KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 26. mai 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-2869 Kohtukoosseis Andres Parmas, Sten Lind ja Urmas Reinola Kriminaalasi O.L-i s

§ 238lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ning karistuseks mõisteti kaheksa kuud vangistust. Kar

S § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja algust alates O.L-i kahtlustatavana kinnipidamisest

1. detsembril
2. Tõkendina kohaldatud vahistamine tühistati kohtuotsuse jõustumisel või mõistetud karistusaja täitumisel. Maakohus rahuldas M OÜ tsiviilhagi ja mõistis O.L-ilt M OÜ kasuks välja 913,82 eurot. Samuti rahuldas kohus OÜ H tsiviilhagi mõistis O.L-ilt välja 969 eurot. Kohus mõistis O.L-ilt ositi 12 kuu jooksul välja menetluskulud 945 eurot. Samuti otsustas maakohus asitõenditega seonduva. 3.
3. Maakohus leidis, et O.L-ile süüdistusaktis ette heidetud kuriteo toimepanemine on tõendatud tema ütluste, tunnistajate ütlustega, samuti dokumentaalsete tõenditega. Tõendid riimuvad omavahel. Kohus tuvastas ka selle, et O.L on isik, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt. Kohus tuvastas, et subjektiivsest küljest tegutses süüdistatav kuritegusid toime pannes kavatsetult. Maakohus ei tuvastanud O.L-i teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid. 3.
4. O.L-ile karistust mõistes leidis maakohus, et kuna süüdistatava suhtes arutatakse hulgaliste varguste toimepanemist ning seda eelmise kohtuotsusega määratud katseajal, samuti arvestades tema varasemat karistatust KarS § 199 alusel, tuleb karistuse liigina tema suhtes kohaldada vangistust. O.L-i süüd ei saa kuriteoepisoodide rohkust ja tekitatud kahju arvestades pidada väikseks. Kuigi O.L avaldas kohtuistungil kahetsust, ei pidanud maakohus seda siiraks, sest teda on ka varem varguste eest karistatud, kuid sellele vaatamata on ta varguste toimepanemist jätkanud. See asjaolu näitab, et ta ei ole siiani sisemiselt mõistnud, millist kahju ta oma tegudega ühiskonnale põhjustab ja miks need teod keelatud on. Iseenesest ei välista korduv kuritegude toimepanemine automaatselt isiku kahetsust, kuid kohus leiab, et üksnes sõnad ei ole enam usutavad, vaid kahetsus peaks kajastuma ka tema käitumises. O.L ei ole aga oma tegudega kahetsust väljendanud. 2 Ta ei ole asunud vabatahtlikult tekitatud kahju kannatanutele hüvitama, samuti ei ole ta kannatanute ees vabandanud. Seetõttu ei arvestanud kohus kahetsust karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus märkis, et karistusregistri andmete kohaselt on O.L on 9 kehtivat väärteokaristust ja kolm kehtivat kriminaalkaristust. Kõigil kolmel korral on teda karistatud muu hulgas KarS § 199 järgi. Viimati karistati teda
5. veebruaril 2016 vangistusega, mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi täitmisele pööramata 1 aasta pikkuse katseajaga. Mõistetud karistus pöörati täitmisele
6. augusti
7. a Harju Maakohtu määrusega. Uued kuriteod pani süüdistatav toime katseajal. Tema kuritegelik aktiivsus on olnud suur, vargused on kujunenud tema elustiiliks ja seni mõistetud karistused ei ole talle mõju avaldanud. Seetõttu tuleb ta ühiskonnast eraldada, kohaldades reaalset vangistust. Eripreventiivsest aspektist lähtudes võib reaalne vangistus jääda alla KarS § 199 lg 2 p 9 sanktsiooni keskmise määra.
8. Harju Maakohtu otsusele esitasid apellatsiooni süüdistatav ja tema kaitsja. 4.
9. Süüdistatav taotleb talle kergema karistuse mõistmist. Samuti taotleb ta M OÜ ja OÜ H tsiviilhagisid mitte enne karistusaja lõppemist temalt sisse nõuda. 4.
10. Kaitsja taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist karistuse osas ja O.L-ile kergema karistuse mõistmist. Kaitsja arvates kergendab O.L-i süüd see, et ta on tegu tunnistanud ja kahetsenud, kuid maakohus ei ole kergendavat asjaolu arvesse võtnud. Süü kahetsemist ei välista asjaolu, et isik on samaliigilisi kuritegusid toime pannud korduvalt. Ei ole alust kahelda O.L-i selgitustes, mille kohaselt tal ei ole sõltuvusprobleeme ning soovib teha tööd. Ta on asunud vanglas oma hoiakuid ja eluviise muutma ka sotsiaalprogrammides osaledes. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Seepärast tuleks kaitsja hinnangul karistada teda maakohtu mõistetust lühemaajalise vangistusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
11. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. 6.

§ 326

lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).

1. Kriminaalkolleegium leiab, et O.L-i ja tema kaitsja apellatsioonidel puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel. 3
2. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonis esitatud taotlus karistuse kergendamiseks on perspektiivitu. O.L-ile varguste eest mõistetud karistus jääb oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohus on mõistetavat karistust arusaadavalt motiveerinud. Karistus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. O.L-i on kriminaalkorras süstemaatiliste varguste toimepanemise eest ka varem karistatud. Tema süü on maakohus asjakohaselt hinnanud mitte väikseks. Karistuse raskus on proportsioonis süüdistatava süüga, arvestatud on tema isikut ja õiguskorra kaitsmise huve, samuti seda, et tuvastamist pole leidnud süüd raskendavaid asjaolusid. Maakohus on veenvalt põhjendanud sedagi, miks ei ole arutataval juhul hoolimata kahetsuse väljendamisest alust pidada O.L-i kahetsust puhtsüdamlikuks ja seega seda karistust kergendava asjaoluna arvesse võtta. Seega on kohus arvestanud kõigi asjakohaste nõuetega ning jõudnud mõistetava karistuse osas põhjendatud järeldusele.
3. Süüdistatav on taotlenud veel tsiviilhagide temalt sisse nõudmata jätmist enne karistusaja lõppu. See taotlus on õiguslikult asjakohatu ja tuleb seetõttu jätta läbi vaatamata.
4. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 326

lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. 11. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks 48 eurot (sh käibemaks). Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud ning tuleb seetõttu täies ulatuses rahuldada.

§-d 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esitatud apellatsioonid ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda. 4