1-22-1068/45

(12)1-22-1068 Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohus (Paide kohtumaja) tegi
2. aprillil 2022 otsuse (kohtuotsuse terviktekst oli menetlusosalistele kättesaadav alates
3. aprillist 2022), millega tunnistas M. Tammeti süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ja mõistis karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel jättis kohus mõistetud vangistuse täielikult tingimisi kohaldamata, kui M. Tammet ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkusel katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus mõistis M. Tammetilt riigituludesse menetluskuludena määratud kaitsjale ja kannatanu esindajale määratud tasu ja sundraha, kokku 2355,40 eurot. Kaitsja ja kannatanu esindaja sõidukulud 77,28 eurot jäeti riigi kanda. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud määrati tasumisele 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 1.2 Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega ja asitõenditega seonduv. 1.3 Pärnu Maakohus mõistis M. Tammeti KarS § 121 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses selles, et ta 22.05.2021.a. kella 18.00 ajal XXX korteris oma kasupoja X-ga tekkinud sõnavahetuse käigus lõi X ühe korra rusikaga näkku. X lõi kaks korda vastu, mille peale M. Tammet ärritus ning lõi kannatanut korduvalt rusikaga näkku. X kukkus toolile pikali ja kaitses oma nägu kätega. M. Tammet lõi toolil olevat kannatanut rusikaga korduvalt näo ja puusa piirkonda, kokku vähemalt 15 lööki. Peale peksmist tõusis kannatanu toolil istuvasse asendisse ning siis võttis M. Tammet tal kahe käega kõrist kinni ja kägistas ca 6-7 sekundi jooksul. M. Tammet oli etteheidetava teo toimepanemise ajal X kasuisa. M. Tammet oli kannatanu ema Y-ga koos elanud 8-9 aastat, ühisest kooselust oli neil kaks last, seega olid kannatanu ja kahtlustatav KarS § 121 lg 2 p 2 mõistes lähisuhtes. Peksmisega põhjustas M. Tammet X-le füüsilist valu ning parema silma ümbruses verevalumi, silma kõvakestal verevalumi ja turse paremal põsel, ca 10 cm läbimõõduga verevalumi paremal puusal ning ca 2 cm läbimõõduga verevalumid mõlema õlavarre tagumisel pinnal. Peksmise käigus tõmbas M. Tammet katki kannatanul seljas olnud Tommy Hilfigeri T- särgi väärtusega 50 eurot. 1.4 Maakohus asus seisukohale, et asjas uuritud tõenditega on kahtlusteta tõendamist leidnud täiskasvanud mehe poolt alaealise noormehe löömine tugevate korduvate rusikalöökidega pea ja keha piirkonda ning see käitumine täidab kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu. M. Tammet pani toime kuriteo elukaaslase poja suhtes, kellega elas ühise perena ja kasuisana kasvatas, seega on kehaline väärkohtlemine toime pandud lähisuhtes ja tegu on kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. M. Tammet pani kuriteo toime tahtlikult, tema teo õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ilmnenud. Kohus hindas varem kriminaalkorras karistamata M. Tammeti süüd kuriteo asjaoludest tulenevalt keskmiseks, tema karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kergendavaks asjaoluks luges kohus KarS § 57 lg 1 p 2 kohaselt kannatanule T-särgi lõhkumisega tekitatud kahju 50 eurot hüvitamise.
4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatava M. Tammeti kaitsja A. Tooming ja süüdistatav M. Tammet. 2.1 M. Tammeti kaitsja A. Tooming palub KrMS § 339 lg 2 alusel tühistada Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 13.05.2022 otsus täies ulatuses ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks 2

(12)1-22-1068 Pärnu Maakohtule. Apellant põhjendab kohtuotsuse vaidlustamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna kriminaalasja arutati süüdistatava kohalolekuta ning kohus võttis tõendina vastu süüdistatava poolt varem antud ütlused. 2.2 Apellant märgib, et M. Tammert eraldati kogu kohtuistungi ajaks kohtusaalist, kuna ta ei täitnud kohtuniku korraldust kanda avalikus siseruumis katsemaski. Kriminaalasja arutamine toimus 31.03.2022, mil oli juba teatatud kaitsemaski kandmise nõude tühistamisest järgmisel päeval, s.o 01.04.

1. Vaatamata süüdistatava taotlusele ei nõustunud kohus asja arutamise edasilükkamisega, mis oleks võimaldanud tal viibida enda kriminaalasja arutamise juures ilma kaitsemaskita. 2.3 KrMS § 35 lg 2 kohaselt on süüdistataval õigus võtta osa kohtulikust arutamisest. Ausas kohtumenetluses peab pooltele olema tagatud võrdne võimalus kohtu siseveendumuse kujunemise mõjutamiseks, mille tagab õigus olla kõigi tõendite uurimise juures, küsitleda tunnistajaid, esitada nende ütlustele vastuväiteid nii ise kui kaitsja vahendusel. Et süüdistatav eemaldati kohtumäärusega kogu istungiajaks kohtusaalist, ei saanud ta põhiseadusest tulenevat õigust realiseerida. Menetlusõiguse rikkumine väljendub selleski, et süüdistatav ei keeldunud ütluste andmisest, vaid soovis ütlusi anda ristküsitluses, kuid kohus seda ei võimaldanud ja võttis tõendina vastu süüdistatava varem antud ütlused. Selliste ütluste avaldamine on lubatav siis, kui süüdistatavat pole võimalik ristküsitleda, aga antud juhul ei saa tõsikindlalt väita, et M. Tammeti eemaldamine kogu istungi ajaks oli proportsionaalne ning et selleks oli kohane õiguslik alus. Kohus tugines otsuse tegemisel süüdistatava juuresolekuta uuritud tõenditele, mis viitab võimalikule kaitseõiguse rikkumisele ja rikub tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 2.4 KrMS § 269 lg 1 sätestab, et kriminaalasja arutatakse süüdistatava osavõtul arvestades käesolevas paragrahvis ning §-s 2761 nimetatud erandeid ja kriminaalasja võib erandlikult arutada süüdistatava osavõtuta, kui ta on eemaldatud istungisaalist KrMS § 267 lg 1 sätestatud alusel ja korras. Kohtusaalist eemaldatakse kohtuistungi korda rikkuv isik, korda rikkuvate tegude ammendavat loetelu pole normi tasemel kehtestatud ja apellandi arvates ei hõlma avalikus siseruumis kaitsemaski keeldumine mõistet „kohtuistungi korra rikkumine“, kuna kohtu või kohtukordniku korralduse mittetäitmine on seostatavad vaid kohtuistungi korra rikkumise ja selle tõkestamiseks antud korraldustega. 2.5 Antud asjas ei olnud asja arutamiseks süüdistatava kohaloluta õiguslikku alust, mis võib vastata kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tunnustele (RKKKo nr 3-1-1-106-06, p 8.3). Jõudes apellatsioonimenetluses järeldusele, et isiku kõrvaldamisega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus, saab seda rikkumist korvata asja uure arutamisega.
2. Süüdistatav M. Tammet esitas 12.05.2022 apellatsiooni, milles selgitab, et ta läks kohtunikuga vaidlusesse maski teemal ja ta visati kohtust välja. Ta tahab otsuse edasi kaevata, et kõik ära selgitada, sest kohtus ei antud talle sõnaõigust ja seetõttu ei ole kellelgi kogu loost korraliku pilti ees. Süüdistatava väitel mõisteti ta aastaks vangi mitte millegi eest. Süüdistatav taotleb, et määrataks uus istung, kus ta saab oma loo ära rääkida. 3.1 Apellandi väitel oli tal kasupoja X-ga väike tüli arvutis liigse mängimise põhjusel. Süüdistatav tahtis arvuti teise tuppa viia, et ka kannatanu vend saaks vahel selles mängida. Tekkis kähmlus – sinikas ja mõned pindmised kriimustused. Apellant leiab, et kogu lugu on valesti, vaenulikult ja tema vastaselt meelestatud. Süüdistatav pole otsusega rahul, kuna kirja 3

(12)1-22-1068 saadud ütlused on ka veidi nihkesse läinud, justkui ta oleks mingile väikesele poisile „lambist“ kallale läinud. Apellandi väitel on tal tõestusmaterjale, mida tahab kohtule esitada, et kõik saaks teada, et ta lõi kasupoega ainult enesekaitseks. Seega taotleb apellant, et teda kohtus uuesti ära kuulatakse ja õiglane otsus määratakse. 3.2 Ringkonnakohus määras 23.05.2022 süüdistatava M. Tammeti taotlusel kriminaalasja läbivaatamisele suulisel istungil 06.06.

1. 3.3 Süüdistatav M. Tammet edastas pärast apellatsiooni tähtaja möödumist, s.o 26.05.2022, ringkonnakohtule e-kirja, milles teatas, et tema kaitsja on teinud vea, kui pole soovinud suulist kohtuistungit. Süüdistatav kinnitab, et ta soovib istungile tulla ning tõendusmaterjale ringkonnakohtule anda. Samuti soovib, et Q kuulatakse tunnistajana üle, kuna ta teab süüdistatava, Y ja X läbisaamise kohta.
2. Kaitsja jäi ringkonnakohtu istungil oma apellatsiooni juurde tühistada maakohtu otsus täielikult ja saata kohtuasi maakohtule uueks arutamiseks. Süüdistatav soovis maakohtu otsuse tühistamist ning avaldas, et toetab nii kaitsja apellatsiooni kui ka enda esitatud apellatsiooni. Süüdistatav taotles, et ringkonnakohus võtaks täiendavate tõenditena asja juurde tema poolt maakohtu istungil kaitsjale edastatud kaks mälupulka neil sisalduva teabega. Samuti soovis süüdistatav Q tunnistajana ülekuulamist. Prokurör leidis, et kohtuotsus tuleb jätta muutmata ja mõlemad apellatsioonid rahuldamata, samuti tuleb jätta rahuldamata süüdistatava taotlused täiendavate tõendite kogumiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
3. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonides toodud väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub seisukohale, et maakohtu otsuse tühistamiseks pole alust M. Tammeti süüdimõistmise ega talle mõistetud karistuse osas. Samuti ei näe ringkonnakohus alust saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks menetlusnormide olulise rikkumise tõttu.
4. Kolleegium jättis rahuldamata süüdistatava taotluse ringkonnakohtu istungil tema ristküsitlemiseks ja täiendavate tõendite, s.o kahel mälupulgal sisalduva teabe asja juurde võtmiseks ning tunnistaja Q ülekuulamiseks. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, et kaks mälupulka, mille tõendina esitamist ta soovib, on samad, mille ta andis maakohtu istungi vaheajal kaitsjale täiendavate tõenditena kohtule esitamiseks, kuna ta ise oli kohtuistungilt eemaldatud. Ringkonnakohus juhtis kohtuistungil apellandi tähelepanu asjaolule, et KrMS § 321 lg 6 kohaselt saab ringkonnakohtule uusi tõendeid esitada, sh uusi ütlusi anda ainult juhul, kui maakohus keeldus põhjendamatult selle tõendi vastuvõtmisest või kui neid tõendeid ei olnud võimalik maakohtus esitada apellantidest mitteolenevatel põhjustel. Ringkonnakohtus isiku ülekuulamine tuleks kõne alla, kui maakohtus on isiku ülekuulamisel oluliselt rikutud menetlusõigust ning uus ristküsitlus on vajalik tehtud vea kõrvaldamiseks. Ühegi sellise aluse olemasolu ringkonnakohtu hinnangul apellatsioonidest aga ei nähtu.
5. Ringkonnakohus tuvastas maakohtu istungi protokollist nähtuvalt, et pärast süüdistusaktis loetletud prokuratuuri tõendite esitamist teatas kaitsja kohtule, et süüdistatav andis talle enne kohtusaalist eemaldamist mälupulgad, millel sisalduvat täiendavad tõendid. Kuna süüdistatav ei viibinud asja arutamise juures, taotles kaitsja kohtult vaheaega mälupulkadel oleva väidetava tõendusteabe kontrolliks, et otsustada KrMS § 297 alusel täiendavate tõendite esitamise vajadus. Kaitsja avaldas kohtule, et varem ei olnud süüdistatav talle teatanud vajadusest esitada täiendavaid tõendeid. Kohus rahuldas kaitsja taotluse ning tegi istungil 4

(12)1-22-1068 vaheaja, et kaitsja saaks kontrollida mälupulkade sisu põhjal, kas need on asjassepuutuvad tõendid ning otsustada nende lisamise asja juurde (kd I, tl 67 pöördel). Pärast vaheaega teatas kaitsja, et on tutvunud süüdistatava esitatud mälupulkade sisuga, ega näe alust esitada KrMS § 297 alusel täiendavaid tõendeid (kd I, tl 67 pöördel). Seejärel lõpetas maakohus poolte nõusolekul kohtuliku uurimise ja avas kohtuvaidlused. Kaitsja kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et mälupulgad asuvad tema käes ning et nende sisu kontrollimisel ei ilmnenud neil asja lahendamiseks sobivat täiendavat tõendusteavet, mida kohtule esitada. Kaitsja väitel sisaldus ühel mälupulgal süüdistava monoloog ja teisel kaitsja jaoks kahe tundmatu isiku omavaheline vestlus. Samuti avaldas kaitsja ringkonnakohtu istungil, et süüdistatav teavitas teda soovist kuulata tunnistajana üle Q alles pärast apellatsioonitähtaja möödumist.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei selgu maakohtu istungi protokollist ega apellatsioonist ühtegi põhjust, miks ei saanud taotlust süüdistatava soovitud täiendavate tõendite osas esitada kohtule varem, sh eeskätt kaitseaktis või eelmenetluses. Ringkonnakohtus lisamiseks taotletud tõendeid, st mälupulki neil sisalduva teabega ega tunnistaja Q kutsumist kohtuistungile ei ole taotletud ei kaitseaktis ega eelistungil. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas ei saanud maakohtule tõendite esitamist takistada ka süüdistatava kohtuistungilt eemaldamine, kuna kohus andis kaitsjale võimaluse M. Tammeti edastatud mälupulkadel sisalduva teabe kontrollimiseks, et otsustada KrMS § 297 alusel täiendavate tõendite taotluse esitamise vajadus. Kolleegium rõhutab sedagi, et süüdistatav ei ole oma apellatsioonis kirjeldanud konkreetseid tõendeid, mida soovib esitada, ega selgitanud vähimalgi moel nende tõendite esitamise vajadust ja tähtsust kaitseõiguse tagamiseks ja asja õigeks lahendamiseks. Samuti pole süüdistatav toonud välja põhjusi, mis takistasid tal neid tõendeid esitada ise või kaitsja vahendusel kohtumenetluses juba varem.
2. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et KrMS §-s 3211 sätestatu kohaselt võib apellant esitatud apellatsiooni muuta ja täiendada kuni apellatsioonitähtaja lõpuni. Süüdistatav edastas konkreetsema taotluse ringkonnakohtule apellatsioonimenetluses täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks alles 26.05.2022, s.o pärast apellatsioontähtaja möödumist. Praegusel juhul ei nähtu ei viidatud taotlusest ega ka süüdistatava ja kaitsja öeldust ringkonnakohtu istungil, et mingite asjaolude teke või teadlikuks saamine kaebajatele oleks toimunud alles pärast apellatsioonitähtaja möödumist, mis õigustaks täiendavate tõendite juurdevõtmist KrMS § 3211 lg-s 2 sätestatud alustel. Samuti ei toonud kumbki apellantidest välja asjaolusid, ega põhjendanud, milline on süüdistatava taotletud tõendite otsustav tähtsus kriminaalasja lahendamisel ja kaitseõiguse tagamisel. Kolleegium juhib tähelepanu, et tegelikult on kaitsja nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus viidanud sellele, et mälupulkadel asja lahendamiseks sobivat tõendusteavet ei sisaldugi ning kinnitanud, et täiendava tunnistaja ülekuulamise soovi avaldas M. Tammet kaitsjale alles pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Kolleegium selgitab siinkohal, et asjassepuutuvate tõendite esitamine on kohtumenetluse poolte ülesanne ning kohtul on alust asuda ise tõendeid koguma alles siis, kui tõendi kogumist taotlev kohtumenetluse pool näitab ära, et tal endal ei olnud võimalik seda tõendit hankida. Kõnealusel juhul sellist olukorda ei esine. Samuti ei leia ringkonnakohus, et süüdistatava taotletud tõendid oleksid asjassepuutuvad ning et nende tõendite kogumisel oleks KrMS § 2861 lg-st 1 tulenevalt käesoleva juhtumi lahendamisel tähtsust, kuna sellekohaseid põhjendusi apellandid ringkonnakohtule esitanud ei ole. Eelnevast tulenevalt puudub alus võtta eelnimetatud tõendid asja juurde.
3. Ringkonnakohus ei pidanud põhjendatuks rahuldada süüdistatava taotlust tema ristküsitlemiseks ringkonnakohtus. Eelnevalt tõi kolleegium välja, et menetletavas asjas ei ole tuvastatud et maakohus oleks oluliselt rikkunud menetlusõigust, mis tingiks vajaduse 5

(12)1-22-1068 toimetada süüdistatava suhtes ristküsitlus menetlusõiguse kohaldamisel tehtud vea parandamiseks. Kaitsja leiab apellatsioonis, et maakohus rikkus kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta arutades oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Seejuures toonitab kaitsja apellatsioonis, et M. Tammet soovis anda ütlusi ristküsitluses, mitte ei keeldunud ütluste andmisest. Apellandi arvates rikkus maakohus süüdistatavat ristküsitlemata jättes ja selle asemel tema kahtlustatavana antud ütlusi vastu võttes ning avaldades kaitseõigust. Samuti ei saanud süüdistatav osaleda tõendite uurimise juures ning küsitleda tunnistajaid. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et maakohus on istungi korda rikkunud ning kohtuniku korraldusi eiranud süüdistatavat kohtusaalist eemaldades ja tema osavõtuta tõendeid uurides, sh ristküsitlemise asemel tema kohtueelsel menetlusel antud ütlusi avaldades, rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

1. Ringkonnakohus tutvus nii maakohtu istungi protokolli kui selle helisalvestisega, et kontrollida süüdistatava M. Tammeti kohtuistungilt eemaldamise õiguspärasust. Maakohtu 31.03.2022 istungil kajastatust ilmneb, et süüdistatav M. Tammet ilmus kohtuistungile ilma kaitsemaskita. Kohus kontrollis süüdistatava ankeetandmed ning palus süüdistataval maski ette panna. Süüdistatav keeldus väitega, et „ta on täiesti terve mees ja ei pane maski“. Kohtunik selgitas süüdistatavale Eesti Vabariigis kehtivat kohustust maski kanda. Süüdistatav kordas, et keeldub maski panemast ning kohtu korralduse täitmise asemel asus kohtuga vaidlema. Seejärel pöördus kohtunik kaitsja poole ning palus, et kaitsja selgitaks süüdistatavale maski kandmise kohustust. Kaitsja teatas kohtule, et ta võib üritada kaitsealusele selgitada, kuid see ei anna tulemust. Ühtlasi avaldas kaitsja, et kohus võib korraldada süüdistatava kohtusaalist eemaldamise (kd I, tl 57 pöördel). Kohtunik tegi seejärel süüdistatavale teatavaks KrMS §-dest 34 ja 35 tulenevad õigused ning selgitas uuesti, et süüdistatav peab alluma kohtu korraldusele. Ühtlasi selgitas kohus ja hoiatas, et kui süüdistatav rikub kohtuistungi korda, sh eirab korraldust maski kanda, võib kohus süüdistatava KrMS § 267 alusel kohtusaalist eemaldada või kohaldada aresti või rahatrahvi (kd I, 57 pöördel). Kohtuistungi helisalvestisest ilmneb, et süüdistatav jätkas kohtuga vaidlemist, rääkis kohtule ja prokuröri sõnavõtule vahele, käitus üleolevalt, kasutades muuhulgas väljendeid, et „talle pole mõtet suruda mingit Eesti Vabariiki peale“, „see kõik on mõttetu ja absurdne“. Süüdistatav avaldas, et maski ta ei pane ja kõik võivad maskid ära võtta. Kohus küsis süüdistatava käitumise osas võetavate meetmete kohta menetluspoolte seisukohta. Prokurör avaldas arvamust, et süüdistatav M. Tammet on ilmselgelt lugupidamatu kohtu vastu ning leidis, et asja on võimalik arutada süüdistatava osavõtuta. Süüdistatav teatas seejärel uuesti ja korduvalt, et ta maski ei pane ning „kui tahetakse rääkida, siis räägime ja kui ei, siis läheme laiali“. Kaitsja selgitas seejärel süüdistatavale maski kandmise ja kohtu korralduste täitmise kohustust. Süüdistatav teatas jätkuvalt, et keeldub maski kandmast ning tegi ettepaneku asja arutamine edasi lükata „suve poole, kui enam maski kanda vaja pole“ (kd I, 57 pöördel). Kohtuistungi protokollist nähtub, et pärast M. Tammeti kohtuistungilt eemaldamise määruse ettekandmist, teatas süüdistatav, et soovib kohtuistungi edasilükkamist, kuni „see maskitrall“ üle läheb, s.o ehk paari kuu pärast. Samuti avaldas süüdistatav, et ei taha, et asja ilma temata arutatakse, see on tema tahte ja loogika vastane, kuna tal on palju rääkida. Süüdistatav keeldus kohtusaalist eemaldamise määrust vastu võtmast, samuti keeldus ta allkirjaga kinnitamast määruse vastuvõtmisest keeldumist (kd I, tl 59).
2. Maakohus eemaldas 31.03.2022 määrusega süüdistatava M. Tammeti KrMS § 267 lg 1 p 1 alusel kogu istungi ajaks saalist. Määruses on välja toodud, et vastavalt 28.08.2021.a vastu võetud Vabariigi Valitsuse korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ punktile 8 on avalikus siseruumis isikul kohustus kanda kaitsemaski. Tegevuse eest vastutav isik on kohustatud tagama avalikus siseruumis 6

(12)1-22-1068 kaitsemaski kandmise kohustuse täitmine. Kohtusaalis kui avalikus siseruumis peab kohtuistungil tagama kohtunik maski kandise kohustuse. Kaitsja leiab apellatsioonis, et kohtuistungi korra rikkumist sisaldavate tegude ammendavat loetelu ei ole normi tasemel kehtestatud, aga see ei hõlma siseruumis kaitsemaskist keeldumise mõistet. Apellandi arvates on kohtuniku või kohtukordniku korralduse mittetäitmine seostatav vaid kohtuistungi korra rikkumise ja selle tõkestamiseks antud korraldustega. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja jätnud tähelepanuta, et kohtumääruses ei ole M. Tammeti istungilt eemaldamise põhjusena välja toodud üksnes see asjaolu, et süüdistatav eiras kohtuniku korraldust kanda avalikus siseruumis kaitsemaski. Määruses kirjapandu kohaselt ei allunud süüdistatav lisaks korduvalt kohtu korraldustele ning käitus kohtuga üleolevalt. (kd I, tl 53 ja 53 pöördel).

1. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub ka 31.03.2022 maakohtu istungi protokollist ja helisalvestistest, et tõele ei vasta apellatsioonides väidetu selle kohta, et M. Tammeti istungilt eemaldamine kogu kohtuistungi ajaks leidis aset üksnes kaitsemaski kandmise korralduse eiramise tõttu. Kohtuistungil talletatust ilmneb, et kuigi istungi korra rikkumine sai süüdistatava poolt alguse maski kandmise korralduse eiramisest, kasvas see koheselt üle kohtuistungi pidamist takistavaks ja kohtuga lugupidamatuks käitumiseks, mis on käsitatav KrMS §-s 267 sätestatud kohtuistungi korra rikkumise ja kohtuniku korralduste täitmata jätmisena. Eelnevalt tõi ringkonnakohus välja, et süüdistatav jättis korduvalt täitmata kohtuniku korraldused korrarikkumise lõpetamiseks, samuti kommenteeris ebaviisakalt nii kohtuniku kui ka prokuröri seisukohti ning avaldas muid kohatuid kommentaare, eirates kohtu korraldusi korrarikkumise lõpetamiseks. Istungi kajastusest selgub, et kohus püüdis esmalt kannatlikult ja korduvalt M. Tammetile selgitada kohustust istungi korrast kinni pidada ja kohtuniku korraldusi täita, selgitades süüdistatavale viimaks ka KrMS §-s 267 sätestatud meetmeid, mida võib kohus kohaldada kohtuistungi korda rikkuva isiku suhtes. Paraku ei piisanud sellest, et süüdistatav taltuks ja korrigeeriks oma käitumist. Eraldi väärib märkimist seegi, et ka kaitsjal ei õnnestunud süüdistatavale kohustust täita kohtu korraldusi, mispeale kaitsja pakkuski kohtule välja võimaluse kohtupidamise jätkamiseks süüdistatav saalist eemaldada. Kolleegium, tutvunud kohtuistungi protokolli ja helisalvestisega leiab, et kohtuistungil kujunes süüdistatava jätkuva korrarikkumise tõttu olukord, mille tõttu oli maakohus sunnitud kohtuistungi korrakohase läbiviimise jätkamiseks süüdistatava kohtusaalist eemaldama.
2. Kaitsja on viidanud apellatsioonis RKKKo lahendile asjas nr 3-1-1-106-06, p 8.3, milles märgitu kohaselt võib kriminaalasja arutamine süüdistatava kohalolekuta, kui selleks ei olnud nõuetekohast õiguslikku alust, vastata olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tunnustele, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks maakohtule. Samuti on kaitsja osutanud lahendis RKKKo nr 3-1-1-24-16 märgitule, et põhiseaduse §-st 24 tuleneb süüdistatava põhiõigus viibida enda asja lahendamise juures ja olla kohtus ära kuulatud. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kaitsja poolt viimati nimetatud lahendi nr 3-1-1-24-16, p-s 6 on selgitatud, et kuigi KrMS § 35 lg 2 näeb ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest, st viibida oma asja arutamise juures, ei ole selline õigus siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel, eeskätt juhul, kus süüdistatav on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Riigikohus on toonitanud, et piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne ning üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Riigikohus toob välja, et kehtiva menetlusseaduse kohaselt arutatakse kriminaalasja üldjuhul süüdistatava osavõtul, aga KrMS §-des 267 ja 269 nimetatud erandid annavad õigusliku aluse asja arutamiseks 7

(12)1-22-1068 süüdistatava osavõtuta. Riigikohus on osutanud, et süüdistatava kohtuistungilt eemaldamise õiguspärasust hinnates tuleb kontrollida, kas menetlustoiminguks esines kohane õiguslik alus ja kas süüdistatava kohtuistungilt kõrvaldamisel võis kohus rikkuda menetlusõigust. Riigikohtu selgituse kohaselt ei pruugi ka olukorras, kus süüdistatava kohtuistungilt kõrvaldamisega on rikutud menetlusõigust, see tingimata viia ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuseni, s.o tegemist ei ole vältimatult kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 tähenduses. Lähtuda tuleb konkreetse kriminaalasja asjaoludest ja põhiõiguste tagamise eesmärgist ning rikkumise olulisuse hindamisel tuleb muu hulgas kaaluda, kas süüdistatava juuresolekuta uuritud tõenditele tugineti tema osas kohtuotsuse tegemisel. Alles siis, kui apellatsioonimenetluses jõutakse järeldusele, et isiku kõrvaldamisega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus, tuleb see rikkumine korvata asja uueks arutamiseks saatmisega (vt osutatud lahendi, p-d 7 ja 8).

1. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul esines maakohtus kriminaalasja arutamiseks süüdistatava osavõtuta KrMS § 269 lg 2 p-s 1 sätestatud alus. See tähendab maakohus eemaldas põhjendatult kohtuistungi korda rikkuva ja kohtuniku korraldusi eirava süüdistatava kohtumääruse alusel kogu istungi ajaks saalist KrMS § 267 lg 1 p-s 1 sätestatud alusel. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et maakohtu poolt süüdistatava eemaldamine kogu kohtuistungi ajaks oli ebaproportsionaalne meede. Tutvunud asja materjalidega, nõustub kolleegium maakohtuga, et süüdistatav rikkus kohtuistungi korda ega täitnud kohtuniku korraldusi sellisel viisil ja mahus, et oli proportsionaalne eemaldada ta istungilt kohtumenetluse normaalseks jätkamiseks. Kuna maakohtus oli planeeritud kohtuasja arutamine ühele päevale ning süüdistatava poolt kohtu korralduste korduvat eiramist arvestades oli tõenäoline ja prognoositav sellise käitumise jätkumine, valis kohus kohtupidamise jätkamise huvides õigustatult meetmeks süüdistatava eemaldamise kogu kohtuistungi ajaks. Kolleegium ei pea põhjendatuks kaitsja seisukohta, et maakohus pidanuks arvestama kohtupidamise korda rikkuva süüdistatava taotlusega lükata kohtuistung paar kuud edasi, andmaks võimaluse süüdistatavale sobival ajal ning ilma maski kandmise kohustuseta kohtuistungil osaleda. Ringkonnakohus leiab, et kohus peab kindlustama kohtuistungi korrakohase läbiviimise, ega ole kohustatud tolereerima menetluse läbiviimist takistava menetlusosalise soove.
2. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kolleegium kaitsja apellatsioonis väljendatud kriitikaga, et maakohus rikkus KrMS § 35 lg 2 nõudeid, võttes süüdistatavalt võimaluse võtta osa kohtulikust arutamisest, küsitleda tunnistajaid, esitada nende ütlustele vastuväiteid ja anda ütlusi. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatav M. Tammet käitus maakohtus viisil, mis tingis tema kohtuistungilt eemaldamise ning sellega võttis süüdistatav endalt võimaluse kohtuistungil ütlusi anda ning küsitleda tunnistajaid (vt näiteks RKKKo nr 3-1-1-45-13, p 13). Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks veelkord märkida, et süüdistatava kaitsjagi möönis kohtuistungil, et kohus võib istungi jätkamise huvides kaaluda süüdistatava eemaldamist kohtusaalist KrMS § 267 sätete alusel. Samuti nähtub kohtuistungi protokollist, et kui prokurör taotles kohtuliku uurimise käigus vastu võtta ja avaldada kohtuistungilt eemaldatud süüdistatava M. Tammeti kohtueelsel menetlusel kahtlustatavana antud ütlused, ei vaielnud kaitsja sellele vastu (kd I, tl 67). Seetõttu on mõneti kummastav kaitsja etteheide maakohtule M. Tammeti kohtusaalist eemaldamise ebaproportsionaalsuse ning süüdistatava kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise osas.
3. Kolleegium ei nõustu apellantidega, et menetletavas asjas maakohtu poolt süüdistatava juuresolekuta uuritud tõenditele tuginemine viitab võimalikule kaitseõiguse ja tõendite kogumis hindamise põhimõtte rikkumisele, millega kaasnes põhjendamatu kohtuotsus. 8

(12)1-22-1068 Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, miks praeguses asjas oli süüdistatava eemaldamine kohtuistungilt õigustatud ning et süüdistatava enda käitumine tingis olukorra, et maakohtus uuriti tõendeid ilma süüdistatava osavõtuta. Süüdistatava huvisid kaitstes osales kohtuistungil tõendite uurimisel kaitsja, kes nähtuvalt istungi protokollist on muuhulgas ristküsitlenud nii kannatanut X kui ka tunnistajat Y, samuti nõustus kaitsja süüdistatava kohtueelsel menetluses antud ütluste avaldamisega. Kaitseõiguse tagamise seisukohalt on oluline seegi, et maakohus võimaldas kaitsjal täiendavate tõendite esitamise vajaduse otsustamiseks kohtuistungi vaheajal tutvuda süüdistatava edastatud mälupulkadel sisalduva teabega. Samuti tuleb välja tuua, et kaitsja nõustus tõendite uurimisega ilma kaitsealuse osavõtuta ning kohtuliku uurimise lõpetamisega, ega esitanud taotlust kohtuistungi edasilükkamiseks. Ringkonnakohus osutab ka sellele, et kohtuvaidlustes leidis kaitsja, et M. Tammet tunnistab süüd osaliselt, s.o kannatanu korduvas löömises. Kaitsja nõustus, et kohtus uuritud tõendid on M. Tammetit süüstavad ning taotles karistada teda rahalise karistusega, mis tuleks jätta osaliselt täitmisele pööramata. Seejuures käsitles kaitsja vaidlustes muuhulgas kohtus avaldatud M. Tammeti ütlusi ning tugines neile kuriteosündmuse asjaolude kohta hinnangu andmisel, seadmata kahtluse alla M. Tammeti kohtueelsel menetlusel antud ütluste tõendina lubatavust.

1. Seega leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas ei ole süüdistatava juuresolekuta uuritud tõenditele tuginemine toonud kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus hindas uuritud tõendeid kogumis. Süüdistatav heidab apellatsioonis üldistavalt ette, et kogu asi on tema vastu ja vaenulikult meelestatud ning kohtulahendis on ütlused „nihkesse läinud“. Sellest konkretiseerimata etteheitest võib järeldada, et süüdistatava arvates on maakohus andnud ebaõige hinnangu asjas uuritud tõenditele, sh kannatanu, tunnistaja ja M. Tammeti poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele. Seega ei ole süüdistatav rahul maakohtu järeldustega ning taotleb sisuliselt tõendikogumi ümberhindamist ringkonnakohtu poolt (lisaks kaitsja apellatsioonis alternatiivselt taotletud asja maakohtule uueks arutamiseks saatmisele). Samuti heidab süüdistatav apellatsioonis ette, et maakohus pole arvestatud, et süüdistatav lõi kasupoega ainult enesekaitseks. Ringkonnakohus selgitab siinkohal, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning ringkonnakohus võib KrMS § 15 lg 2 p 2 kohaselt oma lahendi rajada maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib ringkonnakohus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohutust erineva hinnangu juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ja miks tuleks apellatsioonikohtul anda tõendikogumile teistsugune hinnang (vt nt RKKKo-d nr 3-1-1-6-15, p 9; 1-19-10157, p 7; 1-20-1301/35, p 14). Käesolevas asjas ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu poolt tehtud vigu, mis annaks alust jõuda tõendite ja süüküsimuse osas maakohtust erinevale järeldusele. Apellatsioonides (eeskätt süüdistatava apellatsioonis) ei esitata argumente, mida maakohus poleks juba käsitlenud. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Sel põhjusel jätab ringkonnakohus maakohtu põhistused KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses täies mahus kordamata ning lisab oma järgnevad põhistused.
2. Ringkonnakohus ei nõustu apellantide etteheitega maakohtu poolt tõendite hindamisele. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses sisalduv tõendite analüüs põhjalik ja veenev ning kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav ning maakohus on järginud KrMS §-s 61 sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus vaagis tõendeid kogumis hinnates muuhulgas kaitsja nõusolekul avaldatud süüdistatava kohtueelsel menetlusel antud ütlusi. Kahtlustatavana antud ütlustes tunnistas M. Tammet end osaliselt 9

(12)1-22-1068 süüdi ning kinnitas kasupoja löömist näo piirkonda. M. Tammeti ütluste kohaselt soovis ta kasupojalt arvutit ära võtta, tõstis selle üles ning see kukkus. Seepeale olevat kannatanu tõusnud püsti, et teda lüüa, M. Tammet astus tagasi, et mitte pihta saada ning ründas pärast arvuti kukkumist ise kannatanut, lüües teda rusikaga näo piirkonda selliselt, et kannatanu kukkus löögist tooli peale. M. Tammet kinnitab, et kui Y tuli tuppa uurima, mis juhtus, saatis ta Y minema, et viimane löökidest pihta ei saaks. Samuti on M. Tammet andnud ütlusi, et lõi seejärel veelkord kasupoega rusikaga näkku, kes kukkus taas toolile ning seejärel lõi toolile kukkunud kannatanut veel mõned korrad, aga „nokauti“ ei olevat kannatanut löönud. Kahtlustatav kinnitas, et on karated harjutanud ja läks endast välja. Lootis, et kasupojal on mingi austus tema vastu ja arvab, et kannatanu andestab talle ning poleks pidanud teda lööma. Kannatanu kägistamist ei olevat toimunud, aga kannatanu särgi võis lõhkuda (kd I, tl 39-42).

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, et kannatanu X ja tunnistaja Y ütlused, kes nägi sündmust pealt, on asjaolude osas riimuvad (kd I, tl 90). Kannatanu X ütluste kohaselt oli M. Tammet 22.05.2021 joobes, viskas tema arvuti teise tuppa ja lõi kannatanut 10 kuni 15 korda, samuti võttis kaelast kinni ja kägistas selliselt, et kannatanu ei suutnud hingata. Seejärel tuli süüdistatav justkui mõistusele, lasi X lahti ja hakkas rääkima, et kannatanu peab tema autoriteeti austama. Kannatanu kinnitas, et üritas end kaitsta kahel korral vastu lüües. Kannatanu kinnitusel olid süüdistatava löögid tugevad, kannatanu nägu ja pea olid paistes. Enne kägistamist rebis süüdistatav kannatanu T-särgi ribadeks (kd I, tl 61 ja 61 pöördel). Kannatanu kinnitab, et juhtunut nägid pealt ema Y ja alaealine vend. Kannatanu sai vigastused, silm ja nägu olid sinikaid täis, ei näinud 2-3 päeva, pea oli väga paistes, tundis valu, ei suutnud õppida eksamiteks 2 nädalat. Kannatanu ütluste kohaselt saatis süüdistatav M. Tammet talle pärast juhtunut mõnitavaid sõnumeid, milles väitis, et kannatanu on ise süüdi (kd I, tl 62). Sõnumid olid ähvardavad, mõnitavad, siis jälle vabandavad, helistas pidevalt kannatanule, mis oli väga häiriv, mh käskis päikeseprillid ette panna ja kooli minna (kd I, tl 62 pöördel). Pärast löömist heitis süüdistatav kannatanule ette, et viimane teda ei austa ja ei abistanud, kui süüdistataval oli Türil vaja võlglastelt raha välja nõuda (kd I, tl 63). Pojale kehavigastuste tekitamist pealt näinud tunnistaja Y kinnitas, et süüdistatav oli sel päeval alkoholi tarvitanud. Tunnistaja kuulis, kuidas süüdistatav lubas autost tuua kirve ja haamri, et lõhkuda poja arvuti, nägi kui süüdistatav viskas arvutit, läks pojale kallale ja lõi rusikaga näkku mitu korda, kui poeg istus toolil. Poeg karjus, ära löö rohkem ja väiksem laps nuttis (kd I, tl 64). Tunnistaja kinnitas, et püüdis süüdistatavat eemale tõmmata, haaras jopest, aga süüdistatav ei kuulanud ja käskis tal eemale minna, kui ta ei taha ka lüüa saada. Tunnistaja nägi, kui M. Tammet hakkas poega kägistama ning ehmus ja kutsus politsei. Tunnistaja kinnitas, et pojal oli nägu verine, vereklombid silmas, poeg oli šokis, hoidis pead kinni (kd I, tl 64 pöördel). Tunnistaja kinnitas, et süüdistatav on tema suhtes olnud vägivaldne mitu korda, tunnistaja kinnitas, et süüdistatav on ka teda kägistada püüdnud (kd I, tl 64 pöördel). Tunnistaja ütluste kohaselt saatis M. Tammet pärast juhtunut talle sõnumeid, mille tunnistaja edastas politseile (kd I, tl 43-46, 48, 52). Tunnistaja kirjeldas, et süüdistatav on tema sõpru ähvardanud, teda sõimanud ja pärast seda intsidenti nad koos ei ela, süüdistatav kirjutas ja ähvardas ja võis päevas saata sadu sõnumeid (kd I, tl 65 ja 65 pöördel).
2. Ringkonnakohus leiab, et millegagi ei ole kinnitamist leidnud süüdistatava abstraktne väide, et kannatanu ja tunnistaja ütlused võivad olla kantud vaenulikkusest tema vastu. Maakohus on kõrvutanud M. Tammeti, kannatanu ja tunnistaja Y ütlusi politsei poolt sündmuskohal kannatanu vigastustest tehtud fotodega, AS Järvamaa Haigla vastuses ja patsiendikaardil sisalduva teabega kannatanul tuvastatud vigastuste kohta näo, pea, puusa ja õlavarre piirkonnas. Samuti hindas kohus süüdistatava poolt kannatanule ja tunnistajale edastatud sõnumeid, millest nähtub muuhulgas, et süüdistatav tunnistab kannatanu löömist. 10

(12)1-22-1068 Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu järeldustega, et kannatanu ja tunnistaja ütlused on usaldusväärsed, puudub igasugune alus kahelda kannatanu ütlustes, mida kinnitavad muud kogutud tõendid. Kohus arvestas ka tuvastatud asjaoludega, mille kohaselt on süüdistatav tunnistaja Y suhtes kasutanud varem vägivalda. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul õige süüdistatava apellatsioonis väidetu, et kannatanu ja tunnistaja ütlused pruugi olla usaldusväärsed ning maakohtu lahendis on ütluste käsitlemine „nihkesse läinud“. Tegelikult ei ole süüdistatav ka apellatsioonis selgitanud, milliste asjaolude osas kannatanu ja tunnistaja on ebaõigeid ütlusi andnud, seega jäävad süüdistatava väited paljasõnaliseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on nii süüdistatava, kannatanu kui ka tunnistaja ütlusi põhjalikult vaaginud, kõrvutanud neid teiste kogutud tõenditega ning arvestanud nende hindamisel kehtivas kohtupraktikas väljakujunenud kriteeriume. Maakohus on põhjendanud, miks saab kuriteosündmuse asjaolude tuvastamisel eeskätt tugineda kannatanu ja tunnistaja usaldusväärsetele ütlustele, mis riimuvad ülejäänud tõendikogumiga.

1. Apellatsioonis leiab süüdistatav, et maakohus jättis arvestamata, et ta lõi kannatanut üksnes enesekaitseks. Ringkonnakohus osutab, et maakohus on juba seda süüdistatava väidet kontrollinud. Seejuures on kohus välja toonud, et süüdistatav lahkus sündmuskohalt kohe pärast politsei kutsumist ning pole avaldanud, et tal oleks esinenud tervisekahjustusi. Maakohus käsitles otsuse p-s 12 (kd I, tl 90) süüdistatava väidet, mille kohaselt kannatanu ründas teda esimesena. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu järeldustega, et käesoleval juhul mingit õigusvastast rünnet süüdistatava õigushüvedele ei tuvastatud ning puudub vaidlus selles, et alkoholi tarbinud süüdistata oli selgelt konflikti käivitav pool ning sooritas esimese löögi. Kuigi kannatanu tõrjus enesekaitseks süüdistatava rünnet löömisega vastu, järgnes sellele süüdistatava poolt velgi intensiivsem rünne. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et süüdistatava enda agressiivne ja provotseeriv käitumine välistas tema hädakaitseõiguse teostamise. Samuti kontrollis maakohus süüdistuses M. Tammetile etteheidetud asjaolu, mille kohaselt süüdistatav lisaks löömisele ka kägistas kannatanut. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kogutud tõendite alusel on tuvastatud, et ka see süüdistuse asjaolu leidis tõendamist. Kägistamise toimumist kinnitavad nii kannatanu kui ka tunnistaja Y usaldusväärsed ja riimuvad ütlused. Seejuures kinnitas kägistamist pealt näinud tunnistaja Y, et süüdistatav tema suhtes kasutanud korduvalt vägivalda ning püüdnud tedagi seejuures kägistada (kd I, tl 64 pöördel).
2. Mõistetud karistust pole apellatsioonides eraldi vaidlustatud. Süüdistatav küll väidab oma apellatsioonis, et teda on alusetult mõistetud aastaks vangi, aga apellatsioonist nähtuvalt seondub see väide eeskätt süüdistatava seisukohaga, et süüdimõistev otsus on tervikuna tema suhtes ebaõiglane. Kohtukolleegium põhjendas eelnevalt, miks saab maakohtu süüdimõistvat otsust pidada seaduslikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus ei tuvastanud minetusi M. Tammetile ette heidetud teo kvalifitseerimisel ega karistuse mõistmisel. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS §-s 56 sätestatuga, arvestades kuriteo asjaolusid, raskendavate asjaolude puudumist ning kergendava asjaolu esinemist seoses kannatanu T- särgi lõhkumisega tekitatud kahju hüvitamisega. Kolleegium leiab, et maakohus on küllaldaselt põhjendanud M. Tammeti karistusliigi ja – määra vaiku aluseks olevaid asjaolusid ning vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas.
3. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et apellatsioonide väited ei võimalda seada kahtluse alla maakohtu järeldusi M. Tammeti süüteo tõendatuse osas ja tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. Maakohtu otsus M. Tammeti süüdimõistmises ja karistamises on põhjendatud ja seaduslik. Maakohus ei ole rikkunud 11

(12)1-22-1068 oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses ning puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks esimese astme kohtule uueks arutamiseks.

1. Ringkonnakohtule pole esitatud teavet apellatsioonimenetluses tekkinud kulude kohta.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 13.04.2022 otsuse M. Tammeti süüdimõistmises ja karistamises muutmata ja süüdistatava ning tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 12