1-22-4657/6

(22231701303)Kohtunik Janika Kallin Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. juuli
2. a määrus, millega jäeti kannatanu seadusliku esindaja kaebus rahuldamata Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X’i (ik XXXXXXXXXXX) lepinguline vandeadvokaadi abi Aljona Burova, kaebus esindaja RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. juuli
4. a määrus muutmata ja kannatanu lepingulise esindaja advokaat Aljona Burova kaebus seoses kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamisega rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesolev määrus on KrMS § 385 p-st 11 tulenevalt lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Kriminaalasja nr 22231701303 menetlust alustati Põhja prefektuuris 06.05.2022 KarS § 121 lg 1 tunnustel selles, et 25.04.2022 olmekonflikti käigus lõi täisealine meesterahvas Tallinnas Kiili tänaval Coopi kaupluse lähedal 10-aastasele X-le jalaga kõhu piirkonda.
6. 17.05.2022 koostati Põhja prefektuuris kellelegi kahtlustust esitamata kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrus ning samal kuupäeval anti Põhja Ringkonnaprokuratuurist lõpetamiseks luba. 31.05.2022 koostati kriminaalmenetluse lõpetamise määruse juurde põhistused. Kriminaalmenetluse lõpetamise põhistuste kohaselt moodustab kehaline väärkohtlemine KarS § 121 järgi ettenähtud koosseisu ainult juhul, kui see põhjustab tagajärjena füüsilist valutunnet või tervisekahjustusi, subjektiivsest küljest eeldab kuriteokoosseis tahtlust. Ebamugavustunnet ja negatiivseid emotsioone põhjustavad teod ei ole küll aktsepteeritavad normaalsetes inimeste vahelistes suhetes, kuid neid ei kvalifitseerita KarS § 121 järgi. Kriminaalasjas kogutud tõendite alusel on tuvastatud, et 25.04.
7. a toimus kannatanu X ja Y vahel konflikt, mis oli provotseeritud kannatanu poolt solvava väljendi kasutamisega. Kuigi Y lõi kannatanut jalaga kõhu piirkonda, siis sellest mingeid tervisekahjustusi kannatanule ei tekkinud ning kannatanu valu ei tundnud. Kannatanu sõbrad, kes sündmuse juures viibisid ning on ülekuulatud tunnistajatena, kinnitasid sarnaselt kannatanuga antud juhtumi asjaolusid. Seega ei ole küllaldaselt objektiivseid tõendeid selleks, et esitada Y-le kahtlustus ning täiendavaid tõendeid ei ole võimalik ka koguda. Põhja prefektuuris lõpetati kriminaalmenetlus KrMS 199 lg 1 p 1 ja § 200 järgi, kuna puudub kriminaalmenetluse alus. 1

(8)1-22-4657

1. 08.06.
2. a esitas Q Riigiprokuratuuri kaebuse Põhja prefektuuri 17.05.2022 määruse peale, millega lõpetati kriminaalasjas nr 22231701303 menetlus. Kaebaja palus vaidlustatud määrus tühistada ning menetlusega jätkata. Kaebaja leidis, et menetleja on põhjendamatult tuginenud üksnes alaealiste laste hinnangutele selle kohta, kas kannatanu tundis või ei tundnud löömise hetkel valu. Laste psühholoogia on paraku selline, et X võis kohapeal eakaaslaste ees valu tunnet eitada, paistmaks nende silmis tugevam ja vapram. Tegelikult tuleb valu tekkimist löögi tagajärjel hinnata keskmise mõistliku kõrvalseisja seisukohast. Samuti ei ole eluliselt usutav, et X ehmumise ja nutma hakkamise kui reaktsiooni võis põhjustada lihtsalt löök, millega valu ei kaasne. Ka see asjaolu, et löömise tagajärjel pissis kannatanu püksid täis, viitab äärmuslikule kehareaktsioonile või valule. Samuti leidis kaebaja, et sellise karjuva juhtumi valguses ei pea lapse vastu füüsiliselt agressiivselt käituv täiskasvanud inimene karistuseta jääma. Seetõttu palus kaebaja kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamist või alternatiivselt uue menetluse alustamist KorS § 53 lg 1 p 1 või KarS § 263 lg 1 p 1 tunnustel. Riigiprokuratuuri määrus
3. Riigiprokuratuuri
4. juuli
5. a määrusega jäeti kannatanu X seadusliku esindaja Q kaebus rahuldamata. Abiprokurör nõustus Põhja prefektuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistustega ning leidis, et Riigiprokuratuurile esitatud kaebuse väited ei anna alust nimetatud määruse tühistamiseks. 4.
6. Abiprokurör lisas täiendavalt, et Y teo hindamisel tuleb hüpoteetiliselt kõne alla teisele kooseisualternatiivile vastav tegu ehk valu tekitav kehaline väärkohtlemine, s.o X-le jalaga kõhupiirkonda löömine, millega kaasnes valu (valuaisting). Vaidlust ei ole selles, et Y lõi X-le jalaga kõhu piirkonda. Seda kinnitavad nii kannatanu X kui ka tunnistajad T ja B. Vaidlus on selle üle, kas Y põhjustas oma teoga kannatanule valu. Senise kohtupraktika kohaselt ei ole KarS § 121 lg 1 järgi karistatava teona põhjust käsitada selliseid isiku vähese intensiivsusega mõjutavaid tegusid, millega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kas tegu oli valu tekitamiseks piisav, tuleb hinnata ka löömise korral. Kuna KarS § 121 kaitseb füüsilist tervist, tuleb see, kas kannatanu valu tundis, eraldi tuvastada. Seejuures ei saa valu tundmine tugineda ainult kannatanu isikulisel eripäral, vaid löök ning sellega kaasnev tagajärg peavad tunduma reaalsed ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (Riigikohtu 24.05.2013 otsus nr 3-1-1-50-13). Kui täiskasvanud meesterahvas lööb jalaga 10-aastasele poisile tugeva jõuga keha piirkonda, siis ei ole võimalik, et kannatanul ei teki sellest mingit valuaistingut ning seda isegi siis, kui löök tabab taskut, milles on müts. Kui lähtuda X ja eelnimetatud tunnistajate poolt antud sündmuse kirjeldusest, siis saab selle põhjal väita, et antud juhul oli Y tegevuse eesmärk pigem kannatanu alandamine ja temale koha kätte näitamine selle eest, et kannatanu kasutas Y suhtes ebatsensuurset väljendit. Lüües kannatanut jalaga keha piirkonda, ei kasutanud Y sellise intensiivsusega füüsilist jõudu, mis oleks kannatanule tekitanud valuaistingu. Kannatanu on oma ülekuulamisel selgelt väljendanud, et ta ei tundnud löögist valu ja tal ei tekkinud sellest tervisekahjustust. Kaebaja väidab, et kannatanu reaktsioon löögile, kus ta hakkas nutma ja pissis püksid täis, viitab sellele, et kannatanul tundis löögi tagajärjel valu. Samuti leiab kaebaja, et lastele on omane eakaaslaste ees näidata end vapra ja tugevana ning valu tunnet eitada. Abiprokurör sellise käsitlusega ei nõustunud. Kannatanu rääkis oma sõpradele 25.04.2022 sündmuskohal koheselt sündmuse järgselt, et ta ei tundnud jalalöögist valu. Kannatanu kuulati aga sündmusest ca pool kuud hiljem üle ning ka siis ülekuulamise käigus, kus tema sõpru juures ei viibinud, jäi ta kindlaks sellele, et Y jalalöögist ta valu ei tundnud ja sellest ei jäänud tema kehale ühtegi märki. Samuti on ta kinnitanud, et hakkas nutma ja pissis püksid täis ehmatusest ning hirmust, mida meesterahva poolne rünnak talle tekitas. Abiprokurör nõustus kaebuse esitajaga selles, et täisealise isiku poolt 10-aastase poisi jalaga löömine on äärmiselt küüniline, kuid antud juhul ainult löömine ise ei ole piisav selleks, et esitada Y-le kahtlustus KarS § 121 lg 1 järgi. 2

(8)1-22-4657 4.

1. Q on tõstatanud ka küsimuse, et kui Y käitumises ei ole süüteokoosseisu KarS § 121 lg 1 tunnustel, siis tuleks kaaluda koosseise KarS § 263 ja KorS § 55 järgi. Prokurör selgitas kaebajale, et KorS § 55 lg 1 sätestab, et avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige – teist isikut lüüa (p 1) või teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada (p 2). Selliste tegevuste eest on vastutus ette nähtud KarS § 262 lg-s 1 (väärtegu), mis sätestab vastutuse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest. Kui sellisele tegevusele lisandub näiteks vägivald kvalifitseeriva asjaoluna, siis on selle eest vastutus ette nähtud KarS § 263 lg 1 p-s
2. Kuid näiteks vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena tuleb lisaks vägivalla kasutamisele tuvastada, kas sellele lisaks häiriti täiendavalt ka juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu. Asjasse mittepuutuvate isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu tuleb avaliku korra rikkumise all mõelda eelkõige kõrvaliste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteokoosseisu (Riigikohtu 02.06.2017 otsus nr 3-1-1-15-17). 25.04.2022 sündmusega olid seotud Y, X, T ja B. Kui Y sõitis oma mikrobussiga Tallinnas Tammsaare tee 92 ja Kiili tänava vahelise kõnnitee juurest keelava märgi alt parklasse, ohustades sellega sissesõiduteed ületavaid alaealisi noormehi, siis X kasutas tema suhtes ebatsensuurset väljendit. Selle peale hüppas Y sõidukist välja ning hakkas põgenevaid noormehi taga ajama. Y-l õnnestus kätte saada X, keda ta eelkirjeldatud viisil jalaga lõi. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei olnud selle sündmusega seotud rohkem kui neli nimetatud isikut. Kuid X, T ja B ei ole antud asjas käsitletavad asjasse mittepuutavate ehk kõrvaliste isikutena. Y lõi isiklikul ajendil küll X avalikus kohas (tänaval), kuid sellega ta ei rikkunud kõvaliste isikute rahu ega väljendanud nende suhtes lugupidamatust, mistõttu ei ole tema tegu võimalik käsitleda avaliku korra rikkumisena. 4.
3. Veel peab kaebaja ebanormaalseks olukorda, kus Y jääb sellise teo eest üldse karistuseta. Tegelikult on võimaliku liiklussüüteo osas tema suhtes kriminaalasjast eraldatud materjalid ning saadetud need Põhja prefektuuri korrakaitsebüroosse väärteomenetluse läbiviimiseks. Kuid Q-l, kui X seaduslikul esindajal, on võimalik oma õigusi kaitsta kohtus ka läbi tsiviilkohtumenetluse. Nimelt annab VÕS § 1043 kannatanule õiguse nõuda talle teise isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui see teine isik on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi on kahju tekitamine õigusvastane ka siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Kas Y käitumisega tekitati X-le sellist kahju, mis annaks aluse vastava hagiga kohtusse pöördumiseks, on juba eelkõige Q enda hinnata. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele
4. Kannatanu lepinguline esindaja advokaat Aljona Burova esitas kaebuse vaidlustatava Riigiprokuratuuri määruse peale, milles palub tühistada Riigiprokuratuuri 08.07.2022 määrus kriminaalmenetluse lõpetamisele esitatud kaebuse rahuldamata jätmise kohta ning kohustada Riigiprokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr
5. 5.
6. Kaebuse esitaja leiab Riigiprokuratuuriga mittenõustuvalt, et kuriteoteatest ja lisatud materjalidest nähtub kuriteo tunnustele vastava teo toimepanemine Y poolt. Seega esineb kriminaalmenetluse ajend ja alus KrMS § 193 lg 1 tähenduses, mistõttu uurimisasutus või prokuratuur on kohustatud alustama kriminaalmenetlust. 5.
7. Kriminaalmenetluses kogud tõenditest nähtub, et 25.04.2022 lõi täisealine meesterahvas Y 10aastasele kannatanule jalaga kõhu piirkonda. Kuna Y keeras sõidukiga sissesõidu keelu alale, olles lastele sisuliselt otsa sõitnud ja pidurdades tugevasti selle vältimiseks, siis kannatanu ehmatusest tingitud refleksi tõttu saatis autojuhi pikalt, oskamata oodata autojuhilt sellele järgnevat reageeringut. Seetõttu ei ole alust väita, et konflikti algatajaks oli kannatanu. Konflikti algatajaks oli kaebuse esitaja 3

(8)1-22-4657 hinnangul tegelikult Y, kui hüppas autost välja ning jooksis kannatanule järgi, kuigi kannatanu käitumine oli kutsutud esile tema enda (Y) õigusvastasest tegevusest. 5.

1. Kuigi Riigiprokuratuur möönab, et kui täiskasvanud meesterahvas lööb jalaga 10-aastasele poisile tugeva jõuga keha piirkonda, siis ei ole võimalik, et kannatanul ei teki sellest mingit valuaistingut, jõutakse ometi kahetsusväärselt vastuolulisele järeldusele, et lüües 10-aastast kannatanut jalaga keha piirkonda, ei kasutanud Y sellise intensiivsusega füüsilist jõudu, mis oleks kannatanule tekitanud valuaistingu, ning seda vaid sel põhjusel, et laps ei tunnista valu. Kaebaja hinnangul on selline järeldus absurdne. On jäetud tähelepanuta asjaolu, et löömise tagajärjel hakkas kaebaja nutma ja pissis püksi, mis viitab selgelt äärmuslikule kehareaktsioonile või valule. Kaebajal ei ole kunagi esinenud probleeme uriini pidamisega, mistõttu on tema reaktsioon Y käitumisele erakordne. Kaebuse esitaja rõhutab ka, et esiteks ei ole planeerimata jalalöök selline löök, mille intensiivsust saab igal ajal kontrollida. Y ärritust arvestades ta löögiks ei valmistunud, järelikult ta selle intensiivsust ei kontrollinud. Pealegi on jalalöök alati tugev, sest tõuge toimub maast ja lööki pannakse kogu keha raskus. Kui vihane täiskasvanu spontaanselt lööb lapsele jalaga kõhu piirkonda, ei ole eluliselt usutav, et nimetatud löök on nõrk ega tekita lapsele valu. Teiseks, valitud löögi liik (jalalöök), tõendab seda, et Y tahtis kaebajale just haiget teha, mitte last alandada, sest ta valis kõige kahjulikuma ja ohtlikuma viisi. Kolmandaks on oluline ka ütluste eluline usutavus. Kuivõrd jalalöök oli niivõrd tugev, et tundus igale kõrval seisvale isikule valusana, pidigi kaebaja oma sõpradele rääkima, et tal ei olnud valus, kuna soovis tunduda vaprana. Põhjus, miks kaebaja ka hiljem ütles, et tal ei olnud valus, seisneb selles, et ta tundis ennast süüdi selles, mis temaga juhtus. Kannatanu ei suuda oma õigusi kaitsta ega mõista oma vanuse ja ebaküpsuse tõttu täiel määral täiskasvanu isiku käitumise lubamatust. Nimetatud põhjusel ei ole kannatanu ütlused valu küsimuse osas usaldusväärsed. Kaebuse esitaja arvates esinevad Y toime pandud teos valu tekitava kehalisele väärkohtlemisele viitavad tunnused KarS § 121 lg 1 mõttes. 5.
2. Lisaks valu tekitavale kehalisele väärkohtlemisele oli Y tegevus ja tahe suunatud ka X ähvardamisele. Kriminaalmenetluses kogud tõenditest nähtub, et Y ründas ka X vaimset tervist, kasutades selleks psüühilist vägivalda: lõi X ja vandus valjuhäälselt, millega tekitas viimases ettekujutuse, et Y valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku ja tekitab tervisekahju. Kaebaja kartis väga oma elu ja tervise pärast ja oli eelnimetatust nii ehmunud, et pissis püksid täis. Y lõi kaebajale mulje, et see, mis tema tervisest ja elust saab on sõltuv Y tahtest. Kaebaja pidas Y käitumise tõttu oma elu ja tervist ohustatuks. Seetõttu leiab kaebuse esitaja, et Y toime pandud teos esinevad ähvardamisele viitavad tunnused KarS § 120 lg 1 mõttes. 5.
3. Ühtlasi esinevad Y toime pandud teos KarS § 263 lg 1 p 1 sätestatud kuriteo tunnused. Kuigi kaebaja sõbrad - T ja B – viibisid kannatanuga samas seltskonnas, on nad hiljem tekkinud konfliktisse mittepuutavad ehk kõrvalised isikud, kuna nad olid nende tahtest sõltumatult konflikti kaasatud. Kriminaalmenetluses kogud tõenditest nähtub, et T ja B astusid kõrvale. Y tegevust nägid pealt kaks alaealist, kes olid kohtupraktika mõistes täiesti mittepuutuvad inimesed ja keda pealtnähtu ilmselgelt häiris. Ei saa olla vaidlust selle üle, et Y on rikkunud KorKS § 55 lg 1 p
4. 5.
5. Samuti on asjakohatu prokuröri väide, et kuna Y rikkus liiklusreegleid, siis tähendab väärteomenetluse läbiviimine liiklussüüteo osas seda, et Y tegu saab olema karistatud. Y võimalik karistus liiklussüüteo eest ei ole kuidagi seotud käesoleva menetlusega, kuna tegemist on täiesti erinevate deliktidega, mis ei moodusta ideaalkogumit. 4

(8)1-22-4657 5.

1. Kaebuse esitaja leiab, et kohtueelne menetlus ei ole läbiviidud kooskõlas KrMS § 211 sätestatud põhimõttega ning kriminaalmenetluse lõpetamise otsus on vastu võetud kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes KrMS § 339 lg 1 p 8 ja lg 2 mõttes. Kriminaalmenetluse eesmärk on välja selgitada kõik tõendamiseseme olulised asjaolud. Kuriteo toimepanemise tuvastamiseks tuleb koguda kõik vajalikud ja võimalikud tõendid, et neid kogumis hinnates teha põhjendatud otsus kuriteokoosseisu esinemise või mitteesinemise kohta. Käesolevas asjas ei ole teostatud kõiki vajalikke menetlustoiminguid kuriteo asjaolude väljaselgitamiseks, tõendeid on kogutud puudulikult, menetleja järeldused tuginevad tõendite ühekülgsele hindamisele ega tulene tuvastatud faktilistest asjaoludest, mistõttu kokkuvõttes on menetluse lõpetamine olnud ebaseaduslik ja ennatlik. 5.
2. Kaebuse esitaja leiab ka, et ebaõige on kriminaalmenetluse lõpetamist põhjendada asjaoluga, et vaidlust on võimalik lahendada väljaspool kriminaalmenetlust tsiviilkorras, sest nimetatu ei ole kriminaalmenetlust välistav asjaolu ega kooskõlas KrMS §-st 6 tuleneva legaliteediprintsiibiga. 5.
3. Kokkuvõttes asub kaebuse esitaja seisukohale, et esitatud dokumentidest ja neile tuginevatest põhistustest nähtuvad üheselt KarS § 120 lg 1, KarS § 121 lg 1, KarS § 263 lg 1 p 1 sätestatud kuritegude tunnused ning kriminaalmenetluse jätkamine on põhjendatud ja vajalik. KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise ja jätkamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse toimetamise kasuks. Seega kriminaalmenetluse jätkamine on antud juhul põhjendatud ja vajalik. Riigiprokuröri otsus jätta kaebus rahuldamata ja mitte jätkata kriminaalmenetlust, ei ole kaebuse esitaja hinnangul seaduslik ega põhjendatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus, tutvunud Põhja Prefektuurist välja nõutud kriminaalasja materjalide, kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, Riigiprokuratuuri määruse ja selle peale esitatud kaebusega, leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamine oli seaduslik ja põhjendatud, mistõttu puudub alus Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks kriminaalmenetluse lõpetamisega seoses ja kriminaalmenetluse jätkamiseks.
5. Esiteks tuleb märkida, et ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate asjakohaste põhjendustega selles, et käesoleval juhul puuduvad kuriteotunnused Y käitumises kuriteokoosseisu KarS § 121 aga ka KarS § 263 järgi, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks uuesti samade asjaolude üle kordamist. Mingeid selliseid uusi asjaolusid ringkonnakohtule esitatud kaebuses välja toodud ei ole, mis poleks tegelikult eelnevatele menetlejatele teada olnud ja millega poleks menetlusotsustuse vastu võtmisel seega arvestatud. Ringkonnakohus selgitab, et kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida, kas kriminaalasjas on võimalik ja vajalik koguda täiendavaid tõendeid, juhtida tähelepanu elementaarsetele puudustele eeluurimise läbiviimisel või vajadusel mõnda õiguslikku asjaolu selgitada, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riiklikku süüdistusfunktsiooni. Käesoleval juhul leitakse kaebuses, et läbi pole viidud kõiki võimalikke menetlustoiminguid ja kogutud pole ka kõiki tõendeid ning menetleja järeldus ei tugine tegelikel asjaoludel. Siiski ei ole peale sellise paljasõnalise sedastuse kaebuse esitaja välja toonud ühtegi konkreetset toimingut, mis oleks teostamata jäänud või tõendit, mida oleks olnud võimalik koguda, kuid mis oleks kogumata jäänud. Kaebuses ei ole välja toodud ei konkreetseid menetlustoiminguid ega tõendeid, mida oleks menetluse jätkamisel võimalik täiendavalt teostada/koguda, mis tõendamiseseme asjaolude seisukohast uut olulist infot juurde võiks anda. Seega puudub ka kaebuse esitajal endal tegelikult veendumus, et midagi on jäänud tegemata. Menetleja on aga kinnitanud, et kõik võimalik on teostatud ja kogutud. Ringkonnakohus leiab menetlejaga nõustuvalt, et puudub alus arvata, et käesoleval juhul oleks võimalik koguda mingeid täiendavaid tõendeid või teostada menetlustoiminguid, mis 5

(8)1-22-4657 põhjendaks menetluse jätkamist. Ei ole alust arvata, et tunnistajad menetluse jätkamisel uuel ülekuulamisel oma ütlusi muudaks ning kui kannatanu asukski pärast korduvaid eitusi nüüd jaatama valu olemasolu, ei oleks see enam usutav. Kuigi kannatanut löönud isik tuvastati parkla kaamerasalvestise järgi, puuduvad ometi igasugused andmed, et ka parklast eemal aset leidnud sündmus ise (konkreetselt löömine) oleks videopildis salvestamist leidnud või keegi oleks seda filminud, mis ainsana võiks anda mingitki aimu löögi tugevusest tegelikult, et teha omakorda järeldus sellest ja ka kannatanu reaktsioonist löögile, kas ta löögist valu võis tunda. Seega, kuna isikud on oma ütlused andnud ning muid tõendeid koguda pole võimalik, puudub alus menetluse jätkamiseks, sest olemasolevad tõendid ei kinnita kaebuse esitaja väiteid ühegi kuriteokoosseisu tunnuse esinemise kohta Y käitumises.

1. Olgu siinjuures kohe öeldud, et Y käitumine lapse suhtes on täiesti lubamatu ja ei ole kindlasti aktsepteeritav, kuid olukorras, kus tema käitumine juba eelnevate menetlejate poolt välja toodud põhjendustel ei sisusta kuriteokoosseisu, pole võimalik menetluse jätkamine ainult selleks, et kaebaja soovib sellisele käitumisele just kriminaalõiguslikku hinnangut ja karistamist kriminaalkorras. Kindlasti ei saa pidada konflikti algatajaks ka last, kes reageeris Y eelduslikult õigusvastasele ja ühtlasi teda ohustavale käitumisele verbaalselt (ebatsensuurselt) ning kelle käitumisele omakorda reageerimiseks sedavõrd jõuliselt puudus Y-l kahtlemata igasugune alus. Täisealise isiku poolt lapse löömine sellises olukorras oli kahtlemata lubamatu, oleks piisanud lapse suusõnalisest noomimisest, kui Y tema välja ütlemisest ennast häiritult tundis. Samuti tuleb nõustuda kaebajaga selles, et mõnevõrra asjakohatu oli viidata prokuröri poolt sellele, et isik ju väärteokorras liiklusseaduse rikkumise eest ikka karistada saab, sest see sündmus ei ole samastatav füüsilise konfliktiga, st lapse jalaga löömisega, mis eeldab teistsugust õiguslikku hinnangut. Märkida tuleb aga sedagi, et prokuröri viited tsiviilmenetlusele pole asjakohatud, sest kuigi üks menetlus ei välista teist, siis olukorras, kus kriminaalmenetluse edaspidiseks läbiviimiseks puudub alus, on prokurör selgitanud isikule, milliseid muid alternatiive on antud sündmuste edasiseks menetluseks.
2. Konkreetsetest kuriteokoosseisudest rääkides, nõustub ringkonnakohus prokuröriga selles, et puudub alus kahtlustuse esitamiseks Y-le KarS § 121 järgi alljärgnevatel põhjustel. Nagu juba eelnevalt tuvastatud, ei ole küsimust selles, et Y X jalaga kõhtu lõi. Samuti ei ole küsimust selles, et tervisekahjustust selline tema käitumine ei põhjustanud. Seega on prokurör õigesti viidanud sellele, et antud kuriteokoosseisu olemasolu jaatamiseks peaks tuvastamist leidma, et Y põhjustas oma sellise käitumisega X-le valu. Sellist asjaolu aga samuti ükski tõend veenvalt ei kinnita. Nii on X kinnitanud ise sõpradele vahetult pärast sündmust, et valu ta ei tundnud. Sama on ta kinnitanud ka mõni nädal hiljem ülekuulamisel. Kannatanu ise on seega eitanud kategooriliselt valu, kuigi tema kõige objektiivsemalt saaks sellele ise hinnangu anda. On küll tõsi, et lisaks kannatanu ütlustele saab valu võimalikku olemasolu või selle mitteesinemist hinnata ka keskmise mõistliku kõrvalseisja silmade läbi. Selleks peaks aga eelkõige esinema mingid konkreetsed tõendid või asjaolud, mille pinnalt seda hinnata. Nagu juba öeldud, sündmust rohkem keegi pealt ei näinud ja sellest pole ka eelduslikult jäädvustust, mille pinnalt saaks kohus ise asuda löögi võimalikku tugevust ja seega valu olemasolu hindama. Tõsi on küll see (nagu toob välja kaebaja ja möönis ka prokurör), et täiskasvanud isiku poolt lapse jalaga kõhtu löömisel võiks valdavalt möönda, et sellise käitumise tulemusel pidi kannatanu valu tundma, sest jalalöök on tavaliselt pigem intensiivne ja tugev. Samas ei ole see vältimatult alati nii. Isik võib sellisel juhul kas valearvestuse, teadliku taktika (ei soovigi tugevasti lüüa ja valu tekitada) või kannatanu poolt eest ära nihkumise tõttu jalaga lüües isikut vaid põgusalt riivata, millisel juhul ei pruugi kannatanul valuaistingut üldse tekkida. Käesoleval juhul võis see samahästi nii olla, sest kannatanu on kinnitanud valu puudumist. Seega ei toeta kogutud tõendid kaebuse esitaja väiteid, et kannatanu pidi valu tundma, sest kannatanu on ise valu eitanud ja ükski tõend ei kinnita üheselt seda, et löök pidi vältimatult sedavõrd tugev olema, et pidi kannatanule valu tekitama. 6

(8)1-22-4657 Tulenevalt esindaja viitest sellele, et laps eitas valu, et paista eakaaslaste silmis vapper, siis esiteks tuleb märkida, et ta andis selliseid ütlusi mitte ainult eakaaslastele sündmuskohal, vaid ka hiljem menetlejale uurimisasutuses. Teiseks aga ei saa tähelepanuta jätta kannatanu reaktsiooni sündmusele (nutma puhkemine, enda täis pissimine), mis ilmselt eakaaslastele teda nagunii kuigi vaprana ei näidanud. Samuti ei saa tähelepanu jätta asjaolu, et kui kaebuse esitaja rõhutab KarS § 121 puhul seda, et valule viitab ka kannatanu sündmusele järgnenud reaktsioon (nutma puhkemine, täis pissimine), siis hiljem KarS § 120 puhul viitab ta samadele reaktsioonidele, mis aga väidetavalt on tingitud hoopis kannatanu hirmust ja ehmumisest (mitte enam kui valu tulemusel tekkinud reaktsioon). Kannatanu ise ülekuulamisel ei ole aga kordagi väitnud, et sellised reaktsioonid tekkisid valu tõttu. Arusaamatuks jääb seejuures kaebuse esitanud esindaja arvamus, et lapse ütlused valu osas ei ole usaldusväärsed ja seda olukorras, kus kannatanu ülekuulamise juures viibis ka tema seaduslik esindaja, kes oli teadlik kannatanu ütluste sisust ja nimelt sellest, et kannatanu kinnitas, et tal oli küll hirmus, kuid mitte valus ja ehmumisest tingitult hakkas nutma. Kusjuures seaduslik esindaja kinnitas ettekande kohaselt sündmuskohale saabunud politseinikele, et last löödi vastu jopetaskut. Kuriteoteates kinnitab seaduslik esindaja küll, et last löödi kõhtu ja et laps ehmus, kuid valust juttu ei ole, ülekuulamisel kinnitab seaduslik esindaja, et laps oli sündmustest tingitult hirmunud. Teabesalvestuse vaatlusprotokolli kohaselt, milles on vaadeldud Q kõne Häirekeskusele, kinnitas isa kõnes konkreetselt lapsel valu puudumist ja seda, et poeg oli rohkem ehmatanud kui haiget saanud. X sõbrad, kes sündmust pealt nägid (R.U. ja P.P.), väitsid mõlemad ülekuulamisel, et vahetult pärast sündmust kinnitas kannatanu neile, et tal oli väga hirmus (selleks hakkas ka nutma), aga mitte valus, sest löök läks jopetaskus olnud mütsi pihta. Seega on nii kannatanu, kui ka tema seaduslik esindaja kui ka tunnistajad, kes vahetult pärast sündmust kannatanu poolt neile öeldu pinnalt kinnitasid kannatanul löögi tulemusel valu puudumist, kinnitanud kõik üheselt X-l valu puudumist, mis aga välistab (lisaks tervisekahjustamise puudumisele) antud kuriteokoosseisu. Mis puudutab kannatanu poolt nutma puhkemist ja muid kaebuses kirjeldatud kehalisi reaktsioone, siis need on käesoleval juhul isikuliste tõendiallikate ütluste pinnalt seostatavad mitte valust tingitu, vaid hirmust tingituga. Üldteada on asjaolu, et ka tugev ehmatus ja hirmutunne võivad sellised kehalised reaktsioonid endaga kaasa tuua ja need ei kinnita seega käesoleval juhul veel vältimatult reaktsioone valust tingitult. Seega ei ole võimalik antud juhul üheselt asuda seisukoha, et Y käitumise tõttu tundis X valu ning seega kuriteokoosseisu olemasolu pole võimalik jaatada. 10. Mis puudutab KarS § 263 koosseisu, siis on prokurör juba ammendavalt põhjendanud, miks Y käitumises ka antud kuriteokoosseis realiseeruda ei saa, s.t puuduvad kõrvalised isikud, kes tema tegevusest end häiritult tundsid. Kaks tunnistajat on kannatanu sõbrad, kes olid tegelikult algusest peale situatsiooni kaasatud, kes oleks samuti peaaegu Y juhitud sõiduki alla jäänud, kes pärast X välja ütlemist ja Y poolt tagaajamist kõik koos viimase eest põgenesid ja seega ei olnud juhuslikud sündmuste välised isikud, kelle rahu see häiris. Nad kahtlemata ei soovinud sündmusesse kaasatud olla, aga paraku olid. Kehtivas kohtupraktikas on peetud sellisteks kõrvalisteks isikuteks õigusrikkumisega mitteseotud asjasse puutumatuid isikuid. Kusjuures on leitud, et reeglina pole kõrvalisteks isikuteks nt õigusrikkuja või ka kannatanuga samas seltskonnas olnud isikud, kes on olnud ise samuti konflikti kaasatud. 11. Mis puudutab aga KarS § 120 koosseisu, siis selles osas on kaebuse väited täiesti otsitud ja asjakohatud. Mitte ükski kaebuse väide ei sisusta antud kuriteokoosseisu olemust ning mitte ükski asi Y käitumises ei viita antud kuriteokoosseisu olemasolule. Puuduvad igasugused andmed, et Y oleks kannatanut kuidagi ähvardanud (nt tervisekahjustamisega) ja kannatanul oleks olnud alust karta sellise ähvarduse täideviimist. Kannatanu oli hirmul ja ehmunud Y käitumisest (löögist ja vandumisest), kuid ei nähtu, et teda lisaks löömisele oleks ka tegelikult ähvardatud. Seega sellised väited kaebuses on asjakohatud ja ei anna ka sellest lähtuvalt alust menetluse jätkamiseks. 7

(8)1-22-4657

1. Seega ringkonnakohus ei nõustu eeltoodu pinnalt kaebajaga selles justkui eelnevad menetlejad oleks rajanud oma järeldused mittefaktilistele asjaoludele. Ainuüksi asjaolu, et kaebuse esitaja ei nõustu menetlejate seisukohtade ja põhjendustega, ei anna selliseks arvamuseks veel alust.
2. Kuivõrd KarS § 2 lg 2 kohaselt on karistamise aluseks üksnes süüteokoosseisule vastav ja õigusvastane tegu, siis puudub kriminaalmenetluse jätkamiseks alus, mis KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetlust välistav asjaolu. KrMS § 200 kohaselt tuleb kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemisel kriminaalmenetlus lõpetada. Eeltoodust lähtuvalt on kriminaalmenetluse lõpetamine ringkonnakohtu hinnangul antud juhul igati põhjendatud ja seaduslik.
3. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
4. juuli
5. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 8