KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-2486 Kohtukoosseis Andres Parmas, Meelika Aava ja Urmas Reinola Kriminaalasi N

§ 25lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 10.

märtsi

1. a otsus, kiirmenetluses, lühimenetluse sätete kohaselt Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Süüdistatav N.G (ik: XXX); elukoht: XXX; varem korduvalt kriminaalkorras kahtlustatavana kinni peetud
2. märtsil 2017 Prokurör Abiprokurör Helen Kiviloo Kaitsja Vandeadvokaat Karine Nersesjan karistatud; RESOLUTSIOON Jätta N.G apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. N.G-le esitati süüdistus KarS §

§ 25

lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et varem süstemaatiliselt vargusi toime pannud isikuna üritas ta 1

1. märtsil 2017 Tallinnas XXX asuvas XXX kaupluses võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võtta toidukaupu kokku 128,84 euro eest, kuid kuritegu jäi temast olenemata põhjustel lõpule viimata, sest turvatöötaja pidas ta kinni.
2. Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a otsusega tunnistati N.G KarS §

§ 25lg 2 järgi süüdi ning teda karistati nelja kuu vangistusega. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra. Karistusaja algust loeti alates N.G kinnipidamisest, s.o

1. märtsist
2. Maakohus vahistas süüdistatava kohtuotsuse täitmise tagamiseks kuni kohtuotsuse jõustumise või karistusaja täitumiseni. Maakohtu otsusega mõisteti N.G-lt ositi kaheteist kuu jooksul menetluskuludena välja sundraha 352,5 eurot ja kaitsjatasu 120 eurot, s.o kokku 472,5 eurot. 3.
3. Maakohus leidis, et N.G süü talle süüdistusaktis ette heidetud kuritegude toimepanemises on täies ulatuses tõendamist leidnud kohtu uuritud kriminaalasja materjalidele tuginedes ning tuginedes sh ka süüdistatava süü omaksvõtule. Tegu on süüdistuses õigesti kvalifitseeritud süstemaatilise varguse katsena KarS §

§ 25lg 2 järgi.

Kuriteod on toime pandud kavatsetult. Maakohus ei tuvastanud N.G teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid. 3.

1. N.G-le karistust mõistes märkis maakohus, et kuna süüdistatavat on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, s.h ka reaalse vangistusega, ei ole eripreventiivset eesmärki silmas pidades põhjendatud sellise isiku karistamine rahalise karistusega. Varavastase süüteo toimepanemine näitab ka rahaliste vahendite nappust, mistõttu ei oleks rahaline karistus ka tema puhul täidetav, seda enam, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad menetluskulud ning tal puudub töökoht, kindel sissetulek. Seega tuleb N.G karistada vangistusega. Küll aga pidas maakohus võimalikuks karistada teda sanktsiooni miinimumile lähedases määras, sest ta on oma süüd tunnistanud ja tehtut puhtsüdamlikult kahetsenud. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Samuti arvestas kohus, et tegu oli ühe varguse episoodiga, mis jäi katse staadiumi. Kohus ei nõustunud prokuröri ja kaitsja taotlusega vabastada N.G karistuse kandmiselt tingimisi, märkides, et süüdistatav vabanes eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmiselt
2. oktoobril 2016 ja juba kolm kuud hiljem alustas varguste toimepanemist. Seejärel vähem kui 1,5 kuu jooksul pani toime veel kolm vargust. Juba
3. veebruaril 2017 toimepandud varguse puhul oleks olnud alust algatada kriminaalasi süstemaatilise varguse toimepanemises. N.G-le ei ole varasemad kriminaal- ega väärteokaristused mõju avaldanud, ta on jätkanud süütegude toimepanemist. Kohtu hinnangul ei ole süüdistatav isikuks, kelle saaks jätta vabadusse ning allutada kriminaalhooldusele. Kohtul puudub veendumus, et isik leiab töökoha ja lõpetab alkoholi tarvitamise, mis N.G sõnade kohaselt välistaks uute varavastaste süütegude toimepanemise. Süüdistatav ei ole enam kui viie kuu jooksul peale eelmise karistuse kandmiselt vabanemist leidnud töökohta. Samas ei ole sissetulekute puudumine takistanud süüdistatava enda sõnul alkoholi tarvitamist. Alles järjekordse reaalse karistuse hirmus püüdis süüdistatav veenda kohut, et suudab elada kainena ja ega pane enam toime uusi kuritegusid. Tuleb arvestada ka asjaoluga, et N.G on ka varasemalt karistatud süstemaatilise varguse toimepanemise eest. Seega oli ta teadlik, et kui ta jätkab varavastaste süütegude toimepanemist, siis järgneb sellele kriminaalkorras karistus.
4. Süüdistatav esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni Tallinna ringkonnakohtule. Ta ei ole nõus karistusega, taotledes lühema vangistuse mõistmist. Süüdistatav märgib, et mai algul oleks tal võimalik asuda tööle, kuid seda ei võimalda mõistetud karistus. 2 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
6. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
7. Kriminaalkolleegium leiab, et N.G apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel. Apellatsioonides esitatud taotlus karistuse kergendamiseks on perspektiivitu. N.G-le varguse eest mõistetud karistus on vaid veidi üle sanktsiooni alammäära. Maakohus on mõistetavat karistust arusaadavalt motiveerinud. Karistus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. N.G on kriminaalkorras süstemaatiliste varguste toimepanemise eest ka varem karistatud. Tema süü osas on maakohus asjakohaselt välja toonud, et tegemist oli vaid ühe varguse episoodiga, mis jäi katse staadiumisse. Karistuse raskus on proportsioonis tema süüga, arvestatud on süüdistatava isikut ja õiguskorra kaitsmise huve, samuti seda, et tuvastamist pole leidnud süüd raskendavaid asjaolusid ning N.G süüd kergendava asjaoluna on arvesse võetud tema kahetsust. Maakohus on veenvalt põhjendanud sedagi, miks peab N.G mõistetud vangistuse ka reaalselt ära kandma. Ringkonnakohtul ei ole neile põhjendustele midagi lisada, samuti puuduvad apellatsioonis põhjendused, mis sunniksid maakohtu järeldusi ümber hindama. Asjaolu, et süüdistatav soovib mai algul tööle asuda, on ühelt poolt paljasõnaline ja teisalt ei mõjuta see süüdistatava süüd ega sellest lähtuvalt mõistetud karistust. Seega on maakohus arvestanud kõigi asjakohaste nõuetega ning jõudnud mõistetava karistuse osas põhjendatud järeldusele.
8. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. 3