lg 2 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ning määrati lisakaristus
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Transpordiametile. 5. O.L´ile
o 400 eurot tuleb kassatsioonitähtaja, s.o 30 päeva jooksul, tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
) § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest ning talle määrati karistuseks rahatrahv 100 trahviühikut, s.o 400 eurot ning lisakaristusena võeti ära juhtimisõigus 2 (kaheks) kuuks selle eest, et ta juhtis 19.07.2021 mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 123+/-8 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 90 km/h, seega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 25 km/h. O.L rikkus
lg 1 p 1 sätestatud normi pannes toime
lg 1 p 1 nõudeid ning tegu on kvalifitseeritud
Menetlusalusele isikule on karistuseks määratud rahatrahv 100 trahviühikut so 400 eurot ja lisakaristusena juhtumisõiguse äravõtmine kaheks kuuks. Karistuse määramisel on arvestatud isiku karistust kergendavaid asjaolusid - puhtsüdamlikku kahetsust ja märgitud, et raskendavad asjaolud puuduvad.
lg 1 p 1 sätestab suurimaks lubatud sõidukiiruseks asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et O.L sõitis asulavälisel teel kiirusega 123 km/h +/- 8 km/h. Kohtule esitatud materjalide kohaselt mõõdeti kiirust kiirusemõõturiga Stalker DSR 2X nr DB012531, antennid KC153 ja KR038188, tabloo DI076198, mida testiti 19.07.2021 kell 19:00 ning seade oli töökorras ning töötemperatuur vastas mõõtevahendi kasutusjuhendis ja mõõtemetoodikas esitatud nõuetele. Taatlustunnistuse nr TTRS-20/00244 kohaselt vastab väärteo toimepanemise tõendamiseks kasutatud kiirusmõõtur Stalker DSR 2 X nr DB012531 esitatud nõuetele ning on taadeldud 04.11.2020. Eeltoodust tulenevalt on O.L ´i käitumine õigesti kvalifitseeritud
Vaidlus seisneb süü osas mis puudutab karistuse määramist ning rahatrahvi suurust ja kohaldatud lisakaristust. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Kohus hindab käesoleval juhul O.L ´i süü suurust. Süü suuruse hindamisel arvestab kohus, et tegu on toime pandud asulavälisel teel ja ajal, mil on võrdlemisi palju liiklejaid (kell 20:42). Süüd suurendavaks asjaoluks peab kohus lapse viibimist sõidukis (O.L-i enda põhjenduste kohaselt kiirustas ta last naise juurde viima) kuna menetlusalune isik seadis kiiruse ületamisega otseselt ohtu oma lapse elu ja tervise lisaks teistele kaasliiklejatele. Kuigi liiklus- ja ilmaolud olid kiiruse ületamise hetkel head, tuleb arvesse võtta, et maanteel liigub teisi sõidukeid. Liikudes kiirusel 123 km/h ei ole juht võimeline ootamatult teele ilmuva takistuse ees peatuma ega ka sellest takistusest ohutult ümber põikama. Samuti ei ole O.L-i puhul alust arvata, et tegemist võis olla üksikjuhtumiga kuivõrd rikkumise toimepanemise hetkel oli O.L mitu kehtivat väärteokaristust liiklusrikkumiste eest. Küll aga on saab kohtu hinnangul isiku kahetsust, mida ta korduvalt väljendas, pidada siiraks. Kokkuvõttes on kohtu hinnangul menetlusaluse isiku süü suur. 3 Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse seadusandja poolt eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.
lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kohus toob välja, et keskmine sanktsiooni määr antud väärteo puhul on 50 trahviühikut, esinevad karistust kergendavad asjaolud kuid ka asjaolud, et isikul on varasemaid liiklusrikkumisi kiiruse ületamise eest millest kohtuotsuse tegemise hetkeks kehtib kaks. Isikut iseloomustava asjaoluna ei saa kõrvale jätta asjaolu, et rikkumise toimepanemise hetkel oli O.L kolm kehtivat liiklusrikkumist ning kõik olid seotud kiiruse ületamisega. Käesolevas väärteootsuses ette heidetud kiiruse ületamise episoodi pani O.L toime vähem kui kaks kuud peale viimase karistuse saamist ning sisuliselt kuu aega hiljem peale otsuse jõustumist. Seega ei ole tõepoolest alust arvata, et määratud karistused rahatrahvi näol oleksid avaldanud mingisugust preventiivset mõju ning lisakaristuse kohaldamine on vajalik ning põhjendatud. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult ja tahtlikult liiklusnõudeid. Kaebuse esitaja on põhjendanud oma käitumist asjaoluga, et ta kiirustas last ema juurde viima. Kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et suurim lubatud piirkiirus kehtib ühetaoliselt iga juhi jaoks, liiklusseadus ei tee erandeid lubatud sõidukiiruse suuruse kohta seoses sellega, et kuhugi on kiire. Seega ei ole kaebuse esitaja ennast õigustavad väited ei süüd vähendavad ega õigusvastasust välistavad, vaid vastupidi, näitavad, et menetlusalune isik ei ole aru saanud oma teo ohtlikkusest, keelatusest ega süü suurusest. Sõiduki juhtimine asulavälisel teel 90 km/h piirangu alas kiirusega mitte vähem kui 123 km/h, pani kaebuse esitaja ohtu nii tema enda kui ka teiste temaga samale teelõigule sattuvate kaasliiklejate elu ja tervise ning kõrvaliste isikute vara, mis aga näitab juhi ükskõiksust ja hoolimatust liiklusnõuete täitmisesse ja tema enda käitumisest tulenevasse ohtu. Karistuse eripreventiivne eesmärk on süüdlase mõjutamine, et ta edaspidi käituks õiguskuulekalt ega paneks toime uusi süütegusid. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina tuleb kõigile liiklejatele anda signaal, et liiklusreeglite eiramine ei ole millegagi õigustatud ning ohtlik tegu saab ka karmilt karistatud. Kohus on seisukohal, et positiivne on preventatsioon, mis on eesmärgiga avaldada õiglase karistusega mõju, mis kinnitab inimeste usku normide kehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajal oli väärteo toimepanemise ajal kolm kehtivat väärteokaristust
Seega on kaebuse esitaja ka varem toime pannud samaliigilisi liiklusalaseid rikkumisi ning paratamatult on tegemist käesoleval juhul O.L ´i iseloomustavate andmetega. Seega arvestades varasemaid määratud väärteokaristusi väärteootsustuse tegemise hetkel leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud sanktsiooni maksimaalses määras põhikaristus on süüle vastav ja on proportsionaalne nii toimepandud väärteoga kui ka preventiivsete eesmärkidega ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta. Määratud karistus on kohtu hinnangul kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid 4 Määratud lisakaristuse puhul peab kohus asjakohaseks viidata lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajal oli väärteo toimepanemise ajal kolm kehtivat väärteokaristust
Nagu kohus eelnevalt märkinud on, iseloomustab see kaebuse esitaja isikut kui isikut, kes ei täida liiklusnõudeid korrektselt. Kohus leiab, et kuna antud juhul on tuvastatud korduv kiiruse ületamine kui ka toime pandud väärteo iseloomust tulenev hoolimatu suhtumine oma teosse, siis on lisakaristuse kohaldamise eeltingimused täidetud ning põhjendatud eripreventiivsetel kaalutlustel. Pelgalt rahatrahv ei suuda kohtu hinnangul menetlusalust isikut mõjutada õiguskuulekusele kuivõrd talle on korduvalt rahatrahve samalaadse teo eest määratud ning seda ka sanktsiooni maksimaalses määras. Arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud korduvat kiiruse ületamist, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Kohus leiab, et kaebuse esitaja kujutab endast liikluses ohtu, kuivõrd ta ei suuda tajuda tema enda juhitud sõiduki liikumiskiirust 90 km/h alas olukorras, kus tema sõiduki kiiruseks on mõõdetud 123 km/h. Kui isik ei suuda ei jälgida spidomeetrit ega kohandada juhitava sõiduki kiirust vastavalt kehtestatud ja üheselt arusaadavale kiiruse piirangule ja ületab lubatud sõidukiirust, siis näitab kaebuse esitaja käitumine seda, et ta suhtub juhile kehtestatud elementaarsesse keeldu üleolevalt ja teisi ohustavalt. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse mõneks ajaks liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes.
lg 5 p 1 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Arvestades, et tegemist on korduva samalaadse liiklusalase rikkumisega ning kohus hindas süü suureks on kohus seisukohal, et määratud lisakaristus on 5 proportsionaalne toimepandud teo ja isiku süüga. Ei saa märkimata jätta, et
lg 2 eest on võimalik määrata juhtimisõiguse äravõtmist ka põhikaristusena ja seda kuni kuueks kuuks. Kaebuse esitaja on palunud juhtimisõiguse alles jätta seoses sellega, et ta on kahe alaealise lapse ainus ülalpidaja. Kohtu hinnangul on see inimlikust aspektist arusaadav, aga see ei ole kuidagi ei süüd vähendav ega karistust kergendav või lisakaristuse kohaldamist välistav asjaolu. Sellisel juhul kaotaks lisakaristus oma eesmärgi ja mõtte, kui seda ei saaks kohaldada kõigi lapsi ainsana ülalpidavate ja sellega seoses sõidukit vajavate isikute puhul. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt ei välista juhtimisõiguse äravõtmist ka töö kaotamise võimalus. Ainuke erand on sätestatud KarS § 50 lg-s 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit liikumispuude olemasolu kohta. Kohus leiab, et kui isikule antakse eriõigus sõidukijuhtimise õiguse näol, peavad talle selle õiguse saamisel kõik nõuded, keelud ja reeglid selged olema. Vastasel juhul talle seda õigust anda ei saakski. Korduvate kiiruse ületamiste eest karistatud isikuna pidanuks kaebaja tegema järeldused, et tuleks hoiduda riskikäitumisest liikluses ja hoiduma sellise liiklusalase väärteo toimepanemisest, mille eest on kas põhi- või lisakaristusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine. Juhtimisõiguse saanud isikuna ja kiiruse eest korduvalt karistatud isikuna pidi kaebuse esitaja teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi - või lisakaristusena. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema või temast majandustegevuse tõttu sõltuvate isikute olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamiseks. Kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud lisakaristuse suurus 2 kuud on põhjendatud. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus juhindub VTMS § 120 lg 1, § 132 p 2, § 133-134. Piret Liivo kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.