Obsah (9)

§ 581§ 396§ 600§ 603§ 602§ 29§ 108§ 82§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Margit Vutt Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuli 2022, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-20147 Tsiviilasi G. D. hagi V. K. vastu võ

) § 580 lg 1 ja selle kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega.

§ 581

lg 1 näeb ette, et seltsinglase panuseks võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. Laenulepingut reguleerib

§ 396

lg 1, mis näeb ette, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. 16. Eeltoodust tuleneb, et kui hageja andis kostjale raha sellepärast, et nende vahel oli raha ühisele investeerimisele suunatud kokkulepe ehk seltsing, siis saab hageja raha tagastamist nõuda üksnes seltsingu likvideerimisel (

§ 600

) ja panuste tagastamist reguleerivate sätete alusel (

§ 603

). Panuste tagastamine toimub

§ 603

lg 1 kohaselt pärast seda, kui seltsingu kohustused on täidetud ja see eeldab, et seltsingul on vara, mille arvel panused tagastada.

§ 603

lg 4 koostoimes

§ 602

lg-ga 2 näeb ette, et kui seltsinguvarast ei piisa panuste tagastamiseks, vastutavad seltsinglased puudu oleva summa eest vastavalt nende osadele kahjumi katmises. Kui aga hageja andis raha kostjale laenuna, siis peab kostja saadud rahasumma kas laenutähtaja möödumisel või kui tegemist oli tähtajatu laenulepinguga, siis hageja nõudmisel tagasi maksma. 17.

§ 29

lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi neljas lõige näeb ette, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

§ 29

lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel mh 4 2-21-20147 arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ning lepingu olemust ja eesmärki.

1. Seega tuleb järgmiseks kindlaks teha, milline oli poolte kokkulepe (ühine tahe), mille alusel hageja kostjale raha andis.
2. Kohus kuulas tunnistajatena üle A. P. (kostja endise töökaaslase) ja L. B. (hageja hõimlase ja kostjale samuti laenu andnud isiku). Samuti võttis kohus vande all seletused nii hagejalt kui ka kostjalt.
3. Tunnistaja A. P. ütlustest (kohtuistungi protokoll, tl 114 pöördel) nähtub, et ta on kohanud hagejat üks kord, kui ta käis kostja juures. See oli millalgi
4. aasta lõpupoole või
5. a alguses (kohtuistungi protokoll, tl 115 ja pöördel). Tunnistaja arvates oli kogu selles asjas juhtiv roll hagejal ja tema kanda oli raamatupidamine. Samas väitis tunnistaja aga ka seda, et sel ajal, kui ta hagejat ja kostjat koos nägi, ei arutanud pooled raha paigutamisega seonduvat ja et tegelikult ei pöördanud ta ka erilist tähelepanu sellele, millest naised omavahel rääkisid. Tunnistaja väidetel püüdis ta neile selgitada, et tegu on pettusega, aga sellest ei olnud kasu (kohtuistungi protokoll, tl 115). Teisalt väitis A. P. ka seda, et hageja ja kostja rääkisid omavahel, et panustavad investeerimisfirmasse. Kõnealuse tunnistaja sõnul pärines teadmine, et hageja on kostja investeerimistegevusega seotud, esiteks kostjalt ja teiseks on tunnistaja ise jõudnud sellele järeldusele põhjusel, et kui ta mõlema naisega kohtus, siis olid mõlemad sellest tegevusest huvitatud (kohtuistungi protokoll, tl 115 pöördel). Tunnistaja A. P. rääkis ka seda, et tema teada kostja üldse ei küsinudki hagejalt raha, vaid hageja tõi talle raha omal algatusel. Küsimusele, kuidas tunnistaja seda teab, vastas tunnistaja, et kostja on talle öelnud, et hageja hoolitses rahaasjade eest (kohtuistungi protokoll, tl 115 pöördel). Tunnistaja A. P. selgitas samuti, et ta ei ole olnud vaidluse aluseks olevate võlakinnituste koostamise juures (kohtuistungi protokoll, tl 115 pöördel), kuid ta on neid näinud ja selgitusi selle kohta, mis dokumendid need on, on talle andnud kostja (kohtuistungi protokoll, tl 116).
6. Tunnistaja L. B. ütluste kohaselt on ta andnud kostjale laenu. Laenu andis ta kostjale seepärast, et hageja palus tal kostjat aidata. Tunnistaja teada oli kostjal raske majanduslik olukord, sh üürivõlg. Muid laenuvõtmist tingivaid asjaolusid tunnistaja ei teadnud. Kostja tuli isiklikult rahale järele, kaks korda käis ta tunnistaja juures suvilas ja lisaks on nad mitu korda kokku saanud ka pangaautomaadi juures, kus tunnistaja on kostjale raha andnud (kohtuistungi protokoll, tl 116). Tunnistaja selgitas, et ta ei ole kostjalt raha tagasi saanud, kostja on talle rääkinud, et ta ootab kusagilt mingeid rahasid ja saab ära maksta siis, kui need rahad saabuvad. L. B. ütlustest nähtub ka see, et ta on andnud kostjale raha ka hageja vahendusel ning selle põhjuseks oli asjaolu, et kostja ei olnud enam ise nõus ühelegi lepingule alla kirjutama (kohtuistungi protokoll, tl 116 pöördel). Tunnistaja rääkis, et tema ei tea, et hageja tegeleks investeerimisega või mängiks arvutis. Ta selgitas, et tema teada ei ole hagejal endal isegi arvutit. Seda, kas ja kelle käest kostja veel laenu võtnud on, tunnistaja öelda ei osanud (kohtuistungi protokoll, tl 116 pöördel).
7. Hageja vande all antud seletusest nähtub, et hageja kohtus kostjaga esimest korda
8. a augustis ja muu jutu sees küsis kostja hagejalt laenu (kohtuistungi protokoll, tl 116 pöördel; tl 117). Hageja andis kostjale raha, kuid mingit dokumenti ei vormistatud, sest hageja uskus, et kostja maksab võla tagasi. Alguses lepiti kokku, et kostja maksab raha tagasi kümne päeva pärast, aga kui kümme päeva läbi sai ja hageja raha tagasi küsis, siis ütles kostja, et tal ei ole raha, sest talle ei saadetud seda. Hageja küsimusele, kuskohast talle see raha pidi saadetama, vastas kostja, et ta mängib ja seda juba alates
9. aastast. Kostja rääkis hagejale, et tal on arvutisse juba päris suur summa kogunenud. Kostja lubas hagejale pidevalt, et maksab talle raha tagasi kohe, kui ta ise raha saab. Hageja selgitas, et ta andis kostjale kogu aeg raha juurde sellepärast, et vaid sel viisil oli tal lootust ka oma raha tagasi saada. Kui hagejal endal enam 5 2-21-20147 raha ei olnud, siis hakkas ta oma sõpradelt ja tuttavatelt kostja jaoks raha laenama, kuid ei öelnud neile, et annab selle raha kostjale, sest muidu ei oleks talle raha laenatud. Ka sõpradelt ja tuttavatelt küsis hageja raha sellepärast, et oma raha lõpuks ometi kostjalt tagasi saada. Hageja ütluste kohaselt ei olnud tal kostjaga kokkulepet, et ta saab raha paigutamise eest tulu. Ta ei tahtnud laenuks antud rahalt isegi protsente saada. Tal oli kostjaga juttu vaid sellest, et ta tahab oma raha tagasi saada. Hageja lootis, et kui ta kostjale raha juurde annab ja teda aitab, siis ta saab kasvõi osa raha tagasi (kohtuistungi protokoll, tl 117; tl 117 pöördel ja tl 118). Hageja selgitas, et ta on ise küll selle nn investeerimisfirma inimestega telefonis rääkinud, aga vaid seetõttu, et kostja palus, et ta räägiks, lootes, et äkki hagejat kuulatakse rohkem ja saadetakse kostjale lõpuks lubatud raha (kohtuistungi protokoll, tl 117 pöördel).
10. Kostja vande all antud seletuste (kohtuistungi protokoll, tl 118 pöördel ja 119) kohaselt sai ta hagejalt raha esimest korda
11. a augustis. Ta ei osanud öelda, kui suur see esimene summa oli. Samuti ei osanud ta öelda, mitu korda ta on hagejalt raha saanud. Viimast korda sai ta hagejalt raha
12. või
13. oktoobril
14. Seda, mis aastal
15. märtsi võlatunnistus koostatud on, kostja öelda ei osanud, kuid selgitas, et
16. oktoobri
17. a kuupäeva kandev võlatunnistus on koostatud varem kui
18. märtsi kuupäeva kandev võlatunnistus. Kostja selgituste kohaselt aitas hageja teda seepärast, et lootis saada raha. Samuti rääkis kostja, et tal ei olnud hagejaga mingit kokkulepet, et saadud tulu kuidagi jagada. Küsimusele, kas kostja on koos hagejaga mõne kolmandalt isikult võetud laenu tagasi maksnud, ei osanud kostja vastata (kohtuistungi protokoll, tl 119). Kostja kinnitas vande all, et on hagejale võlgu, kuid ei tea täpselt, kui palju ta võlgneb. Kostja selgitas ka seda, et hageja tegeles võlgade arvestusega ehk pidas arvestust selle kohta, millal ja kellele on vaja raha tagasi maksta ja et kostja rääkis hagejale alati, mida ta rahaga teeb (kohtuistungi protokoll, tl 119).
19. Kohus on seisukohal, et kui hinnata tunnistajate ütlusi ja poolte vande all antud seletusi kogumis, siis ei ole võimalik järeldada, et poolte vahel oleks olnud seltsinguleping. Seltsingulepingu oluliseks tunnuseks on teatav ühine eesmärk, kuid praegusel juhul pooltel seda ei olnud. Kostja eesmärk oli laenurahaga panustada väidetavasse investeerimisfirmasse ja saada sealt tulu, hageja eesmärk oli esimeste laenude andmisel kostjat aidata, hiljem aga soovis hageja oma raha tagasi saada. Kuna tegemist oli investeerimiskelmusega, siis jäeti nii kostjale kui ka hagejale mulje, et kostja „investeerimiskontol“ on suur summa raha ja see muudkui kasvab, kuid selleks, et seda raha sealt kasvõi osaliseltki kätte saada, tuleb pidevalt juurde „investeerida“.
20. Seda, et pooltel ei olnud mingit ühist, investeerimisele suunatud eesmärki, kinnitavad eelkõige mõlema poole vande all antud seletused. Tunnistaja A. P. ütlused on vastuolulised ning ka nende alusel ei saa lugeda tuvastatuks, et hagejal ja kostjal oleks olnud ühine eesmärk raha investeerida ja sellest tulu saada. A. P. ütlused ei põhine faktilistel asjaoludel, mida ta ise on vahetult tajunud, vaid need kajastavad suuremas osas tema oletusi ja järeldusi, mida ta on teinud kostjalt saadud info põhjal. A. P. ütlustest ei ole võimalik järeldada, et ta teaks, millised kokkulepped hagejal ja kostjal omavahel olid. Kõnealune tunnistaja kirjeldas küll usutavalt seda, et hageja oli „investeerimistegevusest“ huvitatud, kuid üksnes hageja huvi ei ole piisav tuvastamaks, et pooltel oli ühine eesmärk. Hageja aktiivsus ja huvi on selgitatav tema enda eesmärgiga ja sooviga saada tagasi nii enda raha kui ka see raha, mis ta teistelt isikutelt kostja jaoks laenanud oli. Samuti ei muuda pooltevahelist õigussuhet seltsinguks asjaolu, et võlgade arvestust pidas hageja. Ka tunnistaja L. B. ütluste põhjal ei ole võimalik järeldada, et hageja oleks osalenud kostjaga ühise eesmärgi elluviimisel.
21. Kohtu arvates nähtub tunnistajate ütlustest ja poolte vande all antud seletustest kogumis üksnes see, et kostja sai hagejalt raha ja pidi selle hagejale millalgi ka tagastama. Seega tuleb lugeda tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel oli laenulepingul põhinev õigussuhe. 6 2-21-20147 III
22. Asjaolusid, millest nähtuks, et laenulepingud oleksid tühised või tühistatud, kohtule esitatud ei ole, seega on hagejal iseenesest õigus nõuda laenu tagastamist. Tegemist on lepingu täitmise nõudega

§ 108

lg 1 järgi ja rahalise kohustuse täitmist on hagejal kui võlausaldajal õigus nõuda. 28. Selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt raha tagastamist, peab hageja nõue siiski olema muutunud ka sissenõutavaks.

§ 82

lg 1 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Eeltoodust tuleneb, et hageja saab kostjalt raha tagastamist nõuda siis, kui laenuleping oli tähtajaline ja laenu tagastamise tähtaeg on praeguseks möödunud, aga ka siis, kui laenuleping oli tähtajatu. Sellisel juhul saab hagi esitamist pidada laenu tagastamise nõude esitamiseks ja praeguseks on mõistlik täitmisaeg igal juhul möödunud.

1. Järgmisena analüüsib kohus, millise summa kostja hagejale võlgneb ja milline oli poolte kokkulepe raha tagastamise tähtaja kohta.
2. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kahe kostja antud võlakinnituse järgi laenatud summad on kumulatiivsed, või on
3. märtsi
4. a võlatunnistus kokkuvõtlik kinnitus kogu laenusumma kohta, mille kostja on hagejalt võlatunnistuses märgitud ajavahemikul (
5. a august kuni
6. a veebruar) saanud.
7. Kronoloogiliselt esimesel kinnitusel (tl 5) on esmalt
8. oktoobri
9. a kuupäev koos kostja allkirja ja kinnitusega, et ta on hagejalt alates
10. augustist 2020 võtnud võlgu 10 850 eurot. Samas dokumendis on kostja
11. oktoobril
12. a andnud ka teise kinnituse, mille kohaselt võttis ta hagejalt lisaks võlgu veel 2000 eurot.
13. Teine dokument, millele hageja oma nõudes tugineb, on
14. märtsil
15. a antud kostja kinnitus (tl 4), et ta on ajavahemikus
16. augustist 2020 kuni
17. veebruarini 2021 võtnud hagejalt võlgu 20 620 eurot. Samal dokumendil on näha ka arvutus, mille kohaselt on 20 620 euro suurusest võlasummast maha arvatud 1000 eurot ja selle tulemusena on uueks võlasummaks kirjutatud 19 620 eurot. Hageja selgituste kohaselt on võlakinnitusi sisaldavatel dokumentidel olevad muud numbrid ja arvutused tema kirjutatud ja kajastavad kolmandatelt isikutelt laenuks saadud summasid.
18. Poolte seletustest saab järeldada, et kostja sai hagejalt raha väiksemate summadena mitmeid kordi ja tegelikult ei ole pooltel täpset ettekujutust, kui palju hageja kostjale raha andnud on. Hageja väidab, et see summa oli tegelikult 40 000 euro kanti, kostja ütleb, et tema täpselt ei tea.
19. Hinnates kahte asjas esitatud võlatunnistust (tl 4 ja 5) ning poolte vande all antud seletusi kogumis, võib kohtu arvates jõuda järeldusele, et
20. märtsi
21. a dokument on kokkuvõtlik võlakinnitus, millega kostja on kinnitanud kogu selle rahasumma suurust, mille ta on hagejalt saanud ajavahemikus
22. augustist 2020 kuni
23. veebruarini
24. Pooled ei suutnud arusaadavalt selgitada, milline on nende kahe dokumendi omavaheline vahekord, kuid tõlgendades neid dokumente nii, nagu neist võiks aru saada tavaline mõistlik isik, on kohtu arvates võimalik jõuda järeldusele, et
25. märtsi
26. a võlatunnistus ei kajasta
27. a oktoobrikuises võlatunnistuses märgitule lisanduvat võlga, vaid sisaldab endas ka seda võlga, mille olemasolu kostja oli
28. a oktoobris juba kinnitanud (10 850 + 2000 eurot). Nimelt kinnitab kostja
29. oktoobril 2020 antud võlatunnistuses, et ta on saanud alates
30. augustist 2020 kuni kinnituse andmiseni ehk kuni
31. oktoobrini 2020 hagejalt 10 850 eurot. Samal dokumendil 7 2-21-20147 kinnitab kostja ka seda, et lisaks eelnevale on ta saanud hagejalt veel 2000 eurot.
32. märtsi
33. a kuupäeva kandvas dokumendis on kirjas kostja kinnitus „Võtsin hagejalt perioodil
34. augustist 2020 kuni
35. veebruarini 2021 võlgu 20 620 eurot“. Laenuraha saamise algusaeg on mõlemal dokumendil sama (
36. august 2020) ja see lükkab ümber hageja väite, et
37. a võlatunnistuse järgne võlg oli varasemas võlatunnistuses märgitule lisanduv summa. Eeltoodust tulenevalt saab hageja nõue tuleneda vaid
38. märtsi
39. a võlatunnistusest ja kostja põhivõlg ei saa olla suurem kui 20 620 eurot.
40. Kostja on lisaks väitnud, et ta on
41. märtsi
42. a võlatunnistuses märgitud summast (20 620 eurot) maksnud hagejale tagasi 1000 eurot. Hageja on vande all (kohtuistungi protokoll, tl 118) kinnitanud, et „kostja ei ole mulle midagi tagasi maksnud, ainult see 1000 eurot“. Seega on hageja võtnud omaks, et ta on laenusummast saanud tagasi 1000 eurot ja järelikult võlgneb kostja hagejale kokku 20 620 – 1000 = 19 620 eurot.
43. Hageja väidetel pidi kostja saadud laenu tagasi maksma hiljemalt kahe nädala jooksul alates
44. oktoobrist 2020 ehk
45. oktoobril
46. Kostja sõnul tuli laen tagastada
47. veebruaril
49. Kohtu arvates ei ole kummagi poole esitatud asjaolude ega tõendite alusel võimalik tuvastada, et pooled oleksid kokku leppinud võla tagastamise tähtpäeva.
50. märtsi
51. a võlakinnituses ei ole võla tagastamise aega märgitud, selles on kostja kinnitanud üksnes ajavahemikus
52. augustist 2020 kuni
53. veebruarini 2021 hagejalt laenuks saadud summa suurust. Hageja seletusest nähtub, et ta on kostjalt palju kordi raha tagasi küsinud. Samas nähtub tema seletusest ka see, et ta on möönnud, et kostjal ei ole laenu tagastamiseks raha. Hageja käitumine viitab sellele, et isegi kui pooltel oli esialgu mingi kokkulepe raha tagastamise aja kohta, aktsepteeris ta kuni hagi esitamiseni seda, et kostja maksab raha tagasi millalgi tulevikus. Hageja väide, et laenu tagastamise tähtaeg oli
54. oktoober 2020, ei ole kohtu arvates ka usutav, kuna
55. märtsi
56. a võlatunnistus on antud märkimisväärselt hiljem ja selles ei kajastu mingit viivisenõuet. Samal põhjusel ei ole usutav ka kostja väide, et kõnealune tähtaeg oli
57. veebruar
58. Kuid kuna hageja on raha tagasisaamiseks esitanud hagi, siis olenemata sellest, kas poolte vahel oli laenu tagastamiseks lepitud kokku mingi tähtpäev või mitte, on hageja nõue praeguseks muutunud sissenõutavaks.
59. Kuna hageja nõue on sissenõutav, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista
60. märtsi
61. a võlatunnistuses märgitud tagastamata summa ehk 19 620 eurot.
62. Lisaks põhivõlale nõuab hageja kostjalt ka hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist, mis on hageja arvutuste järgi 3123 eurot 79 senti. 40.

§ 113

lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama lõike teise lause kohaselt loetakse viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

§ 113

lg 2 näeb ette, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi.

1. Nagu kohus eespool (vt otsuse p 37) märkis, ei ole kummagi poole esitatud asjaolude ega tõendite alusel võimalik tuvastada, kas ja millal hageja
2. märtsi
3. a võlatunnistuses märgitud rahasummat kostjalt tagasi nõudnud on. Kuna see ei ole tõendatud, siis kohaldub

§ 113lg 2 ja hagejal on õigus nõuda viivist alates hagi esitamisest.

Seda hageja aga nõudnud ei ole. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja viivisenõue jätta rahuldamata. IV 8 2-21-20147

1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.
3. novembri
4. a määrusega tsiviilasjas nr 2-21-17788 andis kohus hagejale riigi õigusabi õigusnõu saamiseks ja hagi esitamiseks kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud.
5. detsembri
6. a määrusega rahuldas kohus ka hageja menetlusabi taotluse ja vabastas hageja hagiavalduse esitamisel tasuda tulnud 1000 euro suuruse riigilõivu ja hagi tagamise taotluse esitamisel tasuda tulnud 50 euro suuruse riigilõivu tasumisest.
7. Käesolevas asjas on kohus
8. jaanuari
9. a määrusega andnud riigi õigusabi ka kostjale advokaadi õigusabi eest tasumiseks tema esindamisel kohtus. Ka kostjale on riigi õigusabi antud kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud.
10. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kui riigi õigusabi antakse hüvitamiskohustuseta, siis tähendab see, et hüvitamiskohustust ei ole ka juhul, kui menetluses tehakse lahend riigi õigusabi saanud isiku kahjuks (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 23).
11. Menetluskulude jaotuse põhimõtteid hagi osalise rahuldamise korral reguleerib TsMS § 163 lg 1 ja selle järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
12. Kohtu arvates on praegusel juhul õiglane jätta menetluskulud poolte enda kanda. Sellisel juhul ei pea kumbki pool hüvitama riigile ka teise poole menetluskulusid. Kohus on lisaks seisukohal, et praeguses asjas oleks igal juhul äärmiselt ebaõiglane mõista menetluskulusid, mille tasumisest üks pool oli vabastatud, kasvõi osaliseltki välja teiselt poolelt. Mõlemad pooled on kelmuse ohvrid ja olenemata sellest, millised olid nende omavahelised lepingulised suhted, on nad kolmandate isikute toime pandud kuriteo tõttu kaotanud oma säästud. Seetõttu oleks alus vabastada pooled TsMS § 190 lg 7 kohaselt menetluskulude riigituludesse kandmise kohustusest ka siis, kui kohus määraks menetluskulude jaotuse nii, et pooled peaksid vastastikku osa menetluskuludest hüvitama.
13. Kohus jätab
14. detsembri
15. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse kohtulahendi täitmist tagavate abinõudena ja tühistab need, kui hageja seda taotleb (TsMS § 445 lg 2). /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt kohtunik 9