2-20-13147/157

2-20-13147 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andrea Lega Otsuse tegemise aeg ja koht 26.05.2022, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-13147 Tsiviilasi P. H.i ja A. H.i hagi J. B.i, N. B., A. B., A. Š.i ja A. B. vastu kasutuseeliste hüvitise ja viivise nõudes või alternatiivselt üüri, kasutuseeliste ja viivise nõudes Tsiviilasja hind 14 766,84 eurot Menetlusosalised esindajad ja nende Hageja I: P. H. (isikukood xxxx);

Hageja II: A. H. (isikukood xxxx);

Hagejate lepingulised esindaja: vandeadvokaat Elmer Muna ja vandeadvokaat Evelin Prunt (Advokaadibüroo Walless; e-post: elmer.muna@walless.com; evelin.prunt@walless.com);

Kostja I: J. B. (isikukood xxxx; xxxx; e-post: xxxx);

Kostja II: N. B. (isikukood xxxx; xxxx; e-post: xxxx);

Kostja III: A. B. (isikukood xxxx; xxxx; e-post: xxxx);

Kostja IV: A. Š. (isikukood xxxx; xxxx; e-post: xxxx);

Kostja V: A. B. (isikukood xxxx; xxxx; e-post: xxxx);

Kostjate IV ja V seaduslik esindaja: A. B. (isikukood xxxx; xxxx; e-post: xxxx);

Asja läbivaatamine 11.05.2022 kohtuistung hagejate lepinguliste esindajate vandeadvokaatide Risto Hübner ja Elmer Muna osavõtul, kostjad ilmumata RESOLUTSIOON 1. Rahuldada hagi.

2.Mõista P. H.i ja A. H.i kasuks J. B.ilt, N. B.lt, A. B.lt, A. Š.elt ja A. B.lt solidaarselt välja hüvitis kasutuseeliste eest summas 13 673 eurot ning kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 1869.09 eurot.

3.Mõista P. H.i ja A. H.i kasuks J. B.ilt, N. B.lt, A. B.lt, A. Š.elt ja A. B.lt solidaarselt välja viivis kasutuseeliste hüvitiselt summas 13 673 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 27.05.2022 kuni kohustuse kohase 1 2-20-13147 täitmiseni.

Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine 4. Jätta menetluskulud solidaarselt J. B.i, N. B., A. B., A. Š.e ja A. B. kanda.

5.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED 1. Hagist nähtub, et J. B. ning N. B. on olnud Xxxx (end. xxxx, edaspidi xxxx kinnistu) ühisomanikud alates 2008. aastast.

2.2019. aasta jaanuaris algatas Tallinna kohtutäitur R. S. M OÜ avalduse alusel täiteasja nr xxxx; xxxx ning arestis Xxxx kinnistu J. B. võlgnevuse sissenõudmise eesmärgil. 14. aprilli 2020 vara enampakkumise aktiga tunnistas kohtutäitur parimaks pakkumiseks P.

H.i pakkumise.

3.15. aprillil 2020 esitas kohtutäitur Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale avalduse, paludes Xxxx kinnistu uute ühisomanikena kanda kinnistusraamatusse P. H. ning A. H.. 11. mail 2020 tegi Tartu Maakohtu kinnistusosakond ära kande omandi J. B. ja N. B. P. H.ile ja A.

H. ülemineku kohta.

4.20. mail 2020 algatas kohtutäitur täiteasja nr xxxx Xxxx kinnistu valduse P. H.ile üleandmiseks. Kinnisasja väljaandmise täitmisteatest nähtuvalt oli võlgnikel võimalus kinnisasi vabatahtlikult vabastada hiljemalt 9. juunil 2020. Vabatahtliku täitmise tähtajaks ei olnud J. B. ja N. B. kinnistut vabastanud.

5.9. juunil 2020, samaaegselt vabatahtlikuks täitmiseks määratud tähtaja saabumisega, esitas J. B.i ja N. B. tütar A. B. hoopis P. H.i vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

Hagi oli Harju Maakohtu menetluses asjana nr xxxx.

6.A. B. väitel olid J. B. ja N. B. 1. septembril 2019 sõlminud A. B. üürilepingu, mille alusel A. B., I. M., A. Š. ning A. B. üürivad kogu Xxxx kinnistut kuni 1. septembrini 2021, kusjuures kinnistut valdavad edasi ka J. B. ja N. B.. Tegelikkuses kostjate vahel üürileping 2 2-20-13147 puudub, mistõttu ei ole kostjatel õiguslikku alust kinnistu valdamiseks. Kostjad rikuvad hagejate õigust kinnistut vallata.

7.Isegi, kui kohus peaks asuma seisukohale, et J. B., N. B. ning A. B. sõlmisid 1. septembril 2019 suulise üürilepingu, on väidetav üürileping tühine. Tehingu tühisus välistab õigusliku aluse olemasolu kinnisasja valdamiseks.

Tallinna kohtutäitur R. S. arestis täiteasjas nr xxxx; xxxx Xxxx kinnisasja ning seadis sellele käsutuskeelu 26. märtsil 2019. Kostjate väidete õigsust eeldades sõlmisid A. B. ja tema vanemad suulise üürilepingu Xxxx kinnisasja kasutamiseks 1. septembril 2019 ehk enam kui viis kuud pärast kinnisasja arestimist.

8.Isegi juhul, kui eeldada, et A. B. sõlmis tõepoolest J. B.i ja N. B.ga kehtiva üürilepingu, mille alusel valdavad kinnistut A. B., I. M., A. Š. ja A. B., siis ei anna väidetav üürileping õigust kinnisasja vallata J. B.ile ja N. B.le.

9.Kostjad on ilma õigusliku aluseta Xxxx kinnistut vallates rikastunud. Kostjad on saanud kinnistu õigusliku aluseta valdamise tõttu kasutuseelise, mis on võrdväärne Xxxx elamuga sarnase maja keskmise üüriga. Xxxx kinnistu pindala on 1 019 m2 ning kinnistul asuva elamu eluruumide üldpindala on 114,9 m2. Tegemist on kahekorruselise elamuga, kusjuures elamus on kolm magamistuba, saun ning garaaž. Kutselise hindaja kinnitusel on elamu üldine seisukord hea. Hagejate esitatud üürikuulutustelt nähtub, et Xxxx elamuga sarnaste majade üür on 5,62 eurot/m2 ning 8,64 eurot/m2.

Lisaks on hagejate hinnangul põhjendatud keskmise üüri kindlaks määramisel arvestada ka kostjate enda käsitlust Xxxx elamu mõistlikust üürist. Nimelt väidab kostja III kohtuasjas nr xxxx, et tema ja tema pereliikmed tasuvad lisaks elamu üürile 1/3 kinnistu igakuisetest kommunaalkuludest. A. B. väidete kohaselt peaks 1/3 eluruumide üür olema 200 eurot, millest tulenevalt oleks kostjate enda hinnangul kogu elamu üür 600 eurot (lisa 4, p 2.5.9). Seega kostjate hinnangul on Xxxx elamu üürihind 5,22 eurot/m2.

Xxxx elamuga sarnaste elamute üürikuulutuste ning kostjate enda väidete alusel tuleb asuda seisukohale, et kostjate poolt rikkumise teel saadu harilik väärtus ehk elamu keskmine üürihind on 6,49 eurot/m2 kohta. Tulenevalt eelnevast on kostjad saanud hagejate valdusõiguse rikkumise teel ühes kalendrikuus kasutuseelist kokku 745,7 eurot, s.o. 24,86 eurot päevas alates kinnistu omandi hagejatele üleminekust.

10.Isegi, kui kohus peaks eelnevast olenemata asuma seisukohale, et kostjatest A. B.l, A.

Š.el, A. B.l ning I. M.il on õiguslik alus Xxxx kinnistu valdamiseks väidetava üürilepingu alusel, tuleb kostjatel III – VI tasuda hagejatele üüri. Kostjad III – VI ei ole üüri tasunud.

Xxxx kinnistu omand läks P. H.ile ja A. H. üle 2020. aasta maikuus (lisa 1). Järelikult on kostjad III – VI kohustatud tasuma P. H.ile ja A. H. üüri alates 1. juunist 2020. Seega paluvad hagejad alternatiivselt eelöeldule mõista kostjatelt III – VI solidaarselt välja sissenõutavaks muutunud üür summas 673,67 eurot (6,67 eurot x 101 päeva). Eeldades kostjate väidete õigsust, on üürileping sõlmitud tähtajaga 1. septembrini 2021. Seega tuleb hagejate kasuks mõista välja ka üür edasiulatuvalt 6,67 eurot päevas alates hagi esitamisest kuni 1. septembrini 2021 või kuni üürilepingu erakorraliselt lõppemiseni.

Lisaks eelöeldule on kostjad I ja II kohustatud igal juhul hüvitama P. H.ile ja A. H. kasutuseelise, mis on võrdne 2/3 kinnistu keskmise üüriga. Nimelt, eeldades kostja III 3 2-20-13147 poolt kohtuasjas nr xxxx esitatud väidete õigsust, valdavad 2/3 osa kinnistust jätkuvalt J.

B. ja N. B. (lisa 4, p-d 2.4 jj). Kostjatel I ja II puudub igal juhul õiguslik alus Xxxx kinnistu valdamiseks (siin p-d 2.3.32 – 2.3.35). Järelikult on kostjad I ja II kohustatud hüvitama hagejatele kinnistu õigusliku aluseta valdamise eest saadu väärtuse sõltumata sellest, kas kostjad III – VI valdavad kinnistut üürilepingu alusel või mitte.

11.16.12.2021.a esitasid hagejad hagi täpsustuse. Hagejad loobusid nõudest Xxxx kinnistu valduse vabastamiseks ja kostjate kohustamiseks anda valdus hagejatele üle ning taotlusest määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord ja viis (s.o. hagiavalduse taotlused p 4.1 ja p 4.2).

Hagejad selgitasid, et 11.11.2021.a kolisid J. B., N. B., A. B., A. Š. ja A. B. Xxxx kinnistul asuvast majast vabatahtlikult välja. Seeläbi on kostjad rahuldanud hagejate nõude Xxxx kinnistu valduse vabastamiseks ning valduse P. H.ile ja A. H. üleandmiseks.

12.Hagejate hinnangul tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista hüvitis kasutuseeliste eest summas 13 673 eurot (24,86 eurot x 550 päeva). Kogu kinnistu keskmine üür päevas oli 24,86 eurot.

Kostjad rikkusid hagejate valdusõigust kokku 550 päeva, s.o. ajavahemikus 11.05.2020.a kuni 11.11.2021.a Seetõttu palusid hagejad mõista kostjatelt välja sissenõutavaks muutunud hüvitise kasutuseeliste eest ühe kindla summana (senise jooksva hüvitise asemel kuni õiguste rikkumise lõpetamiseni). Lisaks sellele palusid hagejad mõista kostjatelt edasiulatuv viivise TsMS § 367 tähenduses.

Alternatiivselt, kui kohus peaks asuma seisukohale, et kostjatest A. B.l, A. Š.el, ning A.

B.l oli õiguslik alus Xxxx kinnistu valdamiseks väidetava üürilepingu alusel (kuigi hagejad sellega ei nõustu), siis puudub pooltel seni esitatud seisukohtadest nähtuvalt vaidlus, et kostjad III – V ei ole hagejatele mis tahes osas üüri tasunud. Väidetav üürileping algas 01.06.2020.a ja lõppes igal juhul 01.09.2021.a. Hagejad palusid mõista kostjatelt III – V hagejate kasuks solidaarselt välja sissenõutavaks muutunud üürisumma 3 054,86 eurot ning sellelt summalt edasiulatuvat viivist TsMS § 367 tähenduses.

Lisaks eelöeldule on kostjad I ja II kohustatud hagejate hinnangul hüvitama kasutuseelise, mis on võrdne 2/3 kinnistu keskmise üüriga Xxxx kinnistu õigusliku aluseta kasutamise eest perioodil 11.05.2020.a kuni 11.11.2021.a summas 9 113,5 eurot (16,579 eurot x 550 päeva). Hagejad palusid mõista sellelt summalt ka edasiulatuvat viivist TsMS § 367 tähenduses.

Kostjad III – V on omakorda kohustatud hüvitama hagejatele 1/3 kinnistu kasutuseelise perioodi 02.09.2021.a kuni 11.11.2021.a eest summas 588,59 eurot (8,2910 eurot x 71 päeva). Hagejad palusid mõista sellelt summalt ka edasiulatuvat viivist TsMS § 367 tähenduses.

13.Seonduvalt kostjate vastuväidetega märgivad hagejad järgmist. Kostjad I ja II on asunud väitma, justkui oleksid pooled väidetavat suulist üürilepingut enne kinnistu sundmüüki muutnud kuidagi nii, et see võimaldas ka J. B.il ja N. B.l kinnistut vallata. Fakti, et sellekohased etteheited on otsitud, kinnitab asjaolu, et kostjad ei ole suutnud isegi mitte selgitada, millal ja milliseid väidetavaid lepingutingimusi siis kostjad muutsid. Kuivõrd kostjad ei ole enda väiteid suutnud tõendada ega isegi mitte põhistada, tuleb asuda 4 2-20-13147 seisukohale, et väidetava üürilepingu muutmise kokkulepe puudub. Alternatiivselt oleksid sellised suulise üürilepingu väidetavad muudatused tühised samal põhjusel, nagu ka väidetav üürileping ise.

Lisaks eelöeldule ei ole J. B.ile ja N. B.le saanud anda valdusõigust VÕS § 289 ja/või VÕS § 291 lg 1 Nii ei ole kostjad I ja II tõendanud, et nad oleksid töövõimetud.

P. H. ja A. H. ei ole andnud nõusolekut J. B.i ja N. B. Xxxx elamus majutamiseks (VÕS §

289). Tulenevalt eelnevast on Xxxx kinnistu omandi J. B. ja N. B. üleminekuga igal juhul J. B.i ja N. B. õigused ja kohustused seoses Xxxx kinnistuga lõppenud (VÕS § 291 lg 1).

Viimaks puudub pooltel menetluses esitatud seisukohtadest nähtuvalt vaidlus, et kostjad on ühiselt takistanud P. H.il ja A. H.il kogu kinnistu, sh kõikide eluruumide, valdamist kuni 11.11.2021. Seega ka kostjate väidete õigsust eeldades puudus kostjal III võimalus majutada enda vanemaid sellistes eluruumides, mis ei olnud väidetava suulise üürilepingu esemeks (s.o. väljaspool teise korruse kahte tuba). Järelikult on igal juhul põhjendatud hagejate nõue kasutuseeliste hüvitamiseks 2/3 kinnistu valdamise osas, sest selles osas ei ole kostjad mis tahes vastuväiteid hagejate nõudele esitanud.

KOSTJATE I ja II VASTUVÄITED HAGILE 14. Kostjad märgivad, et kostja I ja kostja II (kostjad) on kostja III vanemad ja kostjate IV ja V vanavanemad.

15.Kostjad olid kinnistu ühisomanikud kuni selle omandist ilmajäämiseni sundtäitmise tulemusel. Kostjad teostasid oma õigusi kinnistu suhtes enne kinnistu omandist ilmajäämist kui ka pärast seda ühiselt.

16.Kostjad I ja II sõlmisid 01.09.2019 kostjaga III suulise üürilepingu kinnistu kasutamiseks.

Üürilepingu andmed:

•üürileandjad on kostja I ja kostja II, st kinnistu ühisomanikud;

•üürnik on kostja III;

•üürniku perekonnaliikmed on kostjad IV, V ja VI;

•üürilepingu sõlmimise koht Xxxx kinnistu;

•üürilepingu sõlmimise aeg 01.09.2019;

•üürilepingu objekt on kogu kinnistu, millest kostja III ja tema perekonnaliikmete ainukasutuses on kinnistul asuva elamu teisel korrusel kaks tuba;

•üürilepingu objekti valduse sai kostja III üürilepingu sõlmimisel 01.09.2019;

•üürileping sõlmiti suulises vormis;

•üürisumma lepiti kokku 200 eurot kuus;

•lisaks üürile on kostja III kanda 1/3 kinnistu igakuistest kommunaalkuludest;

•üürileping sõlmiti tähtaegsena, tähtajaga kuni 01.09.2021, sest kostja III soovis selgust ja kindlustunnet endale ja oma perele kinnistut kasutada vähemalt kahe aasta jooksul.

Peale üürilepingu sõlmimist ja enne kinnistu sundmüüki on üürilepingut muudetud.

17.Kostjad I ja II on kostja III perekonnaliikmed, keda kostjal III on õigus kinnistul majutada ilma hagejate nõusolekuta. Kas asja lahend sõltub kostjate I ja II töövõime puudumisest olukorras, kus üürileping kostjate I ja II (üürileandjad) ja kostja III (üürnik) vahel on sõlmitud täitemenetluse ajal, st ajal, kui kostjad olid kinnistu omanikud ja tänaseks on 5 2-20-13147 kostjad I ja II kinnistu omandi kaotanud, kuid nad olid ja on kostja III vanemad, st perekonnaliikmed, vastavat kohtupraktikat VÕS § 289 ja § 291 lg 1 kohaldamise kohta sellistel asjaoludel kostjad ei tea. Enda töövõimetust on kostjatel õigus tõendada.

18.Kostjate valdusõigus kinnistule ei ole sundtäitmise tagajärjel lõppenud ega lõpetatud.

Kostjad valdavad kinnistut õiguslikul alusel.

19.Kostjad (üürileandjad) sõlmisid kostjaga III (üürnik) kinnistu üürilepingu kinnistu omanikena. Seadus ei keela üürileandjatel, kes on üürniku vanemad, kokku leppida üürilepingus, et üürnikul on õigus oma vanemaid üürilepingu alusel majutada.

Vaidlust ei ole selles, et VÕS § 289 alusel on kostjatel valdusõigus, kui nad on töövõimetud, kuid seadus ei keela töövõimelistel vanematel üürileandjatena oma lapsega/üürnikuga kokku leppida, et kinnistu omandist sundtäitmisel ilmajäämisel on üürnikul õigus üüritud eluruumi majutada ka oma töövõimelisi vanemaid (VÕS § 291 lg

1).

KOSTJATE III, IV ja V VASTUVÄITED HAGILE 20. Hagi esitamisel 10.09.2020 oli kinnistu kostja III otseses valduses, kinnistu eelmised omanikud kostja I ja kostja II olid selle kostja III otsesesse valdusse andnud juba enne 01.09.2019.

21.Kostja III elab kinnistul alaliselt koos oma alaealiste lastega, kostja IV ja kostja V.

Kostjad IV ja V on kostja III perekonnaliikmed ja neil on valdusõigus kinnistule kostjaga III samal alusel.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 22. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

23.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude osas:

•J. B. ning N. B. on olnud Xxxx (end. Xxxx, edaspidi Xxxx kinnistu) ühisomanikud alates 2008. aastast;

•11.05.2020 tegi Tartu Maakohtu kinnistusosakond kande, millega said hagejad Xxxx kinnistu ühisomanikeks (I kd, tlk 10-12 – kinnistusraamatu väljavõte);

•20.05.2020 algatas kohtutäitur täiteasja nr xxxx Xxxx kinnistu valduse hagejale üleandmiseks, kus oli võlgnikel võimalus kinnisasi vabatahtlikult vabastada hiljemalt 09.06.2020. Vabatahtliku täitmise tähtajaks ei olnud J. B. ja N. B. kinnistut vabastanud;

•11.11.2021.a kolisid J. B., N. B., A. B., A. Š. ja A. B. Xxxx kinnistul asuvast majast vabatahtlikult välja.

6 2-20-13147 24. Hagejad paluvad: mõista P. H.i ja A. H.i kasuks J. B.ilt, N. B.lt, A. B.lt, A. Š.elt ja A. B.lt solidaarselt välja hüvitis kasutuseeliste eest summas 13 673 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni; alternatiivselt, mõista P. H.i ja A. H.i kasuks A. B.lt, A. Š.elt ja A. B.lt solidaarselt välja üür 3 054,86 eurot; mõista P. H.i ja A. H.i kasuks A. B.lt, A. Š.elt ja A. B.lt solidaarselt välja viivis võlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni; mõista P. H.i ja A. H.i kasuks A. B.lt, A.

Š.elt ja A. B.lt solidaarselt välja hüvitis kasutuseeliste eest summas 588,59 eurot; mõista P. H.i ja A. H.i kasuks A. B.lt, A. Š.elt ja A. B.lt solidaarselt välja viivis eelnimetatud summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni; mõista P. H.i ja A. H.i kasuks J. B.ilt ja N. B.lt solidaarselt välja hüvitis kasutuseeliste eest 9 113,5 eurot; mõista P. H.i ja A. H.i kasuks J. B.ilt ja N.

B.lt solidaarselt välja viivis eelnimetatud summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.

25.Kostjad vaidlevad hagile vastu ning kokkuvõtlikult märgivad, et: (i) kostjad valdasid kinnistut õiguslikul alusel ning nende valdusõigus kinnistule ei ole sundtäitmise tagajärjel lõppenud ega lõpetatud; (ii) kostjad I ja II sõlmisid 01.09.2019, mil nad olid kinnistu omanikud, kostjaga III 2-aastase tähtajaga suulise üürilepingu kinnistu kasutamiseks (iii) kostjad I ja II on kostja III perekonnaliikmed, keda kostjal III on õigus kinnistul majutada ilma hagejate nõusolekuta; (iv) kostjatel I ja II on VÕS § 289 alusel valdusõigus, kuna nad on kostja III töövõimetud vanemad.

26.Hagejate hinnangul tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista hüvitis kasutuseeliste eest summas 13 673 eurot (24,86 eurot x 550 päeva). Kogu kinnistu keskmine üür päevas oli 24,86 eurot ning kostjad rikkusid hagejate valdusõigust kokku 550 päeva, s.o. ajavahemikus 11.05.2020.a kuni 11.11.2021.a.

AÕS § 85 lg 1 kohaselt vastutab valdaja asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt VÕS §-dele 1037-1040. VÕS § 1037 lg 1 näeb ette, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1037 lg 3 esimese lause kohaselt hinnatakse eelnimetatud harilikku väärtust rikkumise aja seisuga. TsÜS § 62 l õige 1 sätestab, et esemest saadav kasu on eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Riigikohus on leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6514, p 16; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 15). Riigikohus on leidnud, et kinnisasja (aga ka ehitiste kui vallasasjade) kasutuseeliste arvestamisel saab aluseks võtta eeldatava üüritulu, mida omanik oleks saanud asja välja üürides, arvestades ka kulutusi, mida üürileandjana tulnuks teha (RKTKo nr 3-2-1-135-05, p 26).

Seega on hagejate VÕS § 1037 lg 1 alusel esitatud nõude eeldused järgmised:

1.hagejatele kuulub kinnisasi;

2.kostjad on rikkunud hagejate omandit või valdust;

3.kostjad on rikkumise abil hagejate arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus (vt RKTKo nr 2-15-18478/33, p 11).

7 2-20-13147 27. Kinnistusraamatu kohaselt on alates 11.05.2020 vaidlusaluse kinnisasja ühisomanikeks hagejad. Eeltoodu osas poolte vahel vaidlust ei ole. Seega on täidetud kasutuseeliste nõude esimene eeldus.

28.Järgnevalt selgitab kohus välja, kas kostjad on rikkunud hagejate omandit või valdust.

Puudub vaidlus, et kostjad valdasid nimetatud kinnisasja nõudeperioodil, s.o 11.05.2020.a kuni 11.11.2021.

Kostjad on märkinud, et valdasid kinnistut õiguslikul alusel (AÕS § 83 lg 1).

Kinnisturaamatust ei nähtu kostjatel kinnistu kasutamise õigust.

Kostjad on märkinud, et sundtäitmine ei mõjutanud nende õigust asja vallata. Kohus kostjatega ei nõustu. AÕS § 68 lg 1 sätestab, et omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Seega olukorras, kus hagejad said enampakkumise tulemusel kinnisasja ühisomanikeks, lakkas olemast kostjate I ja II omandiõigusel põhinev valdusõigus, mis omakorda tähendas, et ka nende pereliikmete (eelkõige kostjate III – V) valdusõigus lõppes.

Kuivõrd kostjal III puudus õigus kinnistut vallata, ei saanud ta ka kostjaid I ja II kui oma pereliikmeid kinnistul majutada. Seetõttu ei oma tähtsust ka kostjate I ja II töövõime VÕS § 289 kontekstis.

29.Kostjad on märkinud, et kostjad I ja II sõlmisid 01.09.2019 kostjaga III 2-aastase tähtajaga suulise üürilepingu kinnistu kasutamiseks. Kohus leiab, et nimetatud väide on tõendamata.

Hagejad on märkinud, et kinnistusraamatust nähtuvalt on 22.01.2019 seatud kinnistule keelumärge kinnisasja käsutamise keelamiseks, mis välistas üürilepingu sõlmimise ja selle alusel valduse üleandmise. TsÜS § 6 lg 3 sätestab, et õigused ja kohustused antakse üle üleandmise tehinguga (käsutustehing). TsÜS § 6 lg 4 sätestab, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. TsÜS § 88 lg 1 kohaselt on kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku poolt antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing tühine. Tühine on ka täitemenetluses, hagi tagamiseks või pankrotihalduri poolt tehtud käsutus, mis rikub eelmises lauses nimetatud käsutuskeeldu. TMS § 54 lg 1 sätestab, et võlgnikul on alates arestimisest keelatud arestitud vara käsutada. TMS § 54 lg 2 sätestab, et käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing või muu käsutus on tühine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Kohus leiab, et üürileping ei ole käsutustehing, kuna kinnisasja käsutamisena saab käsitleda vaid selle omandi üleandmisele või koormamisele suunatud tehinguid.

Õigusteooria kohaselt loetakse eseme käsutamiseks eseme juriidilise saatuse määramist, so eseme võõrandamist ning piiratud asjaõigustega koormamist. Ekslikult on käsutamiseks peetud ka eseme võlaõigusliku lepingu alusel teise isiku kasutusse andmist (vt Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne 2010 lk 21, p 3.3.1., sh joonealune märkus nr 25). Kuivõrd antud juhul on kostjad I ja II väidetavalt kinnisasja kostjale III välja üürinud, ei ole käesoleval juhul tegemist käsutustehinguga, st tehinguga millega oleks muudetud asjaõiguse sisu, asjaõigust võõrandatud, koormatud või lõpetatud.

Tehinguks ei saa pidada ka kinnisasja valduse üleandmist. Valduse omandamist reguleerib AÕS § 36, mille lg 1 kohaselt omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt piisab valduse omandamiseks senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui 8 2-20-13147 omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle. Valdus on tegelik võim asja üle.

Valdus ei ole seega õigus, vaid faktiline olukord. (vt Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne 2014, lk 24, p 2). Õigusteooria kohaselt ei ole AÕS § 36 lõikes 2 sätestatud kokkuleppe puhul tegemist võlaõigusliku lepinguga, vaid valduse loomisele suunatud kokkuleppega, mille õiguslikuks tagajärjeks on valduse üleminek. Kriitiliselt tuleks suhtuda käsitlusse, mille kohaselt eelnimetatud kokkulepe on tehing TsÜS mõttes, sest lg 2 normi esmaseks eesmärgiks on öelda, et kui üldjuhul toimub valduse üleandmine reaalaktiga, siis teatud juhtudel reaalakti vaja ei ole (vt Asjaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne 2014, lk 33 p.3.4.). Reaalaktidele tehingute kohta sätestatut ei kohaldata (vt Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne 2010, lk 17 p 3.3.2.2.). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ka kinnisasja valduse üleandmine ei ole asja käsutamine TMS § 54 mõttes.

30.Kostjad ei ole kohtuni toonud, et nende valdus põhineks mõnel muul lepingulisel alusel.

31.Eeltoodust tulenevalt on kohus jõudnud seisukohale, et nõudeperioodil puudus kostjate valdusel õiguslik. Kuivõrd kostjad valdasid nõudeperioodil kinnistut õigusliku aluseta, on nad rikkunud hagejate omandit. Seega on täidetud ka teine kasutuseeliste nõude eeldus.

32.Riigikohus on leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid. Kostjad on kasutanud vaidlusalust kinnistut ja sellel paiknevat elamut ning on sellega kokku hoidnud kulusid, mida tulnuks analoogse vara üürimisel muidu teha. Kostjad on kinnisasja õigusliku aluseta kasutanud ajavahemikus 11.05.2020 kuni 11.11.2021 (550 päeva).

Hagejad peavad kasutuseelise suuruseks 24,86 eurot päevas. Kostjad ei ole kasutuseelise harilikule väärtusele vastu vaielnud, mistõttu lähtub kohus hagejate poolt väljatoodust.

Seega kuulub kostjate poolt solidaarselt hüvitamisele kasutuseelis summas 13 673 eurot (24,86 eurot x 550 päeva).

33.Järgnevalt analüüsib kohus hagejate viivisenõuet seonduvalt kasutuseelistega. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse.

Hagejad palusid seadusjärgses määras viivise välja mõista alates hagi esitamisest, s.o alates 10.09.2020, kuni kasutuseeliste tasumiseni. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud. Seega kohus rahuldab hagejate viivisenõude ning mõistab kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks välja kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 1869.09 eurot (periood: 10.09.2020 - 26.05.2022, viivisemäär: VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär, perioodis viivitatud päevi kokku: 624) ning 9 2-20-13147 alates 27.05.2022 viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras tasumata põhinõudelt 13 673 eurot (kasutuseelised) kuni põhinõude kohase täitmiseni.

34.Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks välja kasutuseelise hüvitise summas 13 673 eurot, kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 1869.09 eurot ning alates 27.05.2022 viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras tasumata põhinõudelt 13 673 eurot (kasutuseelised) kuni põhinõude kohase täitmiseni.

Kuivõrd kohus rahuldas hagejate primaarnõude, ei analüüsi kohus hagejate alternatiivseid nõudeid.

35.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.

Menetluskulude jaotus 36. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt.

Kuna kohus on otsuse teinud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine 37. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

38.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ 10 2-20-13147 Andrea Lega kohtunik 11

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.