1-22-3048/15

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2022, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-22-3048 Kohtukoosseis Sten Lind, Pavel Gontšarov ja Inna Ombler Kriminaalasi Raivo Sirela süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. mail 2022 lühimenetluse sätete järgi toimunud kiirmenetluses tehtud otsus Apellandid Süüdistatav, kaitsja Prokurör Arno Tuisk Süüdistatav Raivo Sirela isikukood 35203130442; Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel; XXX; XXX, viibib vahi all; XXX; varem kriminaalkorras korduvalt karistatud Urmas Simon Kaitsja RESOLUTSIOON Jätta süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid läbi vaatamata. Määrata Raivo Sirelale apellatsioonimenetluses osutatud riigi Advokaadibüroo Simon OÜ-le makstava tasu suuruseks 76,5 eurot. õigusabi eest Riigi õigusabi kulu mõista riigieelarvesse välja Raivo Sirelalt. Makseinfo koos arveldusarvete ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Raivo Sirelale eraldi dokumendina. MÄÄRUSE VAIDLUSTAMISE KORD Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav saab esitada määruskaebuse advokaadist kaitsja vahendusel. 1 Kui ringkonnakohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega; kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Raivo Sirelale on KarS § 199 lg 2 p 9 järgi esitatud süüdistus selles, et ta, olles süstemaatiliselt vargusi toimepanev isik, varastas
4. mail 2022 kella 19:07 paiku X kauplusest viina. Nimelt võttis ta kauplusest kolm pudelit viina „Beloff“ ning kahest neist tarbis alkoholi kohe müügisaalis: jõi ja valas oma joogipudelisse, jättes kauba eest maksmata. Turvamees pidas R. Sirela müügisaalis kinni.
5. Harju Maakohus tegi
6. mail 2022 otsuse, millega tunnistas R. Sirela KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi ning mõistis talle karistuseks 8 kuud vangistust. Kuna kohus arutas kriminaalasja lühimenetluses, vähendas kohus mõistetud vangistust KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, st 5 kuu 10 päevani. Kohus vahistas R. Sirela ja luges tema karistuse kandmise alguseks
7. mai
9. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii R. Sirela kui ka tema kaitsja. 3.1 Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja R. Sirela talle esitatud süüdistuses õigeks mõistmist või R. Sirelale mõistetud karistuse kergendamist. Kaitsja rõhutab, et R. Sirela tarbis viina ja peeti kinni müügisaalis. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et kauba senise valdaja valdus kaubale ei olnud veel lõppenud. Valdus oleks lõppenud, kui Raivo Sirela oleks koos kauba või siis antud juhul koos või ilma kauba taarata möödunud poe kassarivist ilma selle eest maksmata. Kaitsja väitel oli võetud viina ostmiseks R. Sirelal raha olemas, kuigi nii turvamehele kui ka kohtus ütles R. Sirela, et tal ei olnud raha. Kaitsja heidab ette, et menetluses ei suvatsetud kontrollida, kas R. Sirelal oli raha sularahana või pangakaardil, ning märgib, et KrMS § 7 kohaselt tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja leiab, et äärmisel juhul saaks R. Sirelat süüdistada kauba rikkumises, kuid see ei ole kriminaalkorras karistatav tegu. Alternatiivselt leiab kaitsja, et R. Sirelale on mõistetud põhjendamatult karm karistus ja karistust tuleks kergendada. Tegemist on ühe episoodiga ning rikutud kaup ei ole nii märkimisväärselt väärtuslik, et selle eest mõista karistuseks 8 kuud vangistust. 2 Kaitsja on esitanud koos apellatsiooniga taotluse osutatud õigusabi eest makstava tasu kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus määraks tasu suuruseks 117 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal 40 minutit kaitsealusega konsulteerimiseks ning 90 minutit apellatsiooni koostamiseks. 3.2 R. Sirela taotleb karistuse vähendamist kahe kuu võrra või teo ümberkvalifitseerimist kauba rikkumiseks. R. Sirela väitel teadis ta x-sse minnes, et tal on pangakaardil 6 eurot 56 senti ja teksapükste taskus kaks kaheeurost, üks üheeurone ja kaks kahekümnesendist münti. R. Sirela sõnul ei oska ta öelda, miks ta pani korvi kolm pudelit viina, küll kinnitab ta, et teadis, et tal on raha kahe pudeli ostmiseks ja ühe peab ta tagasi viima. Müügisaalis tekkis tal terviserike, mille tõttu vajas ta kohe kasvõi 100 g alkoholi. R. Sirela rõhutab, et kui ta müügisaalis viina jõi, ei kahjustanud ta pudeli turvaelementi. See näitab, et tal ei olnud soovi varastada. Tühjad pudelid oleks saanud n-ö kassasse lüüa ja ta oleks saanud nende eest maksta. Turvamees ei lasknud tal aga kassasse minna. R. Sirela leiab, et varguseks saab lugeda üksnes seda, kui ta oleks kauba eest tasumata kassast möödunud. R. Sirela märgib, et kui kohale jõudis politsei, oli ta juba purjus ja lõi kõigele käega. Ta valetas, et tal pole raha. R. Sirela leiab, et KarS § 199 lg 2 p 9 on vastuolus võrdse kohtlemise printsiibiga ega ole õigusriigile kohane. Apellatsioonis on märgitud, et ühegi Euroopa liikmesriigi karistused ei tohi ületada Euroopas kehtivaid norme. R. Sirela väitel on kuni 1000-eurose väärtusega asja vargus Soomes karistatav vaid rahatrahviga. Veel märgib R. Sirela, et Riigikohtu praktika kohaselt ei tohi karistus süüteopõhimõttest tulenevalt ületada toimepandud kuriteo raskust. Samuti leiab R. Sirela, et kuna ta vajas alkoholi ellu jäämiseks, õigustab tema tegu põhiseaduses sätestatud õigus elule. Süüdistatav peab põhjendamatuks ka seda, et igal järgmisel korral karistatakse raskema karistusega.
10. Apellatsioonidele on esitanud kirjaliku vastuse abiprokurör Arno Tuisk, kes leiab, et apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Kohtukolleegium on üksmeelel, et apellatsioonide seisukohad ilmselgelt ei anna põhjust R. Sirela teo ümberkvalifitseerimiseks ega tema karistuse kergendamiseks, mistõttu on apellatsioonid perspektiivitud.
12. Esmalt tuleb märkida, et mõlemas apellatsioonis on tuginetud faktiväidetele, mida toetavaid tõendeid kriminaalasjas ei ole. Apellatsioonides on väidetud, et R. Sirelal oli raha tasumaks poe müügisaalis ära joodud ja ümber valatud viina eest. R. Sirela on lisaks sellele väitnud, et vajas kiiresti alkoholi äkki tekkinud terviseprobleemi tõttu. Ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et R. Sirelal oleks ilmnenud X kaupluses olles mingi tervisehäire, ei ole; R. Sirela isegi ei ole seda oma ütlustes maininud. Kriminaalasja materjalides ei ole ka 3 tõendit, millest nähtuks, et R. Sirelal oli viina ostmiseks raha olemas. KrMS § 60 lg-st 1 tulenevalt saaks kohus aga nendele väidetele tugineda vaid siis, kui need on tõendatud. Kaitsja etteheide, et menetluses ei selgitatud välja, kas R. Sirelal oli raha, on põhjendamatu. Kriminaalasja materjalides on olemas tõendid, et R. Sirelal raha ei olnud. Maakohus on otsuses viidanud R. Sirela enda kohtueelses menetluses antud ütlustele, et pani varguse toime rahaliste raskuste tõttu. Samuti on maakohus viidanud R. Sirela kinni pidanud turvamehe ütlusele, mille kohaselt teatas R. Sirela vastuseks nõudmisele, et ta peab ära joodud viina eest maksma, et tal ei ole raha. Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene, et kahtlustatava või süüdistatava enda ütlused oleks selle asjaolu väljaselgitamiseks ebapiisavad. Alusetu on kaitsja väide, nagu esineks küsimuses, kas R. Sirelal oli raha kaasas, kahtlus, mis tuleks tõlgendada R. Sirela kasuks. Olukorras, kus on olemas tõendid, mis kinnitavad, et R. Sirelal polnud viina eest tasumiseks raha, kuid puuduvad tõendid, mis toetaks apellatsioonides esitatud väidet, et tal siiski oli raha, puudub selline kõrvaldamata kahtlus, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.
13. Alusetu on ka apellantide arusaam, et R. Sirela tegu ei saa lugeda varguseks, kuna R. Sirela peeti kinni müügisaalis. Reeglina seisneb poevarguse puhul senise valdaja valduse murdmine küll kassast möödumises ilma kauba eest tasumata, kuid see ei ole ainus võimalus. Ilmselgelt jätab teo toimepanija senise valdaja asja valdusest ilma ka sellega, kui ta asja ära tarbib. On mõistetamatu, kuidas saab kaitsja arusaama kohaselt säilida kauplusepidaja valdus asjale, mille on teo toimepanija ära tarbinud. On päevselge, et kui asi on ära tarbitud, ei saa see enam olla kauplusepidaja valduses – kui asja enam ei ole, siis ei saa seda ka vallata. Sama selgelt murdis R. Sirela kauplusepidaja valduse ja lõi enda oma teisest pudelist viina oma pudelisse ümber valamisega. Mõlemal juhul asus R. Sirela käituma asja valitsejana. Seega on R. Sirela ilmselgelt pannud toime lõpule viidud varguse.
14. Karistuse mõistmisel on kohtul üsna suur otsustamisruum. Kõrgema astme kohtul on alust sekkuda juhul, kui karistus on toimepandud kuritegu ja süüdistatava isikut arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalne või kui kohus on rikkunud mingeid seaduses ette nähtud karistuse mõistmise reegleid (nt jätnud arvestamata kergendavad asjaolud). See, et menetluse esemeks on üks vargus ja varastatu väärtus ei olnud suur, ei tähenda, et maakohtu otsus oleks selgelt ebaproportsionaalne. Maakohtu otsusega mõistetud karistus jääb tunduvalt sanktsiooni keskmisest määrast tunduvalt allapoole. Kohtuotsusega mõistetud karistus on kooskõlas kohtupraktikaga. Alusetu on R. Sirela seisukoht, nagu oleks süstemaatilisus kvalifitseeriva tunnusena vastuolus süüpõhimõttega. Süü suurust võibki muude asjaolude hulgas iseloomustada ka see, kui isik paneb samalaadseid kuritegusid toime üha uuesti ja uuesti. Mis puutub väidetesse, et KarS § 199 lg 2 p 9 rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, siis pole R. Sirela selgitanud, kellega teda tema arvates ebavõrdselt koheldakse. See, millise karistuse on kuni 1000-eurose asja varguse eest näinud ette Soome seadusandja, ei oma Eestis toime pandud kuriteo puhul tähtsust. See, milline Eestis toime pandud tegu lugeda kuriteoks ja milline karistus selle eest ette näha, on Eesti seadusandja otsustada. Kuigi R. Sirela väidab, et „Euroopa liikmesriigi karistused ei tohi ületada Euroopas kehtivaid norme“, ei selgu apellatsioonist, kust 4 täpselt selline piirang tuleneb ja milliseid Euroopas kehtestatud norme KarS § 199 lg 2 sanktsioonimäärad ületavad.
15. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et apellatsioonid tuleb KrMS § 326 lg 3 alusel jätta läbi vaatamata.
16. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus määrata osutatud õigusabi eest makstava tasu suuruseks 117 eurot tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kaitsja taotletuga võrreldes vähendada apellatsiooni koostamise eest määratava tasu suurust. Esiteks tuleb tõdeda, et suure osa kaitsja apellatsiooni argumentatsioonist moodustavad viited Riigikohtu praktikale, mis käsitlevad küll valduse murdmise temaatikat, aga ei puuduta sellist olukorda, mis oli praeguse menetluse esemeks, ega ole seetõttu kokkuvõttes käsitatavad kaitsja seisukohti toetavatena. Kaitsja enda argumendid on kokku võetavad paari lausega. Seejuures on kaitsja tuginenud faktiväidetele, mida toetavaid tõendeid kriminaalasjas pole (seda on mööndud ka apellatsioonis). On ilmselge, et selline argument ei saanud olla tulemuslik. Lisaks on kaitsja esitanud õigusliku seisukoha, mille paikapidamatus pidi olema ilmselge (kaitsja leidis, et kauplusepidajal oli säilinud valdus viina suhtes, mille R. Sirela oli ära joonud). Ringkonnakohus mõistab, et kaitsja peab arvestama ka kaitsealuse soovidega, kuid kuna kaitsja ülesanne on osutada õigusabi, tuleb kohtukolleegiumi hinnangul arvestada apellatsiooni koostamise ajakulu hindamisel ka seda, kui suur on võimalus, et esitatud argumendid on õiguslikult edukad. Eelnevast tulenevalt määrab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstava tasu suuruseks 76,5 eurot (36 eurot kaitsealusega konsulteerimise eest ja 40,5 eurot apellatsiooni koostamise eest. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 jäävad apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Allkirjastatud digitaalselt 5