasta kestev menetlus – ja seetõttu on põhjendatud teha selgeks, mis on senise natuke üle kolme aasta kestnud menetluse jooksul juhtunud. Ringkonnakohtu istungil kinnitas prokurör, et süüdistusakt saadeti I. Kudriawcewi eelmisele kaitsjale Olga Väinale
  2. mail
  3. Niisiis juhtus see natuke vähem kui 14 kuud pärast I. Kudriawcewi ülekuulamist. Selle 14 kuu kestel tegeleti prokuratuuri kinnitusel tunnistajate otsimise ja ülekuulamisega. Seda saab ringkonnakohtu hinnangul pidada põhjendatuks: oli igati loogiline eeldada, et I. Kudriawcew omastas aastate jooksul haigla raha paljude patsientidega seoses ja mõistlike pingutuste tegemine võimalikult paljude patsientidega sel teemal rääkimiseks oli menetluslikult aktsepteeritav. Eelistung planeeriti esialgu
  4. ja siis
  5. juuniks 2020 (kd 1, tl 10 ja 15), ent see jäi ära, sest I. Kudriawcew ei soovinud enam, et O. Väina teda kaitseks (kd 1, tl 20). See menetluse venimine on ette heidetav I. Kudriawcewile: ta oleks pidanud sama kaitsjaga jätkama või hankima endale ise koheselt teise kaitsja (kaitsjale tasumiseks kasvõi nt võlgu võttes või midagi maha müües). Eelistung sai uue kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi osalusel peetud
  6. juulil
  7. Seal lepiti kokku, et istungid toimuvad
  8. aasta märtsis ehk ca 7 kuu pärast (kd 1, tl 34). 7 kuud on küllaltki pikk aeg, aga siiski mitte üleliia pikk – ja kohtute töökoormust ning menetluse katkematuse põhimõtet (

§ 2681) silmas pidades on selline periood ka objektiivselt selgitatav.

Istungid siiski

  1. aasta märtsis aset ei leidnud, vaid toimusid
  2. aasta septembris-oktoobris. See oli tingitud koroonaviirusest.
  3. veebruaril 2021 saatis kohtunik pooltele kirja, kus viitas sellele, et viirus levib väga laialdaselt ja võiks olla mõistlik istungid edasi lükata – ning pooled sellega nõustusid (kd 1, tl 54–55). Selline reaktsioon on mõistetav: möödunud aasta kevad-talvel kasvas nakatumine koroonasse hüppeliselt ja paljud inimesed oli sellega seoses hirmul – kusjuures viiruse vastu vaktsineerimine oli alles algjärgus. Kohtuvaidlused peeti
  4. oktoobril 2021 ja otsuse tegi kohus
  5. detsembril
  6. Maakohus eksis

§ 10lg 5 vastu ega hakanud otsust kohe eesti keelt mitte valdava I.

Kudriawcewi jaoks vene keelde tõlkima – see toimus alles

  1. detsembril 2021, mil ringkonnakohus maakohtule otsuse tõlkimise vajadusest teada andis (kd 1, tl 145). Tõlge valmis
  2. jaanuaril 2022 (kd 1, tl 146).
  3. veebruariks 2022 planeeritud ringkonnakohtu istung lükkus edasi I. Kudriawcewi tõttu, kellel suri ema ja kes organiseeris matuseid (kd 1, tl 165). Istung sai peetud
  4. märtsil
  6. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eelneva pinnalt öelda, et senise mõneti üle kolme aasta jääva menetlusaja jooksul oleks riik oluliselt lubamatul moel viivitanud. Seetõttu ei oleks menetluse kestvusest lähtuvalt põhjendamatu mitte üksnes menetluse lõpetamine, aga ka karistuse kergendamine või hüvitise määramine. Niisiis jääb menetluse pikkusega seonduv kaitsja menetluse lõpetamise taotlus rahuldamata. Tsiviilhagi
  7. Tsiviilhagiga seoses väidetakse apellatsioonis, et haigla nõue on aegunud ja hagi hüvitamine ei ole I. Kudriawcewile jõukohane.
  8. Aegumisväitega seoses on kõigepealt tarvis selgitada seda, et maakohus lähtus I. Kudriawcewilt haigla kasuks kahjuhüvitist välja mõistes vääralt deliktiõigusest. Veelgi enam – ka deliktiõiguse rakendumise korral poleks saanud piirduda vaid viitega VÕS §-le 1043, vaid oleks pidanud ära näitama, milles seisnes I. Kudriawcewi käitumise õigusvastasus VÕS § 1045 lg 1 tähenduses. Deliktiõigus ei kohaldu aga tulenevalt sellest, et I. Kudriawcewi ja haigla vahel oli
  9. mail 2014 sõlmitud tööleping (kd 2, tl 29–30) ja lepingu rikkumisega seonduvaid nõudeid ei saa VÕS § 1044 lg 2 ls 1 kohaselt üldjuhul deliktiõiguse alusel maksma panna. 13

(16)
  1. Nõude hüvitamise alusena tuleb kõne alla hoopiski töölepingu seaduse (TLS) § 74 lg 1: töötaja peab tahtliku töölepingu rikkumise korral hüvitama tööandjale rikkumise läbi tekitatud kahju. Et I. Kudriawcew tekitas haiglale viimase vara omastades tahtlikult kahju, ilmneb ülal esitatud karistusõiguslikust hinnangust. Haigla vara kahjustamine (omastamise läbi) kujutab endast ühtlasi töölepingu rikkumist, kuivõrd TLS § 15 lg 2 p 5 järgi töötaja seda teha ei tohi. Ka ei olnud I. Kudriawcew haigla vastu lojaalne (TLS § 15 lg 1). Siiski ei ole I. Kudriawcewilt võimalik mõista välja hüvitist haiglale tekitatud kogu kahju eest, st 2260 euro ulatuses, kuivõrd osaliselt on haigla nõue aegunud.
  2. TLS § 74 lg 4 kohaselt aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist.
  3. Aegumisega seonduvaid probleeme ei tekita haigla selle raha endale võtmine, mille andsid haiglale T.K. ja D.S. (praeguses menetluses tuvastatu kohaselt kokku 600 eurot: vastavalt 500 eurot ja 100 eurot). Sellest, et I. Kudriawcew selle raha endale võttis, sai haigla teadlikuks
  4. aasta detsembris või
  5. aasta jaanuaris (kd 2). Sellega seoses esitas haigla hagi eeldatavasti millalgi
  6. aasta mai alguses (viimane digiallkiri hagile anti
  7. mail 2017 – kd 2, tl 30). Niisiis toimus hagi esitamine enne 12 kuu möödumist ajast, mil haigla sai rikkumisest teada, ja vähem kui kolm aastat rikkumisest arvates (T.K. ga seotud rikkumine toimus
  8. aasta teises pooles ja D.S. ilt saadud rahaga seonduv rikkumine leidis aset
  9. aasta detsembris). Hagi esitamisega seoses aegumine TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatus.
  11. aasta mais esitatud hagis aga ei viidata kuidagi sellele, et I. Kudriawcew võttis endale ka selle raha, mille andsid haiglale J.B. (200 eurot), V.A. (1400 eurot) ja V.V. (60 eurot). Nende nõuete aegumist T.K. ja D.S. i makstud rahaga seonduv hagi ei peatanud – muu hulgas ei tingi aegumise peatumist see, et haigla ei olnud J.B. , V.A. i ja V.V. ilt saadud rahaga seonduvast kahjust teadlik (Kõve – TsÜS. Kommentaar, § 160, komm 3.2.1.1). Tõsi, Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt ei pea kannatanu tsiviilhagi tingimata sisaldama neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega – ehk hagi saab sisustada ka süüdistusakti abil (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-79-09 või 1-20-1975/28). Süüdistuaktis on info J.B. lt, V.A. ilt ja V.V. ilt pärinenud raha ära võtmise kohta olemas. Tuleb aga arvestada seda, et süüdistusakt koostati alles
  12. aasta kevadel ehk enam kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. See aga tähendab seda, et TLS § 74 lg-s 4 toodud kolme aastane aegumistähtaeg on möödunud. Et niisugusel juhul on aegumise aspektist mõõduandev just süüdistusakti koostamise aeg, on leidnud ka Riigikohus: vt erikogu otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p
  13. Seega on haigla nõue 1660 euro osas aegunud. See tähendab seda, et selles osas on maakohtu otsus vaja

§ 337

lg 1 p 4, § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada ja jätta hagi rahuldamata. 79. T.K. ja D.S. iga seonduva 600 euro välja mõistmist I. Kudriawcewilt ei takista apellandi viide sellele, et hüvitise tasumine ei ole I. Kudriawcewile jõukohane. Isiku kehv majanduslik seisukord pole üldjuhul varalise kahju hüvitise vähendamise alus – kui võlgnikul tekivad maksmisega probleemid, hakkab asjaga vastava menetluse algatamise korral tegelema kohtutäitur. Tõsi, mõnikord võiks tulla kõne alla kahjuhüvitise vähendamine võlgniku majanduslike raskuste tõttu VÕS § 140 lg 1 alusel: täismahus hüvitise tasumine võiks olla isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Praegu sellist erandlikku olukorda ei esine. Esiteks tekitas I. Kudriawcew haiglale kahju tahtlikult ja äärmiselt ette heidetaval moel – läbi kuriteo. 14

(16)Teiseks tuleb I. Kudriawcewil ringkonnakohtu otsuse kohaselt maksta ligi neli korda väiksem summa kui tal oli vaja tasuda maakohtu otsuse järgi. Kolmandaks töötab I. Kudriawcew stomatoloogina ehk saab eeldada, et ta teenib küllaltki korralikult. Menetluskulud
  1. I. Kudriawcewi osaline õigeks mõistmine tingib vajaduse muuta maakohtu tehtud otsustust puutuvalt riigi õigusabi tasu hüvitamisse.
  2. Maakohus mõistis kogu riigi õigusabi tasu (kaitsjatasu)

§ 180lg 1 alusel välja I.

Kudriawcewilt kui süüdimõistetult. Selliselt talitamine ei olnud korrektne: otsustuse selle üle, kelle kanda jääb see osa riigi õigusabi tasust, mis seondus tsiviilhagi menetlemisega, oleks maakohus pidanud tegema

§ 182alusel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 1-185732/226, p 105).

Olukorras, kus asja materjalidest (eeskätt tasutaotlus(t)est) ei nähtu üheselt, milline on kaitsja tööst seondus süüküsimuse lahendamisega ja milline osa tsiviilhagiga, tuleb seda otsustada hinnanguliselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 1-18-5732/226, p 108).

  1. Ringkonnakohus leiab, et lõviosa kaitsjatööst seondus süüküsimuse lahendamisega – tsiviilhagisse puutuval ei peatunud kaitsja peaaegu üldse. Näiteks ei kõnelnud kaitsja midagi tsiviilhagist ei kaitseaktis (kd 1, tl 32) ega kaitsekõnes (kd 1, tl 95–96). Ka kaitsja küsimused haigla esindajale seondusid süüküsimuse lahendamisega (kd 1, tl 71). Vaid oma avakõne lõpus rääkis kaitsja üht-teist tsiviilhagist – kõne lõpus ütles ta lakooniliselt, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata ja et see on ka põhjendamatu (kd 1, tl 70). Seda silmas pidades leiab ringkonnakohus, et süüküsimuse menetlemisega seondus ca 95% kaitsja tööst ja tsiviilhagiga vaid ca 5%. Et kaitsjatasu on maakohtu määratu kohaselt 876,80 eurot, on süüküsimuse lahendamisega seonduv osa sellest 836,80 eurot ja tsiviilhagi menetlemisega seondub 40 eurot.
  2. Siiski ei saa I. Kudriawcewilt mõista

§ 180

lg 1 alusel välja kogu süüküsimuse lahendamisega seonduvat kaitsjatasu, st 836,80 eurot. Nimelt tuleb see osa sellest kaitsjatasust, mis seondus visiiditasude omastamisega, milles I. Kudriawcew õigeks mõistetakse, jätta

§ 181lg 1 alusel riigi kanda.

Siingi tuleb panna hinnanguliselt paika, kui suur osa kaitsetööst seondus visiiditasudega ja kui suur osa hambaravi eest makstuga. Lõviosa tööst oli seotud hambaravi eest makstu omastamisega – visiiditasudest on terves menetluses väga vähe juttu. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et siin on vahekord samasugune, nagu ülal märgitud: 95% seondub hambaravi eest tasutu omastamisega ja väidetavate visiiditasude omastamisega on seotud vaid 5%. Niisiis tuleb maakohtu otsus selleski osas

§ 337

lg 1 p 4, § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada – I. Kudriawcewilt on vaja

§ 180

lg 1 alusel välja mõista 800 eurot ja riigi kanda peab jätma

§ 181lg 1 alusel 36,80 eurot.

84. Tsiviilhagiga seonduva 40 euro osas tuleb lähtuda esmalt

§-st 182. Viidatud paragrahvi kolmanda lõike kohaselt jaotab kohus tsiviilhagi osalise rahuldamise korral tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu ja süüdimõistetu vahel. Maakohus seda ei teinud. Siiski leiab ringkonnakohus, et maakohtu (konkludentne) otsustus 40 euro I. Kudriawcewilt välja mõistmise kohta on lõppastmes õige. Nimelt ei tule selle menetluskulu jaotamise aluseks võtta mitte hagi rahuldamise proportsioone (haigla soovis ca 3600 eurot ja sai vaid 600 eurot), vaid lähtuda tuleb TsMS § 171 lg-s 3 sätestatud põhimõttest: kui kostja, kelle kahjuks maakohus on otsuse teinud, taotleb ringkonnakohtus aegumise kohaldamist, kuigi ta seda maakohtus ei taotlenud, ja ringkonnakohus aegumist kohaldab, võib kohus jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Nagu eelnevast nähtub, peatus I. Kudriawcewi kaitsja maakohtus tsiviilhagil vaid põgusalt ja nõude aegumisele ta üldse ei viidanud – selle väite tõi 15

(16)kaitsja välja alles ringkonnakohtus. Aegumisväidet ei esitanud maakohtus ka I. Kudriawcew ise. Seetõttu tuleb tsiviilhagi menetlemisega seonduv 40 eurot mõista täies mahus välja I. Kudriawcewilt.
  1. Niisiis peab I. Kudriawcew tasuma enne ringkonnakohtu menetlust tekkinud menetluskuludest mitte 1752,80 eurot (876,80 eurone kaitsjatasu ja 876 eurone sundraha), vaid 1716 eurot (800 eurone kaitsjatasu seoses süüküsimusega, 40 eurone kaitsjatasu (esindajatasu) seoses tsiviilhagiga ja 876 eurone sundraha).
  2. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamiseks 60 minutit ja kohtuistungil osalemiseks 30 minutit; Rakvere ja Tartu vahel sõitmiseks seoses kohtuistungil osalemisega tahab kaitsja 25 eurose netosumma hüvitamist. Ringkonnakohtu istungi lõpus ütles kaitsja, et ta saatis tasutaotluse ära juba istungi jooksul, ent istung kujunes tema arvatust pikemaks ning palus ringkonnakohtul seda arvesse võtta. Seda silmas pidades lähtub ringkonnakohus mitte 30 minuti pikkusest istungist, nagu on kirjas tasutaotluses, vaid istungi tegelikust kestvusest – 71 minutit. Niisiis taotleb kaitsja kokku 171,48 eurot, sh käibemaks 28,58 eurot (apellatsiooni koostamise eest 64,80 eurot, sh käibemaks 10,80 eurot; istungist osavõtu eest 76,68 eurot, sh käibemaks 12,78 eurot; tasu sõidule kulutatud aja eest 30 eurot, sh käibemaks 5 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada, st menetluskulude hulka tuleb arvata riigi õigusabi tasuna (kaitsjatasuna) 171,48 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p 4 järgse otsuse, tuleb see menetluskulu jätta

§ 185lg 1 kohaselt riigi kanda.

87. Kokkuvõtvalt tuleb maakohtu otsus tühistada menetlusõiguse rikkumise tõttu puutuvalt I. Kudriawcewi visiiditasude omastamises õigeks mõistmata jätmisse, tsiviilhagi rahuldamisse 2260 euro ulatuses ja kaitsjatasuga seonduvasse. Sellega seonduvalt teeb ringkonnakohus uued otsustused. Apellatsioon rahuldatakse osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) 16

(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.