Obsah (15)

§ 118§ 199§ 121§ 68§ 115§ 117§ 28§ 57§ 73§ 16§ 18§ 141§ 31§ 74§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2022, Tartu Kriminaalasja number 1-19-9444 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Erkki Hirsnik

§ 118lg 1 ja 7 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 6.

detsembri 2021 otsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatav Margus Lemberi kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar Ringkonnaprokurör Ainar Koik Süüdistatav Margus Lember, isikukood: 38503155717; elukoht: XXX; töökoht: AVK Ehitused; üks kehtiv kriminaalkaristus – karistatud Tartu Maakohtu 27.10.2017 otsusega

§ 199

lg 2 p 7 järgi 4-kuulise vangistusega tingimisi 10-kuulise katseajaga RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu
2. detsembri 2021 otsus Margus Lemberi süüditunnistamises ja karistamises

§ 121lg 1 ja § 117 lg 1 järgi ning sundraha väljamõistmises.

2. Tunnistada Margus Lember süüdi

§ 118lg 1 p 7 järgi ja mõista karistuseks 6 aastat vangistust.

3.

§ 68

lg 1 alusel lugeda karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aeg, s.o kaks päeva. Margus Lemberil jääb kanda 5 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust.

1. Margus Lemberilt mõista välja sundraha 1635 eurot.
2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3. Prokuröri apellatsioon rahuldada, kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata.
4. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Valge & Uiga Valga osakonna kaudu 226,80 eurot, sh käibemaks 37,80 eurot, vandeadvokaat Kalju Kutsarile süüdistatav Margus Lemberi kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses.
5. Menetluskulud jäävad Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord: Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
6. Margus Lemberit süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul 20.08.2019 umbes kell 23:37 kuni 21.08.2019 kell 00:03, olles eelnevalt korraks oma elukohast (Valga mk XXX linnas XXX asuvast eramust) ühiselt alkoholi tarvitamiselt kolmekesi koos oma elukaaslase T.M. e ja oma lapsepõlvesõbra T.Miaga (s 1979.a.) lahkunud ja siis sinna tagasi pöördunud, tabas ta XXX eramu elutoas T.M. e ja T.Mipa alasti ning asendis, mis andis Margus Lemberile aluse arvata, et T.M. ja T.Mip on omavahel ja seejuures ilma Margus Lemberi teadmata sugulises vahekorras. Sellise olukorra nägemise põhjal tekkinud armukadedusehoos sõimas Margus Lember esmalt T.M. t ja T.Mipa väljendeid valimata ning seejärel Margus Lemberi ja T.Mipa vahel vastastikusest ärplemisest tekkinud omavahelise kakluse käigus peksis Margus Lember rusikatega T.Mipa korduvalt tugevajõuliselt pähe ja kehasse ning tiris ja lohistas seejärel T.Mipa XXX maja hoovi ja sealt edasi XXX tänavale, kus lõi teda jalaga korra tagumikku, mille järel T.Mip kukkus ja jäi teadvusetult tänavale lebama. Kirjeldatud käitumisega põhjustas Margus Lember T.Mipale kõvakelmealuse traumaatilise verevalumi paremal, verevalumi kõõlustanul, turse ja nahaalused verevalumid mõlema silma laugudel ja alalõuapiirkonnas, verevalumi vasaku silma sarvkestal, parempoolse 4.–
7. roide murru, nahamarrastused parema kehakülje- ja puusaliigesepiirkonnas, paremal küünarvarrel, paremal säärel ja mõlema põlve piirkonnas ning nahaalused verevalumid vasakul õlavarrel, ehk eluohtliku tervisekahjustuse. Sellise tahtliku ja korduva vägivalla kasutamisega põhjustas Margus Lember ka T.Mipa surma, sest kirjeldatud tervisekahjustuste tagajärjel suri sündmuskohalt haiglasse toimetatud T.Mip järgmisel päeval, s.o 22.08.2019, kell 10:33 haiglas. Margus Lemberi tegu on kvalifitseeritud

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi.

Maakohtu otsus 2. Tartu Maakohtu otsusega tunnistati M. Lember süüdi

§ 121

lg 1 ja § 117 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti mõistetud karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aeg, s.o kaks päeva. M. Lemberilt mõisteti välja riigi tuludesse süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad menetluskulud:  sundraha summas üks tuhat nelisada kuuskümmend eurot (876 €),  surnu keeruka kohtuarstliku ekspertiisi tasu summas kakssada kakskümmend kaks eurot (222 €),  DNA ekspertiisi tasu summas kolm tuhat ükssada kolmkümmend viis eurot (3135 €),  kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tasu summas kolmsada kaheksakümmend eurot (380 €),  kaitsjatasu määratud kaitsjate osaluse eest kriminaalasjas summas kuussada kolmkümmend seitse eurot ja kakskümmend senti (637,20 €). 2 Lahendati ka tsiviilhagiga ja asitõenditega seotud küsimused.

1. Maakohtu seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 3.
2. Vaidlust ei ole järgnevas. T.Mip viibis 20.08.2019 M. Lemberi pool aadressil XXX linn, XXX alates umbes kella kolmest. Nendega liitus pärast kella nelja ka T.M. . Koos tarvitasid M. Lember, T.Mip ja T.M. alkoholi. Alguses joodi T.Mia toodud kahte 0,5-liitrist viina, pärast aga M. Lemberi poolt kahel poeskäigul toodud kahte 0,7-liitrist viina. M. Lemberi ja T.M. e ütluste alusel on tõendamist leidnud ka, et järgnevalt lahkus millalgi M. Lember taas XXX eramust. Oma arvamusel oli M. Lember ära üle tunni. Edasisi majas aset leidnud sündmusi T.M. ei mäleta. 3.
3. Tagasi koju jõudes ja tuppa minnes nägi süüdistatav enda sõnul T.Mipa paljalt diivani peal. Lähemale minnes nägi ta ka T.M. t tema all. Süüdistatava ütluste kohaselt tekkis tema ja T.Mia vahel sõnavahetus, mille käigus M. Lember sõimas nii T.Mipa kui ka T.M. t. T.Mip räuskas süüdistatava sõnul vastu. 3.
4. M. Lemberi ütluste kohaselt lõi T.Mip M. Lemberit vastu tema õlga – ilmselt vasakut. T.Mialt löögi saanud, M. Lember enda sõnul taganes. Nähes T.Mipa uuesti lähenedes soovis M. Lember end kaitsta ja lõi seetõttu T.Mipa rusikaga enda sõnul üks või kaks korda. Oma edasistes ütlustes on M. Lember kinnitanud, et lõi kannatanut 2 korda/paar korda. Löögid tabasid süüdistatava sõnul T.Mipa näo piirkonda. Kohus oli seisukohal, et M. Lemberi poolt kannatanu löömise kohta antud ütlused tuleb lugeda usaldusväärseteks, kuna need on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. 3.
5. M. Lember selgitas oma ütlustes, et järgnevalt võttis ta T.Mial kaenla alt kinni ja suundus temaga majast välja. Rüseluse käigus tõmbas T.Mip katki M. Lemberi kaelaketi ja kella, mille paiknemist vastavalt maja välisukse ees trepil ning hoovis maja välisukse ees oleva trepi ja kaevu vahelisel alal tõendab ka sündmuskoha vaatlusprotokoll. Edasi avas M. Lember värava ning lükkas T.Mia väravast välja. M. Lember lõi viimasele jalaga tagumikku, misjärel T.Mip koperdas ja kukkus värava kõrval oleva puu alla. Esialgu ei olnud süüdistatav kindel, kuid hiljem kinnitas, et vahemaa maja trepist väravani kõndis T.Mip omal jalal. Ekspertiisiakti, eksperdi kohtuistungil antud ütluste ning M. Lember poolt antud ütluste alusel jõudis kohus järeldusele, et osa T.Mial esinenud välistest vigastustest võis olla saadud kukkumisest puu all olevate juurte ning maapinna vastu. 3.
6. Kriminaalasjas uuritud tõenditega leidis kohtu hinnangul tõendamist, et M. Lember lõi T.Mipa peapiirkonda, mille tagajärjel tekkis pea kinnine tömp trauma kõvakelmealuse verevalumi ja peaajutursega. Kohtuarstliku ekspertiisiakti kohaselt saabus T.Mia surm 22.08.2019 kell 10:33 just tömbi trauma tõttu koos kõvakelmealuse verevalumiga ja peaajutursega. 3.
7. Seevastu kannatanu väliste vigastuste tekkimist M. Lemberi poolt T.Mia lohistamise käigus ei pidanud kohus tõendatuks. Kohtuarstliku ekspertiisiakti, M. Lemberi ütluste ja sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi polnud kohtu jaoks välistatud, et T.Mip sai antud vigastused M. Lemberi jalalöögi tagajärjel värava taga kukkudes. Kuna aga nahamarrastuste näol oli tegu kaasuvate haigustega, mis ei olnud T.Mia surma põhjuseks, siis ei oma antud asjaolu süüteokooseisu täitmisel määravat kaalu. 3 3.
8. Kohus leidis, et süüdistatava teo (s.o kannatanu löömise) ja saabunud tagajärje (s.o oht elule ja kannatanu surm) vaheline põhjuslik seos on ilmselge. Kui süüdistatav poleks löönud kannatanut pea piirkonda, mille tagajärjel tekkis kannatanul pea kinnine tömp trauma kõvakelmealuse verevalumi ja peaajutursega, siis poleks tekkinud ohtu kannatanu elule ja kannatanu ei oleks surnud. 3.
9. Objektiivse omistamise osas selgitas kohus, et üldise elukogemuse põhjal saab pidada võimalikuks, et pea piirkonda löömine võib vallandada kausaalahela, mis päädib ohuga elule või kannatanu surmaga. Samuti suurendas süüdistatava vallandatud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes süüdistatava käitumine pärast T.Mia löömist. Vigastada saanud inimesele koheselt abi andmata jätmine ei saanud kannatanu seisundile positiivselt mõjuda. 3.
10. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga, et tegu võiks olla hinnatav

§ 115järgi, s.o provotseeritud tapmisena.

M. Lemberi ütluste kohaselt läks tal küll pilt eest ära, mingi tükk oli vahelt välja. Siiski aga nähtus ambulatoorse kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktist, et M. Lemberil puudus tugeva hingelise erutuse seisund, mis on vajalik

§ 115kohaldumiseks.

3.10. Subjektiivse koosseisu osas eeldavad

§ 118

lg 1 p-d 1 ja 7 tahtlust tekitada tervisekahjustus.

§ 118

lg 1 p 1 eeldab tagajärje (s.o elu ohustamise) osas tahtlust või hooletust, p 7 tagajärje (s.o surma põhjustamise) osas aga ettevaatamatust. Kohtu arvates polnud tõendatud M. Lemberi tahtlus kannatanut lüües tekitada talle kõvakelmealune verevalum ning peaajuturse. Samuti polnud tõendatud, et M. Lember pidas vähemalt võimalikuks, et põhjustab selle vigastuse tekitamisega ohu elule ja leppis sellega (omamata samas tahtlust T.Mia surma osas). 3.

1. Eluohtlike tervisekahjustuste tekitamise M. Lemberi tahtlusega katmata jäämist toetasid kohtu arvates järgnevad asjaolud: M. Lemberi tehtud löökide arvu vähesus (süüdistatav lõi kannatanut enda sõnul 1–2 korda näo piirkonda); süüdistatav piirdus kannatanu pea piirkonda löömisel rusikaga ega kasutanud abivahendeid, mis oleks võinud põhjustada veelgi raskemaid vigastusi; M. Lember pole inimene, kelle puhul võiks eeldada keskmisest ohtlikumaid lööke; M Lemberi edasine käitumine, st kannatanu äratada püüdmine ja T.Mipale kiirabi kutsumine. Viimane mainitud asjaolu näitab ka, et M. Lember püüdis T.Mia olukorda kergendada ja tema elu päästa. 3.
2. Viitega Riigikohtu lahendi 1-17-105 p-le 15 leidis kohus, et M. Lemberi tegu on käsitletav tahtliku kehalise väärkohtlemisena ja surma põhjustamisena ettevaatamatusest, s.o

§ 121

lg 1 ja

§ 117lg 1 järgi, ideaalkogumis.

M. Lemberi tegu, s.o T.Mia löömine pea piirkonda, vastab kehalise väärkohtlemise tunnustele. M. Lember pidi aru saama ja möönma, et T.Mipa peapiirkonda mitu korda lüües tekib kannatanul valuaisting. See, et valu tekitava rusikalöögi tulemus võib olla ka tervisekahjustus – näo pindmiste kudede vigastus (hematoomid) – on tavapärase elukogemuse alusel ettenähtav. Seetõttu tekitas M. Lember need tervisekahjustused T.Miale kaudse tahtlusega. Seega pani M. Lember toime T.Mia kehalise väärkohtlemise ja tegu tuleb kvalifitseerida

§ 121lg 1 järgi.

M. Lemberi tegu on käsitletav ka surma põhjustamisena ettevaatamatusest. Tuvastamist on leidnud, et M. Lember on oma tegevusega põhjustanud T.Mia surma.

§ 117

lg 1 objektiivse koosseisu täitmiseks on vajalik tuvastada ka isiku käitumises objektiivse 4 hoolsuskohustuse rikkumine. Selleks tuleb näidata, kuidas oleks isik pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral käituma, st konstrueerida hoolsuskohustusele vastav käitumine (vt RKKKo 3-1-1-71-09 p 13.1). Teise inimese elu ja tervise suhtes hoolas inimene hoiduks teise inimese löömisest, seega hoolsuskohustuse rikkumine seisneski T.Mia löömises. 3.13.

§ 28

lg 1 mõttes hädakaitse kui õigusvastasust välistava asjaolu olemasolu kohus eitas. Käsitledes M. Lemberi poolt T.M. e õigushüvede kaitseks tegutsemist leidis kohus järgnevat. T.M. oli hädakaitseseisundis ning tema õigushüvede vastu esines vahetu rünne T.Mia poolt. M. Lemberi valitud vahend hädakaitseõiguse teostamiseks, s.o T.Mi a löömine näo piirkonda, oli sobiv ja säästvaim. M. Lember hädakaitse piire ei ületanud. Siiski ei olnud süüdistatava tegevus ajendatud kaitsetahtest, sest pärast T.Mia majast välja viskamist, viskas M. Lember majast välja ka T.M. e nii, et viimane oli väljaviskamise hetkel alasti. M. Lemberi ütluste ning politsei rinnakaamera salvestise alusel sai kohus järeldada, et M. Lember suhtus T.M. esse kui sündmuse sellises käigus süüdi olevasse osapoolde. 3.

1. Kohus ei pidanud T.Mia õigusvastast rünnet M. Lemberi õigushüvede vastu tõendatuks. M. Lember ei maininud sellist rünnet Häirekeskusele tehtud kõnes ega sündmuskohale saabunud kiirabile või kahtlustatavana kinnipidamisel politseiametnikele. T.Mia surnukehal ei tuvastatud võitlusele viitavaid või tüüpilisi enesekaitsevigastusi. 3.
2. Kohtul puudus kahtlus, et M. Lember on süüdiv ning ka kriminaalasjas määratud tema suhtes läbiviidud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis toetas seda järeldust. 3.
3. Karistust kergendavate asjaoludena on kohus välja toonud järgnevad asjaolud: M. Lemberi poolt korduvalt kinnitatud puhtsüdamlik kahetsus (

§ 57lg 1 p 3); M.

Lemberi poolt aktiivselt süüteo avastamisele kaasa aitamine ning kriminaalmenetluse raames läbivalt T.Mia löömise tunnistamine; Häirekeskusesse helistamine kui ta märkas T.Mi pa endiselt värava taga puu juures pikali (

§ 57lg 1 p 1).

3.17. Karistus raskendavaid asjaolusid kohtu seisukohal ei esinenud. Kohus tõi aga välja järgnevad süüd suurendavad asjaolud: surmani viis sihilik T.Mia vastu suunatud käitumine; süüdistatav ei vastuta ainult surma ettevaatamatu põhjustamise eest, vaid ka

§ 121lg 1 järgi kehalise väärkohtlemise eest.

3.

1. Eelmainitud asjaolude koosmõjus leidis kohus, et süüdistava süü on nõnda suur, et pole võimalik mõista tingimisi vangistust ega osaliselt ärakantavat vangistust. Kohus rõhutas karistuse üldpreventiivset eesmärki. Igasuguse intensiivsusega füüsilise vägivalla kasutamine omavaheliste arusaamatuste klaarimiseks on lubamatu. Kohtu hinnangul on põhjendatud mõista M. Lemberile karistuseks 2 aasta 6 kuu pikkune vangistus. Sellest tuleb maha arvata eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva, mistõttu ärakandmisele kuulub vangistus tähtajaga 2 aastat 5 kuud ja 28 päeva. Prokuratuuri apellatsioon
2. Prokurör palub tühistada maakohtu kohtuotsus ja teha uus kohtuotsus, millega tühistada M. Lemberi süüditunnistamine

§ 121

lg 1 ja § 117 lg 1 järgi ning tunnistada ta süüdi

§ 118lg 1 p-de 1, 7 järgi ja mõista talle karistuseks 7 aastat vangistust.

Eelnevast tulenevalt mõista M. Lemberilt välja ka esimese astme kuriteole vastava suurusega sundraha. 5

1. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust: eksinud M. Lemberi käitumisele õigusliku hinnangu andmisel ning sellest tulenevalt esineb mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskuse ja süüdimõistetud isikuga.
2. Rohkem kui üks teo toimepanija tahtlik käitumisakt – vähemalt ohvrit pähe tabanud olulise tugevusega ehk tuvastatud tervisekahjustuse kaasa toonud (rusika)löökide puhul – peaks

§ 118(lg 1 p 7) süüteokoosseisu täitma.

Kuna ohvri surma puutuvalt on

-s juba olemas § 113 ja § 118 (lg 1 p 7) süüteokoosseisud, siis peaks

§ 121

lg 1 + § 117 lg 1 õiguslik konstruktsioon esinema lahendusena vaid erandjuhtumitel, mille alla antud juhtum ei liigitu. Samuti mahub

§ 121

lg 1 süüteokoosseisu ja

§ 118

lg 1 p 7 vahele veel ka

§ 121

lg 2 p 1 (s.o siinkohal

§ 121

lg 2 p 1 +

§ 117lg 1), millele maakohus pole tähelepanu pööranud.

7. Maakohtu poolt tuvastatuks loetud asjaolud annavad põhjendatud aluse M. Lemberi käitumise õiguslikuks hindamiseks

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 7 järgi ning sellise kuriteo toimepanemise eest ka teosüü suurusele vastava karistuse mõistmiseks. Antud juhul tuleks maakohtu poolt valitud õiguslik konstruktsioon kõne alla, kui tegemist olnuks mitme teo toimepanija puhul võimaliku kumuleeriva vägivalla mõjuga ohvri tervislikule seisundile või ohvrit oleks lükatud, tõugatud või ühekordselt (ja isegi siis mitte väga tugevajõuliselt) pähe löödud. Kohtuarsti poolt tuvastatu kummutab sellise versiooni veenvalt ning ainuüksi see toetab prokuröri süüdistust ja õiguskäsitlust

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi.

1. Kohtuarst on tuvastanud T.Mia surnukehal turse ja nahaalused verevalumid mõlema silma laugudel ja alalõuapiirkonnas ja verevalumi vasaku silma sarvkestal. Et selliseid vigastusi oleks võimalik tekitada vaid 1–2 löögiga, on anatoomiat arvestades mitte ainult eluliselt uskumatu, vaid ka võimatu. Tegu on siiski paljude peavigastustega ning pole vaidlust selles, et mingigi vigastuse nendest oleks tekitanud ohver endale ise või siis keegi teine isik kui M. Lember.
2. M. Lemberi rusikalöögid tabasid ohvrit just pähe, s.o vastu inimese kõige õrnemat ja tundlikumat kehaosa. Lisaks sellele on tõendatud ohvri väga jõuline majast väljaviskamine M. Lemberi poolt, millega kaasnesid T.Mia kukkumised ja võimalikud ümbritsevate esemete vastu paiskumised. Teisisõnu, tegu oli palju rohkema kui ühekordse ohvri tugevajõulise mõjutamisega. Ohvri puhul oli surnu ekspertiisiakti kohaselt tegu 190 cm pika ja 101 kg kaalunud – ehk keskmisest pikema ja raskema – mehega, kellele ka n-ö keskmise jõuga löödud tabamused poleks mingit arvestatavat mõju avaldanud. M. Lemberi poolt eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes vähemalt kaudset tahtlust tuleb ainuüksi surnu kohtuarstlikku ekspertiisiakti aluseks võttes kindlasti jaatada.
3. Õiglane karistusmäär M. Lemberi süüditunnistamisel on

§ 118

sanktsiooni keskmisest (s.o 8 aastast) veidi madalam määr ehk 7 aastat vangistust. Kaitsja apellatsioon 11. Kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha kriminaalasjas uus otsus, millega mõista M. Lember talle

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

Alternatiivselt palub kaitsja tühistada maakohtu otsus M. Lemberile mõistetud karistuse ning temalt sundraha väljamõistmise osas, mõista talle kergem karistus kohaldades

§ 73

või 74 6 sätteid ning mõista temalt välja sundraha 1,5 kuupalga alammäära ulatuses.

1. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ning vääralt kohaldanud materiaalõigust.
2. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et T.Mia surma põhjustas M. Lember, kes lõi kannatanut rusikaga näo piirkonda. Vaidlust ei ole ka selle üle, et vahetult enne lööke oli T.Mip püüdnud astuda sugulisse vahekorda M. Lemberi elukaaslase T.M. ega, kes oli sel ajal alkoholijoobest tingituna seisundis, kus ta ei olnud võimeline vastupanu osutama ega toimunust aru saama. Süüdistatava tegevus T.Mia löömisel oli seega üheselt ajendatud kannatanu õigusvastasest käitumisest.
3. KrMS § 312 lg 1 ja 2 kohaselt tuleb kohtuotsuse põhiosas märkida kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse, samuti tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks, ning põhjendused, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Kohtuotsuses peab tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt olema arusaadav ning jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine. Kaevatav kohtulahend ei vasta neile nõuetele ning on oma sisult kohati vastuoluline.
4. T.M. e suhtes toimuva vahetu õigusvastase ründe osas M. Lember teostas hädakaitseõigust. Maakohus leidis aga, et süüdistatava tegutsemine ei olnud kantud kaitsetahtest. Süüdistatav mõistis, et oluline osa eelnevalt toimunus oli sellel, et T.M. ei suutnud oma alkoholitarvitamist kontrollida ja seetõttu ei suutnud osutada vastupanu T.Miale. See järeldub M. Lemberi kohtuistungil selgitatust. Süüdistatav lõi kannatanut alles pärast seda, kui ta oli aru saanud, et T.Mip kasutab ära T.M. e abitut seisundit ning kannatanu oli püüdnud ka teda lüüa. M. Lemberi eesmärgiks oli kannatanu õigusvastase tegevuse lõpetamine. Tahet T.M. t kaitsta ei välista see, et süüdistatav oli pahane ka oma elukaaslase peale, kes pani ennast teadlikult olukorda, kus ta ei suutnud enam toimuvat mõista. Kaitsetahte eitamine on otseses vastuolus järgenvate kohtu poolt tõendatuks peetud asjaoludega: T.M. e seisund, kus ta ei suutnud vastupanu osutada ega toimuvat mõistma, ja T.Mia õigusvastane tegevus ning sellest ajendatud M. Lemberi käitumine.
5. Peale süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja T.M. e sündmuskohal rohkem inimesi ei viibinud. T.M. oli suure osa ajast seisundis, kus ta ei olnud võimeline toimunut mõistma. Arusaamatutel põhjustel on kohtu hinnangul ebausutav, et T.Mip võis proovida süüdistatavat esimesena lüüa. Eluliselt on usutav, et T.Mip, kes oli tabatud õigusvastase teo toimepanemiselt, võis olla agressiivne ka M. Lemberi suhtes. Usutavust lisab asjaolu, et hiljem osutas T.Mip M. Lemberile vastupanu rebides puruks M. Lemberi käekella rihma ja kaelaketi. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et ajavahemikul 21.–
6. august oli M. Lember kahtlustatavana kinni peetud ega saanud sel ajal meditsiiniasutusse pöörduda. Temal
7. augustil 2019 tuvastatud vigastus ei olnud nii tõsine, et see oleks pidanud äratama politseiametnike tähelepanu kahtlustatava kinnipidamisel. M. Lember ei pruukinud vahetult pärast kinnipidamist pöörata üsna väheolulisele vigastusele tähelepanu, kuna ta oli toimunust endast väljas.
8. Kõike eeltoodut arvestades on maakohus on põhjendamatult eitanud M. Lemberi kaitsetahet ning asjaolu, et ta oli ka ise T.Mipa lüües hädakaitseseisundis.
9. Isegi kui eitada M. Lemberil kaitsetahte ja/või hädakaitseseisundi olemasolu, on maakohtu otsus põhjendamatu mõistetud karistuse osas.

§ 121

lg 1 näeb maksimaalse 7 karistusena ette kuni ühe aasta pikkuse vangistuse.

§ 117lg 1 sanktsioon näeb ette vangistuse kuni 3 aastat.

Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Keskmiseks määraks oleks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Maakohus on mõistnud M. Lemberile seega karistusseadustiku eriosa vastavate paragrahvides sanktsioonides sätestatud karistuste keskmisest tunduvalt raskema karistuse. 19. Maakohus on jätnud karistust kergendava asjaoluna arvestamata T.Mia õigusvastase tegevuse ehkki vaidlust ei ole selle üle, et justnimelt kannatanu õigusvastane käitumine oli M. Lemberi tegevuse ajendiks. 20.

§ 57

lg 2 kohaselt võib karistuse kohaldamisel arvestada ka sama paragrahvi lõikes 1 loetlemata asjaolusid. Karistust raskendavate asjaolude loetelu on seevastu

§-s 58 sätestatud ammendavalt. Maakohus on märkinud, et M. Lemberi karistust raskendavad järgmised asjaolud: tõsiasi, et surmani viis sihilik T.Mia vastu suunatud käitumine (ohvri löömine) ja asjaolu, et tegemist oli mitme löögiga. 21. Need asjaolud on

§ 121

ja § 117 lg 1 järgi kvalifitseeritavate tegude puhul objektiivse koosseisu tunnused. Kui M. Lember ei oleks T.Mipa löönud ja tema surma põhjustanud, puuduksid tema tegevuses mistahes kuriteo tunnused täielikult. Senine kohtupraktika ei ole pidanud kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste hulka kuuluvaid asjaolusid samaaegselt süüdistatava karistust raskendavateks asjaoludeks. Asjaolu, et M. Lember lõi kannatanut rohkem kui ühe korra (samas ei olnud tegemist süstemaatilise peksmisega ning lööke ei pruukinud olla rohkem kui 2–3), ei ole sedavõrd erandlik, et see peaks süüdlase karistust raskendama. Eeltoodut arvestades ei saa maakohtu otsust karistuse osas pidada seaduslikuks ning põhjendatuks.

1. Kaitsja apellatsiooni esitamise ajaks on T.Mia surmani viinud sündmustest möödunud enam kui 2 aastat ja 4 kuud. M. Lember ei ole pannud selle aja jooksul toime uusi kuritegusid. Ta on korduvalt avaldanud kahetsust toimunu pärast ning kogetu on avaldanud tema tervisele kahjulikku mõju. Eeltoodut arvestades ei ole vältimatu tema karistamine reaalse vangistusega. Maakohtu viiteid üldpreventiivsetele eesmärkidele ei saa pidada asjakohasteks, kuna arvestamata on jäänud kannatanu enda osa sündmuste arengus.
2. KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on üheks menetluskulu liigiks sundraha. Sama seadustiku § 179 lg 1 p 1 ja 2 järgi on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära ja teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. M. Lember mõisteti süüdi II astme kuritegudes. Maakohus vaatamata sellele mõistnud temalt sundrahana välja sundraha 1460 eurot. Motiveerivas osas on maakohus viidanud, et sundrahana kuulub väljamõistmisele 1,5 kordne kuupalga alammäär, seega tuleks kohtuotsuse resolutsiooni selles osas muuta.
3. Kõike eeltoodut arvestades leiab kaitsja, et kohtuotsus on vastuoluline, olulises osas motiveerimata ning ei põhine kogutud tõenditel. Prokuratuuri arvamus kaitsja apellatsiooni kohta
4. Prokurör vaidleb kaitsja apellatsioonile vastu. Selles ei sisaldu veenvaid põhjuseid, mis kummutaks maakohtu järeldused M. Lemberi käitumises kaitsetahte puudumise kohta ning palub jätta kaitsja apellatsiooni rahuldamata. 8
5. M. Lemberi ütluste alusel majja tagasi jõudes ja nähes teda häirivat olukorda, ei sööstnud ta koheselt T.M. t T.Mia käest päästma või eemale tõmbama. Esmalt võttis M. Lember endale piisavalt aega selleks, et tarvitatud alkoholist võimendatuna sõneleda ja sõimata valimatute sõnadega arvestataval määral aega nõudvalt T.Mipa. Teoprovokatsiooni aspektist provotseeris just M. Lember ise T.Mipa sõnaliselt. Sellele järgnes mees-mehe-vastu kaklus, milles M. Lember osutus T.Mia ülisuurt alkoholijoovet arvestades võitjaks. Olukorda, millesse M. Lember sattus, on põhjendatud käsitleda mitte enama kui konflikti, vastasseisu, kokkupõrke või tülina, mis kasvas üle omavaheliseks kakluseks. Tegu polnud ründega M. Lemberi vastu. Vastastikusele kaklusele hädakaitse reeglid ei rakendu.
6. Kahtlustatavana kinnipidamiselt vabanemisel 23.08.2019 Valga Haiglasse pöördunud M. Lember ei maininud isegi siis, et teda oleks rünnatud ja/või midagi paljudest löökidest T.Mia poolt. M. Lember mainis haiglas ainult ühte kakluses, mitte kallaletungis, saadud lööki – üksainus rusikatabamus ja seegi vaid vastu õlga. Seega oli T.Mia tegevus vastastikuses kakluses M. Lemberi vastu vägagi tagasihoidlik.
7. M. Lember pole väidetavast ründest enda vastu, teda tabanud löögist ega T.Mia poolse seksuaalse ründe kohta T.M. e vastu avaldanud talle avanenud esimestel võimalustel ehk hädaabikõnes ja kohale saabunud politseipatrullile. Pole eluliselt usutav, et kui esines T.Mia poolt arvestatav rünne M. Lemberi enda või tema elukaaslase T.M. e suhtes, siis oleks M. Lember selle jätnud täielikult avaldamata nii hädaabikõnes kui ka kohale saabunud politseipatrullile. Politsei vormikaamera salvestuse kohaselt pigem ärritas M. Lemberit rohkem tema elukaaslase T.M. e „kooma joomisest“ tingitud truudusetus kui T.Mia käitumine (ehk sellise truudusetuse ärakasutamine). T.Mia suhtes oli M. Lemberi ärrituse ja solvumise tase üsna mõõdukas.
8. M. Lemberi enda alkoholijoobe ja tema isiksuseomaduste osakaalu juhtunus ei saa alahinnata. Alkoholijoobesse oli ta viinud end ise omal vabal tahtel. Ambulatoorse kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 71 ekspertide poolt tuvastatu veenab täiendavalt, et oma ütlustes püüab M. Lember käsitletavat situatsiooni kujutada tegelikkuses toimunust enda ja T.M. e suhtes palju ohtlikumana.
9. T.Mip polnud T.M. e ega M. Lemberi jaoks võõras ning ettearvamatult käituda võiv vähemalt potentsiaalne ohustaja. Tema ja M. Lember olid sõbrad juba lapsepõlvest ehk teadsid teineteise käitumist (sh ka alkoholi rohke tarvitamise käigus) ülihästi. See näitab veelgi vähetõenäolisemana versiooni ründest, mida M. Lember siis justkui tõrjuma asus.
10. Põhjendatud alust M. Lemberile mõistetud karistuse kergendamiseks või sellest tingimisi vabastamiseks prokurör ei näe. Kaitsja arvamus prokuratuuri apellatsiooni kohta
11. Süüdistatava kaitsja leiab, et prokuröri apellatsioon on põhjendamatu ning palub selle jätta rahuldamata.
12. Prokurör on apellatsioonis pööranud suurt tähelepanu sellele, et M. Lember võis lüüa kannatanut rohkem kui ühe korra ning leidnud, et sellisel juhul tuleks süüdistatava käitumine kvalifitseerida

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi.

Samas on prokurör isegi möönnud, et selline 9 lähenemine ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga.

1. Prokurör ei ole oma seisukoha kujundamisel arvestanud kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega ning on lähtunud peamiselt oma isiklikest vaadetest. Ekspert ei pidanud kohtuistungil ega surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis võimalikuks määrata, mitu lööki võis T.Mipa tabada. Süüdistatav enda sõnade kohaselt löökide arvu ei mäleta. Muid tõendeid selle kohta kriminaalasjas ei ole. Taolises olukorras on maakohus põhjendatult leidnud, et M. Lember ei soovinud kannatanule põhjustada eluohtlikke vigastusi, veel vähem tema surma. Isegi kui lööke oli rohkem kui üks, ei saa sellest automaatselt järeldada süüdistatava soovi kannatanut raskelt kahjustada või teda tappa.
2. Kui M. Lember oli avastanud, et kannatanu ei suuda tõusta ning tema tervislik seisund on raske, kutsus ta kiirabi, püüdes sellega tõsisemaid tagajärgi ära hoida. Selline käitumine viitab, et M. Lemberil puudus soov kannatanut tõsiselt vigastada või tappa. Eeltoodut arvestades on prokuröri seisukohad süüdistatava tegevuse kvalifitseerimise kohta põhjendamatud.
3. Arusaamatu on prokuröri soov, et kohus karistaks M. Lemberit 7 aasta pikkuse vangistusega. Taoline karistus ei arvesta teo toimepanemise asjaoludega ega karistust kergendavate ja raskendavate asjaoludega. Kuigi toimunu tehiolude üle sisulist vaidlust ei ole, on prokurör karistusega seotud küsimustes täielikult ignoreerinud kannatanu T.Mia õigusvastast käitumist. Samas on kannatanu tegevusel traagilise tagajärje saabumisel määrav osa, kuna M. Lember lõi T.Mipa reaktsioonina viimase tegevusele süüdistatava elukaaslase ja süüdistatava enda suhtes. Nimetatud asjaolude eiramine süüdistatavale karistuse nõudmisel ei ole kooskõlas senise kohtupraktikaga.
4. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et käesolevaks ajaks on toimunust möödunud juba peaaegu 2 ja pool aastat, mille jooksul ei ole süüdistatava uusi kuritegusid toime pannud, ning toimunu mõjul on halvenenud tema tervis. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Apellatsioonikohus tutvus kriminaalasjaga, esitatud apellatsioonide ning seisukohtadega apellatsioonidele. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioon on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, kaitsja apellatsioon aga seevastu jääb rahuldamata.
6. Kohtukolleegium käsitleb apellatsioonides esitatud seisukohti järgnevas järjekorras. Esmalt käsitleb kohtukolleegium maakohtu poolt materiaalõiguse kohaldamist M. Lemberi tegevuse õiguslikul kvalifitseerimisel (I). Järgnevalt annab kohtukolleegium hinnangu hädakaitse kui õigusvastasust välistava asjaolu esinemisele (II). Seejärel käsitleb karistusega seotud aspekte (III), menetluskuludega seotut (IV) ja viimaks võtab apellatsioonikohus kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (V). I
7. Tuvastamist leidis järgmine sündmus. 20.08.2019 tarvitasid Valga maakonnas XXX linnas XXX asuvas eramus koos alkoholi M. Lember, T.M. ja T.Mip. M. Lember lahkus. Naastes nägi ta eramu elutoas diivanil alasti T.Mipa ning tema all T.M. t. Seejärel M. Lember esmalt sõimas T.Mipa. Sõimamise järel tegi T.Mip tema pea suunas löögi. Kuna aga M. Lember 10 suutis eest ära liikuda, siis tabas löök tema õlga. Järgnevalt lõi M. Lember T.Mipa kaks korda näo- ja peapiirkonda. Hakates siis T.Mipa eramust välja viskama, võttis M. Lember T.Mial kaenlaalt kinni. Väljaviskamise käigus vastupanu osutades tõmbas T.Mip katki M. Lemberi kaelaketi ja käekella, mis jäid eramu ümber vedelema. Eramut ümbritseva aia väravast välja jõudes lõi M. Lember T.Mipa korra jalaga tagumikku. Löögi tagajärjel T.Mip kukkus puu alla pikali ja jäigi sinna lebama. Pärast T.Mia väljaviskamist viskas M. Lember majast välja ka T.M. e. Hiljem märgates, et T.Mip ikka lamab puu all, helistas M. Lember Häirekeskusesse ning kutsus T.Miale kiirabi. T.Mip toimetati haiglasse. Järgmisel päeval, st 22.08.2019, kell 10:33 suri T.Mip pea kinnise tömptrauma (kõvakelmealuse verevalumi ja peaajutursega) tõttu haiglas.
8. Maakohus kvalifitseeris M. Lemberi tegevuse

§ 121lg 1 ja § 117 lg 1 järgi.

Maakohus leidis, et M. Lember pidi aru saama ja möönma, et lüües T.Mipa pea piirkonda tekib kannatanul valuaisting ning näo pindmiste kudede vigastus, st

§ 121lg 1 koosseisu täitis M.

Lember

§ 16lg 4 mõttes kaudse tahtlusega.

Seevastu kannatanule aju verevalumi ja peaajuturse (s.o enamohtliku tagajärjeni viinud tervisekahjustuse) tekitamise osas maakohtu arvamusel M. Lemberil tahtlus puudus.

§ 117lg 1 koosseisu täitis M.

Lember maakohtu arvates

§ 18lg 3 mõttes hooletusega.

42.

§ 118

lg 1 p-des 1–7 järgi saab karistada üksnes selliste raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus, st põhikoosseisule

§ 121lg-le 1 vastav tagajärg (vt RKKKo 1-17-5883/77 p 9).

Samuti on

§ 118

lg 1 p-de 1–7 järgi isiku karistamise eelduseks, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamise, mis viis enamohtliku tagajärje saabumiseni (vt nt RKKKo 1-17-105/35 p-d 10-12 koos viidetega, RKKKo 1-16-6512/64 p 8). Nagu eelnevalt mainitud, siis maakohus leidis, et M. Lember tekitas kannatanule tervisekahjustuse

§ 16lg 4 mõttes kaudse tahtlusega, kuid M.

Lemberil ei olnud tahtlust tekitada kannatanule ajuverevalum ja peaturse, s.o tal puudus tahtlus tekitada enamohtliku tagajärjeni viinud tervisekahjustus. 43. Ringkonnakohus eeltoodud maakohtu õigusliku hinnanguga M. Lemberi tegevusele ei nõustu. Maakohus jaatas M. Lemberi kaudset tahtlust

§ 121lg 1 järgse n-ö hariliku tervisekahjustuse osas viitega sellele, et M.

Lember pidi koosseisulisest tagajärjest aru saama ja seda möönma. Niisugune sõnakasutus viitab sellele, et tegelikult M. Lember seda tagajärge võimalikuks ei pidanud ega möönnud – ta üksnes pidi seda tegema. Kui tõepoolest oleks olnud nii, ei saaks kaudset tahtlust jaatada – tahtlus eeldab seda, et isik tegelikult midagi võimalikuks peab ja möönab. Ringkonnakohus leiab siiski, et olukord oli teistsugune. M. Lember mitte üksnes ei pidanud võimalikuks ega möönnud (

§ 16

lg 4 järgne kaudne tahtlus) tervisekahjustusi

§ 121

lg 1 mõttes – ta teadis, et need tekivad ja tahtis seda ehk tegutses otsese tahtlusega

§ 16

lg 3 tähenduses.

§ 118lg 1 osas on aga oluline, kuidas suhtus M.

Lember mitte n-ö harilikesse tervisekahjustustesse, vaid T.Mia elu ohustamisse (p 1) ja surma (p 7) ning sellega seonduvasse. Seda hinnates tuleb arvestada välist teopilti (vt RKKKo 1-17-105/35 p 15). M. Lember lõi kannatanut rusikaga rohkem kui üks kord just nimelt elutähtsasse peapiirkonda. Seejuures on Riigikohus rõhutanud, et iga rusikalöök pähe ei ole oma väliselt avalduva ohtlikkuse astmelt selline, et tuleks koheselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuste põhjustamise tahtlikkust (vt nt RKKKo 1-17-105/35 p 15). Seega tuleb antud juhul toimunud rusikalöögi väliselt avalduvat ohtlikkust ringkonnakohtul täpsemalt hinnata.

1. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi käigus tuvastati muuhulgas T.Mia surnukehal kõvakelmealune traumaatiline verevalum paremal, verevalum kõõlustanul, turse ja nahaalused verevalumid mõlema silma laugudel ja alalõuapiirkonnas ning verevalum vasaku silma 11 sarvkestal. Prokurör on apellatsioonis välja toonud, et tema jaoks ei ole eluliselt usutav, et sellised vigastused saab tekitada vaid kahe löögiga nagu M. Lember oma ütlustes on kinnitanud. Nii surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktist kui ka ekspert I. Drikkiti kohtus antud ütlustest on selgunud, et täpset löökide arvu, millega kannatanule antud vigastused tekitati, pole võimalik kindlaks teha. Ringkonnakohus nõustub siinkohal prokuratuuriga, et süüdistatav lõi kannatanut pähe korduvalt. See nähtub kohtukolleegiumi hinnangul eelmainitud vigastuste arvukusest – ei ole eluliselt usutav, et kahe löögiga oleks võimalik tekitada vigastusi nii mitmetele erinevatele kohtadele kannatanu pea- ja näopiirkonnas.
2. T.Mia surnukehal olevate vigastuste rohkust arvestades saab kohtukolleegium järeldada, et löögid, mida M. Lember sooritas T.Mia suhtes, olid ka jõulised. Löökide jõulisuse kasuks räägib veel asjaolu, et M. Lember oli T.Mipa lüües ärritunud. Pärast T.Mia jõuliselt peaja näopiirkonda löömist M. Lember lõi T.Mipa ka jalaga tagumikku, misjärel T.Mip kukkus, seega oli tegu jõulise mitmekordse füüsilise mõjutamisega. Siinkohal polnud tegu olukorraga, kus ühe mitte eriti jõulise löögiga kaasnes kannatanu surmaga päädinud tervisekahjustus, mis annaks aluse arvata, et enamohtliku tagajärjeni viinud tervisekahjustuse tekitamine polnud tahtlik.
3. Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et M. Lember peksis T.Mipa jõuliselt mitmele poole, sh pähe kuni T.Mip enam püsti tõusta ei suutnud. Sellist teopilti silmas pidades saab öelda, et M. Lember pidas võimalikuks ja möönis, et T.Mial tekivad mingid ajuvigastused. Teisisõnu on tuvastatud, et M. Lemberil oli kaudne tahtlus sellise tervisekahjustuse tekitamiseks, mis viis

§ 118lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni.

47. Enamohtlike tagajärgede, s.o

§ 118lg 1 p 1 mõttes ohu elule ja seda enam p 7 mõttes surma, osas M.

Lemberil kohtukolleegiumi arvates tahtlus puudus. Tahtlus ja selle vorm tehakse kindlaks teo toimepanemise hetkeseisuga (vt RKKKo 3-1-1-111-16 p-d 10–11). Esiteks: hoolimata sellest, et lööke oli mitmeid ja nad olid jõulised, pole praeguse tõendibaasi pinnalt võimalik väita, et peksmine oli sedavõrd intensiivne, et selle pinnalt saab M. Lemberile omistada T.Mi a elu ohustamise, saati siis surma põhjustamise tahtluse. Ka ei viita sellise tahtluse olemasolule möödapääsmatult M. Lemberi tahtlus tekitada T.Miale peavigastus: on võimalik, et inimene peavigastuse tõttu ei sure ja võimalik on isegi see, et peavigastus ei tekita inimese elule (piisavalt konkreetset) ohtu. Lisaks oli M. Lember tema enda sõnul puu all lamavat T.Mipa ümber keerates ning tema vigastusi nähes šokeeritud sellest, kui rasked need vigastused olid. Seejärel kutsus M. Lember T.Miale kiirabi, helistades Häirekeskusesse. Eeltoodud asjaoludele toetudes saab ringkonnakohus järeldada, et T.Mia löömise ajal ei pidanud M. Lember võimalikuks, et tegu võiks olla T.Mia elu ohustavate vigastustega või et nendega võiks kaasneda T.Mia surm. Küll aga oleks M. Lember pidanud arvestama sellega, et niisuguse jõulise pähe peksmise tõttu võivad saabuda ka kõige raskemat laadi tagajärjed.

§ 18

lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Seetõttu esines enamohtlike tagajärgede osas justnimelt hooletus

§ 18lg 3 mõttes.

1. Riigikohus on oma
2. mai 2019 otsuses nr 1-17-5883/77 selgitanud, et kui

§ 118

lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud tagajärjed on mõlemad saabunud ettevaatamatusest neeldub eluohtlik seisund kui surmale eelnenud vahetagajärg

§ 118lg 1 p-s 7.

Sama otsuse kohaselt tuleks kõne alla süüdistatava käitumise kvalifitseerimine

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 7 järgi, kui tahtlikult põhjustatud oht kannatanu elule ei neeldu ettevaatamatusest surma 12 põhjustamises. Antud juhul on M. Lember tekitanud tervisekahjustuse tahtlikult, aga mõlemad

§ 118

lg 1 p-des 1 ja 7 sätestatud tagajärjed on saabunud ettevaatamatusest, seega on eluohtliku seisundi näol tegu vahetagajärjega. M. Lember vastutab

§ 118lg 1 p 7 järgi.

II

1. M. Lemberi kaitsja K. Kutsar on väljatoonud, et antud juhul võiks esineda hädakaitse kui õigusvastasust välistav asjaolu. Seejuures on kaitsja toonud välja kaks varianti: hädakaitse oli suunatud T.M. e õigushüvede kaitsmisele, hädakaitse oli suunatud M. Lemberi enda õigushüvede kaitsmisele.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et M. Lemberi tegu ei õigusta hädaabi osutamine T.M. ele – selle saab aga välistada juba hädakaitseõiguse objektiivsete elementide tasandil, mitte alles kaitsetahet analüüsides. Maakohus on leidnud, et objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt esines vahetu õigusvastane rünne T.M. e õigushüvede vastu ja M. Lember selle ründe objektiivses mõttes lõpetas – küll aga polnud M. Lemberil T.M. e kaitsmise tahet. Ringkonnakohtu hinnangul aga T.Mip T.M. t M. Lemberi teo ajal kuidagi ei rünnanud ja midagi sellist ei kujutanud ette ka M. Lember.
3. Maakohus rajas oma väite õigusvastasest ründest sellele, et T.M. oli sedavõrd purjus, et ta polnud suuteline ümbritsevast adekvaatselt aru saama ega end kuidagi kaitsma. Niisugusel juhul tuleb kõne alla väide, et T.Mip vägistas T.M. t

§ 141

mõttes: astus viimasega suguühtesse, ehkki too polnud võimeline toimunust aru saama. See aga võiks tõepoolest anda aluse kõneleda hädakaitsest: vägistamise ohvriks langenud inimesele võib vägistamise lõpetamiseks nn hädaabi vormis appi minna. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks hinnata, kas selline vägistamine tõepoolest toimus või kas seda ei saa vähemalt välistada (ka viimane oleks tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest piisav). Seda seetõttu, et M. Lemberi teo ajaks oli see võimalik vägistamine juba lõppenud ehk rünne polnud

§ 28lg 1 mõttes vahetu.

Nimelt toimus enne peksmist T.Mia ja M. Lemberi vaheline sõnavahetus. Ja juba enne seda sõnavahetust oli T.Mip suguühte T.M. ega lõpetanud. Niisiis langeb

§ 28lg 1 järgne hädakaitse õigusvastasust välistava asjaoluna ära: M.

Lember ei tõrjunud oma tegu (T.Mia peksmine) toime pannes ühtegi vahetut õigusvastast rünnet. 52. Ka ei saa M. Lember tugineda

§ 31lg-le 1, st eksimusele sellise ründe tõrjumises.

Nimelt sai M. Lember asjadest aru täpselt nii, nagu nad objektiivselt aset leidsid: muu hulgas mõistis M. Lember, et T.Mip enam T.M. ega suguühtes pole.

1. M. Lemberi kaitsja ei ole nõustunud maakohtu järeldusega, et M. Lemberi ütlused selle kohta, et T.Mip lõi M. Lemberit esimesena ei ole usutavad. Kaitsja on seda põhjendanud selle kaudu, et T.Mia agressiivne käitumine on eluliselt usutav, T.Mip osutas ka hiljem M. Lemberile vastupanu rebides puruks M. Lemberi käekella rihma ja kaelaketi. Kaitsja on rõhutanud, et M. Lember oli 21.–
2. augustil kahtlustatavana kinnipeetud ega saanud meditsiiniasutusse pöörduda, samuti polnud temal
3. augustil tuvastatud vigastus nii tõsine, et oleks pidanud äratama politseiametnike tähelepanu kahtlustatava kinnipidamisel.
4. Maakohus on otsuses põhjendatult leidnud, et M. Lemberi ütlused ei olnud eelmainitud osas usutavad, sest M. Lember pöördus Valga Haiglasse alles päev pärast kahtlustatavana kinnipidamiselt vabanemist, tema vigastustena fikseeriti vaid õlanuki valulikkus palpatsioonil 13 ning valu tõttu kergelt piiratud aktiivsed liigutused, kuid rusikalöögile iseloomulikke vigastusi M. Lemberil ei esinenud. Eeltoodu koosmõjus asjaoluga, et M. Lemberi kinnipidamise protokollis ja samuti M. Lemberi poolt Häirekeskusele tehtud kõnes ei ole mainitud T.Mia poolset rünnet ning T.Mia surnukehal ei tuvastatud võitlusele viitvaid või tüüpilisi enesekaitse vigastusi, muutsid maakohtu arvates ründe toimumise ebausutavaks. Ka sõnad, millega M. Lember kirjeldas T.Mia olekut („nagu sült“, lödi) viitasid maakohtu arvates T.Mia alkoholijoobest tingitud loiule olekule. Maakohus on leidnud ka, et ei ole tõendatud, et M. Lember oleks saanud löögi õla pihta T.Mia poolse õigusvastase ründe käigus, sest M. Lember võis saada löögi ka T.Mipa majast ja selle hoovist värava taha toimetamisel. T.Mip osutas majast väravani liikudes vastupanu ning tõmbas M. Lemberi kaelast ära kaelaketi ning käelt käekella, selle vastupanu käigus võis maakohtu seisukohal M. Lember saada T.Mialt ka löögi vastu õlga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud seisukohtadega. Ringkonnakohtu hinnangul saab järeldada, et T.Mip ei rünnanud M. Lemberit – ründaja oli just M. Lember.
5. Eelnevat kokku võttes tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu otsuse M. Lemberi süüditunnistamises

§ 121lg 1 ja § 117 lg 1 järgi.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega mõistab M. Lemberi süüdi

§ 118lg 1 p 7 järgi.

III 56.

§ 118lg 1 p 7 sätestab karistusena nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse.

M. Lemberi karistus ei saa olla minimaalne, kuivõrd ta põhjustas

§ 118lg-s 1 kirjeldatutest kõige raskema tagajärje.

Küll aga saab piirduda karistusmäära alumisse veerandisse jääva vangistusega. Esiteks on M. Lember tehtut puhtsüdamlikult kahetsenud (

§ 57lg 1 p 3).

Teiseks üritas ta kannatanut pärast tolle väga raskest seisundist teadlikuks saamist aidata: ta helistas Häirekeskusesse (

§ 57lg 1 p 1).

M. Lember tunnistas T.Mia löömist ja aitas nii mõnevõrra tõe välja selgitamisele kaasa. Teost möödunud aja kestel on M. Lember jäänud õiguskuulekaks. Ka tuleb M. Lemberi kasuks arvesse võtta T.Mia (vähemalt objektiivses mõttes) provokatiivset käitumist: T.Mip astus M. Lemberi kodus suguühtesse M. Lemberi elukaaslasega. Seetõttu karistab kriminaalkolleegium M. Lemberit kuue aasta pikkuse vangistusega. 57.

§ 68

lg 1 alusel arvatakse eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka, seega tuleb mõistatud karistusest maha arvata M. Lemberi poolt eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva. Ärakandmisele kuulub vangistus tähtajaga 5 aastat 11 kuud ja 28 päeva. 58. M. Lemberi kaitsja oma apellatsioonis taotlenud, et M. Lemberile mõistetakse kergem karistus ja kohaldataks

§ 73või § 74 sätteid.

Kaitsja on viidanud seejuures kergendavatele asjaoludele ja kuriteost möödunud ajale. Arvestades, et ringkonnakohus tunnistab M. Lemberi süüdi raskemas kuriteos ja mõistab raskema karistuse, siis ei pea kohus võimalikuks tingimisi vabastamist. Tingimisi vabastatud katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (vt nt RKKKo 1-20-1301/35 p 17, 3-1-1-99-06 p 20, 3-1-1-59-07 p 13).

§ 73

lg-s 3 on sätestatud, et katseajaks määratakse üks kuni viis aastat, ning

§ 74

lg-s 3, et katseajaks määratakse kuus kuud kuni viis aastat, seega ei saa ka seaduse järgi M. Lemberit karistusest tingimisi vabastada. IV 14 59. Menetluskulude osas tõi M. Lemberi kaitsja välja oma apellatsioonis, et M. Lemberi mõisteti maakohtu poolt süüdi

§ 121

lg 1 ja § 117 lg 1 järgi, mis on

§ 4lg 4 järgi teise astme kuriteod.

Siiski mõistis maakohus M. Lemberilt kohtuotsuse resolutsioonis välja sundraha summas 1460 eurot, mis ei vasta KrMS § 179 lg 1 p-s 2 sätestatud sundraha suurusele, samas aga kohtuotsuse motiveerivas osas on maakohus viidanud, et sundrahana kuulub väljamõistmisele 1,5-kordne kuupalga alammäär.

1. Maakohus on oma resolutsioonis tõesti teinud sundraha väljamõistmises vea. Resolutsiooni kuuendas punktis on sundraha kohta kirjas nõnda: „sundraha summas üks tuhat nelisada kuuskümmend eurot (876 €).“ Summale 876 eurot on viide ka kohtuotsuse motiveerivas osas.
2. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja tunnistab M. Lemberi süüdi

§ 118lg 1 p 7 järgi, s.o I astme kuriteos. Esimese astme kuriteos süüdimõistva otsusega kaasnevaks sundraha summaks on Kr

MS § 179 lg 1 p 1 järgi 2,5-kordne kuupalga alammäär. Seejuures tuleb lähtuda sundraha väljamõistmisel kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat kuupalga alammäärast, mis on Vabariigi Valitsuse

1. detsembri 2021 määruse nr 116 § 1 järgi 654 eurot. Seega on süüdimõistva otsusega kaasnevaks sundrahaks 1635 eurot.
2. M. Lemberi kaitsja K. Kutsar esitas ringkonnakohtule taotluse tasu määramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtuotsusega tutvumiseks 60 minutit, apellatsiooni koostamiseks 90 minutit ning prokuröri apellatsiooniga tutvumiseks koos selle kohta seisukoha koostamisega 60 minutit. Selle eest palub kaitsja määrata Advokaadibüroo Valge & Uiga Valga osakonnale tasu 189 eurot, millele lisandub käibemaks 37,80 eurot. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7 ja justiitsministri
3. juuli
4. a määruse nr 16 § 1 lg-test 6 ja 10 ning § 6 lg-st 3, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning taotletud summa tuleb kaitsjale hüvitada.
5. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, siis KrMS § 185 lg 1 alusel kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. V
6. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2 ja 4, § 340 lg 4 p-dest 1, 4 ja 5 tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu otsuse M. Lemberi süüditunnistamises ja karistamises

§ 121lg 1 ja §117 lg 1 järgi.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab M. Lemberi süüdi

§ 118lg 1 p 7 järgi, mõistab M.

Lemberile karistuse võttes arvesse eelvangistuses viibitud aja 2 päeva. Lisaks tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse sundraha väljamõistmises ning mõistab M. Lemberilt välja sundraha 1635 eurot. Prokuratuuri apellatsioon kuulub rahuldamisele. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 15