1-10-8305/47

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-10-8305 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
2. septembri 2017 määrus süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta H.I Süüdimõistetu (isikukood XXX), määruskaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik RESOLUTSIOON
4. Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
5. septembri 2017 määrus jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. septembri 2010 otsusega tunnistati H.I süüdi KarS § 113 järgi. Teda karistati 9 aasta pikkuse vangistusega. Karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu
8. mai
9. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Antud asjas mõisteti H.I süüdi KarS § 121 ja § 200 lg 2 p-de 4,8 järgi. Liitkaristust - 11 aastat 5 kuud ja 26 päeva, kannab H.I alates
10. jaanuarist 2010 ja see lõpeb
11. juulil
13. Viru Vangla edastas maakohtule materjalid H.I tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks. Viru Vangla ja prokurör ei toeta H.Iingimisi enne tähtaegset vabastamist.
14. Viru Maakohtu
15. septembri 2017 määrusega jäeti H.I vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohus tõi välja, et H.I on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja ta kannab neljandat vangistust, käesolevalt I astme kuriteo eest. Varem on teda karistatud ka varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Jätkuv süütegude toimepanemine näitab, et H.I ei ole eelnevatest karistustest järeldusi teinud ega suutnud näidata, et on võimeline seaduskuulekalt käituma. H.I on karistatud ka tingimisi vangistusega, ent katseajal pani ta toime uue kuriteo. Uue kuriteo toimepanemise riskifaktoriks võib pidada H.I alkoholiprobleeme. H.I puhul on suur käitumiskontrollist kõrvalehoidumise risk. Kohus leidis, et kriminaalhooldusega ei ole võimalik isiku ohtlikkust alandada. Ehkki H.I on vangistuses töötanud, läbinud sotsiaalprogramme ning tal puuduvad distsiplinaarkaristused ning ka tema võimalused vabanemisel on head (töö- ja elukoht on olemas, samuti lähedaste toetus), ei kaalu see üles H.I käitumist enne vangistusse sattumist ja toimepandud kuriteo asjaolusid. Ka enne vangistust olid süüdlasel elu- ja töökoht ning lähedaste toetus, ent uusi kuritegusid see ära ei hoidnud. Kohus arvestas, et ei vangla ega prokurör vabastamist ei toeta.
16. H.I taotleb Viru Maakohtu määruse tühistamist ja enda vangistusest vabastamist enne tähtaega. H.I kordab kohtu seisukohti ning leiab, et tema vabastamata jätmine sõltus suuresti kohtuniku isikust, mitte KarS § 76 sätestatud alustest. Ennetähtaegse vabastamise korral ei ole kohus seotud ei prokuröri ega vangla arvamusega, vaid peab lähtuma tõenditest. Praegusel juhul on need prokuröri arvamus, kriminaalhooldusametniku arvamus ja vangla iseloomustus. Neile teistsuguse hinnangu andmiseks oleks kohus pidanud tuginema kaalukatele argumentidele. Praegusel juhul on argumendid paljasõnalised ja põhinevad varasemal karistusel. Kohtumääruse lugemisel jääb arusaamatuks, mis peaks H.I motiveerima õiguskuulekale käitumisele, kui midagi ei arvestata. Kui vabastamata jätmist põhjendatakse sellega, et karistus mõjub isikule hästi, kaotab vabastamise menetlus mõtte. Karistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole erandlik ja seda ei saa rakendada vaid mõne kuriteo puhul. Selline lähenemine ei ole kooskõlas seaduse teksti ega seadusandja mõttega. Samuti ei ole arusaadav, kuidas saaks ühiskonna õiglustunnet ja selle riivet mõõta. H.I on olnud vangis peaaegu 8 aastat ja puudub alus väita, et tema käitumine ei ole karistuse ajal muutunud. Kui lähtuda eeldusest, et see nii ei ole, tekib paratamatult küsimus, kuidas saab karistuse eesmärke saavutada ja miks on vajalik pikaajaline vangistus. H.I on raske kuriteo eest mõistetud 9 aasta pikkusest vangistusest ära kandnud 8 aastat. Seega ei ole vabastamata jätmine õiglane ja proportsionaalne. Kohus ei ole arvestanud KarS § 76 lg-s 4 sätestatud eeldusi. Ennetähtaegse vabastamise instituut on loodud selleks, et kinnipeetavad saaksid hea käitumisega näidata, et nad suudavad vabaduses seaduskuulekalt elada. Eeskujulik käitumine peaks olema määrava tähendusega. Vangistuse eesmärkide saavutamiseks ei ole kasu pikaajalisest vangistusest ja pikast isolatsioonist. Kohus on leidnud, et kuriteo raskus on üldpreventiivsete kaalutluste tõttu määrava tähendusega. Tegelikult arvestatigi üksnes karistuse raskust ja jäeti muud ennetähtaegset vabastamist mõjuvad asjaolud arvestamata. Vangla hindas uue kuriteo toimepanemise riski väikseks ning ka kohtumäärusest ei nähtu, et uue kuriteo risk oleks suur. KarS § 76 ei järeldu, et ennetähtaegsel vabastamisel tuleks arvestada erandlikke asjaolusid. Süüdimõistetul on alust eeldada, et hea käitumise jm KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolude tõttu on tal võimalik kindla karistusaja ärakandmisel ennetähtaegselt vabaneda. Kogu karistuse ärakandmine ei ole reegel, mida kinnitab ka kohtupraktika. Vastasel juhul võiks tekkida olukord, et süüdimõistetu kaotab huvi enda parandamiseks ja ühiskonnaga taasliitumise vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
17. Ringkonnakohus, kaalunud kõiki asjaolusid, jätab maakohtu määruse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Oma seisukohta põhistab kohus järgmiselt. KarS § 76 lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses 2 kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm 3-1-1-12-17, p 16).
18. Ringkonnakohus ei nõustu H.I etteheidetega, et maakohtu määruses on arvestatud vaid tema kuriteo raskust ning jäetud arvestamata muud KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolud. Nagu süüdlane isegi märgib, on üheks tema mittevabastamise põhjuseks raske kuriteo toimepanemine - H.I kannab karistust teise inimese tapmise eest. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus aga millegi vastu eksinud, kui on ühe asjaoluna arvestanud kuriteo ohtlikkust ja selle asjaolusid. Kinnipeetava enne tähtaega vabaks laskmine on kriminaalpoliitiline otsustus, mille tegemisel tuleb arvestada kuriteo raskust, ründeobjekti, tehiolusid jms (Pikamäe – KarS. Kommentaar.
19. trükk, § 76/4.3). H.I kuritegu iseloomustab kannatanu vastu suunatud intensiivne rünne: 13 löögiga rindkere piirkonda tekitas ta kannatanule eluohtlikud tervisekahjustused, mis põhjustasid surma sündmuskohal. Kui analüüsida H.I varasemat käitumist, siis kuriteo, mille eest ta praegust karistust kannab, pani süüdlane toime katseajal. Ta kannab neljandat vabadusekaotuslikku karistust. Kui arvestada, et tegemist on rangeima karistusliigiga, mida mõistetakse vaid siis, kui karistuse eesmärke kergema karistusega saavutada ei ole võimalik, siis võib öelda, et H.I süü suurus ning preventiivsed kaalutlused ei ole võimaldanud teda paljudel juhtudel kergemaliigilise karistusega karistada. Süüdlast on aegade jooksul olnud põhjust karistada eriliigiliste kuritegude toimepanemise eest, mille osaks on vägivald ja mille soodusteguriks on kõikidel juhtudel olnud alkoholi tarvitamine, oma tegude tagajärgedega mittearvestamine ning puudulikud probleemilahendusoskused.
20. H.I on märkinud, et ta on tapmise eest mõistetud 9-aastasest karistusest ära kandnud 8 aastat vangistust. Seega suurema osa mõistetud karistusest. Ringkonnakohus leiab, et liitkaristus ei ole osadeks jagatav. Samas isegi kui arvestada, et raskeima kuriteo eest on H.I suurema osa karistusest ära kandnud, ei annaks ka see kohtukolleegiumi hinnangul põhjust tema tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks. Arvestades, et H.I varasemast elukäigust tuleneb oht toime panna mh raskeid isikuvastaseid kuritegusid ja tegemist on korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuga, siis ei saa riigipoolne usaldus tema muutumise osas olla sama suur, kui näiteks esmakordselt karistatute puhul. Varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isikute retsidiivsus on kohtupraktika pinnalt suur ning ka H.I varasem elukäik kinnitab seda.
21. Ringkonnakohus nõustub H.I-ga , et kinnipeetava õiguskuulekas käitumine on kohtupraktikas oluliseks eelduseks, mille järgi hinnata tema võimalikku õiguskuulekat käitumist vabaduses. On tõsi, et H.I puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, kuid käitumisena vangistuses arvestatakse ka teiste individuaalses täitmiskavas püstitatud eesmärkide täitmist. Just siinkohal jääb H.I osas silma järgmine: läbitud 12 sammu ehk „Igapäevane valik“ (
22. veebruar 2014 -
23. mai 2014) ja taastava õiguse programm „Tee“ (
24. oktoober 2014 –
25. detsember 2014). Programmide tagasisides on märgitud nii positiivset (s.o aktiivne osalemine, mitmete järelduste tegemine ja mõttemuutuste vajalikkus), samas on välja toodud, et isik ei saa aru alkoholi tarvitamise ja probleemkäitumise vahelistest seostest ning kavatseb vabaduses alkoholi tarvitamist jätkata. Samuti on programmi „Tee“ läbiviija kahelnud selle edukuses, kuna A. Filppov ei tunnista end toimepandud kuriteos süüdi ning on peale programmi läbimist kasutanud vägivalda kahe kaaskinnipeetava suhtes (2014, 2016). See viitab, et sotsiaalprogrammide mõju ei ole olnud piisav. Iseloomustuses märgitu tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik teha järeldust, et H.I käitumine vangistuses oleks eesmärgid saavutanud. Ringkonnakohtu hinnangul esineb endiselt oht, et vabanedes ei suuda süüdlane õiguskuulekalt käituda. Uute kuritegude toimepanemist soodustab kindlasti ka sõltuvus alkoholist. Ehkki H.I on viibinud palju aastaid vanglas, on sõltuvused visad taanduma ning kui süüdlane peaks vabanemisel taas alustama alkoholi tarvitamist, siis on väga suur oht uute kuritegude toimepanemiseks. Sellist veendumust süvendab ringkonnakohtus ka asjaolu, et H.I ei näe ise seost oma kuritegeliku käitumise ja alkoholi tarvitamise vahel, ehkki kõik kuriteod on sooritatud alkoholijoobes olles. 3
26. H.I puhul on nähtud ohtlikkust ja riski enamuses hinnatavates valdkondades nagu töö- ja majanduslik toimetulek, suhted- ja elustiil, alkohol, mõtlemine ja hoiakud. Kohtukolleegium leiab, et H.I hoiakutes on täheldatud jooni – vastutustundetus, ükskõiksus, teiste süüdistamine, soovimatus teo tagajärgedele mõelda, mis on uute kuritegude ohtu suurendavad tegurid. Viru Vangla iseloomustuses leitakse, et H.I puhul on tõenäosus muutusteks väike. Ka prokuratuur ei toeta H.I tingimisi enne tähtaega vabastamist.
27. Ennetähtaegse vabastamise menetluse käigus peab kohus eeskätt hindama seda, kui suur on uute kuritegude aset leidmise tõenäosus kinnipeetava poolt (Pikamäe – KarS. Kommentaar.
28. trükk, § 76/4.2.1). H.I puhul on ringkonnakohtu hinnangul uute kuritegude oht suur. Seejuures on oht, et ta võib toime panna raskeid isikuvastaseid kuritegusid. Seetõttu nõustub kohtukolleegium maakohtu järeldusega H.I tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise otsustuse osas.
29. Juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 4 Mati Kartau