Obsah (12)

§ 126§ 185§ 238§ 310§ 3211§ 319§ 331§ 326§ 306§ 339§ 337§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. märts 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-9386 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Julia Katškovskaja ja Orvi

§ 126lg 3 p 2 alusel asitõendiks tunnistatud märkmik „ Tartu“ tagastada L.H-le .

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 1 Süüdistatava L.H apellatsioon rahuldada osaliselt. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

§ § 326 lg 2 p 1 alusel jätta süüdistatava poolt 22. märtsil 2018 esitatud täiendav apellatsioon läbi vaatamata ja tagastada apellandile. Määrata Vanalinna Advokaadibüroo’le seoses advokaadi Leelo Viili poolt L.H-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks koos käibemaksuga 60.00 (kuuskümmend ) eurot.

§ 185

lg 1 alusel jätta õigusabiga seotud kulud summas 60.00( kuuskümmend) eurot riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:

1. L.H-le oli esitatud süüdistus selles, et ta isikuna, keda on 24.01.2017 Harju Maakohtu poolt karistatud KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi, jätkates varguste toimepanemist süstemaatiliselt, seotuna sissetungimisega nii üksinda kui grupis, pani ajavahemikul 23.07.2017 kuni 21.08.2017 toime 7 võõra vara vargust Tallinnas asuvatest eramajadest. Seega pani L.H toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, isikute grupis, sissetungimisega ja süstemaatiliselt, see on KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2. Maakohus tunnistas L.H süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8 , 9 järgi ning karistas 2 (kahe) aastase vangistusega.

§ 238

lg 2 alusel vähendas mõistetud karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõistis 1(üks) aasta ja 4(neli) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel luges karistuse kandmise alguseks 22. august 2017.a. Tõkendi- vahistamine tühistas kohtuotsuse jõustumisel või karistuse täielikul ärakandmisel. Esitatud tsiviilhagid kohus rahuldas

§ 310lg 1 alusel ja mõistis kannatanute kasuks välja.

Asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud objektide suhtes kohaldati otsusega erinevaid meetmeid, sealhulgas määrati hävitamisele süüdistatavalt ära võetud märkmik. 2 Sama maakohtu otsusega tunnistati süüdi ka Andrei Tšernov, kuid tema osas ei ole otsust vaidlustatud. APELLATSIOONID:

1. L.H kaitsja leiab, et Harju Maakohtu
2. jaanuari
3. a otsus ei ole põhjendatud L.H-le mõistetud karistuse osas. KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on võimalik isikut karistada rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistusega. Kohus leidis, et käesoleval juhul arvestades karistust kergendava asjaolu esinemist, milleks on süüdistatava L.H kahetsus ning süü suurust on võimalik mõista süüdistatavale karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Maakohtu seisukohtadega süüdistatavale mõistetud karistuse liigi osas tuleb nõustuda, kuid vangistuse määr peaks olema lühem. Karistust kergendava asjaoluna on kohus põhjendatult arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. L.H on kahetsust kõikide varguse episoodide puhul avaldanud kohtueelses menetluses, samuti kohtuistungil. Kohtul ei olnud alust kahelda L.H poolt avaldatud kahetsuse siiruses. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes, mis ei oleks hõlmatud juba kuriteokoosseisust, L.H teos ei esine. Käesolevas asjas on tähelepanuväärne, et süüdistatav on oma süüd tunnistanud ka nendes vargustes, kus süüdistus põhineb valdavalt tema enda ütlustel, andnud põhjalikke selgitusi ning aidanud olulisel määral kaasa menetlusele. Kuigi L.H on paljudele isikutele kahju põhjustanud, on ta avaldanud valmisolekut kahju heastada. Kuigi käesolevas asjas karistuse mõistmisel maakohus ei ole viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule, karistust kergendav asjaolu aga esineb, asus kohus seisukohale, et minimaalmäära lähedane karistus ei täidaks oma eesmärki. L.H isikuandmetega seonduvalt märgib, et ta on küll kriminaalkorras korduvalt karistatud, kuid kergemate kuritegude eest. Karistuse mõistmisel tuleb kaaluda, milline karistus avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Pole alust kahelda L.H selgitustes, mille kohaselt ta on tarvitanud narkootilisi aineid harva ja üksnes valude tõttu ning ta soovib teha tööd. Ta on aktiivselt aidanud kaasa menetlusele ning on näidanud oma käitumisega valmisolekut vastutada oma tegude eest ning kanda karistust. Süüdistatav on küll põhjustanud mitmele kannatanule kahju ja pannud vargused toime sissetungimisega, kuid samas on ta siiski eeldanud, et tegemist ei olnud inimeste kodudega ja inimestele igapäevaselt vajalike esemetega. Üksnes L.H varasemate karistuste põhjal ei saa välistada lühemaajalise vangistuse piisavat toimet süüdistatava suhtes. Süüdistatav oskab ja soovib tööd teha ning edaspidi käituda seaduskuulekalt. L.H isikuandmeid ning süüteo asjaolusid arvestades ei saa väita, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on vajalik tingimata kohaldada 2-aastast reaalset vangistust. Tuleb silmas pidada, et vangistus on kõige raskem karistusliik ja ka kõige kahjulikum karistus, mis avaldub muuhulgas süüdlase kohanemises passiivse vanglaelu stiiliga. Võib eeldada, et mida pikem on L.H vangistusaeg, seda problemaatilisemaks võib osutuda tema resotsialiseerumine pärast karistuse ärakandmist. 3 Ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et L.H suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale 2 aasta pikkuse reaalse vangistuse. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistusmäär ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Juhindudes

§-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 2 p 4 palub tühistada Harju Maakohtu

1. jaanuari
2. a otsus L.H-le karistuse mõistmise osas. Teha uus otsus, millega mõista L.H-le kergem karistus.
3. Süüdistatav märgib, et uurija lubas, et teda karistatakse mõne kuulise karistusega, kui ta tunnistab oma süüd. Ta tunnistas ennast süüdi ka kuritegudes, mida pole toime pannud. Teda aga peteti ja mõisteti 2 aastane vangistus. Ta on süüdi ja kahetseb toimepandut, kuid miks petta. Ta on vana mees, asotsiaal, kuid mitte narkomaan, nagu väitis prokurör. Ta on küll mõned korrad ainet tarvitanud, kuid seetõttu, et jalg valutas. Ta on invaliid. Haiglasse ei saa minna, kuna haigekassa kulusid ei kata. Pole nõus sellega, et tema märkmik hävitatakse. Seal on tema lähedaste ja sõprade andmed, mida pole võimalik taastada. Palub märkmik tagastada.
5. märtsil 2018 aastal esitas L.H apellatsiooni täiendused, kus märgib, et kuigi tarvitas narkootikume, siis valu leevendamiseks ja harva. Ta pole narkomaan. Ei vaidlusta kuritegude toimepanemises süüdi mõistmist, kuid talle lubati mõne kuulist vangistust. Tema elustiiliks ei olnud varastamine. Kolleegium selgitab, et

§ 3211

lg 1 näeb küll ette apellandile võimaluse juba esitatud apellatsiooni muuta ja täiendada, kuid seab sellele ajalise piirangu, kohustades seda tegema enne apellatsioonitähtaja lõppu.

§ 319

lg 3 kehtestab, et vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 päeva jooksul. Süüdistatav on maakohtu tervikotsuse tõlke kätte saanud 26.veebruaril 2018( t.lk. 22). Seega oli apellatsiooni esitamise viimaseks päevaks

1. märts
2. Süüdistatav on esitanud apellatsiooni täiendused
3. märts 2018, ehk pärast seaduses ettenähtud tähtaega. Tähtaja ennistamise taotlust pole esitatud. Kolleegium osutab, et apellatsiooni täienduste näol pole tegemist ringkonnakohtu poolt
4. märtsi 2018 aasta määruses äranäidatud kirjaliku seisukohaga, kuivõrd kirjalikud seisukohad

§ 331

lg 11 tõlgenduses on teiste, mitte apellandi, kirjalik arvamus esitatud apellatsiooni ja selle piires kohtuotsuse kohta. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 326

lg 2 p 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni täiendused läbi vaatamata ja tagastab apellandile. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

1. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja esitatud apellatsioonidega leiab, et süüdistatava L.H apellatsioon väärib osaliselt tähelepanu. Kaitsja apellatsiooni väited maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist kaasa ei too.
2. Süüdistatav on apellatsioonis märkinud, et uurija lubas talle, et prokurör küsib talle mõne kuulise vangistuse kui ta tunnistab end inkrimineeritud kuritegude toimepanemises süüdi. 4 Kolleegium peab vajalikuks osutada, et L.H näol on tegemist isikuga, kes on korduvalt varem kriminaalkorras karistatud. Tal on 4 kehtivat kriminaalkaristust. Kolleegiumi seisukohalt pole eluliselt usutav, et L.H pole senini aru saanud, et karistuse mõistab Eesti Vabariigis kohus. Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-12, p 10). Samuti peab kolleegium vajalikuks märkida, et apellatsioonis ei ole süüdistatav viidanud konkreetsele kuriteole, milles ta oma süüdimõistmist vaidlustab. Kusjuures on hoopis korduvalt ka väitnud, et ta on kõigis talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemistes süüdi. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt on L.H kohtuistungil ennast kogu süüdistuse mahus süüdi tunnistanud. Süüdistatav ei ole soovinud täiendavalt ütlusi anda, on kinnitanud kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Samuti ei ole süüdistatav vaidlustanud ühtegi tsiviilhagi, on need kõik omaks võtnud ja tunnistanud. L.H on ka kohtuistungil kinnitanud, et ta on suure hulga kuritegusid üles tunnistanud, et mitte teha oma elu raskemaks. Ta tunnistas kõik vabatahtlikult ja ausalt üles, ilma et talle oleks tõendeid esitatud, kahetseb toimepandut( 4 kd. t.lk. 150 pöördel). Maakohus on kõik prokuratuuri poolt esitatud tõendid vastu võtnud ja koos süüdistatava poolse süü tunnistamisega ja vastavasisuliste ütluste andmisega kohtueelsel uurimisel, tuvastanud tõendite kogumi alusel L.H süü kõikides temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemistes. Vastavalt kohtuistungi protokollile on kohtuvaidlustes prokurör taotlenud L.H karistamist kahe aastase vangistusega, mis seotuna lühimenetlusega tuleb vähendada. Seega oli L.H-le teada millise karistuse mõistmist prokurör taotleb. Samas aga pole ta pärast seda, viimases sõnas, viidanud mingilgi määral, et kohtueelsel uurimisel antud ütlused ei vasta tõele. L.H on hoopis uuesti väljendanud kahetsust ega soovinud midagi muud lisada( 4 kd. t.lk. 155). Kolleegium leiab, et vaidlustatud kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid sellest, et L.H poolt kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil kinnitatud konkreetsed ütlused kuritegude toimepanemiste asjaolude kohta oleksid saadud ebaseaduslikul teel. Kolleegium leiab, et L.H süüdi tunnistamisel kogu süüdistuse mahus on maakohus tuginenud seaduslikult tõendite kogumile ning põhjendanud piisavalt, milliste tõenditega süüküsimuse lahendamisel on arvestatud. Kolleegium ei tuvastanud tõendite kogumis hindamisel ja süüdistatava süü küsimuse lahendamisel kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist.
3. Karistusliiki ei ole apellatsioonides vaidlustatud. Kaitsja on sõnaselgelt tõdenud, et valitud karistusliigiga nõustub, kuid leiab, et vangistuse määr peaks olema lühem. Maakohus on L.H karistanud 2 aastase vangistusega. Seega jääb mõistetud karistuse määr alla sanktsiooni keskmist määra, milleks on 2 aastat 6 kuud. Vaidlustades mõistetud karistusmäära on süüdistatav apellatsioonis märkinud, et tunnistab oma süüd. Ka kaitsja on karistusmäära vaidlustamisel toetunud asjaolule, et L.H on oma süüd tunnistanud, andnud asjakohaseid ütlusi ja lubanud kahju heastada. Maakohtu otsuse kohaselt ongi kohus karistuse mõistmisel arvestanud, et L.H on oma süüd tunnistanud ja andnud kuritegude kohta põhjalikke ütlusi. Samuti seda, et ta tunnistab tsiviilhagisid. Karistust kergendava asjaoluna on kohus arvestanud ka tema puhtsüdamliku kahetsusega( otsuse lk 24-25). Seega on apellatsioonis märgitud asjaoludega maakohus juba arvestanud ning ringkonnakohtul samade asjaolude enamaks arvestamiseks seaduslikud alused puuduvad. 5 Samuti on maakohus seaduslikult arvestanud toimepandud süü suurusega ja karistust raskendavate asjaolude puudumisega. KarS § 56 sätestatu kohaselt on karistuse mõistmisel alus hinnata ka süüdistatava isikut. Seetõttu on maakohus õigustatult viidanud asjaolule et L.H on varem korduvalt varavastaste kuritegude toimepanemiste eest karistatud ja vanglast vabanes ta alles 2017 juulis ja juba kahe nädala möödumisel alustas uute varavastaste kuritegude toimepanemisi. Asjakohatuks saab hinnata kaitsja apellatsioonis esitatud väidet, et L.H on varem karistatud kergemate kuritegude eest. Karistusregistri andmetel on L.H varem korduvalt karistatud varavastaste kuritegude eest ja seda ka kvalifitseerituna KarS § 199 lg 2 erinevate punktide järgi( 3 kd. t.lk. 138-143). Kohtukolleegium leiab, et maakohus on veenvalt põhjendanud mõistetud karistuse määra ning apellatsioonides maakohtu poolt juba karistust kergendavate asjaolude kordamine ja paljasõnaliselt karistusmääraga mittenõustumine ei too kaasa maakohtu poolt mõistetud ja seadusega kooskõlas oleva karistuse korrigeerimist ja süüdistatavale kergema karistuse mõistmist. Meelevaldseteks ja paljasõnalisteks saab hinnata kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid, et kuigi vargused on toime pandud sissetungimisega ja kannatanutele on tekitatud kahju, siis süüdistatav eeldas, et tegemist ei olnud inimeste kodudega ja inimestele igapäevaselt vajalike esemetega. L.H tungis kavatsetult kannatanutele kuuluvatesse eramutesse, kannatanute kodudesse ning varastas kannatanutele kuuluvaid esemeid. Tal puudus igasugune alus arvata, et tegemist pole inimeste kodudega või neile vajaliku varaga. Kaitsja leiab apellatsioonis, et L.H on oskus tööd teha ja ka soov tööle asuda. Kolleegium osutab, et L.H vabanes 2017 aasta juulis ja tal oli võimalik asuda tööle, kuid ta valis kuritegeliku käitumise. L.H enda apellatsioonis on viidanud, et ta on asotsiaalse eluviisiga invaliid. Samuti pole ta väitnud, et tal on oskused ja tahe tööd teha ja võimalus tööd saada. Kolleegium leiab, et isegi kui lähtuda väidetust, et tal on võimalik vabaduses tööle minna, siis ei anna see alust maakohtu poolt mõistetud karistust muuta. Süüdistatava väited sellest, et ta ei ole narkomaan, vaid harv narkootikumide tarvitaja jäävad kolleegiumi veendumuse kohaselt tagajärjetuks. L.H on narkootikumidega seotud süütegude eest korduvalt karistatud väärteokorras ja ka kriminaalkorras on teda karistatud KarS § 331 järgi. Selliste isikuandmetega oli maakohtul alus arvestada. Kolleegium ei tuvastanud karistusmäära valikul menetlusõiguslikke minetusi ega ka materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 ettenähtuga ja apellatsioonides esitatud väited mõistetud karistuse muutmist kaasa ei too.
4. Süüdistatav on vaidlustanud maakohtu otsuse ka temalt äravõetud märkmiku hävitamise osas. Kohtuotsusest nähtub, et kohus on ilma pikema põhistuse esitamiseta

§ 126

lg 3 p 4 alusel määranud kriminaalmenetluses asitõendina käsitatud märkmiku hävitamisele. Riigikohus on oma lahendites ( vt. nr 3-1-1-84-15) sedastanud, et

§ 126

lg 3 p 2 kohaselt tuleb asitõend üldjuhul tagastada omanikule või seaduslikule valdajale. See tähendab muu hulgas, et kohus ei saa otsuse tegemisel määrata

§ 126

lg 3 p 4 alusel hävitamisele asitõendit, mis ei kuulu riigile ja mille omanik või seaduslik valdaja on teada. 6 Otsustades

§ 306

lg 1 p 13 kohaselt, kuidas toimida asitõenditega, peab kohus tuginema konkreetsele seaduslikule alusele ja otsustus peab olema õiguslikult ning faktiliselt põhistatud (RKKKo 3-1-1-51-13, p 8). Asjaõigusseaduse § 34 lg-st 2 ja § 35 lg-st 3 tulenev valduse seaduslikkuse presumptsioon annab materiaalõigusliku aluse tagastada asitõend

§ 126

lg 3 p 2 alusel isikule, kellelt menetleja selle asitõendina ära võttis (vt ka RKKKm 3-1-1-35-12, p 9). (p 10) Asja materjalidest tuleneb, et L.H kinnipidamisel( kinnipidamise protokoll 3 kd. t.lk. 150-152) võeti temalt ära muuhulgas märkmik. Nimetatud märkmikku on asitõendina vaadeldud( 3 kd. t.lk. 51-52) ja antud hoiule politsei prefektuuri asitõendite hoidlasse( 3 kd. t.lk. 54). Kriminaalasjas ei ole tõusetunud vaidlust, et isik, kellelt menetleja asja asitõendina ära võttis, ei ole selle asja omanik või seaduslik valdaja. Maakohus ei ole tuvastanud, et isik (süüdistatav), kellelt asi asitõendina ära võeti, oli teise isiku suhtes selle asja omavoliline valdaja AÕS § 45 lg 1 mõttes ning et asja seaduslik valdaja on hoopis teine isik kui see, kellelt asi asitõendina ära võeti. Maakohus ei ole tõendatuks lugenud, et isik, kelle valdusest menetleja asja asitõendina ära võttis, valdas asja ebaseaduslikult. Süüdistatav, kellelt asi asitõendina ära võeti, ei ole maakohtus tunnistanud, et tal pole sellele asjale õigust ja ta ei ole avaldanud tahet asja omandist loobuda. Seega ei ole ka tegemist peremehetu asjaga asjaõigusseaduse AÕS § 96 lg 3 mõttes. Tegemist on asitõendiga, mille omanik või seaduslik valdaja on teada, isik ei ole loobunud omandist, mistõttu on L.H-le kuuluva märkmiku hävitamine ebaseaduslik ja kuna maakohus ei ole sellist järeldust ka põhistanud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 tähenduses, kuid mida on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

Kuivõrd kriminaalasjas ei ole tõusetunud vaidlust, et L.H kellelt menetleja asja asitõendina ära võttis, ei ole selle asja omanik või seaduslik valdaja ja ta ei ole omandiõigusest loobunud ja soovib märkmiku tagastamist, tuleb Harju Maakohtu 18. jaanuari 2018.a otsus tühistada osaliselt ja nimelt L.H-lt ära võetud märkmiku „Tartu“ hävitamise osas kohtuotsuse jõustumisel. L.H-le tuleb tagastada kohtuotsuse jõustumisel märkmik

§ 126lg 3 p 2 alusel.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 4, § 338 p 2,3, § 339 lg 2, § 340 lg 2 p 6 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu

1. jaanuari 208 aasta otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Kaitsja apellatsiooni jätab rahuldamata. Süüdistatava apellatsiooni rahuldab osaliselt.
2. RÕS alusel määratud kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt olid kaitsetoiminguteks kohtuotsuse analüüs ja apellatsiooni koostamine. Kulutatud ajaks on märgitud 1 tund ja summaks 50.00 eurot.

§ 175

lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuludeks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele. Taotluses märgitud toimingud on olnud vajalikud ja põhjendatud. Märgitud ajakulu saab hinnata mõistlikuks.

§ 185

lg 1 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337lg 1 p 4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Seega jäävad apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud tasu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7 8